Mitmenda numbri all on teie helitööde nimestikus märgitud lauluke emale? See on tegelikult mul mõeldud koolikoorile ja lihtsalt plaanis, kirjud kolmehäälne laul oli Rulmul ja kannab järjekorra number 267. Kirjutatud on ta 1959. aastal. Hiljem hakati seda laulma ka duetina ja muidu kooli kooriga, seda esitasid teksti autor Maimu Linnamägi tekst, väga tore inspireeris mind. Ja muidugi konkreetselt, mõtlesin oma emale selle loomise juures millal jõudsid helindid esmakordselt suurima tooriumite, vot esmakordselt natuke suurema avalikkuse ette, kui nii võib öelda, see toimus ühel kontserdil. See oli esimesel veebruaril 1937. Tegelikult olin ma tol ajal vil professor Artur Kapi kompositsiooniklassi kolmanda kursuse üliõpilane. Oma professorile ei näidanud. Ma kirjutasin nimelt ühe pala viiulile ja klaverile. Nimelt korraldati Eesti akadeemilise helikunsti seltsi poolt üks kammermuusikapalade võistlus. Nii ma saatsin sellele võistlusele. Pala kandis nimetust legend. Ma olin muidugi vahatatud kui sellele palale määrati preemia ja vot sellega seoses korraldati üks väga vägev kontsert minu arvatest. Esiteks see, kuna ma nii roheline veel olin ka tuli mulle suureks üllatuseks elamuseks tutvustati neid premeeritud teoseid, seal, see toimus. See kontsert praeguses Tallinna muusikakooli saalis oli enne meie konservatooriumi asupaik ja selle pala esitasid Rudolf Palm viiulil ning saatis Bruno lukk klaveril. Muidugi, selle töö ma kirjutasin, nagu ma mainisin iseseisvalt ja oma professorile üldse näidanud. Kui ta seda muidugi pärast luges lehest sa ütlesid, mis te tegite, mis te olete teinud, ma kuulsin aha. No professor Artur Kapp oli üldse nii, et ega tema ei suunanud ega oma väga tihti mitte ei näidanud, et ei kustutanud midagi maha või vaid lihtsalt ütles, et vot see koht pole hea. Otsige siin selle koha pealt veel või panin lihtsalt väikse linnukese sinna neli takti vahele. Mingis vormis puudujäägi tuli. Pahandada ma igatahes ei saanud, et ma seda tegin, ilma tema teadmata väga madalale seda mängima ei hakanud ette, klaveril mitte võid. Nii ta jäini õpilaslikuks katsetuseks. Ja kui nüüd tänapäeval silmaga vaadata, siis muidugi siin natuke konstruktiivseid jooni on mingisugune muusika ja mõte on seal siiski olemas. Huvitav, kuidas te kujutasite oma tulevikku ette konservatooriumi lõpetamisel? Tulevik oli muidugi hästi ähmane, sellepärast et mind oli juba kodus nii hoiatatud ka Mismõttes selles mõttes, et kahjuks ühiskonnas muusikameeste elu oli äärmiselt raske puhtmajanduslikus mõttes. Ja isa mul muidugi tema ütles, et tee oma südant. Räägi aga minu isa, vennad, kes olid ka muusikainimesed asjaarmastajad, muusikud kirjutasid mõlemad puhkpilliorkestripalu küll valdsise pulkasid. Need muidugi püüdsid mind mõjustada, et ma mitte ei läheks õppima muusikat varem astuda Tartu Ülikooli garanteeritud ikkagi mingisugune laheda melu. Nii oli see nende arvates võib-olla see oli kohati jonn või teatavad eelised, ma tundsin, et mul on olemas ka selle tõttu ma siis tegelikult konsultuurima astusin ja muidugi lõpetamise puhul ma olin päris kaua õppinud faktiliselt 10 aastatest ennem lõpetasin oreliklassi. Üks aasta olin vahepeal. Igatahes need üheksa tegelikult õppisin, oli päris suur probleem, mis nüüd edasi saab. Sest nüüd tuleb hakata siiski midagi pandmaja. Ja kas mul üldse nii palju andi on ja oskust. Aga muidugi nagu me teame, ega ma kaua ei saanudki muretseda, sest siiski sündmused segased ise vahele kohe hakkasid segama. Ja algaski suur isamaasõda mind pärast seal tööpataljonis oleku aega ja siis saadeti Jaroslavli kus oli formeeritud Eesti kunstiansamblite koosseis. Muidugi ühtegi päeva me ei unustanud seda rasket heitlust, mis ümberringi käis. Ja see isegi suunas ka loomingust vastavate teemade leidmisele nende lahendamisele. Aga teisest küljest oli see üks tore aeg selles mõttes, et ma sain ennast täielikult pühenduda loomingulisele tööle. Ma olin riiklik stipendium, vaat ja üksi tee ajas teist taga kogu aeg ja ma muidugi kirjutasin üle 40 teose seal Jaroslavlis circa pooleteist aasta jooksul. Enamused on väike vormilised teosed, kuid sinna kuuluvad ja mõned kontaadid ja tuli kõike teha, mida need ansambli kollektiivid vajasid? Kur küll koorilaule, küll soololaule. Ja nii muidugi ka instrumentaalpalu. On meeles, et seal ma kirjutasin ka viiulile. Pala Vladimir Alumäe esitas kanis, nimetas kapriis. Te kirjutasite pooleteise aastaga 40 helitööd aga teised mehed kirjutasid ka, kas siis igal mehel elavele või oli, igatahes tahtsime ikka päris kurjalt Jaroslavi täitevkomitee seal külalislahkust. Selles mõttes, et kusagil isegi erakorteris teadsime, et mõni klaver vaba on, siis sai kombineeritud jälle ansambli juhtkond jälle kombineeris selle ära. Olime me seal. Sklubiski kandis oli meile eraldatud. Me oli, see oli meieni eluase rohkem sai teha tööd, loomingulist tööd, minul öösel nabiinset tegema, sest sest päeval kõik ruumid olid kollektiividi kasutada, aga mis sest, eks ma siis hommikul magasin jälle kauem. Oli ja kui kõik su kokku võtta, mida seal loodi, siis see oli üks väga viljakas periood, seal ma lõin siis ka. Kodulinn Tallinn laulu, see oli 1009 44. aasta juunikuu. No tegelikult oli ta nõnda, et mina olen kõige vähem süüdi selles laulutekkeloos mõtteid või kui palju olla, aga kui ei ole teksti, siis nagu laulu, kui niisugust ei teki aga tekste. Boris Kõrver. Ma sain selle teksti muidugi vaatasin, hakkas kohe mul keerlema peas ja see oli nii lähedane kõigi nende igatsusteni püüdlustele. Need Tallinna tornid olid pidevalt ikka silme ees ja loen sealt teksti peale. Otto Roots, teksti autor, mina teda ei tundnud. Üldse oli tegelikult frondil. Ja Boris Kõrver oli tema kirjavahetus. Foto saatis talle selle ja nii, muidugi sain teksti laul valmis. Õige pea. Nüüd ma järgmisel hommikul juba seda mängisin ette. Et need sõnad tabasid ka teie meeleolu otsekohe naelapea pihta, seal, kui ma nii mäletan, mul on see originaal isi alles praegu ühehäälne meloodia akordimärkidega, ega ma seal palju ei muutunud midagi, üks noot ainult on mul nüüd teisiti, aga muidugi rohkem istusin selle saate kallal armoonia kallal. Põhiliselt jäi see viis, see jäi nii kehtima, lauda mul oli kohe alguses loodud. Kuna ainult refrään oli siis muidugi selle refrääni eelosa, mis kannab nüüd teksti tähtede tuhanded uikavatult tahan ma südames kanda. Siis selle ma kirjutasin muusika alguses ja siin on jälle minu sõber Boris Kõrver jälle vahedal eriti olnud, ta saatis siis selle valmis muusikafrondile ja seal tuli siis juba tekst selle refrääni eelosale. Muidugi kaua ei olnudki tarvis oodata, kui see juba kõlas Viktor Gurjevi meisterlikkus esituses. Muidugi loomilis töö alal, kui nii mõtelda, mis siis edasi juhtus? Määravaks nii suunitlevaks sai üleliidulise keskkomitee otsustajad üheksa 48. aastal. Milline innustas heliloojat otsima uusi loomingulisi ideid? Uurima rahvaviise? Seda ma kõik õpingu Taali teinud. Ja see muidugi tohutult. Tagantjärgi mõeldes rikastas minu loomingut minu loomingu väljendusvahendid. Ja vajutas oma pitseri kuni isegi viimaste teosteni tänapäeval mõeldes ikkagi ioni imbub läbi kuidagipidi, aga ühed esimesed kus ma kasutasin nii rahvuslik intonatsioone, võib-olla paneme ehk need kõla. Need on, lähme poisid väljadele. Kersti Merilaasi tekstile. Umbes samal ajal algas ka teie koostööteatriga ja see on õige, ma kahasse Leonormetiga. Olen kirjutanud Rummu Jüri tuled kodusadamas. Eriti Rummu Jüri oli selles mõttes tore, et ma sain kõik seda õpitud seal praktiliselt kasutada. Tähendab, mingis mõttes õpitud selles mõttes, et kõik need uuringud, rahvaviisid, uuringud, seal oli üks kiigestseen kus ma kõiki neid püüdsin nii-öelda veel avardada ja nii suure vormi valada. Pärast seda ekse pisik jäi nagu veel tükiks ajaks sisse istuma kirjutada teatrile, need on kaks teost metsade rüpes ja neiud roolil on kirjutatud rohkem isetegevus lastele. Perioodi kuluvad mul ka niisugused teost nagu eesti tants viiulile. Rõõmu valts, mida omal ajal laine väga kõvasti on propageerinud, mida ta, võib-olla suund jälle ka natukene. Suund on nii rohkem Obama käsitluse poole, kui ennem oli tegemist võib olla rohkemgi Harhaismiga siis siin on nagu püüdu tunda sellest vabaneda rohkem jälle tolle aja kohta kaasaegsemalt kirjutada. Kunagi tuli tänaval minu juurde, ütles, et miks sa minule midagi ei ole kirjutanud. See pani mind päris südant, vaata ma tõepoolest kaua aega, temal ei ole midagi teinud ja otsustasin kirjutada kohe kolm laulu ma kirjutasingi tsükli laule kolm laulu kolmveerand taktis. Ei ole vist mõtet meid kõiki praegu esitama hakata. Liiga palju aega, võib-olla, kui me muidu lubadega tutvustaksime, nendest vast kahte laulu. Jälle Leili Andre tekstile ja rahvatants. Koos ja ühe hõbedase üha. On. Meeli. Ja lase. Lase. On. ESC ere eri. Punased sinised, kollased seelikud, saarde ja suurema Ran Varr ei vaata tüdrukud siis mõnes mehelikkus. Kuidas tantsida. Punased sinised Kallase Tseeli tuttan sovhoos hoitena. Härrastmed. Ühele mehelikud. Andke andeks, minule kõlas küll kõik väga lihtsalt ots tuli tänaval vastu, ütles miks te mulle ei kirjuta ja tõi, läksite ja kirjutasite. Kas siiski nii libedalt läheb? Tagantjärgi on muidugi mõnedki keerukad probleemid, loomingulised probleemid tunduvad lihtsamale, eks seal ikka oli mingi otsing ja ote vaev ja mõttetöö, mis laulule eelnes. Ma võib-olla otseselt ei ütled mõtte vaev, vaid ütleksin seda, kõige rohkem näeb vaeva sobivate tekstide leidmisega. Ütlete sobiva teksti all, kas teksti, mis äratab mõtteid, mis loob mingisuguseid muusikalisi kujundeid? Kohe? Muidugi. Siin alati mängib suurt rolli kaasaeg. See moment, mil me teksti otsime, oli see näiteks ajastu, millal meil tekkisid kolhoosid? Haaras kolhoosi teema, rahu, teema. Sealt on pärit minu rahulaul ja nähtavasti akord igal ajastul on oma ülesanded, omad teemad. Ja kui siis ma leian niisuguse teksti, siis muusika kirjutamiseks mul tavaliselt on olnud, et mul kuigi palju see aega ei võta, moodseb põlen selle järgi ja muidugi, mida rohkem see tekst mind inspireerib, seda rohkem on muidugi võimalus, et rahvas ka selles lugu peab, nii et ma panen vähemalt 99 protsenti ikka sellest teksti autori süüks. Ja muidugi, eks teie märkus oli õige, et ega see kõik niisama lihtsalt ei teki. Aga teinekord võib selleks ajendiks olla ka üks ükskõikne, lihtne tõukejõud. Selles näiteks üks kohtumine siin Tallinnas, ilmselt oli see ühe koori kollektiiviga üks osavõtjatest. Aeg on, esitades küsimusi autorile esitas mulle küsimused mikspärast, seltsimees Arro ei ole orelile enam viimasel ajal midagi kirjutanud. See oli nagu kapatäis kuuma vett. Mulle mõtlesin tõepoolest. Ja nii ma siis ütlesin. Ja selle õige märkus. Püüan seda viga parandada. Pealegi kui veel öeldi, et isolt oreli lõpetanud ja kes veel peaks kirjutama kui mitte teie, seesama niisugune pretensioon saigi terve rea teoste tekke põhjuseks kus oleks jäänud sinna nii meie nii-öelda neljasilmavahele, siis võiks midagi olla ka. Ajakirjanik andis ülevaate selles loomingus kohtumist ja märkis, et Carol lubas hakata kirjutama orel. Ja näete, nii tuligi. Süda hakkas hirmsasti valutama, et nüüd tuleb hakata orall kirjutama. Aastat niiviisi viimased kaheksa aastat, näiteks ma olen väga rohkelt kirjutanud orelile hakkas see kõik peale palaga mõtisklus. Siis järgnesid viis varsti. Siin vahepeal üks niisugune kurvameelsena pala invemooria. Pasu Stinaatu. Siis kolm meditatsiooni viiulile ja orelile siis isegi üks laul oreli saatel. Kujutelm Rudolf Rimmel ei tekstiga, mida meeskoor on ettekannud. Ja nüüd viimased aastad veel on täiendanud seda nimekirja rea eesti rahvaviiside töötlustega. Need on mul pandud kolme vihikusse, esimene vihk, see on 11 Eesti rahaviisi. Teine on üheksa ja kolmas on seitse Eesti rahvaviisi. Missuguse helilindiga loomingust me lõpetaksime käesoleva juubelisaate, mis kaalutlustel te valiksite selle teise või kolmanda nende linkide hulgast? Ma mõtlen, et kui mesilased alustasime ema poole pöördumisega siis võiksime võib-olla lõpetada ka enam-vähem lüülises plaanis. Lauluga Igalühel meist oma tuli Kulno Süvalepatekstile, see on mul operetist tuled, kodusadamas tekst mind väga haaras, ta on nii nagu üldinimlik. Aga ma arvan, et sellest vist ei ole tarviski jutustada. Lähemalt. Kuulame teda juba ise. Ott Raukase. Oma. Ma. Ma.