Saadigi õnnetuse põhjuseks sai tema õnn ja ennekõike tema teened iga päev vestluses kuningaga ja tema kõrgestisündinud abikaasa Astartega. Tema jutuajamiste võlu suurendas meeldimist tahe, mis annab vaimule sedasama, mida ehted ilule saadigi. Noorus ja meeldiv olek avaldasid märkamatult mõju Astartele kes seda algul tähelegi ei pannud. Tema kirg kasvas süütuse rüpes südamepiinata ja kartuseta andus starte naudinguga kuulata ja näha meest, keda hindas tema abikaasa ja riik. Lakkamatult, kiitis ta tiigi kuningale ta kõnele. Sa saad higistama ümmardajatele, kes tema ülistus omalt poolt paisutasid. Kõik see aitas sügavamale tema südamesse torgata noolt, mida ta ei tundnud. Starte tegid riigile kingitusi, mille taga oli rohkem tähelepanu, kui ta seda ise arvas. Astarte uskus, et vestleme tiigiga, kui tema teenetega rahulolev kuninganna kuid väljendas end mõnikord kui tundeküllane naine. Start oli palju kaunim kui ühesilmalisi südamest vihkav seminare ja kui too teine naine, kes oli tahtnud oma mehelt nina peast lõigata. Astarte sõbralikkus, tundehellad, sõnad, mis teda ennast punastama panid. Pilgud, mida ta püüdis ära pöörata ja mis sa tiigi silmisse kiindusid. Läitsida tiigi südamest tule. Mis mehe hämmeldus ajas. Tiik püüdis sellest võitu saada. Ta kutsus endale appi filosoofia, mis oli teda alati hävitanud. Ta sai sealt selgust, kuid ei mingit kergendust. Kohusetunne, tänulikkus, tõotatud majesteedi, au paistsid ta silmis kättemaksuhimuliste jumalatele. Ta pani vastu peale aga võit, mille eest tuli iga hetk seistamaksis ohvreid ja pisaraid. Saadigi vestlustes kuningannaga ei olnud enam leebet sundimatust, mille võlu mõlemad olid nautinud saadigile silme eest uduseks. Ta jutt oli sunnitud ja seosetu pilk maas. Ja kui ta silmad tahtmatult Astarte poole pöördusid kohtasid ta pilgud kuninganna pisarais silmi, kust sähvisid leeginooled. Mõlemad oleksid nagu ütelnud. Me jumaldama teineteist armastada ei julge. Meid kõrvetab, tuli, mida me taunime. Astartest lahkudes oli tiik täielikult pea kaotanud. Ta pilk eksles ringi ja südantrõhust talumatu ränkraske koorem. Oma ülierutuses andis liigsaladusest teada oma sõbrale Kadoorile nagu pikka aega teravate valuhoogude vastu võidelnud inimese häda lõpuks reedab karjatus, mis ikka ägedamas valus suust lipsab külma vaeva higi, pisarad, mis laubale tõusevad. Kadur ütles talle. Mul on juba selgeks saanud tunded, mida teie iseenda eest varjata püüate. Kire tunnuseid on võimatu valesti mõista. Otsustage ise arma sadig, kui mina olen teie südames lugenud kas ei või siis ka kuningas sealt avastada tundmust, mis on temale solvav. Kuninga ainus puudus on, et ta on maailma kõige armukadeda mees. Te panete oma kirele vastu palju suurema jõuga, kui kuninganna enda omaga võitleb. Sest te olete filosoof ja te olete tihti. Astarte on naine, kes laseb oma pilkudel seda ettevaatamatult kõnelda, et ta ei usu veel oma süüd. Kuna ta on oma süütuses õnnetuseks rahulik Ehoolide vajalikul määral sellest, mis välja paistab. Ma olen tema pärast hirmul nii kaua kuni tal ei ole endale midagi ette heita. Kui te oleksite mõlemad kokku leppinud, oskaksite te kõigi silmi petta. Tärkab armastus, mida maha surutakse, plahvatab rahuldatud, armastus oskab end peita Sadie vabises mõtte juures, et ta peaks petma oma valitsejat, oma heategijat. Ta polnud kuningat kunagi ustavalt teeninud, kui tema vastu tahtmist toime pandud kuriteos süüdi olles. End kuningana lausus nii sageli tiigi nime ja hõõguv puna kattis seejuures ta laupa. Kord oli ta elevil ja samas kohmetu saadigiga kuninga juuresolekul kõneldes. Kui Stig lahkus ajust nii sügavalt mõttesse, et kuningas hämmeldus kuningas uskus kõike, mida ta nägija kujutles, kõike, mida ta ei näinud. Iseäranis hakkas talle silma tema naise sussid olid sinised ja tiigisussid olid sinised. Et tema naise lindid olid kollased. Ja tiigimüts oli kollane. Need olid hirmsad märgid, tundliku valitseja südamele. Kahtlused kasvasid veendumuseks, dema kibestunud hinges. Kõik kuningate kuningannad orjad on ühtlasi nende südamete salakuulajad. Peagi taipasid kõik, et kuninganna on armunud ja Muabedaar kiivas. Kade, kuidas oma naisele peale too saadaks kuningale oma sukapaela, mis oli kuninganna omaga ühtemoodi. Õnnetuse tipuks oli suka Balzinini. Monarh mõtles veel ainult sellele, kuidas kätte maksta. Ta otsustas kuninganna ühel ööl mürgitada ja Riigipäeva hakul kägistamis nööri läbi surma saata. Vastav korraldus anti armutuleerunuhhile kuninga kättemaksumõtete täidesaatjale. Rajal viibis kuningal ruumides väike kääbus, kes oli tumm. Aga ei olnud kurt. Tema juuresolekuga lepiti alati nagu koduloom, oli ta tunnistajaks. Ka kõige salajasem malev, mis sündis. Väike-tumm, oli väga kiindunud kuningannast sadigisse. Ehmatuse ja õudusega kuulis ta, kuidas tehti nende surmaotsus. Aga kuidas ära hoida kohutava käsu täideviimist, mis pidi toimuma mõne tunni pärast? Kirjutada ei osanud, aga maalida oskas ja eriti hästi tabas ta sarnasust. Osa ööst kulus tal selle joonistamiseks, mida tahtis kuningannale teatada. Pildi ühes nurgas oli kujutatud pöörases raevus kuningate nuhile korraldust andmas. Laual oli sinine nöör ja karikas selle kõrval sinised sukapaelad ja kollased lindid. Pildi keskel oli kuninganna oma ümmardajate käte vahel hinge heitmas ja tema jalge ees lebas kägistatud sadid. Silmapiiril oli päike tõusmas, mis pidi märkima, et kohutav hukkamine leiab aset esimestes koidukiirtes. Niipea kui tumm oma töö valmis sai, jooksis ta ühe starteri ümmardaja juurde, äratas selle üles ja andis talle mõistet. Pilt tuleb silmapilk kuninganna kätte viia. Südaööl koputatakse sadigi uksele, Taetakse üles. Talle antakse kiri kuningannalt. Saad iga arvab, et ta läheb und. Ta avab kirja värisevate kätega. Milline on ta üllatus ja kes suudaks kirjeldada jahmatuste meeleheidet, mis teda valdab? Lugedes neid salu põgenegi, otsekohe, teilt tahetakse elu võtta. Põgenege sadig, ma käsin teid meie armastuse ja minu kollaste lintide nimel. Ma ei ole süüdi, aga ma tunnen, et suren kurjategijana. Stig suutis vaevu kõnelda. Ta käskis Kadori enda juurde kutsuda ja ulatas talle sõna lausumata kirja. Kadoor sundis teda kuninganna käsku täitma ja otsekohe Memphises teele asuma. Kui te söandate minna kuninganna juurde, ütles Kadorsadigile, siis kiirendada tema surma. Kui te räägite kuningaga hukutute, tas samuti. Mina hoolitsen tema eest, teie muretsege enda eest. Ma lasen lahti kuulujutu, et te võtsite India tee jalge alla. Ma tulen teile varsti järele ja toon teile teateid selle kohta, mis sünnib Babülonis. Sedamaid keskis Kadoor kaks kiirkäiguga kaamelit palees ala ukse juurde tuua. Ta laskis, saadigi, keda tuli kanda ja kes oli peaaegu hinge heitmas kaameli selga tõsta. Teda saatis üksainus teener ja varsti kaotas imestus ahastusse langenud Kadooruma sõbra silmist. Kui kuulus põgenik jõudis kingule, kust Babylon paistis, pööras ta silmad kuninganna palee poole ja minestas. Meelemärkusele tulles valas ta pisaraid ja soovis endale surma. Lõpuks, olles järele mõelnud meeldivaima naise ja maailma esimese kuninganna haletsusväärse saatuse üle kandlustan mõtte minevikku ja ta hüüdis. Oovoorused, mis on mul teist kasu olnud? Kaks naist on mind alatult petnud, kolmas, kes ei ole sugugi süüdi, kes on palju ilusam kui eelmised, peab surema. Kõik, mis ma head olen teinud, mulle vaid needust toonud ja mind on tõstetud hiilguse tippu vaid selleks, et mind kõige kohutavamas õnnetuse kuristiku paisata. Kui ma oleksin olnud õel nagu paljud teised, oleksin ma õnnelik, nagu nemadki. Masendatud saatus raskest mõtteist, silme ees, ahastus, luur, surma kahvatus, palgel, hing sünges meeleheites jätkas Stig teed Egiptuse poole.