Kallid raadio kahe kuulajad käes on pühapäev ja täna uurime lähemalt üht iidset teadvuse muutmise õpetust. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänaseks külaliseks on armastatud helilooja ja Budismi Instituudi direktor doktor Sven Grünberg. Hulganisti aastakümneid head muusikat loonud Grünberg leidis tee idamaade kultuuri ja religiooni juurde seitsmekümnendatel ning on tänaseks budism. Nii instituudi juht tema õpetajaks ja mentoriks oli auväärne ja tänaseks juba lahkunud Linnart. Mall, kellega koos on Grünberg ka tema pühaduse dalai-laama Eesti visiite korraldanud. Budism on nii suur ja mahukas teema, et seda ühes saates kindlasti korralikult käsitleda ei jõua, vaid põgusalt üht koma teist puudutada. Kel suurem ja sügavam huvi, siis kolmandal veebruaril algab Budismi Instituudi kevadise meister. Teemaks meel ja meeleharjutused budismis. Nii et uurige lähemalt www. Budismi Instituut. Punkt. Ee. Sealt leiate palju huvitavat materjali. Ja kui ta juba internetis olete. Siis raaligi välja ka saate virtuaalpesa Facebook'is aadressil Facebook punkt com kaldkriips. Hallo Kosmos minu ja ma loodan, et meie kõigi suureks rõõmuks kõlab tänases saates Sven Grünbergi muusika avalooks valisin saate. Ka sobiva ja ühe oma lapsepõlvest. Suurima lemmiku Klaabu kosmoses. Minu tänaseks saatekülaliseks on armastatud helilooja Budismi Instituudi direktor Sven Grünberg. Tere Sven, tere. Sina oled tõeliselt innovaatiline revolutsiooniline tegelane. Muusikamaailmas sa olid esimene, kes võttis Eestis kasutusele süntesaatori tollal ju väga haruldase pilli. Sinu loodud filmimuusika on jõudnud kümnete miljonite inimesteni, et Nõukogude liidus vaatas filmi hukkunud alpinisti hotell esimesel aastal vist üle 20 miljoni inimese. Ma ei kujuta ette, kui suureks tänapäeval see number võib olla kasvanud, et sa oled teinud filmimuusikat meil ja mujal ja väga tuntud ja väga armastatud on kindlasti Klaabu naksitrallid, nüüd ka leiutajateküla, Lotte Wikmani poisid detsembrikuumus ja see on vaid filmimuusika, mida sa oledki. Tänud, et vist rohkem kui 100-le filmile. Lisaks on ju veel sinu algusaegade ansambel Mess ja palju palju muud paremat. Igatahes mul on väga hea meel, et sa said mahti saatesse külla tulla. Tänane saade on küll budismist, aga räägime algatuseks. Natukene ikkagi ka muusikast. Mulle meeldib sinu ütlus. Mida rohkem tundma õppida erinevate rahvaste muusikat, seda enam märkab seal sarnasusi üksnes teekonna. Algul näeb kõik väga erinev. Kui sa vaatad Täna oma muusikalist teekonda, siis mis mõtted sul tekivad? Noh, eks need mõtted, et kõik oleks võinud paremini teha ja kiiremini teha ja rohkem teha. Aga teisest küljest, eks see maailm ongi püsituse maailm, rahuldamatu see maailm ja lõpetamatuse maailm. Ja sellel maalil Mul on muidugi ka väga ilusaid külgi aga noh, kui neid muusikast rääkida, siis, siis eks see teekond ole tõepoolest olnud üsna üsna kirev ja, ja imelik. Ega ma paremini pole osanud, nii on see elu läinud. Ja siin me nüüd siis praegu oleme. Ütlesid, et jagaksid oma muusikalise teekonna või siis. Loomingu nelja etappi noh, kas just väga nelja etappi, sest mõnedki etapid on, on üksteisega paralleelselt jooksnud näiteks põhilooming ja filmimuusika tegemine. Alustatud sai tõepoolest progerockiga. Kui jätta nüüd kõrvale kooliaegsed väiksed müttamised igasuguse muusika valdkonnas. Alustatud sai siis progerockiga ja ansambliga mess, mis oli ka nõukogude impeeriumis esimene vähemalt teadaolevalt esimene omalaadne. Sellele etapile järgnes elektroonilise muusikaperiood mille ehk võib-olla Tuntumaks. Väljenduseks on hukkunud alpinisti hotellimuusika. Sealt edasi muidugi. Aga jah, elektronmuusika tegemise ajal juba sai ju ka filme hakatud tegema. Meenutasin just hiljuti siin, et esimese filmi sai tehtud 77. aastal ja õudne mõelda sellest juba 34 aastat möödas või varsti saab, õigemini mis esimene film. Selle filmi pealkiri oli, liigub, liigub seal, eks nukufilm, sellele järgnes kliinolakkia roosa lend, siis tuli juba Klaabu. Jah, laabule otsa, kohe SUUR epos hukkunuid, pianisti hotelli, et see hüpe oli, oli väga dramaatiline ja, ja tegelikult alpinisti sai niimoodi tegema hakatud, et ühel kenal hommikul helises telefon, tõstsin toru ja teises otsas oli Arvo Pärt kes palus, et Ma tuleks talle appi elektroonika osas seda filmi tegema, nimelt Pärk pidi algselt tegema selle filmi. Aga mitmete sündmustetud, too jäi, jäi Arvo pidi ära sõitma. Ta emigreerus tol ajal üldse Nõukogude Liidust ja ja seetõttu jäi see film lõpuks siis üksinda minu kanda ja teha. Eks see andis muidugi palju igasuguseid võimalusi, kisa-kära oli sellest üleliiduline, kuna film oli mitmel pool, hinnati tunnistajaid, et ise üleliiduliselt aasta filmiks ja minu mäletamist mööda tuli selle filmi ka seoses välja ka kõige esimene ametlikult trükitud VHS kassett. Mida tiraseeriti siis tohututes kogustes alates meie maast ja lõpetades Kamtšatka. Nii. Nii et jah, see andis suure tuntuse ja ja teatuse ka Moskvas ja filmiringkondades ja tehti ka ettepanek üleüldse tulla Moskvasse elama ja tööle konkreetse pakkumise ja oli tollane stsenarist number üks Nõukogude liidus Vitali Meresco kes kutsus Sis ühinema Nikita Milkovi filmigrupiga, et siis temaga muusikat teha, aga noh, mind väga ei ahvatlenud perspektiiv veeta elu Moskvas ja kuigi ma seal käisin väga palju ja töötasin seal elektronstuudios ja mul oli seal väga palju sõpru, mitte ainult muusikute hulgas, aga hiljem ka kui ma Linnart Mälli iga tutvusin, siis kui me käisime väga paljude maailmakuulsate idauurijate juures ja kohtusime nendega ja paljudel konverentsidel sai käidud, osaletud ja kuulatud ja huvitutud küll orientalistikat, laiemalt ja budismist siis kitsamalt Kuidas sa üldse jõudsid budismi, nii et sa oled ju öelnud intervjuudes, et sinu vanaema hoiatas sind juba varases nooruses, et vist 10 aastaselt kuskil, et vaated sinust buda preestrit ei saa ka ikkagi seitsmekümnendatel avastasid enda jaoks. Idamaade kultuuri ja religiooni. Et millal see huvi tärkas, millest? Noh, ütleme poeetiliselt võib sellele nii vastata, et, et ju see huvi ärkas palju elusid tagasi. Aga, aga jättes selle poeesia kõrvale, siis siis tõepoolest vanaema niimoodi ütles, tema oli väga haritud naine, ta oli kristlane. Ja kuigi ta muide oli ka uurinud budismi, siis, siis noh, ta arvas, et see on meile kuidagi kauge ja ja võib-olla võõras kultuur. Ja sellepärast pisut pelgas ja tõepoolest, eks Europot tsentrism valitses tol ajal ju väga kõvasti. Ja eks see ulatus ka ka tema mõtetesse. No mida ma selle Europa tsentrismi all mõtlen? Et kui nüüd ajaloos veelgi tagasi mõelda, kõlvanud ju isegi kõrvalkülast tüdrukut naiseks võtta, sest see oli väga võõras ja kauge, eks ole. Ja kui räägiti maailmakultuurist, siis üldreeglina Euroopas pas lähtuti ikkagi sellest, et kõik algas Vanas-Kreekas. Vanas Kreekas oli ka väga uhke kultuur ja väga vägevaid näitlejaid. Aga kindlasti kõik seal ei alanud. Et see on minu arvates väga kitsas nägemus maailma vaimsest arengust. Sest muidugi palju enne kui Euroopast üldse kultuuri mõttes tõsiselt asja sai, oli väga võimas kultuuri Indias ja Hiinas. Ja need maad juhtisid kindlasti maailma maailma vaimuelu palju ennem kui kui Euroopa ka tegijaks saia. Tänasel päeval oled sa Eesti budismi. Instituudi direktor, kuidas instituudil läheb, et mis teil käsil on, kas seal saavad kõik soovijad õppida? Jah, kõik on teretulnud, algas just või õige, õieti on algamas. Esimene nüüd selle aasta 2011. aasta kevadsemester. Esimene loeng muga on seitsmeteistkümnendal veebruaril rahvusraamatu väikses saalis kell kuus. Nii et palun, kõik on oodatud, kõik on teretulnud. Kes tahab, see õpib, kuulab, süveneb. Sellepärast, et selge on see, et budismi aluseks on ikkagi tekstid. Ja on väga suur rõõm, et Linnart Mäll on tõlkinud mitmeid budismi võtmetekste, budismi pühade raamatute nime all ilmunud sarja. Neid jõudis tema eluajal Sis ilmuda kolm raamatut. Ja need tekstid on mõned lihtsamad, mõned keerulisemad. Aga muidugi? Oluline on see, et neid tekste ei pea mitte ainult et lugema, vaid neid tekste peab läbi mõtlema, see tähendab seda, et neid tuleb korduvalt ja korduvalt taas kätte võtta ja taas läbi lugeda läbi mõelda. Ja muidugi paljud nendest tegelikult ütleksime lausa. Kõik võib olla väheste eranditega küll vajavad ka lahtiseletamist sest seal on palju sellist, mis seondub ajastuga, seondub konkreetse kultuurikontekstiga. Ja inimene Ta neid loeb või uurib või püüab iseseisvalt lahti mõtestada teadmata ajastut ja konteksti, milles need tekstid on loodud ei saa paljudest asjadest ikkagi aru. Ja teine küsimus, miks on vajalikud budismi instituudi loengud, on see, et väga laialt on levinud vaimsete huvidega inimeste hulgas see, et võetakse kätte ingliskeelde tõlgitud raamatut, aga paraku peab seda ütlema, et ingliskeelde on budismi tõlkeid tehtud kahju üsna üsna kehvasti keskeltläbi sest mitmed terminid kesksed terminid on ebamäärased, mis aga budismi seisukohalt ei tohiks ebamäärased olla. No toon kohe näite, näiteks meditatsioon. Olen ka dalai-laama sekretärilt ja tema kõrgetel vaimulikel küsinud, et noh, kes oskavat inglise keelt küsinud, et, et miks, miks siis ikkagi järjest selliseid vigu tehakse. Sest meditatsiooniks ei ole õige tõlkida kujustamist ja mõtlust. Sest nii sanskriti keeles kui tiibeti keeles on üks terminit, üks on kujustamine ja teine on mõtlus või mõtlemine. Ja ei ole sellist ühtset meditatsioonis, meditatsioon on väga ebamäärane termin. Ja paraku kui võtmesõnad on ebamäärased, siis jääb ju ka ka see üldisem tähendus ebaselgeks. Budismist räägime lähemalt üsna pea peale järgmist muusikapala ja mul on suur rõõm, et tänases saates mängib sinu muusika. Et mis sa siis välja valinud kaasa võtnud oled, et mis on see, mis me, mida me täna kuulame. Mis järgmisena näiteks mängida. Noh, ega ma üldiselt väga just väga palju oma muusikat ei kuula, aga ja, ja ega ma nüüd ise oma muusikat siia saatesse ei valinud. Ikka isegi sina nõuan seda. Eakil võiks ehk kuulata midagi Milla repa? Plaadil. Budism ja Duda on tänapäeva lääne inimesele ilmselt üsna tuttavad sõnad, budism ongi minu arusaamist mööda vist lääne termin kassaga siis adutakse, saadakse aru, et mis. Budism endast täpselt kujutab ja mis on selle olemus, selles ma nii kindel enam ei ole. Ütlesid mulle, et budism pole mitte religioon. Teadvuse avardumise õpetus või teadvuse arendamise õpetus. Keskmise õpet no võib ka arendamise õpet ka nimetada, kui, kui nüüd väga lühidalt tahta kokku võtta seda väga kirevat tervet kultuuri eri tahkude kompleksi isegi. Ja budism ei ole, ma ütlesin ka niimoodi, et budism ei ole mitte niivõrd religioon. Sest eks budismis on ka religioosseid aspekt, sellest ei saa ka kuidagi üle ega ümber. Ja kui me mõtleme sügavuti, siis ega kogu meie elu on nii või teisiti religioosne. Sest mida religioon eeskätt tähendab, tähendab ikkagi uskumist. Tavaliselt inimesed usuvad seda, et nad on olemas ja päike paistab ja ja nii edasi ja nii edasi, et maailm on näiteks selline, nagu me näeme. Aga tegelikult ja tegelikult ja tegelikult ei olegi maailma olemas üheselt kas või sellel lihtsal põhjusel, et maailma tegelikkus sõltub vaataja omadustest. See, millised omadused on vaata vaatlejal või hind ajal. Nii et paljud inimesed, kes kasvõi aknast välja vaatavad ja rõõmustavad, päike paistab ja, ja on tore, tore kevad. See maailm on nende jaoks sellepärast selline, et, et neil on, vot sellised omadused võib ka veel ühe näite tuua, no näiteks nahkhiired kuulevad helisagedusi, mida inimesed üldse ei kuule. Ja see tähendab, et nad teatud, kuidas elavad ka ühes sellises dimensioonis, mis mis on inimese jaoks kättesaamatu ja nii edasi ja nii edasi, või kui me mõtleme kasvõi sellele, kuidas maailmad on samaaegselt siin ja praegu mõtleme ennast ja, ja mõtleme või kujustame enda juurde, kasvõi näiteks mõne ussi või maomadu näeb maailmasoojuse läbi. Ja see nägemine on hoopis hoopis midagi muud kui inimese nägemine, eks ole, nii et nii et täpselt samas ruumis täpselt samas suunas vaadates näeb madu täiesti erinevat pilti, kui inimene ja adub. Ta on maailma absoluutselt erinevalt Nii et kui räägitakse paralleel maailmadest ja paralleeluniversumite st ja nii edasi ja nii edasi siis selleks ei ole vaja kusagile väga surra, murrasse sukelduda, võib kasvõi kasvõi vaadata ja võrrelda loomi või linde või no näiteks ka linnulaulu on uuritud ja inimese jaoks on linnulaul ainult sirts. Aga tegelikult, kui teda väga palju aeglustada, siis selgub, et lind laulab kolmeosalises vormis pikka laulu maha. Ainult et inimese ajajaotus on hoopis teine kui, kui linnul. Või siis kui me mõtleme, et öeldakse, et kilpkonn elab kaua siis on ka see teatud võttes ekslik, sellepärast et ta elab inimese vaatepunktist aga kaua. Kuna kilpkonna ainevahetus ja tema tegevus ja toimingud on nii aeglased jälle inimesega võrreldes, siis kilpkonna ei ela sugugi nii väga kaua. Ta elab väga palju aeglasemalt kui inimene. Ja see on ju ka üks paralleelmaailm, mis on siin ja praegu ja mida me näeme ja saame katsuda ja saame, no teataval määral ka. Ka tõestada väga huvitav mõttekäik, kui me räägime budismis. Et siis mida see budism endast ikkagi täpselt kujutab, mis on harta Gautama ehk buda ehk virgunu õpetuse tuumolemus? Ja vaat seal väga tüüpiline lääne inimese lähenemine ka, et, et kohe kiirelt ja praegu ja kohe kätte budismi uuritakse paljude elude vältel. On ka tekstides öeldud, et ennem läheb tuhandeid elusid. Kui midagi taipama hakkad? Ja eks ta vast niimoodi on ja mida rohkem tõepoolest budismi süüvida ja teda uurida seda rohkem üllatab see, et kuidas on olnud kellegil võimalik ikkagi pääseda sellest sündide, surmade ahelast, mida nimetatakse sansaara. Tegelikult olendite liikumine sündide ja surmade ahelas on selline, et olendid ei saaks eriti oma seisundist aru. Nüüd kõige esimene asi, mis budismis on oluline noomen, nimetasime siin kokkuvõtvalt seda, et budism on teadvuse muutmiseõpetus aga mismoodi seda teadvus siis muutma hakata või mis algpunkt andvat algpunkt ongi see, et inimene saab aru. Oma seisundis. Hakkab üldse üldse mõistma et ta on selles sündide surmade ahelas lihtsalt üx igavene. Liikuja. Elud on kord ilusamad, küll koledamad ja nii edasi ja nii edasi ja see on üks lõputu Toringlemine. Ja sellel ringlusel tegelikult ei ole väga suurt mõtet, tähendab niisama ringlemisel ei olegi mõtet mõttekaks, muutub see selles ringluses olemine siis, kui inimene hakkab teadvustama, hakkab aru saama, teadvus hakkab ärkama. Ja tegelikult ennem oli siin juttu, et mis buda üldse on buda, on seegi buda, tegelikult on lihtsalt ärganud või virguna. Nii et kui me hommikul üles tõuseme ka tavaulest siis me võime peegli ette minna ja nii naljaga kui ka tõsiselt korraga öeldes, tere buda. Sest teataval määral oleme me iga hommikul ju ka virgunud. Ja samas võrdlus unega on siinkohal väga paslik vajalik selles mõttes. Et et kuhu siis nüüd Buda virgunud, eks ole, kui meie virgume hommikul lihtsalt tööst ja tavaliselt inimene näeb unes igasugust, et mitte juhitavat virvarri. Ma tean, mitmed inimesed, kellele ma seda olen öelnud, ütlevad, et oi, mina olen väga selgeid unenägusid. Jah, ka seda juhtub, aga protsentuaalselt kindlasti neid selgeid unenägusid on väga harva ja inimene ise ei juhi neid unenägusid. Siis tuleb, tuleb öelda, et buda ärkas sellest seisundist üles kus meie oleme. Praegu ärkas, kuhu ärkas, uude seisundisse, uude faasi ärkas seisundisse, milles ei ole enam kippumist ja tunglemist. Kas Nirvana? Jah, muidugi, siis valgust haka ei olevat, valgusel on valgustumine, on jälle üks vana ja väga halb tõlge inglise keeles. Tele. Et tegelikult kööki Keegi ju kedagi ei valgusta, eks ole, ikka virgumine, tuleb kasutada õigeid termineid, jällegi vat niisuguste oluliste võtmesõnade puhul tuleb olla isegi pedantne ja toriseda kohe, kui on vale sõna käigus. Nii et igaveseks kuule valgustumine tuleks ära unustada igaveseks. Ja me räägime viiringumisest, räägime virgumisest ja räägi märkamisest ja, ja ma arvan, et see kujund on ehk ka heaks põhjenduseks, millest ma rääkisin just eelpool, meie elame nagu kahes mõõtmes. Me oleme ärkvel ja me magame, aga buda ärkas sellest ärkvel seisundist üles ja nägi, et need, kes on enda arvates ärkvel, nende teadvus tegelikult magab. Ja, ja see elu, inimeste elu ongi üks virvarr. Ja paraku mida kauem ma elanud olen ja mida rohkem mõelnud olen, seda enam. Tuleb kurvastusega öelda, et, et see ongi nii. Buda õpetas, et kuidas inimesed saaksid oma kannatust vähendada ja ületada, et ka budismi neli õilsat tõde räägivadki ju kannatusest kannatuse põhjustest. Kamisest ning sellele viivast teest miks siis ikkagi on see inimese elu selline suur rist ja viletsus? Ta org, miks on elu kannatus ja siis alles pärast pikka tööd ja vaeva, ehk saabub rahu, selgus valgusärkamine virgumine. Ideaalsel juhul, eks, et kui sa siis lõpuks jõuad selleni, et miks on selline kannatuse teema? Jah, vaat seda on ka minu käest palju küsitud ja ka väga haritud inimesed on tulnud öelnud, et vaata kus, miks elu peab nii keeruline, raske olema ja ja mõned daamid on öelnud, et vat kuidas, miks mu mees ikka niimoodi teeb ja ja mõni mees ütleb, et vaata, kuidas mu naine, et niimoodi ja naamoodi käitunud ja asi oli väga lihtne. Need kannatused on sellise olemise viisi omaduseks. Mis ei tähenda muidugi, et kannatuste leevendamise peale ei peaks kogu aeg mõtlen, muidugi tuleb neid leevendada ja proovida neid ületada. Ja. Nagu on ka öeldud, et, Ületamiseks viib siis kaheksaastmeline tee mis algab siis õige vaatega või sellega, et inimene saab üldse aru sellest, mis seisundis ta on sest buda all kusagil ühes suutras öelnud, et, et nagu nagu hullud, viskuvad nad taas ja taastulle, kui on pääsenud põlevast majast hetkeks veega üle kallatuna viskuvatad taas tagasi tulla. Mis tähendab seda, et, et jah, elus on ju väga ilusaid ja positiivseid aegu ja hetki, aga alati seisab ka nende ilusate ja positiivsete asjade kõrval ka kannad ja kannatus on see, kui ollakse lahus. Meeldivast ja kannatus on see, kui ollakse koos ebameeldiv. Sellest jääb ikkagi mulje, et domineeriv ongi kannatus. Tavakodaniku elu tõesti siis niimoodi vaadeldes ongi üks suur kannad noh, ei elu ei ole ainult kannat, ei mitte ainult, aga nagu tundub domineerivatete kannatused kogu see teadvuse Mis see õpetus siis õpetab, kuidas vabaneda kannatusest ja? Sellepärast, et väga paljud inimesed kellega ma olen sattunud kima ilmselt suht pinnapealselt, eks, et ega iga inimene ju süviti kõigest ei saa aru või ei uurigi või ei vaatle seda. Et ikkagi alati, kui budismist Juttu tuleb siis see kannatuse teema kerkib esile, et ma üldse ei väida, et et see pole lihtsalt sellisele lääne inimesele omane, kes tahab ikkagi head elu ja kannatada üldse ei taha, aga. Ma küsingi seda sellepärast, et et ma olen täheldanud Kannatuse aspekt alati nagu tuuakse esile budismist juttu ja siin tuleb kohe kahest asjast rääkida, üks on see, et kui me vaatame budistlikke munki või, või kas või mõtleme dalai-laama peale, siis mida me näeme? Me näeme ühte väga positiivset, väga heas tujus inimest, eks ole, tema ei näe üldse välja kannataja moodi. Samas need kultuurijuhid ja ka usujuhid, kes, kes räägivad, ei ole kannatust ja tulevases elus on kõik väga hea. Vaat nemad näevad just välja suured kannatajad, eks ole. Nii et eks siin on, on teatav paradoks muidugi. Ja, ja küsimus on selles, et muidugi elu ei ole ainult kannatus, kuid sellises olemise viisis või vormis olemine sellest on võimalik edasi liikuda palju kõrgematele tasanditele. Ja jäta see kannatuste tasand lihtsalt sinnapaika. Tõsi küll, nüüd mahajaana budismis on huvitaval kombel keskne niukene bodhisattva ehk siis valgusolendi või, või virgumis olendi kui teda tõlkida. Sümbol ja meelelaad, kus siis bodhisattva võtab enda peale kohustuse jääda sellesse sans haarasse ka siis, kui ta on võimeline buda taset saavutama jääma sellesse, sellesse maailma. Nii kauaks, kuni kõik tundlikud olendid Ta on aidatud kõrgemale tasandile, kas sa näed siin mingit sellist paralleeli ka kristlusega? Jeesus Kristuse õpetusega? Muide, mul oli ka Jeesuse ju võttis enda kanda lunastada kogu inimkonna patud enda kanda nende olendite kannatustega koorma. Jah, on küll, siin on selge paralleel, kuigi budismi järgi ei saa keegi võtta teiste eest seda koormat nüüd lõplikult, tähendab olendid peavad ikkagi ise jõudma virgumiseni. No see on sama, et keegi ei saa sinu eest hommikul ärgata, sa pead ikka ise ärkama. Ja muide, mul on väga huvitav mälestus ja kogemus sellest, kui me 91. aastal olime Moskvas koos nüüd juba lahkunud Linnart Mälli ja kummalisel kombel oli meie seltskonnas ka veel kadunud hardudajev Tšetšeenia president. Käisime dalai-laama pressikonverentsil ja seal keegi küsis, et, et et kuidas tema näeb Jeesust või mis roll tal oli ja kas tal jumala poeg ja nii edasi ja nii edasi ja dalai-laama ütles, et et Jeesus oli kindlasti väga suur õpetaja ja tark inimene. Aga et budism ei näe teda kui kailu jumala poeg. Et see on, see on ainukene erinevus. Aga jah, tagasi veel ikkagi selle kannatuse teema juurde, et küsimus on ju selles, et maailmas on kõiksuguseid võimalusi ja teid, aga paraku teised õpetused ei taha näha seda, et maailmas on väga palju kannatusi. Aga ega selle tõttu need kannatused ei saa olematuks, et teised õpetajad sellega ei tegele või lähevad sellest mööda. See budism proovib selle küsimusega ikkagi väga tõsiselt rinda pista. Selles ma näen ju nii-öelda kompleksset lähenemist elu kõikidele aspektidele ja mitte mingite no ütleme, ebameeldivate teemade kõrvale jätmist. Sest küllaltki kujukas on ka see näide, et, et näiteks Rootsis ju maetakse inimesi nii, et et pannakse, kaetakse kõik, et ei oleks näha mulda ja ja et seda hetke, millal kirstu hakatakse hauda laskma ja et ja ei ole, ei ole justkui viisakas üldse surmast ja suremisest rääkima, rääkida. Või siis see, kuidas ma mäletan, et Jüri Sillar tegi filmi Preatoonist, kus tooni räägib, et oi, et surmale. Ma ei mõtle mitte kunagi, et ma mõtlen, et ma elan igavest. Vaat see on erakordselt suure rumaluse näide minu arvates. Kui sellest ei räägi ja sellest ei mõtle. Sest elus on väga vähe mõõdupuid, millega igasuguseid sündmusi ja olukord Või hinnata ja mõõta. Ja ka vaimseid teid hinnata ja mõõta siis kindlasti üheks kõige olulisemaks mõõdupuuks ongi suur see võimalus, et sa võid iga hetk surra ja vaat, kui sa selle mõõdupuuga mõõdad, siis siis hakkavad asjad üha enam paika loksuma. Sellepärast et siis sa saad aru, mis on tühine ja mis on väärtuslik. Ja muide, sellest on buda rääkinud ka Tammapaadasse, et on vaja jõuda olulise juurde. Ja paraku peab kurvastusega ütlema, et Euroopa kultuuriruumis Me näeme üha vähem seda, et tegeletakse kulisega, vaid tegeletakse peaasjalikult see eluaeg. See põhiressurss, mis inimesel on, see läheb kõik ebaolulise sagimise rabelemise toimetada aitamise peale. Ja praegusel ajal on see see hukatuslik suund üsna üsna selgelt näha, et et üha enam ja enam läheb, muutub elu kuidagi virtuaalseks ja, ja need abivahendid, internet ja arvutid, mobiiltelefonid, mis pidid inimese elu tegema kergemaks, on tegelikult inimese elu teinud keerulisemaks. Ma ei taha öelda seda, et tõmbame kõik kõik stepslite seintest välja, eks ole. See ei ole kaugeltki selleks üleskutse, arvutid on muidugi vajalikud, aga parajaks Nendes doosides. Kaugeltki mitte selles annuse aluses, mida praegu tarbitakse. Tõepoolest, onju? Väga nukker, kui, kui inimesed otsivad kõiksugu, sest informatsiooni arvutist selle asemel, et arvutist otsida informatsiooni selle kohta, mis, millisel õlaga mõni lill või kevadhommik ka maailma parimat informatsiooni maailma tippinformatsiooni otsides ei saame seda tulemit, mis lihtsalt arvuti kinni pannes välja minnes ja seda õhku hingates võilille nuusutades, ise kogedes, ise kogedes. Ja see kogemus on väga tähtis, väga-väga tähtis. Buda räägib õimsast kaheksaosalisest teest ehk siis keskteest, mis siis väldib äärmusi, andumust, audingutele, enese piinamisele, et räägi natuke sellest kaheksa astmelisest. Teest, kas see võib siis viie lõpuks välja virgumiseni? Aga kui lubad, siis räägiksin natukene võib-olla sellest, kuidas buda olevat selle mõistmiseni ise jõudnud. Ja see, On üks on päris päris põnev legend. Buda elas nimelt aastaid äärmuslikku askeedina, metsaastal oli seal ka mõned õpilased. Ja ühel päeval olevat istunud jõe ääres ja ja kuulnud muusikuid kahte muusikut paadiga mööda jõge sõitmas. Ja õpetaja oli öelnud õpilasele, et kui pillikeel on liiga lõtv, siis ta ei helise. Ja kui pillikeel on liiga pingul, siis ta läheb katki. Ja sellest kujundi eest olevat siis tulevane buda, siis oli tema nimi siit harta. Ehk siis see on tema sünninimi. Mis tähendab sanskriti tegeles sihi saavutanu vahel nimetatakse teda kautama Budaks, see tähendab, et ta kuulus Gautama perekonda. Veel on tal muidki muidki nimesid, kasutusel olnud, aga saab tehammuuni, tähendab jälle saakia, hõimu, tark ja nii edasi ja nii edasi. No need on küll põhilised nimed. Aga on ka kasutatud ja austa austavat, panime tat Haagata ehk siis nõnda läinu. Aga nüüd see tee mis algab õige vaatega, seal on ka, ma ei hakka kõiki neid nüüd täpselt üles lugema, aga on ka õige eluviis ja õige õige mõtlemine ja nii edasi ja nii edasi. Kujustamine ja need on muidugi jällegi märgilise tähendusega ja, ja iga iga etapp nõuab nagu eraldi jällegi lahtirääkimist ja seletamist ja süüvimist. Ja see, et budismis on virgumistee ehk kõige paremini läbi töötatud ja läbimõeldud ei tähenda see seda, et iga konkreetse inimese puhul see ka kohe ja kiirelt tulemusi annaks. On räägitud sellest, et virgumiseni tõepoolest minna tuhandeid elusid, on inimesi, kes on saavutanud ka ühe elu jooksul täiuse. Eks, tiibeti joogi ja mõtleja ja luuletaja, mina, repa, kelle puhul on arvatud, et ta elu jooksul jõudis täiuseni. Aga neid on, neid on teisigi. Ja eks siin on ka võib-olla huvitavam külg see, et ainult eks me seda ju mõistame ja teame, et, et mõni inimene on kunsti või muusika peale andekam. Aga meie kultuurikontekstis ei räägita eriti sellest, et et inimene võib ka olla mõtlemise mõttes andekam või vähem andekas või võimekas. Muidugi see võimekus, eks see sõltub ka siis ilmselt mitmetest teguritest, sest kaasa arvatud see kuivõrd palju on inimese selles elus teadvus saanud võimalusi ja olnud varem inimesena sündinu. Nii et see ei ole vast nüüd jällegi praeguse saate puhul mõeldav, et kõiki kõiki neid aspekte ja, ja võimalusi siin kiirelt läbi töötada või ära kõike rääkida. See nõuab muidugi märksa märksa mahukamaid ettevõtmisi ja ulatusliku maid ettevõtmisi. Jah, õnneks on olemas budismi instituut, et inimene, kellel siis tõsiselt tõsisem huvi asja vastu saab tulla ja õppide süüvida ja ka seletust ja arusaamist, et meie püüame siin natukene lihtsalt põgusalt puudutada, sest et aeg saab oma limiidi. Ahjaa, ma ütleksin ka Budismi Instituudi kodulehe seal www punkt Budismi Instituut poee et sealt võib siis vaadata meie kodulehte ja seal on põhiosa informatsiooni ka üleval, millega me tegeleme ja mis meil seal toimub. Nii et vaadake, tutvuge, uurige ja tulge kuulama. Budismi sky kehtib põhimõte, et mida külvad, seda lõikad, ehk siis nii-öelda karma seadus, teo ja teovilja kontseptsioon, ehk siis, et igal teol on oma tagajärg. Lugesin, et Budad ja body sattvad on sellest juba vabanenud, et nad ei tegutse oma teadvustamata tungide ajel, vaid isetult teisi olendeid aidates, mis on siis tavakodaniku jaoks selle printsiibi juures justkui võti, et kas siis tegutseda teadvustatult või siis pigem see isetus? No kindlasti on kõige olulisem ikkagi teadvustatult ja budismis üleüldse on ka jällegi üks võtmeküsimus selles et tuleb asjadest püüda aru saada. See püüa paremuse poole on budismis kõrgelt hinnatud ja väärtustatud. Ja buda ise on öelnud niimoodi, et teie ärge uskuge minu sõnu ainult sellepärast et mina olen nii öelnud vaid proovige mõista. See tähendab seda, et mõistmine on budismis palju tähtsam kui uskumine pimesi uskumine. Budismi seisukohalt halb? Tuleb proovida ikkagi asjadest aru saada. Kunagi Kiur Aarma kahvli saates minu käest, et palju siis Eestis budiste on. Ja mina ütlesin, et kõik eestlased on budistid. Selle peale Ta kergitas kulmu ja küsis, et kuidas nii. Ma ütlesin, et see, mida me nimetame eestlaslikuks talupojatarkuseks see on väga sarnane sellele mõtlemistüübile. Mismoodi toimise mõtles buda. Sellepärast et talupojatarkus lähtub ka ikkagi sellest, et ta proovib asjadest aru saada. See tähendab, et ikkagi seda, et ratsionaalne mõtlemine on väga ja väga väärtustatud ja oluliselt hinnatud, mitte mitte koha ebamäärane Uulu molu. Ja paraku jällegi niisugune tuulu. Ta on, on väga palju ja selle kuulajaskond on ka väga suur, sellepärast et see on. Seal võib ju igasugust jama kokku valetada ja rääkida igasuguseid. Ebastandardseid kummalisi asju, mis võivad väga tihti olla haige meele peegelduseks mitte virgumis meele peegelduseks. Sest haige meel võib ka tekitada igasuguseid poeetilises seisukohast huvitavaid virvarr. Ja need virvarri tõmbavad väga tihti inimesi ligi nagu, nagu tõepoolest virvatuled või siis ööliblikad tormavad oma hukule vastu ka lõkkesse, et muidugi ei taha siin olla mingi näpuga vibuta ja kuidas, kuidas häälder õudustel peatujaga? Eks muidugi kui on leitud tee ja asutud seda minema. Muidugi, eks eks vahel on ju Tiitu ka, et et seda teed tuleb ikka väga niimoodi aeglaselt Käia praegusel ajal kõik tahavad kõike, kohe saad vaat seesama ka, et no ütle nüüd kohe ära, mis on budism ja siis ma vaatan järgmist asja kolmandat ja neljandat ja ja niimoodi need asjad paraku ei käi, sest maailma ei saa niimoodi isegi mitte vähesel määral mõista. Niimoodi jooksu pealt. Armsad raadio, kahe kuulajad, käimas on saade hallo, kosmos ja minu tänaseks külaliseks on helilooja ja Budismi Instituudi direktor. Sven Grünberg esimeses tunnis rääkisime budismist kui teadvuse muutmise õpetusest kannatusest elu ja surmaahelast, samsarast ja virgumisest ehk nirvanast. Sellest, kui oluline on teadvustatud tegutsemine, tõeline püüd asjadest aru saada ning muustki jätkamegi. Too ja uurin ilmselt ka isetuse ja ega ja kindlasti ka dalai-laama kohta. Kõiki varasemaid saateid saate mõnusalt teile sobival ajal järelkuulata ja alla laadida raadio kahe kodulehelt R2 poee kaldkriips, hallo, kosmos, arhiivinupu alt ja Facebookis toimetades astuge läbi kosmonautide klubist aadressil Facebook, punkt com. Kaldkriips hallo, kosmos. Sven Grünbergi muusika on väga armastatud ja hinnatud plaadid, omm hingus praanast Symphony ja. Juba pakuvad meditatiivsemat muusikaelamust. Äkilisemaid noote kuuleb tema legendaarse progerokkbändi Mess esituses ning muidugi on igav. Bänni fonoteegis kolmikplaat. Film muusikaga on Grünberg end väga paljude inimeste südamesse kirjutanud. Puu Wikmani poisid näkimadalad hundiseaduste aegu Leiutajateküla Lotte. Detsembrikuumus. Mõned neist järgmisena kõlabki lugu armastatud animafilmist, naksitrallid. Lugesin sellist mõtet. Nähtused ehk seadmused ei eksisteeri selles mõttes nagu tavateadvus neid käsitleb kindlalt piiritletud püsivate üksust. Täna just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budism rumaluse ehk teadmatuse aluseks seega kannatuse põhjustajaks. Kas sa kommenteeriksid seda, palun? See on just see, et ma rääkisin ennem sellest, kuidas inimene maailma näeb ja, ja on kindel, et see ongi tegelikkus, eks ole, see ei ole ju tegelikult, mida ma siin usside ja, ja koerte ja kelle vaid loomade ja lindude näitel ka kummutasid, sellise väärarvamuse loodetavasti siis ka see ajategur on siin äärmiselt oluline. Tõepoolest. Ja kui me kujutame ette näiteks sellist ajajaotust, et et üks sekund võrdub näit, eks no 50 aastaga siis me näeme ju, kujutame, mis siis, mis siis toimuks, eks ole, siis inimene elab maksimaalselt kaks sekundit selle sellised ajajad. Aga teada on, et aeg on ju relatiivne ja universumis on eri kohtades üldse ajaga eri eri ajal on erinev olemus ja aeg hakkab, võib ka olemas Ta olla ja nii edasi ja nii edasi, kui me liigume valguse kiirusel näiteks. Ja küsimus on jällegi ühest küljest tundub, et see on nagu väga-väga keeruline ja kõrgfilosoofiaga, teisest küljest väga lihtsalt võib seda öelda, et see on jällegi püüa aru saada meie olukorrast kus me oleme ja mismoodi malev. Aga selleks, et sellest aru saada, tulebki teadvustada või proovida lahti muukida see see keskkond igas mõttes, nii ajalises mõttes kui ka kui ka visuaalses mõttes kasvõi palun väga, kas või lõhna mõttes ja nii edasi ja nii edasi. Et ikkagi saada aru, kes me oleme, kus me oleme ja kuidas näole. Ja, ja kas me üldse oleme ja kuhu me läheme ja kust me tuleme. Sest paraku enamuse inimeste elud mööduvad niimoodi, et nad niisuguste asjade peale üldse ei mõtle. Ja selles mõttes, kui nende asjade peale üldse ei mõelda, siis inimene ja loom väga palju ei erine, söövad ja paljunevad ja naudivad rõõme ja kannatavad oma kallal tõsi ja surevad ära ja sünnivad jälle uuesti ja kõik kordub täpselt samamoodi. Budismi seisukohalt on selline selline ringlemine täiesti mõtet, nagu öeldakse, et loodus on ilus ja kõik ja on muidugi muidugi on väga ilus, aga ega ilu ei tähenda, et ta mõttekas oleks. Ja vot need on kaks väga eri asja. Ja muidugi noh, siin võib ju ka meenutada seda mõtet, mis poeesia seisund kui alt on väga ilus, et ilu päästab maailma. Ilu muidugi mingit maailma ei päästa, täiesti selge. Kuigi niimoodi on väga ilusalt, sest maailma ei saagi pääst, mille käest või kelle käest pääst. Sest maailmaolemise omadusi me ei saa ju muuta. Ja ei olegi omadusi ei ole vaja muuta, on vaja ise oma teadvust muuta ja kui see teadvus on piisavalt arenenud ja piisavalt juba muudetud, siis tuleb hakata ka teisi aita sellel väga raskel teel. Ja paraku vaat sellest saadakse kergesti aru, et selleks, et hästi viiulit mängida, tuleb kohutavalt kaua harjutada. Ja tõesti kohutavalt palju tööd teha või klaverit või ükskõik mis muud pill. Aga sellest, et oma meelt tuleb harjutada, vaat sellest millegipärast jällegi meie kultuur ei räägi euroopa kultuur, no räägib ka, aga, aga kindlasti mitte piisavalt tõsiselt ja mitte piisavalt intensiivselt. Muidugi ma saan ka aru, miks ta ei räägi sellepärast et, et ei ole ka teiselt poolt nagu, kuidas öelda, huvi selle selle vastu väga suurt, nii et see on omamoodi. Vastamiseks on siis budismis kaks teineteist täiendavat meetodit, meelerahu ja analüüsi. Võitlus, kas meelerahu saavutatakse läbi meditatsiooni, palve mõtluse enne rääkis? Meditatsioon on, eksju kuidagi Al seal jah, ja ei kuulu tegelikult budismi konteksti üldse. Kuidas siis meelerahu budismi järgi? Saavutatakse, et kas see on siis mõtlus ja kujustamine mõlemad ja muidugi muidugi need mõlemad on harjutuste aluseks ja mida, mida siis tehakse, harjutusi võib, võib teha nii ja naa muidugi. Ja kui, kui rääkida nüüd siit sujuvalt joogast jooga, tähendab ma ei tea, Iicet või rakett või rakendust tuleb joogat rakendada niimoodi, et aja ennem võib-olla sellest, et et yld levinud on, on see vale arusaam, et jooga tähendab mingite pooside võtmist ja, ja turnimist ja painutamist ja võimlemist. No ka see aspekt on, ütleme, hindowistlikus joogas olemas tõepoolest aga, aga tippjoogid, joogi ei pruugi üldse teha füüsilisi harjutusi. Ja tegelikult mida see joogiks või joogiks olemine siis tähendab, tähendab seda, et inimene on asunud aktiivselt oma teadvust muutma. Ja kas ta teeb seda kehaliste harjutuste abil, ta võib ka kehalisi harjutusi teha jällegi ega, ega see halb ei ole eriti meie keskkonnas, kus on liigil istumist liiga palju. Muidugi kindlasti kehalisi harjutusi tegeleb tegema. Aga see on ikkagi eeskätt teadvusega tegelemine ja, ja teadvusega just eeskätt selles mõttes, et kaugemas perspektiivis inimene peakski kogu aeg olema mõtluses selle sõna ka kõrgemas mõistes, mis ei tähenda seda, et ta peaks kusagil puu all jalad risti, istub. Mõtlus tähendab süvaanalüüs analüüsi sellest, mis toimub, mis inimeste vahel toimub maailma nii-öelda sügavamat vaatlemist. Ja proovida vaadelda ikkagi olulisi asju, mitte raisata oma aega ja ressurssi tühja-tähja peale. Kas analüüsiv vaatlus, On see midagi sellist, et uuritakse näiteks objekti siis sellise põhjalikkusega kuni sellega samastumiseni, et on räägitud, et et kui sa seal vaatled puud, siis sa teed seda nii põhjalikult ja olles nii täielikult kohal ja teadvel, kuni see lõpuks siis justkui oled või tunned olevat ennast. Puupuuks ei ole inimesel vaja tagasi langeda, eks inimene peaks ikka edasi liikuma. Aga jah, muidugi ja mida see annab, tegelikult annab see väga palju, sest öeldakse, et et joogide toit on enesevahetamine teisega. See annab ka seda, et et inimene hakkab mõistma teisi ja ka mitte ainult inimesi, vaid ka teisi olendeid ja hakkab neid väärtustama ja kui keegi teisi mõistab, siis temas kasvab ka kaastunne. Olendite vast hakkab nägema seda, kuidas, kuidas sellise olemise viis kõiki olendeid tegelikult ju ahistab. Ma ei räägi jällegi seda, et, et peaks siia praegu ja täna kuidagi sakil kusagil hakkama kohe sellisest olemise viisist väljuma, vaid vaid vastupidi, see olemise viis on selleks väga-väga vajalik. Miks on jah inimeseks sündimine, väga oluline on see, sellises ihus saab teadvus olla vähemalt mõnda aega mingil määral kontsentreeritud olekus. Ja kurb on küll see muidugi, et, et just siis, kui inimesel on potentsiaal hakata rohkem midagi mõistma ja millestki tõsisemalt aru saama siis on juba vikatimees ukse taga ja tuleb sellest ilmast lahkuda ja taas kõigega otsast peale alustada. Et no ma kujutan ette, kui inimesed elaks umbes 200 aastaseks, siis oleks virgumisel jõud jäid kindlasti oluliselt rohkem. Aga paraku see nii ei ole ja sellega ei olegi mõtet sind ka kauem seetõttu mängida. Tuleb leppida sellega, et et teadvus saab mingil määral olla kontsentreeritud ühes või teises olendis siis niikaua kui kaua me elame ja olen. Ja no võib ka tuua ühe niisuguse lihtsa näite mida teiste olendite mõistmine meis endis aitab, on see, et kui me mõtleme sellele, kui palju inimesed 11 kahjustavad, teevad halba ja kui me kujutame ette, et, et inimkond on ka üks olend nagu meie sest inimkond koosneb inimestest, aga inimene koosneb rakkudest ja teatud määral on inimkond ja iniminimene võrreldav selles mõttes, et näete, inimkond on juba elanud noh, umbes miljon aastat või, või natuke rohkem, natuke vähem sinna-tänna kus seda alguspunkti nüüd arvestama hakata, aga ja me ei mõtle ju suures ahastuses sellele, et meie ihus kogu aeg puud surevad. Aga samal ajal on ju väga totter see, kui kui ütleme, üks ragdeb teisele ilusalt teadlikult halba eksale. Lase võrdlus on, siin on, siin on, muidugi tuleb teatud mööndustega seda, seda kujundit võtta, sest sest jah, juura Mul ei ole sellist teadvust, kui on inimesel. Kindlasti mitte. Aga kui me sellest aru saame, kui totter on see, et üks meie ihus olev rakk teeb teisele halba, kui me kujutame niukseid asja, et vaat siis me saame aru, kui kuivõrd ei ole ka arukas ja ka tark ei ole teistele inimestele halba teha. Aa, üks asi veel ja vaat ennem jäi mulle Ütlemata, et hiljuti Tee oli pressis suurt kõmu tekitanud üks. Üks noorhärra, kes ei mäletaks Indias või Nepaalis ist istus puu all, jalad ristis ja räägiti, et, et ta on mõtluses viibinud juba väga pikka aega ja et ilmselt on tegu uue Budaga ja nii edasi ja nii edasi. Ega see ihuasend ei tähenda midagi. Ja jalad võivad ristis olla ja võib kaua istuda ja välja näida nii või naasugune, tähtis on see, mis tema teadvuses toimub mitte see, kuidas ta istub. Ja on ka võimalik, et see noormees istub puu all ja läheb aina lollimaks. See on täiesti absoluutselt võimalik. Nii et need välised tegurid paraku ka ajavad inimesi tihti valedele jälgedele, niisamuti nagu nagu budismiga üldisemalt. Nii on juhtunud. Kui me vaatame filme, mis on tehtud budismis, siis mis seal ikkagi domineerib, domineerib see, et tullakse ja käiakse ja pikkade rüüde ja eriliste mütsidega ja ja lüüakse trummi ja puhutakse pasunaid ja kõik seal nii müstiline ja imelik ja, ja kõik, see on nii kirju ja kirev. Ja arvata Öeldakse, et see ongi budism. Jah, see on budismi väline külg. Sest kuidas sa ikka pikalt filmis näitad, et keegi istub ja mõtleb teadvuse teadvusega tegelemist ei, teadvusega tegelemine ei ole lihtsalt kinematograafil, seda ei ole huvitav näidata. Aga samas filmimeeste vatsa kinematograafilise taotlus on viinud selleni, et kuvad pudeemist on ebaadekvaatne sest budismi keskmes on ikkagi tekstid. See jutt, mida buda rääkis ja hiljem ka mitmed targad mõtlejad, on nii või naapidi interpreteerinud ja, ja võib-olla mingeid teemasid veelgi rohkem võib-olla sõnadesse pannud ja lahti. Isetust, ehk siis, nagu ma olen lugenud mainitavatkata, tühjust, peetakse budismis väga oluliseks, et puudub see ise ehk mina, mille püsivaks pidamist peetakse siis ka kannatuse põhjuseks. Kas see tähendab siis seda, et inimene peaks siis loobuma oma minapildist oma identiteedist, kuidas kas on üldse meie tänapäeva argielus võimalik ja siis siit tuleb veel mänguga muidugi meie ego, mille suhtes võib ka igasugu erinevaid seisukohti võtta, et kuidas sina seda seletaksid. See on inimese üks kõige suuremaid probleeme üleüldse. Küsimus ja suhestumine, ego, sest kui inimene sünnib, siis ta peab looma ja, ja peab laskma inimesel luua ego. Ja ülejäänud elu tuleb kogu aeg selle egoga maadelda. Ehk siis see ego on tegelikult meie kõige suurem vaenlane. Ja seda on öelnud ka näiteks seitsmendal kaheksandal sajandil elanud suur mõtleja Šāntideva oma raamatus Body Charjavad taara mille on Linnart Mälli tõlkinud ja budismi pühade raamatute seerias, on see kolmas kolmandas raamatus nüüd uuesti avaldatud. Et kes on siis see, kes viib meid Avičisse ja teistesse põrgutesse, kui meile mitte nii armas, mina, Avitšina on seal üks hirmsamaid põrguid, India mütoloogias? Jah, ja on mitmel pool ka buda ise on sellele muidu kuigi palju tähelepanu pööranud. Ja, ja rääkinud ikkagi sellest, et, et me ise teeme endale kõige rohkem kahju me ise teeme endale kõige rohkem halb. Ükski vaenlane ei suuda meile nii palju halba teha, kui me ise suudame endale ennast kahjustada. Jaa, jaa. Aga see on nii otseses mõttes kui kaudses mõttes. Kaudses mõttes on see nähtav ja mõistetav selles, et et inimesed lihtsalt raiskavad elud ära. See on kõige suurem kahjustamine, kui lihtsalt nauditakse, ainult nauditakse jällegi, ega budismi kutsub üles, et, et sa ei tohi kusagil hetkekski istuda ja pead kogu aeg muudkui muretsema ja hirmus negatiivne olema. Ei, aga maailm, mida iseloomustab hüüdlause levinud hüüdlause, sa oled seda väärt, eks ole, mis kutsub ju. Ja, ja kogu ütleme, praeguse praeguse aja maailm on üles ehitatud, ehitatud ja tarbimisele. Ja vot see tarbimine onju neid viinud ka mitte õigesse, samas aga kui, kui nüüd üldisemalt rääkida, eks ole, aga ka puht indiviidi seisukohalt on see tarbimishullus ja kõik see moehullus ja nii edasi ja nii edasi see on, see on kõik, vaat, just see, mille kohta buda ütleb, et, et ei ole vaja tegeleda tühisega. Vaid on vaja tegeleda olulisega ja see kõik on tühine. Ja sellele on väga raske kuidagi kuidagi vastu vaielda, sest no näiteks võtame kas või moesee, et kusagil mingi noh, vaimselt kindlasti mitte mitte eriti kaugele jõudnud inimene kusagil Pariisis või New Yorgis või ütleb, et nüüd teevad selle aasta trend on hall või roosa või? No ja, ja teine hanekari läheb, selle järgi panebki, ja käiaksegi terve aasta käiakse ja ja milline kott peab olema ja millised kingad peavad olema rumal seal. Ei pea olema selline kott, peaks olema hoopis targad mõtted inimesel peas. Ja see, kas ta kott on seda, toda või kolmandat värvi ja mis kingad tal on või kuidas tal soojenkond. Vaat see on mõtet, vaat sellele pühendad elu. Aga ometi enamus. Pean kurbusega ütlema, et enamus inimesi ju niimoodi elada. Mida selle egoga mina ka siis peale hakata? Ja see on väga keeruline küsimus, sest on isegi öeldud, et ka body sattvatel juba kõrgele tasemele jõudnud del poli sattvatel on 10 taset. Ja seal vahepealsetes astmetes on ka võimalikud tagasilangused. Mul tuli meelde, kui ma kunagi ammu-ammu seda uurisin ja lugesin, tuli meelde üks tsirkusemäng, mida me lapsena ilmselt paljud mängisime, kus tuli nupuga jalutada, 100.-sse punkti 100. punktini ja siis olid olid võitja. Aga üheksakümneüheksandal punktil oli üks pikk redel, mis viise kaugele-kaugele alla tagasi algu tagasi algusesse just. Ja vot selle selleski suhtes on, on hoiatatud, et niisugused langused on kerged tulema, sest ego on niivõrd tugev ja võimas. Aga jah, ja vot ka seesama see, et sa oled seda väärt, vaat see on seal jällegi selle ego ülesupitamiseks. Just sihuke hea hüüdlause, hea muidugi jutumärkides et egot võita ja seda ületada. Selleks on vaja väga palju mõelda, pragmaatiliselt mõelda, analüütiliselt mõelda, vahel ka puhata. Ja minu arvates üks suhteliselt tähelepanuta jäänud buda mõte, et kui ta kirjeldab tarka on praegusel ajal saanud kuidagi eriti aktuaalseks kõikide muude heade omaduste kõrval, ütleb ta, ütleb ta seda, et milline tarkus kõik on ja tarmukas ja nii edasi ja nii edasi ja ja ütleb ka lõpus lause lõpeb niimoodi, kuid mitte väga toimekas. Tark ei torma just ja, ja paraku me ikkagi näeme, et meie maailmas kui kuidas ka paljud rikkad inimesed uhkeldavad sellega, et nad, et nad üldse ei puhkagi, et nad teevad kogu aeg tööd, selle seda peaks häbenema. Kui rikkad inimesed uhkeldavad, nemad ikkagi saavad aeg-ajalt teha seda puhkusemomenti ka, aga kui sa vaatad nagu tavalist töö mesilas, ärkad üles, lähed tööle, et teenida raha, et pidada üleval oma. Pere ja kogu oma elamist. Tuled väsinult töölt, siis vaatan telekat või lihtsalt puhkad oma pead, lähed magama, ärkad üles, lähed jälle tööle ja jälle tööle jälle tööle. Pigem ei ole temal seda momenti, et nagu juhe välja tõmmata seinast ja muudkui mõtiskleda ja tegeleda seal. Oot oot, selle. On küll, vaat siin ma vaidlen vastu. Tähendab mis seal jälle oht, oht on see, et langetatakse rutiini just täpselt sellisesse, nagu sa praegu rääkisid. Ja vaat sellest rutiinist tuleb välja murda, mis tähendab seda, et mitte igal õhtul koju minnes ei minda mitte teleka ette, vaid vaid minnakse näiteks parki jalutama või uuritakse pühasid raamatuid just just juustust. Ja, ja ma võin üsna kindlalt öelda, et see teeb inimeste meeled heaks ja viib neid õiges suunas. Nii et kui sa ikka tahad, siis küll sa leiad ka selle võimaluse nende asjadega tegeleda. Jah, jah, leiab küll ja, ja kindlasti on oluline see, et ega nende asjadega ei peagi tormama kusagile, ei ole kiiret, ei pea tormama. Ehk siis liigne tormakus on ka jälle taunitud? Ei ole ja liigne tormakas tasapisi tuleb koguda tasapisi, kuid järjekindlalt nagu mesilane tuleb tarkusi koguda ja ja küll need aja jooksul ka kogunevad ja küll need ka küll need pälvimused Kasist tulevad. GNU Seida arma, siin on too Suu on süü meenudva vabatuust väärto. Sina oled olnud dalai-laama, Eesti visiitide organiseerimismeeskonnas ja tema pühadus Neljateistkümnes dalai-laama on siin käinud kahel korral, 1991. ja 2001. aastal ning ma saan aru, et tänases saates saame siis esimesena välja kuulutada rõõmusõnumi, et peale kümmet aastat dalai-laama taas tänavu augustis Eestisse tulemas. No loodame jah, praegu kõik märgid viitavad selles suunas. Mul oli võimalus tema peadusega kohtuda, õigemini meie Budismi Instituudi ekspeditsioon tervitanud, kuna kohtus dalai-laamaga Kaheteistkümnendal jaanuaril 2008 Indias kui ta pidas kloostris suurt pikka ja keerulist loengut, aga ometi ta leidis aega kohtuda budismi tituudi, ekspeditsiooni kaja. Ja siis tol korral meie ekspeditsiooni juht siis nüüd juba jah, kahjuks kadunud Linnart Mäll. Ja siis oli kohtumise lõpus oli mul võimalus küsida tema pühaduse käest, et kas ta tuleks Eestisse ja ta ütles, et oo, et Eesti mulle ikka väga meeldib ja ja et nendest kahest visiidist on talle talle jäänud kustumatu mälestus. Ja jäätist, jah, tulen küll, aga et tehke kutse ja mõtlesin, et no me proovime teha ja ja, ja nüüd on see kutse tehtud ja sealtpoolt on saadud ka ka jaatav vastus, nii et loodetavasti augustikuus tuleb dalai-laama uuesti Eestisse. Aga. Mul siin, miks ma jätan natukene ka võimalust selleks, et, et mine sa tea, on see, et dalai-laama sai seda, eelmisel aastal sai 70 Üheks ja sel aastal enne visiiti ta saab. Kuuendal juulil saab juba 76 aastaseks, nii et ta on ka juba üsna eakas inimene. Aga näete jälle tõelise bodhisattva kombel, ta ei hooli endast ja oli enda heaolust ja heast, vaid ikka käib ringi ja proovib nii palju head teha nii oma rahvale kui kui ka teistele. Ja, ja selline on tõepoolest praegu ilmselt kõige olulisema elus oleva budistliku Paljude, kes on dalai-laamaga kohtunud, on saanud väga võimsa, väga erilise kogemuse, et sina oled dalai-laamaga ka kokku puutunud. Räägi oma kogemusest, palun. Ma olin kõigepealt ka teine inimene Eesti vabariigi piiril 91. aastal, kellel oli au temaga seal kätelda, esimene oli mõistagi Linnart Mälli. Ja ma olin terve esimese visiidi kogu aeg juures ja lähedal ja mingil määral organiseerisin ka seda esimest visiiti. No teise visiidi puhul oli see organiseerimisraskus põhiliselt minu õlgadel. Ja siis ma olin mõistagi veelgi enam selle kõigega seotud ja ja veelgi enam lähedal. Ja mul on olnud au dalai-laamaga isiklikult kohtuda ja rääkida viiel korral. Nii Eestis kui muide, esimene kohtumine, jah, oligi vist Moskvas üldse pressikonverentsil. Ja siis teinekord oli Eesti piiril Eesti visiidil Austrias oli üks suurem kalatšakra pühitsus, rituaal ja Indias pongi kloostrid. 2008. aastal, jah, aga mis sa arvad? Mis see tema ja tema sõnumi fenomen on, et ta on ju nii austatud-armastatud inimene üle kogu maailma. Jah, no jällegi, kui, kui nüüd pisut siia poeesiat sellesse võib-olla mitte liiga värvikasse jutu juurde lisada, siis peab ütlema, et ega dalai-laama ei olegi ainult inimene ta on midagi enamat kui inimene sellisel tasemel bodhisattva, kes kontrollib seda, kus ta sünnib, millal ta sünnib ja mismoodi ta sünnib. Ehk siis inimene, kes on võimeline oma teadvust üle kandma ka järgmisesse sündi ta ette nägema? No ei ole ju tavaline inimene, eks ole, ja ja muidugi dalai-laama puhul tuleb ka seda öelda, et, et see ümbersünd, kuidas sega toimub, on niimoodi, et arvatavasti et ta on võimeline osa sellest teadvusest üle kandma, õigemini ütleme selle teadvuse potentsiaali. Aga potentsiaal tuleb täita. Jällegi õpetajatelt tuleb laps uuesti heade õpetajate juurde saada. Ja vot selles on see võtmeküsimus, ehk siis, et, et ka õpetajad teavad ja oskavad dalai-laamasid õpetada dalai-laama teks mis tähendab seda, et see on minu arvates kõige kõrgem loomingu vorm, mitte muusika loomine või kunsti muu kunsti loomine, vaid inimese loomine on ka väga suur kunst ja ma ütleksin, et kõige suurem kunst isegi dalai-laamat Luuakse teatud määral uuest uuest. Vot see on tõeline looming. Iga saate lõpus on mul selline rubriik nagu ankeet, kus ma siis igalt saatekülaliselt küsin viis standardküsimust. Nii ka sinult. Ja esimene küsimus on, et mis on elu mõte? Elu mõte on täiesti olemas ja elu mõte on saada paremaks. Ja edasi liikuda areneda, kuni lõpuks saavutada siis virgumine, täielik virgumine. Mis juhtub aastal 2012? Päike paistab, linnud laulavad talvel lumi. Aga kindlasti juhtub igasuguseid asju maailmas üldse. Juhtub asju mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik. Peab teadma seda, et õnne aluseks on tee, mis viib mõistmiseni arusaamiseni ja selle vahendi, kes on, kas me tahame seda või ei taha. Ikkagi analüütiline mõtlemine. Kui sulle Antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Tere tulemast. No sõltub ju, millised need olendid on sealt kosmosest ja ja, ja millega nad tulevad ja kuidas nad tulevad ja jällegi sellele võib vastata nii poeetiliselt, aga kui analüütiliselt hakata seda küsimust lahti mõtestama, siis asi läheb keeruliseks. Miks aga nende samade põhjuste tõttu, et kes need on, mis, mis nad teevad siin, mis tasemel nad on? Ja muide näiteks ka loenguid pidades kui on mingi pikem loengutsükkel, siis ma üldreeglina olen alustanud ikka niimoodi, et iga loenguga kuulaja ka endast midagi räägiks, sest väga oluline on teada saada, kellega sa räägid. Eks ole, ja paraku liiga tihti tehakse just see viga, et, et räägitakse mõnega võib-olla liiga keeruliselt ja mõnega võib-olla liiga primitiivselt. Mõlemad on valed lahendid, jällegi tuleb leida see keskvõi optimaalne tee. Muidugi, ega inimest ega me isegi ennast ju ei tunne, aga kui nüüd teistpidi äärmusesse minna, eks ole. Aga mingil määral saab ikkagi aru sellest ütleme, millistes kategooriates laias laastus saaks ja tuleks. Ja nii on muide nende kosmosetegelastega ka, et, et kõigepealt tuleb aru saada, mis ja kuidas. Mida sa soovitad inimesel veel lisaks uurida? Millele lisaks täna räägitule, et äkki soovitad mõnda teost, kas autoreid raamatuid? Ma ei soovita inimestel palju lugeda. Palju lugemine viib selleni, et lihtsalt hakatakse sportlikud olemast taga ajama, tuleb lugeda vähe, aga kvaliteetseid asju. Teatud mõttes on siin paralleel ka söömisega. Et me kipume pigem liig sööma. Tegelikult oleks tark siia vähe ja kvaliteetseid asju. Ja sama on ka raamatutega, et vähe ja kvaliteetseid, aga siis ka väga põhjalikult ja sügavuti minna. Kui sa küsid, et mida nüüd väljaspool budismi, siis siis kindlasti tuleks vaadelda ja uurida ka maailma erinevaid tsivilisatsioone ja ja pole ka paha muidugi. Näiteks noh, kas või mingil määral olla kursis sellega, mis toimub kvantfüüsikas või, või, või astrofüüsikas või, või mõnes muus teadusharus. Mida see annab, see annab jällegi. See täiendab seda pilti sellest, kus me oleme, mis me oleme ja kuidas me oleme. Ei soovita siiski mõningaid budismi teoseid, et sa mainisid enne näiteks hamma Paadat. No kindlasti jah kolm budism budismi pühad raamatud, esimene, teine, kolmas kindlasti Linnart Mälli autori raamat Nulli ja lõpmatuse kohal. Ja mida siis veel? Nojah, kindlasti muidugi dalai-laama raamatud, neid on ju terve, terve virn, ma isegi ei ole praegu täna väga kursis, palju neid on välja tulnud, neid on kindlasti üle 10 juba. Ja need on üsnagi lahedad lugemised. Selles mõttes, et neid võib täiesti ka öökapi peal hoida ja sirvida siit ja sealt ja ja nüüd on väga lihtsas inimlikus keeles kirjutatud, need ei ole enamjaolt mõnedes on ka keerukamaid asju, aga, aga mis muidugi dalai-laama suurust näitab, on see, et ta oskab väga keerulistest asjadest ka väga lihtsalt rääkida. See on järjekordne näide. Kõrgpilotaažis. Jah, ja keda siis huvitavad, peagi algavad Budismi Instituudi loengud, siis vaadake internetist. WWW Budismi Instituut, punkt ee. Suur tänu sulle, Sven Grünberg meid budismi teemadel valgustasid. Ja muidugi tänud teile, head raadiokuulajad. Loodan, et leidsite tänasest saatest endale nii mõndagi avardavad õpetlikku ja inspireerivat. Ilmselt teate juba hästi, et nii tänast kui ka kõiki eelnevaid saateid saate arhiivist järelkuulata. Seda siis raadio kahe kodulehelt R2. Ee kaldkriips, hallo, kosmos ja internetis ringi kolades olete teretulnud uudistama ning ka oma temaatilisi leide teistega jagama. Kosmonaut. Klubisse Facebook'is aadressil Facebook. Punkt. Com kaldkriips hallo kosmos. Kohtumiseni taas nädala pärast samal ajal. Sagedusel kell kaks raadio kaks, seniks aga olge veadel. Kõige paremat teile.