Ja kui eelmisel kolmapäeval rääkisime fotogoolise lindudest ja lindude pildistamisest siis lindude puhul on ju keeruline pead alati valvel olema või siis ennem kohal olema. Koopa ütles, aga on ju olemas loodusnähtusi, mis püsivad isegi õige mitu päeva. Kuidas neid võiks pildistada ja millal neid püüdma minna ning kuskohas neid otsida. Üks väga tore ja fotogeeniline objekt, mis on talvele täiesti ainuomane, on jää, jäämoodustised härmatis ja kõik võimalikult külma moodustised, mis tekivad, nagu me kõik oleme näinud, võivad nad pakkuda tõesti täiesti fantastilist vaatepilt. Ja siinkohal noh, ma ütleks, et kõige sellisem mastaapsem ja kõige huvitavam on neid muidugi vaadata. Ta jugadel Eestis ei ole just palju jugasid, aga kõik need võiks tegelikult talvel üle vaadata, kui võimalus selleks vähegi on. Et siis kõige kõrgem Valaste juga, kus kahjuks pandi trepp varinguohu tõttu kinni. Ütleme, sinna ei ole mõtet minna. Aga see on ka talvel suhteliselt kõige kõige nii-öelda igavam, sest et seal ei ole, tal ei ole sellist laiust, ta lihtsalt langeb hästi kõrgelt. Aga teised kaks kuulsat juga Jägala ja Keila-Joa mõlemad talvel väga kaunid. Ja olenevalt nüüd, kui palju külma mõnel talvel on, siis sellest sõltuvalt moodustavad sinna sellised jää katedraalis, mis on, kus sa kuuled, kus vesi kohiseb seal sügaval jää all ja sa saad täiesti minna sinna jää sisse, nii et see on täiesti omaette elamus. Peab olema väga-väga ettevaatlik, et sealt kuskilt läbi ei vaju ja millegiga pähe ei saa või pead ära ei löö. Aga kes seda näinud ei ole, siis soovitan kindlasti minna, sest need on täiesti ainulaadsed. Ja ma olen ise olnud tunnistaja, kuidas inimesed, kes esimest korda tulevad ja sinna nii-öelda jää vahele sisse lähevad, nagu sa saad minna joa sisse, põhimõtteliselt siin juhtlik. No kui see on korralikult kinni külmunud, siis ei ole see midagi väga nii väga ohtliku. Näiteks kui ma käisin Põhja-Lapimaal Rootsis, üks talv, ma juhtisin sinu pooljuhuslikud talve alguses ja teate, mis rootslased teevad nad kavaldajat pritsivad ise sinna jugade ja kaljude peale õrna nihukest veespreid see tähendab seda, et nad hakkavad ise külmutama ja kujundavad selle joa külmumist ja tegelikult nad teavad, et need on, need on niivõrd võimsad vaatepildid. Neid sõidetakse lausa erinevatest maailma nurkadest vaatama ja nad valgustavad talvel ja panevad sinna jää vahele jugade sisse suured prožektorid ja no need pildid on väga võimsad ja üldiselt seal tõesti, kus on väga krõbe külm, selge osa, joad külmuvad täiesti kinni ka suured joad, noh Eestis viimastel aastatel liigagi jagalasse jääb alati midagi kuhugile sinna jää lahti, aga Keila-Joa on ka siin kinni külmunud, kuna keele ja ei ole just väga suure veega juga. Nii et kindlasti soovitan minna samamoodi veel põnev vaadata, kuidas erinevad veekihid on kergelt erinevat värvi, kui nad lähtuvad, nii et näiteks Jägala, mis on üsna selline kollakas, on seal, on selline selline kollakas jää katedraal. Nii et väga põnev. Sealt leiab väiksemaid asju, mida vaadata ja pildistada, suuremaid asju, mida vaadata ja pildistada. Ja üleüldse see asi oma, et seista külmunud joa sees on ka väga kihvt tunne, nii et joad on sellised, kõige suuremad jäämoodustised, mida kindlasti talvel on vahva vaadata. Aga on ka üks hästi hoitud saladus seoses jää katedraali taga, mis on tegelikult minu isiklik lemmik ja mida ma ka reedan teile ja soovitan vaatama minna, see on Pakri poolsaar. See eeldab küll teatavat astumist, see tähendab seda, et noh, ma arvan, et kõige huvitavamate kohtadeni tuled mööda meres jääd või mereserva üks, üks kolm-neli kilomeetrit vähemalt kõndida. Aga Pakri poolsaar teatavasti on selline kõrge pank. Ja kuskilt panga tipust alla ei pääse. Seetõttu tuleb alustada juba panga alt mööda merejääd minemist, selleks et panga lõpus näha neid väga uhkeid jäämoodustisi, mis sealt ülevalt on tulnud ja miks ta mulle nii meeldib. Ta meeldib mulle seetõttu, et kui peaks juhtuma olema veel selline selge ilm sinise taevaga siis seal on fantastiline värvide mäng, see soe kollakaspunane kivim ja sinine taevas moodustavad kokku võrratuid, vaatemänge. Et jällegi peab ettevaatlik olema, kindlasti kaasa võtma endale võileivatermose sessi astumine on sealt päris päris pikk, aga see on väga haruldane, sest teatavasti suvisel ajal ikkagi on seal mäslev meri all vastu pankrannikut ja sa ei saa kunagi sealt alt kõndida. Nii et see on ainult selline rõõm, mida meile talv, talv pakub. Aga siis peab olema jää kandev. Ja üldiselt nagu natukene külma, nii hakkab ikkagi sinna serva juba see jää moodustuma, et muidugi kui on, kui on selline tõsine külm olnud ja jää on paks, siis on muidugi eriti mugav minna, siis sa võid kõndida lihtsalt otse mööda merejääd nagu mööda maanteed lähed, eks ju. Aga kui on nagu vähem külm olnud, siis sa pead kõndima seal pangaservas, kus on alles moodustunud selline rüsijääst kokku lükatud, vall seal peal turnimine muidugi võib ka ohtlik olla, näiteks igaüks peab ise otsustama, et kas on mõtet minna või ei ole mõtet minna. Aga ega olgem ausad ka selleks, et see jää, katedraal kõige ilusam oleks, selleks peab ikka natuke külma, oleme olnud nii, et et kohe nagu nüüd järgmisel aastal, kes sel aastal jõua, tahab talve alguses minna, siis vara vara, et pigem ikka talve lõpus on see kõige magusam aeg, nii et praegu just paras paras hakata selle peale mõtlema. Ütle mulle sellist asja, kui ma nüüd jõuan sinna kohale, see on suur, võimas pilt, minul on väike aparaat, kuidas see pilt mul siin aparaati ära mahub, nii et ei jää mulle mingi fragment sellest. Siin on hästi mitu asja, esiteks mida võimsam, mida ilusam asi, seda lihtsamini jääb ta tegelikult ka pildile, nii et ma ütlen ausalt, et kui on hea valgus, siis ei oma tegelikult mingit tähtsust, kas tehase pilt profikaameraga või tehase pilt nii-öelda pisikese kompaktkaameraga, sest et tegelikult, kui on valgusolud head ja valgustan palju, siis suudab iga kaamera teha ise selle õige otsuse, kuidas õige säritus seada. Aga just palju keerulisem on on asjadega ja halvemate ilmadega, eks ju, vot siis hakkab mängima selline tehniline nupukus ja osavus, kuidas sa seda nii-öelda asja jäädvustada oskad. Aga nüüd tegelikult su küsimuse teine pool, et kuidas see kõik sinna ära mahub, et see on puhas füüsika, et kaamera ees on objektiiv, objektiiv koosneb läätsedest ja läätsedega, võimalik siis manipuleerida, seda vaatenurka ka, kui palju mul parasjagu seda kõike pildi peale jää pidama silmadega näen, et kõige laiemad lainurkobjektiivid on tõesti tohutult laiad, nii et fotograafidel on sihuke nalja ütlemine, et see nii lainurkobjektiiv kõrvad jäävad ka peale, et enda kõrvad tegelikult enda kõrvasid ikkagi peale jää. Aga enda varbad näiteks jäävad küll, nii et täiesti selline sellised lainurkobjektiivid on olemas millega, mida, millega sa hoiad fotokat käes ja su enda varbad on pildi peal. Nii et ühesõnaga noh, see oleneb nüüd puhtalt siis tõesti selle objektiivi laiusest. Aga selle, kui me toome selle teema antud konteksti, siis üldiselt tegelikult Ma ütleks, et talvel väga seda probleemi ei teki. Et sul ei mahu asjad peale, pigem ausalt öelda vist tekib inimestel see probleem näiteks toas mingit seltskonda pildistades, kus tuba on väike ja kõiki ta peale mahtuda või kuskil näiteks linnas liikudes, kitsastel tänavatel, pildistades ja nii edasi. Et üldiselt noh siin muidugi natukene küll rumal üldistada, aga siiski siiski ma arvan, et talvel küll need asjad peale mahuvad, et eriti kui meri on jääs, siis tagane, tagane nii kaugele, kui soovid ja, ja iga objektiiviga mahub kõik peale, et oleneb ainult kaugustest. Hea küll, aga me kõik oleme vaadanud, ma usun neid lumehelbeid kinnaste peal. Kui ma nüüd tahaksin lumehelbe saada endale pildi teha. No see on nüüd täiesti tehniline trikk, et ma ei taha kedagi kurvastada, aga, aga lihtsalt tavalise fotokaga seda nüüd ei saa. See tähendab seda, et kui te tahate sellist pilti, mida raamatus on nähtud, kus lumehelbe kristall ehk siis see struktuur on kõik näha, et see on nagu igasugune tehniline fotograafiat ütleme niimoodi, et väga lihtsalt öeldes on tegu praktiliselt nagu mikroskoobiga, tegelikult küll kasutatakse selleks spetsiaalset objektiivi, kuhu lisatakse veel mõningate kas siis makroläätsed või vaherõngad ja, ja ongi võimalik see pilt ära teha, aga sellegipoolest kindlasti ikkagi nii lihtsalt seda päris tavalise kompaktkaameraga või ka tavalise peegelkaameraga, millel on siis komplektis olev objektiiv teha ei saa. Et noh, samamoodi me ju ei saa teha oma tavalise aparaadiga planeetidest selliseid pilte, kus me näeme planeeti, sest et selleks eeldab, et me paneme ta teleskoobi külge, on ju me ise teha rakkudest tolmulestade hirmuäratavaid pilte, mida me oleme kindlasti kuskil ajakirjades näinud, kus me näeme, millised peletisi need tolmulestad tegelikult on, et noh, lihtsalt selleks on vaja eritehnikat, nii et, et selliste lumehelbe struktuurinud niimoodi suurelt ja selgelt peale saada. Jah, selleks on natukene natuke vaja tehnilist taipu ja ja paraku päris sellised kallid abivahendeid. Aga jäälilled klaasil. Suurepärane suurepärane jäälillede puhul oleneb lihtsalt sellest, kuidas loodus neid kujundanud ja joonistanud meile sinna klaasile peegelduma võin. Üldiselt on niimoodi, et noh, kõik, see on nagu üks põhiline reegel, mida tuleb meeles pidada, kõik, mida sa näed, silmaga jääb ka pildile, eks ju, selles mõttes, et nagu ma mõtlen neid halbu asju, kui sa näed, et ikkagi sealt laasidelt peegeldab mu külmkapp tagasi, siis on selge, et külmkapi pildi peale on ju, kui sa näed sealt läbi klaasi läbi lillede vahelt oma prügikastis, on selge, et see pildile. Nii et, et ühesõnaga usalda selles suhtes oma silma ja ole hästi hoolikas, et mind ausalt öelda siiani hämmastab see, kui palju ma näen pilte bussiaknast, välguga, kus inimene on ise peale noh, et selles mõttes tegelikult sellest on räägitud täpselt niisama kaua, kui on fotoaparaate müüdud, eks ju, et läbi akna ei pildista välguga. Aga see näitab tegelikult seda, et lihtsalt inimeste nagu selline emotsioon on nii laes ja nad nii hirmsasti tahavad sellest asjast pilti teha ja sel hetkel ununeb absoluutselt kõik, eks ju. Nii et, et selles suhtes rahu ja mõtlemine käib pikki fotografeerimisega täiesti lahutamatult kaasas. Et kui jäälilled on akna peale ilusat tekkinud, siis võta fotokas, mine ja pildista neid ja noh, võib-olla lähil võtete puhul on, siis vajas lillekesega makrofunktsioon sisse lülitada, kellel on tõsisem kaamera, vaatab kui lähedale ta saab fokusseerida, sest igal kaameral on piir, kui lähedal ta saab teravustada. Näiteks väga tihti ongi see asi, et sa näed midagi ilusat väikest, teed pildi ära ja seal on täielik udune larakas sest see asi oli lihtsalt liiga lähedal. Sa pead selgeks tegema, kui lähedale su fotoaparaat võimaldab funks fokusseerida, eks ju. Ja jäälilled on sellepärast tänuväärsed, eks ju, et nii pildistada nii-öelda laiemalt lähemalt-kaugemalt päiksega, ilma päikseta, ühel hetkel on nad siin hakkama, siis on nad kollakamad ja nad on alati ainulaadsed. Tähendab seda, et seal on alatise pintslitunne sees, mille on selle kunstnik sinna jätnud. Nii et jäälilled on selles mõttes fantastiline, selline täiesti ajatu temaatikat, et iga jäälillepilt, mis maailmas tehakse tegelikult nii, et et minu meelest ka väga mõnus pildistamisobjekt ja jällegi ei pea sellest üldse kodust kaugele minema. Ja siin jälle väike trikk, et, et ma tean, et osa kodanikud, kes seda jäärile teemat väga armastavad, jätavad kohe klaase, erinevaid klaasitükke õue ja erinevatesse kohtadesse, et ilm sinna peale kujundaks erinevaid jäälilli. Ja siis nad teevad nii-öelda veidikene patu, tõstavad selle klaasitüki sobivasse valgusesse, näiteks päike jääb sealt läbi kumama. Kõige. Ma arvan, et osutuda kõige lihtsam trikki kõige toimivam trikongi pildistada. Kui on sellised paksemad jäälilled siis vastu päikest, et päike paistab sealt teiselt poolt jäälilli läbi, siis nad joonistuvad imekaunilt välja, struktuur tuleb välja nendega, selline kõrguse ruumilisust tuleb välja ja, ja seal on veel siin ilus päiksevärv siis soe toon sees, eks. Nii et ütleme ka selline trikk on täiesti lubatud erinevaid klaasitükke sobivatesse kohtadesse ja pärast korjata neid vaadata, kuhu ilusad lilled on tekkinud.