Mis te koera naiteks takukool, lapse nimede silmadega, Kirdi saagi, võimud, loomad koplis mitte ära anda, sest ma vajasin neid veel ülejäänud võsastiku mahavõtmiseks. Mina olen ju kontrajärele praegu selle koha peal. Paul Pinna lahkus jäädavalt meie keskelt 29. märtsil 1949. aastal mil pikaajaline raske haigus seisatas ta kuumalt tuksuma südame. Kuid need jäljed, mis Paul Pinna oma näitlejaandega Eesti teatrikunsti jättis, on tugevad ja püsivad. Võimatu on tänapäeva eesti näitleja saavutusi lahutada tema mõjust ja eeskujust. Kõik meediaatri kunstimeistrid on saanud temalt kas otseseid või kaudseid mõjutusi. Ja see mõju kestab. Tema kunstnikuhing elab edasi kõigis neis, kellel oli õnn tema kunstiga otseselt kokku puutuda. Isegi praegused teatrikooli õpilased, kes vaevalt küll kunagi pinnaton laval näinud kuid kelle õpperuumi seinal on tema portree saavad osa sellest heast mõjuvast, mida Paul Pinna on andnud selleks, mis meie teater on olevikus ja tulevikus. Aleksander Teetsov omaaegseid populaarsemaid eesti karakternäitlejaid. Eriti hästi mäletavad temal lopsakad talenti need teatrikülastajad, kes jälgisid Tallinna töölisteatrietendusi sõjaeelseid aastail ja paaril esimesel sõjajärgsel aastal riiklikus noorsooteatris. Aleksander Teetsov sündis neljandal märtsil 1891. aastal Pärnus. 1907. aastal, seega juba kaheksateistaastase noormehena hakkas Teetsov näitlejale tegutsema Pärnu eesti teatris, kust peagi siirdus kutseliseks näitlejaks Endla teatrisse. 1909. aastal on Teetsov Tartus Karl Menningu juures Vanemuises, kus omandab realistliku näitekunsti põhialused ja õiged arusaamad ansambli teatrist. Aleksander Teetsov elu ja diaatri tee kujunes küllaltki kirjevakse hüplevaks. Õige tihti tuli tal vahetada töökohta teatris nii Tartus, Tallinnas kui ka oma kodulinnas Pärnus. Rööbiti näitlejatööga täitis Teetsov ka teatrijuhi direktori ja näitejuhi ülesandeid. Püsivaks ja näitlejana kõige sisukamaks kujunes Teetsov tööperiood Tallinna töölisteatris 1932.-st aastast alates. Just selles teatris, mille koosseisu kuulusid määravas osas noored teatrientusiastid eesotsas Priit Põldroosiga lõi särama Teed sovi võrratu näitlejatalent. Peaaegu igas lavastuses oli talt pärita kaalukas ülesanne, mille ta lahendas erakordse Loksakuse ja loomingulise säraga. Aleksander Teetsov ja Ruts Bauman olid töölisteatri põhitalad, kes moodustasid selle andeka kollektiivi elurõõmsa selgroo. Vähestele eesti näitlejatele on osaks saanud selline populaarsus ja publiku poolehoid, kui oli seda neil kahel töölisteatri näitlejal sõjaeelsel aastail. Ja kui arvestada veel seda, et Tallinna töölisteatri publiku moodustasid peamiselt tööinimesed siis on raske üle hinnata seda optimismi, mida neisse sisendas Aleksander Teetsov oma südamest tuleva kunstiga. Tema poolt mängitud osade arv on suur ja neid mäletavad kindlasti need tuhanded teatrikülastajad, kes vaimustusiteetsovi kunstist etega noorele põlvkonnale luua mõningaid ettekujutus teetsovi näitleja olemusest. Siis nimetame siinkohal mõned üldtuntud osad, milles Teetsov lõi meistriteosed. Falstav Shakespeare'i komöödia, Windsori lõbusad naised. Mogri, Märt Kitzbergi kauka jumalas kapten, tammlaane raudses kodus, küüslauk, Kitzbergi Lauritsas, vallavanem Volmer vam Kitzbergi kosjasõidus ja Jürka Tammsaare põrgupõhja uues vanapaganas. Peale selle veel loendamatu hulk muhedaid, maa- ja linnamehi, nagu näiteks kingsepp kapral Lutsu tagahoovis. Aleksander Teetsov mängulaad oli ülimalt realistlik elulähedane. Tema mängus puudus igasugune pressimine ja ülepingutamine. Ta saavutas säärase lavalise vabaduse, kus tihtipeale kadus vahelava ja tõelise elu vahel. Sedavõrd loomulik ja siiras oli Teetsov laval. Tal oli seal hea olla ja ka publik saalis tundis ennast seetõttu hästi ja mugavalt. Aleksander Teetsov kunstist on meil kahjuks vähe säilinud ainult üks osatäitmine, mis ei suuda kuigi ulatuslikult taaselustada selle lopsaka näitleja suurt kunsti. Kuid ka see vähene on selleks küllaldane, et mõne minuti vältel taaselustada Aleksander Teetsov sellisena, nagu ta meid oma kunstiga lugematuid kordi rõõmustes. Kuuleme läbilõiget Kitzbergi kosjasõidust, kus Aleksander Teetsov mängib vallavanem Volmer pommiosa. See on helilindistatud 1941. aasta juunikuus paar päeva enne suure isamaasõja algust. Kuidas nemad tohivad seda teha ütlemi, kuidas nad pärivad lehte panna ilma mööda laiali saata. Vallavalitsuses sina ka, et kui sa midagi ei tea ja niisugused need valdadesse? Aitasin midagi, ei, mina ei karda sind ega sinu ametirahaga, kui sina niimoodi lasid minule teotada. Ja seda ma ütlen sulle, neerutütar ei karda sinu tütarde konkurentsi, kas tee või tina. Aga vaata, minul tuli kätte. Mina tulin jätta, kui sina käsilased valdadesse. Tähendab. Mina kraaksümboil neela kraad. Nüüd räägin midagi, tean, ema teab, tema teab, praegu ütles, et laulan ja nüüd tema ei pea enam, tead nõutu välja, ärge kätke vaipa. Kus laulsin ka mina ei tea ja me tonni muud meda. Mina olen Volmer, Womm, vallavanem, Volmer, Voop, kahjuks avad servertei, mul siin olete, ei ole teda Audundavas vallavanem, revolver voib tulla, ei mõista, aga teotele, mõistad, kuidas kestsid, tõotas omalleelormaga. Kuidas te võite ometi mõeldaks selles kirjatükis teist kõne? Ma tõendan teiliteedile sugugi mõeldud, teie olete täiesti eksides. Kaardi võlgutena. Kaskaa vald ei ole karistatud Veeveegolmerom ausalevale päevalvermann. Te teate väga hästi, palju Pärnumaal valdasid, algab kaeda k-tähega näiteks kohuga käru killing, VW võib väga hästi tähendada seal Pille Vaarik vilubarblale. Ja ega siis ta ei ole endale ometi kõrtsimeeste kaudu hääli kogunud. Ühelegi teisiti julgeb mõelda. Teile jäädi lehel, Narva oli, ma olin, näitan, kuidas Luukas õlut teeb. Ainult Nummert, ma elasin palka, kui ma olin, siis saad aru, miks? Kägu kas viskame selle suure suuga Pärnu lahest välja? Keda tahes. Rahvameelse ajalehevaatleja toimetus paneb teile ette valida, kas lääde head, õige lutusid ära või, või lisatakse. Passinud trilt meres passi peremehe käte täis passi meil ei ole. Seda oma, arvasid, siin on nende härrade reibas maitsega, härra vallavanem, kuidas julgelt külge ta teab, mis miks ei tea igas või täna teineteist esimest korda esimesest kolmest, mitte teatriga, mis mehed need hulls, kes lusti müüvad, need, need on minuga, head sõbrad, kõik linnast ongi. Mul on üles antud hobusevargad, kes vaatlemas käivad, apokoop, messi, meie hobusevargad, no kes seda tohib ütelda? Käiaksegi. Ja nagu näha on vägivalla vastu me ei saa. Teel Pärnu maantee näib teine. Muidu öeldakse ikka tee luudoyodo luuda, pühi väimees välja, aga teil. No appi vaadati saksa vargamäel ära vingerdama. Nii ta tühjal orjajad, kellele see klaas vaja, aga vaata, tarvis olek ja on oma ajaleht teadmult vaata rihma meel mõistes kokku, sina oled selles asjas niikuinii peasüüdlane, kui nüüd veidi järsem Eesti ja laseksime lahti üks väikene kirjastusühisus, toimeti, härrad, meil juba käepärast oma rüüd. Sellega olen minuga päri, õige linn, meil on, aga oma lehte ei ole neil peahaavavärk olema, miski linn, mis linn see on? O ime, meil on ju Abja-Paluoja väike, aga kui sellest ei jätku, siis meil on juubel. No ikka üks väike 1000, mina omalt poolt 1000 ja sina palju sina olulisim, vaja veel küsida, sul kolm ilusat hüppab, suurest laadast löödud, puha koolitatud ja supikursuse ära käinud, palju sa igale tütrele kaasa? Paarika, no kuramus, ja linnas akin paha poissmehed. Kui me oma Taaveti asju naljalt oma ülihave ei Motcoy paljalt Taavet Aleksander Teetsov oli pärast Tallinna vabastamist riikliku noorsooteatri näitlejaks, kus ta kogenud meistrina lõi ununematuid kujusid. Opmann, Vilde, Mahtra sõjas, õpetaja Slopaassev, Tammsaare Mauruse koolis Isand mittelba, Vilde kui Anija mehed Tallinnas käisid. Aleksander Teed sovi äkiline ootamatu surm 25. juulil 1946. aastal oma kolleegide keskel riiklikus noorsooteatris oli rängaks löögiks Eesti nõukoguliku teatrile. Seda enam, et ta lahkus kõige parimas loomingulises eas, mil ta oma andega ja suure noorti sõbrana oleks suutnud anda veel palju head ja väärtuslikku. Inimesena ja kolleegina oli Aleksander Teetsov äärmiselt humoorikas ja vaimukas. Eripeatüki moodustavad tema kuulsad tutsi, lood, milles avalduvad lopsakas huumor ja sügav elu tundmine. Aleksander Teetsov oli sõjajärgsetel aastatel esimeseks eesti teatrinäitlejaks, kellest tuli metsakalmistu mändide all jäädavalt lahkuda. Kuid Aleksander Teetsov sellisena, nagu ta elas ja töötas meie keskel on väärikal kohal Eesti teatriajaloos ja nende südameis, kes teda tundsid ja armastasid. Venno Hansen, Eesti suur laulja ja üks entusiaste, kellele oleme tänu võlgu Eesti ooperi sünni eest. Benno Hansen sündis Tallinnas 20. märtsil 1891. aastal. Ta põnnes musikaalsest perekonnast. Emal oli hea kuulmine ja ilus kõrge sopran Isalaga võimas bass. Juba varases nooruses hakkas Benno Hansen mängima viiulit, harmooniumi ja puhkpilliorkestripille. Tal oli absoluutne kuulmine, omadus, mida isegi vähestel muusikutel rääkimata lauljatest kindlat süstemaatilist õpetust laulu alal Hansen kelleltki saanud, vaid jäi ise õppijaks. Pärast häälemurdmist hakkas ta kirikukooris passi lauljaks teenides ülalpidamist linnavalitsuses kirjutajana, kus ta isa oli arhivaariks. Kui 1913. aastal tolleaegne Peterburi Maria teater täiendas oma ooperikoori koosseisu siis vastavate katsetega võeti sinna vastu ka Benno Hansen kelle kohta märgiti. Tallinna noormehel on häält isegi solistiks kuid kahjuks pole momendil vaba kohta. Peterburis lülitus Hansen aktiivselt Sealse eestlaste koloonia kultuurilise ellu ja esines tihti solistina peoõhtutel ja kontsertidel. Tol ajal laulis Hansen esimeses Eesti kvartetis, kuhu muuhulgas kuulus ka vanameister Karl Ots. 1918. aastal tuli Peterburist Estonia teatrisse muusikajuhiks noor energiline Raimond Kull ja tahtis selles teatris hakata ooperit viljelema. Kuna mõned lauljad olid sel ajal juba teatris olemas. Helmi Einer, Olga Mikk-Alfred, sällik ja Gustav awesson. Kuid teatri juhtkond suhtus sellesse algatusse skeptiliselt, kuna polevat õiget baritoni. Siis vastas seepeale Raimond Kull, kuidas ei ole? Ja ikka. Ei. Jooge jooge viina. Oidi FB müüa. Niipea kui Benno Hansen 1918. aastal Tallinna tagasi jõudis, asuski ta tööle Estonia teatris ooperisolistina. Sel ajal ei tehtud vahet baritoni ja bassi ampluaa vahel ja nii kasutati Hanseni tenoris madalamat häält nii üheks kui teiseks. Ta laulis Oneginit tooniot pajatsites. Jaga passi osa Kasparik, Weberi nõid küttis. See ampluaa line killustatus, kus Hansenil tuli laulda nii passi kui ka baritoni partiisid kestis 20.-te aastate keskpaigani, milles toonia ooperisse tulid ehtsad baritonid Aleksander Arder ja Karl Viitor. Sellest ajast alates hakkas Hansen laulma ainult bassipartiisid ja ei möödunud peaaegu ühtegi ooperilavastust ilma Hanseni osavõtuta. Kuigi aja jooksul tuli teatrisse juurde ka teisi passi lauljaid nagu Nikolai suur sööt Kaljo Raag, Jaan Villak ja teisedki ei suutnud nende vääriliselt võistelda Hanseniga. Seepärast jäid nende hooleks teisejärgulised osad, kuna Hanseni kanda olid ooperite tähtsamad bassipartiid. Benno Hansen laulis Lääne ooperitest läbi kõik, mis passile oli kirjutatud. Ramphis iidas Mehhistophaustis Basilio Sevilla habeme ajajas taland lendavast hollandlasest Sarastro võluv löödis Nilakanta lake mees, kuningas loen kriinis, maakrahv, Herman, tan hoidleris ja nii edasi. 1930. aastal rikastus Hanseni repertuaar Borissi piinani Jabar laami osadega mussarski Boriss kodunoovis. Kuna Benno Hansenil oli erakordselt võimas kahe ja poole oktavi line mahlakas hääl siis püüti teda õige mitmel korral meelitada välismaale Stockholmi, Berliini ja mujalegi. Stockholmis esines Hansen Mehhistuna etendust külastanud Rootsi kuningas Gustav olevat isiklikult soovi avaldanud eestlasest külalisi angažeerimiseks kuningliku ooperisse, kui ta rootsi keele ära õpib. Hall sõnaga lükkas kuningliku ettepaneku tagasi temale omasel akoonilisusega. Kui kuningas soovib mind kuulata, siis õpi eesti keel ära. Benno Hansen võis oma häälega sooritada igasuguseid vinesse, kaasa arvatud drillerit, Stakaatod ja muud koloratuur, tehnika arsenali kuuluvat võtet. Omaaegne Estonia ooperilavastaja andekas muusik Eino uuli, kes rida aastaid töötas koos peno Hanseniga ja kes praegu tervislikel põhjustel otsesest teatritööst eemal viibib meenutab ühte juhtumit lakmee proovilt. Lakmee osatäitja ida Aav-Loo lausus naljatades. Alzemile. Panin televiidi haiglani, sa Benno oli hea ja laula õige kelluke staar ja täna minu eest maha. Võib küll, vastas Ansen jal lauliski. Teatavasti on aga lakmee killukeste aaria tõsiseks pähkliks isegi koloratuuridele kuid seda kvardi võrra madalamaks. Transponeerides ja üksnes mälule tuginedes tuli Hansen oma debüüdiga koloratuuri ampluaas hiilgavalt toime. Peale esinemiste ooperis oli Hansen passi solistina kaastegev ja armastatud esineja kogu vabariigi kontserdielus. Kuuleme nüüd Benno Hanseni esituses laule, mis on säilinud meie heliarhiivis ja on sisse lauldud umbes 25 30 aasta eest. All keldris. Kuu. Vene üliõpilaste laul nii kiirelt kui lained Meenub. Jaa. Neeme vee me. Nagu laadid ja ju Oo. Jaa. No. Ja. Taadi. Ja. Peeti. Paak. Neeme. Ju. Sepikojas. Me. Toome peagi. Ka Jõgeva- ja. Kõige noorem ja ärge ärge väärt käes. Ja me. Miina härma meeste laul. Ja. Ja ei näegi hinge. Jaa. Jaa ja. Ja keeled. Jaa? Jaa. Jaa. Inimesena oli Benno Hansen sõbralikku ja hea iseloomuga seltsimees kes ei keeldunud kunagi nõuandest kolleegidele ja kelle kriitika oli tihti küll range, aga alati õiglane. Kui Hansen juba kedagi kiitis, siis võis olla kaljukindel, et seega kiitust vääris. Vähestele oli teada, et ta mängis ka viiulit imeilusa tooniga. Samuti valdas veel üsna korraliku pianistliku tehnikat, olgugi et kumbagi instrumenti polnud ta kellegi juures õppinud. Ta oli Benno Hansen laia silmaringiga, palju lugenud ja kõige mitmekülgsemalt teadmistega inimene. Seepärast võid täiesti kindel olla selles, et Benno Hanseni lava loomingulised suursaavutused, tema talent ei sündinud mitte taeva armust vaid olid kättevõidetud vaevarikka, tööga ja enesetäiendamisega. Kuuleme nüüd ooperis tasuleegid, mehisaariat. See osa oli ka üks viimaseid Benno Hanseni loomingus helilindistatud 1951. aastal. Köige. Benno Hanseni surmaga 26. aprillil 1952. aastal kaotas Eesti ooperikunst rahvusvahelise tasemega vokalisti, kes oli eesti noori ooperiteatri uhkuseks ja auks. Benno Hansenist jääb meile. Mälestus kui erakordse andega kunstnikust kelle elutööd ei tuhmista ajaga.