Eks ole põnev juba seegi, kui saad käega tantsude sajanditevanust ust või seina mõelda, et kes kõik siit uksest käinud oled. Sajandite jooksul korjub ka niisugusele uksele jälgi mida sageli ei liiguta. Meie õhtu reportaažid hästi juba tuttav Rasmus Kangropool ronib ees kõverasse ja kitsasse paekäiku. Vaevaliselt tõuseme muredreid, libedaid astmeid mööda ikka kõrgemale. Minema peab külg ees, sest muidu läbi ei mahu. Valvsalt läbi, millest kuus tulid. Siin mäe peal on nii palju tuvisid, et suitsu ei saagi. Edasi. Hakkame. Tornini minema siit läbi puhtalt legaalne, väga raske, aga see aparaat on. Üldse siin tornis käiakse väga harva ja ja see tähendab ikka minna. Kõige viletsam. Kuidas tuvi otse trepiastmele siis Murati magasin tema hea, kes ees laastama. Siis läksin ja kukud üles õlg kuidagi lähedaga. Kuidas alla tuleks saama? Siin on nüüd kella nööride olemegi, kelle juures? Oleneb, olemegi üleval, kui kõrgel me praegu? Altlinnast oleme? Tänavast täpselt meetrite järgi? Ei oskanud öeldagi, aga tundub, inimesed näikse üsna pisikesed olema, mõni vaatas aknast välja. Ja kõrgemale me vist siit ei pääse, sest ma arvan, vanim kell on vees Aningalla meie ees. No võiks arvata, et ehk saaks ikka kõrgemale, kuid ma kardan, et meie oskused ja teadmised ronimise valdkonnas ei ole nii suured, lubaksid meil siit edasi ronida. Nojah, ma olen, kell on siis tõesti silme ees. Ta on vanimaks säilinud kirikukellaks Tallinnas ja arvatavasti ka kogu Eestis pärit on see, kel aastast 1433. Ja tema ülemises osas on kaherealine päälkiri ladina keeles, mis tõlkes siis kõlaks nii et hau, kuningas Kristus, tule rahus. Ole tervitatud. Õnnistusrikas issand olgu sinuga issanda aastal 1433. kui raske see kelgud olla aastavõrdluses kaks maja käega sama võrrelisedaks, jah, no ma arvan, et ta üks kolm-nelisada kilo kaaluv kindlasti, nii et kahe mehega või veidi kolme mehega, nagu me siin üleval olev meta vaevalt alla saaksime viia. Ja ta on ka ega löönud linnarahval, jah, ta on läinud aega, on olnud siis omal ajal ühendatud ajanäitajaga, kuid praegu ta seda ei tee. Seega praegu ajanäitajad, kontrolliksime on siis kell 20 ja 34 minutit. Lööb ilusasti läheb ilusasti ja selle löömise kohta see on siis nähtavasti meistri nii initsiatiivil siia peale kirjutatud, nimelt kellan valanud tainameister Märten Seibert nii kella peale kirjutatud ja taon sinna valanud teksti, see on alamsaksakeelne ja kõlaks tõlkes siis nii. Ma löön õieti nii tüdrukule kui ka sulasele nii emandale kui ka isandale ja seda ei võimule keegi ette, heidab. Küllaltki nii. Huvitav ja kena. Mis puutub sellesse aastaarvu 1433 siis teatavasti oli sellel aastal Tallinnas üks ränk ja suur tulekahju, nähtavasti üks suuremaid üldse selle linna ajaloos. Ei ole päris teada, kas see kell on valatud enne pärast seda tulekahju, kuid aastaarv langeb täpselt kokku. Tulekahju oli võrdlemisi ränk, nagu ma juba ütlesin ja kuuldused sellest tulekahjust ulatusid isegi kaugemale. Et seda näiteks märgib ära aga Pihkva kroonika. Nimelt arvestades, et seal ajaarvamine toimus teise süsteemi järgi, siis on kirjutatud niimoodi, et aastal 6941 ja edasi järgneb siis juba vanas keeles tekst. Mouse Yot Molnia tegelikult linn muidugi täiesti maha ei põlenud kuid tulekahju oli siiski küllaltki ulatuslik. Kas pühavaimu kirik? Ta kannatas, selles tulekahjus? Ei ole päris selge see üles kostab toredasti praegu ka linnamüra ja kuidagi nagu võib ette kujutada, kui kunagi voorimehed sõitsid ja, ja et siit ülevalt, nii nagu täiesti vaata taevast alla vaadata üleolekuga alla nendele maapealsetele askeldustega. Aga peale selle on siin veel üks, teine kell küllaltki soliidse ja ta on aastast 1638. Ja kannab siis tolleaegse kiriku eesseisja Toomastan Trentel nimelappi. Missugust häält ta teeb? Hästi kuidagi puhas ja õrn. Kella valamine oli ka omaette suur kunst, mida kahtlemata igaüks ei osanud ja neid teadmisi anti edasi põlvest Lähed meistrilt, teisele. Mida näitavad aga üldse taolised kirikukellad, vanimad kellad, mis on meie päevini säilinud? Nii meil Eestis kui sa üldse selles maailmas? Neid võiks vaadelda kui teatavat kunstiloomingut, sest nad tavaliselt on kaunistatud ornamentidega on mitmesuguseid mappe, mitmesuguseid nimesid kannavad mitmesuguseid tekste nende kuju on erinev ja selles mõttes on need nii kuuluvad nagu oma aja metalli loomingu hulka. Ja huvitav on see muidugi, miks need kellad on üldse säilinud. No tõesti, kaua seda last sest kahtlemata ei kannata, ei tulekahju läbi ja seda seda küll, no siiski tähendab, suures tulekahjus tavalised kellad hävivad ja neist järgi peaaegu mitte midagi, noh, näiteks endise Niguliste kirikukelladest ei ole neil ühtegi säilunud. Siiski kuumus oli niivõrd suur, et nad sulasid üles peale selle. Ju mitte ainult tulekahjude ei hävita kellasid, vaid tavaliselt sõja puhkudel korjatakse nad ära, valatakse ümber. Nii et mõnevõrra võib isegi imestada, et tõepoolest see Kell siin aastast 1433 on suutnud üle elada kõik nõust aegade vapustused, tulekahjud, sõjategevused ja ka puht inimeste enda sihuksed pahatahtlikkuse, võib-olla hoolimatuse mõnikord leiab, praegu on siin selles kellatornis väga mugava pesa leidnud tuvid ja neid on tõepoolest igal pool, kuhu ka kõrgemale me ei läheks pööningul või kuhugi torni siis tuvi, see on erakordselt palju eineid heiduta ka muidugi kella löökega. Ei, sellega on nad kindlasti harjunud ja see on nii igapäevaseks neile muutunud sajanditevanuses tornis tekib mõte, kas ei oleks õige ühendada see sajanditevanune Kell ja panna ta ajaarvamise teenistusse, ühendada teda alumise kellaga, mis sealsamas tornis samuti seitsmeteistkümnendast sajandist juba linnarahval aega näitab ja on niisugune mõte ennegi liikunud, kuid teatavasti ei ole seda nii lihtne korraldada. Teda saab küll lööma panna, jah. Kuid siin võib-olla ei ole nii päris töökindel, arvestades seda, et seda võib ainult mehaaniliselt ühendada mingisugused trossi või traadi abil piki seda torni üles. Siin trepid segavad ja veidi polegi. Õieti polegi trepp, tähendab, siin tuleb mingisugune niisugune blokkide rataste süsteem. Mis tähendab, ilmselt ei õigusta ennast, on üks niisugune, teine mõtet, mida küll ei ole saanud siiamaani rakendada. Võib-olla tuleks võtta kas siis raekoja kellalöögid magnetofonilindile ja ühendada see magnetofon siis kas vaeva kellaga või mõne muu kellaga ning iga teatama aja järgi seal veerand tunnid, pool tundi täistunnid juba läbi ründaja siis see kõlaks ka natukene kaugemale, vähemalt terve vanalinna piires anda siis üle linna. Ma tahan, et praegu näitab kell nii palju, kas seal veerand, kolmveerand tundi, pool tundi või täistund, see oleks nähtavasti natukene mõttekam juttu muidugi praegu raekoja tornis ja siis need kellahelinat tuleksid raekoja tulesid raekojas. Kahtlemata loomulikult. Siin ei ole mõeldud mitte raekoja torni viie, mitte see, kel ei, seda muidugi mitte. Tema jääb siia pühavaimu kirikusse. Kuid et võiks ju kombineerida mingisuguse lühikese kellamängu. Ma olen isiklikult kuulnud seda Kiievis ja pean ütlema, et jättis erakordselt niisuguse heasüdamliku ja sooja mulje, kõndides mööda seda linna ja kuidas siis aeg-ajalt nende kellamängu, mis teatas õiget aega praegu küll oleme püha vaimu kiriku ja samuti Tallinna ja Eesti vanima kella juures kuid õigem oleks noorimat, võtaksid ajaarvamise oma hoole alla ja, ja raekoda on see kõige paslik kõige paslikum kohmaduga.