Täna algab klassikaraadios uus saatesari, kes tellib muusika. Sarja saadetes arutleme Eesti muusikaelu ja eesti muusikapoliitika teemadel Eesti muusikute ja publikuvõimalusest loominguks ja muusika nautimiseks. Sarja toimetaja Tiia Teder ja loodan diskussiooni kaasata erinevate valdkondade muusikuid, kollektiivide esindajaid, produtsente, toimetajaid ja kuulajaid, ka klassikaraadioaadressid ja telefonid ootavate osavõtu. Sõna muusikapoliitika kõlab üsna raskemeelselt, mida see eluliselt tähendab? Eestit teatmeteose sõnastuses on poliitika-ühiskonna- ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus milles osalevad huvirühmadega globi ja institutsioonid. Parteid ja nende eesmärk on võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine mitmetel tasanditel ja sealt edasi on palju variante ja allteemasid. Meie saate teema on siis muusikapoliitika ehk Eesti muusikaelu toimimist korraldav sihilik järjekindel tegevus. Selle tulemused ja selle osalised. Tänases esimeses saates tutvume muusika asjade riigipoolse korraldusega, mida tutvustab Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Reet Remmel ja saatemuusika Lepo Sumera. Odariskide tsüklist mängivad Jaanika Valencias, Henry-David Varema jäigi Metlik. Alustame saatega tänan stuudios Reet Remmel, tere tulemast klassikaraadio stuudiosse. Tere. Tere. Kas minu kultuuripoliitika definitsioon oli? Käive vastus sinu ettekujutusele. Ausalt öelda, see definitsioon oli nüüd küll kuidas öelda, kõike haarab kõikehõlmav ja, ja mul oleks vägagi isu kuidagi inimlikumalt läheneda sellele teemale ja ja selles mõttes ma arvan, et definitsioon võis olla nagu loomulikult teatmeteose tegijad on ju selle põhjalikult läbi mõelnud, et see kindlasti on väga läbimõeldud definitsioon, aga mina ütleks kultuuripoliitika või siis muusikapoliitika kohta suht lihtsalt. Ja see oleks siis see, et see on strateegia ja taktika, mida riik peab vajalikuks teha muusika valdkonnas. Viimasel ajal. Käivitunud ühiskonnas diskussioon eesti kultuuriringkondades kultuuripoliitika teemadel üldse kultuuriasjade ajamise teemadel on ilmunud vestlusringe sirbis. On olnud arvamusi seal ajalehes Tõnu Kaljuste on välja öelnud oma mõtteid Päevalehes, on olnud just täna. Kultuuriministeeriumi kantsler. Kee ergutas kultuuriinimesi üles, et oma arvamust avaldada. Milleks siis Eestis on raha ja milleks siis ei ole ja millised võimalused võiksid kellelgi olla ja kuidas? Mis sa arvad, kas diskussioon viib asja edasi? Omamoodi olema selles täiesti kindel, et viib asja edasi, kasvõi hea näide selle kohta on avalikud diskussioonid, mis tegelikult kultuuripoliitika kohta käivad kõikides teistes arenenud riikides ja ma arvan, need diskussioonid on tegelikult tohutult aktiivsemad, aktuaalsemad, kõik need päevakajalised sõnad sinna juurde, sest sellega tõepoolest tegeldakse ja meil nagu ei ole see väga tavapärane, et nii-öelda igapäeva teemades niisuguseid poliitilisi just nimelt kultuuripoliitilisi asju puudutatakse. Ja tagasihaaravalt siin tulebki meelde aasta 96, kui kultuuriministeerium tegeles kultuuripoliitika tol ajal me nimetasime toda asja uhke sõnaga kultuurikontseptsiooniks ehk arengukavaks selle väljatöötamisega. Ja kui ma nüüd, et takkajärgi sellele ajale vaatan, siis tegelikult. Ma usun, et see võis ka asja edasi, see vist lihtsalt selles mõttes asja edasi, et ta pani inimesi mõtlema siiski sellele teemale ja omamoodi, ma arvan, et aeg ei olnud küps selleks asjaks et neil teemadel rääkida, diskuteerida ja mingitele otsustele jõuda. Ja kuna nüüd on sellest hulk aega mööda läinud, neli aastat on möödas, siis näiteks see diskussiooni kultuur ja see see väljaütlemine, mis praegu kasvõi muusikapoliitika teemadel ajalehtedes käib ja ja hästi hea, et ka klassikaraadio selle teemaga praegu tegeleb. Ma usun, et tegelikult see arendab. Esiteks ta arendab, lihtsalt laiendab silmaringi ja see arendab seda mõtlemist, miks me üldse teeme seda, mida me teeme ja kuidas me selles elus toimime? Et kokkuvõttes hästi kasulik. Kas need soolad, mis tolles kontseptsioonis kirja said, kas nagu kehtib praegu? Mäletad veel? Hästi mäletan, muide kummaline on see, et just homme on kultuuriministeeriumis üks niisugune hommikupoolik, kus me võtame ette kultuuri arengukava, mis riigikogu kiitis heaks 98. aastal. Võtame valdkondade kaupa selle ette ja vaatame, mis tollest ajast on tehtud ja, ja mis on tegemata. Kuidasmoodi see arengukava tol korral formuleeritud sai ja millisel kujul riigikogu selle heaks kiitis. Loomulikult. Me oleme praegu kriitilised selles suhtes, aga tõepoolest ega noh, üldse kui ikka ajale tagasi mõelda, siis laadida oli väga vähe aega ja kõik tulistasid, nii et et tegelikult see kirja pandud asi on paljuski ja paljudes valdkondades muuhulgas muusikas just eriti näiteks ma ütleks praktiliselt praktiliselt need asjad on tehtud ja sama küsimuse võiks teise poole pealt esitada. Kas need, kuidas kirjeldati tollel korral, kas see oli siis üldse väärt kirjeldada muusika poliitikana sellisel kujul, nagu tookord seda tehti? Kuna tõepoolest enne nagu kokku leppinud ei olnud, aga, aga kuna meil homme kuna me seda teemat vaatame, siis võiks täitsa huvi pärast ka siin vaadata, mis tookord tookord kirja pandi. Ja näiteks muusika vallas olid tookord ülesanded. Siis muusikapoliitika arengukava ülesanded ette lugedes praegu siit täitsa huvi pärast. Need on siis järgmised riikliku finantseerimise lisavahendite leidmine Estonia ja Vanemuise kontserdisaalide renoveerimiseks. Praegu võime öelda, Estonia kontserdisaal on praktiliselt renoveeritud, küll ei saa öelda seda terve Estonia maja kohta, Vanemuise kontserdisaal on üles ehitatud. Seda võiks isegi niimoodi nimetada. Järgmine punkt Estonia ja Eesti kontserdi kammersaalide väljaehitamine ka siin võib öelda seda, et see tee on kuskil poole peal, sest et saalid on tõesti välja ehitatud, aga seal on kõvasti tabatud, noh näiteks teame ju kõik, et Estonia poole peal on kaks imekena kammersaali aga sinna pooldab, puudub rahval juurdepääs praegusest listid on ehitamata ja kogu Estonia oma investeeringud ka on tõepoolest suht kehvas seisus praegu. Nii et see siin kohapeal võib öelda, et asi on nagu pooleli. Edasi professionaalsete pillikomplektide täiendamine eesti muusika reklaamiks rahvusvahelistel tasandil, salvestuste heliplaatide tegemine raha muusikakirjastamiseks ja uurimiseks. No võtan siin lühidalt kokku, muidugi pillikomplekti pillid on nüüd niisugune investeeringust tõepoolest kindlasti on kõvasti vajaka jäädud, kuid seal on öelda jälle seda, et et sellest ajast on väga kõva tugi tulnud suht ootamatust allikast, mis tähendab Kultuurkapitalist heliplaatide tegemine. See on nüüd asi, mis on tõepoolest oodanud oma järge ja olnud Eestis hästi-hästi kehvas seisus selles mõttes, et tõepoolest riiklik tugi on praktiliselt olnud null. Selle koha pealt ka Kultuurkapitalivõimalused ei ole seal eriti suured. Aga loodame, et asi läheb järgmisest aastast paremaks, kui kultuuriministeeriumil õnnestub eelarvesse saada üks järgmine programm, mis kõlab siis pealkirjaga Estonian Record Production eesti heliplaadistuudio toetuseks. Ja see on siis riiklik toetus heliplaadi tegemiseks, kus tõepoolest ei oleks arvestatud ainult kommertslik mul vaid oleks arvestatud ka rahvuskultuuriline poolse tähendab plaate, väikese tiraažiga plaate, ainult arhiivi toeks plaatide tegemist ainult eesti muusikaturuks ja ka plaatide tegemiseks koostöös rahvusvaheliste suurte firmadega, mis tähendaks tegelikult meile seda, et et oleks olemas levivõrk, mis mida me Eestis ausalt öelda. Praegu küll niisugune tunne, et siin võiks tiritamme kasvatada, aga, aga sellele tasemele võib-olla on targem siis kokku lüüa juba kogenud levitajate ja müüjatega maailmas, sest Eestis seda levivõrku tekitada oleks väga raske. Loen veel paar punkti toonasest muusika. Arengukavast Eesti muusika infokeskuse ja Eesti muusikanõukogu toetamiseks raha elavdamine. Mõlemad institutsioonid saavad praegu osalist toetust riigieelarvestamata tegevuseks ning see toetus on plaanitud ka järgmisel aastal. Ja viimane punkt on eesti muusikaosaluseks rahvusvahelises suhtluses sees ja koostööprojektides. No see on üks hästi nõrk punkt, mis teemal, olen igal võimalusel nägu välja öelnud seda. Ma arvan, et siin Eesti riik ei ole väga targalt käitunud selles asjas. Ja ega siin mingit õitsvat tulevikuga lähitulevikus ei ole näha. Ma arvan, see, et ei ole targalt käitunud, on lihtsalt niisugune asi, et, et eeskätt muusikal väljaspool Eestit on olnud tõepoolest niisugust. Niisugust vastuvõtu ja niisugust renomee. Ja Eesti riik on lihtsalt kasutamata jätnud. Ja arvestades siin tõepoolest meie väga mõndagi, väga head tipp tippmuusikut või tippkollektiivi ja näiteks siin võib, võib tuua olgu see siis Tokyos, idiooperas, Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste ega või New Yorgi Avery Fisher hoolis. Need on niisugused paigad, mis on tõesti maailma muusikaristteed, kus, kus see, kuhu ei pääse esinema, mitte igaüks. Ja kui kui meie inimesed seal esinevad täissaalidele ja tõelisele aplausile, siis ma arvan, et et tegelikult riik võiks oma nime peale rohkem. Sel puhul. Oma oma oma eesti nime propageerimiseks ja ja. Ja tuntuks tegemiseks lihtsalt ära kasutada. Toonase kultuuri arengukava viimane punkt, päris viimane punkt on küll hästi lakooniline, Eesti Muusikaakadeemia hoone ehitamine tuleb lõpetada 99. aastal. Nagu me teame, siis praegu on aasta otsa seal majas töö käinud. Aga veel kord me võime öelda siin, et jah, enamus nendest punktidest on mingis arenguetapis, see ei tähenda sugugi seda, et et me ei peaks rääkima sellel teemal, mida on vaja teha või, või mida oleks vaja teha. Ja ma arvan, et tegelikult siin Eestis sees tuleks sellest rääkida küll täis kriitilise meelega, sest et kus me enam räägime, kas tasemest või mingist taolisest asjast. Seda tuleb rääkida ikka kodus. Selles mõttes, et siin tuleks lahtiste kaartidega rääkida ja ja ma arvan, et see aitab asjadele kaasa. Selline, et 96. aasta seis ja 108 98 ja nii et tegelikult on asjad ikka päris tublisti edasi liikunud. Kas on lisandumisel praegu järgmine nende viie aasta plaan või mingi taoline nägemus? Minu info piires praegu küll ei, võib-olla, et see mõte praegu teeb pesa kellegi teise peas, aga aga hetkel küll ma ei tea, et plaanis oleks midagi taolist nüüd lausa ette võtta. Aga ma arvan, et niisugune minevikku revideerimine annab ka selle teadmise, et mida edasi teha ja noh, näiteks homse revideerimise päev on. Diskussiooni juurde veel nii palju, et võib-olla on Eestis seda sellepärast ei raske teha, et ühiskond on nii väike et kui sa midagi arvad, siis see on nagu otseselt suunatud kellelegi pihta. Et kui öelda lihtsameelselt, et kunstimuuseum on liiga kallis siis ei olegi palju vaja teada tervet hulka inimesi, keda see otseselt nagu ründad selle mõttega. Hästi nõus ja veel kord arvan, et igasugune, niisugune diskussioon tõepoolest, ma võib-olla ütlen siin triviaalselt seisukohta või hoiakute välja, et ma arvan, et ka diskussioonis on oma kultuuri ja oma rahulikku lähenemist vaja selleks, et et olla võimeline täiesti oma arvamust välja öelda, mitte isiklikult kedagi sellega solvates ja mitte mitte kedagi ka vihates, sellepärast et ma arvan, et diskussioonil on oma kultuur, mis tegelikult viib asja edasi ja asjad ei pruugiks olla isiklikud, kuigi neist tuleks tõeliselt rääkida. Jätkame jutuajamist Reet Remmeli kaasa töötasid kultuuriministeeriumis ka nendel päevadel, kui ENSV muutus Eesti vabariigiks. Kuidas Eesti riiklikud tuuri eelarve üldse kujunes, siis kas see nagu tõlgiti sellest ENSV-aegsest ümber kroonidesse või oli selle aluseks mingi hoopis uus arvestus? Hästi suures laastus võiks ja hästi suures laastus veelkord ütlen, võiks tõepoolest öelda, et esimene samm oli tõlkimine kroonidesse. Ja sellel teemal oli meil kõva diskussioon, näiteks siis, kui Eesti tegi oma kultuuripoliitika ülevaadet Euroopa nõukogus Brüsselis ja siin käis suur komisjon kes siis uuris ka seda, kuidas, mis kus, kuidas on tekkinud ja igasuguseid ka kultuuripoliitilisi küsimusi. Ja ma mäletan, et, et tol korral oli ka hästi aktuaalne see küsimused, et noh, kuidas saaks siis uusi asju tegelikult tekitada, kui kõik tegelikult püsib, püsib nagu selle vana malli peal ja ma arvan, et tohutult olulisem tegelikult sellest institutsionaalsest poolest on see seadusandlik pool mis on andnud võimaluse tegelikult neile tegeleda muusikasfääriga, kes tol ajal üldse muusikas sfäärigaid tegelenud näiteks need, kes kas nad on siis üksikisikust ettevõtjad, füüsilised isikud, juriidilised isikud, kes tänapäeval tegelevad kontserdi korraldamisega, neid on kuskil 100 ringis. Ja selles mõttes tõepoolest see võimalus tegevuseks on, on antud palju mis tähendab seda, et, et initsiatiivi on, kui palju sinna tuleb nii-öelda riiklikku toetust. See on nüüd tõepoolest omaette küsimus. Aga ka riikliku toetuse võimalused on laienenud seoses Kultuurkapitali tekkimisega seoses hasartmängumaksud maksu tekkimisega. See kõik on riigi raha tegelikult, mis tuleb tegevuse toetamiseks, nii et ühte ja teist. Kultuuripilte nagu rikkamaks läinud, et ta ei ole enam nii kitsas. Aga kuidas üldse nende muusikaasutuste eelarved on kujunenud? Miks sa, personal näiteks, ma ei tea, kui palju ta saab näiteks 10 miljonit, mitte 20 või mitte kaheksa või kust see tuleb, et see, see nagu see keskne arv, mida siis vähehaaval tõstetakse aastast aastasse vastavalt inflatsioonile? ERSO on siinpool üks hästi hea näide, et, et üsnagi mitmed asjad tegelikult selles Eesti riigi algusaastatel Kuidas öelda ausalt öelda, hästi mitmeski asjas kujunesid asjad kaosest ja ERSO puhul oli näiteks lugu niisugune, et ERSO oli kuni 93. aasta oktoobrikuuni tegelikult Eesti Raadio sümfooniaorkester ja ta sai oma riiklikku toetust läbi Eesti Raadio. Tollel hetkel juhtus aga niisugune lugu, et, et Eesti Raadio eelarves oli raha just nimelt niipalju, et, et ERSO finantseerimiseks sellel aastal raha ei jätkunud. Ja kui toda aega tagasi mõelda augustikuud 93, siis oli ERSO praktiliselt ERSO ikkagi ERSO, sest et meil läks, et esitähed on ikkagi samaks jäänud. Olgu ta siis Eesti raadio, sümfooniaorkester, Eesti riiklik sümfooniaorkester, sulgudes öeldust ja võib-olla tulevikus Eesti rahvussümfooniaorkester. Aga Toonane ERSO oli ilma rahata, järso saadeti sundpuhkusele. Kui lõppkokkuvõttes küpses otsus, et ERSO tuleb Kultuuriministeeriumi haldusalasse iseseisva institutsioonina 93. aasta oktoobrikuust, siis selle otsuse tegemise hetkel oli ERSO arvel 30000 krooni ja see oli kogu nende raha. Nii et kui mõelda seda miks on ERSO eelarve praegu hetkel on ta 11 miljonit 11,2 miljonit, siis tõepoolest eelarve, mis on alates 94.-st aastast nii-öelda puhtalt nullist tekitatud sterso tuli puupaljana tegelikult Kultuuriministeeriumi alla. Ja ega see rahad tekitamine ausalt öelda tol ajal ka lihtne ei olnud eriti veel kui muide, kui ma mõtlen selle peale tagasi, et tollal oli kultuuri ja haridusministeerium, oli üks ministeerium ja tagasi vaadates üsnagi selgelt võiks küll öelda, et üsna suurelt haridus ikka neelas skulptuuri alla sest seal kultuurile ei olnud eriti eriti arenguvõimalusi. Aga näiteks kuna tõepoolest riigisümfooniaorkester või rahvussümfooniaorkester igale iseseisval riigil on niivõrd tähtis institutsioon ilma igasuguse möönduseta, siis ERSO eelarve sellest alates ta niimoodi tekkiski. Seal siis nagu kaasaegse ajaeelarve. Ta võib-olla see polegi halb? Jah, kaasaegse ajaeelarvest on asi hästi kaugel veel, sellepärast et ma arvan, et ühe, ühe sümfooniaorkestri eelarve võiks olla tunduvalt suurem kui tema, kui see praegu on. Muidugi seal on väga palju niisuguseid lisab klauslikum üldse eelarvest räägime siis kogu kapitalistlik maailm tegelikult ei räägi üheselt riiklikust toetusest, kui räägitakse eelarvest, räägitakse. D toetuse poolest riigiasutuste puhul ja omatulu poolest, kui palju on ka see omatulu, mida üks või teine institutsioon suudab ise toota, ise tekitada, kui palju ta inimestele huvi pakub, ütleme lihtsalt, et kui palju tahavad inimesed ise panna mängu oma isikliku raha, et et seda institutsiooni toetada. Aga siiski muidugi kogulates võiks eelarve suurem olla. No alati oleks rohkem vaja, aga kuidas praegu need kollektiivide eelarved on, need on ikka nagu üks aasta korraga, et sügisel käib äge võitlus, et saaks järgmiseks aastaks vähegi rohkem tõusu ja palgatõusu ja võimalusi ja siis on pool aastat nagu võimalused käes ja siis jälle uus võitlus. Kas ei ole võimalik sellistele püsivatele institutsioonidele määrata, need kohe, mitte üheks aastaks? Riigieelarveline toetus ära, et oleks nagu rahulikum areneda või pikemas plaanis midagi ette võtta. Ma usun, et põhimõtteliselt just nimelt riigi ütleme siis valitsemisala asutused ja muusika vallas, ütleme need asutused, mis on riigi poolt loodud, tegelikult on riigi poolt loodud etendusasutused ehk liikkonnad ise asutanud. Riik on osutanud näiteks Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdiorganisatsiooni ehk riikliku etendusasutuse Eesti Kontsert ja Eesti filharmoonia kammerkoori. Samas on ka avalik-õiguslik institutsioon rahvusel super, on avalik-õiguslik institutsioon, Eesti Raadio avalik-õiguslik Eesti Muusikaakadeemia eestitelevisioon. Vaat kõigile neile tegelikult see toetus on suhteliselt stabiilsem, sellepärast kui riik midagi loonud siis riik kannab vastutust tema käekäigu eest, see tähendab ka seda, et tõepoolest seal on nii-öelda riigipirukas on pikk, aga peenike. Kas või selles mõttes, kui näiteks peaks olema riigieelarvega midagi taolist juhtuma, et seda toetust mõnel järgmisel aastal ei tule, siis on inimestele ette nähtud koondamistasude tsete Rätsep ära kõik niisugused asjad. Aga minu meelest on märksa problemaatilisem just see valdkond, mida riik ise ei asutanud. Need on, ütleme, et praeguses muusikamaastikus kas või muusikafestivalid kes saavad riiklikku toetust või toome näiteks nüüd ansambli need institutsioonid, mis ei ole riigi poolt osutatud. Nende riigi toetus on ikka ja jälle igal aastal uuesti läbi vaadata. Ja siin ei ole mitte midagi parata, sest parlamendi menetluse läbinud eelarve ja pea ja presidendi kinnitatud eelarve saab olla alles selleks aluseks, mis, mis mida on võimalik öelda siis nendele taotleda teatele et tõepoolest see raha tuleb. Sest et enne, kui parlament ei ole otsustanud seda küsimust, oleks väga kuidas siis öelda lühinägelik või, või isegi isegi lausa suisa kuritegelik lubada eelarvet, mida võib-olla parlament otsustab ümber noh näiteks kui praegu on küsimus selles, et Eesti ühineb Euroopa Liiduga või Eesti läheb NATOsse siis parlamendil on seal oma sundkohustused, sellega seoses ja enne ei saa aga ükski teine valdkond oma lõppotsuseid või lõppnumbreid teada või läheb numbreid ka kellelegi edasi öelda. Kui parlament seda etappi ei ole läbi käinud. Sa praegu nagu ütlesid, nagu oleks sellel riigi poolt asutatud kollektiividele organisatsioonidel kuidagi turvalisem elu aga samas on seesama riik ühinenud mitmed lepetega, mis otseselt nende kollektiivide kui ka organisatsioonidelt eelarveid hoopis teistmoodi rüüstavad. Ma mõtlen, et kogu seda autorikaitsega seotud ringkonda, mis on paratamatult toonud suuri kulutusi näiteks Eesti raadiole kindlasti ka Eesti filharmoonia kammerkoorile ERSO-le, kellel on tarvis tasuda noodiüürid ja muud sellised kohustuslikud asjad. Aga leida seda raha kõike nagu oma kehtivast eelarvest, mis natukene nagu tõuseb inflatsiooni võrra. Et seal nagu on mingi selline viga sees. Vot siin ma olen küll nagu seda meelt, et, et ma arvan, et kõiki neid seadusi on päris tegelikult kuidas siis öelda, kultuurne järgida ja selge see, et nende seaduste tegelik täitmine ehk autoriõiguse seaduse tegelik täitmine või Rooma konventsiooni tegelik täitmine on problemaatiline ühele või teisele poolele. Ja loomulikult võib öelda, et see tuleks eelarves ette planeerida ja ette näha, see aga tähendab omakorda väga lihtsat asja kõik kasutajad, näiteks kui me võtame esitajatele makstava tasu kõik kasutajad peavad ise otsustama selle kuskohalt nad selle raha siis võtavad või peavad suutma teha nii suurt lobi Parlamendis, et tõepoolest nende eelarve, nende üksuste kaupa suureneb. Sest et ma ikkagi olen seda meelt, et tegelikult kuidas öelda maailma kultuurielus kaasa, ei ole võimalik mängida ilma neid seadusi täitmata ja neid seaduse järgimata. Saatesarja pealkiri on selline yriteeriv küsimus, kes tellib muusika? Et ühtepidi oled nagu sina see, kes muusika tellib, sa oled kultuuriministri muusikanõunik ja otsustajad paljude asjade üle, õigemini annab ministrile nõu. Ja praegu on selline aeg, kus kõik kaunis kunst ei ole enam toidetud riigieelarvest otseselt, et on võimalik pretendeerida toetustele riigieelarvest erasektori ja tal on mitmed projektid, programmid, kuidas nad saavad raha taotleda. Kuidas neid toetusi siis välja pakutakse ja kes siis otsustab, kes selle saab? Siin on üsnagi üheselt Kultuuriministeeriumi võimalused määratletud ära Kultuuriministeeriumi põhimääruses. Ja kahtlemata on üks lõppotsustuse faas ja otsustuse ja vastutuse faas seisab tõepoolest ühel isikul, siis on kultuuriminister ja seda ütleb ka kultuuriministeeriumi põhimäärus et tema käes otsustuse faas on. Sest näiteks niipalju kui ta ka endale nõuandjad ei kaasa lõppkokkuvõttes tema allkirjastab selle lõppotsuse tõepoolest oma valge käega võtab alla protokollidele, kinnitab need, nii et tema käes on, on tõepoolest lõppotsus. Aga samas ütleb, kas seesama Kultuuriministeeriumi põhimäärus, millisel kombel võib siis minister oma otsuseid teha ja selleks on ta siis reeglina demokraatlikus ühiskonnas peaks ta kaasama erinevaid institutsioone, erinevaid komisjon kooslusi igasuguste otsuste tegemiseks ja meie süsteemis on siis niimoodi, et ministril on oma nõukoda näiteks kuhu kuuluvad loominguliste liitude esimehed, kuhu kuuluvad kunstikõrgkoolide rektorid kes käivad koos, arutavad suuri poliitilisi probleeme ja küsimusi, lisaks sellele on veel terve rida raha konkreetselt raha, jagamisega tegelevaid komisjone. Muusika valdkonnas on neid praegusel eluhetkel kolm. Ja siinkohal olgu nad ka ära nimetatud. Üks on siis riikliku toetuse eraldamise komisjon, kes otsustab muusikaürituste, festivalide, orkestrite, sõltumatute orkestrite, efektivalide toetused. Üks komisjon on see, kes otsustab kui palju saavad toetust institutsioonid, kes tahavad tellida uut loomingut. Ja üks komisjon on see, kes otsustab selle, kui palju saavad nooditrükised, raamatud, muusika, teaduslikud tööd, mis jõuavad väljundi raamatu nii. Nii et praegusel hetkel kolm komisjoni, kes need komisjonid komplekteerib? See otsus on ka täiesti üheselt antud kultuuriministrile, tema valib seltskonna, kes ja need, need komisjonid näiteks siinsamas muusika valdkonnas on kõik erinevad. Nii et ministri komplekteeritud on see Segomisse, ma kujutan ette, et sinu kabineti vist külastab iga nädal seda rahvast, kes tahab neid toetusi saada ja keskelt uurimas, et kuidas, kuidas ja millal, kuhu mida esitada ja kuidas oma asja välja pakkuda. Täpselt nii see on ja ma arvan, et siin on näiteks ikkagi teavitamisega ei ole me väga häälda tasemel ja ütlen ka, et ei ole mina isiklikult väga hääl tasemel olnud siiamaani küll on olnud nii, et on nende komisjonide töökorrad ja taotluste esitamise korrad ripuvad üleval meie interneti koduleheküljel. Aga kuidagi hästi sageli on mul see tunne, et peaks kuidagi veel informeerima, et kuidas saab taotleda, missugused võimalused selleks on. Ja noh, siin hetkel kasutangi juhust, et öelda, et näiteks 2001. aastal Kuu muusika valla ja ka teiste kunstivaldade initsiatiiv peaks ennast avaldama, keerulised sai öeldud, taotlused peaks tegema 15.-ks novembriks kultuuriministeeriumile vastavalt nendele programmidele, mida siis kultuuriministeerium on välja kuulutanud. Toetamaks 2001. aastal kultuurivaldkondi ja muusikas on nende all kolm programmi. Lisaks sellele kolmele programmile pealkirjade, olgu siin sulgudes öeldud Eesti muusika rahvusvahelisel areenil süvamuusika Eestis ja noor muusik, lisaks neile kolmele on siis kaks programmi, üks neist käivitus sellel aastal seal siis kirjastamise toetused ja viies programm, mis järgmisel aastal loodame, et käivitub, on siis see helidaadi toetuse programmidest juba rääkisime. Ja need blanketid või informatsioon on internetis üleval, ma ise täiesti kogemata. Ükskord sattusin ühele lehele, mida ma ei olnud kunagi mõelnud, et seal üldse on, et see info on seal saadaval. Jah, ja oleme avaldanud infot ajalehes, aga ikka see on suht juhuslik, et inimesed ei satu seda vaatama ja selles mõttes interneti kodulehekülg on nagunii stabiilne asi, kust igaüks leiaks ta nagu õigel ajal üles. Aga Ma usun, et näed sellele, me peaksime kunagi veel ja veel reklaami tegema, et tõepoolest inimesed oskaksid seda otsida ja näha ja vaadata, et, et tõesti. Kas sa ütled inimesed, aga kas need on organisatsioonid, mittetulundusühingud või mingisugused asutused? Võib tõesti, võib nii öelda Frylen sealt tulla ja tuua oma projekti. Tegelikult on seaduse ees, praktiliselt on freelancer täiesti võrdne asutuse institutsiooniga. Freylancerile on küll see nõue, et freelancer peaks olema siis füüsilisest isikust ettevõtja, kellel on tegelikult õiguste võimaluste rahadega tegeleda. Aga näiteks see ei olegi päris teine juhus, on siin ka üksikisikuid ehk füüsilisest isikust ettevõtjaid saanud toetust, sest et tõepoolest ega ettevõtlus ei ole sellega piiritletud ega piiratud. Milline juriidiline staatus sul on, nii et on võimalik taotleda? Kui plastiline toetuste jagamine on, et aastate jooksul olnud, on mulje, et käis juba toetust saama hakanud, see saab edasi, et uutel üritajatel ei ole mõtet. Kõik festivalid tahavad olla traditsioonilised, iga-aastased ja vanad ju loodavad selle raha peale. Usun, et siin on tõepoolest kuidas öelda, lihtsalt öeldes oleks natukene rohkem raha, siis võiks ka tõepoolest rohkem rääkida uutest initsiatiividest või rahast arenguks sest et praegu tõepoolest niimoodi, et päris esimesel korral katsetajad riigipoolset toetust neile on väga raske saada. Võib-olla esimesel korral katsetajatel on lihtsam saada Kultuurkapitalitoetust aga noh, ükskõik millise suht uue asja me siin võtame. Olgu see näiteks kas või nüüd ansambel, tegelikult ta ju tegutses enne õite mitu aastat, enne kui ta riigipoolse toetuse peale sai. Aga mõned on ka tõepoolest esimesel katsel nagu õnnestunud riigipoolset toetust saada, noh sellest aastast kõige värskem tuleb nagu meelde on Eesti noorte sümfooniaorkester kes tegi augustis mitu kontserti, Vello Pärnaga, nemad tõepoolest tulid ka selle aast sellel aastal esimest korda kokku riigi toetuse said. Ja eks see otsus, millest ta siis sõltub, eks eks komisjoni kaalukausside ja kaalukausil kindlasti on erinevad asjad, on, on projektihaare on projekti olulisus, on projekti olulisus Eestile kas lokaalses või Üle-Eestilises tähenduses on sageli ka projekti olulisus väljapoole Eestit. On nendele, kes juba toetust on saanud, terve hinnangu kriteeriumite süsteem, kahtlemata komisjoni liikmed vaatavad, mõtlevad aruannete peale, mis on läinud aastatel esitatud. Nii et noh, hinnangute süsteem on selles mõttes olemas sellel raha jagamisel, aga siin on sul tõesti õigus, ega uued üritajad kohe väga lihtsalt riigi raha juurde ei pääse. Aga osasid toetusi jagab hoopis Eesti muusikanõukogu, nagu on ka ajalehest lugeda. Jah, üks toetus on tõepoolest lepinguliselt pandud Eesti muusikanõukogu peale ja tegelikult on see see komisjon, mille minister on moodustanud Eesti muusikanõukogu juhatuse liikmetest ja see on siis seesama juba paar korda jutust läbi käinud toetuste eraldamine süvamuusika muusikaalaste trükiste väljaandmiseks. See riiklik toetus on muusikanõukogu juhatusele selle selle jagamiste eks ettepanekute tegemine. Ja see on ka sätestatud kultuurile ministeeriumi ja Eesti muusikanõukogu vahelises koostöölepingus, mis on sündinud selle aasta 30. juunil. Nii et see on suht värske värske koostööleping mille ühes ühe lisana on siis see ülesanne Eesti muusikanõukogu juhatusele antud ja see jätkub nüüd järgmine aasta. Põhimõtteliselt loodame küll, et see järgmine aasta jätkub veel kord öeldes, see on asi, mis on, programm peab läbima enne parlamendi, peab saama presidendi kinnituse riigieelarves. Aga praegu on ta küll seisab selles eelarve projektis. On sul endal ideed, sa lähed pikka aega jälginud Eesti kultuurielu ja selles oma töö, et sinna sisse pannud, et mis võiks muuta seda Eesti muusikakeskkonda nagu veel soodsamaks noortele ja värsketele ideedele ja tulevikku suunatuks. Ma arvan, et näiteks üks asi, mis, mis tõepoolest vajaks kuidagi targutamist, on, on just nimelt noorte toetus ja siin on Ja siin on ka ju Eesti tegelikult kuidas öelda, mõõtu võtmas ikkagi rahvusvaheliselt areenilt, kas või võtame siin Eesti televisiooni eurovisioonil osalenud klassikaeurovisioonil osalemise, ta Eesti raadio Rostrumilosal lemised? Jaa kunagi oli, oli tõepoolest muusikakeskkool ju käis väga palju tsehhis konkurssidel praegu nagu seda mõõduvõtmist tegelikult nii väga palju ei ole ja ja ma arvan, et selle valla niisugune lahtisem suhtlus oleks oleks hästi teretulnud. Ja ja siin riigi poolt tõepoolest, järgmisel aastal on see väikeprogramme noor muusik, aga, aga ma ei saa küll öelda, et, et need seened kuidagi noh, mingisugust tõepoolest tohutuid avarus tundeid siin tekitaks või lahenduste leiaks. Aga ma arvan, et just nimelt see noortele võimaluste pakkumine, teisest küljest usun ma, et Muusikaakadeemia, eriti Marje Lohuaru tõepoolest on siin päris head tööd ka teinud, et noh näiteks kas või selles vallas, et et meie, noored muusikud, saad rahvusvahelistes kooslustes osaleda ka veel ministeeriumi poole pealt, vaatan siis näiteks Kremerata Baltica, mis ei ole enam ju väga noorte osalus, aga neli noort siiski noort eesti muusikut ja nende näiteks võimalused eesti nime viia väljapoole Eestit on ikka hästi suured. Sellel, mida veel võiks teha, mul on niisugune tunne, et tagasi tulles selle eesti muusika esitluse juurde väljapoole Eestit, et et siin oleks selleks võimalus, kus riik saaks paremini kaasa mängida. Praegu ma arvan, et esiteks see raha ei tohiks olla kunagi võrreldav selle rahaga, mida me kasutame siin riigi toetusele Eestis sees. Selles mõttes, et alati Eestis sees on tunne, et on raha vähe ja raha peaks rohkem olema. Ja teisest küljest usun ma, et see sõltumatu olemasolek, mis toetaks Eesti muusika esitlemist väljaspool Eestit, et selle just nimelt selles sõltumatuses on ise omaette väärtus. Ja paljudes riikides ongi see sõltumatus viidutega institutsionaalset lahku. Et sise riigi sisepoliitikaga tegelevad Kultuuriministeeriumi ja välis väliskultuuripoliitikaga siiski välisministeeriumid või või siis süsteemid, mis on välist toetusteks spetsiaalselt loodud. Ja ma usun, et siin mitmedki organisatsioonilised asjad tegelikult võiksid lahendada olukorda paremini. Isegi niuksed, nähtamatud asjad, mis tunduvad kaugelt vaadates üks rahakott ja kõik. Aga tegelikult ma usun, et taolist sorti võrdluse asjades ja, või võrdluste puudumises oleks oma eelis. Nii et mingisugused võimalused ikkagi on. Ma tänan, Reet Remmeli, see oli esimene saade sarjast, kes tellib muusika. Ja ootame teie arvamusi ja mõtteid järgmisteks saadetaks telefon on kuus, üks üks neli neli viis üks. Email on klassika. Et e-äri e-aadress on Tallinn, Gonsiori 21 klassikaraadio. Järgmises saates, mis on nädala aja pärast, tuleb juttu sponserlusest ja muusikute võimalusest eneseteostuseks Eestis. Saates hakkavad rääkima muusikud Heiki Mätlik, Kadri Tali, Henn Rebane ja Eesti riigi kultuuripoliitika materiaalsest poolest, räägib järgmises saates rahandusministri nõunik Madis Müller. Seda siis nädala aja pärast.