Eks liibris? Täna on mees Doris Kareva luuleraamatud ja stuudios on Elo Viiding. Eestis on õnneks palju luuletajaid, kelle puhul võib rääkida nende luule ulatuslikust mõjust. Vähem olla ka luuletajaid, kelle luulele on iseäralik erakordne sukestiivsus ning kellele on antud ilmutusliku sõnumise anud. Üheks niisuguseks luuletajaks on Doris Kareva. Igal sõltumatu loojal tekib hulk jäljendajaid, kelle teadvusesse tema poeetiline keel kinnistub. Ka neid, kes teda otseselt ei jäljendada, kuid kelle teadvusesse samuti tema keel on pidama jäänud. Sageli on võimalik haarata või omandada võimaliku poeetilise eelkäija keele pealispinda matkida lauseehitust, kuid osa selle Eeessentsist, põhjusest, sisust ja tuumast jääb jäljendajatele alati kättesaamatuks. See tõestab veel kord, et vaid jäljendamatu luuletaja on jäljendatav alles siis, kui on viimaks selgunud tema loomingu kordumatus. Poeetilise keele tugeva kinnistumise puhul teadvus peab selles järelikult olema midagi niisugust, mille jälile on ehk raske saada luuletaja loomingut mõistuspäraselt analüüsides peab paratamatult minema teist ehk tunnetuse teed ning püüdma tuletada meelde hetke, mil esmakordselt loetud luuletust teadvust läbistas. Sünge sügis, udu üle ilma. Sulen silmad ning nad avan taas. Ikka hinges, aga juba hilja. Puude õrnad ehted poris maas. Kõigist teedest meelde jäänud üksainus, mida läksin teisi põlates ülbe oma üksilduse vaimus, vankumatu kõrge kohtu ees. Kuhu jõudsin ikka siiasamma. Iga tee on igavene ring. Kõrgel nõlval uttu eksinud lamba häälitsuses kaasa kajab hing. Doris Kareva luuletuumast rääkides ei saa mööda minna armastusluulest. Väidan, et armastusluule on suur luule suur kunst. Seda ei ole raske mõista, kuid seda on keeruline kirjutada, nii et tulemus oleks mõjuv. Armastus kui läbiv teema luuletaja loomingus on igasuunaliselt laiendatud kristlikus võtmes loetuna, on see andestuse ja halastusega seotud või ligimesearmastus teise armastus, millest otseselt ju kasu ei saa. Luule ja armastuse vahele armastatakse panna võrdusmärki, sest tulu sellest ju niikuinii ei tõuse. Kuid tsensuuri ajal võis armastusluule teha inimhingedele imetuma tähendamis sõnalikkuses on vähemalt praegusel ajal kindel, et armastus kui niisugune on alati Timml. Kui ajalehte ostetakse suurte ohvrirohkete õnnetuste ehk suur uudiste pärast, koguvad kirjastajad üle kogu maailma suurmeistrite suuri sõnu, et neid suurtest iraažides vastavateemalistes pühadekogumikes, kas nende eluajal või pärast seda suurtele rahvahulkadele müüki paisata. Läbi armastusluule võib luule juurde tulla ja läbi selle võib luulega ka lõpparve teha. Siiski on Doris Kareva luules midagi olulist, mis oleks justkui rohkem kui armastusluule ja rohkem kui luule üldse. Armuaja kaalukaia tunde rõhult raske valiku puhul eristus minu jaoks see miski ehk oluline, eriti selgelt. Mis see on. Arvatavasti on see inimlik mure inimese pärast, kes sotsiaalses mõttes igavesti kaitsetuna peab toetuma omaenese meelekindlusele, mis tahes ajas. Üks millisel maal ei tule teist ja paremat maailma meie jaoks, nii nagu ühtki tegu ei tõsta ümber? Tuul ja taevas täna teine on kui eile. Ei-ei, ühtki tuge väljaspool me hapraid piire. Valgus vaid Doris Kareva luulekogud on algusest peale väga täpselt ja mõtestatult justkui muusikaliselt läbi komponeeritud. Tema tekstide valikus ei näi olevat midagi juhuslikku. Alates esimestest kogudest on ta äärmiselt meelekindlalt sõltumatult ja muutumatult liikunud justkui mööda määratud trajektoori, teades, kuhu täpselt ta kavatseb välja jõuda. Valiku, kus armuaeg kirjastus Eesti Raamat 1990 on kogutud, ilmunud ja ilmumata luuletused aastatest 1975 kuni 1990. Luuletused on jagatud tsüklitesse, põletused, pimestused. Kui esimesed Doris Kareva luulemõjutused minu kui luuletaja teadvusesse tõstis luulekogu ööpildid, mis oma lakoonilisuses kätkes täpseid sõnatud kaadreid ning kus luuletaja enda sõnadega öeldult oli maailm suurem kui see, millest kõnelevad salongid siis Kareva luule ilmutuslikkusest sain aimu just valikkogu armuaeg puhul. Õigemini toosama ilmutuslikus kinnistus lõplikult. Tuletades meelde aega, mil ilmus armuaeg, valmistas luule oma lugejat parasjagu ette suureks murdepunktiks. Siinkirjutaja alustas luule avaldamist ajal, mil nii poliitilises mõttes kui ka kujundlikult oli sõnadel kord ja kaos hoopis teine tähendus kui praegu. Aastal 1992 on Doris Kareva toonases rahva hääles terava absurditajuga kirjeldanud pilti ajast, mil tema luulekogumikku armuaeg müüdi Tallinna Rae valuuta kaupluses. Tsiteerin. Praegusajal tulevad tulusalt välja anda kõik, mis vähegi trükimusta kannatab, paremad asjad aga avaldada esmalt välismaal või panna kõrvale kõrgemaid honorar ootama. Tsitaadi lõpp. Uus tsitaat. Alandavad tajub igaüks erinevalt, nii nagu mõne jaoks on alandav supiköök on minu jaoks häbiväärne, mu raamatumüük valuutaäris, samal ajal kui koolilapsed maaraamatukogudes on sunnitud tekste käsitsi ümber kirjutama. Hoolimata ajast või oludest on luule siiski luule. Ja luuletus on hea siis, kui ta läheb iseeneses lõpuni. Luuletus puudutab ka füüsiliselt. Inimesel on vaimne ja kehaline mälu, need on lahutamatud. Kõikvõimalikud traumad võivad mängida luule kirjutamisel olulist rolli, ehkki ei pruugi seda teha, kui on tegu puhtalt intellektuaalse luulega. Ent luule peab siiski rääkima sellest, millest tavaliselt ei räägita. Luuletaja peab olema avalikult kaitsetu. Hea luuletaja on niisugune, kelle tekstid mängivad inimliku ehk lugeja vastuvõtupiiril. Doris Kareva luule puhul see nii ongi. Tema luule peajooneks on sugestiivsus, mis alati teenib mõtet. Tema lausung on pidev liikumine millegi suunas. Seda võib võrrelda ka meditatiivse tegevusega. Kareva luules ei kohta kunagi mõne konkreetse idee või lihtsalt meeleolupildi luulendamist või sõnademängu mängu pärast. Luuletaja on oma loomingu algusest peale järk-järgult liikunud väljenduse ülemuse poole. Koos sellega kasvab ka tema lausumise sukestiilsus. Olulised on märksõnad. Puhas püha, igavene. Et huvitaval kombel on see ülevuski alati mõtteliselt täidetud. Päris kindlasti, teab luulelugejaid tänasel päeval võib luulekeelt pidada töökojaks või laboratooriumiks. Luuletajad, eriti noorema põlvkonna luuletajad on lõhkunud algse ära proovitud tähenduslikkuse, asendades luulekeelde kinnistunud tähendused päris uutega või teisendanud keelt oma eesmärgi kohaselt hoopis eksperimentaalsel viisil. Eesti luules on tugev nüansi ja kaude ütlemise traditsioon. Aastakümneid peentest vihjetest läbi imbunud võõra võimu all hingitsevas keeleruumis on mõjuv luule, eelkõige ilmutuslik. Teiseks Doris Kareva luule üheks peajooneks on ilmutuslikus. Praeguse luule konteksti kirevuses võib Doris Kareva looming taas lugedes ja uuesti avastades olla ehk midagi väga erandliku. Säilib ka võimalus seda 10 aasta pärast ehk hoopis teisiti lugeda, rääkis Elo Viiding. Raamatuaasta lehekülgi.