Küllap tallinlased ja muidugi teised on kuulnud, et Tallinn tähistab tänavu 700 viiekümnendat aastapäeva mil Tallinnale omistati Lübecki linnaõigused ja see oli viie teistel mail mil Taani kuningas Erik adra raha kirjutas ühes Taanis asuvas lossis Stahli sõõriku, milles ta teatas, et meie jumala armust Taani ja taanlaste slaavlaste kuningast ning Eestimaa hertsog annetame Tallinna kodanikele samasugused õigused nagu on Lübecki kodanikel. Tallinna linn on loomulikult tänulik Lübecki linnale selle kunagi osutatud au ja vastutuleku eest ning tahab ka omalt poolt kuidagi tähelepanu avaldada, et me pole seda teps mitte unustanud ja tänulik olla. Ja see näis meile on võimalik kultuuri väetise vahendusel. Ja nimelt lähtudes sellest, et on kaks kunstiteost või olid kaks kunstiteost, neil on üks järelejäänud mis sidusid Tallinna Lübecki eriti tihedalt, need olid just kummagi linna surmatantsud. Ka meil Tallinnas kunstimuuseumipedagoogika osakond ja Sally stuudio korraldasid ju nõndaviisi, et Tallinna lapsed joonistasid ja maalisid uue surmatantsu lähtedes vanast Niguliste surmatantsust ja täiendades seda moodsate figuuridega nagu ärimees, narkomaania, joodik ja fotomodell ja virulind ja nii edasi ja nii edasi. Siis surmatants oli välja pandud kõigepealt jõhvi kirikus, pärast seda Tallinnast näidati. Ja siis sai mõeldud ja arutatud, et kui saadakse, kes selle laste surmatantsu siis Lüübekisse Maarja kirikusse kus oli siis esimene nõtke poolt maalitud surmatants mõningate andmete järgi 1463, aga mõningate andmete järgi aastal 1460 uus maalitud ja üles riputatud, mis kujunes tüübeki kõige kuulsamaks kunstiteoseks ja milles alates kujunes aga tülikaks, sest et Lüübekisse vana surmatants oli mõnevõrra ajast kannatada saanud ja siis ta asendati koopiaga aastal 1701. Ja see vana, originaalse, räbaldunud või tehtinud lõuend lihtsalt ilmselt põletati ära. Tuleme veel tagasi selle laste Lübecki surmatantsu juurde, õigemini Tallinna laste surmatantsu hurda. Kuidas võeti kirikusse laste töö vastu, kas sa nägid, käisid reageeringuid, milline see vastuvõtt oli Lübeckis, sellest ma tahaksingi veel mõne sõnaga rääkida. Vaat üks nendest inimestest, kes korraldas nüüd Saksa poolelt selle näituseviimist ja eksponeerimist Lübecki Maarja kirikus. Titter Herman diakold, tema ütles niimoodi, et surmatants see on ajend, et elu mõtte üle järele mõelda. Ja minu meelest see on kõige tabavam kokku võtta surmatantsualaste maalide poeemide heliteost, mõttest ja niisamuti ütles üks teine mulle tundmatuks jäänud härrasmees, et jaa, surm seisab kõrval, kuid mitte alati ähvardavalt. Ja selles mõttes tulebki surma võtta niisama rahulikult ja loomulikult nagu sündi, mis meid kõiki paneb nagu vaimustama, rõõmustab, aga surm on ühiskonnale inimkonnale vajalik, töömees, sellepärast mõelgem korraks hetkeks, mis juhtuks siis, kui oleksime surematud, Maasaks meid, jäiseid toimuks paratamatult mingi katastroof, üldine hukatus ja nii siis sõrm võtab pidevalt tema lõikust, aga ta, see on vajalik selleks, et teha ruumi järgmistele põlvkondadele. Kuigi surmalõikus on mõnigi kord stiihiline. Ta on mõnikord valimatu ja viib endaga kaasa ka need, kes võiksid veel kesta. Nagu me ju teame. Nüüd me oleme jõudnud selle kunstiteose problemaatikale hästi lähedal on, ma arvan, see on kogu nende tööde, selle sarja ja seeria põhiolemus. Aga kuskohast hakkas kunstiajaloolase seisukohast see traditsioon peale tallane, väga pikalt juured ja kaugeleulatuvad juured. Ja, ja tähendab omal ajal oli see surma ja surnutekultus kristluse-eelsetes, religioonides, antiikajal ja samuti see esivanemate austamine, mida meie teame ka eesti talupoeglikust, keskkonnast, selle hingedeaja ja hingede rändamise aja näol mille, tõsi küll, vanas eesti rahvausus, ega need hinge ei kardetud, nede peetati kurjedeks ohtlikeks kodukäijateks kummitusteks nende esituntud hirmuvaid. Arvati, et nad tulevad koju ja neid on vaja kostitada, sõbralikult vastu võtta, sest et nemad teispoolsusest võivad mõjutada ka, aga meie head käekäiku ja kui meie neisse ei suhtu hästi, need ei postita piisavalt, nendega ei kõnele kenasti hingedeajal, siis nad võivad ka vihastada, meile midagi paha teha või paha soovida. Ja võib olla, olles siiski kristluse mõjul suhtumine vaimudesse ja hingedesse muutunud niisuguseks halvemaks ja neid on hakatud sageli käsitama kui hirmuäratavaid, kummitusi, keskeerija, vampiire või midagi taolist, kes justkui tulevad teispoolsusest meie juurde ainult selleks, et meid kägistada, tappa või meile kurje teha või vähemasti meid hirmsasti ehmatada. Aga see nii, aga kui need surmatantsu, kui kunstilise teema juurde tulla, siis asi sai alguse 1300 kuuekümnendatel aastatel kui Euroopas möllas vägev katkulaine, mis mõningate arvamuste järgi viis kaasa enam kui kolmandiku kogu Euroopa elanikkonnast. Kummalisel kombel kombel ei ole sellekohase katku kohta mingisuguseid andmeid Eestit puudutavates kroonikates, aga aga väidetavasti on see laastanud kogu Euroopat ja kõik kindlasti, kes on vähegi lugejad, teavad ju Ta Bocatšide Cameroni, mis on tekkinud kirja pandud just selle musta katku ajal, kui üks seltskond selliseid järjest perekondadest pärinevaid noori selleks, et põgeneda katku eest siirdehüvitiste kinnistut suletud lossi. Ja selleks, et aega viita, jutustasid üksteisele neid toredaid armastust, lugusid, mida siis pokaitse on kirja pandud, vot see oli see aeg omal ajal, siis kui see möödusse katke siis mõningates linnades tihti niisugusi tantse, et kostüüm, eriti mõned inimesed surmaks vikatimeheks, maaliti luukere sarnaseks ja siis saadeti ta tantsides linnast välja neljamuusika saatel ja see oli katku ärasaatmine, vabanemine surmaohust. See oli üks niisugune tantsulist laululine etendus millega kaasnes ka surmatantsupoeem, mis loodi värsid, mida ette kanti, ja vot need värsid, kui need värsid olid juba loodud ja tantsukomme oli, siis hakati seda kunstis jäädvustama. Aga kuna Kunstis taheti, et see dialoog oleks elavate ja surma vahel, siis ei kasutata mitte ühte surma vaid surma multiplitseeriti, nii et ta on inimene ja surm, elav inimene, surm, elav inimene, surm ja nende jalgel, nende tekst. Nii tekkis 14 sajandi teisel poolel surmatantsuteema kunstis, tähendab poeesia ja tantsufolkloori mõjul. Ja kui me nüüd räägime Tallinna surmatantsust, tuletame meelde, säilinud on sellest ainult esimene veerand, sa umbes pooleteist meetri kõrgune lõuend, ta algselt oli kuskil 30 meetrit pikk, praegu ta on pikk seitse ja pool meetrit seitse ja pool meetrit ja praegu on seal 13 figuuri algav jutlustajast tutvusta natukene neid tegelasi seal. No kõigepealt ma peaksin nii ette tahapoole vaadates Fel meenutama, et euroopalikus traditsioonis on surmatantsupildid, olgu nad siis seinamaalingud, millest üksjagu on säilinud üle Euroopa, alates Taanist kuni Itaaliani. Sageli küll fragmentidena. Oo jaa, kunagi oli ka lõuendil, aga need on hävinud, selle tõttu Tallinna oma on just eriti haruldane, et on ainus lõuendile surmatantsu oluline fragment. Tantsijaid võis olla alates kuuest paarist kuni 32 paarini. Nii et ühesõnaga olile lähemaid pikemaid surmatantse ja oli ka niisuguseid surmatants, mis olid näiteks selliselt üles ehitatud nagu Berliini Maarja kirikus olev surmatants, kus keskel seisab kristus tema paremal käel seisavad siis kiriklike seisuste esindajaid, vasakul käel seisavad ilmalike seisuste esindajaid ja kontmees on seal siis ka kuskil juures. Vahelinevad Prantsusmaal levis niisugune nagu taans Macavora tüüpi surmatants, mis algab ja lõpeb jutlustaja. Ja siis tulevad vaheldumisi Kont, mehed, Ninge, seisuste esindajaid, kusjuures kõige rea alguses on selle maailma kõige vägevamad. Ja siis tulevad järk-järgult vähemtähtsad ja lõpuks on siis need päris väetid või kas mitte ühiskonna heidikud, mõnel pool võis olla seal lõpus kerjus või või sant, vigane või siis Prantsusmaal mõnikord armuna võrdsustati siis kõige niisuguse hädise jättis mai annetama ka. Ja meil Saksamaal, Saksamaal oli, siis vastasin Ps surmatantsu lõpus, viimane ohver, kelle surm kaasa viis. Kui me nüüd räägime veel Tallinna omast, seal algab jutlustajaga ja siis on järgmine jälle surm, kes mängib torupilli jätta nagu siis annab muusikat teistele, kes siis ringtantsu tantsivad. Vaat mis puutub surmatantsu muusikutesse, siis need võivad olla väga erinevad. Me teame, et Lübecki Maarja kiriku surmatantsul oli hoopis löödi mängija. Aga miks see nii oli, et miks Tallinna surmatantsu sama kunstnik hoopis teistsuguse muusiku valis? Ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et kuigi Troppil oli tegelikult keskajal kogu üle kogu Euroopa levinud, see pole ju mingisugune rahvuslik pille iirlastele ka meile. Aga igatahes, kui me loeme Russovi kroonikaid, siis selgub, et näiteks jaanipäeva tähistamisel oli see ikka põhiline rahvalik muusikafilmis kastist, nagu öeldakse, penikoormatega kaugusele ja ja tegi, andis võimsat helivälja, nii et võib-olla tõesti see, et meie surma Tallinna surmatantsul on muusikuks just nimelt torupillipuhe on seotud kohaliku traditsiooniga, mida Berg nõtke pidi muide, hästi tundma. Sest nagu mitte väga ammu on selgunud, olid ta pärit mitte Saksamaalt, vaid tema isa on väga suure tõenäosuses astmega, oli Tallinna kaupmees Michel matken kes elas laial tänaval, sellest aidanud 29 ja 31, seesama majakompleksi laia tänava Suurtüki tänava nurgal mida üldiselt tuntakse küll hokimaja nime all, sest seal 300 aastat see majavaldus kuulus hukki suguvõsale ja selle põhimaja ees on siis kaks suurt Pärna mis ka eristavad seda maja valdiste kõikidest teistest ja see oli kunagi Natkeni maja ja kuigi Bertnotgenischeni kirjas annetes endist Lassanis Ungaris, aga see võis olla tema vanemate kaubaretke ajal tema isa põhiliselt rändas Flandria vaheti, sealt kaupu Tallinna ja viis, viis viis sinisinna tagasi. Teravilja ja ehituskive muud pidasid tuli vene vene karusnahku ja vaha. Seega võib arvata, et kui sa nüüd tõsi on ja küllap ta on, et tark Nadki veetis ikkagi oma lapsepõlve Tallinnas ja oli siinsete oludega kursis, kuni ta läks, siis saadeti siis koolipoisi eas nii paariteistaastasena kuskile ametit õppima ja kui te olete, kuna teda nähtavasti testi tungivalt huvitas kunst, aga mitte isa kaupmehe amet siis ta sattus vist kuskile turnee-sse Flandresse vaibakudumistöökodadesse ees, sest et on hiljem selgunud, kuigi dokumente ei oleta pidi olema joonistanud cartoon'e pilt vaipadele nende piltvaipade kudumiseks ja sellest pilt vaipadest saigi ta arvatavasti tee sellise surmatantsutegemiseks Lübeckis, kus ta kerkis esimest korda pärast sünnikirja väljaandmist esile seoses Lübecki maalrid kaebusega. Et nüüd mingi vabameister, kes pole tsunfti liige, on maalinud lõuendil mis on ju täiesti jabur tolleaegse aru saama meelest, mil kõik maalisid kas seinale või laudadele maalinud lõuendile mingisuguse surmatantsu ja vaata, huvitav on muide see, et kas on õigus Lübecki uurijal, kes väidab, et senised mis seal valesti tõlgendanud, aastaarvu, mis oli Lübecki surmatantsul, tähendab põhiliselt pakutud 1463, aga tool leidis, et seal võiks olla loetav 1466. Milles on erinevus, mida see muudaks? See muudaks tegelikult väga palju, Bert Nadke isiklikus suhtumises, sest on teada, et nimed 1464. aastal oli, tekkis suur katkuepideemia, mis juudiskata Tallinna. Ja nimelt Bert Notke õe 13-st lapsest jäi ellu ainult üks, selles samas Tallinna majas, mis on lai tänav 29 ja vatesse suur katkuepideemia võis luua niisugusse psühholoogilised tausta. Nii hästi Lüübekisse Lübecki raehärrad tellisid Maarja kiriku jaoks sellise dekadentlik motiiviga pildi ja samal ajal võisse hingeliselt mõjutada ka noorterpnodget, kelle suguvõsa oli sellest katkust rängalt tabatud. Et ta leidis, et talle sobib, ta tahab seda teha, et oleks võinud ju ka ära öelda, eks ole. Ja kui tema selle asja siiski saalis siis võimalik, et no igatahes nii on kergem kujutleda ja usutav kujutleda, et niisugune hingeline rappustes võistele kunstniku mõjutada sellist pilti maalima Lübecki Maarja kiriku jaoks Olive keraadisid. Aga tellimägi välja maksma. Ja see pilt igatahes õnnestus, sest selle õnnestumise märgiks on, et temast tehti palju puulõikeid, mida levitati ja, ja ka hiljem, kui selle originaali asemel koopia, siis oli ta ikkagi nii mõjukas, et selle alusel lavastati küll balleti, kirjutati heliteoseid ja veel 20. sajandil kahe maailmasõja vahel oli nii-öelda Lübecki surmatantsu retseptsioon nii tugev, et see surmatants oli kahtlemata Lübecki linna kõige kuulsam kunstiteos. Igal juhul 35 aastat hiljem tuli ta selle teema juurde tagasi ja sündis see Tallinna surmad, sest me ei tea täpselt, mitu aastat umbes 30 aastat arvatavasti, sest nii arvas ühelt poolt meie väga andekas uuri Anna-Mai Lumiste, kes on kirjutanud ka raamatu Tallinna surmatantsu kohta, mis ilmus 70-ni neljandal aastal ja seal väljendas tema esimesena neid seisukohti, mida läänes veel Saksamaal ei aktsepteeritud Lübeckis toona aga, mis hiljem on omaks võetud. Nimelt see kunstiajalooline niukene uurimuslik intriige, mis tollal tekkis Mailumist raamatuga seisnes selles, et Tallinna surmatantsu oli enne restaureerimist olid, oli kaetud ülemaalingutega tumelakiga temaga kunstilise kvaliteedi üle oli võimatu otsustada, tegeldes autorimaaling üldse ei olnudki näha kuni kuuekümnete aastate alguseni ja siis oli ükssarv, kus oli niimoodi läinud sajandil, mis tekkis, kui märgati seost sarnasust Lübecki teine surmatantsude vahel arvata küllaltki tallinna oman Lüübikama vana koopia. Siis tekkis vahepeal veel üsna fantastiline hüpotees, mis seisnes selles, et Tallinna surmatants on tegelikult Lübecki vana surmatantsu originaali algusosa. Et kuidas neid vaata, see oli niimoodi, et on teada, et 1500 kaheksakümnendatel aastatel üks maalikunstnik, Silvesterwans folle sai Lübecki Maarja kirikult tellimusse parandada Notke surmatantsu. Ja siis ta ostis mõnevõrra lõuendit ja siis tekkis seda ürikut lugenud kunsti alles armunet, võib-olla siis kuna sinna kabelisse pidi ehitatama sisse oreli, rõdu ja Maali jaoks, mis oli kinnitatud seintele nagu freespingi kohal ja vähem ruumi. Et siis võib-olla lõigati üks tükk sellest originaalist välja, asendati vähendatud koopiaga, aga seda välja lõigata, tüki visatud minema, vaidlema müüdi kellelegi asjahuvilisele, selleks võis olla keegi Tallinna kaupmees, kes ostis selle, kinkis oma kihelkonna kirikule seal Tallinna Niguliste kirikule ja seda hüpoteesi neist toetavad ka asjaolu, et kuigi Niguliste kirikuraamatuid säilinud 15 sajandi keskpaigast ja ka sellest ajast, mil ehitati seda Antonis kabelit, kuhu surmatants paigutati ja kust praegu on et ilmub ta dokumentidesse tegelikult suhteliselt hilisel ajal, nimelt aastal 1603 on alustanud tookord nõus kiriku eestseisja Jostunte uut kirikuraamatut märkmete raamatut mille peakaanelise tengelpung ja seal on ta kirjutanud, muuhulgas maksis oma eelkäija kiriku eestseisja võlgu, kes oli olnud tegevastel 1587 kuni 1603, selle nimi oli perekonna imelik Doratoor boss. Muuhulgas maksis ta ka ühele puu tislerile raami tegemise eest surmatantsule Watsoni esimene dokument Tallinnas seoses surmatantsuga siin. Ja see on siis puudutab ajavahemikku 1587 kuni tarkusele kolm. Varasemad dokumentide inimene, kirikuraamatuid ei nimeta selle surmatantsu ja nii võib tekkida küsimus, et võib-olla ta polnudki siin, et võib-olla ta sisenes, Lübeckis toodi kui lõigati Lübecki pildi küljest, lots bla ots lahti ei üle nii-öelda. Ja see hüpotees kuidagi suhteliselt hästi kõlas klapis ja mina arvasin ka, et no et küllap ikka lumistamist eksib. Aga mõni aeg hiljem, mõni aasta tagasi, tegelikult alles kolm aastat tagasi ilmus kapitaalne raamat mis on siis mitmete erialateadlaste koostöö ja Hartmute Fraita, aga see on siis Hamburgi Ülikooli saksa filoloogia professor, on kirjutanud väga kapitaalse uurimuse surmatants mõlemas surmatantsutekstidest, sest Tallinna surmatantsuteksti sai uurida muidugi originaal Malis, aga Lübecki surmatantsule, enne kui tehti koopia 1007, üks barokne, kirjutati see vana tekst maha seal muidugi mõningate vigadega, aga siiski ess armunud Frattakondki jõudnud niisugusele järeldusele, et Bernt Notke on mõlema surmatantsu jaoks nii Lübecki kui Tallinna jaoks kasutanud ühte sedasama Madalmaadest pärinevat eeskuju, teksti aga on lasknud seda tõlkida kahel erineval tõlgil ja kusjuures kumbki on selle tõlkinud natukene erinevalt on säilinud aga osalon jäänud riimid tõlkima. Ta on jäänud liiga madalmapäraseks, pole keskalamsaksa murdekeeles nagu või murdest, nagu peaks muudeks tulema Tallinna Tallinna maal ja samuti on siin mõningaid sõnalisi erinevusi. Näiteks Tallinna dialektis kirjutatioodi tusse, Lübecki dialektis kirjutati, oldi tisse ja meie tänapäeval, kas sa saaks saksa keeles, ütleme Tiisa. Nii et üllatav, eks ole, et hansaajal mõlemas linnas osalt elasid vennad, üks vend Lübeckis, teine Tallinnas räägite natuke erinevat saksa murrakut. See on kummaline, aga nii see oli ja nii see on kindlaks tehtud. Juba üksnes selle tekstianalüüsi alusel sai vaieldamatult sajaprotsendiliselt ümber lükkamatult kindlaks faktiks tõsiasjaks. Et Tallinnas oli üks surmatants ja Lübeckis oli teine või tegelikult pigem vastupidi, et Tallinna surmatants on muudetud kordes varianti. Repliik, mis on loodud Lübecki surmatants alusel, aga ta pole mingil juhul seisneb koopia ega ka sel ajal, kus osa. Nii et see uurimus andis juba filoloogilist aspektist täieliku kindluse, et surmatantsu päritolu joon selles mõttes tuvastatud, et me võime seda vaadata kui tark Notke originaalteost. See on muidugi suur tunnustus tagantjärele Vailumiste tööle. Ja kahtlemata Mai Lumiste märkas seda, et kompositsioonis on olulisi erinevusi. Kuigi muidugi tal oli võimalus võrrelda Lübecki surmatants 1701. aastal maalitud barokse koopia fotosid Tallinna surmatantsuga, kui see puhastati ülem maalingutest aastaks 1964 ja siis sai üldse võimalikuks otsustada kompetentselt tart Notke stiili üle sellel maalil. Aga võrdlus barokse pildi koopia fotodega on muidugi puudulik, aga sellegipoolest oli ilmne, et maastik oli radikad tavaliselt erinev. Sest kui meie pildil maastik tõuseb figuuride taga õlgadeni ja taevast on väga vähe, siis Lübecki tegelased seisavad nagu oru ees ja nende peade kohal on palju ruumi. Ja maastiku ei ole põimitud selliseid arhitektuurimotiive nagu siin näiteks Lübecki, pildil oli Lübecki linna täielik panoraam, aga Tallinna surmatantsul on kasutatud Lübecki arhitektuurimotiive nagu puiste Lillid, näiteks Maarja kirik on ühte kohta pandud Holstnud Orteise, kuskil on seal veel siis veskitiiki ja veel mõned ehitised Lübecki arhitektuurist, aga nad on panoraami kontekstist välja kistud ja eraldi pandud. Ja samuti on muidugi väga huvitav see, et Tallinna surmatantsu Lonberg Notke lisanud ka inimeste loomade figuure, keda Lübecki surmatantsu foonil ei ole. Nimelt näiteks keisrinna taga on jahikoerad kissell Lähevad hirmsa hooga kihutades mingit ulukit. Ja siis näiteks otse mornilt põrnitseb paavsti selja taga, on ju nii, vestlevad talupojad, vaat kes ei lase ennast ka surmalõikusest hoolida ja häirida. Ja samas on ka hullavad kutsikad, mis annavad sellele tõsisele teemale isegi väikese nihukese humoristliku varjundi. Nii et see on oluline suhtumises vaate suhtumises surma, sellesse teemasse ja sellest pildist tulenevalt psühholoogilisi mälestusse, mis tekib pilti vaadates. Sest vaadake, siin, sellel surmatantsumaalil on need tegelased kuidagi need kõik on niuksed, jõuliselt monumentaalseid, vägevad ja kui me neid võtame, siis meil ei teki sellist hirmu ja masendustunnet. Loodus on kergelt sügisvärvidest natuke kollakas, aga loodus on rikkalik oma vormide poolest ja puude ja taimede poolest ja kaunis rohi jääb tegelast jalge alla ja arhitektuur on niivõrd rikkalike vahelduv, et kuidagi tuli masendus peale ja kõige selle värvikusse ja jõulisuse peale haarates, mis vaatab meile vastu tark, natuke Tallinna surma tantsult ei tekivaatel masendust, vaid pigem tekib niisugune hoiak. Et jaa arvestama sellega, et meie ei ole igavesed. Et meile on antud vaid teatud aeg viibida selles sina selles maailmas. Ja meile pole antud teada, kui kaua aeg kestab, millal see aeg lõpeb ja sellepärast peame me oskama juba täna seda aega mõistlikult kasutada, sellest rõõmu tunda ja samal ajal elama niimoodi, et meie oma olemasoluga ei tee teistele kurja. Jälgme jäta oma järglastele maailma halvemana, kui me saime sellise meeldetuletus kaduvikku, meeldetuletus Memento mori ja karpi die, mida sõnastasid keskaegsed, peab ka meile omane olema, aga kõigesse sellesse tuleb suhtuda rahulikult, ilma paanikata. Ja niisugune näib olevat see filosoofia, mida per Notke tänapäeva inimesele oma surmatantsuga sisendada suudab.