Nagu jutu sissejuhatuseks on neid kolm küünalt, Melsin süüdatud. Ja ümber laua, mis on küll mitte ümmargune, aga ilma nurkadeta. On Kaiustite perelaud. Tere õhtust, Ülle Kaljuste. Tere õhtust, Tõnu Kaljuste. Klassikaraadio tervitab teid. Tere õhtust, head uut aastat kõigile. Head uut aastat sellele perele. Tõnu on olnud meie klassikaraadios üsna sagedane külaline. Aga Ülle kohta me vist seda ei või öelda. Räägitakse, et peredes peabki olema ümmargune laud. Teie lauda on ka ilma nurkadeta, aga ta on suur. Kas teie peres käib palju külalisi, on see avatud ustega maja? Meil käib ikka küll jah, aga ma isegi ei oska öelda, kus meil rohkem käib. Me oleme suured inimesed ja sellepärast meil suured asjad. Suured lauad peavad olema visi. Lae oleks alla, vaadake, müüsin üks kruus peale. Kruusil on hea olla. Siin on jah, mahuks lahedalt ära ja õhku ja ruumi. Küllap sellesama õhu ja ruumi pärast on teil ka see teine kodu, see maakodu. Ma Ma tahangi, et te natuke räägiksite, miks inimesed ikka ja jälle soetavad endale nakas suvila või lausa maakodu või, või ühesõnaga niisuguse koha, kuhu minna linnast ära. Ülle, mis see teie hingele annab? No see ema kodu, mis meile on, ma arvan, seal rohkem järjepidevus ja Tõnu lapsepõlvekodu tema sidemed selle kohaga. Ja mina olen oma lapsepõlvest sealt väga palju maal veetnud, et ma ei kujutagi sellist varianti, et mul ei oleks kohta, kuhu minna linnakodust ära, et, et ma ei saaks kuskil maal olla laisaks. See on, see on lihtsalt nii loomulik, et õnneks elu on niimoodi läinud, et et ta on kuidagi loomulikult see jätkan nüüd meie peres tähendab Tõnu vanematele selle kodu näol olemas. Ja kodu ehitamine on kogu aeg väga loogilise järjepidevusega toimunud ja kõik, kes seal käivad, nendel on omad lood selle kohaga ja nii ta lihtsalt meie elus on läinud. Tõnu see on sinu isa suvekodu seal. Ja see oli heliloojate liidu suvilat projekt aga isa sai selle kohal tänu Gustav Ernesaksale, kes loos sellest kohast isa ja nad heliloojate liidu liige, nii et Gustav Ernesaks andis temale anda nende koha, nii et täitsa juhusega sattus tema suvemaja lausel. Ja see on seal heliküla algusest saati. Ja, ja nii et te olete ikka põlisasukad seal. Nojah, 60.-st aastast. Aga Ülle ütles väga kenasti, et see nagu areneb niimoodi oma loomulikku rada, nii nagu perekonnad kasvavad ja, ja noorenevad ja üks generatsioon vahetab teist välja. Mida näiteks praegu viimase viie aasta jooksul olete teie seal teinud? Kas on mõni, kuidas öelda mitte Eesti vabariigi ajal ka Need vabadused, mis on merega seotud ja annavad need inspiratsiooni kuidagi seal mõnusamalt ja paremini ja ja meeldivamat puhata? No kindlasti, me oleme ilmselt oma tegevusega kogu aeg nagu selles suunas nagu edasi läinud või et et järjest rohkem elame seal, et veerand aastaringselt ei ole ühtegi nädalat, kus me seal ei viibiks kas või ühte-kahte päeva ja, ja kohati on täiesti loomulik, et nägemiselt isegi tööl iga päev. Ja juba ma ei mäleta, mis ajast oleme me kõik jõulud seal pidanud uued aastad. Ja kui seal vähegi Lundasime, suusatame seal ja ta on meil tegelikult on ta juba maja nime all, ongi sinna registreeritud. Ja ta ei ole enam suvila päris kohe bürokraatlikes paberites on ta maja oma maja elama. Ja, ja see elamu areneb, sest meri on vaba ja need on tarvis avastada seda Eestimaad ka mere poolt. Need kaks viimast suve oleme paadiga sõitnud. Pluss kaudsetes saarestikus ja käinud ka Hiiumaal. Erkki-Svenil käisime külas. See suvi. Ma saan aru, ega see ei ole aerupaat, millega nii pikki reise ette võtta, et teil on mootorpaat soetatud. Ja, ja ega sellega nüüd kaugele Euroopasse ei sõida. Nii jah, pudistame ikka ühest punktist teise. Ja siis ma ütlesin, paat oligi, on selline salakaval tagamõte, sest Ester Mägi, rääkides oma suve suurimast elamusest muide jutustas, ostate korjasite daamid oma paati ja ja Tõnu, sa viisid nad sõitma. Ja no see on ju imelik mõelda, et selle koha peal oma kümned aastad tagasi me olime harjunud sellega, et augustikuus valgustati meie randu ja paarkümmend aastat tagasi okastraat seal ja need põliselanikud ei ole võib-olla seda oma kodukohta mere poolt näinud ja kui ma sõitsin Lilian Semperi ja estermäega seal mere peal, siis nad esimest korda nägid seda oma koduranda mere pealt seal suhelda. Kujutage ja, ja eks ta muidugi emotsionaalset mõju ma mäletan, isegi kui siin esimest korda lohusalu rannast vastas rannas seal Paldiskis vaadanud, mida sa oled alati kaugelt näinud ja kui sa jõuad sinna ligi ja need on niisugused psühhoa nostalgilised hetked, mis jäävad muidugi meelde ja seda seda Eestimaad annab ja mere poolt veel avastada, oi kui palju, sest see mereelu veel ei ole sugugi vilgas meie. Meie riigis kuidagi jõle aeglaselt kõik toimub, et nad inimesed ei, ei saa rahulikult paati hoida ja ei leia kuidagi ühistegevuseks niisuguseid kiireid lahendusi, et nad, meie sadam on siin ja võib rahuliku südamega paadi sinna panna. Mingisugused tohutud takistused on ikka ja imelik mõelda. Rannakülad mereäärne riik, aga mereelu ei toimi, helde täies rõõmus, nii et me oleme vähegi seda püüdnud ise omalt poolt elavdada. Ja, ja küll see tuleb ikka raha raha taga. Kõik kinni suuremas osas ala hiidlased ütlevad, et küll jõuab iga. Te ütlesite, et kõik aasta jõulud on teil ikka olnud Laulasmaal. Kas jõulutan teil puhtalt perepüha? On siis? Kui suurt rolli seal teises kodus on teie perel muusikal. Kas Tõnu, sa saad oma tööd seal täielikult teha? Ja muidugi igal pool saab tööd teha, ega selle jaoks ei ole tarvis omada mingisuguseid suuri tehnikamasinaid. Minu töö on nii mitmekesine, seda saab mõnikord veetava vaid partituuri ka ja mõnikord partide kolleege tarvis lihtsalt mõelda asjast. Ja kuidas programmi, tervikuid ja muud asjad sünnivad, see on omamoodi töö, mõnikord töö on seotud tõesti repertuaari läbimängimisega, siis seal. Eks tore klaver Estonia veel siis, kui Estonia tegi pianiino Sid ateks, eks pianiino, Estonian muda ja seal oli viimane seadeks viima viimaseid Estonia uunikum. Nojah, võib öelda. Tõnu paadiska töötajad, partituurid. Lapsed vahepeal ja kõige parem ja võtad kaasa, lähed keset merd, lülitad mootori välja loksud ja apid. Sel suvel saime paadi juba varakult, võetaksin aprilli lõpus ja viseeri lihavõtete aeg kehamisest kõrda merel ja, ja siis need võtsime välja. Oktoobri viimastel päevadel, novembris vist jah. Seal seal. Järgmine päev tuli, esimene lumi. Ja kõvasti merega arvestanud see suvi. Ülle, kas te sõidate samuti paadiga ja autoga ja, ja kõigega, millega vaja. Et paadiga ma õpin, praegu olen õpipoisi rollis. Ja siis, kui me käisime võrke võtmas, siis ma nagu esimest korda püüdsin natuke triivida, nagu Tõnu mind õpetas. Ma ikka tahan ikka nagu ametlikud ka sinna load saada, siis ma olen nagu julgem. Selles suhtes autoga kylle. Ja üle, kes esimest korda kalale minagi sain esimest korda kalal, sel suvel. Oled lapsest põlve kuulnud, et meremehed käivad viie paiku võtvad võrke välja ja seal nagu müstifitseeritud enda jaoks. Kuidas see kõik toimub ja see kaugel meie elukutsest. Sel suvel mõtlesin, et õpin selgeks selle asja, kuidas see kõik käib. Käisin paar korda hommikul viie ajal passimas, kuidas kalurid toimetavad ja sain ja vallast sain kalapüügiloa ja ja nii me toimetasime, et võid põrgu kohe sisse panna. Jah, ja ega me nüüd tõelised kalamehed ei ole, aga mõnikord enda rõõmuks vahelduseks paar suurt saaki oli ikka üle 20 kilo vist oli seal Läslasele Klestaja. Akatiga sööte kala sest maad On ühte heka kirglikku kalameest, kes ise kalai sõjaga püüd armastan. Sellepärast püüame. Tõnu muusika, mida te dirigeerite on väga suures ulatuses. Vaimuliku muusika. Kas selle vaimuliku muusika tegemine aastaid ja aastakümneid toimib hingele ja mismoodi? No see on ju selge, et inimene valib repertuaari selle soovi järgi, mida ta sellest saab süüa soovib, tähendab see et me sööme toitu ja meie keha on harjunud teatud ainetega. See on üks osa meist, aga teine ainevahetus ja teine teine repertuaar, teine menüü, mis, mida me kogu aeg sööme, on ja näed teatritükid, mida me mängime, need muusikapalad, mida me esitame, nii et see on üks oluline ja väga suur õnn, et ma saan seda repertuaari ise valida? Jaa, vaimulikus muusikas on niivõrd palju seda ainest, millest siin elus nii palju puudu tuleb ja Tartus, mis selles muusikas on tasakaalutekitajana kogu muu elu suhtes väga olulisel kohal. Nii et seda vaimuliku muusika hulka vaadates, mis ma olen läbi teinud, seal on lihtsalt niivõrd palju elutarkust ja niivõrd palju õpetust. Ja kuivõrd ma loodan kogu aeg need elupäevad veeta selle tundega, et ma pidevalt aja õpindis sealt tulevad nad kõige tõsisemad noodid minu jaoks. Missugune tähendus on sellel usul ja usupühadel, sest igale inimesele kõneleb see kõik isemoodi. Ma tunnen seda, et kui ma udust räägin, siis ma tunnen ennast kõige targemana siis, kui ma vaikin. Sellel teemal on niivõrd palju pidepunkte ja kuna pardituurides on see kõige olulisem fookus selle minu ja selle teksti vahel läbi muusika olemas, siis siis niisuguses jutulises vormis ma ei tahagi neid teemasid puudutada. Mille, mida teile need pühad tähendavad, kas lihtsalt traditsiooni või, või Mika, mingit sellist hingelist hardust ka? Traditsioon on ta kindlasti mingil määral, aga see, mis ütleme, nagu sügavam mõte ja ja hingeliselt sügavuti minev mõtlemine toimib või minu meelest Minu puhul küll mingisugustes iga lavastuses seekord nagu noh, sügavuti, rohkem tegevuse ja mõtlemise käigus kui pühade puhul ikka, võetakse kokku ja tehakse mingeid kokkuvõtteid võib-olla oma sisemusest, aga samas on ka pühade aeg tekib mingi täiesti selline pühaduse selline kiirustamine ja ja, ja ütleme kõik, mis sinna juurde kuulub, eks ole, need pühad pühad nagu väliselt toimiksid, et et tead, et jälle mingi aja aja post. Aga see mõtlemine toimub, ma arvan, igapäevases elus rohkem tekivad mingid hetked mis ei ole täpselt seotud nende kuupäevadega. Ülle, kui palju teid mõjutab Tõnu elukutse ja see muusika, mida ta toob koju, kui palju ta toob endaga kaasa seda koju. Ja kui paljude saate võimalusi käia kontsertidel kaasas temaga näha, näha tema rikka elu mitmeid külgi. Kahtlemata. Üks asi on muusika ja kontserdid, aga teine asi on see tema pidev mõtlemisviis, mil millega ma kokku puutun. Ja meie siis ühised pidepunktid, kas teatud asjades või lahkhelid selles mõttes. Ma pean ütlema, et ma nagu vaimselt toitun küll sellest Tõnu tegevusest ja see annab mulle võimaluse oma tegevuses paralleele tõmmata tema tegevusega. Tõnu on mõneti õnnelikumas olukorra, sest nagu ta ütles, ta saab ise valida oma repertuaari. Ülle teile pakutakse, osad, pakutakse rollid, kas vahel tekib tõrkeid ja vahel ütletega ära, kuidas, kuidas see näitleja elu toimib teie, teie sisemaailmaga ja teie oma isiksuse peale. Ja mul oli periood, kus ma olin täiesti vaba üheksa aastat ja siis ma võisin ka vabalt valida. Siis ammendas minu jaoks aeg ennast ja ma läksin uuesti tööle teatrisse, kus ma nüüd olen varsti kolm aastat. Need äraütlemised ja sobitamised ennast trolliga ja seal kõik aja jooksul muutub ja sa pead endale oma vajadused ja selgeks tegema. Siis on ka võimalik, ütleme algselt vastumeelseid asju, mida sa näiteks oled sunnitud tegema siis pead leidma seal meeldiva mõtteviisi, millega, milleks sulle võib kasuks tulla selle töö tegemine siis ta tuleb sulle. Ülle öelge, kas teil igapäevaelus ja ka koduses elus ma mõtlen abielus ja emana ja. On vahel tunne, et et te olete rollis ja te peate oma oma näitlejameisterlikkust kasutama ja kohe teadlikult, et et tulla situatsioonidest välja või. Ausalt öeldes ma olen väga jäärapäine inimene ja ma elus ma ei viitsi küll mängida. Mängib iseennast. Nimelt väga kummaline on see, et teatritöös on ka, mida rohkem tegelikult üks näitleja, kellel on üks roll pakutud mida rohkem ta lähtub iseenda ja oma mõttemaailmast, ütleme oma isiksusest selle rolli tegemisel, seda huvitavam don tähendab oma oma prisma läbi. Sinna tulevad juurde muidugi näitlejavahendid kõik, aga kodus ma ei ja vahel on, ütleme, mingi hea seltskond. Kas me kõik teeme võrdselt nalja või et siis siis tuleb selline krutski sisse naelaga. Ennast peab vahepeal nagu tema ja nagu valuuta puhul öeldakse, mõnedes maadlased löödi asja kõikuma. Kurss vabaks lasta. Ja see, see on. Kooselu nõuab teatud rolle, mis aastatega ja aastakümnetega võtavad mitmeid-mitmeid ilminguid ja mitmeid nägusid. Kui kaua teie olete abielus? Saab saab seitsmendal 20 aastat. Jaanuaril. See tähendab saate suhtes homme ja korduse ajal täpselt palju õnne, klassikaraadio. Palju-palju õnne teile ja. Selle puhul ma ei saa jätta küsimata ülle, mis muusika, Palame teile mängime siiski klassikaraadio ja, ja, ja domineerib muusik. Siis ma kreegi, õnnis on inimene. Ma arvan, et ma võin vabalt ühineda Ülle Ülle sooviga. Kas dirigent käib palju teiste dirigentide kontsertidel ja kuidas tema näeb oma ametikaaslasi? Kasse surub peale see, kuidas ise mõtled seda muusikateost. Või suudad sa lasta lõdvaks ja võtta vastu seda mõtteviisi, mida, mida pakub teine interpreet, teine dirigent. Iga dirigent on seotud kollektiiviga ja seda ei saadi eraldi päris võtta. Loomulikult mingi tehnika ja käsitöö, kuidas ta kollektiiviga töötab, see on üks aga see, kuid missugust tehnikate kasutab kollektiivide töösse, on seotud just konkreetse kollektiivi professionaalsusega või kui kõrgel see parajasti on? Lagi on? Ütleme siin kohapeal olles oled ka hästi palju sellest, kas nüüd see töö, mis ta kollektiiviga teeb, on, et selle teose puhul esmane ettekanne või ei, see on juba mitmes ettekanne sellesama teose puhul, need need seosed on väga erinevad. Sest ütleme, kui on niisugune tuntud rahvusvahelised kollektiivid, millel on onu kinnises repertuaaris juba ütleme, viis, kuus dirigenti samu teoseid juba ette kandnud siis muutub küllaltki väikseks see protsent, mida järgmine dirigent sinna kollektiivi ettekandele tõeliselt isikupära ja tuua saab. Sellepärast et seal mängivad juba eelmist dirigendid, refleksid eelmiste soovid, eelmised maitsed ja väljakujunenud kollektiivi maitse, nii et see on üks suur rulett. Kuidas aga kõige võluvam muidugi niisugune valge puhas kollektiiv, kes ei ole teost varem kuulnud, pole näinud, muusika on uus ja siis vaat seda partituuri avada ja siis seda avastada, vat siis tundub see õhkkond nagu kõige paeluvam minu jaoks. Ja mina jälgin küll teiste dirigentide tööd, võib-olla kõige rohkem just väljaspool Eestit, siin on palju istunud kontseptki paus ja Amsterdamis teisi ei vaadanud ja ka Stockholmis ja siin siin kohapeal ei ole enam olnud. Kuigi üliõpilaspõlves sai istutud kogu aeg ERSO proovides ja teatris proove jälgitud, siis praegu praegu ei ole sinna sinna asju olnud. Aeg on hoopis hoopis kinni läinud selle koha pealt, et kui siin oled, siis ise teed rohkem ja teiste teiste kõrvalt vaatamine on nagu teisejärguline. Aga see on väga oluline, et sul sul ikka jätkuks pilku teiste töö tegemise jälgimiseks. Aga see ei ole enam niivõrd järjepidev nagu üliõpilaspõlves. Meil on praegu Eestis omamoodi dirigentide järelkasv väga vilgas ja mitte ainult dirigentide. Meil on ka mitmeid orkestreid, sündinud 21. sajandi orkester, mida Erki Pehk teeb. Unarjelsin nüüd ansambel, mis praktiliselt on projektiorkester ju, eks ole, siis onu talil on oma orkester Eesti-Soome? No neid on kindlasti veel, aga need on nüüd nagu sellised, mis mul meelde tulid. Kas sa oled ka noortele saanud silma peal hoida? Ja kas seal on vahel tulnud mõte, et et peaks võib-olla pedagoogitööd tegema? Ei ole hoidnud noortel silma peal, kohe mitte seal, mul on olnud meeldejäävad kogemused rohkem Olari Eltsi jälgimisel. Teda ma olen nagu rohkem vaadanud ja tema. Ja, ja talle pakkunud oma kollektiiviga tööd, et mind on tema suhtumine muusikasse ja ja see, mida ta on eesti muusikarepertuaari juurde toonud, see on huvitanud küll. Ja see on ka meeldinud. Rohkem ma ei ole suutnud jälgida. Aga küsimuse teine pool õpetamine. Siin-seal mõnikord on need nagu meistriklassid, nüüd alles oli seal Soomes Espoo festivalil eksmeistrikeeles. Seda andsin aga ainult meistriklassid kaudu, sest pidevalt üliõpilasi hoida ma ei saa, sest kui ma liigun kui külalisdirigent pidevalt, siis siis ei ole võimalik hoida üliõpilasi niisuguses pinges. Tuleb õpetajale teatud kuude tagant, siis annab mingit nõuet. Niisugune pedagoogiline hooldamine on tarvis siiski iganädalaselt läbi viia, siis on võimalik rääkida tõelisest pedagoogitööst niisugused meistriklassid, need on lihtsalt muljete ja kogemuste andmine inimestele. Ja selles ei ole nagu suuremat pedagoogilist kaaluma arvan. Kuigi siin on palju tulnud inimesi küll, et soovivad siin-seal mõnda asja nagunii küsida ja palju istub, nagu Rootsis ja Hollandis on palju üliõpilasi proovima, siis ja pärast toimuvad mõningat dialoogid nendega. Ja meistriklassis ei ole vastutus nii suur, kui on tõsi õpetajal noore inimese kujundamisel, see on selge. Ülle teatril töös vähemalt võhikule ja kõrvaltvaatajale jääb mulje, et on mitu dirigenti. On teos ise ja kirjanik kõrgub selle kohal, nii nagu helilooja muusikateose kohal. Ja kõigest läbi. Ja muidugi need lavastajad. Kas, kas see teil kodus on, dirigent? Kuidagi teravdab teie silma selle töö peale, mida, mida tehakse inimesega, mida tehakse kunstiteosega antud juhul näidendiga? No ma ei tea, kas ta nüüd eraldab aga ilmselt mingit ütleme, meie omavahelised jutuajamised, kui me oleme käinud mingit etendust vaatamas v kontserti ja ja kui me pärast vaatame muljeid ja eks see jääb ikka taga kuklasse, et selles mõttes ma ei oska siin mingit piiri tõmmata, et kas nüüd meie meie kooselust mingid asjad mingid meeled erksamaks läinud või? Me oleme päris paljudes asjades minu meelest ühel meelel või oleme, näeme mingeid vigu ütleme Eestis etenduste puhul. Kas elu käib teie etendusi vaatamas ja kõiki ja? Täiesti korralikult kõik minu ütelda. Ja vahel me käime siis ka mõnda teist etendust vaatamas, koos. Aga no ja kõige suurem roll minu meelest on ikka ühe tüki-tüki tegemisel, on lavastajale ja kui on veel väga hea materjal ja lavastaja näiteks ei küüni selleni või et noh, siis see on nagu kõige rohkem silma paista. Mina olen sedasorti näitleja, kes vajab lavastajat. Ja nendega meil nopib, külastades. Aga meie praegustes teatrites on teie jaoks mõni selline ideaallavastaja, kellega te tahaksite. Aga tööta? No ma ühega praegu ausalt öeldes teen vina, kelle ma ei ütle, kas nüüd ideaal, aga kes mulle meeldib oma mõtteviisi poolest? Väga huvitav lavastaja oli Kaarin Raid, kellega ma kunagi tegin tööd. Ma olin siis noorem muidugi. Ja mul on tunne, et praegu saaks palju rohkem temast veel aru või ütleme. Mingid kompleksid, mis praegu oleks näiteks ületatud oleks praegu huvitav on temaga veel teha, kui. Ja ütleme, kes mind vaimustab, ütleme, oma vahendite ja fantaasia poolest on Nüganen teha, aga mul ei ole nagu õnnestunud lavastaja näitleja suhtes tööd koos teha, kuigi me oleme koos laval mänginud. Et temaga tahaks küll proovida koostööd teha. Kas te Tõnu kontsertidel käite? Nii palju kui võimalus on, siis käin. Ja olen ka käinud temaga kaasas. Kui ta on kuskil mujal olnud, siis kui ma olin vabakutselise, ma sain nagu rohkem käia. Ja nüüd ma saan ka vahel niukesi kõrvalhüppeid teha. Ja siis ma olen käinud kontserditel jah, kus ta mitte ainult oma oma koori juhatada või oma kollektiividega, vaid kas Amsterdamis, Veroots. Kui palju tuleb siia koduseinte vahele? Kõik see, mis puudutab Tööd kooridega ja ja Eesti poliitikat ja kultuuripoliitikat ja ja see kõik, millest me oma igapäevatöös ei Tõnu, ilmselt mitte teie, Ülle. Ei meie siin raadios ei saa kuidagi üle ega ümbert ja vahel mõni päev on valusam ja mõniveriale leebem ja ja tuleb nii mõnigi kord teha otsuseid. Kui palju on teie Pere otsused, need, mida Tõnu ellu viib arutab ta kodus kõiki asju. Ma ei tea, ma usaldan teda küll selles mõttes tema intuitsiooni ja Kui ta midagi ellu viib, siis temas pikka aega küpsenud ta ei tee ühtegi otsust uisapäisa. Võib-olla ta küll vahel on otsekohene ja teravama ütlemistes. Aga ta on võimeline kohe vabandust paluma, kui ta leiab, et ta on eksinud. Mingit sügavamat otsused on tal ikka pikka aega küpsenud selles mõttes. Mina hindan küll tema autoriteeti selles suhteliselt, ma ei astu vahele. Aga tema teie otsustesse ütlesite, et olite vahepeal vabakutseline ja läksite uuesti tagasi nii-öelda peremehe juurde tööle ehk teatrisse. Kas Tõnu ütles selle kohta ei või head. Täna ütles, et tee nii, nagu sa ise tunned. Ma ei kujuta ette, kuidas teine inimene teise Eesti otsa otsustada, loomulikult saab toetada ja analüüsida erinevaid olukordi, aga aga kuidas, no või ja elab, see on niivõrd ilus, sõnas analüüsi, aga no see elu elu on ju niisugune, millel on meie kõikide meeltes erinevad kogemused ja kuidas sa neid kogemusi teistmoodi saaki, kui sa ennast nagu, nagu vabaks ei lase kõikuma, nagu me enne rääkisime. Ja vahel on, vahel on see Clazzy ja vahel on see kirumine ja vahel on see halamine ja ja kõik see kokku analüüs. Ma ei oska öelda, ma, mina olen vähemalt igasuguse klatšimaailmast püüdnud põgeneda nii kuidas suudan sest erinevates kollektiivides erinevas kultuurimaastikus on sellel platsil suur osa, näiteks kui on tegemist suurema ooperiteatriga, kus on väga erinevad egod, egod, koosseis on nagu üks foon kunsti tegemisel teatris, teine koolides orkestrid, kes on veidi rahulikum. Nii et see on kõik, kuidas loodus meil siin sätitud. Igasuguse interpreteerimiskunsti juures, vaat me ütleme niimoodi, et Stanislavski järgi tuleb minna rolli sisse ja, ja noh, elada seda kõike ehtsalt ja, ja naha ja karvadega, käri. Siin peab täpsustama, mis tähendab rolli sisse ja edendanud kuivad rolli sisse ja mis on see emotsionaalsus, ratsionaalsuse, ütleme, mõistuse emotsiooni vahekord ja no helikunstis on ju selge see, et helisid võite kasutada enda välja elamiseks vaba vabalt ju inimesed võivad ka hüüda kõva häälega, et tulge elage meiega kaasa. Eks me me väga aktiivselt väga emotsionaalselt musitseerima ja me elame ennast välja muusikas. See on üks võimalusi, teine võimalusena, tulge, kuulake neid helisid ja tihtipeale need helisid, kui nad on väga kõvasti välja elatud, nad sugugi kaunid helid, mis omavad kõla ilu ja milledes on selgus, millele partituurid klaar täpsus, puhtus, harmoonia, perfektsust ja nendele juurde andes mingisuguse inimese omapoolse suhte siis nad omandavad alles minu jaoks õige väärtuse õige jõu, sest et on ka kunsti niisugust, millega me võime näha, et kunstnik on väga emotsionaalselt oma värvitaju, sinna. Sinna välja valanud ja me näeme, et tal on suur, eks selle nende värvidega olnud taga ja seda jõuda, aga ise on see, et missugust ilusa selles kunstis kõige rohkem ise naudid, et see on mitmetahuline asi, kuidas inimene tahab hinnata, kuidas ta tahab kunstist osa saada. Nii et seal, eks teatris ole samamoodi. Dirigent ikka vahel läheb kohe. Noh, see on banaalne sõna jäägitult sellesse teosesse ja, ja vot nagu sa rääkisid selle rauaniitmise kohta oma Kõige selles mõttes primitiivsem näide ja kõige ehedam teosele puhul, et noh, ütleme näiteks, et tormisel ei oleks peale trummipartiid mitte midagi 10 minutit mõtleksid ühte, ühte trummipartiid, ainult bum, bum, bum, bum ja lähed viid ennast 10 minutiga transsi ja see on ka võimalus ja see tantsi viimises. Võiks olla üksinda ruumis, et sa teistele inimestele selle selle löömisega ei avalda muljet või tegeleda iseendaga. Aga niipea, kui see publiku ette lähed ja sa näiteks seda peaksid tegema iga teine päev siis siis muutuvad kõik suhted ja muutuvad kõik mõtlemised, sest sa ei suuda iga päev seda teha, neid tantsi viia. Selle jaoks on sul tarvis luua selle materjaliga omas suhe hoopis teistsugune suhe, sa pead distantseeruda sellest. Ja, ja sa saavutad sellesamasuguse võime inimesed transsi viia. Kui sa ise oled sellest eemal ja kas sa tead seda tehnikat, kuidas seda viia, ja seal võib tulla veel võimsam kui siis, kui sa ise tihtipeale niisuguse abituna vehi vehid krampides ennast teatud transsi, aga tee viimse jõuni langeks jõuetu, kus, aga ja langeb ka sinuga kõik muu. Et see on institutsiooni üks niisugune ABC, mida on võib-olla siin elama. Siin ei ole tegijatel mõtet kuulata, tavainimene, kes ütleme, klassikalist muusikat ja teatrit ja integratsiooni väga jälgib, siis siis ta tihtipeale. Peab ju endas valikuid tegema, kas, kas ta läheb kõla ilu ja kogu selle muusika enda keelega kaasa või ta jälgib nähtavalt dirigendi endast väljaminekut ja tegelikult muusikat ei kuulegi. Et siin on, seal on kaks, kaks väga erinevat teed. Sellel visuaalsel ja muusiku hoogu minemisel võib olla omaette emotsioon, Ami, millel ei ole muu väga kütkestav magnetiseerus, kui sa. Aga sellel ei pruugi olla muusika, enda keelega, muusika kõla, keele mitte mingisugust seost. Nii et see, missuguse, missuguse keelega sa muusikast tahad kommunikeerida. Analoogiline on vist näitekunstis? Nojah, küllaltki palju anda küll muidugi analoogiline näidendis on, teatati informatsioon, sündmused, samuti on muusikas, et mida ta täpsemalt on need paika pandud prooviperioodis lihtsate vahenditega on need suured sündmused, on ära täpsustatud, analüüsitud proovide käigus, seda lihtsam on mängida etendust, mida täpsem visuaalne nägemus on lavastajale antud näitlejatele, et näitlejad ennast vabastaksid nendes rollides prooviperioodist, seda, seda täpsem ja efektiivsem, tuleb kogu etendus ja siis ei ole seda toorest jõudu, millega, kui sul jääb see ebalus sisse selle toore jõu pealt iga etendust proovid. Ja, ja see ongi see, et, et sul endal võib olla tunne, et täna täna nüüd midagi tekkis, aga publikul ei ole seda, et aga kui on kõik on sujunud proovide käigus õiges suunas, siis võid ainult kasvada. Positiivne jõud tuleb sinna taha, et ta läheb järjest täpsemaks ja seda suurem vastuvõtt on just publikule publikule tundub võimsam, kui see. Sul on ise endale hea kerge teha seda kuigi sa võid noh suur, väga väga suuri asju seal laval sündmuste mõttes korda saab. Aga on niisuguseid nähtusi nagu suured anded, anded, nagu me ütleme, anded jumala armust kas neil on see taju sisse pandud? Tähendab just ka mõtlen just selle kommunikeerimisel suhtesse see publiku taju peab ju samamoodi on mitte ainult see muusika ka taju ja ja, ja lavateose taju, vaid just see, et kuidas see jõuab sinna teisele poole. Minu meelest, ega need jumalast niinimetatud antud anded või kuidas kutsutakse kõned ilma tööta mitte keegi ei pea kuigi hoovast. Reeglina nad väga töökad inimesed, kõik, täitsa selle jumaliku ande pead tööga teenima. Tasa. Ajaduse jumalik kanna, ühes maailmas paistab see jumalike, teises maailmas vajab see tavaline väga raske piiritleda, sest iseenesest kunst võib tavaline, esimene tunduda ju ka jumalast antud, et kui see inimene juba sellega tegeleb, et see on iseenesest juba ime. Ja siis selle kunsti sees, sa näed juba need veel jumaliku maid andeid, et kuivõrd palju tal on neid oma avanevad ja ja, ja need ja siis, kui sa näed sellel andel keda sa oled, jumal, on tükk aega ja siis need leiad ka puuduseid kuivõrdkujud inimesena ja lihtinimesena ja kõik need suured anded tunduvad järsku ühel hetkel need. Nii et inimene võib ennast nende jumalike annetega ja geenestega muidugi üles pumbata tõesti pumbata, sest sest see, kuidas need loovisiksused arenevad, seda tihtipeale me ei näe ja missugused on nende vastuolude ja missugused on nende elamised, üleelamised ja nende kunstikollektiivid, kui kõrgel on need laed, kui palju nemad saavad Kunstikollektiividelt tagasi informatsiooni, mis on need korrused ja need niisugused mõttetasandid, millel käiakse, need tihtipeale jõuavad raadiosaadetesse ajalehe ja ajakirjade muusikaajakirjade veergudel? Noh, lihtsustatuna paratamatult, sest lihtsalt kunstil on oma niisugune tohutute kvaliteedi hulk, millest üks kõige jumaliku mandriga inimene suudab Al näpata mõned üksikud grammid. Et et see on, see on põhjatu, põhjatu maastik. Sa ütlesid aastaid tagasi tehes Peeter Lilje mälestussaadet ühe niisuguse lause, mis läks mul tookord väga südamesse ja käia ja ka on mällu jäänud. Ja see mõte oli selles, et Peeter ei lasknud pärast Neeme Järvi minemist ära minemist eesti muusikaelul langeda provintsi alismi. See olite tõepoolest Peetri puhul nii. Mida sa ütled praeguse hetke muusikaelu kohta? Kui me alustame aastat 2001? Vabal maal on hoopis teised loodustingimused, kui on suletud süsteemil. Kui Peetri ajast rääkides peame siiski alati konteksti võtma fakti, et elasime riigis, mis oli kui vangla ja sealt mindi lihtsalt minema, hüpati ära. Üks hüppas ära vabadusse, teine jäi siia kokku leppelisse salakeelt oma kitsas erialas missiooni täitma ja ennast arendama. Ja enda arenguks oli see ka suurepärane võimalus, Peetril, ma pean silmas siis praeguses olukorras seda, seda olukorda ei saa millegiga võrrelda. No ütleme nii, et kui hakata seda juttu pikemalt rääkima ja pikemalt analüüsima, kõigepealt me peaksime ära defineerima, mis on peadirigent, kunstiline juht sellel ajal ja nüüdsel ajal, mis on tema võim ja mis on tema soovid, missugused on tema võimalused arendada ja kas nende võimaluste arendamiseks peab midagi ette võtma või ei pea. Ja kui nendel defineerimistel ja noh, väljendustel jõuame sinnamaale, et tegelikult aeg ei olegi muutunud. Et on samasugune olukord, siis, siis on väga kurb. Ma arvan, et siiski aeg on tohutult muutunud ja ja inimesed peavad lihtsalt hakkama tajuma seda, mis on muutunud. Ütleme näiteks, kui praegu sümfooniaorkestri dirigent muutub, eks ju, muutut Volmeris tuleb üks järgmine dirigent ja ja kuivõrd palju kasutatakse peadirigent lihtsalt ütleme aastasse 10 12 nädalat, siis seda ei saa võrrelda selle ajaga, kui Neeme Järvi töötasin, noh võib-olla 20 nädalat aastas veidi vähem või Peeter töötas võib-olla rohkemgi palju rohkem nädalaid ja kaks kontserti nädalas ja peale selle jaoks peaksime eraldi tunni võtma ja kõigelt defineerima, mis on need asjad, mida peadirigent tegema peab, millel tema soovib saada vastuseid ja leidma need kokkupuutepunktid, järsku järsku ei sobigi mõned mõned asjad ja järsku, kui ei sobi, siis peab neid asju võtma väga normaalsena. Et mõned niisugused variandid lihtsalt ei ole sobilikud, et peame vaatama midagi sobilikumad, mis siiasüsteemini paremini sobib, nii et siin on krõpskitega väga keeruline keeruline teema. Aga kui vaadata väga lihtsalt? Kas see muusikaelu, mida saab publik, jätame kõrvale kõik probleemistikud, just mis on kollektiivide tasandil ja nendest kõrgemal ja, ja nii edasi ja nii edasi, jätame selle kõik kõrvale ja vaatame publiku tasandil, kuidas on meie praegune muusikaelu? See läheb üha paremaks kogu aeg. Vaat seda on rõõm kuulda ja ma kohe tänan nende sõnade eest. Aga see siin ei ole täitsa muud muud varianti tegi sellepärast, et alati uute generatsioonidega uute inimestega kõik läheb paremaks, sellepärast et haridus läheb paremaks. Maailm läheb lahti. Inimeste tase tõuseb kui mõtet, üksik üksikute pillirühmade üksikute professionaalide tasemele taset kogu aeg tõuseb sellest seal loodus. Aitäh jaa. Mida te ootate uuelt aastalt, võtame paari-kolme lausega kokku, siin me nüüd oleme teema nurkadeta. Tore laud, aga elu vist päris ilma. Teravate nurkade, et ta ei tea, kas seda maksab üldse soovidagi või. Ei, ma arvan, et nendel erialadel meie meie siin laua taga esindame, nendel on lihtne neid soove esitada, sest kui me alguse jutu alguses rääkisime sellest toidust, mida me sööme vaimutoidust, siis seda tahaks hoida ikka endiselt kvaliteet sõna. Ja kui see meie organismis säilitab meie niisugusi normaalse mõtlemise, siis võib ka publikuni jõuda. Ja pluss mina isiklikult soovin kindlasti, et tervis oleks hea. Ja hingerahu oleks nii kaasategemisel. Aitäh Ülle, aitäh, tänu ja parimad soovid klassikaraadio, nii tegijate kui kuulajate poolt. Teile aitäh, et lubasite osa saada oma kodu rõõmuski rahust. Ühel pühade õhtul lubasid oma kodurahust ning õhtustest mõtetest klassikaraadiol osa saada. Ülle ja Tõnu Kaljuste neid kuulas, jutu seadis saateks Virve Normet.