Telefoni tirin. Ma olin seda oodanud postiljoni kirjakandjat, kes tõi lehed, kirjad ja pensioni. Meil oli kokkulepe, et ta helistab, kui ajalehed postkasti torkab. Püüdsin sel moel end postkasti rüüstajate vastu kindlustada. Välismaa kirja puhul seda juhtus harva. Ootesta mind ja andis saadetu käest kätte. Välismaa posti peale olid kirjaga rätid. Temaied lootsid sealt leida raha ning mõnikord tõenäoliselt leidsidki. Ajasin end tulistvalu teki alt välja. Jalad ei tahtnud sussi tabada ning kiirustasin esikusse telefoni manu. See oli sisetelefon, millega sai alla trepikotta helistada ja ka ukse fonolukku avada. Ja tere hommikut, ajalehtede hulgas on ajakiri. Tere hommikut, aite. Kuulsin, kuidas välisuks klõpsatades sulgus. Maja uksed peeti lukus, et pätid sisse ei saaks. Aga laieneda ometi imbusid. Pugesin voodisse, teki alla tagasi. Linad olid jahedad, sirutasin jalgu. Laual oli raadio, kohe tulid uudised. Lõpmatu uudiste ahmimine. Kust tuli see komme mulle külge jäänud? Polnud just kõige etem harjumus. Sest mida on maailmal pakkuda? Sõda, õnnetusi, seksireklaami, uudised lõppesid ilmateatega. Keerasin raadio kinni, muidu võid muusika pähe pakutav tümps rikkuda. Hommiku. Võitlesin une Rammuga ja sedakorda jäin peale. Ning ega ajalehti postkasti vedelema jätta, virutavad ära. Riietusin, kuidas juhtus midagi jala otsa ja teist kehavarjuks. Lipi lapiti. Ei viitsinud proteesigi suhu sättida. Keda ma seal koridoris nõnda vara ikka kohtan, võib-olla kojameest. Tema ei tee mu välimusest ega must endaski numbrit, tema jahib prügi. Kerzin enda järel ukse lukku. Sedasi igaks juhuks. Ilm on kuri. Vaatasin ringi, pikk ja vaikne koridor, kus tuled põlesid. Meenutas haiglat maja veel tukkus. Kõndisin tekki koridori ühest ja teisest uksest mööda. Siin oli elanud mees, kes nüüd on juba ning seal too, kes on ka juba. Imelikul kombel oli vikatikandja eelistanud selles majas mehi. Naisi ta ei puutunud, nagu kavatsenuks neid ihuüksi karjatada ning karjataski. Kui nad kalmudel käisid. Listis olid need hajusad, ent hommiku balangu kohta vahest sobimatudki mõtted kadunud. Olin sulgenud lifti ukse tasa ja targu, et mitte maja rahu häirida. Vajutasin nupule, lift oli vana ja logises surusin vastu vaheustesse lahti puruks. Seda oli juhtunud. Ole siis, kui sisse nööritu ja oota päästjaid. Lift langes. Silmasin läbi ukseklaasi üksteise järel mööda libisevad korruseid nagu kaduvikku. Kuuendalt esimesele andis sõita. Vahtisin auke nelja tühja kruvi pesa lifti seinas, mida kunagi oli katnud väärispuu ning mis nüüd oli heleda, kuid ebamäärase värviga jaotuks võõbatud. Varem ehtis seinapeegel, kellelegi läks seda vaja ning ta võttis peegli kaasa. Ajalehed kätte ja lisana kriitpaberile trükitud värvilise reklaami. Ma ei oska reklaami veel rämpsu hulka arvata. Pealegi, kui sulle lubatakse, koesad väärtusliku kingi omanikuks vahtisin reklaamija, keerasin postkasti lukku. Kui sa vaid teaks. Keegi kutsus listi üles ja sõitis sellega siis keldrisse kellel on sinna nõnda vara asja. Ning üürikese aja pärast taas üles. Kuulsin, et lihtpeatus viimasel minu korrusel. Vajutasin nupule ja leht hakkas alla sõitma. Kasutasin napi ooteaega ning põikasin hoovipoolsesse kotta. Muidugi hoovi viiv uks oli praokil, see jäeti alalõpmata lahti. Lohakus ja hoolimatus. Mis viga pättidel, kes prügikastist tuhnisin sedasi majja pääseda. Tõmbasin ukse nii, mis mürtsub kinni. See polnud mul esimene kord. Nõndamoodi võib päris ogaraks jääda. Olin endaga rahul, kui üles sõitsin. Ajalehed tervelt käes ja kahtlane, uks suletud. Kustutasin koridori, tuled päike juba kõrgel ja astusin hilju üle läve esikusse. Kaasa oli mul erksa unega. Vajutasin lingile, kas uks jälle? Uks on ikka lukus, siis jope varna, mütsiriiulile paksud alla ja sooja voodriga talvesaabaste vastu toasussid. Olin taas aluspesu väel, nagu asemel tõustes. Loputasin vannitoas käsi. Pärast lifti käisin alati käsi. Meenus kirjamees, kes olevat pärast külaliste lahkumist piiritusega ukselinkide infitseerinud nees kartnud batsille. Tollal võttis lugu muigele. Nüüd olen jõudnud sama kaugele hirmudeni. Elu ei seisa paigal. Kas oli käinud seal, kus keiser jala käib? Nüüd tuli kassikäimla vana heeringakarp loputada ajalehega vooderda ning lisaks veel panna sinna paberit kõige peale garaapimiseks. Koristamisega ei tohtinud viivitada, et kas ei arvaks, kui mul muud võimalust ei ole, siis siit hulgas või voodisse? Andke ainult võimalus. Ta oli seda ka teinud, karistada saanud ja haledalt nutnud. Aga õppust ei võtnud ta teps mitte. Kassi Kazimine käis hommikuvõimlemise eest ent ei saa öelda, et see mu tuju oleks tõstnud. Nõnda palju töö ja raameldamist. Tahaks midagi korralikku teha. Läksin ajalehed näpus, köögist tuppa. Nüüd võinuks lehti sirvida, uudiseid kaeda. Alustasin pealkirjadest, aga uneramm, mis veel kontides, pesitses, ajas haigutama. Sellele ei saanud vastu. Parem anna kohe alla. Mis muud, kui voodisse teki alla tagasi. Sedasi võib ju magamist pidada vanaduse eesõiguseks. Und aga ei tulnud. Pähe rikkusid ummik, mõtted kujutud ilma alguse ja lõputa. Ma ei avanud silmi, siis tulnuks tõusta, sooja teki alt välja ronida. Keerasin selili ning mul oli hea olla. Laud oli kaetud taldrikud, noad ja kahvlid pudru jaoks lusikas. Lõikasin leiba, sobitasin juba viilutatud saia, puust lõuale. Puhastasin kilu suutäis soolast mageda kõrvale. Kilu stroo eemaldamine läks mul naksti. Tähedikus mõtet. Ega vist pimesoole lõikus palju nii pikka mole kui oskus juba käes. Kaasa tõstis taldrikutele Herkula putru. Valasin mõlemale kannust kohvi. Puder ja kohv aurasid. Mul oli suur helesinine kruus ja ristiema poolt kingitud hõbelusikas, millele graveeritud mu eesnimi. Kaasa hõbedane initsiaalidega teelusikas oli minu omas tillem. Kaashaavaskeedise purgi kõrvale Haukkamiseks oli laual veel vorsti, juustu, kohupiima ja paar keedetud muna. Enne ennetamist võtsin traditsioonilist hommikusöögialust. Pool klaasi meega segatud vett pidi tervisele hästi mõjuma ja vähi ära hoidma. Kas see aitas ja kui palju see aitas. Ent pärast meejooki oli mul alati kindlam enesetunne. Vahepeal olin käinud aknaid sulgemas, et toad ei läheks liiga külmaks. Istusime kaasaga vastastikku ja lasksime toidul minna. Jõin pudru juurde piima kaasa, ei võtnud piima suu sisse. Tema ei saanud jälle ilma tomatit. Talegi, millest mina ei hoolinud. Rööpasin musta kohvi kaasa, valas koort peale. Mina olin hommikul suure söömaga kaasa, leppis piskuga. Eks neid erinevusi oli teisigi. Muidu oleks vana abielupaari elu muutunud igavaks. Väidetakse, et abielus olijad sarnastuvad. Meie iseloom ja pruugid polnud jumal tänatud, üheks ja samaks tombuks sulanud. Eks pika kooselu jooksul idaneb ka midagi ühist. Nõnda see tõepoolest oli, sest vorsti saine mõlemad. Olin hommikuinimene. Mulle meenusid nooruse säravat koidikut, see oli ärkamine nagu pilvepiirilt ning mis muud, kui minge üles mägedele. Tundsin end kuningana. Kaasa, ärkas õhtul hommikul oli ta Wiscine. Söögilauas me suurt ei rääkinud, nagu möödaminnes küsiti ja vastati, kuidas magasid, mis unes nägid, kuidas sa ennast tunned, mis sul plaanis on? Pärast sööki võtsime rohtu. Süda oli meil mõlemal kulunud tablette selle selle vastu aspiriini, et veri, klompija jääks. Tuttav vanahärra, tuntud dramatiseeri ja, ja lavastaja kummutas iga päev ja kindlal kellaajal pitsi konjakit. Kõrvalseisjale võinuks see tipsutaja paista joodikuna. Mul on laisk süda, keda on vaja ergutada, põhjendas vanahärra oma harjumust. Ent südamele pitsist konjak ist nähtavasti ei piisanud. Vanahärra süda jäi seisma. Tröösti siin end. Ega need inimese jaoks tipplahendused, sünnid ja surmad ikka nõnda kiiresti ka ei kulge. Andke aega atra seada. Loomulikult ei tundnud mulle enam nagu nooruses või isegi veel kuldses keskeas siis polnud mahti sellele mõeldagi, et mu elupäevad on piiratud. Aga materjalist esinenud. Olen ju oma loomult poolik inimene. Mu ettevõtmised on jäänud suuremalt jaolt pooleli ning koguni kroonilised haigused jäänukesid nagu poole peale pidama. Vahest pöördub vikatimeeski vähemalt esialgu poole tee pealt tagasi. Aga mis tähtsust sel on? 100 aasta pärast pole seal enam mingisugust tähtsust. Nagu mu sõber v armastas kehvas seisus märkida. Teiselt poolt jälle. Surm vormib inimesel lõplikuks ning kauniks. Kõht täis, meel hea. Kerisin end diivanile kerra. Kaasa pesi köögis nõusid. Külili oli ajalehte mõnus lugeda. Lõtva asend ei lubanud ajalehe pajatusi liiga tõsiselt võtta. Viimasel ajal hakkas aga ajalehtede lugemine üle jõu käima. Paar ajalehte koos lisadega kaalus oma pool kilo. Neid andis lapata, enne kui viimase küljeni jõudsid. Tegin küll valiku, mida lugeda ja mida mitte. Samas kartsin, et mõni oluline sõnum võib jääda kahe silma vahele. Ent jagu aega röövisse lugemine ikka ja Roiutas veel pealekauba. Sedapidi muutus ajaleht koguni vastumeelseks. Tee nagu sunnitööd. Kuni uue ja värske numbrini. Olin sporditeated lõpetanud ja jõudnud horoskoobi, nii kui kaasa kõikas. Kartulid on otsas. Mine keldrisse. See oli minu kohus. Vahetasin tuhvlid saabaste vastu, võtsin keldrivõtmed, küünlatikud ja kartulikorvi. Enne minekut vaatasin aknast välja otse taevasse. Kiriku tornikiivri tipus hiilgas kuldne muna. Ristini polnud päike veel jõudnud. Vaatasin alla, seal saalisid inimesed oma igapäevaseid radu. Neenus Bachi fuuga. Hommikul on meeled avali. Astusin üle läve uksest välja, kaasas soovitus, pane müts pähe, sall kaela. Kuulsin, kuidas uks mu selja taga lukku keerati. Kui keldrist tagasi jõuan, siis leppe sõna vanamees peale tehakse uks lahti. Ela nagu sõjaleelis. Koridori põrandal oli laest pudenenud lahmakaid. Aastaid parandamata katus laskis läbi ning vastu talve, kui maja köeti, hakkas vettinud lagi korduma ja murenema. Jälle listis. Panin korvi maha ja mõlgutasin. Täna peaks tegema midagi korralikku. Kui tagasi jõuan, siis kaalun, mida ette võtta. Muidu kaovad päevad märkamatult, nõnda et ei pane tähelegi. Täna pole ka turupäeva turule minek oli omaette lugu. Kord nädalas tuli seal ära käia värske kraam ja odavam kui poes turule sõitsin trammiga. Eakatele pensionäridele oli see priiviga sõita. Tuli ainult passida, et istuma saaks. Ma ei tahtnud end vanaks tunnistada, aga trammis vahtisin nõudva pilguga ringi. Nykste vanale mehele istet ei paku. Turusaginas tuli hoida selgeid sihte silme ees. Kõrvalvärava kaudu jõudsin otse kalapoodi, kust sain kassi jaoks värsket siis turuhoone alla liha kaema. Vasika lambal, looma- ja sealiha hulgast pidid valima selle omaarust kõige etemat tüki. Täbar ülesanne. Pilk polnud veel võrreldes endise ajaga säärase lihalasuga karjunud. Möödaminnes ostsin veel Nicket näket juustu, vorsti ning kõige lõpuks puuvilju. Pärast seda muutus kandekott juba õige kopsakaks, niiet andis Vedida, mis muud kui trammiga tagasi. Nüüd kulus istekoht marjaks ära. Turumöllus, kus rahvas edasi-tagasi vooris kohtades igasuguseid nägusid. Palju venelasi, nii ostjate kui ka müüjate hulgas ei näinud nad sugugi ahistatud ja vaevatud inimeste moodi. Pigem vastupidi. Kes neid kurrat ikka rõhub, ise nad ennast rõhuvad. Teinekord käisime kaasaga koos turule. Siis sai muretsetud toitu mitme päeva jagu. Ega üksi jõudnudki suurt tassida. Kaasa aitas mind ja mul tuli kaasatajata. Meie majapidamises olid osad jaotatud. Kaasavaaritas köögis, pesi pesu, mina koorisin kartuleid, rookisin kala, võtsin tolmuimejaga põranda üle. Ning loomulikult jäid kõik tarimised, tõstmised ja tirimised mehe teha. Kui ma keldrist tuppa tagasi jõuan, siis lõigun kapsa peeneks. Täna keetis kaasa värskekapsasuppi. Ja see aeg kulub. Ei pane tähelegi, kui lõuna juba käes. Pärast sööki tukud tunnikese. Ärgates kisub ilm juba videvikuõhtul, vahib televiisorit. Ning päevake on läinud. Mõnikord põikasid sisse külalised, üks teine vanadest aegadest. Ma ei olnud külaliste peale eriti mihkel. Mis sa ikka seletad, kui vanadus käis Pole enam millega uhkustada ning pole ka tahtmist oma hädasid kurta. Laste ja lastelaste nägemine rõõmustas. Ent pärast nende lahkumist hingasid lähedamalt. Teatris ja kinos käisime haruharva. Ning ega ma enam raamatuidki viitsinud lugeda. Kärakas kangemat. Seda juhtus samuti karva. Oleks kui korraks vere käima löönud, eluvaimu turgutanud, aga mis sellest? Põksti olin kohal, keldris vastu lõi, kas just läppunud, aga keldrile omane lõhn, käsi kobase lülitit ja valgus muutis keldri omasemaks. Veel üks lukustatud vaheuks ning siis jõudsin tuttava pani paigani. Hoidla nagu lattidest kokku löödud puur, mille vahelt võis kuuri kiigata. Sobitasin võtmed, Abbase, tegin ukse lahti, astusin kuuri, mulla lõhn, tuhmist, laelambist, mis keldrit valgustas, jõudis siia nõrkuma. Süütasin küünlakartulid olid latris. Üks täiesti tühi kott, teine veel avamata kartulikott lamas külili. Katsusin seda kartulikoti püsti upitada. Kummardusin latri kohale ja kahmasin kotist kinni. Läbi kareda riide, tundsin sõrmede all mugulaid. Kott oli raske, kippus üle jõu käima. Pingutasin kõigest väest. Lõpuks sain kartulikoti püsti. Siis pusisin koti nööride ja sõlmede kallale. Korraga hakkas mul halb. Nõnda halvasti polnud maa end varem tundnud. Istusin maakeldri põrandale. Lootsin, et too, millele ei mõistnud nime anda, läheb üle. Aga ei läinud. See ei ole, mina. See ei ole, mina ütlesin endale. Ning siis tundsin, et siit ma enam ei tõuse. Et ma ei astu enam iialgi üle kodulene.