Krista Kilvet, Rein küttim, Olav Osolin ja Mart Tummelas olid kuue päeva jooksul merereporterid. Eelõhtul pärast kella kaheksat õnnestus nad maismaal kätte saada. Niisiis pisut probleemset köögipoolt. Taolisi spartakiaadid, regatti, viimane sõit ja võiks öelda, et need reporterid, kes olid mere peal, nende jaoks vähemasti tänaseks lõppenud kõige suurem sõna pidu. Homme küll see omamoodi jätkub, kuid mitte enam mere pealt mere peal tegite. Ütleme ausalt, et kõvasti tööd. Kuid kui nüüd iseloomustada purjetajate tööd, nii võiks seda sportiga siiski nimetada. Ja kui seda iseloomustada ühe sümbolsõnaga, jah, see on raske siis teie pilgul läbi, milles avalduks raskus? Las Osolin vastab kõigepealt naise purjetajad. Ei, mina ei oska nüüd ühesõnaga seda nüüd kokku võtta. Aga ma kujutan ette, et käesoleval juhul oli tegemist muidugi väga raske regatiga. Kõigepealt seetõttu, et tuul oli väga vaikne, kui nüüd viimane sõit välja jätta, kus ta oli enam-vähem ikkagi puus ühest kandist. Aga kui on vaikne tuul merel ja see tuul sisu keerutab korda ühest suunast, kord teisest ja räägitakse palju siin taktikast ja meeste tarkusest, kes teavad, kus tuul hakkab puhuma ja millal ta keerab ja kuhu ta keerab siis kokkuvõttes on see ikkagi suur loterii või õnnemäng. Sest kui mees on tõesti siin ka 10 aastat sõitnud ja teab neid tuuli, siis võib ju ikkagi ükskord olla see tuulepööra niimoodi, kui, kui on oodatud ja siis ei ole mehel enam mitte midagi muud teha kui istuda oma paadi peal ja tõesti võib-olla kiruda ja, ja öelda, et täna ei vea ja tänav ja kõik liiguvad ja mina ei liigu ja neil on tuult ja ja, ja minul ei ole ja ma arvan, et see oli kõige, kõige esmalt üks väga suur närvipinge nendel meestel, sest eriti tuuletuses istuda näiteks Jaali distantsil Tornado peal, mis muidu on imekiire liigub oma 30 kilomeetrit tunnis. Aga siis ta tõesti ainult venib, venib nagu tigu mööda merd ja ja nüüd siis oodata, et kas me üldse mahume aega kõigepealt kuidas sõit lõpeb ja ja nõnda edasi, ma kujutan ette, et see on tõesti selline närvipinget ise sellises situatsioonis vaevalt küll tahaks olla. Mina võtaksin selle raske kokku üheainsa lausega. Tähendab raske selles mõttes, et see võistlus, see nädal ei nõudnud meestelt jõudu, vaid ta nõudis rohkem mõistust. Oioi mina hakkaksin vastu kohe ja ma tahtsin just öelda, et miks siis mitte raske kui füüsilist jõudu, kui olla kaks korda neli ja pool tundi võistlusrajal kaks tundi varem minna merele. Lisaks veel kaks tundi kojusõitu, see on juba ligi üheksa tundi tööd. Teiseks juba füüsiline pinge hoida tasakaalus trapetsi alusel tähendab trapetsi abil ja seda Ka jälle nelja ja poole tunni jooksul. No praegu momendil, kui oleks tugev tuul olnud, siis oleks ju seda jõudu füüsilist jõudu märksa rohkem kulunud. Ma nimetasin just sellepärast Olavi jutu peale, et jõudu kulus siin tõepoolest märksa vähem kui tavaliselt tugevate tuulte puhul, aga mõistuste täina. Jah, nii et ongi süntees jõud füüsilises ja vaimses mõttes. Aga mina arvan peale kõige selle, mis nüüd liitub otseselt võistlemisega, tähendab merel olemise seilamisega mis on kahtlemata raske, aga tippsportlase jaoks siiski noh, tavaline ta tegeleb sellega ju ja selle nimel ju kogu aeg. Aga ma arvan, et just selle spartakiaadil õhkkonnas vastu oli üks niisugune pingeline moment veel, see on see ootus ja see treenerite ja ja no ütleme ka reporterite ja, ja kõigi pöidlahoidjate niisugune. Noh, kuidas nüüd öelda selline nõudlikkus nende suhtes, sest nad pidevalt see sõit ei lõppenud ainult selle koju seilamisega, vaid seal juba ootas neid treeneri ees ja rääkimata reporteris, kes pistis talle mikrofoni nina alla, nii et võistlejal oli kahekordselt raske mitte ainult võistluse tõttu, vaid ka selle sagina ja, ja sensatsiooni tõttu, mis see spartakiaat siin nagu põhjustas ja nii nagu ikka, nii on ju alati, et reportereid ja pöidlahoidjad, nemad tahavad alati maksimumi. Ta, kui alguses rääkisime, et Ain Pomerants on väga tublilt sõitnud ja ta on pronksmedalist kinni, siis enne tänast päeva hakkasime juba arvutamatavasti teoreetiline võimalus endale hõbedat saada ja siis lootsime, et äkki tõesti nüüd tuleb pomerantsi esimesena märki ja teised kõik põhikonkurendid on temast kaugel maas, mis on muidugi üpris kahtlane, sest sõitjad olid kõik kõvad. Selline pinge ka veel juurde kindlasti. Just see, et me hakkame, me hakkame koguma lootma, enamat ei taha enam sellega nõus olla võistluse lõpus, millega me tegelikult peaksime juba mille üle me peaksime uhked olema, mille mehed on juba välja sõitnud, nii oli see ka teistes klassides, mitte ainult vanad. Et ma jätaksin sümbol sõna Salaks raskem kuid paluksin selle abil iseloomustada reporteritööd tänane päeva ära niisugune, kus teie reportaaži tehes aeg-ajalt imbus üht-teist läbi juba sellest, kuidas te ennast tundsite ja peale selle mõni minut tagasi ütles, osaleta kõigub laua taga istudes. Nii et sõnaga raske, kuidas seda iseloomustada? Me oleme harjunud siin viimastel aegadel kogu aeg vaidlema, ma vaidleksin sulle praegu vastu, tähendab, selles mõttes, et tõepoolest esimestel päevadel ja meie reportaažid tuli läbi see, kuidas meie ennast tunneme. Nüüd viimastel päevadel me nagu püüdsime seda osa oma tööst välja jätta, kuidas meie ennast tunneme, püüdsime rohkem informatsiooni sellest, kuidas tunneb ennast sportlane. Meie tundsime ennast lõpuks väga hästi. Kena väike tuul ja päike paist. Mina pean aga ütlema, et minul ei olnud raske. Raske oli, võib-olla ainult enne starti, sest soov oli, et meie mehed saavad stardist hästi minema. Kui aga stardipauk oli kõlanud, siis kõik mõtted ja meeled olid sõidul ja seda taluda ühest märgist teise, teisest kolmandasse jälle üles, jälle alla. See oli suur lõbu ja kui me olime siin ühel võistluspäeval praktiliselt kella 11-st kuni kella kaheksani merel üheksa tundi järjest ei tundnudki, sest niivõrd põnev oli sõitja pold süüa ka vahepeal aega ei olnud tahtmist. No oli ikka küll vahel. Ei saaks öelda võib-olla, et sul ei olnud, aga meil. Leiba võtta ja eks noh, põnevust oli seal muidugi ja reagentsakaid juhtumisi seal ja ütleme sellist sellist momenti, kus ei teadnud, kuidas asi parajasti välja tuleb, sest oli meil ju kaks saatjat ühe kanti meile märku ja siis pidime me veel eetrit kuulama või raadiost kuulama, millal meile märku antakse ja, ja kogu aeg ka see pinget, midagi mitte maha magada, sest ega see raadio kuulamine seal merel nii väga lihtne ei olegi, kui kaatri mootor müriseb ja, ja eks ta segab ka seda tulevast rabinat sisse ja sahinad istab seda raadiot, keerame edasi-tagasi ja täna meil näiteks üks saatja alguses kukkus päris välja, pärast saime selle siis jälle tänu tehnikule käima, too võttis selle täiesti üksipulgi lahti ja siis saime siis hääled jälle sisse. Natukene võib-olla elevust ka meie töös seal tõesti niimoodi, et vaadata, et ikka kõik see, mis tulevik kohale läheb, aga ma ei ütleks, et seal mingi eriline raskus oleks võistlejatega võrreldes muidugi võetakse kukemäng või kuketegu. Raskeks võib meil minna selles mõttes, et kui tuleb tõesti tugev tuul, no täna oli juba. Meil on nagu ma protokollides vaatasin seitse meetrit sekundis, no see on veidikene üle kolme palli. Aga kui ikka laineharja ikka on, vahutab ja nagu esimesel päeval oli teil ja, ja kui kui tuul tõuseb viie-kuuepallini no siis ma ei kujuta ette, et ma saaksin tööd teha sedasama kaatriga, millega ma praegu mere nurinat ja me arvame täpselt seda samuti siis kaator kindlasti ei ole üldse nii merekõlblikke. Ma kartsin kogu aeg, et kui nüüd viis, kuus palli üles puhub ja me selle kaatriga, milles, millega me praegu sõitsime sinna taha Ashley distantsile peaksime minema, siis hoidsime ikka päästerõngana juba igaks juhuks silma peal, kes on kaasas purjetamisvõistluste, nii nagu igas võistlusel on igal võistlusel on ikkagi kahtlemata minu meelest kõige ebameeldivam hetk see kui sa näed, et mõni noh, jah või klass, aga finiseerima siin on veel 10 minutit aega ja sinu mees on see esimene või teine ja väga tähtis ja tahad seda hirmsasti teatada ja sa tead, et sul ei ole saateaega antud hetkel, et meie spartakiaadil programm on ära lõppenud, ütleme mingis kellas jätkub alles pooleteistkümne tunni pärast siis praad seal niimoodi mõtlen, mida nüüd teha, kas lint ja anda see või, või oodata siin nii kaua või, või noh, mida teha, tõesti nagu tahaks öelda juba siis teatad kaldale, et äkki nad saavad kuidagi vahele seda öelda, vot see on minu meelest kõige sihukene kibelimine sealjuures, et need tuled tuleb, aga ma ei saa ikka kuidagi öelda. Nüüd mul tuli meelde, mis on selle partaaži juures raske. Raske on nimelt see, et keegi vee peal olles ei suuda täiesti täpselt hinnata, kes on ees, on taga, kust tuleb tuult, miks keegi läks üles mere poole, miks tuli keegi allapoole, seda saavad öelda ainult võistlejana, nüüd oleme me tõesti tänamatus rollis, kes me hakkame nüüd ennustama võib-olla heidame kellelegi midagi ette ja toetudes seejuures autoriteetidele. No mul sellepärast vedas, et ma olin ühes paadis teenelise meistersportlase filmil Dimirbyneeginiga ja ka tema ei suutnud alati hinnata situatsiooni õigesti. Sest noh, me ei tohi minna oma paadiga distantsil jahtide lähedale ja sellepärast me peame kasutama binoklit. Aga need optilised petted muidugi väga palju segavat. Aga raske oli minu meelest ka veel seetõttu, et me pärast iga igat võistluspäeva mõtlesime selle peale, et kas me nüüd olime kuidagi kuulajatele üldse huvitavat kogu oma töös, tähendab raskus on selles, et sedalaadi ulatuslikku niisugust ülekannet meie teada ei ole tehtud, vähemalt pole meil eeskuju, mida järgida, nii et esimesest päevast peale otsisime kogu aeg seda malli või, või lähenemisteeb kuidas noh, purjetamis tuua niimoodi inimesteni, et see ärataks huvi võib-olla, et me kasutasime üldse kogu regati jooksul mingisuguseid muid mudeleid, tavalise reportaaže või mingi muu võistlus, spordiülekannete mudeleid, aga no lõpuks me siiski mingisuguse optimaalse oleme leidnud, aga katsetused. Võib-olla kuulaja isegi pani tähele, et küll me olime ühel päeval ühtemoodi, rääkisime ühtedest asjadest ja, ja teisel hetkel rääkisime jälle kiiresti vuristades ainult tulemused ära. Praktiliselt oli jah, siia sadamasse tulles igaüks, kes vastu tuli, igaüks tegi oma märkusi. Tähendab, see oli kõik väga tore. Tähendab, meid kuulati, see on ju kõige suurem tasu selle eest, aga lõppkokkuvõttes ajas see niivõrd segadusse. Üks ütles, et on vaja rohkem informatsiooni kiiresti ja täpselt ja kõik nii edasi. Teine eks, aga ma ei saa üldse aru, mis see purjetamine on. Räägi mulle ära, mida seal tähendab, mis on üleval all, kes on all, kes on üleval, mis asi on parem Hails, vasak hals läheb pealt, võtab, katab. Ja aga see, kui me nüüd vaatame nüüd raadiotöö peal, siis kahtlemata ei ole sellisel suurel võistlusel ka reporterite ülesandeks nüüd hakata viimasel hetkel publikut harima, temale kõiki purjetamisreeglid selgeks teha on ju meie ajakirjanduses ja ilmunud juba terve aasta jooksul lugematu arv igasuguseid artikleid purjetamisest, alates siis aabitsatõdedest lõpetades. Kõikvõimalike võistluste ülevaadetega on olemas meil raamatut, selleks on viimasel ajal ilmunud igavesed brošüüre. Ilmsesti ma kujutan ette, et ikkagi see informatsioon ehedamal kujul võimalikult kiiremini kuulajad juurde toimetada, see on ikkagi meie nagu põhiülesanne ja kujutan ette, et ikka enne kõige teatada ka sellest, kuidas meie meestel läheb, sest eks seda ju selle vastu tuntakse kõige suuremat huvi. Ja see harimine korvpallireportaaži, seal ei hakka ju keegi seletama, mis seal kolme sekundi määrus või mingi muu asi, see on juba, kes on huviline sellel teada ja kes ei ole võib-olla niivõrd purjetamishuviline või näiteks mõne teise spordialahuviline, ju see saab ikka muidugi aru kuidasmoodi see käiku ja öeldakse, et on esimeses, teises või kolmandas märganud. Mul on ka selline tunne, et et raadioregatt oli selline, et kus me võiks, võisime või isegi olime kohustatud andma seda spordiala hoopis teise nurga alt. Aga spartakiaad, see on ikka tippsport ja ma arvan, et kõige rohkem huvi pakkus just see, kuidas võistlus läheb ja mina isiklikult panin ka rõhu siiski spordile. Jätsin muule teemale õige vähe ruumi. Nähtavasti tuleb teha balti regati ajal ei tea veel täpselt kuidasmoodi meil see töö organiseerunud seal või tähendab, meil on omad plaanid olemas ja loodetavasti need plaanid kõik niimoodi ka välja tulevad, lõpuks tähendab kui täide lähevad, aga noh, praegu on, eks me peame sellesse, kattis ka väiksed kokkuvõtted tegema ja arutame, mis meil mööda läks ja võib olla mõnikord pihta saime täkke läks mees, eks siis juba näeb kuidasmoodi siit edasi minna.