Tere õhtust, olen Alo Põldmäe ja tänase arhivaarsete avastuste saak. Esimese poole pühendan eesti klaveritel eesti klaverimeistritele ja nendega seotud materjalidele mis asuvad teatri- ja muusikamuuseumis. Peab kohe ütlema, et klaverite valdkond on Eestis küllaltki vähe uuritud ala. Siiski on olemas üks põhjalik käsikirjaline töö Virve Urve lipuselt ja see kannab nime Eesti klaverite kaks, las ta 100 teatri- ja muusikamuuseumi fondis on aga ka üks töö üliõpilaste aastast 1969. Maret Tomsoni, TÖÖ Eesti klaveritest ja selle pealkiri on eesti vanadest Lutheri meistritest. Vaat need kaks tööd kannavadki endas põhiliselt siiani uuritud materjale eesti vanade klaverite kohta. Ja mitmed Kalbol toodavad taadid ja faktitki pärinevad nendest töödest põhiliselt küll Maret Tomson ei tööst. Miks siis on praegu aktuaalne rääkida eesti klaveritest? Aga lihtsal põhjusel, sest 26. oktoobril avatakse Eesti kontserdi ruumides rahvusvaheline pianistide festival klaver 2000. Ja selle festivali raames on kavas avada ka spetsiaalne näitus, mis on pühendatud Eesti klaveritel. See näitus saab teoks koostöös teatri muusikamuuseumi, Eesti Rahvusraamatukogu, Estonia klaveriga, vabriku ja Eesti kontserdi ühisprojektina. Ja sellel näitusel me näeme eesti klavereid, kokku on neid 22 tükki. Me näeme eesti klavereid läbi kahe sajandi. Näituse idee ja pillide valik on teinud siinkõneleja tekstid pillide juurde ja piltide valiku on teinud Urve Aulis rahvusraamatukogust ja Heli Helenurm Estonia Taarja vabrikust. Näituse kunstnikuks Tiiu Laur. Sellise näituse idee sündis minul umbes viis aastat tagasi 95.-le, kas tal kui Berliinis toimus klaveriehituse alane sümpoosion konverents ja kõik muu, mis sellega kaasnes. Sellega tähistati kolmesajandat aastat, päeva klaveriehituse algusest. Siin võib paljugi vaielda, millal see klaver rehiti sündis. Kuid on teada, et 1695 tegi Itaalia meister dollame Christopheri esimesed katsed esimesed nii-öelda liigutused, et klaver saaks loodud. Tookord viis aastat tagasi sain saksa klaveriehitajate ühingult ühe materjali kus oli kirjas andmeid ligi 150 saksa Paberi meistri kohta. Ja kerkiski vabalt üles küsimus. Palju siis on erinevaid klavereid meil Eestis? Selgus, et ligi 40 ja kui nüüd veel juurde arvata Peterburis või Moskvas tegutsenud Eesti meistrid siis saame selleks arvuks koguni 50. See tähendab, et, et 50 erinevat pilli, mis koos eksponeerituna annaksid välja ühe päris korraliku klaverimuuseumi ja mitte ainult klaverimuuseumi, vaid Eesti klaverimuuseum. Aga enne kui hakkame põhjalikumalt lahkama Eesti klaveriehitust eesti klaverimeistrit kuulaksime ühe teose son Joseph Haydni inte variatsioonidega f-moll ja selle teose mängib norra pianist Jörg Teemus Lõuna-Saksa klaverimeistri Stodarty pillil Aastast 1786. See on siis haamerklaver ja see klaver on tänase jutuga ka otseselt seotud. Josep Haydni andante variatsioonidega f-moll. Nii kõlas Joosep Haydni andante variatsioonidega f-moll ja selle esik tas YORK Teemus saksa klaverimeistrist toodarty pillil aastast 1786. Muide, see pill asub ringrajamuuseumis, see on Norra linnas Trondheimis muusikamuuseum. Ja nüüd läheme edasi Eesti paberitega. Nagu öeldud, on eesti klaveriehitust veel üsna vähe uuritud. Kui aga tulevikus mõni uurija süveneb põhjalikumalt lukku, siis võib eesti meistrite arv veelgi suureneda. Tegelikult pole siin asi üldse meistrite arvus, vaid selles, et klaveriehitus nagu klaver isegi on olnud Eesti kultuuripildi loomulik koostisosa. Selle lahutamatu osa. Me ei tea praegu täpselt, mitmes peres on olemas klavereid sest seda on tõesti võimatu öelda. Kuid nii palju võin küll viimaste aastate kogemustest öelda, et vanu klavereid on eesti peredes säilinud küllaltki palju. Ja mis veelgi toredam. Nad on sageli päris heas korras ja nad on kasutuses. See annab päris häid lootusi tulevikuks. Siin aga tekib ka kohe küsimus. Kuna. Eesti peredes on loomulikult rohkem kasutusel ja ninad, neid on kergem kätte saada, aga neid on kergem transportida ja nii edasi ja nii edasi. Kahju, et meil Eestis praegu ei toodeta ühtegi Hiinat. Sest Estonia kuulsa Estonia klaverivabriku pillid pole ju oma elanike jaoks ei tasku ega ka ruumikohased. Oma Estonia pianiino Sid toodeti Tallinnas ju 60.-te aastate alguseni veel välja kuid nii nagu Nõukogude Liidu tsentraliseerimine ette nägi pidi ka Lätis olema mingisugusel määral edendatud paberitootmine ja nii viidi pianiino tootmine Riiga. Seal oli ka tegev Me kuulus meister Herst siis. Aga see tähendas seda, et Tallinnas hakati tootma ainult kontsert ja kabinet klaverid. Kuid ikkagi ma esitasin ühe intrigeeriva küsimuse, miks ei võiks meil olla toodete hulgas rahvapärane nii-öelda rahva pianiino ja praktilisem muusikariist, mille tootmisele on pühendanud oma tegevuse ju väga paljud, isegi kümned meistrid Eesti meistrilt läbi terve sajandi. Olen kindel, et selline Estonia pianiino kunagi tootmisse jõuab ja ma usun ka seda, et see leiab head poolehoidu ja kui ta hindiale väga kõrge, siis ka nõudlus kasvab Eestis. Seesama moment aitaks kindlasti edasi viia ka klaverimuusikaharrastust Eestis. Kõigele vaatamata tahaks ikkagi kõrgelt hinnata Eesti tänapäevase Estonia klaveriosatähtsust Eesti kultuuripildis. Selle pilli kaudu oleme ju aastakümneid olnud seotud ka muu maailmaga ka siis nõukogude ajal, kui sidemed läänemaailmaga olid minimaalsed ja isegi mittesoovitavad. 1950 asutatud Tallinna klaverivabriku toodang on kujunenud koguni ainulaadseks sest ta on ainus Plaaditoodang Skandinaavias, Baltimaades ja ka kogu endise nõukogude liidu territooriumil. Pillide kõrge tase on saadud kätte väga visa tööga ja tuleb vaid imetleda tänapäevaste meistrite oskust ühendada kontsertpildis paljude eelkäijate kogemused. Estonia pill, palju rahvusvahelisi auhindu. Esimene kaalukam neist oli Brüsseli maailmanäitusel 1958 hõbe medal ja üks viimaseid 1987 kuldmedal Laitsigi sügismessil Estonia Shipendale mudeli eest. Eestile on maailmas nime teinud sellised mehed nagu Arvo Pärt, Neeme Järvi, Eri Klas, Veljo Tormis, Tõnuga, Andres Mustonen või näiteks Erkki-Sven Türgi. Siis pilliehituse osas mahub siia ritta kindlasti Estonia tiibklaver. Selle üle oleme täie õigusega uhked. See on rahvuslik uhkus. Näitusega Eesti koer soovikski teha sügav kummardus lisadele eesti klaverimeistritele kes on pidanud oma tegevust ju mitmeid kordi alustama nullpunktist ja nad on ikka ja jälle jõudnud välja kaugele. Enne kui rääkida lähemalt eesti klaverimeistritest, tuleks vaadata, kuidas ja millal klaver üldse sündis, sest kuigi klaverit kohtume peaaegu igal sammul ei oma sageli mängijat Ki ega omanikudki ettekujutust sellest, mis asi see klaver riieti on, kust ta on pärit, Mikson ta nii laia leviku osaliseks saanud ja millised omadused aitasid tal saavutada selle täiesti erilise positsiooni. Nii professionaalide kui asjaarmastajate juures. Klaverite eelkäijad olid klavid, kordia, klaver, kas siin kahjuks ei ole ühtegi neist pillidest eestist tänaseni leitud? Õigem oleks öelda, kahjuks ei ole muuseumid neid eestist leidnud, võib-olla need on kusagil siiski olemas ja siinkohal ma kasutan juhust, et kui on kusagil klavikord, võid klavessiin mõnes lossis või mõnes vanas majas. Olge hea, andke teada teatri- ja muusikamuuseumile. Oleme sellest väga huvitatud. Ja nüüd edasi. Ei klaviku ordiga ega klavessiiniga ei saadud heliliselt ja kõlaliselt kätte seda, mille poole sajandeid oli püüelnud heliloojad ja nimelt tugevat ja laulvat kõla. Aga mis peamine? Klahvpillide konstruktorid olid sajandite jooksul üles näidanud tohutut fantaasiat ja nupukust kuid ühelgi neist ei õnnestunud välja mõelda seda, mille peale tuli klaveril leiutaja itaallane partalamioakristofooria, kelle aastad olid 1655 kuni 1731. Täpne Roveri leiutame, saastav polegi teada. Teada on fakt. Aastal 1709. Oli esindatud Firenzes kohalike valitsejate meditsite muusikariistade muuseumis neli klahvpilli. Ja nende nimeks oli kolb pianoforte. Siit ka tõenäosus aastal klaver loodigi. Siit märkused selle meeldiksid ja muusikamuuseumi valitsejaks oli partolema Christoph Four ise. Siiski on hakatud klaveri sünniaastaks pidama aastal 1711, sest siis ilmus ühes Itaalia muusikaajakirjas Christoph kooriv pilli kirjeldus ja selle autoriks oli skorpion maffei, kes nägi billi meedidžite muuseumis. Loodud uuel pillil oli põhimõtteliselt vaid üks, kuid väga oluline uuenduspillikeelt ei tõmmatud enam nii, nagu toimus klavessiini, vaid pillikeele pihta löödi ja seda lööki sooritas puust haamer, mis oli vooderdatud vildiga. Märjei keeles teemale ja seega heli jäika draama kauemaks kui klavessiini. Suurimaks saavutuseks oli aga see, et klaveril oli võimalik saavutada erineva tugevusega helisid. See näiliselt väike uuendus mõjutas oluliselt kogu klahvpillidele mõeldud muusikalaadi ja lõi heliloojate hulgas laineid alates Mozartist lõpetades Beethoveni ja Schuberti tegevusega. Kristo foori uuendas unustati Itaalias peagi ja tema loodud pillidest on tänaseni alles vaid kaks tükki. Need on siis 1720 726 loodud pillid. Ja nende ulatus oli vaid neli oktaavi. Sellest hoolimata võtsid selle pillimudeli üle naabrid. Naaberriikides Austrias Saksamaal tegutsevad meistrid ja arendasid 18. sajandi lõpuks väga hea pilli välja. Vini meister Johann tain lõi nõndanimetatud viini mehhaanika ja Mozart vaimustus Stalini klaveritest ja lõi sellele pillile mitmeid teoseid. Praegu kuulakse mingi ühte Mozarti teost, see on siis 12 variatsiooni prantsuse rahvalaulu A voodi reži oma maa teemal. Selle teose esitab Raini 1783 ehitatud klaveril. Jällegi Jörg Teemus narrast. Nii kõlas Mozarti 12 variatsiooni prantsuse rahvalaulu haavu direzema maa teemal ja selle esitas Johann Steini 1783 ehitatud klaveril norra pianisti erg Teemus. Nüüd siis tagasi Eesti klaverite juurde. Lugeda üles Eesti klaverimeistrite nimesid siis enamasti on need saksa nimed. On ka täiesti loomulik, et 18. sajandil polnud ju eestlaste hulgas klaverimeistrid. Ja kui aastal 1918 tuli Venemaa klaverivabrikutest Eestisse tagasi kõvasti üle 40 klaverimeistri siis needsamad mehed kujundasid kiiresti välja Eesti rahvusliku klaveriehituse koolkonna taastast, ütleme 1922 23. Võib juba rääkida täiesti eesti puhtalt eestlastest klaveriehitajate koolkonnast. Loen siin praegu ette väikese valiku eesti klaverimeistrite nimesid mis ühtivad klaverite nimega. Ja siin kreemnerja näithart Erich Falk sofa ja Moorits Mirsalis ja konsen Hasse ja Ventsel Mayeri Radke Viisner koldorf osjasse arman. Ja nüüd juba siis 20. sajandimeistrid. Salong ja bürger, Haine ja astron, astronoom, firma nimi, mitte meistri nimi. Hiis ehk ise sprint, läte ja vihm, Romnetusti kreem on Albre ja Orntlif, Berman ja Jurrak, Rässajas Saar ja nii edasi ja nii edasi. 20. sajandi keskel lisandusid sellele loetelule Estonia ja Vanemuine. Enamik vabrikuid ja töökodasid on töötanud Tallinnas, Narvas ja tus. Tuntud meistrid töötas ka mujal, näiteks Mihkel Salong Saaremaal ja sealt on pärit väga häid pille. On veel selliseidki meistreid nagu helson, pain ja past Selberg või Norman kull või niit. Ja nagu ma juba eelpool ütlesin, uurimistel nende meistrite töökohta seisab veel ees. On ka selliseid meistrit, kes valmistasid omal käel pille. Selline mees tuleb kohe meelde. Legendaarne klaverimeister häälestaja Artur Gourmet. Aga nende pillide väljatoomine näitustele seisab ka samuti tulevikus veel ees. Kui rääkida nüüd klaverinäituse korraldamisest siis selle võtmeküsimuseks oli, kuidas saada paberit kohale, kuidas neid edasi-tagasi vedada. See moment ongi algselt küllalt suurejoonelisele projektile seadnud rangelt kained raamid. Kasvõi sellegi raami, et klaverite geograafia on piirdunud põhiliselt Tallinnaga või selle lähiümbrusega. Tänuga väärne on olnud klaveriomanik väga mõistev kudumine oma pillide väljaandmisel sest klaverivedu on keeruline töö. Ja ega inimene ei ole ka iga kell kodus võtta, et see pill välja anda. Suur tänu nendele pilliomanikele kõigile. Siinkohal tahaks öelda ka suure tänu doktor Urve lipusele tänu kellele oleme saanud näitusematerjalidele huvitavat lisanäitusematerjalidele, mille autoriks on. Urve Aulis ja Heli Helenurm. Samuti on palju abi näituse korraldamisel olnud klaveri häälestajatel. Eriline tänu kuulub nende nendest anti Ralmannile Tallinnast ja Paul jõele Pärnust. Tänu kuulub ka Kersti tiigile Rahvusraamatukogust Kalev Salu poole Estonia klaverivabrikust ja loomulikult aktsiaseltsile avaExpress, tänu kellele saab klaverit kohale toodud, jaga kodudesse laiali tagasi viidud. Täna kuulub ka veel asutustele, kes lahkelt avaraid laenutasid. Need on siis Tallinna piiskopliku toomkirik ja Tallinna linnamuuseum. Ja loomulikult kõik eraisikud kelle kohta tänusõnad on öeldud klaverifestivali bukletis disnii, et suur tänu kõigile abi eest. Aga ma ikkagi veel jätkan sellega, mida ma lubasin. Eks põgus vaade Eesti klaveriehitusest alates aastast 1779. Siis on Tallinna nädalalehes üks kuulutus, kus on öeldud, et meister Johann Friedrich Krepner ehitab klavereid klavessiin Lääne, nii nagu seal kirjas on. Forte pianasid pantaloone, see tähendab püstklavereid positiive, see tähendab pisija toa oreleid. Kas jalaautosid? See universaalne pillimeister saabus Tallinnasse tolex rõivalisse 1779 Saksamaalt preemianist ja võttis konkurentide puudumisel endale kiiresti vastavad positsioonid sisse ja ta võttis endale ka välismaalt käsitööõpilasi ja õige varsti hakkas tootma ise klavereid. Aastal 1784 töötas Tallinna alllinnas veel teinegi instrumendi tegija, see oli Johann Gottfried näithart. Ja tema kohta on säilinud Kuulutus Revališev ühendlihvija nahvristenis. Et 1796. aasta numbris ja Neid saart lükkab ümber kuulujuttu. Ja see kulud kuulutas, et näits Arton lõpetanud klaverite tootmise. Ametite jätkas seda täie hooga. Kaheksateistkümnendal bändimeistrid ongi tegelikult kõik, kes on teada, meil, aga 19. sajandi alguses tegutsesid hoolega selliseid meistrit nagu Erich aastal 1815 kuni 1825 koensen 19. sajandi esimesel poolel siis Hasse 19. sajandi esimesel poolel. Kas klaveri kohta ma ütleks niipalju, et alles kolm päeva tagasi saime teatri muusikamuuseumiga selle näituse jaoks Hasse väga toreda pilli Tartust? Ja siinkohal ma tahaks öeldagi, suure tänu selle pilliomanikule Maimu aiaveerile. Aga nüüd tagasi 19. sajandi alguses suurima meistri juurde see oli Hans Heinrich Falk, kes sündis 1791 Ambla kihelkonnas Järva maakonnas ja tema õppis Tallinnas pühavaimu kiriku juures. Ja Falcki isa põhimõte oli, et mees peab tundma mitut ametit. Ja sellepärast Hans Friedrich alustas kübarategemisega tegi möldri tööd ja tisleriametit pidas. Keegi aga soovitas Falkil hakata pille tegema, sest selle ametiga saavad hästi raha teenida. Sest ikkagi 19. sajandi alguses oli pillide nõudlus küllaltki suur juba eriti Tallinnas. Nüüd Falk hakkas õppima Erichi klaveriäris ja kui ta sealt lahkus, oli ta sellise summa teeninud, millega võis omaette äri asutada, õigemini Töökoja asutada. Enne seda ta käis veel Peterburis Londonis, täiendas oma teadmisi ja 818 avas Tallinnas tookordses Revalis klaverivabriku. Alguses ta tegeles küll rohkem klaverite remontimisega, aga peagi tuli klaverite järgi nõudlus ja tema tegevus laienes yle terve ja ta aastaks 1820, kas oli tal juba 12 selli 24 õpilast. Vabrikus valmistati Tiide tahvel, klavereid, millede raamid olid puust ja puust. Raame toetasid raudtoed. Need. Kui aastal 1824 Falck abiellus, siis ta kirjutas baarides järgmist. Nii olin ma oma naise Emiliega kuni tema surmani 1867 43 vastat õnnelikus abielus. Meil oli aastatel 1825 kuni 48 14 last. Ja edasi kirjutab Falk memuaarides, et tsiteerin minu mitmekülgse tegevuse tõttu otsustasin oma õitsva ärivend Gustavi kätte usaldada, kes töötas mitmeid aastaid töödejuhatajana. Temast võis aga hea ärijuht, kellest mu vabrik just puudust tundis. Ja nii siis lõpetaski Falck tegevuse ja asus tööle Tallinna vaes. Seal ta oli tuntud raehärra arendas nii-öelda nii-öelda riiklikku tegevust ja Tallinna heaks anda mõndagi head ette võtnud. Ma usun, et paljud inimesed teavad sellist parki nagu parki seleta rajas Toompeal Toompea ümbruses. Ja nii siis see tore mees. Hans Heinrich. Falck on Eestile palju andnud lisaks pargile Belka klaverivabriku. Eks tema pill asub meie teatri- ja muusikamuuseumi ekspositsioonis ja saab ka näidatud sellel homme teataval näitusel. Aga nüüd ühe hooga edasi 19. sajandi lõpu tuntuma meistri Radke juurde. Radke oli väga hea klaverimeister, ta oli rahvuselt sakslane ja ta rajas klaverivabriku mitmete saksa meistrit eeskujul. Alguses tootis pianiino Sid, siis ta hakkas tartust tootma. Tiibklavereid muide neist üks tiibklaver on ka homme avatav näitusel näha. Aga kui tartuvabrik maha põles, siis 19. sajandi lõpul asus ta tööle Peterburis ja jätkas seal väga Heade klaverite tootmist. Hiljem tuli Radke tagasi Eestisse, suri Võrus, see aga toimus juba Eesti vabariigi ajal. Temalgi oli suur perekond, 14 last ja matused, mis toimusid Tartus, kujunesid päris suureks ja õld rahvalikuks. Vabrikus töötas juba 19. sajandi lõpus 65 töölist ja siis võib arvata, kui suur tegevus oli arenemas. Kui aastast toodeti 160 klaverit, et see tähendab kontsertklaverit ja pea Niinat. Põhjalikumalt Eesti meistritest loodan rääkida veel lähitulevikus. Ütlen veel nii palju, et Tartu oli väga tugev keskus, seal töötas meister Rässa. 20. sajandi alguses. See vabrik asus Tartus Tiigi tänav 86. Ja aastal 1924 oli näiteks seal 15 töölist. Aga huvitav oli see, et Rässad tegi tööd seal käsitsi. Meistrid tegid käsitööd ja sellepärast olid ka ilmselt head pillid. Siis kuningas Aastani 1917 tegutses Tallinnas klaverimeister ramm. Jumalik kadakasakslane tegi Pille põhiliselt parunitele. Ja näiteks Peterburi klaverimeister. Muide, eestlane pärit Olof leppenberg ütles rammi kohta. Tsiteerin tramm, see on ikka tegija, teised ei oska midagi. Tsitaadi lõpp. Ja Rommi pillidel oli tõesti haruldane kõla. Nad säilisid väga kaua. Homme avatava näitusel on samuti esindatud üks tugeva kõlaga Rommi pianiino. Siis tegutses Tallinnas üks Brick nimega Ortlik. See asutati 1905 ja asus praeguse kino Sõprus kohal. Alguses tehti seal vabrikus harmoonium. Aga hiljem, kui nad kolisid ahju tänavale siis tegi Orklis väga häid peaniinasid. Artlishi pianiino on homsel näitusel. Nüüd linnulennult, nimetan neid veel. Saaremaal tegutses kuni aastani 1917 Mihkel. Ta alustas klaverite ehitust Peterburis ja tuli Eestisse ja tõi kogu oma teadmistepagasi Peterburist Kuressaarde. Ja saarlased võivad küll Luhka uhked olla, sest see mees tegi palju väga häid klavereid. Siis tuntud klaverimeistrid olid loomulikult Ernst Hiis. Ta tegutses mitmel rindel, küll Peterburis ja pärast hiljem Eestis asutades astroni pianiino vabriku. Siis oli ta ise omanimelise vabriku omanik. Ja nagu teada, pärast sõda hakkas ta välja töötama Estonia kontsertklaverit ja sellega ta oma nimega jäädvustas eriti tugevalt Eesti klaveriehituse ajalukku. Nüüd, kuna aeg saab otsa, siis ma lõpetaks ühe alaga mis on ajaloolisel klaveril seal klaveril. See on selline omapärane pill kus on ühendatud klaveri ja harfi kõla. Ja selleks palaks, mis ma pakun, on Robert Schumanni päikest. Stuudium. See pill, koer on valmistatud Saksamaal, selle autor on meister, on kits Aastast 1870. Ja selle teose esitab meile juba tuttav Jörg Teemus. See pill asub samuti ringe muuseumis Norras. Praegu ütleksin veel sellise momendi, et loodame, et tulevikus on võimalik ka eesti meistrite klaverit del mängida heliplaati eesti heliloojate teoseid. Nii nagu praegu mängin Saksa ja Austria meistrite klaveritel sealsete heliloojate loomingut. Kõlas Robert Schumanni pala väike stuudium, mängis harf klaver, koer ja see pill on väljas näitusel ringe muuseumis Trondheimis mängis järk Teemus. Kutsun teid 26.-st oktoobrist kuni kolmanda novembrini lahti olevale näitusele Eesti koer, kus on eksponeeritud 22 erinevat pilli eestimeistritelt. Ja see näitus leiab aset Estonia kontserdisaali fuajees. Kuidas rahvusvahelise klaverifestivali klaver 2000 raames. Nii et tere tulemast. Ütlen teile siinkohal head aega, kuulmiseni. Järgmine saade on veel sellel aastal.