Tervist, mina olen Urmas Vadi. Tänase saatega tähistab kultuurikaja viimase Ida-Virumaa eestikeelse raamatupoe sulgemist. Aga ei ole üldse kurvad, ei hala, ei kaeble. Sest kui miski kaob, siis küll ka midagi tekib. Ja nii mõndagi toimub Kuubal ja Araabias. Me võime võtta vastu islamiusu ja olla hoopis midagi muud ja kuulata Kuubarregetoni. Ja nii küsibki Kivisildnik akvaariumist meie oma näo kohta. Margus Kasterpalu sõidab autoga mööda Eestimaad ringi ja peab päevikut, et meie ksenofoobia, et veidigi leevendada, räägime kohe filmikirjad, inglile režissööri Sulev Keedus ega, või õigemini rääkisime temaga juba kolmapäeval. Just nimelt päev enne tema filmi esilinastust ja küsisin, mis tunne on. Head kuulamist. Sulev Keedus homme on sinu filmi kirjad inglile esilinastus ja noh, täna on selline hea võimalus sinu käest küsida, et mis tunne sul on tavaliselt? Sportlastelt küsitakse, et mis tunne sul on, et, et kas kas võidad medali või mitte või, aga mis tunne sul on, et sa oled filmi valmis teinud, midagi enam muuta ei saa. Aga, aga noh, selline noh, inimesed veel näinud ei ole seda ja mina ka mitte. Tunne tunne, just see tunne on, et muuta ei saa, aga, aga on ka see tunne, et ega ei oskaks ja enam midagi muuta. Üks asi on lõpuks lõpuks nii, nagu ta on valmis ja homses siis, kui on esilinastust ära, siis hakkab nagu oma elu elama minust eemal. Kergelt sa suudad seda lahti lasta endast seda oma elu elama. Noh, mul on nagu varasemad kogemused olemas ju ikka kergelt. Noh, kena film, kirjad inglile räägib siis ühest mehest, kes on aastaid tagasi käinud Araabias sõdimas on vastu võtnud islami usu ja nüüd ta tuleb tagasi, asi on tagasi Eestis, proovib kuidagi olla ja elada sellega muidugi hästi. Huvitav, et kui mõelda sinu eelmistele mängufilmidele Georgikale ja saun on puulile, siis nad on hästi konkreetses ajas või noh, ütleme minevikus, et sinul on selleks ajaks praegu filmis kirjad inglile tänapäev. Kas see on sinu jaoks midagi enese jaoks ka uut või, või see aeg ei ole oluline siin jaoks? On ikka aeg oluline ja puutan, jah, uus on see noh, see oli nagu omaette eesmärk või idee fix, et igal juhul need teha üks tänapäeva lugu ja see tõi kaasa nagu teistmoodi vastutuse või kui on mingi ajastu lugu, siis ju see aeg kaugele, et inimestel on kes seda aega läinud, noh, kui rääkida mingi 50 aastat tagasi või et igalühel on nagu oma omamoodi mälestused. Ja siis nendes selles selles ajas nii-ütelda, mälestuste ajas filmi teha on autorile või siis autoritele lihtsam. Jah, jah, et on nagu selline noh, sa saad rohkem seal fantaseerida või, või, või seda seda rohkem nagu ette kujutusena lavastada. Aga kui tegevus toimub tänapäeval kui selles päevas, kus me kõik elame ja ka filmivaataja, siis on ta noh autori vastutus on nagu suurem. Just see, et mis seal siis öelda on või mis õigus sulle öelda on vä? Ja kas, kas see, et sa pead noh, automaatselt ka tänase päeva kohta midagi? Ütlema ei, isegi mitte, aga noh, see nagunii ei ole ju mõtet tänases päevas filmi teha, olen küll. Selle aja kohta, mis praegu on midagi öelda ei ole. Aga just see, et et, et see oleks midagi taolist, mida vaataja võib-olla ei oska oodata. Et ta oleks natukene üllatav või kui silma vaadatud, et siis inimene kohe ära ei unusta ta mingi aegs kannaks seda asja kaasas, siis seal on nagu mõte. Sulev Keedus need sinu kaks eelmist filmi, mida mainisin Giorgiga ja sondon puul, et nad on küll selliseid asju sisekaemuslikud ja isegi introvertsetest tõepoolest niimoodi sissepoole pööratud, kui selle filmi puhul tegevus toimub tänapäeval. Kas see film on siis ka pööratud rohkem väljapoole või siiski mitte? Või kas, kas sa oled üldse nõus minu sellisel liigitusega? Noh, kui sa nii ütled Aga praegu kirjad inglile on, ta on ikkagi ka läbi ühe ühe tegelase silmade arvu või, või kõrvale või mingi tunda, et selle koha pealt on ta noh, ühtepidi hästi realistlik, aga aga teistpidi ikkagi nagu ühe ühe inimese oledki tegemine siis kes on kaua ära olnud ja kes tuleb oma koju tagasi külla mõneks päevaks, kes on nii kaua ära olnud 21 aastat, kõik on muutunud ja selle koha pealt on ikkagi kuskilt selle inimese inimese seest või. See ongi, see on hea küsimus, et mis tuleb sellest teemast, et kuidas vastu võtta midagi, midagi võõrast ja ma mõtlen, kas seda islami usku ja üldse seda maailmavaadet, toda kultuuri ja kuidas tulla sellega tagasi sellesse keskkonda, mis juba tänu sellele usule ja sinu enda maailmavaatele on omakorda muutunud võõraks. Et kuidas seda vastu võtta ja kuidas teda vastu võetakse. See on sinu jaoks oluline küsimus, ma saan aru. Nojah, Kirotaja ehk siis peategelane Jeremy Jonas, kirjutaja on islami vastu võtnud siis seal Afganistan ronis läbi ühe sellise põrutava sündmuse, mis määras tema saatused oli, sattus sinna Vene armees ja seal juhtus sündmus, millest siis filmis ka juttu tuleb ja millest siis oma inglile kirjutab. Ja selle sündmusega seotult ei olnudki muud võimalust, kui islami nähex saab hakata, ehk siis moslemi, eks, ja kui sa oled 20 aastat moslem, siis siia tagasi tulla on kindlasti hoopis teistmoodi, kui, kui sa oleksid usu vaba inimene Kas sinu jaoks selline teema on lihtsalt selline mäng või lugu noh, sellise noh, tõesti võib-olla meie ksenofoobia koopia ja mingite muude kartuste hirmudega ja igasuguste pommide nägemisel seal, kus on islami usk ja nii edasi, et kas see on lihtsalt nagu selline noh, ütleme kirjanduslik mäng või ongi see mingisugune sinu teema praegu eksfilm tegemine? Ühtepidi on mänguline nagunii Et selles on tal, sellel filmil ongi nagu võlu on selles, et sa mängufilmi saad, saad lavastada ja fantaseerida ja mitte niimoodi hajevil, aga aga ikkagi mingi teemadega. Üks põhjus, miks teemavalik on see, et ikkagi kui ühekülgselt meile seda islamit ja moslemeid valgustatakse, et tihtilugu nagu oblastest jutt on, siis tekib selline paanika, et tegemist on terroristidega. Meil olid filmivõtted Johannes Käisi väikse nelja inimese grupiga seal kaks korda ja kaks nädalat, siis olime nädal korraga ehk siis kokku kaks nädalat ja see oli mulle isiklikult nagu ka esimene selline vahetu islamikogemus, et ma ei olnud varem käinud. Ma olin küll kohtunud inimestega, kui ma hakkasin seda filmi ette valmistamas. Ma olin kohtunud, lugenud kirju ja artikleid. Et selline vahetu kokku saame, siis, siis oli seal juttu ka terrorismist ja ja nad on ise ka sellega väga hädas. Ma arvan, et rohkemgi, kui me oskame siin mõelda. Sellised äärmuslased on ju maailmas igal pool, aga millegipärast läänemaailm on seda nagu väga võimendanud. Ja eks ta muidugi on igal pool ka suuru probleem, aga aga just seda teist külge, kus taga on tegelikult miljonid ja miljonid inimesed, rahumeelsed selles ei ole ju siin palju midagi kuulda ega näha, et kuidagi väga järsk piir on tõmmatud õhtuma, hommikuma vahele. Eks see film siis püüab natukene selle piiri peal käia, et anda sellist mingit suunist või pigem panna inimesi mõtlema. Et araabia kultuur on väga vana. Et araabia keel on väga ilus keel. Araabia keeles tõlkida. On väga keeruline, et seal on väljendid ja sõnad, mida meie keeltes võib-olla polegi see, see ei ole nüüd konkreetselt selle filmid teema, aga aga see on see taust. Ka selle filmi stsenaariumi oled sa kirjutanud koos Madis Kõivu ka nagu ka eelmise kahe mängufilmistsenaariumid. Miks Kõiv? Nii on läinud kõivu camu, kohtusin esimest korda, kui me hakkasime koos Georgikat tegema. Ja kõivu juurde ma jõudsin tänu sellele, et ma diplomitöö juures vajasin vahingu abi siis Vaino vahingovi ja siis hakkas mind huvitama, et kes siis vahinguga, kes köhib, vangis vahinguga koos kirjutab. Kuidagi on nii läinud, et ta on väga minu jaoks vähemalt väga tänuväärne kaasautor Kesto nendesse filmidesse lugudesse sisse sellist tarkust ja inimeseks olemist, mida, noh, ma ei ole küll teisi kaasautoreid otsinud, aga aga mida elus iga päev kohta. Temaga on väga kuidagi hea koos asju teha. Vaata meid või, või et vot see asi on nii, aga mitte nii, et kõik need meie kokkusaamised, jutuajamised on alati olnud sellised hästi paindlikud. See on väga suur tarkus, mis on mind nende lugude puhul aidanud. Väga tugev seljatagune on just see, mida üks filmitegija nagu vajab Kui kõiv on need kolme mängufilmi juures olnud, siis siis Evald Aavik, kes tähistas enda juubelit sel nädalal, ta sai 70 aastat vanaks, tema so filmis peaosa ei mängi. Kas sa tahaksid midagi öelda Evald Aaviku sünnipäeva puhul talla? Ma käisin seal üritusele, mõtlesid. Palju õnne, palju õnne, et nonii. Aga selles uues filmis ta tõesti mängiga väikest osa, et selles ei osale, seal ei ole sellist rolli, mida tal oleks võinud pakkuda. Aga ei saa salata, et ma nagu võttetajal vahetevahel mõtlesin talle ja mõtlesin just, et vähe on selliseid filminäitlejaid või, või ütleme ikkagi näitlejaid, kes tunnetavad niivõrd hästi sellist filmis olemist, ma mõtlen kellel on väga hea kaameratunnetus ja valgusetunnetus ja, ja partneritunnetus ja, ja, ja siis on eraldi üks väga haruldane asi veel. Mis on filminäitlejale ehk rohkem vajalik kui teatri näitlejale see osas olemine. Et ta, kui ta tuleb, siis ta ütleme, kui ta on isegi kuu aega järjest võtetel, siis ta on kogu aeg kuidagi selle osa küljes. Ta ei ole nii, et kui on kaamera stopp siis kohe näitleja tuleb osast välja, tegeleb mingite nii-ütelda igapäevaste asjadega või niisama logiseb, et Eevald on kuidagi oma osa sees ja see on, see on selline hästi haruldane nähtus. Kuna kuna ta on mul pika filmi peal olnud, siis võib-olla, kui ma neid filme tegin, siis ma seda nii hästi ei osanudki hinnata või nüüd tagantjärgi. Et see oli siis sellel ajal ja nagu elu elu sisu, kui ta tegi okupit või Kotoride ja mina võtsin seda loomulikuna ja ma arvan, et samamoodi on ta ka teisi filmirolle teinud ja see on ekraanilt näha. Praegu on käimas Tallinnas selline festival nagu Docpoint. Mis on siis dokumentaalfilmide festival ja selle festivali avafilmiks oli kubatton, selline film. Margus õunapuu, sina oled selle kubatoni filmi produtsent, üks protsentidest, sest see on mitme maa peale kokku tehtud film. Ja ma tean, et sa oled selle filmi idee autor samuti küsin kõigepealt kõige lihtsam asjad, mis kubatan on, see viitab muidugi Kuubale ja muusikale. Aga mis asi on, kubatan? Kubatan on tegelikult Kuuba regetoni brändi nimi, mis regeton regetan, on selline klassikaline Ameerika ja Kariibi mere piirkonna noorte muusikastiil. Igal maal on Kolumbias, Tšiilis on, on oma oma regeton ja iga maa on oma regetan üle kohutavalt uhke. Ja on, on, laulab kolmest asjast, tähendab, seal on vägivald. Seal on narkootikumid ja seal on seks. Ja siit tuleb see Kuubarregetoni erinevus, kuna tänu Castro valitsusele vägivald on siiski küllaltki kontrolli all, sellest pole vaja laulda. Narkootikumid, sellest saab momentaalselt 20 aastat, nii et ei ole ka samamoodi teema. Ka prostitutsioon ja on ka ju väga keelustatud ja ka ma kujutan ette, et kas see on mingi seksuaalsest teema, on seal väga vaoshoitud. Seksuaalsuse teema on, on kohe väga in. Aga noh, ainult sellest laulda on natukene vähe, sellepärast siis kuuvarrega Don lisas poliitilise allteksti sõnadesse ja sellepärast oli ta algselt, kui filmima hakkasime, paar aastat täielikult põrandaalune muusikastiil diameie. Film räägib esimesest regeton artistist Kuubal ehk Elmedikust. Sa mainisid, et kui te hakkasite aastat tagasi filmima mulle endale õudselt meeldivad sellised dokfilmid, mis ongi läbi aastate näitab kas siis mingit inimest või sündmust ja siis mingid asjad muutuvad ja ma saan aru. Kubatoni filmi näol on sama asjaga tegemist. Mis muutusi sina nägid seal Kuubal ja, ja selles muusikas ja muidu elus? Me oleme jah, tõesti filminud viis aastat ja ei saanud nagu pooleli jätta, sellepärast et kogu aeg midagi toimus, oli selline sündmuste areng ja noh, oli vaja jälgida ja aina huvitavamaks ja põnevaks läks. Ja noh, ütleme et siis lõpuks tuli nagu joon alla tõmmata, et siin piir, kuigi nüüd peale seda, kui seal veel midagi juhtunud, aga noh, mis seal juhtus meie silmi nii-öelda kaks peategelast, kes on siis Elmediku, kes on siis esimene regetoni artist ja ütleme, et tegelikult on nimi vajal meedik ütleb, et tegelikult, et arst või ta on siis Kuuba riigi poolt välja koolitatud arst kellel on unelm saada siis lauljaks artistiks. Aga Kuuba seaduste kohaselt ei tohi olla, et nii-öelda ametit. Ja kuna ta on tasuta koolitatud riigi poolt arst, siis ta peab jääma arstiks ja ei tohi olla siis laulja või artist. See on nagu üks teema ja ütleme, et noh sealt tulevad siis väga armsad suhted ta emaga, kes on siis nii-öelda süsteemi poolt üles kasvatatud ja noh, võin mainida sõna tõeline kommunist ja noh, nii edasi ja siis nende käärid, tema leidja ise muusikaprodutsent teise peategelase Mishelli suhtes ja no ütleme, et meedik on, on tegelikult neil viie aasta jooksul kasvanud väga võimsalt ja tegelikult ilmselt et palju ka tänud meie filmile või hakkas ta iseseisvalt kergelt mõtlema, pöördus nagu kommertsmuusikastiili viljalemisest tagasi, siis nii-öelda nagu rahvusliku rahvuslikuma pärandit Olen Margus, õunapuu, mis asi see noh, ütleme see muusikastiil või kogu see subkultuur sinu jaoks on, et kas selline puhas eksootika või on, noh, ütleme mina kui eestlane seda vaadates tunnen ka midagi ära, et noh, ütleme, et see on midagi ka mulle. Vana kadunud nõukogude süsteemi nostalgia Ladina-Ameerika kastmes. Aga räägi selle filmi saamisloost, et kuidas film sündis. Noh, ma olin juba eelnevalt päris palju Kuubal käinud või noh, nii-öelda meie mees Havannas filmimas hunnikutes muusikavideoid, mingi sõpruskond seal oli nagu tekkinud ja minu väga hea tuttav ja kes Ta oli operaatorina filmi peal pakkus seda ideed, millest ma siis noore rohelise produtsendina siis seitse pool aastat tagasi kinni haarasin, kui te kujutate ette, mis siis lõpuks välja tuleb, aga ilmselt ka tänu sellele hulljulgusele lõpuks projekt nüüd teoks sai. Mis saab sellest filmist edasi, et noh, kuna see on rahvusvaheline koostööfilm, siis ta on sellel Doc Point'i festivalil ka veel homme ehk pühapäeval näha. Aga, aga mis tast muidu maailmast saab? Järgmine konkreetne asi või siis järgmised näitamised on teine, kolmas ja viies veebruar Jötebori filmifestivalil, kus ta siis on nagu lausa nomineeritud, võistleb Dragon Awards või siis draakoni auhindade siis 12 parimat filmi, parima põhjamaa dokumentaalfilmi tiitlile ja siis edasi ootame nagu palju festivalikülastusi. See kõlab väga hästi, et Kuuba aineline Kuuba kuumaverelise muusika film kandideerib parima põhjamaise filmiauhinnale. Miks mitte kõik osad kaastootjad on Põhjamaadest? Me kõik ju teame leelo tungla laulusõnu, sellest, kuidas oma laulu ei leia üles. Aga asi on ka hull või ei leia oma nägu üles. Kivisildniku on akvaariumis kohe väga oma nägu. See näeb välja nii nagu Kivisildnik, kellel on akvaarium peas. Akvaarium number 15 kena nädalavahetust teile meigitud ja püüdlikult naeratavaid vikerraadio kuulajad. Käesolevat akvaariumi kasutame me väga praktilisteks eesmärkideks, eelkõige näopesuks. Me räägime oma näost. Oma nägu käis sel nädalal õige mitu korda meediast läbi. Tallinna ülikool otsib ikka veel oma nägu. Tallinna ülikool, mis asutati hallidel aegadel, ei tea kelle poolt ja absoluutselt arusaamatu, milleks on algusest peale otsinud oma nägu. Ikka inimesed otsivad midagi, kes õnne, kes unustust, kes oma nägu mõni leiab ja mõni ei leia tappeski, mitte Tallinna ülikool ei leia tee või tina. Siit tekib küsimus. Kui ülikooli täis tarku inimesi meie vaimueliit ei suuda üht lihtsat asja leida. Otsingud kestavad juba aastaid. Aastakümneid peaaegu tekib küsimus, kas seda asja üldse ongi võimalik leida või kas teda on olemaski. Oma nägu tundub siiski olemasolevat nõia insulan nägu. Kati Murutar-il on oma nägu. Isegi Arnold Rüütlil on oma sirge selg, aga näed, Tallinna ülikoolil ei ole midagi. Dali viimane šamaan. Viimane, kes midagi teadis. Ta vanaisa oli olnud suur šamaan. Tema lasti 1937. aasta oktoobripühade ajal küla vahel maha komnoored ajasite surnuga küla äärde prügimäele auku. Kuuldud genotsiidi kirjeldus pärineb Jaan Kaplinski kuuldemängust tulija trumm. Kui huvi on, leiate faili vikerraadio arhiivist. Seda, et meie kõik suured parteid on ühte nägu, pole vaja lehest lugeda ega raadiost kuulata. Ainult Pärnus eristusid parteide tänavareklaamid selgelt. Üks partei oli võrkpallitreeneri nägu, teine partei oli purjesportlase nägu. Kuidagi ikka peaks olema võimalik parteisid eristada. Pärnakate algatus on igati tänuväärne. Iga partei saadab oma meistersportlase väljakule ja kohe on selge, kelle maailmavaade on õige ja kas ühiskonna huvides on ajada eelkõige purjetamispoliitikat või võrkpallipoliitikat. Sport on üllatavalt rikas, kõigile jätkub. Radikaalide jaoks on ekstreemsportlased ja rohelistele ratsasportlased. Pankurite parteid sobib esindama pokkerisportlane. Pokker liigutab samuti suurt raha ilma ühiskondlikult kasulikku tööd tegemata. Poliitikud on oma nägu leidmas. Sama lahenduskäiku soovitan ma ka Tallinna ülikoolile. Panigi rektoriks mõni spordiäss. Kõige paremini sobib suma mees Baruto. Siis on üleminek jaapani kirjandusele spetsialiseerunud rektorilt lähedasele alale sujuv ja valutu. Tartu ülikoolil on edukas korvpallimeeskond Tartu Ülikool, rock ja oma näoga pole probleeme. Vanamees seda ise ei rääkinud, rääkis Masha et vanaisa ütleb, et nii on ennustatud et viimastel aegadel jäävad inimesed viletsaks, kurjaks kogunevad kampadesse, taplevad isekeskis. Ja siis tuleb lõpp taevas pööratud ja kõik on jälle nii nagu ennevanasti. Vana šamaani jutt on õige, inimesed on jäänud Mannetuks, Jakraaklevad omavahel. Õnneks ei ole päris lõpp veel käes. Erinevalt kõigist teistest on sportlased säilitanud imelise väe mille abil liiguvad edasi nii Teid kui ülikoolid kui õlletehased. Ma ei väsi imetlemas korvpallurit, kelle nimi kirjutati ketside peale ja kes teenis selle tehinguga rohkem kui kõik inimesed, kes neid ketse õmblesid. Ma ei taha öelda muud kui seda, et kui teil pole oma nägu, olge ta siis parteilased või ülikoolid, siis ärge jumala eest raisake aega selle otsimisega. Kui teil on vaja uusi sokke ega teises, ei lähe neid tänavale või metsa vahel otsima. Seeni metsast küll, aga oma nägu ja sokid tuleb osta sealt, kus oma nägu ja sokke müüakse. Se Kaplinski šamaani jutt ei ole siin sugugi lihtsalt niisama, vaid ilmselge tagamõttega šamaanide ajal ehka tänastesse. Manistlike skulptuurides on tähtis oma päris oma laul, mida pole kellelgi teisel. Laulmist saadakse vaimudelt ja mida ei laulda niisama, vaid ainult siis, kui on tarvis vaim appi kutsuda. Muide, meie kirikus ei peeta seksi üldsegi halvaks ka mitte abielueelset, seksi ja, ja mõnel juhul isegi abieluvälist seksi, et sa teaksid. Kõik oleneb vaimust. Vaim võib seksi pühitseda, on ju seks, võib-olla ka tee, mis viib inimesi jumala juurde. Kuigi meie kultuuris šamaan ei ole ehk ei ole meil trumme taguvaid transseksuaalolnudki lööb siiski oma laulu isikliku ilmutuse ja oma kaitsevaimuihalus aeg-ajalt välja. Olgu siis oma näo otsimisena või personaalsest Jeesusest laulmisena. Meie Uurali-Altai hing ihaldab tootemlooma püha lehma ja leiab selle sportlases. See on mõistetav. Me ei ela enam metsas, kus kõige võimsamad olendid on karu, metssiga, põder või rästik. Me elame teleka ees, võime oma silmaga veenduda, et kõige võimsamad, tugevamad kõige suurema väega olendid on sportlased kaariku piloodid, gladiaatorid, purjetajad ja võrkpallurid. Me elame siiski päris õnnelik, kui skulptuuris on suguharusid, kus oma laulu asemel on kõige tähtsam asi oma nimi. Ja seda ei saa sulle anda karu ega põder, vaid ainult teine inimene, kes tuleb kinni püüda talt nime küsida, ta seejärel tappa ja nii hankida endale nimi. Muud varianti ei ole. Meil piirdutakse sageli ainult raha ära võtmisega ja see polegi kõige halvem lahendus. Ta ütles, et jumal on meie inimesed, venelased ja kes nad kõik on sellisteks kasvatanud. Et nad kõik ära rikuvad ja arvavad, et kõik teised peavad nende moodi elama. Nad tahavad kõik endale võtta metsast puud ja loomad jõest kalad maa seest õlija inimestelt hinged. Ma arvan, et Kaplinski näeb elu liiga mustades värvides. Kalad kaladeks nende kohta ongi kilukarbis. Põhiline on aga see, et probleemid on lahendatavad ja me teame, kes on võimelised lahendusi leidma. Ülikoolil käib oma näo otsimine ilmselgelt üle jõu, aga parteid leiavad lahenduse, leiavad purjetaja näo. Seega võime rahuliku südamega valima minna. Margus Kasterpalu ei käinud eelmisel nädalal kusagil välismaal oli hoopiski Eestis, pidas kultuurikajapäevi. Kolmapäev, 19. jaanuar. Täna oli siis jälle nii nagu tavaliselt, kui olen kavatsenud paar päeva ära olla. Poistel kurgud haiget kooli ei lähe. Mis tähendab, et saueaugule jääb mul jälle minemata. Aga teatrijuhtide juhatuse koosolekut Tallinnas ma ei saanud ära jätta. Seda etendusasutuste seaduse ja arengukava asja lihtsalt peab edasi ajama, kuni see veel kedagi huvitab. Lõpetasime alles kell seitse, kuigi pidime olema ainult viieni, nii et koju tagasi sain alles poole 10-ks. Tiina ütles koosolekul, et olen näost täitsa ametnikuks muutunud. Oleks sellest kõigest ka kasu. Poistel polnud õnneks hullemaks läinud, kuigi kooli ei lähe nad muidugi nädala lõpuni vähemalt Tallinnas käigust. Oli veel seda rõõmu, et sain õhtul Ivarile helistada ja ütelda, et ta võib Tartu uue teatriavalduse etendusasutust tõsteliitu astumiseks südamerahuga ära kirjutada. Keegi juhatuse liikmetest ei olnud vastu, et me selle juba järgmisel koosolekul ette võtame. Ja Eliisabeti kutsusin Laine Mägi asemel Tuhkatriinu rolli. Ta on küll pea veebruari lõpuni Elmo proovides kinni, aga lubas mõelda ja kodustega läbi arutada. Eks homme kuuleb. Neljapäev, 20. jaanuar. Riina läks kohe varahommikul töö juurde ära. Tal paistab praegu selle väitekirjaga hästi sujuvat. Tegin poistele söögi valmis, pool üks, võtsin Siimu peale. Sõitsime Viljandisse ehitajatega kohtuma. Praegu on sabaaugul küll vaikus, hanged rinnuni. Hea, et nad seal ikka katused enne suurt talve peale jõudsid teha. Lepingu järgi peaks mai lõpuks kõik valmis olema, saame näha. Ikka veel kuidagi pentsik mõelda, et mingid võõrad mehed seal midagi nii suurelt ehitavad ikkagi mu sünnikodu. Tahaks ise seal kogu aeg kättpidi juures olla. Siim rääkis autos, et nüüd kohe-kohe avaneb ka selleaastane taotluste vastuvõtmine liider programmi kui Briasse. Õnneks on meil aitada ümberehituse projekt näitlejate majutusruumideks juba varasemast olemas. Sellele on ainult hinnapakkumised võtta. Aga teatrisaali, valguspargi ja helitehnika taotlusega tuleb kiiresti tegeleda. See jäi eelmine kord taotlusest välja. Juuliks peab asi olema igatahes sealmaal, et Sass oma kruusvalliproove saab tegema hakata. Saueaugu teatritalu 10. suvi. Kuidagi kiiresti on see aeg läinud. Õhtul vaatasin veel, et Külli oli saatnud mulle tutvumiseks oma avaliku kirja Pokumaa Aasias. Muidugi tuleb vähemalt proovida midagi ette võtta. Lubasin uurida, kas Postimehel on asja vastu huvi. Sõber Tiit, ainus, kes veel minuaegsest kultuuritoimetusest seal järel on, arvas, et küll saab. Veel helistas Elizabeth ja ütles, et tal on küll väga kahju ära öelda, aga ta ütleb, sest ei taha tulla poole prooviperioodi pealt. Eks see õige ole. Aga kust ma siis nüüd oma tuhkatriinu leian? Reede, 21. jaanuar. Helistasin kohe hommikul Reinule ja küsisin, et kas on võimalik kuidagi Tuhkatriinu mänguproovide algust edasi lükata. Pakkusin talle muuseas, et Draamateater võiks seda tükki suvel ka saueaugul mängida. Varsti helistas hoopis Pedajas tagasi ja tegi ettepaneku, et lükkame siis kohe juba nii palju edasi, et laine saaks ikkagi tuhkatriinut teha. Kuid aprilli lõpus Pariisist tagasi on. Ja et esietenduse teeks hoopis augustis hoopis saueaugul ja sügisel tooksis draama väikesesse üle. Ei saa salata, see on mulle väga meeltmööda plaan. Sellega paugu juubelisuvi kenasti paigas. Kõigepealt esietendub sassi lavastatud Kruusvall, siis minu Tuhkatriinumäng täitsa väärikas tundub. Pärastlõunal viisin Riina ühele ammu plaanitud kolmepäevasele koolitusele Tallinna lähedal. Nii et jälle neli tundi roolis. Laupäev, 22. jaanuar. Poisid ronisid õhtul kaissu, ei jaksanud neid enam nende vooditesse viia. Nii magasime hommikuni kolmekesi. Õieti nemad magasid ja togisid mind kahelt poolt. Kui nad seitsmest multikaid vaatama läksid, tuli mul seest nii hea uni, et võtsin seda kohe kaua. Alles 10 paiku tõi Christian mulle lehe ja kohvi voodisse. Talle meeldib vahel kena olla. Postimees oli Pokumast tulistanud tervelt kolmel küljel, isegi juhtkirjaga, mis iseenesest on ju positiivne, kuigi võib kellelegi jaoks ka mingi vindi üle keerata. Üks probleem, mis mu meelest selle pokumaaga on ja mida ma enese pealt tean, on see, et seda asja ajavad seal vist inimesed, keda kohalikud omaks ei tunnista. Ma olen siiani veendunud, et kui saueaugul poleks elanud juba minu isa isa vaid ma oleks selle talu näiteks ostnud 10 aastat tagasi, siis sest teatritegemisest seal suurt välja poleks tulnud. Ma poleks olnud oma ja seda oskab Üksküla sulle 100-l erineval viisil selgeks teha. Nagu ka seda, et sa oled. Kui oled. Näiteks kui saueaugul on etendus, siis ükski külamees traktoriga põlluteed mööda ei sõida. Sellest ei ole kunagi juttu olnud, ma alul isegi ei pannud seda tähele. Aga nad ei sõida kuigi võiksid. Ja ma ei saaks midagi teha, kui nad sõidaksid. Pühapäev, 23. jaanuar. Tavaline kodune pühapäev, tegime süüa. Koristasime, poisid õppisid, uued naabrid tõid endale koduloomad, liivahiired. Ootamatult armsad tegelased. Tahtsid küll kodurotti, aga neid õnneks ei müüdud. Riina jõudis ka tagasi, oli hästi väsinud, aga pigem rahul. Homme on jälle esmaspäev. Esmaspäev, 24. jaanuar. Ei lähe poistel need kurgut paremaks, helistasime perearstile, saime homseks aja. Tõnis, kes teadis, et ma eelmisel suvel Pokumaal lavastust tegin, helistas ja kutsus lõunat sööma. Uurisid, mis värk selle pokumaaga on ja et kas oleks põhjust proovida kuidagi aidata? Minu meelest võiks muidugimõista olla mingis osas ka haridusministeeriumi toetatud ettevõtmine. Peaasi, et pärast ei juhtuks, et kõik arvavad, et ju teine, aitab ja teeb. Aga lõpuks ei tee ikkagi keegi midagi. Pärast mõtlesin, et äkki ei tohi, sest lõunasöögist isegi päevikus kirjutada, mõni peab veel isa maaliseks valimispropagandaks. Naeruväärne mõte. Teisipäev, 25. jaanuar. Täna oli Tartu kultuurikandja aunimetuste jagamise komisjoni koosolek. Kolm tundi kulus aega, asja sai, mis seal imestada, kõik olid kenad ja arukad inimesed seal ümber laua. Isegi Keil, keda ma viimati olin näinud Kivastiku filmis perverdi rollis. Minu suureks rõõmuks oli vägagi väärikate kõrval kutselise kooslusena üles seatud ka Eesti teatri festival ja produtsendi kategoorias veel Siim eraldi. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Vivika Ludvig ja Urmas Vadi. Kui keegi aga teab, kes oli see, kes käis viimasena Jõhvi raamatupoes ja Ta ostis, kirjutage meile, Urmas Vadi ät r-r, punkt e-kullake kultuurikajaga internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.