No jutukaaslane Märtson Weekend Guitar Trio on teada-tuntud kui vihased noored mehed, kes lähevad lavale kella, ei tunne ja mängivad nii et ka kuulajad on higised ja vaimustunult nendega kaasa mõtlemas. Kas Hickendil on tegelikult loominguline? Nojah, põhimõtteliselt lugude puhul on nagu jagunemine niimoodi, et võib-olla nii, et keegi toob selle loo otsast lõpuni naudi kujul, proovi siis. Lugu lihtsalt võtab vastavalt meie mängu tehnilistele ja tämbrilistele võimalustele mingisuguse kuju ja siis on nagu sellel konkreetne. Aga on ka selline variant, et see lugu sünnib lihtsalt improvisatsiooni käigus ja ta lihtsalt kõigile ütleme, pakub midagi, siis ta jäetakse meelde ja siis on ta nagu ansambli ühislooming. Ja muidugi eriti levinud variant on see, et keegi toob lihtsalt mingisuguse idee, millest lähtuda, või mingisuguse Garaazi või kujundi. Ja kui see nagu toimib, hakkab toimima siis koos organiseerimisele midagi. Me üritame sealt välja lennata, aga kui see asi lihtsalt ei toimi, siis ta sureb oma häbumis surma lihtsalt siis ta jääb kõrvale, võtaksin midagi muud käsil. Te ütlete, mingid partituurid või ongi teil niimoodi, et mis meeles see nagu ka pillikeeles, kuidas. Ja põhimõtteliselt esinemistel üldiselt nooti ei kasuta ja kui me mingisuguse asja seda noote kasuta selles mõttes, et me katsume peast mängida, et nagu mitte olla noodi poolt nagu kuidas öelda, ahistatud et üldjuhul me ikkagi üritame teha niimoodi, et see jääks meile nagu meelde. Ja teine võimalus on see, et me lihtsalt lindistama oma proove ja kui pärast kuulates takkajärele leidub, et seal on midagi nagu säilitamisväärseks, nagu lihtsalt võtavad need huvitavad partiid lindi pealt maha ja siis nagu lähevad ellu, lähevad töösse. Aga sellised asjad nagu Weekend'i oma noodikogu, kui selline üks üldse eksisteerib või eksisteerisid. Kui tihti on Weekend'i proovid ja mismoodi neid üldse välja näeb? Proovid on. Tavaliselt hästi selles mõttes, et olenevalt sellest, kuidas on, kuidas on kellelgil aega ja kuidas on, kas, kas teil mingisuguseid mänge või lindistusi või asja tulemus, mille nimel nagu on vaja pingutada väga üldiselt suvel me üritame teha Tõnise juures Lahemaal sihukese paaripäevasel laagri, kus me nagu võtame linnas kõik juhtme seinast välja, et ei ole mingisuguseid segajaid ja siis me nagu Laseme segada ennast. On ainult näiteks ujumas käimisest või seenel käimisest ja mängime siis lindistama. Kuidas, kuidas on kuulata oma oma mängitud asja, kas mõnikord tundub, et tuleb teha hoopis teistmoodi või või kas arenemine sõltub ka sellest, kui tihti te kuulate omaenda loomingut? Pärast kõige ebameeldivam on kuulata vahetult pärast mängimist, sellepärast et alati on niimoodi, et kui sa mängid, siis tegelikult on millegipärast olemas kogu aeg käärid selle vahel, mis välja tuleb ja selle vahel, mida sa nagu ise tahaksid teha ja siis paratamatult vahetada pärast mängimist on kogu aeg selline moment, et sa tahaksid nagu kuulda seda, seda, seda paremat, ideaalse mõtte, kõike, kõike kõige paremat. Nii, aga kui sellest on näiteks kaks nädalat mööda läinud sellest lindistust ja siis on nagu meeled on rahunenud, siis sa kuulad seda, mis seal on, mitte seda, mis seal nagu võiks olla või peaks olema. Et siis on nagu mõnikord on. Mõnikord on päris naljakas või päris huvitav. Ja mõnikord ei ole. Aga missugune oleks ideaalne kuulaja jaoks, oled sa selle peale mõelnud? Millegipärast mul on tunne, et väga palju võib-olla hoopis mingisuguseid teiste elualade inimesi kuulab seda suurema huviga kui, kui muusikainimesed millegipärast mulle tundub niisugust muusikat nagu näiteks võib-olla kes seal kujutava kunstiga seotud või mingi arhitektuuri või disaini ma ei kujuta ette arhitektid või et ma arvan. Millegipärast vist on see nendele söödab oma kui, kui kui konservatooriumi lõpetanud pianistid ja kelle jaoks see võib olla väga arusaamatu tunduda.