See on kohutavalt kauge aeg, kui võrrelda nende aastatega, mida ühel inimesel on antud. Oli aasta 1934 ja noor juuratudeng jurišmakov, kellest on jutt sai ülesande avaldada venekeelne Gustav Suitsu luulekogu. Peame meeles, et hiljuti sai juriishmakov 80 aastaseks. Juris omakovist tuligi eesti luuletõlkija vene keelde, temast ei saanud silmapaistvat luuletajat, temast ei saanud silmapaistvat kirjandusteadlast. Aga temast sai eesti kultuuri tutvustaja venelastele ja vene kultuuri tutvustaja eestlastele. Venelased tari sündinud Peterburis ja lõpetanud Tartus sealse vene gümnaasiumi. Niisiis üheksateistaastane noormees oli avaldanud oma esimese luuleraamatu ja pärast seda avaldas ta Gustav Suitsu luulekogu. Läks aasta ja ta avaldas Marie Underi luulekogu vene keeles. Mõlemad raamatut kandsid pealkirja valitud luuletused. Siit jätkab juba Juri Žukov. Noor-Eesti kirjastus tegi mulle ettepanekut anda välja Gustav Suitsu valitud tõlkekogu vene keeles. Selle toimetajaks oli keele tuntud rahvakirjanik Friedebert Tuglas. Tema juures ma sel puhul käisin, elas kirjanik Melchiori Veski tänaval Tartus. Üks selle maja küll ütles, oli just meil saeveski tänaval ja seal asus ka katusekambris elas poeet, keda ma väga kõrgelt hindan, see on Heiti Talvik, Emajõe kaldal oli meil tol ajal laat laadapäeval ühe vanakese, kusjuures vaatasin väga usinasti raamatuid ja siis nagu keegi nagu müksas. Oi, ma ei tea, kuidas teile ütelda. Siis palun majandus- ja, ja möll algusest pääle oli meie jutu sees kõige tähtsam just aramat suits mainis muide, et meie ajal raamat on orb. Et raamatuid tuleb hinnata ja tuleb kaua aega otsida, enne kus sa leiad midagi nihukest väljapaistvad ja mäletan, seal seal parajasti oli üks luuletuskogu hollandi keeles ja no Melchior vot ja siis pärast professor ütles mulle, et kui mul on aega ja mahti, ma võiks tema juurde sisse astuda ja mainis oma aadresse, no ma mõtlen All asuv kunstimuuseum seal oli mitu tuba. Poole helistasin ja siis professor ise tuli mulle vastu, kui ma õppisin Tartus vene gümnaasiumis. Ma juba tollal tõlkisin eesti luuled esijoones Gustav Suitsu luuletusi ja mul oli muidugi emal Need nagu julgust näidata nihukesele kuulsale autorile minu tõlked, katsetusi, tõlketöid. Ma hoidsin niux vihiku ja tiiviku sees oli mul ümber kirjutatud minu tõlked. Tal oli huvitav, et tema kabinetis on, oli üks laud sellel laual lõdvesid raamatud, mis on vastilmunud no ja mis seal olid kingitud talle Eesti ja välismaa kirjanike poolt. See. Kolkapäras pool üsna sageli just sellepärast, et ma siirdusin vene kirjanduse tõlkimisele eesti keelde ja mind huvitas protsess Tehke sellest välja. Teil tulevad rasked päevad cute hakata tõlkima eesti keelde, nimelt meil on palju niisugusi inimesi, kellel lihtsalt on varsti kuulda, et perekonnanimi on nüüd käes ja. Selle külge hakad õpetajat vaat venelane ja solgib eesti keele ja. Aga nüüd teie tõlked suitsu endal luulest eesti keelest vene keelde, kuidas ta neid hindas? Temal oli ju väga suur kaal Noor-Eesti kirjastuses ja kui tal ei oleks heasoovliku vaadet minu töödele, siis see raama tööleski ilmunud. Vaadake, suits oli ka minu heategija ja selles mõttes, et tema leidis mulle õpilasi Eestisse. Mul on hästi meeles tõlkes tants. Näiteks see tahtis tõlkida. Paberipreemiad ja, ja sel puhul oli palju selliseid katsetusi tõlkida laiali haardeliselt meie rootsi keelde korki teoseid, teater, meel oli viisiks külastada kohvikuid. See oli mitte üksnes Werneri kohvik või väga kuulus omal ajal. Kolme koopa kohvik. Kui nüüd võrrelda omavahel seda Kokokod, Verneriti, Ateenat ja kuidas need omavahel võrrelda? Ja ja sellepärast seal käisid väga paljud kirjanikud ja kunstnikud. See ongi võib-olla naljakas, aga ma ütlen teile näiteks Werneri kohvikus. Semper oskas niimoodi teha. Ta oli Loomingu toimetaja. Eta. Loomingu jaoks ja siin lepiti kokku tulevase numbri sisu, see on niivõrd huvitav, et praegu töötab palju kaastöölisi Loomingu toimetamisel Talle lüps. Ainus Semper oskas teha niiviisi, et tema puutus kokku kõigiga, ei olnud vaja talle koju minna. Näss mäletan mulle ta tellis, see oli kuulsa ukraina luuletaja Ševtšenko näiteks kohta artikli. Loomingu jaoks ja kirjutasin artikli varis Pasternaki kohta ja see ilmus ürgajal nii-ütelda. Vähe on praegu kahjuks järelejäänud endistest loomingu kaastöölistest, kõige tähtsam on see, et tol ajal On selline, et professoreid käis rohkem ikkagi Werneri kohvikus, aga maalikunstnikke oli palju tollal kogu kohviku, siis võis seal aga arvujad suures külluses. Aga Gustav Suitsu ikkagi jäi rohkem Werner truu just võib-olla sellepärases. Kusagil meil kohvikutes ei olnud nii palju välismaa. Ajalehti, mis toimus Ateenas? Vot see on, ma olen halb kõnekaaslane, ma Ateenas väga harva käisin. Käisin muidugi siis, kui mul olid tegemist ajakirjaga tänapäev, teiste hulgas ilmusid. Talletada vaikiv ajastu ja nii edasi. Ma tahaks ütelda, et Gustav Suitsu puhul, et näiteks minu tõlgitud Puškini luuletused klaasid Tartu Ülikooli aulas õhtu sel õhtul, kus Gustav suits esines omaettekanne kuulsovene luulet, loomingust suitsule eriti meeldisid minu tõlked Lermontovi mäe tallald. Tõlkisin deemonid, mäletan, et see kolmas Kastekkerkis varjust kui kalliskivi kiirgav tahk tariaal kui ussipesa valla karm tööle kulla. Head tööd ja ja tõlkisin tervenisti Lermontovi poeeme. Kahjuks näedki jäid kaduma uus peatükk, kuus, nimi Heiti Talvik, vaadake minu. Armees tollal käis minu isa juures ja nad mängisid malet ja malet. Minu isa oli hea maletaja, veemajas käis ka professor Jüri out, kes oli oivaline maletaja. Ja koos Viidinguga käis meie majas ka tema sõber Heiti Talvik. Heiti Talvik oli huvitatud vine tööst eesti kirjanduse tõlkimise valdkonnas. Vene keelde tundis ta väga hästi vene keelt. Ja tema luges luuletusi vene keeles. Vis ta laulvald laulvaid ta esitas, needeegoldas ja, ja ta meie korteris ta käis. Ma käisin ka tema juures külas, seal meritsi Veski tänavas. Temal oli suur huvi nõukogu vene kirjanduse vastu nii-ütelda. Dollalme rääkisime ka Nõukogude luuletajates, aga Heikitanlikuna eriti lähedane oli prantsuse kultuur ja prantsuse luuletaja. Tema tahtis alatit tõlkida prantsuse luule dusi värsse eesti keelde aga ka Aleksander bloki looming oli talle lähedane. Kuid teil on käepärast mõni Talviku raamad sihtvõitlus selles veenduda, kuivõrd suur huvi oli talvikul just vene sümbolistide loomingu vask. Ta oli teravmeelne, vahetevahel ta isegi olenemata sellest Betti Alver oli tema abikaasa. Tema oskas vahel Leida Alveri luule. Ta oli halastamata kriitik temaga. Mul on niisugune komplementaarne, tema, tema, isegi, nii et võti isegi vahest kart sõtkuda Hatcher tema tõlkeid, eriti Puškini arvustada. Tema oli väga otsekohene. Näed sa alati seda, mis ta mõtles? Ma arvan, et see mõjus ka edaspidi tema saatusele. Teie olete pärit perekonnast, kus oli tihe side tolleaegse vene diaatriga tartus. Teie isa oli teatrilavastaja režissöör. Mis laadise teater oli sel ajal Tartus? Vaadake, mul on nii hea meel, et see hoone, kus mängis Vene trupp, on alles, see on nii algeliselt, see on saksa teater. See hoone on väga ilus, on ehitatud. Arhitekt. Saksa teada endise võrdleb, kuidas tahate nimetada? Aed on saar, praevuse aed ei, ei kõlba kusagile, ka vanasti oli tore tiik, oli seal ka saarekene ja lehtla ja Jänedal seal. Üsna sageli võis näha Oskar Lutsu, Oskar Luts 1000 teated, üks prominentseid Tartu kujusid, Ida tärtlaneduda töönd. Aineks oli esijoones teater. Ma olen noores peas ka tuttav Lutsu abikaasaga. Kadunud Valentina Luts, kes oli valgevenelane ja kes suri juba pääle sõja siis kui oli asutatud Oskar Lutsu muuseum. Tartus. Need olid valitsus osutus kirjanikele tähelepanu vot siis sellest Rääkige sellest juubelipeost. Juubelipidu oli väga imelik. Tähendab, rahvast oli muidugi palju ja mõned vanad kirjanikud pidasid kõnesid nii pidulikus toonis ja kustumas hinnati teda kõrgelt. Oskar Lutsu. Ta oli see väga teravmeelne ja tema mõistis vahest kust on pärit see või teine ütelus ja mis puhul mäletan, üks tegelastest rääkis temast nii. Pastorit. Et ei pidulauda, ei kõlba, Oskar Luts tõusis üles, läks terasukse ja tõesti, seal oli kolm Harrifooge külastajaid ja ja nemad tulid suudlesite, ta ei ütelnud mitte midagi, suudlused Oskar. Ja siis siis kirjanik pöördus seltskonna poole, ütles, vot, seal tulid minu õiged minu õiged sõbrad, head ja õiged kirjandus, prototüübid ja Oskar Lutsu juubeli Tartus suursündmuseks. Just sellepärast, et ta oli ääretult populaarne ja teda tunti igal pool ja mäletan meil tollal tänaval 13 asus üks vene klubi, kus minu isa lavastas ka terve rida näidendeid ja nii edasi. Tol ajal esines ka miilitsakorjus ja no vaadake, aastad mööduvad, praegu me räägime ühteviisi Tollo teistviisi. Oskar Luts oli väga maruvihane, kui ta kuulis, et Estonia teater ei võtnud viritsa korjust isegi sinna teatri statistina koorilaulja et temal olevat mingisugune Ukraina aktsent ja nii edasi möödusid aastad, kui me käisime koos Oskar Lutsuga Ateenas, kas mitte kohvikus, vaid. No ja siis tuli kinno lavale kuulus Geoskus, miilitsakorjus tõusis maailma tuntuaator, lauljate hulgas oli Viini ja suur valss viini elus ja nii edasi ja siis Lutsu lüheksot, vaata tema õppis enne saksa keeles. Siis õppis inglise keel küllata, vist kui eesti. Toredasti ja meie ei oleks ilma niisuguses suures kunstnikus. Ta oli väga lahke, mõned konfliktid tal olid isegi sildistada. Mis ta, see oli Eesti niisugune aeg, kus istutati nimesid ja siis ma läksin praegu parajasti sõitsistega ja siis tuli Aia tänaval meile vastu lets ja luts oli muidugi heas tavas, nagu päästetemaga juhtus Jaidudes trastu sutisse kiis. Et no kuidas ütelda. Ma süttisse tundsin hästi, tema elas minu läheduses tol ajal, Me elasime kevade tänaval, see on vist August Kitzbergi tänav. Ja no ja siis vist puul, seal läheduses elas ka Tähe tänava läheduses Betti Alver ja süttis ja süttis, too oli väga nihukene tegelane, kes, Nüüd oli juttu vahepeal teatrist, teie perekonnad, teatriarmastusest on üks lõbus episood teie lapsepõlves, kuidas te Anna Karenina mängisite Andermeenesse? Partnarquid kuulus näitleja arbiinina. Arbiine oli kaunitar ja tema oli ema poolt inglanna ja parastama sõitis ka Inglismaale ja mängis ka Hollywoodis. Aga Vello, ta oli tuttav kas selle poolest, et tema oli abielus Valti aadlikuga, Parun lärsse, aga sõna tema ikkagi? Nimiteatris oli arbiinile? No vot, minu isal parajasti lavastas Leodo. Taluma mad pretensioonid seal selles lavastuses on see anna käri poeg esineb esimeses ja viimases vaatuses, no lähenes viimane vaatus ja äkitselt Ma ütlesin, kulisside taga istusin, seal olid seal mõned kirjanikud ja mõtlesime, et teate, ma enam ei mängi mänge. Tahan magada ja lähen magama paremini. Ma ei taha enam mängida. Omadi Aleksandri koogiga, niisugused tingimused, no oli juba aeg lavale minna ja siis armeenina tuli minu juurde, suudles mind, ütles. Praegu lavale seal oli palju kirjanikke, muuhulgas ka söökistega süütesse, ütles tiri. Mulluse suudlus kolu. Sügis oli nii natuke nagu armunud armeesse ja kirjutas talle luuletusi ja käis tema juures isegi külas sest sügiste oli teatri vene inimene ka. Aga eesti kirjanduse puhul ma tahaks ütelda. Tartus ja, ja sellepärast ma tundsin kõiki neid nimesid, keda praegu arvatakse olevat eesti kirjanduse klassikuid. Paistab öösõna, et inimene puutus kokku niisuguste suurte eesti kirjanduse esindajatega.