Ütle, mis sul on? Ma olen siin selleks, et otsida sellele küsimusele vastust iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Minu nimi on Kalle Kurg. Ja mis see on? Ei vasta. Ma näen, et seal valge linaga kaetud pilt Ja ta teab, et ma tean selle all olevat pildi. Aga ta ei vasta siiski. Akna taga langevad aeglaselt kollakad, punased lehed. Maja alla juurdunud puuoksad peaaegu puudutavad akent. Aga läbi okste siiski naa hele hele taevas mis muudab osa lehest siluett mustaks. Saju tead? Pilt kas vaadata võib, kelle oma? Ta ei vasta jälle. Ma vaatan ta näole. Silmad on suletud ja suletud, ilmegi kahvatu nägu. Hirmus kõhnaks jäänud keha. Me ei ole näinud viis aastat. Mitte nagu inimene, vaid ikoon. Pole vaja vaadata. Ta hääl, kähised veidi ja nägu on täiesti kahvatunud, kuidagi pingul. Sulasin terve ateljee. Ta vaikib jälle. Aja ütleb lõpuks midagi, peab inimene tegema. Ja parandab ennast. Midagi sai tehtud, kuni. Ta ei lõpeta. Aga ma saan ütlematagi aru, et jutt on sellest, kuidas ta nägemine hakkas järsult vähenema. Aga teised pillid, kui sa seda näidata ei taha, ma saan aru küll, ega keegi pooleli pilti tahagi näidata. See on pooleli ja Ma olen ta imelikust, kõhnusest, kahvatusest ja seletamatut tõrksusest õigupoolest jahmunud. Me oleme eluaegsed sõbrad lapsepõlvest saadik. Ja ta on alati olnud avatud ning sädelev. Ja mis veel imelikum, ta on viis aastat pärast instituuti kunstnik olnud. Aga ateljees ei ole näha ühtegi pilti, tihtipeale selle siin valge lina all peidus on. Kus teised on, oled ära müünud vä? Ei ole. Näitasin mõnda oled oma geniaalsuse ja kindlasti teise tuppa varjule tanud, näitasid nüüd vana sõpruse poolest. Mul ei ole pilte. Ei ole. Nüüd minugi kord vaikida. Lihtsalt ei ole. Ei saagi olla. Ma ei mõista seda ebasõbralikkust. Üle viie aasta näeme teineteist, väljas on kaunis sügisilm ja veini on. Ja üldse võiks teha äraolemise. Muidugi ma mõistan, et see nägemise asi või masendada. Aga ma tahan ta tuju tõsta ning otsustan talle väikse viguri teha nagu vanasti. Ehk ta siis naeratabki korra. Vanale sõbrale ei näita, jah. No seda me veel vaatame. Haaran valge palaka servastesse Billyt maha tirida. See tuleb hingepõhjast. Tahan veel kahvatum. Ta on surnukahvatu kui ta tõmbab üle näo nagu tahaks sealt ära pühkida akna taga ülalt poolviltu alla libisenud lehe varju. Mis ülela lauba niriseb? See on öeldud nii, et ma saan aru. Seda asja ei maksa puutuda. Ma istun veel veidi ja hakkan siis minekule sättima. Aga ta toob ukse juurest tagasi ja paneb vanale kulunud. Aga ma ei pahandagi Michal, pahandan kui pimedaks jäämise ohuga mees üksindusest ja omaette kujutustest ära on vaevatud. Nii ma ütlengi veidi küll ehk üle olevamalt, kui oleksin tahtnud. Mina, kelle elus on kõik hästi. Ma olen kuulnud. Aja tulid autoga, naine, lapse, haridus. Nüüd on minu kord vait olla, et järele mõelda, mida vastata, sest ega oma heaolu siia demonstreerima oma ka ei tulnud. No muidugi on siin kiidelda, teistel on veel paremini, alati saab paremini see muudabki elu huvitavaks. Ma kuulan end rääkimas ja naermas. Kuidagi võõralt, just nagu kõrvalt justnagu ei olekski mina, kes nii räägib ja naerab. Ja ega mingit erilist juttu paistaga hargnevad. Näedsa lehed langevad juba. Ütlen Jako ahnet on sest ma ei ole kindel, kui palju ja kuidas ta neid lehti ja seda kuldset sügist üldse näeb. Mida sa muidu teed kah? Ei, sellest jutust ei tule midagi välja. Talumatu, kuidas kõik keerdub saatanlikult ümber välja ütlemata asjade, selle imeliku vaikuse, mis ikka jälle maad võtab. Jama, otsustan kindlalt ära minna ning tõuseb. Ta on vanal klaveripingil, mis tal tooli aset täidab, mulle selja keeranud. Ja sõnab vaikselt. Ega mul rohkem pilte olegi? Ma kuulen seda küll, aga et rohkem pilte ei olegi? Ei ole. Ma ei ole pärast instituuti ühtki teist pilti teinudki. Ei ole näinudki. Ma ei kujuta seda ette ja olen nii jahmunud, et ei oska muud kui nentida seda, mis mis ta ees on öelnud, aga sajumaalid ometi iga päev või või ei, maali. Nüüd ei peama vastu, keeran ta tooli ümber tükitanda ette maha, et talle otse silma vaadata. Nii nagu kunagi tõtt vaatasime, et et kumb enne naerma hakkab. Siis tõmban mantli seljast ja viskan end diivanile. Ma saan aru, et parem on olla veidi kare, ikkagi vana sõber. Ja äkki see aitab. Ja ega ma teisiti ei oskagi. Et viis aastat tegid seda pilti, no näita siis. Näitajana. Kuldne pärastlõuna hakkab tagasi tõmbuma ja puude taga aimub pimeduse ähmane vari. Ta räägib nagu kobamisi. Ma enne ütle midagi. Jutustan. Ise ma ei saa seda pilti vaadata, ma ei saa. Enam ei saa. See oli kae pärast instituudi lõpetamist. Ma sain komandeeringu Bulgaariasse. Ma kuulen, kuidas vana puuoks koputab aknale. Ja näänet klaasile kleepub must leht. Hämardub nii, nagu see vältimatult ikka on. Ja mõne aja pärast on täiesti pime. Ainult kunstvalgused akna taga heidavad oma helgi nüüd jälle kuldsetele lausa järekonnastele lehtedele. Ja ma kuulan ära loo mida ma ei oska õieti kellelegi edasi rääkida, sest mina ei ole tema ega saa kunagi temaks. Aga ma püüan selle tema sõnadega kirja panna. Mina, kes ma olen edukas ja edev ajakirjanik, kelle sõna maksab ja kellele tema sõna eest makstakse? Aga seda kõike ise sõnadesse pannes ma tean, et iialgi mitte iialgi ei saa mulle osaks see mis on saanud osaks temale. Sest siin tema puhul selle loo puhul sõnad ei maksa. Majade ja puude peegeldused trammiaknal libisevad tahapoole. Üha uued ja uued linna pildid ilmuvad Sophia õhtusest pimedusest siia inimsumma sooja. Nagu oleks nelk külm. Ma tean, et tal on alati külm, sest isegi siis, kui me vanas kreeka kaupmehe majas kumbki oman barokkvoodis soojade katete all olime kurtis ta pärast külma. Ometi ma peaaegu ei märkagi tema lähedustest maastikest segunemine akendel on mäng, mida varsti enam ei ole. Ja ma tahan seda näha. Kõik on nii mitmekordne. Kusagil öös On majad mille eestpoolt ilmuvad kujutised segunevad tagurpidi liikuvate peegeldustega. Vasakule vaadates näed Parempoolsete tänavamaastikke peegeldusi. Ja ümberpöördult. Jaga tüdruk, kellest ma nüüd aru saan, et on päris mu vastas peegeldub mitme kordsena. Olles üheaegselt nii siin lihalikuna, mu vastas kui ka seal üksnes peegeldustena ja kättesaamatu. Mis kättesaamatu, mõtlen korraga toorelt. Ja ometi on see õige. Sest ta on kättesaamatu ka siin otse mu vastas. Kui ma talle trammi akna peegeldusest silma vaatan. Tramm, milles me läbi varju ja valgusemängu sõidame võiks kanda nimeiha. Kui me kirikusse ei läheks? Siin on saun saun, kus kõik meie turistid käivad. Teine tüdruk, musta peaga tüdruk kes mind siin linnas saatnud on, viitab lõua, Bulgaaria lõhnaõli ja veinihõngu see õrna hingeõhujoaga, osutades suurele arvatavasti kollasele majale. Kas tead, miks? Seepärast, et ta viskab juuksed, tahab poole ja vaatab mulle ahnelt alt silma. Seepärast, et seal on head siiad avast. Masseeri annad, tuleb vistel jännata. Huuled mulle vastu kõrva ja karjub, nii et terve vagun kuuleks. Mine tee. Ning et tramm peatub siis tormab üle õla koketselt tagasi vaadates ja naerdes vagunist välja. Ma näen teda maha jääval platvormil lehvitamas ja teise käega sõrme suu toppimasetama teadet ilmekamalt väljendada. Täitsa hull, ärasa. Veronika ilmselt häbeneb faili. Kuigi trammis sellest väikesest olmest stseenist keegi välja ei teegi. Ma naeran ja teatan, et tema tõttu jääb mu elu soov täitmata, aga et noh, teeme siiski nii, nagu ta juba kodus tahtis. Selle asemel et mõnda Bulgaaria ö urkasse minna. Lähene öösel kirikusse. Ja mu silme eest libisevad mööda müstilise maastikutuled ning kangastus sellest kuidas Veronika end kaua pesi. Ta oli öelnud, et ka siis, kui tal on vaja lihtsalt käsi pesta peseb ta end alati üleni puhtaks. Ja nii olin ma hämaras küünlavalgel istudes näinud läbi praokile jäänud uksest paistva ereda valgustriibu kiuste punakas-kuldse vannikaardina taga toimetava alasti keha ähmast figuuri. Sellal kui anud rätikusse mässinud Veronika elutoast läbi kusagile magamistuppa Pariidesse panema, lipsas Olymu hajevil pilk vaikse koorimuusika saatel toas ringi uidanud. Kuigi see oli elutuba, rippus lõpuni sulgemata kummutisahtlist pool läbipaistev sukk. Elus tule huvisev leek heitis õrnale siidile varje ja tundus, nagu oleks sellel libisenud käsi. Roosid karusnahksed, piht, vestid, Dolor, Ševkovikoonid, suurtel majadel ja läbipaistev sukk, mis ripub lahti jäänud sahtlist. Olin ma mõelnud Bulgaaria. See ei olnud küll õiglane, sest Bulgaaria oli täis ajalugu ja me olime just tulnud pikalt reisilt läbi ajalooliste paikade. Või õieti läbi eri aegade ajalugude. Kui ma diivanilaualt võetud ajalehte pöörasin küsis täies riides Veronika veidi muiates, kas ma olen õigeusklik? Või olen mogo miil? Mu ees oli ametlik päevaleht Jamo mälus veel värske pilt sellest et Sophia lennuväljal seisis tank. Ja tuli mööduda automaatidega relvastatud sõduritest. Bogomiil see on õigeusuvastane, oli tüdruk seletanud ja siis olin aru saanud, et ta küsis usu ja mittepoliitika kohta. Kõik see oli kuidagi müstiline. Tüdrukud olid mulle kohaliku poe kaudu tellinud Lääne-Saksamaalt prillid mida ma kodus osta ei saanud ja siin nädalaga kätte sain. Keegi nõukogude perest Raikast vaimustunud noor kunstikriitik oli kinkinud mulle oma raamatu marksismi revideerimisest. Mis siin riigis ometi tundus küll võimatu. Veronika sõbratar, seesama, kes mul kesksauna soovitas minna oli siinse partei keskkomitee lähedusega Iraagis õppinud araabia keelt ja kavatses Bulgaariast ära minna. Keset Sophiat seisis hiiglaslik ülim modern ehitis mis oli nimetatud Todor Ševkovi tütre nimeliseks skulptuuripaleeks või midagi sarnast. Me olime äsja saabunud Plaudivist, kus keset linnatänavat oli kaevatud hiiglaslik koobas, milles Vana-Rooma varemed Õetas veel ikka Bulgaaria vein mida olime joonud kunagises Kreeka kaupmehe majas, mis nüüd oli kunstnike puhkekolu. Kas sina, Veronika, kas sina jääd siia? Sellele olid avastanud jah. Me olime kõik üksteisele ära rääkinud ka sellest, mida keegi oma riigist arvas. Ja ainult ühe teema puhul oli Veronika vait nagu sukk. See oli tema poiss. Nii palju oli Maya vihjetest siiski selge, et Veroonikale olid poisiga mingid imelikud vahekorrad. Tema saab aga poiss paisiza. Majja pursanud. Aga see ei teinud midagi selgemaks, sest nii jäi mulje, nagu olnuks poiss ainult mingi ettekujutus. Ja nii kauni tütarlaste puhul nagu Veronika. Tema puhul tundus üksiolek täiesti võimatu. Ometi leidunud Veronika korteris märkigi sellest, et tal oleks keegi. Nii nagu kõik selles riigis oli ka siin korteris ja tema elus ikka üks asi teises ja sügavamal. Ja mis siis lõpuks peidus oli või mida varjati? Tundus võimatu aru saada. Imeliku armukadedusega olima kogu sõidu jooksul tundnud, et tahaksin näha tolle nähtamatu poisi pilti mis pidi olema nagu ikoon, kui seda iga ei näidata. Aga pilt oli ikka eest ära libisenud nagu peegelduste mitmesuunaline rändtrammiaknal mis tekitab tunde, et tramm seisab paigal ja ainult pildid liiguvad ning see, mis peab olema paremal vasakul ja see, mis peaks liikuma tahapoole liigub vastupidi. Kas sa jääd siia? See on Veronika, kes mind müksib. Väljume peatuses, kust ei ole kauge minna. Kirik. Õigupoolest hiiglaslik katedraal, kummub pool valgustes. Ma ei ole varem nii suurt Õigeusu kirikut näinudki. Veronika on mulle rääkinud, et see on ehitatud türgi ikke alt vabanemise auks. Aga see ei ole mulle tähtis. Uks on avali, nagu tões, uue jäme, astume hiiglaslike võlvide alla. Kõik kõmiseb määratu kesksaali kuldse ikonostaasi, altari juures toimetab mitu pappi. Ning kusagil laulab koor. Ja inimesed pomisevad midagi. Ja kõik siis seguneb viiruki suitsuga. See on öine jumalateenistus. Laul pomin ja sõnad väsivad mind mingisse pilvesse. Ning äkki taipan, et Veronika ei olegi mu kõrval. Kui ta jälle kusagil pool valgustest mu kõrvale ilmub. Küsin, kellele ta küünla pani. Kui ta bulgaaria keeles ist mingis kohalikus murrakus lõpuks midagi pomised on tal esimest korda selle minu sõidu jooksul pahur ilme. Ja ta tõmbab mind kärsitud varrukast tuttu välja minna. Aga ei lähegi õigupoolest välja vaid kohe ühest teisest uksest sisse. Laiast trepist alla heledalt valgustatud, võlvitud ja sammastatud, valgeks värvitud seintega, suurde mitme osalisse keldrisaali. Siin on seintel kümneid. Ei sadu ikoone. Nüüd ma saan aru, miks Veronika tõi mu siia aga mitte viienda sajandi Püha Sophia katedraalis. Näitus on väljapanek, ikoonide ekspositsioon. Hetkeks valdab mind tülgastus. Minu meelest on ikoon midagi niisugust mis eksponeerimisel kaotab oma pühaduse. Ja ma ei taha päris pühadetõotusest osa võtta. Aga see on siiski kirik. Ja ma tahan siiski näha, mis see kõik on. Veronika tõukab mind tasakesi giidi poole kes mingile välismaalaste grupile tasakesi midagi seletab. Ikoon ühendab aegu, sisemisest särast siin raami sees maailma ja ajakeskmest inimese südames. Jumalast annab teile märku väline, sest see ikoon ei ole muud kui kuldne uks või aken, mis saab sissevaate kuningriiki. Raamis on püha aimatav realiteet mille täiuslikkus avaneb inimvaimule alles siis, kui on astutud üle tolle läve, milleks on surm, ülestõusmine ja taevaavanemine viimsel päeval. Siis ülendub hing tunde ilu kaudu tõelise olemusliku kauniduseni. Ja mullast, kus ta lamas, tõuseb ta läbi selle valguse hiilguse taevastesse. Ikoon on ilmutus Kergastatud kosmosest, mis pakub end lugeda nagu avatud raamat ja mis ise loeb meid nagu raamat, vot ma astun eemale. Hing, mida täielikult valgustab Kristuse palge helendava auhiilguse kirjeldamatu ilu. Ja mida täidab püha vaim, on üleni silm, üleni valgus. Üleni silm. Holos, Hoft, Halmas. Seal vana kõrbe, munga isa pessariooni väljend. Ma kuulan siiski. Inimese valgustamine on seesama, mis jumalikustumine Teoosis. Valgus on jumala esimene atribuut, et inimene pääseb materiaalsest maailmast valguse läbi. Aga see on sisemine valgus, mis ihusilmaga nähtamatuna voolab vaimuilmas. Kui kunstnik ei suuda korda saata imet ja muuta vaataja hinge üleni armastuseks ja andestuseks siis pole tema kunst muudkui tühipaljas mööduv kirurg. Hobusega ikoon. Jumala eest. Ma seisan samba juures, millel on ikoon. Jaa, sellel ikoonil on kujutatud punane väike hobune. Niisugust asja ei ole ma küll varem näinud. Ja nagu kiustele pähe mõte, et ma olen ise olen astroloogiliselt hobune. Aga need silmad, mis mind seintelt jälgivad sajad silmad eri aegade ikoonidel, mille loonud eri inimesed erijuhtudeks. See on nagu, Sul ei olekski enam midagi seljas. Ei hingeliselt ega jõuliselt. Kui inimene muutub, toob selle läbi, mida ta vaatleb siis tungib ikoonilt hoova sisemine sealpoolne valgus tema olemusse. Hing on üleni valgus, on üleni silm. Viiendal sajandil vastas isa pessarioon, kes oma eluõhtul küll pimedaks jäi, kuid kelle silmad olid ikka mõõtmatult suured ja läbipaistvad. Ühele temalt nõu küsima tulnud Noviitsile, et munk peab olema nagu keerubid ja see ravid hoolos of all moos ehk üleni silm. Tuleb olla üleni silm, sisemine nägemine, kus kaemus. Ma ei näe kusagil kroonikat. Koonide maagiliste silmade pilgu all käin läbi kõik saalid. Ja ma ei näe kusagil. Veronika, ta on tõesti kadunud. Lähen kirikust välja parki. Ja seal ta on. Tal on Sa ei tea, mis kannatusi ajaloos iga elus praegugi. Mul on sealt tunne nagu imetaks midagi minu sees lõpuni välja. Ta toetab pea mu õlale ja sosistab midagi, millest ma aru ei saa. Siis hakkab ta aegamisi alla libisema. Ümber lehestikus hõljub hämaraga segatud valgustatraid. See on suur kohisevad park kus sel kellaajal siiski veel liigub inimesi. Mu selja taga On valgustatud kirik. Ja selle helk küünib siiani välja. Aga vari. Ma ei tea, mis selle jutu peale ütelda. Hetkel ei suuda ma üldse aduda seda juttu mille ma alles hiljem üles kirjutan, nagu see oleks mingi novell. Elukogenud ja hiilgav provintsi megatäht. Ostsin selle jutu peale oma vana sõbra juures sõnu nagu algaja. See rätik. Veroonika, 12. juuli, Veronika mälestuspäev. Tema sünnipäev. Sel päeval sai, mis päeval sai Bulgaaria türklastest vabaks. Aga rahvavabariik? Mis tähta sellel kõigel on? Aga kus Veronika nüüd on, ma mõtlen. Ajalooline Veronika Bulgaaria velokroonika. Kogu arvepidamine peas segamini see rätik, see on ikka tema oma või. On pime ja rätik maalil on ainus hele laik toa sisemuses. Mu sõber ei vasta. Aga mida ta ka ei vastaks ei saa ma enam kunagi oma mälust kustutada seda seost. Veera ikono. Tõeline ikoon. Ferroonika. Tõeline ikoon on see mis on ilmunud mitte tehtud nii nagu kolgata teel kus üks teeveeres seisnud naistest andis vaevatud ristikandjale oma rätiku higi pühkimiseks. Ja sellele jäi ristikandja näokujutis inimkäte loodud püha pale mis on nii sarnane Torino surilinal leitud näojoontega. Ja muidugi ei ole ajaloole enam mingit tähtsust, ei ole tähtsust kuupäevadele ka aastatel kohtadele ka inimestel ega ajalehtedel. See seadus on sellest pildist, jah. See hädanägemisega. See on tulnud sellest põhjustatud sellest pildist, jah. Sa tahad öelda, et oled selle pildi maalimisest üha pimedamaks jäänud sest see on üleni silm, jah. Ja sina oled üleni silm vä? Te kuulute ühte silmas jah. Ma ei saa aru, millele ta vastas. Sest ma olen esitanud mitu küsimust korraga. Peaksin kõigele käega lööma. Aga ma olen ajakirjanik. Seda, et. Ära nüüd solvu, see jutt pesemisest. Ma mõistan küll kõik see puhastumineeriks, usuline värk. Aga Veronika, kas, Pahandada seal nagu novell, mis sa rääkisid, kuigi ma saan aru küll, et see mingi novell ei ole. Miks peaksid sina siin selles Kadrioru urkas jutustava novellipulga? Nii et sa võid uskuda, ma ei võta seda nagu novelli. Aga kuule, see poiss seal ju õigupoolest sina. Sest roonikal ju poissi olnudki. See, kellest oma sõbratarile sulle rääkis, olid hoopiski sina ise. Nii nagu poiss tervikuna oli ainult ettekujutuse Ma ei suuda veenda, ma ei oska küsida. Ma ei taha midagi rohkem küsida. Ta ei vasta. Aga mina, hiilgav ajakirjanik, vägev reportaažid, meister. Ei tahagi äkki enam seda vastust. Väljas langeb külm elektrivalguse regorrasele võrale. Aga seegi paneb võra helendama ja mal leppinud sellega. Aga siis?