Täna 586 aastat tagasi. Täpselt tänase on 27. aprillil 586 aastat tagasi suri. Tallinna vanalinna kitsas kribu-krabu Ove kuskil katuste ja paemüüride vahelt paistab pisut kevadist hallija erksa toonilist taevast. Dominiiklaste kloostri Püha Katariina kiriku seina ääres uurin prahiga kaetud daatumeid saatjateks arhitektuurikomiteest Olev maas ja Tallinna vanade mälestiste valdaja Rasmus Kangropool. Palju on ka kaks, neli, kuus, kaheksa, 10 11 hauaplaat. Missuguses sajandist? No põhiliselt 14.-st osaliselt nähtavasti 15-st sajandist tähendab tegu on omaaegsete dominiiklaste postri Püha Katariina kirikule kuulunud hauaplaatidega millistest osa on paigaldatud selle kiriku lõunaseinale. Üks omasid armastajaid ja selle kinnistuomanikke eemaldasid kirikust osa plaate ja nad sattusid rokkalmaalasse, kus neist moodustati Piia Apja peale teist maailmasõda umbes kümmekond aastat tagasi toodi paremini säilunud hauaplaadid, õigemini öelda küll juba nende fragmendid uuesti tagasi Tallinnasse kinnitati siis jällegi kiriku lõunaseinale. Nende hauaplaatide seas torkab silma üks. Ja nimelt selle poolest et selle lauaplaadil on kujutatud. Me võime seda päris kindlasti kinnitada kõigele ennem teadaolev Tallinna daami portree. Tegemist on kuni kunde Shotel mundiga kes, otsustades kirja järgi, mis ümbritseb hauale plaati on surnud 27. aprillil 1381. aastal. Ehk see tähendab 586 aastat tagasi. Ava keskel mantlit kandva naise kujutust. Kapuutsiga mantel on lõua alt kinnitatud prossiga käed palveks kokku pandud. Jalgade ees lebab kaks koera. Kas on teada ka kunstnik või meister või kiviraiuja, kes selle on valmistanud? Ei, see meister on senini jäänud anonüümseks. Nii nagu olev tundmatu sõdur, nii on olemas ka tundmatut tööline praktiliselt jahu, kõigi Tallinna kirikute põrandad olid omal ajal kaetud paekivist hauaplaatidega. Need on võrdlemisi suured, massiivsed, näiteks siinsete plaatide mõõtmed. Mis me siin otse näeme, nad on keskeltläbi kaks korda kolm meetrit. Paksus ulatub kuni 15 sentimeetrini. Nii et nad on võrdlemisi massiivsed. On teada, et Tallinna hauaplaate kasutada juba keskajal ka ekspordiks ja neid on müüdud välja väga mitmetesse linnadesse balti mere ääres. Nende hauaplaatide tegijad tegid ka endil ise hauaplaadid ja praegust on Niguliste kiriku juures üks hauaplaat aastast 603, mille valmistas Tallinnas katkuaeg rikkaks läinud hauaplaatide tegemisega justkui inimesi. Massi suri rikkaks läinud Aablaadi Endale, sest ta arvas, et kaka tema võtab ja ostis isegi enesele kallimatmise platsini Kusti kiriku juurde, mida temal kui lihtsamast soost inimesel muidu poleks võimalusel saada. Aga just see tugev raha andis talle võimaluse siis enesele muretseda nisukest matusepaika. Aga katk teda ei võtnud, ta suri alles midagi kümmekond aastat hiljem ehki ta lauaplaat oli siis ammu valmis tehtud. Avaplaadi peal on praegustki näha veel sõnad saksa keeles on sistani also Hadkot, divelki Liibet, tasseersaine Ainge tsoon ei ange ja vist Esson ainult veel ja ja teie olete lõpetatud nagu see mõte, miks ta raiumata jäi siis lõpuni? Tead, nii on jumal maailma armastanud, et oma ainukese poja lanud tuntud fraaž siin Ta on aga teostatud taga iseloomulikus talile, nihukeses, madalas reljeefis ja unikkonda, Shotelmandi kujutis on sisse uuristatud, ainult kiri on reljeef visatud, aga joonis on jah, lihtsalt uudised. See on kõige vanemat tüüpi hauaplaatidel, on ta niimoodi, seda oli kõige kergem teostada selle naisega reljeefne kuju välja raiuda nõuab juba rohkem tööd, rohkem oskust, rohkem kogemusi. Me astume ainult sammu edasi, siis me näeme, et siin on näiteks vapp on uuristatud sisse, aga tere märk või majamärk on juba hakatud reljeefi andma. Selle plaadi juures on näha, et tegemist on natukene uuema plaadiga kui Shotelmundi kujutisega plaat, kuid mitte kogu see pind, kus peremärk peal on, ei ole väljaraadiot, vaid ainult selle peremärgi kõrval on siis väike niisugune süvend sisse võetud. See A o t e l. Aga ta saab puudu, mul on ta siin peaks olema vunda. Koppa annab ilusti Kunda šotarmanud surnud sel kuupäeval sel aastal. Ja nagu juttu juba oli, on need tähed ka mitte joonistatud, vaid lähed on reljeefselt välja raiutud välja raiuta. Kõige tähtede vahe line pind on välja raiutud. Kuna täheplokk ise tähendab, on jäänute plaadiga ühe ühele tasapinnale ja kõrvaldan just välja öeldud. Praegu me oleme vanima portree juures Tallinna daamist jah, ütlemata on tõesti kena hästi säilinud vanuse kohta üllatavalt hästi seal ja kas mujal vabariigis on veel taolisi või on see kõige vanem daami portree, mis meil teada on kõige vanem daami portree, kuna mujal oma riigis ja ka Tallinnas teiste lauaplaatidel on küll kulutatud isegi abielupaare kuid tavaliselt need hauakivid algavad kõik hilisemast ajast, 16. seitsmeteistkümnendast 100-st ja seal on siis juba kujutised küll väga täpsed, nad on tehtud, tähendab reljeefi ja kõik riiete voldid, igasugused ketid, ehted, need on detailideni täpselt välja töötatud, nii et materiaalse nii-öelda kultuuriosaski võivad need plaadid väga palju jutustada. Mismoodi inimestel riides on, mida nad on kannud edasi. Missugune nendest hauaplaatidest siin kõige vanemana võib-olla see daam ongi? Ongi kõige vanemaid laataja. Tuleb märkida, et mitte kõik plaadid, mis siit kirikust on leitud ei ole säilunud, kuna osa neist hävines. Siin kõrval näeme samuti ühte Tallinnast pärit olema tuntud perekonna esindaja hauakivi. See on siis Bremen. Surnud 1388. aastal. Seitse aastat hiljem. Kunikkonde šotalmunud kuulus Tallinnas tuntud perekonda. Se perekond pärines Lübeckis ja on teada muuseas, et 1406. aastal omandas Tallinna suurgild endise, nüüd juba surnud bürgermeister Kotsolvuks Rotermanni kinnistul praeguse ajaloomuuseumi kohal pikk tänav 17 ja hiljem ehitati sinna tänini säilinud gildi hoone. Aga kui nüüd sajandeid tagasi vaadata ligi 600 aastat, siis mõnigi detail meenutab tänapäeva. Näiteks kingad on teravate ninadega, nii nagu see meil hiljaaegu veel moes oli, kuid nagu me teame, viimasel moedemonstratsioonil öeldi, et kingad on läinud moepildist tunduvalt robustse maks seega siis ka selles suhtes Roosvatel munde ei anna enam moodsa daami mõõtu välja vananenud ja muidugi taoliste hauakivide ja võiks öelda piltide põhjal võib ju väga konkreetselt ette kujutada riietust, kombeid isegi ja vanematele. See annab väga tänuväärse võimaluse süvendada oma teadmisi selles valdkonnas. Missuguse ajaloo on aga see hauaplaat läbi teinud. Pikki sajandeid asetses hauaplaat dominiiklaste kloostri püha Katariina kiriku põrandas. Nähtavasti möödunud sajandi keskpaigal eemaldasin ta kirikust, kirik muudeti kaubalaos. Tähendab see viis tema teekond Rocca al Mares, kus ta kaunistas ühe osana seal olnud ja piad. Ning kuuekümnendatel aastatel toodi ta tagasi Tallinnasse, kinnitati uuesti kloostri kiriku lõunaseinale, Kuninga Shotel mundi 586. surmapäeval kunagise Tallinna Taani vanima meil teadaoleva elusuuruses portree juures seisata või pisut mõttes. Kui kaugele tulevikku võib harilik põhjamaine kodune baas viia teid. Pealegi oskab ta seda teha nii elavalt, mida jätame meie tulevastele põlvedele meie ajast ja kas abimeheks ei peaks rohkem olema meie paekivi? Seesama üsna lihtne ja tuttav baas.