Tere taas keelehuvilised ja nüüd, kui keelesõnum on jäänud ainsaks keele saateks eesti elektroonilises meedias ka pea ainsaks regulaarseks keele teemaliseks rubriigiks kogu Eesti meedias on meie vastutus seda suurem. Püüame seda õigustada. Aga pisut imelik tundub siiski see, et kui nii jõuliselt surutakse mitte-eestlasi ka kultuurses vene keeles kõnelevaid kaasmaalasi kõnelema ases eesti keeles ei vaevu me enam üldse tegelema eesti keele ja selle propageerimisega ise. Läheneva emakeelepäeva eel tahaksin väljendada küll oma nördimust selle üle, et eesti keele kui meie kultuuri alusnähtusega tegelemine on lükatud kuskile ühiskonnaelu perifeeriasse seltside ja instituutide separaatsesse sfääridesse ning näiteks ka presidendi algatatud suure sõnavõistluse leek hakkab tasapisi hääbuma kommertsmeedia seebise ja säraküünla särtsu pealetungi ees. Mis õigust on meil kõnelda oma toredast rahvuskultuurist ja rahvusest üle pea kui eesti keelehoole on jäetud vaid viimaste Mohikaanide keelekorraldajate vennaskonna hooleks. Piinlik on meie massimeedia kohal, selline üleolev suhtumine keeleasjadesse Keelesed meie keele sõnum aga elab edasi. Einar Kraudiga jätkame oma arendavat vestlussarja heast hääldusest ehk sellest, et õige kõne pole mingi valitsuse dekreet ega kultuuriministri määrus. Sügavalt isiklik tunnetuslik asi, mille tulemuslikkuse üle otsustab inimese enda haridus ja kultuuritaust. Ja seejärel tsiteerin teeneka keelemehe Heido Otsa paari mulle saadetud huvitavat arvamusavaldust mis sunnivad mõtlema, kes üldse veel hoolib oma emakeelest ja sellest, et see keel erialakeelena oleks ka meie rahvuskaaslastele arusaadav. Keelised. Jätkame oma keelesõnumi, saates rubriiki õigest hääldusest või heast kõnest või õieti sellest, mida tähendab üldse häälduses süsteem või süsteemsus. Ja me oleme nüüd rääkinud sellest, et hääldus on osa kultuurkeelest. Ja samal ajal on hääldus ka individuaalne. Aga ilmselt siiski häälduses on mingisugused alused, mingisugused põhimõtted, mis kujundavad selle süsteemi. Einar Kraut, rahvusringhäälingu keelenõustaja. See on tõsi. Need põhimõtted on ilmselt keeles sees. Kui nüüd mõelda ja kõiki, meid huvitab muidugi selle üle mõelda, mida need alused endast kujutavad, mis pidin selles meiegi selle sees on siis see on terve omaette arutamise allikas. Võiksime siin võib-olla nendest asjadest põhjalikumalt teha, edaspidi ka omaette veel juttu ka praegu väikese viitega ette haarates siiski nii palju ütleks et ja sellest oli muide juttu meil ju ka juba kõige esimeses jutuajamises millene sel teemal siin pidasime mõni nädal tagasi. Hääldus on suuresti kehaline tegevushäälikuid sünnivad meie häälduselundite töö tulemusena ja selle töö aluseks on häälduslihaste nii või teistsugused liigutused mis omakorda saavad alguse meie kesknärvisüsteemi teatud kindlatest automatismidest teatud signaalidest, mida meie peaaju kõnekeskus Meie häälduselunditele. Ja kõige lühem vastus sellele küsimusele, milles siis meie häälduse süsteemsuse allikas õigupoolest on, ongi just siin see, see allikas, see alus, see põhjus on meie peaajus. Ja kui me üht või teist keelt räägime, siis me lihtsalt tõdeme seda, et me oleme harjunud oma häälduselundeid liigutama sel moel, nagu selle keele kõnelejatele üldiselt on tavaks. Ja kui me siin mõtleme niisugusele nähtusele nagu aktsent ja sealtkaudu edasi võõrkeelte mõju hääldusele, muide Paul Ariste alustab oma õige häälduskäsitluse sisulist osa peatükiga võõrkeelte mõju eesti ühiskeele hääldusele, see on sedavõrd tähtis asi ja kujutame ette Ariste ajal või siis ütleme, esimese iseseisvusaja kogu sellel ajal oli võõrkeelte mõju ikkagi eestihäälsusele võrdlemisi suur, sest et suurlinnades oli meil ikkagi kolm kohalikku keelt eesti, vene ja saksa. Ja suuresti oli ju ikkagi eestlas eesti keele kõnelejate hulgas ka sel ajal teise emakeelega kõnelejaid. Ja, ja siis tuleb juurde veel see nii-öelda kultuurse halduse imiteerimine, kus noh, me teame ainult kodanluse hulgas, vaid ka kõrgintelligentsi hulgas ikkagi oli võib-olla moeks natukene kadaklikum häälduspruuk või, või siis oli vastupidi, saadud teiselt poolt mõjutusi Venemaalt, kus oli suurt kõrgetes koolides õpitud või ärides tegutsetud, nii et nii hästi kodanlike liit kui ka haritlaskond üsnagi tugevasti pruukinud häälduses saksapäraseid või siis venepäraseid hääldus teid ja näiteks teatrikõnes lavakõnes oli lausa selline asi, et need treeningu tehnikad, kõnetehnikavõtted olid üle võetud saksa ja vene eeskujudest ja needa narkokehtinud veel kuni viimaste aegadeni mingis mõttes väga vähe on teadlikult osutatud, nendele vastupanu ei oldud valmis neid korrigeerima. Nii, aga nüüd siis siin Ariste võõrkeelte mõju Eesti ühiskonnale avaldusele, siin ta räägib saksa keele mõjust sellest, et KB hääldatakse ülearu tugevalt plahvatava Idjatena ehk siis heliliste sulg häälikutena nõrkade sulg häälikutena, nagu tema siin ütleb. Ja nii edasi. Aga nüüd tulles siis eesti keelesüsteemi juurde, eesti keel on Euroopa keelte hulgas üks väheseid, ma ei ütle, et ainus aga pääsesid maailmas keeli terve hulk kus puudub täielikult süsteemne vastandamine heliliste sulg ja sisihäälikute ja helitute sulge sisihäälikute vahel. Mis näiteks naaberrahva soome keeles on ju olemas? Jah, naaberrahvas, soomlased on selle endal kirjakeelde sisse pookinud, kunstlikult nende murretes seda siiski ei ole, võib-olla ka näiteks rootsi keele mõju osavalt rootsi keele mõjul, aga kindlasti on see mõju rääkinud kaasa, aga põhiliseks punktiks sai siin see, et kui nad oma kirjakeele kujundamisel ma lähen nüüd natukene detailidesse, aga see võib olla huvitav, kui nad arutlesid selle üle, kuidas soome keeles edasi anda nõrga astme vorme, sõnades nagu käsi või kodi. Aga seal on murretes soome murretes, on mitmesuguseid võimalusi, võib ära kaduda mäed ja koid. Ma lihtsustan muidugi praegu või siis hääldada seda elliga äriga, Kälet, käret, gorit, kolit, kõik väga lihtsustatud showskemaatiline, lepime kokku, ma ei hakka siin taotlema omapärale dialooge, aga lepiti kokku siis niimoodi, et paneme kiriku keset küla, mitte murrete kõnelejad omavahel riidu läheksid, võtame täiesti niisuguse kokku lõppelise nõrgad tee sinna nendesse nendesse sõnadesse, mida enamik eestlasi ei oska öelda, seal see oli. Jah, see oli, see oli niisugune täiesti teadlik murrete vaheline kompromiss, umbes samasugune nagu nagu meie Tapa keele konverentsi inimesed tegid Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti murrete vahel ja, ja häälduses. Ja vot see ja selle kohta oli muidugi kohustus või norm, et seda tuleb hääldada heliliselt. Et ta mingil määral siis jäljendaks oletatavat, kelle ajaloolist häälikuvormi, kolit ja käri. Ja sealt nüüd siis soome keele õige häälduslik süsteem oli tegema sunnitud sammukese edasi, et kui võõrnimedes tuleks häälik nõrk teete loomulikult siis hääldamise ajal ka, sest et see on seesama häälik, mis meilgi, eks ole. Nüüd kui aga ja siin ilmneb jällegi süsteemsuse roll, kui meil tee. Korrektselt helilisena, eks ole, ja niimoodi soome kirjakeel juurutas oma õige hääldussüsteemis siis selle ja paneme tähele son süsteemi otsus, eks ole, räägime süsteemist, selle tõttu on seal olemas helilisem BDG, aga nad vajavad seda tõepoolest teda ainult siis nendes oma sisekaolistes vormides, kus kunagi on olnud siis mingisugune muu häälik murdeti erinevalt või siis võõrnimedes. Ja ka eesti keeles ei ole isegi meil siiani kujundanud välja jah, kuigi me teame, et paljud inimesed, kes võib-olla ei ole väga teadlikud, tahavad hääldada heliliselt just kirjapilt. Ja, ja see on nii, sest siin mängib niisugune alateadlik tegur nagu Hyper korrektsus Hyper, korrektne süsteem, see on omaette mõiste lingvistikas ja selle all mõistetakse siis niisugust ülipüüdliku tendentsi õige korraliku heaks peetud häälduse puhul. Kuule mis ilmneb enamasti siis kirjapildi tähtajalises jäljendamise, see ei ole mitte ainult eesti keeles, nii sellist tendentsi kohtab teiste keelte hääldusest samuti. Ja see, mida sa siin mainisid, harjumus hääldada ka eesti sõnades eritiivsena algustes, BDG heliliselt direktor, dirigent ja nii edasi. See on tüüpiline näide hüper korrektsest hääldamisest. Algne eestlane seda kunagi ei tee. Ja selleni pani tõesti Paul Ariste väga kindlalt paika, et ei ole üldsegi viisakas ega ilgus eesti keeles neid sõnu hääldada helilise BDG ega vaid me võime rahulikult hääldada paar ühtviisi, olenemata sellest, kas me räägime kahest inimesest, kes omavahel väga hästi kokku sobivad Marina elavad või tegutsevad või kõnnivad või suhtlevad või siis räägime sellest kohast, kus mehed vähe, vahel või ka naised käivad natukene meelt lahutamas. See on meil ühtviisi paar ja ei maksa karta, täitsa segamini läheb, sellepärast et kontekst ütle meile alati ära, millest me räägime. Päeval ega meil palju enam seda eestlasele selgitada ei ole vaja, iga normaalse keelevaistuga eestlane teab, et me ei pea neid asju pingutatult hääldama. Aga kus seda muidugi väga tõsiselt tuleb õpetada ja selgitada ja lausa treenida. See on hääldusõppe Keeleõpe muulastele, sest et seal ikkagi kaldutakse. Kui on näha, et sõna nõrga B-ga, siis ikka tahetakse seda nõrga b-ga hääldada ka üksjagu aega, et sellest välja harjutada. Omaette küsimus, millest me kindlasti edaspidi räägime, on ka murdemõjud ja ja keskkonnamõjud ja nii edasi. Lisaks sellele, mis on tõesti see oma aju mõju Ja murdemõjude keskkonnamõjud ja ühe sellise murde või keskkonnategurina võib ju isegi siin ära nimetada meie lava hääldus? Väga suuresti on siiski need asjad, millest Paul Ariste 39. aastal nii suure ette heita ja halvakspanuga rääkis, ühelt poolt siis nõrgad helilised, peegeežee, sisihäälikud tulevad süsteemi samuti kaasa loomulikul kujul ja teiselt poolt siis tugevat peedeegaa, eriti algul siis need on mingil määral milla vahelduseks siiamaani veel tuntavad. Käige teatris ja pange tähele. See on ka teisalt mõistetav, ilmselt kuna lava häälduses see hääldus peab olema väga selge ja eristatav. Et kui hakkavad toimuma need niisugused kõnekeeles üsna tavalised, sellised sujuvad minekud sõnadest ehitatakse nagu pärlikee, siis võib-olla see ei ole lavakõnes enam nii hästi. Arusaaja. See on kahtlemata selles ütlemises on veidi veidi tera sees, sellepärast et nii nagu me ka saksa lava häälduse kohta tõdesime see on natukene välja Peeltum, natukene pingutatum natukene utreerida. Aga nüüd, kui me räägime eesti keelest, siis arvestame seda, me ei tohi kunagi minna vastuollu sellesama süsteemiga, millest me täna nii nii palju räägime. On see süsteem nagu sundus? Jahta võiks olla, sulges ta, võiks olla sund, sisemine võiks olla sisemine sundus. Sest et ma ei näe mingisugust vajadust mingisuguse muu sundi järele. Selgitagem üks asi ära, paljud teatriõppejõud näitlejad kujutavad ette, et kui neid kapeteesid tugevalt hääldada rõhuga või pressiga lausa, et siis. Meil on selle võrra selgem. Nende häälikute selgus ei olene. Uskuge mind, nende häälikute selgus ei olene hääldustugevusest vaid kaapeedee. Kui sulghäälikute hääldus selgus, oleneb naaber häälikule, üleminekutäpsusest puhtusest ja vaat, pöörake tähelepanu vokaalidega täis häälikutele kude, hääleta ja te saate kätte endale ilusad selged kaashäälikud sellest hoolimata, kas te avaldate neid sõna algul või sõna sees või kus tahes. Hääldus on tervik. Ja siin siis tagasi selle süsteemi juurde. Kuidas me mõistame süsteemi, kas me mõistame seda liiga lihtsalt? Me kaldume seda mõistma liiga lihtsalt ja siin on põhjuseks tegelikult ka mingit väga ürgset meile omased ette kujutasid ja taotlused on üldinimlikud, meie aju püüdleb selguse Universaalse katalogiseerimise või ühtlustamise järele, me me tahame liigitada kategoriseerida kõike, mida me enda ümber kogeme. Ja selles mõttes süsteemi mõtestamine on üks niisuguseid vajadusi, neid nüüd aga maailm tegelikult on alati ju sujuvalt üleminekutega ka vahe on maailmas niisuguseid rangeid piire tõesti seda nüüd isegi täppisteadustesse minnes isegi seal või loodusteadustesse minnes, noh, loomaliigid ei ole tänapäeval enam selgelt eristatavad nagu või taimeliigi, nii nagu nad olid line rajal seal mutatsioonid, geenide variatsioonid, need toimuvad tihtipeale sujuvalt. Ja nii nagu me vaatame tänapäeval oma ilmateadet Jaanil, kus pidevalt midagi liigub seesama tegelikult meie ümbritsevas elus samamoodi. Ja nüüd see pilt näiteks, mis me kujutame ette, tuleme keelte juurde tagasi, kui me kujutame ette maailma keeli või euroopa keeli, küsime euroopa keeled, ütleme, euroopa keeled, mis meile kangastub Euroopa pilt. Et maad, nii palju on maid, nii palju on keeli kätši keeli Euroopast ja siis äkki kusagilt loeme, Euroopas on umbes 500 keelt. Kuidas nad sinna ära mahuvad. Aga nüüd, kui me vaatame üksikud maad, võtame lahti Saksamaa või Prantsusmaa või, või Hispaania. Tegelikult me näeme seal tohutut keelelist liigendatust, nii oma väike Eesti, meil on väga lihtne. Kuule, see on lihtne mõelda, et Eesti ja seal räägitakse eesti keelt. Aga tegelikult siin on ka. Pigem võiksime rääkida mingisugusest keelelisest kontiinumist. Meil on, meil on võru keel, kus ei öelda ei olnud, vaid öeldakse Essole. Kas saab olla nii, et ühes keeles nii kardinaalselt erinevat moodi kõneldakse, väljendatakse ühtlasedasama grammatilist kategooriat? Ei, andkem endale rahulikult aru, tegemist on täiesti omaette keelega. Ma ei räägi sellest, et võimalused on võimelised rääkima muidugi. Ja soovivad rääkida kirjakeelt ka ja väga hästi räägivad ja see on väga ilus ja tervitatav, et järjest rohkem kuuleme eetris võru keelt. Aga metsamurre, see on omaette keel ja samamoodi on näiteks Lätis Latgale keelega liivi keel. Paraku on juba sama hästi kui hingusele läinud aganad veel katsuvad seda elus hoida ja niisugune keeleline mitmekesisus tegelikult on maailma ja samamoodi Euroopas. Ja nüüd miks ma sellest räägin? Tegelikult kõik need asjad kajastuvad meie hääldusharjumustes. Tuleb võrukene seal Võrumaalt on oma kodust saanud väga hea emakeelse algimpulsi, kuidas kõnelda ilusate võruhäälikutega ja ilusa võru intonatsiooniga. Eesti keel on talle teine keel juba. Ja see on paratamatu niideti need kodunt kaasa võetud impulsid vähemalt hääldusharjumuste osas, kus on omaette süsteem täiesti. Need jäävad meile eluajaks meiega kaasa käima. Nüüd kui soovime, me muidugi võime nad tagaplaanile tõrjuda oma hääldusharjumustes ja me võime omandada nende kõrvale teise keele hääldusharjumused. Võime omandada Eesti kirjakeele niisuguse keskmise hääldustava, nii nagu oleme kuulnud harjunud kuulama raadiost, televisioonist. Räägi praegu mingisugustest hinnangutest, et üks on hea või teine halb. Ma räägin meie võimest olla keeles ja häälduses niisama plastiline, paindlik, tule vastu ühe või teise hetke ja koha vajadustele. Ja kuhu me jäimegi? Instimegi siia, isiklikud hääldusharjumused, eks ole, need on, need on asjad, mis räägivad ühtpidi nagu vastusel süsteemsus nõudele ja, ja mitte ainult Kuu, vaid päriselt räägivadki vastu. Aga see on asi, mida me peaksime, mida me võiksime endale nüüd täiesti avalikult teadvustada, et see on normaalne, see kuulub asja juurde väga teoreetiliselt võttes ei ole olemaski niisugust asja nagu keel nagu ühtne eesti keel või nagu ühtne prantsuse keel. Vaid tänapäevalingvistika vaatleb keel juba kui segu lõpututest üleminekutest ja noh, need piirid ei ole sugugi kindlad. Nii et me alati mingil määral, kui me ka näiteks kujutame ette, et me räägime kirjakeelt siin praegu sinugagi, kasutame mingeid väga sisse harjutatud ehtsaid hääldusvõtteid, aga samas midagi meie kõnes on sinul kui minul ometi väga isikuomaste, vaatamata sellele, et me oleme ennast kogu teadliku elu harjutanud mingisugusele ühtsele, hääldas hääldus pädestikul. Ma arvan, et selle koha peal nüüd tõmbame jälle väikese joone alla, et siis edaspidi siiski üritada midagi ühist leida. Et praegu Einar Kraut natukene jättis meie kuulajad sellisesse kummastavasse seisu, et mis me siin räägime õigest hääldusest, kui seda ei olegi olemas kõigi jaoks ühist, aga me otsime neid kokkupuutepunkt, et seda ühist ala, mis meil eestlastel on ja mis võimaldab meil omavahel suhelda ja esineda laval ja esineda raadios. Aitäh, Heinar. Jälle kuulmiseni. Keeles. Heido Ots kirjutab meile taasmagnet Tuudidest ehk maavärina intensiivsusest tugevusest, vägevusest või jõulisusest ja nii nagu ta on ka varem ühel Eesti raadiokeelepäeval kõnelnud, siis normaalne oleks öelda, et maavärina jõulisus vägevuse intensiivsus, tugevus oli 7,8 ehk võrrelduna näiteks õppija Kose hindamisega siis keskmine õpiedukus või hinne oli 4,8. Nõmedaks peab ta sellist ütlust. Maavärina tugevus oli 7,8. Toodi, sest see vastaks õpilase õpiedukuse hindamisel. Keskmine õpiedukus on 4,8. Otshivumenti. Ta pakub välja üleminekujärguks ütluse maavärina näiteks tugevus oli 7,8 astet, mis siis vastaks õpiedukuse puhul neljale koma kaheksale ballile. Aga uus nõmedaks peab ta ütlust. Maavärina tugevus oli 7,8 tugevusastet, mis siis õpiedukuse puhul oleks näiteks keskmine õpiedukus oli 4,8 õpiedukus palli. Ja nüüd seletab ta lahti, milles on probleem. Kuigi see asi, milles geoloogid ja geofüüsikud peaksid oma komisjonides kokku leppima selle suuruse nimetus, mida soomlased nimetavad võimakuus aga mitte lojus, mis oleks tugevus, ega ka mitte teha, mis oleks võimsus ja inglased Mäginitiud, mitte string ega Paua, ehk siis lõbus ja võimsusmäemehed on ilmselt valinud vasteks intensiivsuse geoloogidest, aga ei saa ma päriselt sotti, ei oska neid nii kurjamid tõeks pidada, et nad oleksid eesli kõrvad eestlastele teadlikult pähe kasvatanud pannes võõrkeelse suuruse nimetuse dimensioonita suurusele mõõtma tühikuks. See ilmselt on mõtlematusest Pole ju nii väga eesti asi kuidagi niimoodi läinud, kuid ilmselt on nad kuidagi seotud tugevusel Ansseerimisega. See ehk ei ole oskuskeele põhjalt üldkeelde taandudes absoluutselt võimatu variant. Kuigi Lujudeni ja Strenksi kõrval võib ju nii tunduda, sest tugevust kasutava tõstja võõrsõnade leksikon intensiivsuse seletamisel küll tussõnaraamat muide seda ei tee. Võib ka olla, et võimalikud muu oskuskeelse tähendusega koormamata sõnad ulatus jõulisuse ägeduse vägevus põlatakse ära. Üks ruumilisuse konsultatsiooni, teised harjumatuse eszkaab pisukese poeetilisuse pärast. Sel juhul jääb leppida tugevusega, ta on pisut parem kui võimsus ehk energiavoog ajaühikus ka siin-seal magnituudi tähenduses kasutatud. Põhjusel, et viimase oskuskeelne päris tähendus tuleb maavärinate kirjutajale pisut varem kallale homonüümia segadust tekitama kui esimese oma maavärina ajal vabanevast energiast ja selle suhestamisest ajaga ehk siis võimsusest võib tulla juttu rohkem ja enne kui nende kivimite tugevusest, mis värina põhjustasid. Kuid mine tea, seismilise momendi selle suuruse, mille põhjal meie dimensioonid vägevuse hinne välja arvutatakse. Arvutusvalemi son tugevuse dimensiooniga suurusnihke elastsusmoodul väga tähtsal kohal. Ehk tuleks tõesti võtta mäemeeste sõna intensiivsus, aga nagu öeldud, see on eriala meeste otsustada, väljaspool tsunftiolijatel ei jää seal otsustamatuse ajal teha muud kui kasutada tugevust üldkeelesõnana mitte terminina, sest sellena on ta Lujus ehk purustamisele vastupanemise võime niisugune tekstis Heido otsalt ja teine puudutab meile ehk palju lähedasemat temaatikat ehk meie tervishoiukõnepruuki. Üks olulisemaid, üldisema tähendusega probleeme on hakanud mind, kirjutab Heido Ots üha rohkem vaevama. Aga ma ei ole veel õiget taktikat välja mõelnud, kuidas peaks asjale lähenema ja kas kirja või sõnaga ei tahaks põhiliselt ikkagi inimestele heategijatega tohtritega paukudega nendega tüli norida. Aga nende tsunfti omamoodi suurmehe professor Albert Valdes koos akadeemik Johannes Voldemar Veskiga ette võetud eestikeelse meditsiiniterminoloogia tekitamise õilis üritus hakkab üha sügavamale rappa minema. Kellelgi pole ju asja õpetada, kuidas tohtrid omavahel kreeka-ladina segakeeles hakkama saavad. Kuid meele teeb kurvaks, vahel ka kurjaks, kui loed, kuuled, et ühelt poolt pakutakse välja pooled tsunfti Sebel valdimolohidus, Leica osta teiselt poolt aga ortocoronaarsed Sunteerimist. Siin saab asja sisust aru ehk vaid elektrik soome termini rööbik oleks pärgarteri möödaviigu lõikus, mida mõistaksid ka enamad. Ja ühelt poolt siis soome keeles ballolayennusta asi klaar, selge, teiselt poolt aga Valloon tilatatsiooni. Näiteid võiks pikalt jätkata. Päris kurvaks tegi aga hiljuti PERHi see Põhja-Eesti regionaalhaigla, selle endise kiirabihaigla tasuliste operatsioonide hinnakiri kus leidus vaid üks patsientidele või siis klientidele siis mitte meedikutele poolest saadik arusaadav, Rida, kannakõõluse plastika. Muu kõik oli kreeka ladina tsunftis ise keel, näiteks unikkondulaarne endo proteesimine, põlveliigesed. Põlveliigese peal proteesitakse midagi, mida unikkondu, mismoodi asi ei avane Valdrise Veski kaks köitmiku abil toona liigeseid proteesitud vaid suur ladina sõnaraamat, mida on raske pidada iga kodu atribuudi ks annab mingi juhtlõnga kondere asutama, püstitama neljas tähendusel, säilitama alal hoidma nii et vist asendatakse põlveliigese üks siis kumer pool. Siis kauss jazz pool jääb alles uni unus, Pluskondere üht säilitades ja nii edasi ja nii edasi. Atiku antromast toitektoomia. Ikka samas avaliku seljakirjas. Heile iduvaldes veskiski läbi kumab toimetaja inimesele sisekõrv ja miskid, nibud aga seletuvus kodanikule üldjuhul nullilähedane. Erasilmakliinik reklaamib laiale publikule suunatud lendlehes hallkae lõikust, kust tuhmunud läätse asendamist ja selgitab vanainimestele, et läätse eemaldatakse fakk emulsifikatsiooni meetodil. Ainus vanapapile mammile tuttav element terminis võib-olla lapselaste suust kuuldud populaarne esisilp. Ja seegi tutta puus. Tavaliselt valekujust pole vihjatud operatsiooni taimele patsiendi rahakotis. Hea küll, tigedaks ka ei tasu minna, asi vääriks ehk siiski taktitundelist puudutamist, ehk on tohtritel veel säilinud kondere rahva teenimise tunnet. Juristid näiteks on lootusetu, mafioosne juhtub niikuinii, seal johtub keele hermetiseerimine lisaks ülbusele ja oskamatusega häbitust, söödumängust inimeste käest rahakasseerimisel. Arstid ka ole mingil määral äristunud, aga ma ei näe emakeelse terminoloogia unarusse jätmisel otsest rahva lollitamisega. Raha tegemise kavatsust kirjutab meile Heido Ots. Nii palju siis tänaseks tuletame kuulajatele meelde, et ootame ka teilt huvitavaid ettepanekuid ja mõttesähvatusi. Te võite neid jätta meie kodulehele või saata minu meiliaadressil Mart Tummelas, et ERR poee, me anname jälle välja järjekordsed auhinnaraamatud. Saate tegid seekord kee, režissöör Viivika Ludwigi autor Mart Ummelas kuulmiseni järgmisel laupäeval. Meie püüame siin vikerraadios ikka jätkata eesti keele eest seismist. Keelesid.