On päris selge, et spartakiaadil spordiülekandeid teha oli väga keeruline. Ma tahaksin aga nüüd praegu pisut ennustada ennustada just nende meeste seisukohalt, kes tegid tööd Moskvas. Mulle näib, et kõige keerulisem, kõige valulisem, raskem oli vist pingelangus siis kui hakkas aeglaselt-aeglaselt spordialasid vähemaks jääma. Järsku niisugune amordi tunnetus hakkas ära kaduma, et enne oli tööd nii palju jooksjaid hommikust õhtuni pidevalt eetri ajada, järsku võib-olla äkki kadus ära? Vajalikkus tunne on haige. Kahtlematult ja päevad lähevad märksa kiiremini, kui see möödub töötuhinas hommikul kella üheksast õhtul kella poole 12-ni. Siis veel pool tunnikest järgmise päevaplaani kokkupanemiseks. Aga umbes esimesest augustist alates hakkas aeg väga aeglaselt minema, sellepärast et siis oli vaid paar-kolm ala päevas ja mitte needki kõik meie poolt haaratud selles mõttes, et Eesti sportlasi enam mõningatel aladel kaasa ei teinud. Ja seepärast hakkas tundide lugemine, et millal ükskord spartakiaad lõpeb ja koju saab, et kõik oleks nagu tehtud. Kuigi mul tuli seekord töötada Kaunases ja Vilniuses on siiski meeles kõik need spartakiaadid, kõik eelnevad, kus tuli töötada Moskvas ja ma pean ütlema, et see on saanud meil juba traditsiooniks alati hommikul esimestena välja, õhtul viimastena lõpetada ja veel hiljuti Moskvas viibides tuletasid meelde kolleegid, kes nii kaua töötanud, et kas te mäletate neid aegu, kui põles lamp üksnes teie stuudios veel Luzniki suurareenil? Ma tahaksin oma ennustamist jätkata. Nimelt reporterite ütlesid ka Leningradis, Vilniuses ja Kiievis. Ja mulle näib, et nende jaoks oli kõige raskem see moment et tagasiside seal oli vist kõige nõrgem. Ma ütleksin nii palju, et Vilnius ja Kaunas olid hästi valmis võistlusteks kahes pea arenis Kaunase spordihallis ja Vilniuse suurepärase spordipalees. Kaks ülejäänud saalikus võistlused peeti, jätsid igati hea mulje, kuid millegipärast sinna üldse ei oldud üldse liini veetudki ja neile tuli see päris suure üllatusena. Kui Eesti tegi tellimise nii Kaunases kui ka Vilniuses dünamo Lyle ja pedagoogilise instituudi saalile, öeldi, et sealt teha ei saa aga arvestades meie head omavahelist sõprust, mis on pikk aastaid kestnud meie sporditraditsioone tehti siiski kõik ära, tõmmati liin nii dünamo saali kui ka Vilniuse Pedagoogilise Instituudi saali, et meil oleks võimalus teha kõikidest paikadest, kus me selleks soovi avaldasime. Spordis ei ole paraku nii, et et kõik spordialad, vähemalt pealtvaataja ja kuulaja silmis on võrdsed ja kui oled näiteks ühe spordiala juures, siis loomulikult sellegaal spartakiaadil tervikuna ei anna võrrelda, ütleme selle Moskva kompleksse keskusega, kus on kergejõustik, ujumine ja kõik muud sarnased alal korraga käimas ja siis kui sa oled näiteks kas või seekord sai oldud värav pallilia tõstmisel siis kuigi sinu silme ees tõepoolest on kogu sedasama võitlus ja dramaatika ja heitlus siis paraku kogu aeg ikka mõte kaldub sinna ikka sinnapoole, kus toimus ka põhiline võistlus ja tõepoolest esimene asi, kui kanali otsa tulid enne, kui hakkasid näiteks kas või otseülekannet tegema, siis küsisid ikka, et kuidas läheb meie poistel Moskvas. Mille poolest? Oli see spartakiaat teie jaoks erilisem kui oli. Noh, võib-olla Moskvat võttes olin neljandal spartakiaadil ja seekordne oli esimene, kus meil Moskva areenidel puudus. Otse-eetrisse minemise võimalus. Varem oli selles mõttes nagu lihtsamat, kui otseülekanne on peal, siis läheb see kergejõustikust või mõnelt muult alalt ja sinna juurde saab öelda ka teiste alade tulemusi sisse põimida. Aga nüüd möödusid päevad rohkem, nii et tuiskasime ühest faasist teise magnetofon õlal ja kui ühel pool sai link täis räägitud, võttis autojuht selle kaasa. Viis meie stuudiosse Chalovi tänavale keset linna ja isemarssi sel ajal juba uude võistluspaika. Ja mis oli erinev näiteks tehnilisest seisukohast veel. Seekord väga palju ja julgelt kasutasime telefonikõnede nii otse-eetrisse andmist kui lindistamist ja see tõstis minu arvates tunduvalt meie töö operatiivsust ja andis kuulajale vaatamata sellele, et otsetegemise võimalus nagu puudus siiski küllaltki operatiivse pildi. On üldiselt teada, et korvpall on meil vabariigis kõige populaarsem spordiala ja kuigi meie meeskond esines seekord veidi nõrgemini, kui lootsime ja ootasime naiskonnaga, mängisid täielikult oma võimete piiri, oli siiski korvpallivõistluste vastu, nagu see on saanud tavaks Nõukogude Liidu meistrivõistluste põhjal huvi tohutu suur. Ja mul on hea meel, et meil oli korvpalli siiski ainsana spordialadest võimalust teha otseülekannete vahendusel põhiliselt nii palju, kui seda võimaldas Eesti Raadio saatekava, nii et sellel spartakiaadil suutsime siis ainsana korvpallis meie otseülekandetraditsioone jätkata. Peab siia juurde lisama, et kommentaator peab olema väga mitmekülgne just taoliste suurvõistluste ajal, nii et siin suur aeg läheb ära igasugusele organiseerimistööle, tehnikale ja kõik see läheb oma põhitöö loomingulise töö kõrvalt just selle ala suhtes mis otseselt peaks kajastama. Ja muidugi siia võiks veel lisada seda, et Moskvas näiteks ühelt aasalt teisele minnes tuli ka endal teha väike küllalt kiire ümberlülitus, näiteks ujumisel kergejõustikule või vastupidi või võrkpalli tuli nagu ühed paberid kõrvale panna ja kohe haarata teised lennult, et süveneda selle ala senisesse võistluste käiku. Kui sa päris alguseks jõunud ja nii tasahilju ennast jällegi kurssi viia nii kaugele, et võiksid minna kas siis eetrisse või rääkida selle reportaaži linti. Aga eks põhiliselt, ega kõik sõltub sellest, milline on ettevalmistus ja millised on tingimused, milline tehnika on olemas. Kui ikon, autod olemas, vastavad olemas pidevalt sidekanalid ja kõik võimalused tehniliseks teenindamiseks, no siis ikka võib kaasajal päris ülevaatlikult ja hästi igalt poolt teha. Kolleegidele oli see spartakiaad juba mitmendaks jõuprooviks ja mina olin siis sellisel suurel ettevõtmisel esmakordselt, kuigi kaasaelaja ja kuulaja rollis ka juba eelmistel spartakiaadil ja nagu kõige rohkem jäi meelde siiski, et võrreldes näiteks teiste suurvõistlustega on käidud isegi maailmameistrivõistlustel on spartakiaadil siiski niisugune eriline miljöö ja kuidagi Peab ütlema, et see niisugune sportlase, mina ja vastutustunne ja see sisu tuleb vast rohkem esile kui kusagil mujal, sest eelkõige ikka kaitstakse mingi, mitte mingi klubi või meeskonna Vaidika koduvabariigi värve ja see annab minu meelest spartakiaadil võistlusele oma etteilmingut. Kas te võiksite tuua mõne seika, mis iseloomustaks kuulaja jaoks kõige markantsemalt teie töö keerukust, raskust? Tuleb olla alati valmis igasugusteks sõitudeks ja üks selline seik ei puudunud ka seekord Vilniuses mis tekitas koha peal väga suurt kõneainet. Kõmukohal oli kohe ka fotograaf, nimelt asi oli selles, et mängus Ukrainaga. Ameerika Ühendriikide pikakasvuline neegerkorvpallur Williams tahtis mängida publikuefektile, milleks ta on võimeline, mehe pikkus on 209 sentimeetrit, tuli täiesti üksinda läbi korvi suunas. Ja mis on siis parem moodus kui demonstreerida, kui kõrgelt mees saab palli korvi sõna tõsises mõttes panna. Võimas hüpe, mees oli õhus, pall raksatas korvi ja samal momendil tuli alla ka kurvirõngas, klaasikillud maas. Väga võimas välja kuulutatud kõrgesti reklaamitud Hollandi korvi tagalaud oli puruks, klaasikillu põrandal maas, kuigi neid oli vähe, sest see oli purunemata klaas ja kõik, mis oli ülalpool korvi, see kõik jäi terveks, aga mees rebis korvi täiesti lahti. Klaasi küljest ja siis muidugi mäng peatati. Üks õnnelik fotograaf sai seda momenti filmida. Hiljem oli võimalus näha fotot tõesti hästi jäädvustatud foto- ja kõige suurem võib ütelda, kangelane oli, mees tundis ennast ise kõige suurema kangelasena, lausa tormas mööda saali, et ei tea, missuguse võimsa teod nüüd oli korda saatnud, täiesti ekstaasis oli, ja reporteritele, kellel parasjagu jooksis otseülekanne muidugi tuli see seisma jätta, peatuda ma ei tea, mis sinna vahel läks, siis, kas hakati muusikat andma. Igatahes 40 minutit kulus enne, kui kõik põrand oli puhastatud, rahvas tormas saalipõrandale kohe, et saada neid killukesi, see oli nagu mingisugune unikaalne suveniir, mis võeti siis kaasa. Ja selleks korraks oli muidugi jutu ja kõneainet palju. Ei puudunud ka sellised jutud, et nüüd juba kohe Ameerikas tehakse reklaam, et foto on olemas, lastakse televisiooni juurde, veel jooge kokakoolat, et näete siis muututega sama tugevaks, kui on Herb Williams, te olete võimeline korvirõnga alla tooma ja mees veel saab seal kõrge honorari sellise foto eest. Nii et need olid kõik sellised järelkajad, mitteametlikud jutud, aga võib-olla seal võis ka tõepõhi taga olla. Igatahes üks korvi laud jäi veel alles reservi. Ja ka see jäänud mitte terveks, sest enne viimast finaalkohtumist soojenduse ajal kui tulid väljakule Moskva ja Ukraina koondised, siis püüdis Lopaator oma võimeid demonstreerida ja tõmbas samuti korvi taga laua alla. Ka see purunes, aga juba mehed olid vilunud ja seekord võttis uue tagalaua panek vaid veerand tundi. Nii et võib ütelda, et need olid siis kõige niisugused. Rohkem kõneainet tekitavad momendid korvpalliturniiril Vilniuses. Ja siit tulebki välja ilmselt see reporteri oskus igal hetkel ennast leida, nagu Gunnar Hololei ütles, et mida siis selle 40 minuti jooksul teha? Loomulikult, kui on suurem piisav kodune ettevalmistus ja inimesel loomulikult reporteril ala hästi käes, siis tal ikka on, millest selle aja jooksul rääkida, aga Kiievi turniiril oli hoopis teistsugune sõit, mis pidi peaaegu lõppema sellega, et meie üks lint ei oleks eetrisse jõudnud. Tõepoolest, me saime siiski Kiievis paar korda teha otseülekandeid, aga teises hallis, kus mängisid naiskonnad, puudusid otsekanalid ja siis, kui reporteri jõudis reporter magnetofonilindiga põhisaali, kuhu olid tellitud liinid, selgus, et seal on võistlus juba lõppenud ning väga kohusetruud ametnikud ukse peal teatasid, et ei, nüüd on uksed kinni ja keegi siia enam sisse ei saa. Ja pidi seal päris näitab oma jalgade osavust, et jõudsime trepist enne üles ja lindiga kohale, no siis kõik juba. Võib öelda, et lõppes õnnelikult ja ka need kohusetruud ametnikud väga ei pahandanud, aga see näitab siiski, et suurel võistlusel on ikka seekord ja ja distsipliin on ikka tõepoolest minuti peal. Ja ma tahaks lisada siia juurde, et kasutades võimalust praegu tänada veel kord meie kaugejaama, kes väga suure kohusetunde ja täpsusega alati meile eraldasid ettenähtud ajaks liinid ja selles osas läks kõik väga libedasti ja väga ladusasti ja näitab veel kord, milline huvi oli kodus turniiri vastu ja kui kohusetruult töötati, et meil kõik laabuks hästi, nii et selles osas meie side inimestele ja kaugema töötajatele veel kord suur aitäh. Moskva võistluste juurde tulles peaks rääkima seda, et meie töö erinevus nii Kiievist kui Vilniusest Kaunasest erines selle poolest, et ka meie olime üks meeskond. Sest et peale kolme reporteri oli ju veel kaasas helioperaator, helitehnik, kaks autojuhti ja meil oli tarvis teha nii, et kogu see masinavärk veereks hommikust õhtuni ilma häireteta, et autod ei kaoks kuskile ära, et oleks täpselt kokkulepitud, mis kell keegi kuskilt peab andma oma lood lindid saatma. Ja ma ütleksin, et meil oli seekord väga õnnestunud meeskond, kes mängis kõik punkti pealt välja ja ei tekkinud ühtegi häiret, et me oleksime kuskil jäänud ripakile ja ootama, et millal meile järele tullakse või linti saab ära anda. Ja mis puutub seikadesse või erinevustes eelmise spartakiaadil, nagu eespool juttu oli, siis me kasutasime seekord Moskva stuudios ka niisugust üle ilma levinud moodust, et üks mees on päevasaatejuht toimetaja kes siis monteerib kõikide teiste lindid, annab need eetrisse, annab otse telefonikõned eetrisse. Minu arvates see päev oli kõige raskem päev, sellepärast et hommikul kella üheksast õhtul kella poole 12-st, siis nelja seina vahel. Sa ei näinud õieti ühtegi võistlust ja ja ainult niipalju kui meie tehnikapoisid ja autojuhid tõid sulle võileiba, see oli kogu su päeva söömine. Aga see oli selles mõttes jälle tore päev, et sa oled kõigega kõige paremini kursis, kõik jooksis nagu sinu käte kokku ja sa olid esimene mees, kes neid siia Eestimaale rääkides. Reporteris olla võistlusel ainult vahendaja, ta peab olema ka vahetu kaasaelaja ja peale selle on reporter kaver spordihaige ja sageli elavdavast. Ma kardan, mitte vähem kui treener või sportlane ise seda võistlust üle ja kõige raskem moment just minu meelest niisugustel suurtel võistlustel on see, kui sa ootad seda võitu. Sa tead, et ta peaks nagu tulema, jäävad seal midagi jääb puudu ja vaat siis olla objektiivne ja olla veel võib-olla ohtrasõnaline või optimistlik, nagu sageli sinult oodatakse, siis minu jaoks on üks päris raske kunst. Kunst ei ole muidugi teha reportaaži siis, kui tõesti kõik laabub hästi. Ja mäng on eriti pingeline või võistlus on väga pingeline. Aga siis, kui juba hakkab vaekauss ühele poolele üha rohkem kanduma, siis läheb reporteril küllaltki raskeks, et nende järeldanud minutite jooksul kuulajat hoida veel saadet jälgimas ja pakkuda talle seda, mida kuulaja tõepoolest ootab. Ükskõik mis on kuulaja siiski alati ootab võitu, ootab kõrgeid resultaate ja ootab ka pinevust. Olümpiamängude peaproov reporterite jaoks on möödunud. Mis tundega te pärast seda lähete vastu, kui reportereid olümpiale? Neid olümpiamänge on Gunnar kindlasti kõige rohkem näinud teinud aga oleme meiegi siin kodustes toimingutes alati kaasa aidanud. Aga kui nüüd Moskva olümpiamängusid aasta pärast ette võtta, siis minu meelest spartakiaad andis küll väga hea kogemuse kuidas seal oma töid ja tegemisi organiseerida. Ja kui oleksid kõik tehnilised võimalused, tingimused kas või samatki, mis nüüd olite spartakiaadil siis ma usun, et mängiksime auga välja, sellepärast et et kui needsamad inimesed, kes praegu Moskvas olid oleksid ka nüüd, aasta pärast olümpiamängudel kas või needsamad autojuhid, siis oleksid neil juba kõik Moskva kunsttükid teada, marsruudid maha pandud kust teed pidi ühte või teise baasi kõige kiiremini saab. Ja ma usun, et meiegi töö oleks sel juhul märksa lihtsam. Ja minu meelest oleks selleks, et meie töö veel hästi korda läheks. Vajalik üks asi. Ja nimelt see, et oleks oma poiss. Sel ajal päeval. Ma ütleksin nii palju, et nende kogemuste põhjal, mis ma olen saanud viibides neli korda suveolümpiamängudel ja neli korda taliolümpiamängudel tuleb alla kriipsutada, et ühel pool on reporter oma pagasiga. Teisel pool on aga tehnika, millele selle võimalus ligi pääseda. Ja kolmanda nurga moodustab võistlus. Nii et kui kõik need lülid on korras, siis peaks tulema ka igati korralik ülevaade, kommentaar või reportaaž. Seda kõike peab aga õigeaegselt juba valmis seadma. See kõik peab olema õigeaegselt teada ja siis saab olla ka oma ülesannete kõrgusel.