Tänases saates tuleb juttu meie muusikaelus hiljuti suurt elevust tekitanud sündmusest noorte interpreetide konkurss-festivalil Con prio. Konkursist osavõtjatest, finalistidest ja võitjatest räägivad saates žüriiliikmed Mati lukk, Tiia Teder, Heidi Pruuli, Peep Lassmann, Toomas Vavilov ja žürii esimees Paul Mägi. Ehk annavad con prio finalistid andeks, et muusika enda jaoks juttude kõrvaltunnise saate jooksul aega ei jää. Kuid kindlasti leiame üsna pea võimaluse klassikaraadios seda lõppkontserdisalvestist tervikuna mängida. Aga mõtetega konkursist alustab nüüd rahvusooperimuusikajuht ja peadirigent žürii esimees Paul Mägi. Osavõtjaid oli, oli palju ja me kuulasime kolmel päeval väga pikalt kuus, seitse või isegi kaheksa tundi iga päev ja selles mõttes see üldmulje oligi selline, et ei olnud raske kuulata, et need päevad ei olnud pikad. Ehkki alguses tundus, et, et kuidas me lõpuni jõuame ja kas oleme piisavalt värsked ise viimaste esinejate hindamisel aga tundused, et kõik need kolm päeva ja kõik need esinejad ligi ligi 29 inimest sai läbi kuulatud ja, ja kõikidest jäi positiivne mulje. Ja see näitabki seda, et tegelikult tase oli ühtlane. Noorte inimeste närvid on korras, eksimisi, mida võib ette tulla, tegelikult ei juhtunud, kõik mängisid väga kenasti. Ja noh, loomulikult on igalühel omad voorused ja puudused. Kindlasti tahaksin välja tuua noorte puhul seda, et kas nad on või on just olnud oma õpetajate käe all ja, ja eelkõige ma tahaks tänada nende õpetajaid kes on teinud väga suurt ja tänuväärset tööd. Ja kui nüüd konkreetselt vaadata neid esinejaid, kes siin osalesid, siis väga vaatse mulje jättis just Tartu tegevus, sest Tartu Eesti Muusikaakadeemia brass esines ja ansambli juhendaja on siis kaid, ootsing ja tähendab hulka voorimehi mängivad nii tõsist kui kergemat repertuaari kenasti kokku harjutatud. See on väga meeldiv, sest sealt tulevad ju meie orkestrites pillimehed. Sealt maast madalast tekib tegelikult ansamblitunnetus koos mängurõõm. Ja see tegevus on, on väga, väga tore ja rõõmustav ja samuti Tartust oli oli esindatud akordionistid ansambel, mis töötab siis Tartu esimese muusikakooli juures ja juhendajana Ülo lilles, samuti ka sümpaatselt kokku sulatatud mõtlemine, kenad fraasid. Nii et just see, et leidub õpetajaid, entusiaste, kes süstivad sellist muusikaarmastust oma õpilastesse. See oli väga sümpaatne ja loomulikult kõikide kõikide solistide õpetajad tahaks ära märkida ja samuti kontsertmeistreid, kes siis töötavad Nende solistide ka väga sümpaatne ja kõrge tase. Tahaksin vast mainida veel seda, et päris tore tase oli, oli flötidel flöödid olid siis nelja inimesega esindatud ja ja väga toreda mulje jättis Mariliis vihermäe samuti Tarmo Johannes, kes mängis väga huvitava kava siis Oksana sinkova, kes, kes siis pääses finaali. Samuti tore oli, et ka üks vokalist oli esindatud Aile assoni kes omab väga kaunist häält. Ma usun, et leiab ka tööd ja on juba leidnud. Ja noh, väga tore oli tegelikult pianistide rida. Võib-olla saaksin nimetada Diana Moiki, kes esitas väga huvitavalt just Bachi muusikat ja siis viiuldaja Mikk Murdvee, kes nüüd esineb lõppkontserdil siis ansambli koosseisus, aga ta esines ka eraldi. Ja tšellist Kristjan Saar, Raul Seppel ja Silver Aino mäe, kes pääses ka lõppkontserdile. Ja võib-olla veel nimetaksin Peeter altarit tšellomängijat, kellel on väga suur potentsiaal, kes peaks väga tõsiselt mõtlema selle peale, et tšellomäng võiks olla tema elu. Ja väga sümpaatne oli Andrus Rannaääre, kes esitas oma teose Beethoveni sonaadi kõrval. Nii et toredaid esinejaid oli, oli palju. Marek Vilba väga kenasti mängitud, šopäen, tore kvartett esines koosseisus Alar Villems, Ivar Säde, Peeter Altpere ja Jorma Toots, kes siis mängisid äärmiselt keerulist teost, mis siiani kvarteti aegade lõpuks juba see, et valmistada selline teos ette ja tulla ja seda näidata, see on suur asi. No see olidki kenasti ette kantud. Nii Mikk Murdvee, Kristjan Saar kui Sten Lassmann esinesid trioga just nende tugevamad küljed, avaldusidki selles ansamblis nii Mikk Murdvee kui Kristjan Saar mängisid ka soolot, ilmnesid solistidena oma kavaga, kuid just trios said nende nende tugevad küljed hästi kokku ja nad on esinenud koos juba pikemat aega ja pälvinud ka auhindu. Aga selles mõttes selline just ansamblitunnetus väga hea rütmitaju korvab võib-olla üksikud puudused, mis on nende, ütleme mängus veel ka see Felix mendel, soni trio, mida nad esitasid, jättis väga nauditava mulje. Aare-Paul Lattik siis orelimängija, vast eredam mulje jäi Artur Kapi oreli sonaadist number üks, mis on ju tegelikult noore kapi kirjutatud, oli vist seitsmeteistkümneaastane, kui ta seda sonaati kirjutas, nii et see on üldse eesti orelimuusika esimene teos. Ja, ja see oli väga-väga sümpaatset mängitud kui tavaliselt. Jääb mulje, et orelimängijal on väga palju tegemist just kõige muuga peale muusika, sest orel on hiiglaslik pill ja nõuab väga palju füüsilist pinget, et seda valitseda. Siis Aare-Paul Lattik mängis nagu kõige paremat Steinway klaverit. Ta on juba väljakujunenud isiksus, töötab palju ja ka sellel esinemisel jättis väga hea mulje. Siis Mihkel Kerem, kellega ka minul on võimalus olnud koos musitseerida Eurovisiooni eelvoorus, on väga musikaalne, andekas just viiuli peale, ma tean, et tal on ka palju teisi huvisid, nii, ta on mitmekülgne inimene. Loodan, et ta teeb vähemalt oma ütleme, karjääri alguses teatud Kindla panuse ühele väljendusele, mida ta soovib muusikas kõige rohkem lihvida. Sest küll küll ta jõuab pärast tegeleda nii kompositsiooni kui võib-olla ansamblimänguga kui kõige muuga. Tan kahtlematult andekas viiulimängija ja noh, kava oli ikka väga raske Šosooni poeemia Isay soolosonaat, silver, ainomäe, siis noor tšellokunstnik esines väga kindlalt, väga veenvalt, artistlikult samas erakordselt täpse rütmiga intonatsiooniga ere väljendusrikkus ja samuti ka see kava, mida ta esitas, oli äärmiselt keeruline. Nii Bachi kõrval siis Morris Rovelli mustlane mis on ju viiuliteos, mis on siis seatud tšellole äärmiselt Virtoosneb ala ja, ja peatsolla grantangu, mis samuti on efektne ja äärmiselt Täpset ansamblitunnetust nõudev teos. Ma usun, et temast Me kuuleme kindlasti tulevikus. Ja Oksana sinkova, kes nendest neljast Flüüdist jõudis lõppkontserdile. Võib-olla siin oli kõige suurem, ütleme, konkurents villide sees. Oksana sinkova on laval ere, väga orgaaniline oma pilliga. Hea ansamblist mängis väga keerulist kava tema oma seades Campanella'st paganiini Campanella'st ja Missy, Ani musträästast samuti Borni briljantsed, fantaasiad, karmanist ja Bachi ja nii et kava oli väga nõudlik ja see oli väga kenasti esitatud. Usun ka, et solistina on teda huvitav kuulata ja ta võib mängida suurtel lavadel. Jaa, pianistidel pääses siis lõppkontserdile Marek Vilba, kes võib-olla tõesti oli kõige ühtlasem oma esituses. Ta mingis suppeni kolmandat sonaati ja arvan, et, et selline keskendunud ja täpne mäng viiski teda siis finaali. Olgu need siinkohal veelkord öeldud võitjate nimed ja milliseid preemiaid konkursil jaotati? Auhindu anti kolmele finalistile trioomik murdee Kristjan Saar ja Sten Lassmann organist Aare-Paul Lattik. Nemad mõlemad said võimaluse teha eesti televisioonis. Kontsert. Trio andis oma auhinnaga Vanemuise kontserdimaja. See tähendab kontserti koos Vanemuise sümfooniaorkestri ja Eri Klasiga. Peaauhinna, Eesti kontserdiauhinna 25000 Eesti krooni ja võimaluse esineda Eesti kontserdi poolt korraldatud kontsertidel. Järgmisel hooajal võitis tšellist Silvia Rainomäe. Silver võitis ka publiku preemjana Eesti Muusikaakadeemia poolt korraldatava esinemisõppereisi ja veel Eesti riikliku sümfooniaorkestri auhinna, milleks on võimalus esineda solistina orkestri ees järgmisel hooajal. Silver on veel üks kolmest, kes saab esineda Eesti televisiooni kontsert saates. Ning lõpuks, Eesti raadio pakub talle salvestuslepingut, millega kaasneb võimalus osaleda kevadisel noorte interpreetide konkursil Bratislavas. Nüüd kuulamegi žüriiliikme klassikaraadio peatoimetaja Tiia Tederi arvamust festivalist konkursist. Ma arvan, et kombrio konkursil on vanemate, õpetajate ja noorte endi hulgas ka päris kõrge prestiiž, et sellest tahetakse osa võtta, selleks ollakse valmistunud väga maksimaalselt ja mul on tõeliselt kahju kõigist neist inimestest, kes väidavad, kontserdipiletid on kallid ja ei saa nagu ligikultuurile. Ja sest nendel õhtutel oli küll võimalik väga sümboolse raha eest kuulata, järje panna nii-öelda tuleviku kuulsusi oma tippvormis hetkel Ennast mobiliseerinud kokku võtnud ja võistlusmoment ka veel, eks ole. Nii et see tase oli minu meelest küll kõrge, oli seal palju kuulajaid, seal ei olnudki kuulajaid, žürii istus ja üksiku muusikuga tuli kaasa tema fännklubi, kes lahkus ka siis koos temaga peale seda poolt tundi. Nii et selliseid kontserdikuulajaid ei olnud Polegi mõtet rääkida mingist tasemest, vaid vaid sellest, kuidas see žürii valis, ma arvan, teised žüriiliikmed enam-vähem samadel põhimõtetel nagu mina näiteks valisid finaalis esinejaid, nimelt selle järgi, kas muusika on võimeline andma kunstilist elamust. Lihtsalt öeldes, kas ma tahaksin minna järgmisel nädalal tema kontserdile, et on ta juba juba nii valmis, et tal on midagi öelda publikule. Et selles mõttes oli neid valmisolevaid muusikuid rohkem kui pääses finaali. Mul tuleb esimesena meelde omapärane pianist, Andraaniketšekk, ma isegi ei tea, kuidas ta nime hääldatakse, ma nägin teda esimest korda kes on meie pianismi taustal natukene võõrast veereda, isegi väga võõrast verd ei ole eestlane. Ja ta mängis hoopis teistmoodi klaverit kui mängitakse meie koolkonna alusel, aga ta oli väga ateistlik ja ma usun, et publik kuulaks teda suure huviga, sest Stahli sarmikas ja välja pakkuv ja atraktiivne ja mängis ka sellist mitmekesist kava, nii et tema oli üks kes, kes võiks kontsert anda küll. Tarmo Johannes tuletist. Väga huvitav muusik ja tema esitas ka väga huvitav kavada, mängis nüüdismuusikat, noh, võib-olla see minu personaalne eelistus, et mulle selline muusika meeldib ja sellised moodsad pillimängutehnikad. Kuigi samas olid ka teised noorukesed flööditüdrukud seal, kes ei pääsenud finaali ka väga kõrgel tasemel, lihtsalt tissid olid väga head. Mulle nagu üllatuseks, et Eestis on flöödiõpetuse tase nii kõrge Teised olid Mariliis vihermäe ja Eleonora palu. Ja veel oli väga tore eelvoorust lauljat tar Aile assoni, ta oli ainus vokalist, kes söandas tulla, see on isegi natuke kummaline, et lauljaid rohkem ei olnud. Meloni lõpuks ooperiteater, lauljatele tööd palju. Aga eile tuli ja esitas väga mitmekesise kavad, mina olen harjunud, et ta laulab nüüdismuusikat oma sõprade teoseid. Eesti muusika päevadel just nimelt ja nüüd ta laulis kammerlaulu mitmest diilist ooperiaariaid. Lely kasti, võluv Aare-Paul Lattik oli kahtlemata selle konkursiga üks üllatusi minu jaoks, selles mõttes, et et nii tore oli näha orelimängu nagu oma ninal, noh, oled harjunud, et organism on kuskil kõrgel all ja, ja tema tema õlgade ja kätetöö ei ole nagu sinu asi. Aga Aare-Paul Lattik oli laval ja mängis Estonia kontserdisaali mitte just kõige paremal pillil. Kohutavalt hästi ja väga efektset repertuaari. Oksana sinkova samuti väga tore kontserdikava. Ma just lugesin tänavdafisse talongikontserdid. Kusagil seal Muusikaakadeemia saalis, et noh, jälle valmis nagu kontsertesineja efektset, väga Vietoosset paladega. Sarmikas tuline temperament. Mängib nagu nagu looke. Siis Trio, kus mängivad Sten Lassmann, Kristjan Saar ja Mikk Murdvee oli ka väga hea esitus ja nemad olid võib-olla üks, kellel tuli lõppkontserdil paremini välja kui eelvoorus. Üldiselt oli huvitav jah, see, et eelvoorus nii mõnigi esineja oli nagu säravam, kui seal sellel tähtsamal kontserdil. Aga Trio esines küll jah, lõppkontserdil hästi veenvalt ja oli näha, et poisid on valmis minema kokku igasuguste väljakutsetega. Lõppkontserdil Mihkel Kerem on ka väga palju nagu arenenud just nimelt selle sarmikuse suunase Ovi suunas pakkuda endast välja seda muusikat, mida ta esitab. Ja kindlasti me räägime temast veel aastate pärast temast kui heliloojast või temast kui viiuldaja seda ei tea, aga ta on väga mitmekülgselt andekas nooruk ja väga tore, et tal läks ka hästi seal konkursil. Aga muidugi konkursi peategelane Silver Aino mäe, mina nägin teda möödunud aastal esmakordselt, kui oli Eurovisiooni eelvoor. Ja mina olin lausa elevil tema tema nägemisest ja kuulmisest, sest sest see oli uskumatult vahva, ta mängis nii puhtalt virtuaalselt ja samas oli ta ise selline tuline ja särtsakas, et, et vaatasid teda ja kõik kogu tähelepanu fokusseerus temasse nagu artisti tollal ta oli ainult seitseteistaastane ja ta ei olnud sugugi mitte lahjem, aga sel aastal ta andis eelvoorus väga vägeva esituse. Mängis väga efektseid palu, alustas Bachist väga enesesse süvenenud, väga tõsiselt, väga puhtalt. Ja tema on just üks nendest õnnelikest muusikutest, kellel on tehnikaga, nagu ilmselt on tal ka käed lahtina, ei tea, kuidas tšellomängija täpselt käib aga teda on ilmselt väga hästi õpetatud. Tähendab pillitehnikat nagu ei muretse selle pärast, kas ta saab kätte nüüd selle käiguga, selle noodi tänulias k ta riskib hea meelega. Aga samas on temas seda kaasasündinud sarmi, mida mine õppida seda soovi nagu pakkuda, välja musitseerida ja, ja suunata see nagu teiste poole, mitte mitte endale sisse. Ja selline artist kaheksateistaastased, väga-väga vahva oleks nüüd aeg nagu proovida. Kolla abiks noorte muusikute arengus, nimelt on selline konkurss nagu International foorumofiang perfoomes. Selle rajas 1969. aastal rahvusvaheline muusikanõukogu ja minu teada Huudime nuhhini eest hotell ja seda korraldavad üheskoos rahvusvaheline muusikanõukogu ja EV. Uus on siis maailma Ringhäälingute Liit. Ja selle esimene voor on selline lihtne, et saadetakse lindistused ja materjalid ja žürii kuulab need läbi ainult lindid. Kui pääseb teise vooru, siis läheb paasi kontsertideks kaheks kontserdiks ja on selline tõeline konkurss, mis lõpeb sümfooniaorkestriga esinemisega. Nii et kui läheb hästi, siis sõidame sügisel Bratislavas Silverainamäega. Aga esialgu on meil tarvis esimene voor läbi teha, lindistada ära tema esitused kahest erinevast ajastust. Ja siis vaatame, mis edasi saab. Et selline konkurss, nagu on meil nüüd plaanis. Räägib Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontrabassirühma kontsertmeister Mati lukk. No alati on nii, et ega kõik ei pääse marjamaale, osa peab jääma sinna karjamaale ja, ja tegelikult neid, keda oleks võinud edasi lasta, neid oli, oli rohkem. Aga, ja konkurents on ääretult tasavägine ja teha nii, et, et tuli teha valik. Kui nüüd rääkida nendest kuuest, kes olid lõppvoorus võib-olla iseloomustaksite või tooksite välja igaühe puhul midagi, mis, mis teile nagu silma hakkas või mis meeldis nende juures. Esimene, kui ma õieti mäletan, oli Marek Vilba, kes eel moorus näitas kohe väga head, väga head taset ja kahjuks tema puhul lõppvoorus oli see, et võib-olla oli niisugune liiga kindla peale minek, ei oska öelda, täpselt. Aga jäi siukest sära, mida oli eelvoorus. Seda ka ja ja tema puhul nagu lõppvooru esinemine võib-olla jäi natukene oodatust kesisemaks. Järgmine esineja Mihkel Kerem, temale vastupidi, võttis ennast kokku, näitas ennast palju paremast küljest, aga tema puhul oli just see on minu subjektiivne arvamus, jälle oleks võinud kaubavalik olla vähe otstarbekam. Tehnikat noormehel on aga niukene muusikaline pagas. Vaata selle olemasolus, aga lihtsalt see ei tulnud nii, nii, nii hästi välja. Selle kavavaliku puhul Kolmas esineja oli Aare-Paul Lattik, kes jättis väga hea mulje, oli tõeline küps meister juba ja tema puhul võib-olla oli ka see, et on lõburusoli tundunud natuke kindla peale minekut, kuigi see ei häiri nii palju, ütleme kui oli seal sellel esimesel finalistil. Ning oli endiselt väga hästi viimistletud ja muusikaline fraas mõtlemine oli kõik paigas. Kahtlemata üks eredamaid leidusid. Oh kindlasti üsnagi suure tulevikuga mängija. Praeguse taseme juures juba võiks teha võrdlusi siin mitmete Euroopa maadega, kus sarnase kooliga mängijaid päris palju ja tema puhul on lihtsalt võib-olla, mida tulevikus soovitada oleksid võib-olla mõningate õpetajate juures veel õppida, sest et paraku minu jaoks ja tema mäng natukene plaaniliseks. Silver. Kes noh, nagu tiitleid ise juba ütlesid, tema puhul oli ka tegemist juba väga-väga suure meistriga. Soovin talle suurt tulevikku. See oli vist üsna üksmeelne otsus, et temale isi koht anda või. Tähendab, selles mõttes oleks võinud ka teistmoodi minna, aga noh, võitjate üle kohut ei mõisteta, tähendab, seal oli päris kaks, kaks nukest võrdset kandidaati, selle peapreemia. Tiitline ja ütleksin, tooksin veel kord Aare-Paul Lattiku siin välja ja kes oli, oli võrdväärne konkurent täiesti. Siis käisime veel nimetamata, jäi nimetamata Trionic murdve. Kristjan Saar ja Sten Lassmann, kes olid ka üllatasid väga meeldivalt just lõppkontserdil, kuna eelvoorus neil oli tegu natukene, ütleme olin sihuke pehmelt öeldes luik, vähk ja haug. Igaüks kiskus oma nurka natukene, aga lõppvoorus oli, oli, oli võimalus näha ja kuulda ka öelda koosmacitseerimist. Mõte hakkas liikuma samas suunas. Eesti Muusikaakadeemia poolt oli žüriiliikmeks hindajakse rektor Peep Lassmann. No kahtlemata see oli praeguse olukorra läbilõige eriti noorte interpreetide hulgas. Muidugi kõik meie noored interpreedid ei osalenud ja ei saagi kunagi osalema ühelgi riiul antud hetke oluliselt mitmetel põhjustel. Ja täpselt samamoodi võib öelda, et kõik osalejad ei olnud ju kah ütleme niisugusel tasemel, et, et me võiksime samasuguse nauding hooneid kuulata ka lõpukontserdil, nagu seekord lõpukontserdil sai. Küüniliselt võib ju öelda, et suudliku liha peab alati olemas olema. See on väljend, mis on liikumas rahvusvaheliste konkust ringkonnas konkreetne väljad. Ja see ei ole üldse mitte midagi sellega öelda mitte midagi halvasti, vaid see on reaalse olukorra kirjeldus. Konkursid on julmad asjad. Alati jääb keegi lävepaku taha. Tihtilugu jää, mitte sellepärast, et ta üksikuna või eraldi võetuna olekski iseenesest kehv, vaid olukord kujunes selliseks. Igal juhul kõikidel osavõtjatel, ma arvan, see oli ju väga oluline. Niisuguse enese proovilepaneku võimalus kõigile sooli kindlasti kasulik. Ja ka niisugune kogemus, mis esimesel pilgul tundub, võib-olla negatiivne tegelikult hiljem lõpptulemusena kujutab, kujuneb ikkagi positiivseks juhul, kui sellesse kogemus õigesti suhtutakse. Praeguse konkuse kohta ma ei oskakski öelda, et mingisugune mingisugune pillirühm kui ka lauluhäält võib ju nimetada üheks rühmaks. Et oleks keegi domineerinud? Jah, noh. Oli žürii aruteluks see, et just nagu on eelmistel kolm priodel klaverimängijad domineerinud, ma ei ütleks seda. Tihtilugu on klaverimängijat saanud saanud küll peavõidu osaliseks aga mitte alati, näiteks ma tuletan meelde, alles hiljaaegu sai peaauhinna saksofonimängija. Virgo Veldi. Nii et tegelikult on ka Konbrio Nii-öelda lühikeses ajaloos olnud ka muid peavõite ei peaks arvet täpselt ei rangelt selle üle, kes ja millised, millised pilli. Pillirühmad nüüd, kuidas esindatud on näiteks finaalis vaadata see igapäevaelu siin muusikaakadeemias. On rõõm tõdeda, et arenevad kõik erialad. Kuigi arvestades meie Meie tagamaa tähendab eesti rahva või ütleme eesti elanikkonna väiksust Ei saa kuidagimoodi alati garanteeritud, kõikvõimalikud erialad oleksid maksimaalselt välja arendatud juba selle tõttu, et meil ei pruugi ollagi alati selleks vajaliku geniaalsust või ajupotentsiaali. Aga sellega ei ole, püüdlema peab seega on hea meel tõdeda, et seekord oli tõesti tasavägine kõikide rühmade vahel. Mis ei tähenda üldse seda. Mina kui pianist pean ütlema, et mis ei tähenda üldse seda, et klaverimängijad on, need on nüüd ütleme oma tasemelt langenud vastupidi, nad on täpselt samal tasemel. Ja on tulemas häid noori pianist. Ja meil on see, et areng toimub taseme ühtlustamise suunas. Minu jaoks oli finalistide hulgast üks. Üks väike kaheliikmeline seltskond teistest parem. See oli peaauhinna ja, ja paljude muude auhindade võitja silver ainume. Ja ja tema hüppes. Tõsine konkurent. Aare-Paul Lattik. Nad olid väga erineval juba vanus on erinev ja sellest tulenev elukogemus on erinev mida on isegi raske võrrelda selles suhtes. Silver Aino mäe on oma vanuse kohta üllatavalt kindlalt teadlik oma tundub niiviisi vähemalt oma oma eesmärkidest ja oma tegelikkust sugusest potentsiaalist ja tegelikult ka hetkeseisust, mis on väga hea mulje. Ta esines mõlemad korrad väga kindlalt veenvalt. Ja see, et ta sai, sai praegu pea uhiauhinna, on täiesti õigustatud. Kuigi ütleme, et peaaegu sama õigustatud oleks olnud ka Aare-Paul Lattiku puhul hinnata tema küpsust ja klapid kaugele lihvitud professionaalsust. Tema vanus ulatus peaaegu juba selle maksimumi piirini, nii et need kaks paremat olid just niisugusel heal kombel. Tegelikult näitasid selle selle konkurssfestivali Toredaid äärmusi ka teised osavõtjad. Rõõmustasid, kui me räägime siin Erinevatest pillirühmades, siis oli väga tore. Finaalis kuulata nii meie keelpillide kui puhkpillide heidi, eredaid esindajaid. Mihkel Kerem on andekas muusik, mitmekülgne muusik. Kahjuks ma ei saa pidada tema teise vooru esinemiste ma võib-olla kõige õnnestunum maks. Esinemiseks. Võib-olla seal ei ole mingisugune tähtsus ka, ütleme, sellessori salajase otsuse tegemisel. Aga ma arvan, et tal on suur tulevik ja ma arvan, et Muusikaakadeemia Peaks tegema kõik võimaliku, et et tema edasist hariduse ehk teiste sõnadega arenguteed aidata kujundada. Sama kehtib ka tegelikult Oksana sinkova kohta. Ja see on ka väga ere. Isiksus temasugune artistlik keredust on, mõnikord on mõnikord isegi suurem, kui ütleme niisugune sisuline süvenemine asjade olemusse, aga noh, see on tegelikult väärtus omaette. Ateistlik eredus. Ja see sai ka hinnatud. Ma arvan, et ka tema edasise arengukujunemisel on väga tõsiselt muusikaakadeemial kaasa rääkida, tähendab just nende võimaluste teel, mis on meil avanemas rahvusvahelise kohtuvallas. Marek Vilba. Kenasti süvenenud. Šopääni loomingus. Konkursi preemia on tal juba olemas. Ja seda oli tore kuulata, et ta jätkab samas vallas tegutsemist vaatamata sellele, et ta on meil muusikaakadeemias tööl ja teeb seda tööd väga hästi. Meie kontserdibüroo kandev jõud, tähendab see, lisaks sellele eta organiseerib ja väga hästi palju tervet meie muusikaakadeemia kontserttegevust, jääb tal veel aega enda kontserttegevuseks. No see on lihtsalt suurepärane saavutus. Trio mille nimeks tahtsid osavõtjad ise panna. Kunagi ma mäletan, tuleb meelde kolm PM, kolm PM. Olevat kolm pikka meest, see jäi ära, õnneks vist on väga lühikese aja jooksul, tegelikult nad on seda triot selles koos üldse triot trio mänguga tegelenud võib-olla pool aastat, võib-olla pisut rohkem. See, mida nad selle lühikese aja jooksul saavutanud, näitab juba sõda milleks võib olla tegelikult edaspidi veel võimelised. Oma mõtteid konkursi kohta jagab Eesti televisioonis süvamuusikaprogrammi peaprodutsent Heidi Pruuli. Võib-olla sellel konkursil oli kuidagi natuke kahvatum pianistide esindatus, tavaliselt on klaverimängijat alati olnud kuidagi klass omaette või tihtipeale on nende teiste pillide mängijate areng nagu natuke hilisem vennad küpsevad hiljem ja ja pianistid on juba nagu vara valmis ja ja nopivad neid kohti kuidagi palju kergemini, justkui et sel korral oli küll hulk pianist, aga nende hulgas on sellest eredat, väga eredat isiksust. Kui nüüd vaadata neid kuut noort muusikud, kes pääsesid lõppkontserdile siis tegelikult oli Kaio nende kunstiline valmisolek siiski väga erinev, sest et seal nooremesineja oli alla 20 aasta vanem oli juba vist 30 ringis. Siiski, kuidas on võimalik sellest vaatevinklist hinnata neid noori interprete? See võib-olla on teatud küsitavus konkursi reglemendi, tõepoolest, sinna mahuvad sellised aktiivsed õpinguaastad või õigemini noh, nagu kõrgtaseme, kõrghariduse omandamise aeg ja, ja ka juba küpse artisti elu need kõik sellest vanusepiiri nagu mahuvad ja ja tõepoolest, sel ajal toimub nende muusikute küpsemine ja täiskasvanu, kas saamine. Et eks muidugi, nendel, kes on juba need õpingud läbi teinud ja palju esinenud esinemispraktikat saanud kogemusi, eneseusku ja küpsust ja mõtlemist, on neil juba peas mõtteid rohkem enesest, muusikast et nende võrdlemine nad paratamatult need küpsemad on eelistatud olukorrast, aga mitte alati. Sest mõni sugune ere Annele välja juba väga vara ja ta tuntaks ära ja võib-olla tal jääb küll natuke midagi veel tehnikast, puud, aga ta juba suudab oma sõnumi kuulajateni viia. Aga kui nüüd vaadata seda kuut finalisti seal tõepoolest oli olemas nii väga küps väga juba suure esinemispraktikaga muusika Aare-Paul Lattik kes juba nagu tegelikult kuuluski väljapoole seda võistlust. Ta oli nii valmis nii küps kunstnik, et teda nagu nende teistega oligi raske võrrelda. Jäigi nagu omaette ja eraldi ja oleks väärinud muidugi rohkem tunnustust kui need auhinnad hiljem seda välja näitasid, sest hoiak ja hinnang tema esinemisele oli kõigi žüriiliikmete poolt tegelikult väga kõrge. Et noh, kõik see, kui palju ta on saanud koolitust väljaspool Eestit ja esineda kõik see tema mängust tegelikult kostis välja ja Artur Kapi esitusel ja lihtsalt suurepärane see tõi esile ka selle teose väärtused, mida võib-olla mis oli paljudele tegelikult üllatuseks. Silver Aino mäe ka on Eesti televisioonil juba oma väike ajalugu selja taga, sest klassikaeurovisioonil tänavu Me temaga kohtusime sealt eelvoorus, ta kohe paistis silma teiste hulgast ja ka finaalis tema mäng oli ääretult kütkestav ja vaatajatele ja saalisviibijatele ka väga palju naudingut pakkuv. Temast räägiti pärast konkursi väga palju. Ja seetõttu oli mulla eriline heameel näha, kuidas ta nüüd tuli uuesti ja veel enesekindlamana väga hästi ettevalmistatud na. Tema mängus on olemas korralik tehniline üleolek kõigest, mis ta ette võtab, väga keeruline repertuaar peaks olla kõik need rütmiliselt keerukused seal ansambli partneriga ja samal ajal noh, ta on selles muusika siseni sees. Ja sa jääd teda vaatama ka, kas seal on, mida vaadata ka, kus sellest ta ei tee midagi, ülearust ei tee midagi selleks et publikule meeldida, ta lihtsalt on selles muusikas ise, eestlased on rakena näha ja muidugi kuulda, aga ma arvan, et tal on ees ikka väga palju võimalusi, et kui ta juba oma väga noores eas on küps muusik ja kui ta oma võimalusi oskab ära kasutada heas mõttes, et siis võib temast palju kuulda. Ja kolmandaks esinejaks alisime Trio Mick murdre, Kristjan Saar, Sten Lassmann. Nende puhul võlus see niisugune nooruslik energia, mida nad sellesse muusitseerimisse panid nad kõik, igaüks eraldi võttes on ju ka väga andekad ja juba ennast näidanud või näitamas. Ja nende nisugune koosmäng, kus need energiad ja anded niimoodi liituvad, 11 täiendavad sealt kandus ka saali sellist, midagi, mis nagu haaras kuule kaasa ja ja ma just mõtlen, et noh, nende puhul ma näen seda potentsiaali, et nad ei ole ilmselt ja koos oli väga kaua mänginud. Aga et kui neil nüüd on põhjust oma koosmängu jätkata, on esinemisvõimalusi, et siis kindlasti nad saavutavad väga hea taseme. Finalistidest jäi veel väga hea mulje tegelikult toksanasinkova mängust. Ka tema on televisioonis juba esinenud väga-väga noorena üks esimesi Klassika-Eurovisioon kus ta eelvoorus mängis, kus ta oli alles hästi väike tüdruk ja ja nüüd noh, mul oli väga huvitav vaadata, mis temast saanud on vahepeal. Et tema näol oli sellise muusikuga tegemist, kes nautis laval olemist, kes nautis publikuga kontakti kes tundis ennast väga vabalt ja, ja justkui üle sellest, mis ta mängis. Need lood olid Kaiu konkursiks väga sobivad väga virtuoosse, et kus oli võimalik tehnikat näidata, võib-olla seal midagi natukene sai allaneelatud, mõni noot või kõik võib olla 100 protsenti puhtalt välja ei tulnud. Seda oskavad need asjatundjad paremini nii-öelda ka niisugune mulje temast oli väga positiivne ja ma usun, et me näeme teda lavadel kindlasti veel palju. Žürii liikmena avaldab oma arvamust klarnetimängija Toomas Vavilov. Tase oli minu jaoks šokeerivalt kõrge ja ja väga ühtlane ja kõige rohkem tegeles nendest imestusest nagu praeguse nii-öelda noorte põlvkonna närvikava sendid, neil nii tervem harjumatu terv. Et kardan lavale minekut küll ilusasti. Et kui ma oleks näinud, et kasvõi ükski nendest mitmekümnest osalejaid, kes seal osales oleks nagu värisenud või et ma kuulen, et on ette valmistatud midagi närvi, nahka, siis mitte ühtegi sellist juhust ei ole ellu jääma, sõid eelvoorus võib-olla inimene, keda ma kuulun näinudki, omandas akadeemias paar korda näinud ja oli Diana Moikama Bachi interventilatsiooniga, mis oli mis oli võib-olla kõige erilisem elamus minu jaoks, ei ole minul minu jaoks, ta oli üks esimesi üldse edasipääsejaid, kahjuks ta võib-olla ei mõjunud nii atraktiivselt laval. Aga väga selgelt oli tunda väga-väga isiklik ja väga südamlik ja aeg-ajalt natuke valus suhe Bachi muusikaga, et et esiteks oli talle muidugi mänguliselt kõik orase hääled olid tasakaalus, eks ole, seal kõlas väga ühtlaselt. Aga samal ajal, aga meile on see väga-väga isiklikke väga ütleme, isiklike oma suhe muusikasse, vot see oli väga tähtis asi, teine keda kahjuks ei saanud edasi, lastel tuleb tehniline ja ütleme kõlalised puudega taga suured leeve, püttsepa, Šostakovitši, tšellosonaadi esitus. Et see oli ka natuke eriline, et võib-olla võib-olla seal muidugi mängijad olid paremaid, aga nii nii hästi õiget avasedasustakovitši, muusika, siukest valulikkust ja mis on väga tähtis ka aeg-ajalt, et ta oskas, just see Pütsep oskas ka, et karakter paiseks mõjule, ta suutis aedaga mängida musikaalselt saksa tuli tekitada siukse mingisuguse staatilise pinge, mis hakkab nagu mõjuma. Tema ja mulle ka väga meeldib. Ma pean kõigepealt kohe ütlema muidugi selle ära, et rahval oleks, et kõik olid väga tublid, kõik mängisid väga-väga hästi, mõni rohkem, mõni vähem meelde, mõni natukene viis võib-olla siiski lavanärviga, konsultatsioon vedas alt, mõni kava valikuga. Aga, aga ma tegelikult lõppkontserdi magan peale, mis mulle kõige rohkem meeldis tegelikult selle välja minu hääle sai. Nii naljakas kui see ei ole, minu hääle sai trio murdvee saar, lasman kes ainukesena suutsid mind unustama, et ma olen hindaja majandusžürii liige ja haarasid mind lihtsalt kaaslaseks kõige kõigele käega lööva muusikaalsusega või kuidas seda nimetada. Aga just see tulega tulega kirega mängija natuke läks ka lahkuvalt midagi, Nendega mind aga järjest suurema paavstiga edasi selleks mind, see haaras mind lihtsalt jäägitult kaasa ja kas esimese ase Tiido taadid Ado taas ütleme, kevadine teema, see kahanes kui, kui, kui kirkalt, kui fantaasiarikkalt ja miks armastasid seda mängida, ütles, et seda tegelikult võib-olla sellel konkursil ei ületa minu arust mitte keegi. Sellepärast nad olid ju hästi suured lemmikud olnud Riia puhul muidugi veel see, et täiesti täiesti uuest küljest näitlejannast Mikk murdega, kes esimeses voorus minu meelest eriti oma Mossadi Sanaadiga siis staadusena jättis mulle siukse kahvatum, mängija mulje, aga seda temast nii palju kirge ja tuld ja kõike seda, mida intervalliga vajas, seda temas, nii palju on see selles temaliku suur aitäh ja ülejäänud olid juba eelvoorus tublid. Lehto mulle tõesti väga meeldis ja väga võimsalt läbi viidud asi. Fleetit puhul oli üks peaks nagu raske konks minu jaoks või kuidas me seda nimetame konksukese. Et selgelt torkasid nelja flöödi hulgas silma siiski kaks. Üks oli oksasinkova, keda sa mainisid ja teenini teile, Tarmo Johannes. Selgelt flööti mängib paremini Tarmo Johannes, väga selgelt, väga hea kooliga, väga puhas mäng, väga tark mängitav, muide Tarmo rannas on kogu aeg eluga matemaatikat kellelegi nagu suurt emotsiooni siis oodata see, et ta oskas nii emotsionaalselt, nii vahvalt ja nii isegi pause pingestada kogu oma olekuga. See ootus, kes on voodis küsimärk või kool on kolm punkti, mis seal on, et need olete iga kord erinevad, väga, väga targad rõhuasetused ja lihtsalt väga-väga hea ja puhas flöödimäng oli tegelikult see, mis mina, panin ta nagu teise vooru pääses, mitte Oksana siin kava samalajal sinkova lihtsalt võlus võlusama siukse lavasarmiga. Aga, aga ütleme, puhkpillimänguliselt on see probleemid olid tal liiga suured, minu jaoks isegi mitte isegi teise vooru jõuda, aga see, et ta nüüd ei pääsenud preemia saajate hulgas on täiesti normaalne. Et probleemid on, esiteks toon kõla, ütleme, registrite ebaühtlus, natukene sogane mäng, võib-olla ka tehnilised puudujäägid, sest et ega see tehnika ei ole mitte midagi muud kui kahe noodisuhet sellesse. No ausalt, nagu suhtub iga nooti alati üksteise sisse, näete, töö on tehtud. Võib-olla see ei ole nüüd kõige targem tuiama tegelikult muidugi soovin teile, soovin talle kõike head, aga ka natukene niimoodi maha istumist hästi rahulikult harjutamist, natuke rohkem mõttega harjutamist ja võib-olla natuke maailmas ringi käimist on natuke silmaringi avardamist. Siis ta oleks minu suurfavoriit, sest tal on jälle kõik need teised omadused, mis võivad artistil olema sihuke taga väga suur artistlikus, väga suur tahe lavale minna, väga suurt aega võita, see on ka väga tähtis asi ikkagi. Et see on, see on tal täiesti täiesti olemas, täiesti olemas. Mikkel, venen, suhteliselt raske on nagu kommenteerida, võib-olla minul just just Siiulit. Mihkel Kerem on kindlasti väga-väga tõsine poiss. Väga tõsine muusikamees. On ju teada, et aga esineb heliloojana ja viiuldajana Arran seeriana. Mulle isiklikult tundub, et võib-olla sellises vanusesse enda killustamine võib-olla kõige parem asi ei ole. Et kuskilt maator teha voliks pill on selline asi, mida sellises vanuses tuleb ikkagi harjutada 25 tundi ööpäevas. Ja rohkemgi veel. Et tal on, tal on hästi selge, mis asi on lava peal, lavale minek, tal on, tal on väga tugev kontsentratsioon, kui ta peale tuleb. Aga, aga kui ta nagu mängimist alustab, siis, siis hakkavad nagu mingeid, kuidas ma ütlen, kas mingid jamad peale, kuidas ma nimetan, tuleb siiski võtavad intonatsioonivääratused inflatsiooni pärast on siiski palju. Mis tähendab, et ei ole võib-olla võib-olla nii palju harjutatud, kui on mõeldud, aga tegelikult tuleb ta tunnid täis harjutada, see on nagu hästi oluline asi. Mulle meeldib väga, kui ta, kui ta lavale ilmub, see, kuidas ta, kuidas ta looks, keskendub kogu see, ütleme, klaveri eelmänguaja, kui, kui süvenenud on ja kui kui õige see liik on seal, see on täiesti hämmastav, aga ma ütlen, et nii kui hakkavad nagu mängulised probleemid peale. Nii hakkab see konsultatsioon kaduma eelkõige kuulaja jaoks, kes sellise konsultatsiooni peale ootab midagi, midagi väga erilist ja kui siis tuleb mingi väike apsis, võib-olla tuleb teine aps, eks ole, siis siis nagu siis nagu see mingi nivoo vormingu allapoole minema ta, et ta võib-olla sellel võib olla, tema, võib olla viga, on see, et ta selle ütleme, sellel lavaloleku või kogu selle, noh, selle see tulevärk olemine üldse on. Et ta selle nagu alguses võib-olla liiga kõvasti välja käib, lihtsalt tal seedas esinemise kõrgpunkt on just see. Ja just see keskendumine ja selle loo alustamine, aga lugu siiski algab, areneb ja lõpeb ja võib olla. Võib-olla selle naftalasi läks, et võib-olla niisugune väikene läbipõlemine võib-olla mihklid oleks tark natukene välja minna natuke vaadata, kuidas, kuidas ka mujal asja tehakse, siis ma ütlen, et võib-olla on probleem ka selles, et ta siin on ikkagi tipus. Ta on, ta on, ta on üliõpilaste tipp, ma arvan, ta on akadeemias praegu üks kindlasti üks paremaid mängijaid. Aga üldiselt see on tipus, on reeglina üksi ja edasiviiv konkurents. Et ega tipus olema nii-öelda üldse sellises vanuses inimesele kasulik asi, see on, see on kõige pärssima seda, neid, neid näiteid. Mul on hästi paljud uuest kus inimesed on väga noorelt väga tippu sattunud ja siis miskipärast mandaadio kängu jäänud, et tegelikult ta peaks olema sellises kohas, kus ta, kus ta oleks ikka ikka niisugune. Et siis tekiks rahvenemise tunne ja, ja üldiselt teadmine, etik ikkagi pillidele mõtlev mängija ikka 25 tundi ööpäevas. Marek ilma kohta ütlema väga-väga häid sõnu. Ta esines eelvoorus minu jaoks oma soprani Sanaadiga nii veenvalt, et oli kindel favoriit edasipääseja minu jaoks ja, ja nii ta läks. Kahjuks ei saanud ta teises voorus oma Taisanud klavereid, lihtsalt kõlab sopraniskoobiga klaver nagu kuidagi kõlisema, väga eriliselt helisema. Et see esimeses voorus oli tal sees eine, kõlin niivõrd hea ja, ja ei, lihtsalt lihtsalt pill kõlab nii hästi. Ta teadis väga hästi, mida peab laval tegema, see oli väga ilusti emotsionaalset läbi viidud, väga tark mäng, võib-olla võib-olla kõigeks kõige targemaid või võib-olla kõige targem mäng kogu selle konfio jooksul. Kas siin mõjus palju publikut, oli saanud üldiselt jäise teises voorus ehk lõppvoorus? Tegelikult kolmas voor lindivad? Ei, ei see kõla siiski nagu summutatuks, nagu natukene matiks ja, ja kogu see, ütleme see helikaskaad nimedel mida sa saad sisaldab, jäi, jäi nagu olemata ja sellest ka see preemiast ilma jäämine, sellest ei maksa üldse välja teha. Aare-Paul Lattik väga-väga küps, väga-väga valmis intervjuu, et töötavad võrdselt hästi, on omavahel heas kooskõlas, nii ülemine kui ka alumine korrus tähendab metalli südamega või peaga mänge. Virtuoos tarktilt toas väga head, nii nii palju kui murele mängust. Ma tean ikka suhteliselt vähe, aga, aga, aga minu meelest väga, väga hea registrit valik ja tõesti, ma nagu esimest korda sain aru, et oreli, et on olemas tõesti emotsionaalne, mitte emotsionaalne orelimängija, sest ega seda, ega seda interpreet aga kuidagi tähele ei pane, orel mängib. Et seal neid suuri tundeid, mis interpreedid on ikka tavalisemad aia tavalist, mängib lihtsalt üks suur orel on ta pillide kuningas, minu meelest on see ka selline suur nagu traktor olnud alati, et et noh, et mis emotsioone saad ikka tahad, et ma tuli välja, et, et on võimalik, ta veenis mind väga ja ja temale, kuna ta kõik on nii olema, seda ta nagu ka inimesena tundub mulle või oma suhtega muusikasse niivõrd valmis, siis talle jääb soovida ülejäänud nädal nüüd natukene õnne, oleks kõik talle nii valmi sekretärid. Et, et oleks õigel ajal õiges kohas, et tal niimoodi intervjueedinica läheks. Asi nii nagu interta peab minema, sest ta on selleks väga valmis. Need olid mõtted tänavuselt noorte interpreetide konkurss-festivalil Con prio, rääkisid žüriiliikmed Paul Mägi, Tiia Teder, Mati lukk, Peep Lassmann, Heidi Pruuli ja Toomas Vavilov. Saate salvestada selle baas ja koostas Margit Peil. Häid muusikaelamusi.