Algab saade on juubelisaade. Juubilar on meie tuntud trumpanist pärast Raimond kulli ja Paul karpi Eesti kolmas trombooni, professor Heikki Kalavus. Tere tulemast meie saatesse, härra Heiki kalaus ja lubage teile üle anda kõikide klassikaraadiotegijate ja kuulajate õnnitlused 50.-ks sünnipäevaks. Suur tänu. Me tunneme teid kui tromboonimängijat, kes on astunud üles nii solistina kui ansamblite koosseisus samuti Eesti riiklikus sümfooniaorkestris mängitav, olgugi ja peale selle olete ju veel professor Eesti muusikaakadeemias. Aga kõigepealt ma küsiksin, kas klaverimäng on veel meeles? Noh niivõrd-kuivõrd ütleme, ega ma väga tihti klaveri tagaistujaga. Aga seoses õppetööga ikka tuleb poistele midagi natuke ette näidata ja natuke ikka mõned viisid veel, suudan ära toksida seal. Ja see on muidugi tõsi, et minu muusikaõpingud algasid ema käe all ja just klaveri taga Ma olen pärit Avinurmest ja esimesed aastad toimus õppetöö kodus. Ja kuna lähedal ei olnud muusikakooli siis esimesel võimalusel, kui ma juba nii vanaks ained koolide tuli jalge alla võtta, hakkasin ma käima kõige lähemal muusikakoolis, mis meil oli Jõgeval, siin on üle 50 kilomeetri maad ja seda sai siis kaks korda nädalas. Bussiga sõidetud. Esimeseks õpetajaks oli mul Astrid Tamm. Kes siis minuga tegeles. Jõgeva laste muusikakoolis Tol ajal Oli see sõit küllalt eksootiline, sest vanad bussid ja kruusateed võttis päris palju aega see 50 kilomeetrit, nii et. Sa salates nii kuuse sõitmine ongi jäänud ka verre, sest selle muusiku elukutse juurde käivad ikka veel Rällinaga pikad reisid. Nii, ta on läinud tänase päevani välja. Head õnne talvel muidugi talvel olid tuisud ja vahele jäi buss ka kinni ja siis tuli teeäärsetes. Taludes ööbida ütles, et see oli päris põnev, igast huvitavaid mälestusi on sellest ajast. Õppimine läks päris ladusalt, sain hakkamas klaverimänguga Jõgeval ilusti ja edasi, mis vaata ja tee Tallinna poole. Astusin muusikakeskkooli. Siit edasi juba enam nii ladusalt nagu ei läinud, sest tasemevahe oli ikkagi küllaltki minu kahjuks, sest Tallinna klaverimängutase oli väga kõrge ja meid oli klassis päris palju klaveriõpilasi. Minu õppejõud Heljo Agur. Aasta tegin muga visa tööd ja eks ma läksin edasi ka oma tasemelt. Vaevleme, et võib-olla vahetaks hoopis erialad, kas ei tahaks näiteks mingit puhkpilli õppida? Noh, kuna ma olen maal mänginud ka natukene puhkpilliorkestris baritoni Ja minu klassis tol korral Õppis ka Ants Nuut kes väga suurepäraselt juba tol ajal mängis trombooni. Siis mul tekkiski niisugune ka vallatu mõtet. Ehk tõesti vaataks eriala ja prooviks trombooniga, sest huulikud olid sarnased nii baritoni kui trombooni, et see, see nagu ei olnud takistuseks. Üheksandast klassist mitte just päris algusest, aga kuskil poole aasta pealt, siis saigi see üleminek teoks. Ja ma sain professor Paul karbi õpilaseks. Ja sealtpeale on siis jäänud klaverimäng küll tahaplaanile. Ja on tegeldud siis siiamaani välja nüüd tromboonimängu nii mängimise kui õpetamise. Kõige sellega kaasnevad. Kuidas oli õppimine professor Paul karbi juures? See oli tore, sest tema oli vana kooli mees ja nõudlik peale pillimängu ka kella tundma ja kõiki. Korrektseid kombeid. Ja noh, kõike, mida siin elus vaja läheb. Olen kuulnud jah, et tema tundides räägiti ka lihtsalt päevaprobleemidest. Loomulikult ja tal oli palju meenutada, siis ta oli ka ise olnud tromboonimängija. Samal ajal ka. Heliloojana kirjutanud. No mitte just palju teoseid, kuid mõnedki siin puhvli orkestrile poolwarbi kiigemäel on üks kõige tuntum siiamaani orkestrite repertuaaris ja laulupeo repertuaaris olnud mitmeid kordi. Samuti ta oli töötanud dirigendiga. Samuti oli töötanud dirigendina Estonia ooperiorkestri ees. Oli suurepärane orkestreeri, oli seadnud ka tramboonile teistelt instrumentidelt teoseid. Kuna tol ajal ei olnud repertuaari nii palju saada, siis tuli vaadata niisugusi mängitavaid lugusid, trombooni, legaat, tšello repertuaarist, trompeti repertuaarist, fagoti repertuaarist ja. No ühesõnaga kõik, mis kannatas mängida, seda ta siis jõudumööda seadis ka. Tramboonil. Ja seal tundides loomulikult tuli siis jutuni. Peale ka peale tromboonimäng igasugustest asjadest. Kas ta teile peale tromboonimängu ka midagi muud õpetas? No nagu ma juba alguses ütlesin, et korrektsust ja kordaja kella tundmist tead noorel inimesel ikka vahel mõni asi läheb meelest ära ja viisakust ja kõiki, sest ma elasin tol ajal üksinda linnas. Üürisin korterit ja läks ikka vahel, sai koolist puudutud ja ikka koolipoisil neid pahandusi ja siis ta ei olnud küll karmid, mina olin aga lihtsalt. Luges mulle sõnad peale kiuselest kabeli. Te mainisite siin, et ta oli ka hea orkestreerija ja dirigent, kas ta seal nendel aladel ka õpetust andis? Tema andis nendel aladel õpetust küll, aga see puudutas puhkpillidirigente, kes olid just kes õppisid dirigeerimist. Aga mul nagu olete öelnud ja seda koolitust mina ei ole saanud, tema juures sai seda Mägi, Riho ja nii mõnedki teised veel palju, ühesõnaga paljud, ma kujutan ette, et meie puhkpilliorkestridirigentide kaader kes praegugi Vabariigis tegutseb, et on. Selle põlvkonna mehed on kõik saanud õpetuse Paulgorpi juures. Kas sa nüüd piirdusid, tegi Tallinna konservatooriumi ka või tuli veel midagi edasi? Ei piirdunud, sest siis tol ajal oli ka ikka see võimalus minna edasi õppima aspirantuuri selleks. Olid vabariiklikud, vaat kas siis Leningradi või Moskvasse. Kuna Leningrad oli lähemal Leningradis, olid juba nagu poisid ees, kes. Rein Karin ja Andres Leppnurm õppis fagoti sel konservatooriumis ja nende. Nii-öelda kutsele kaasabil ma siis läksin kõigepealt sinna muidugi ette mängima. Professor Viktor Soomerkini juurde. Ja sain seal hea vastuvõtu osaliseks selles mõttes, et mulle anti lootust. Loomulikult eelkõige ma käisin veel enne need eksamid seal paar korda tunnis muga, nagu seal öeldi, et tehti korralik keemiline puhastus enne enne seda ja valmistati mind nendeks eksamiteks siis nii-öelda ette ei tähenda diktor. Soo Martin valmistas mind ette ja läbisin need selles mõttes Ledukalt. Ma sain kõigepealt selle koha, vabariikliku koha ja siis mängisin ennast ka eksamitega aspirantuuri, kus ma siis kaugõppes käisin. Kolm aastat ja mille üle ma olen väga. Siiralt tänulik professor summerkinile, sest see oli üks kõige tõsisem tööperiood minu elus, kus ma sain nagu lõplikult aimu sellest tromboonimängust ja ja sellest õpetamisest. Ja kuna seal Leningrad on ikka selles mõttes metropol olid kokku sõitnud juhi kokku tulnud õppima väga paljudest Venemaa eri paigust väga andekad noored inimesed, siis, Väga palju kuulata erinevaid instrumente selles mõttes, kuidas neid õpetati, kuidas nad mängisid ja väga heal tasemel, et see haridus oli seal selles mõttes. Noh, hindamatu minu jaoks tollel perioodil, sest Tallinnas olles aga meil siin ainult üks tol ajal ei olnud veel väga repertuaari Küllaltki. Kitsas ring oli neid palasid, mida mida sai ette kanda ja originaalrepertuaari üleüldse ühe käe sõrmedel üles lugeda. Aga seal jah, siis läksid silmad lahti, nagu öeldakse. Kuidas seal kaugõppes õppisite, seal ei saanud ju kogu aeg olla ka, ilmselt saite siiski süveneda ka sealsesse muusikaellu. Loomulikult ma käisin ütleme, õppeperioodil vähemalt kord kuus. Üritasin käia kohapeal oli vaja mängida nagu tänapäevalgi oma magistrikontsertid või aspirantuuri kontserdid. Ja selle kõrvalt muidugi aega kuulata ka. Leningradi filharmoonia. Kõrgel tasemel sümfooniaorkestrit, esimest orkestrit, keda joots Jevgeni monowinski ja Leningradi filharmoonia teist orkestrit kus mängis ka siis professor Viktor Summer. See need olid loomulikult ka suureks elamuseks. Ja õpingute perioodil oli kord isegi võimalus. Või tehti pakkumine mul sõita teise orkestriga kaasa ühele reisile. Ja bürokraatlikud asjaajamised läksid kuidagi viltu või mingi kirjavahetus? Hilines, nii et kahjuks mulle see reis tegemata, näiteks. Millest on kahju? Kaugõppijale on jah kombe kohaselt ikka mingi töökoht olemas. Selge see ja. Tähendab tööle asusin. Eesti Raadio sümfooniaorkestris seal kõigepealt, see on siis nüüd ERSO selles mõttes eelkäija, millal see oli? See oli aastal 72. Ma õppisin siis veel Tallinna riiklikus konservatooriumis. Ja siis hakkas geni, kui toimuma põlvkondade vahetusorkestris. Eelkäijad hakkasid juba pensionile jääma ja siis mind võeti nagu noore noore mehena. Alguses. Nii-öelda nagu reguleerima mõned kavad, mängisin esimesel aastal vist isegi niimoodi. Ja siis see oli seotud ka nähtavasti sellega, et ei olnud veel vaba kohta, aga ma sain ikkagi mõningaid kavasid mängida. Tol hetkel ma mäletan kindlasti, ma olin kõige noorem liige orkestris. Nii et alustasite kohe niinimetatud süvamuusikast. Jah, niimoodi kukkus välja ja mul on selles mõttes nagu Peab ütlema olnud siin õnne selles selles maises elus, et kogu aeg on olnud põnevat tööd ja ja see on nagu Ei saa öelda nüüd, et iseenesest sülle kukkunud, aga ta ütles, et on vedanud, et need võimalused on kogu aeg tekkinud mulle ja ma olen saanud väga paljude erinevate suurepäraste muusikutega koos mängida erinevates ansamblites. Aga te vist sattusite vahepeal ka niisuguse kergema muusika poole? No ikka, ega siis noorest peast see jumalavallatu muusika tõmbas võib-olla isegi rohkem, et seda klassikalist sai seda nagu pidi puna. Konservad nooriumis pidi tõsine olema siis alguses, esimene. Jumalavallatu koosseis oli Olav Ehala ansambel, kellega me tegime hea mitu aastat tööd. See töö seisnes küll põhiliselt suvistes filharmoonia ringreisidest, kus me siis vabaõhukontsert tantsime, nii terves Eestis. Seda hea mitme aasta vältel. Ja talvedel. Tegime selle koosseisuga, kas val filmimuusikat lindistasime või siis fonogramme lauljatele. Et selline stuudiotöö algas Olavi käel tollel ajal siis edasi tuli juba horoskoobiperiood Gustaskikerbu horoskoobi ansamblis. Samamoodi nii stuudiolindistused kui televisiooni esinemised. Ja rida väiksemaid koolses selt riburadapidi. Asso loomulikult veel muusikakeskkooliajal oli selline ansambel. Pedagoogilises Instituudis mängisime tantsuks biitkapell. Kuulus filmirežissöör Roland nailon tuli selle eestvedaja, seal mängisime ka hea mitu aastat. Ja sellesse muusikakeskkooli aega jääb veel ansambel poissmehed, kes tegutses lõunaklubis. Sealt on tulnud ka palju häid pillimehi. Nihukese mudeli see koosseis on olnud rohkemgi, aga need Tulid ja läksid ja. Enamjagu puudutasid sellest ka stuudiotööd, tehti mõned fonogrammid. Ja siis filharmoonia liinis peale Olav Ehala ansamblit olin veel mõnda aega Vana-Tooma Mosekantide koosseisus, kus saime ta nõukogude liitu sõidetud siis ringi ja seda eluvad. Ja veel erinevaid koosseise, siin on käidud estraadimuusikafestivalidel Moskvas ja liidus soliste saatmas, nii et see töö on käinud paralleelselt ja see, kes kuni viimase ajani Tänapäeval enam ei. See on suurte rahadega seotud, enam. Väga palju puhkpilli ei kutsuta, saadakse elektroonilise vahenditega hakkama. Pikem kõige pikem, ütleme selles. Kõrgema poole reas. Tegevus oli mul hotellis Viru. Kus? Oli varieteeprogramm. Seal ma saateorkestris varietee saatorkastes, mängisin 15 aastat. Aga see oli küllaltki karm töö selles mõttes, et seal läks kella üheni välja, et magamisaga tol ajal ei, küllaltki napiks, sest. Kell üks, kaks jäi magama, hommikul pidi oleme versus tööl. Selles mõttes oli see väga huvitav, sest seal mängisid suurepärased muusikud. Lõpuks sai selle koosseisuga enne veel, kui see varieteeprogramm laiali läks. Välja antud plaat. Ja Helmut Anniko oli selle Ansambli selles mõttes siis nagu hing, kes seda koos hoidis ja sellega siis ka väljaspool seda programmi nagu üles astus, oleme käinud festivalidel ja siin-seal ringisid. Ansambli mängude harrastajate praegugi. Nojah, eks jälle praegu ei ole nüüd nii kindel koosseis, aga, aga oma kolleegidega Dana juubeli puhuks siin nelja trombooniloo ette kanda. Ja seda on olnud varemgi nelja trombooniga. Eksisteeris meil versa tromboonikvartett. Päris ilu süda, teoseid. Ja vahepeal see töö nagu jäi soiku. Et loodame, et võib-olla nüüd proovime jälle teha. Samuti on Muusikaakadeemia poistega ühtteist lindistatud esinetud, nii et. Siin-seal ikka saab veel üles astutud mammuti erinevat pross, ansamblit. Kuidas press ansamblid edenevad praegu? Paremini vahepeal oli võib-olla see tegevus aktiivsem. Tallinnbrass oli lausa Tallinna filharmoonia palgal. Eks nad nüüd praegu. Pisitasa teevad ka edasi siin ja seal kontserte, eks meie häda selles ongi, et riik on väike ja ühe kavaga sa juba ühe ringreisi ära teed, siis mõnda aega ei ole lasse neisse kohtadesse. Tuubakvartett tegud tegutseb braskintet siin ERSO, pillimeeste ja rahvusooperi orkestri pillimeeste baasil ja nendel tundub tegevust jätkuvat nii siin kui seal. Statsionaarselt astuvad nad üles. Kui kaua te nüüd juba teisi olete õpetanud? Õpetamise töö sattus täpselt samamoodi mulle. Põlvkondade vahetusega seoses kätted professor Paul karp oli juba eakas mees ja ja eks hakkasid ka tervisehädad teda kimbutama, süda. Seda oli tal haige peale. Armeeteenistust see oli siis aastal 77. Kutsuti mind konservad tooriumi professor palgorbi assistendiks sealtmaalt siis on, kuni tänaseni see pedagoogi tööga edasi läinud. Ma ei teagi nüüd trombooni erialal. Te olete vist Eesti muusikaajaloo kolmas professor, väiks oli Raimond Kull, Paul Karp. Siis on Eiki kalas kohe vä? Nii ta tuleb välja küll, jah. Aga kuidas on niisugune professor? Ei tunne nii, välimuselt annab küll professor mõõde ilusti välja. Aga kuidas enesetunne? See on raske küsimus, ei, eks ta võtab ikka aega ja. See harjumine päris uus tiitel. Nojah, et mul saab nüüd nagu aasta täisaegses pead ennast natuke teistmoodi kõrvalt jälgima, et. Kõiki tükke ei tohi teha enam ja ja õpilastega peab vastavalt rangem olema, et kõrgemat taset välja anda. Range peab ikka olema, et aga nüüd eriliselt rangemaks ma võib-olla ei ole läinud, aga eks aja pikkuse õpetamise töö on ka andunud kogemusi. Lisaks on käidud ringi, on kuuldud, nähtud, kuidas mujal maailmas seda tehakse. Ja olen püüdnud ikka kõrva taha panna. Ja nüüd viimasel ajal on olnud õige tee niisukesi. Võimalus ennast täiendada ja väga põnevalt muusikat ja ansambleid esinejaid kuulda. Oleme siin juba pikka aega käinud lüheksas ennast täiendamas, kus toimub igaastane mask pilli nädal. Seal on suur osa eesti noori võskyli, mingeid nüüd ka. Inspiratsiooni haridust ja mida kõike veel? Saanud ja tunda on, et see on väga hästi mõjunud, et enam ei pea võib-olla palju rääkimagi, et noortel on. Võrreldes varasemaga palju suuremad võimalused iseennast täiendada ja ringi käia ja seda nad ka usinasti kasutavad. Ega need tulemusedki. Tänu sellele ei jää tulemata. Kuidas meie tromboonimäng on praegu olukord? No eks see on samamoodi, et eks alati võiks parem olla. Ei saaks olla. Kindlasti. Noorte hulgas võib-olla ta see kandepind võiks suurem olla. Saadavatel põhjustel instrumendi soetamine on kallis. Ja ega veel pedagooge igale poole ei jätku, kes on nagu vastavat haridust saanud. Kuid vaatamata sellele järelkasvu praegu on küll tulnud minutit. Rida aastaid ma olen saanud täiskoormusega töötada, mis praegu on veel lasi selles mõttes heal tasemel mõõnaperioodi ei ole, nagu öeldakse. Aga võiks, väike hirm on, et võib-olla noortel on muidki ahvatlusi arvutit ja mida kõike veel. Tromboonipuhumine nüüd kerge tegevus ei ole. Mõne muu erialaga saab kindlasti. Kergemalt igapäevast leiba teeninud ja ma mõtlen, et kuidas pillidega? Tänan küsimast, praegu on meil selles mõttes küll. Koosseis mängib täiesti uutel meistripillidel. Kas on kõik ühe fabricobellid, vanasti öeldi niimoodi, et kõige paremini kõlavad kuusika ühe vabriku pillid. Loomulikult see on mask ilmingute puhul samamoodi, et grupi sees oleksid ühe firma meistripillid. Meil on selles mõttes olnud õnn, et meil on Saksa meistri Manfred Schmeltzeri käsitööpillid mis muidugi vastaval tasemel ja. Siin ise mees olema. Suutma sellest kõik võtta, mida see pill võimaldab. Samuti on muusikaga keemia ja kultuuri, kultuurkapitali ja Rahvuskultuuri Fondi tihedal koostööl ja aitamisel suudetud leida vahendid. On nii trombooni, trompetit kui teisi puhkpille soetatud akadeemial. Kuigi neid võiks jällegi olla märksa rohkem. Nagu öeldakse, kõike korraga ei saa. Need pillid on muidugi väga kallid. Et see ongi selle asja juures ja üks niisugune pisidetail mis nende soetamise nagu isiklikult endale teeb meie praeguste sissetulekute juures peavad võimetuks. 50 eluaastat nüüd täis. Millised on need tulenevad? Noh, eks ikka päeva kaupa edasi. Õppejõu tööd jätkata vaikselt olema muidugi seadmed ennast juba kodukanti tagasi, mul on seal. Juhendada võetud ja mul väga meeldib nendega koos teha toredaid mäega. Nendega Ungari huvitavaid ettevõtmisi, siis kui ükskord Little Shop kotti pandud, siis miks ma näen ennast abimehena pensionipõlves? Selline sai juubelisaade meie trombooni professori streiki Kalavusest. Juubilari küsitles Mati Märtin.