Jalutuskäigul kohtas Stig üksiklast, kellel auväärne valge habe fööni ulatus. Üksiklane luges süvenenult raamatut, mis tal käes oli. Saadigi, jäi seisma ja kummardas rauga ees. Sügavasti. Remiit tervitas nii ülla ja malbe ilmega tiigil tekkis tahtmine temaga juttu ajada. Ta küsis üksiklaselt, mis raamatute loeb. Saatuste raamatut, vastase remiit. Tahate siit midagi lugeda? Ta andis raamatusse tiigile, kes tundis küll paljusid keeli, kuid selle raamatu ainsamatki tähest aru ei saanud. Te paistate väga mures olevat, ütles talle hea isa. Mul on selleks paraku põhjust vastase sadig. Kui te lubate ennast saata, jätkas rauk. Võib-olla saaksin teile kasulik olla. Ma olen vahel õnnetute hingedesse tröösti valanud. Üksiklase välimus, tema habe ja raamat äratasid sadigis lugupidamist. Üksiklase jutus leidis ta ülimat vaimuvalgust. Remiit kõneles saatusest, õiglusest, moraalist, ülimast, hüvest, inimlikust nõrkusest, voorustest ja pahedest nii elava ja südantkosutava ilmekusega. Essadiik tajus võitmatut võlujõudu, mis teda Erremiidi poole tõmbas. Saadik palus tungivalt, et üxitlane temast enne Baabüloni jõudmist ei lahkuks. Hoopis mina palun teilt seda, ütles rauk. Tõotage mulle Ahuramatestani meelete paari järgneva päeva jooksul minust ei lahku, mida ma ka iganes teen. Sädik tõotas ja nad asusid koos teele. Kaks rändurit jõudsid õhtul uhke lossi juurde. Erremiit palus ulualust endale ja teda saadavale noormehele. Uksehoidja, kes nägi tähtsa isanda moodi välja, laskis nad pisut üleoleva lahkusega sisse. Nad viidi ülemteenri ette, kes laskis neil majaisanda hiilgavaid ruume vaadata. Nad pandi istuma laua alumisse otsa ilma lossihärra neid pilgugagi oleks austanud. Aga neid teeniti nagu teisigi tähelepanelikult ja küllaga. Siis toodi neile pesemiseks smaragdid, rubiinidega kaunistatud kuldkauss. Nad juhatati magama toredatesse tubadesse. Järgmisel hommikul tõi teener kummalegi ühe kuldtüki ning saatis nad minema. Majaisand paistab olevat suuremeelne mees, kuigi pisut ülbe, ütles sadiga edasi astudes. Ta külalislahkus on suurejooneline. Nende sõnade juures märkas ta, et suur kott Erremiidi käes paistab olevat punnis ja puhevil. Ta nägi selles kalliskividega kaunistatud kaussi, mille rauk oli varastanud. Tiigi söandanud sellest välja teha. Aga ta oli isemoodi hämmelduses. Keskpäeva paiku jäi üksiklane seisma väikesem väravas, kus elas rikas Islu. Ta palus seal mõneks tunniks peavarju närudes. Vana teener torises tigedalt ning juhatas Erremiidi tiigi talli, kus neile anti mädanenud oliive viletsat leiba ja halvaks läinud õlut. Üxitlane sõi ja jõi niisama rahuloleval ilmel kui eelmisel õhtul. Siis pöördus ta vana teenri poole, kes neid silmas pidasid. Nad midagi ei varastaks ja neid lahkuma kiirustas. Ta andis talle hommikul saadud kaks kuldtüki ning tänas teda tähelepaneliku kohtlemise eest. Ma palun teid, lisa seremiit. Viige mind oma isanda jutule. Imestav teener juhatas kaks rändurit sisse. Kõrgeauline isand ütles järemiit. Ma saan teid vaid tänada teie ülla vastuvõtu eest, suvatsege minu tänu tühise märgina vastu võtta see kuldkauss. Ihnur pidi peaaegu selili kukkuma. Heremiite ei andnud isandal aega hämmastusest toibuda, ta lahkus kibekiiresti koos noore rännukaaslasega. Mõisa, küsis temalt sadigi. Mida tähendab kõik see, mida ma näen harrastajate kalliskividega kaunistatud kuldkausi, isandat, kes teeb hiilgavalt vastu, võtab ja andmata selle ihnurile, kes käitub teiega solvavalt. Mu poeg, vastas rauk. Hiilgav mees, kes võtab võõraid vastu ainult edevusest lasta oma aardeid imetleda. Saab sellest targemaks. Ihnur õpib külalislahkust üles näitama. Ärge pange midagi imeks ja tulge aga minuga. Ja sa ei teadnud veel, kas tema kaaslane on kõige meeletu või kõige targem inimene. Kuid Erremiit kõneles nii mõjukalt saadik, kes oli pealegi lubadusega seotud, pidi temaga tahes-tahtmata kaasa minema. Õhtul jõudsid nad lihtsam mugavam maja juurde, kus miski ei lõhnanud priiskamise või yhtsuse järele. Peremees oli seltskonnaelust tagasi tõmbunud mõttetark, kes harrastas tarkust ja voorusi ja kes sellegipoolest ei tundnud igavust. Talle oli pakkunud lõbusele pelgupaiga ehitamine, kus võõrustas külalisi suurejoonelisus, aga mis oli vaba Alpusest? Ta võttis ise mõlemad rändurid vastu ja juhatas nad kõigepealt mugavasse tuppa puhkama. Aja pärast tuli ta ja kutsus neid kasinale, ent hästi valmistatud einele, mille jooksul ta vestles tagasihoidlikult Baabüloni viimastest sündmustest. Ta paistis olevat siiralt kiindunud kuningannast, siia soovisid Tiigolex ilmunud areenile krooni pärast võitlema. Kuid inimesed pole seda väärt, lisas ta, et neil oleks 100 tiigitaoline kuningas. Tiik punastas ja tema ahastus andis end teravamalt tunda. Einestada siis vööndi, et selle maailma asjad ei lähe alati kõige targemate tahtmist mööda. Erremiit väitis endistviisi, et saatuseteed ei ole teada ja et inimesed teevad vea otsustades terviku üle, millest nad näevad vaid pisitillukest osa. Jutt kaldus kirgedele. Kiredal hukatuslikud, ütles sadige. Nad on tuuled, mis laeva purjesid, paisutavad sõnaseremiit. Mõnikord näevad nad laeva põhja, aga ilma nendeta ei saaks laevad purjetada. Sapp teeb vihaseks ja haigeks, aga ilma sapita ei saaks inimene elada. Siin ilmas on kõik ohtlik ja kõik vajalik. Jutt kaldus naudingutele järemiit, kinnitas, et naudingud on jumalate kingitus. Inimene ise ei saa endale Ta ei tundeid ega mõtteid. Ta võtab kõik vastu. Vaev ja nauding tulevad mujalt nagu inimene. Isegi. Stig imetles, kuidas mees, kelle teod olid nii iseäralikud võis nii hästi arutleda. Pärast õpetlikku ja meeldivat vestlust juhatas võõrustaja kaks reisijat lõpuks nende ruumidesse tagasi õnnistades rahvast, kes oli saatnud talle kaks nii tarka ja tublit meest. Ta pakkus neile raha nii meeldival ja üllal viisil, et seda ei saanud pahaks panna. Remiid keeldus ja ütles, et jätab temaga jumalaga, sest kavatseb veel enne päevatõusu Baabüloni poole teele asuda. Nende lahkumine oli südamlik, eriti Saliik tundis sügavat lugupidamist ja poolehoidu armastusväärse mehe vastu. Oma toas, olles kiitsi Teremiitiesa liig pikalt oma võõrustajat. Auvalges äratas Raukama kaaslase. Peame teele asuma, ütles ta. Aga sel ajal, kui kõik veel magavad. Ma sellele mehele näidata oma lugupidamist ja armastust. Seda öeldes võttis ta tungla ja panin maja põlema. Kohkunud hakkas karjuma ja tahtis teda takistada koletu tegu tegemast. Üksiklane tirista oma üle võimuka jõuga kaasa. Maja lõõmas. Erak, kes oli magama kaaslasega juba küllalt kaugele jõudnud, vaatas maja põlemist rahuga pealt. Kiidetud olgu jumal, ütles ta. Nüüd on mu kalli võõrustaja maja maatasa tehtud. Õnnelik inimene. Neid sõnu kuuldes tundis kiusatust naerma, pahvatada, sõimata auväärset isa, lüüa teda ja põgeneda. Aga ta ei teinud midagi niisugust, vaid alludes eraku mõjule. Järgnes talle viimasesse ööbimispaika. Nad jõudsid lahke voorusliku lesknaise juurde, kellel oli 14 aastane õepoeg, väga meeldiv nooruk ja lesknaise ainuke lootus. Naine võttis nad vastu nii väärikalt kui suutis. Järgmisel päeval käskis lesknaine õe seal saate reisimehed sillani, mis oli hiljaaegu katki läinud ja kust oli ohtlik üle minna. Abivalmis nurk sammus reisimeeste ees, kui nad olid sillale jõudnud, ütles Heremit noorukile. Tulge siia. Ma tahan teie tädile tänu avaldada. Kas Aziz noormehel juustest kinni ja viskas taijõkke. Laps langes põhja, ilmus viivuks veepinnale ja seejärel neelasta veevoog. Koletis, sa oled kõige nurjatu inimene, hüüdisadig. Lubasite mulle kannatlikum olla, katkestas teda ei remiit. Teadke siis, et maja varemete alt, mille jumalik ettehooldus süütas leidis peremees määratu varanduse. Teadke siis, et nooruk, kelle kaela murdis jumalik ettehooldus oleks tapnud oma tädi aasta pärast ja teid kahe pärast. Kes sulle seda ütles, metslane, hüüdis Stig. Ja kui seal lugesidki, seda omas saatustel raamatust on sul siis sellegipoolest õigus uputada last, kes pole sulle midagi halba teinud. Sellel, kui Mobiloolane rääkis, märkas ta, et raugald pole enam habet jääd, ta näojooned muutuvad nooruslikuks. Eraku hõlst kadus. Neli kaunist tiiba katsid üllast valguse, säras hiilgavat kogu. Taeva saadik jumalik ingel, hüüdis liig põlvili langedes alla laskunud pühakute taevast õpetada nõrka surelikku alistuma igavesele seadustele. Inimesed otsustavad kõige üle, kuigi nad ise midagi ei tea, ütles ingel Jes raad. Sina väärid inimeste seas kõige rohkem valgustamist. Stig palus luba rääkida. Ma ei ole endas kindel, ütles riik. Sellepärast söandaksin sind paluda, et hajutaksid mu kahtluse. Kas poleks parem olnud lapsemeelt parandada ja muutada vooruslikuks, kui etada, ära uputada. Jes rad sõnas. Kui ta oleks olnud vooruslik ja elama jäänud oleks ta saatuse tahtel tapetud koos naisega, kellega ta abielluma pidi pojaga, kes sellest abielust oleks sündinud. Mida see tähendab hüüdissadigi? Kas peavad siis õnnetused ja kuriteod ilmtingimata olemas olema ja peavad nad tabama õigeid inimesi? Halvad on alati õnnetud, vastas Iisrad. Nad on selleks, et proovile panna väheseid õigeid kes on ilma mööda laiali pillatud. Ja pole olemas halba, millest ei sünniks head. Aga kui oleks ainult hea ja halba ei olekski, küsisin sadig. Siis ei oleks maailm niisugune, nagu ta sündmused reastuksid, teise tarkus korra järgi ja see teine täiuslik kord on võimalik vaid kõrgema olendi igaveses elupaigas, kuhu halb ligi ei pääse. Tema on loonud miljoneid maailmu, millest ükski ei sarnane teisega. See tohutu mitmekesisus annab tunnistust tema otsatust vägevusest. Maa peal pole kahte puulehte lõpmatutel taeva lagendikel kahte taevakeha mis oleksid sarnased. Kõik, mida sa näed seal väikese laatomil, kus sa oled sündinud peab olema kindlas paigas, kindlal ajal vastavalt kõikehõlmava kõigutamatutele käskudele. Inimesed arvavad, et laps, kes hukkus, kukkus vette juhuse tõttu ja juhuse tõttu põles maha ka maja. Aga juhust ei ole olemas. On vaid katsumus või karistus või tasu või ettenägelikkus. Tuleta meelde kalurit, kes arvas, et ta on kõige õnnetum inimene maailmas. Ahuramaatsesta saatis sinu tema saatust muutma. Nõrk surelik lakka vastu vaidlemas sellele, keda tuleb kummardada. Aga ütlesin, sadid. Ent kui ta sai oma, aga öeldud, lendas hingel juba 10. taeva poole. Langes põlvili, kummardas jumalikku ettehooldust ja alistus. Ingel hüüdis talle kõrgelt. Asu Baabüloni poole teele.