Nüüd pakume kuulamiseks teatri jutu. Lavastaja Linnar Priimäele esitab küsimusi. Priit rutas. Linnar, kui ma sind siia kutsusin, sa ütlesid, et sa tuled siia, kuna sa võlgned. Võlgned selle jutuajamise oma näitlejatele, et sa võlgned midagi oma näitlejatele. Mis asi see on, mida sa oma näitlejatele võlgned pärast seda etendust? Pärast seda sime lavastatud Don Carlost. Ja mis siin nii keerulist on tänuica? Aga kas selle tänu väljendamiseksper tingimata just. Ikka näitlejad, näitlejad on nii edev rahvas, nad tahavad, et neis palju räägitakse, neid meenutatakse, teataks, sest nende tööst ei jää suurt mingit jälge inimeste peadesse, ehk jääb, sest kes neid teatrimärkmik ja aastaraamatuid ja teatri juubelialbumid, kes neid siis nii väga ostab, vaatab peale kriitikute ja needki ei vaata nii palju, kui ma aru saan. Mis see vaene näitleja, kuidas ta siis on, ta näeb vaeva, pühendab terve oma elu sellele tuua rolle ja mõni saab sellega päris korralikult hakkama. Ja mis on siis kogu see töö ja vaeva vili, nagu Faust, ütleb see, et ära unustatakse lõpuks inimeste mälu on ju, on ju väga lühiajaline ja ja noh, niisugust mälujälge tekitada on, on teatrikultuuriülesanne. Teatri ülesanne on tekitada etendusi, lavastusi. Aga teatrikultuuriülesanne on tekitada mälujälgi selle kaduva kunsti kohta. Nii et meie tekitame siin praegu mälujälgi Me oleme jah, teatrikultuuri esindajad siin praegu rohkem kui teatrikunsti esindajad. Niisiis kasutame võimalust ja tekitame mälu jällegi juurde ning räägime lähemalt sellest sinu viimasest lavastusest Schilleri Don Carlos, kus nimiosa mängis noor näitleja Tanel Ingi. Need tegelased siin järjest üles Gert Raudsep, kes mängis markide puusad. Felipe, teine Hispaania kuningas. Mängis Andres Noormets, Hertsog Alba, Margus Vaher, Elizabeth deba luua Hispaania kuninganna Piret rauk. Paater Domingo. Harri Mägi mängis Tärts veidi Medinassi tonnilt krahvinna Mondekar, õuedaam Kailine rep, kardinal, suuringvisiitor kraam ning infanta Clara Eugenia. Ühesõnaga laval viibis ka üks väike tütarlaps, kelle nimi on Elsbet vaigur. Ja kes sinu meelest linnas väärib seda kõige suuremat tänu või sa oled selle koha pealt demokraatia. Püüad öelda, et kõik on suurepäraselt kõik fantastilised. No minu ettekujutuse järgi jagunevad rollid üldse kolme kategooriasse. Esiteks On tüübi rollid, need on need, kes mängivad, mingisugust teatud tüüpi tuleb lavale, mängib näiteks arsti või tuleb lavale ja mängib ema mängib, isa on teatud draamaloomingut teatud perioodidel, kus tõepoolest ainult tüübid tegutsevadki laval näiteks Ekspressionistlik draama, seal tegelaste nimeks on isa, ema ja poeg, tuuakse, tullakse, siis mängitakse selliseid tüüpe. Teine kategooria on karakterid ja need on sellised tüübid, millel üks individuaalne iseloomujoon on väga reljeefselt esile toodud. Enamasti kannavad seda tüüpi lavateosed ka tunnusliku nime, näiteks muleeri ihnus. See on üks tegelane, kes, kellel see yhtsuse joon on, on väga reljeefselt välja arendatud. Või siis on nad andnud oma nime tavale karakteri, näiteks Don Juan on laenanud oma nime niimoodi, et me võime ühe või teise inimese kohta öelda, et näed, ta on niisugune Don Juan karakterid ja kolmas ja kõige kõrgem pilotaaž. See on siis isiksused, isiksused laval individuaalsed, mis ei ole mitte ühe karakteri omaduse. Kas mitte üks karakteri omadus ei ole reljeefselt välja toodud, vaid õige mitu. Ja see on nüüd sissegi kõige keerulisem ja kui me hakkame vaatama, siis arukas dramaturgia, Schiller seda kahtlemata oli tema jagabki oma tegelased kolme kategooriasse ja paneb sinna tüübid paneb sinna karakterid ja paneb individuaalsusega. Et olla tänulik või tõsta kedagi esile. Tuleb igati ühtima enda kategoorias, kes on saanud tüübi rolli ja selle hästi ära teinud, sellele võib kiitust avaldada, et ta ei loonud selle tüübi koha peal, kus ta pidi tüüp olema, ei hakka mängima, mitte karakterit jaganud, tooma mitte oma individuaalsust sellega hoidis koos siis selle trupi ansambli hoidis koos. Aga noh, kahtlemata kõige suurema töö kujutlema tegi ära Tanel Ingi, sest temal oli esimene selline mastaapne roll see Don Carlos ja ja vaatasin, et nii intelligentne inimene ka mina teda enne ei tundnud. Mina valisin ta foto järgi, ma ei olnud teda enne isegi laval näinud ja seetõttu ma arvasin, et, et noh, saab väga raske kahtlemata olema, sellepärast et see on see meisterlik ja siia suurt professionaalsust nõudev. Osased on Carlas. Tanel Ingi osutus nii intelligentseks, inimeseks ja intelligentsuse. Sellel sõnal on minu jaoks ainult üks tähendus. Õppimisvõime. Ta õppis nii hästi ja see tulemus olen ülimalt rahul. Kas see tähendab siis seda, et õppis just seda, mida sa tahtsite lõpetada? Jaa tähendab, lavastamine ongi õppimise protsess. Seimis toimub lavastamise käigus on õppetöö tegelikult mina olen sellest niimoodi aru saanud. Kelle jaoks, kes päriselt näitlejaks või lavastajaks? Lavastaja jaoks on see ka õppetöö, aga seal õpetaja rollis õppetööna näitlejad peaksid, peaksid õppima ja näitleja, kes ei ole ühe lavastajaga tööd tehes mitte midagi uut juurde õppinud. See näitleja on oma aega halvasti kasutanud, see lavastaja on olnud kuritegelik selle näitleja suhtes. Kas sina, kui lavastaja näitlejatega koostöös ka midagi õpid, see protsess, kas ta teil vastastikune või oled sina pedagoogi rollis ja nemad peavad kuulama mis sul neile õpetada, mis sul. Pedagoog õpib tundma oma õpilasi. See on õppimise peamine sisu. Teisest küljest. On meil ka loengus selliseid olukordi esinenud, kus ma kultuuriloos näiteks rääkides esitad mingisuguse küsimuse ja mul endal on vastus valmis selle jaoks, aga keegi üliõpilane auditooriumist annab parema vastuse. Kui see, mis minul parasjagu oli siis ma teen käigu pealt ja ma loen ka ümber. Siis ma ütlen, et mina oleksin vastanud niimoodi, ega teie vastus on parem, proovime nüüd sedamoodi arutlusi lõpp-punkti jõuda, aga selle, et me jõuame sinna lõpp-punkt mille ma olen valmis mõelnud, selle ma garanteerin nii loengus kui seal ja ma garanteerin ka lavastuses. Kui sa hakkad ühte tükki tegema, kas sul on selge ettekujutus sellest lõpp-punktist, kas see jääb stabiilselt niimoodi kuni lõpuni või see muutub tegevuse käigus? Lavastuse tegemine ei ole nagu nagu vorsti söömine, et hakkad ühest otsast sööma ja vaatad, kas jõuad teise otsa välja või ei jõua. See ei ole ka mitte jutu kirjutamine või mingisugune seriaaliga hirmutamine, vaid see on pigem nagu maalimise tegevus, tähendab see raha on algusest peale olemas, lõuendan oma suuruse või oma kujuga on sulle ette antud ja sa pead selle lihtsalt täitma. Kas sa täidad selle detailsemalt, et aga ühel hetkel peab olema välgu valgel nähtav kogu selle selle asja struktuur, mida sa teha tahad? Hiljem saab seal pisiasja saab veel nihutada, noh, nii nagu maalikunstnik teeb, värvib mõned asjad üle või, või kustutab mõned asjad ära. Seda kõike saab teha, aga kui ei ole seda esialgset, seda struktuuri, mida mina nimetan kontseptsiooniks siis ei, ei, sa ei saa oma tulemust hinnata. Selle konkreetse etenduse kontseptsioon, mismoodi see kontseptsioon väljendus, kas, kas seal on mingi sisemine jaoks mingisugune vahe tekkinud, et üks asi, mida ma tahtsin, aga teine asi, mis kukkus välja? No välja tuli minu viimane kohtumine Evald Hermakülaga, muuseas oli repriis siin Tallinnas, kus ta küsis, et kuidas tuli ja siis ma ütlesin, et 85 protsenti oli esietenduseks sellest, mis ma tahtsin nendest võimalikust 100-st 85, siis ta ütles, et see on väga hea tulemus ja ma ise arvan ka, et see on hea tulemus, et see tuli välja, mida ma teha tahtsin. Nüüd küsimus, mis see siis täpselt oli, mis oli näituse kontseptsioon? Oli sisuline ja oli vormiline, tab vormiline kontseptsioon, oli mul see panna ükskord ometi meie Eesti teatri näitlejad mängima klassikalise teatristiilis? Sest mulle tundub, et meie lavakunstikoolid ei õpeta inimesi mängima klassikalises stiilis õpetatakse neid draamat tegema. Ja see draama on, kardan ma, noh, niisugune realistlik draama ikka, tal on seal Stanislavski, Tšehhovi põhi on all. Ega komöödiat ei õpetada eraldi mängima, komöödia testiku näitlejatele ei õpetata ja kellel on loomupärane anne nalja visata, see sellest saab siis hiljem koomik ja ta läheb vanalinna stuudiosse või, või hakkab tegema televisioonis oma kuumus, käid, aga need ei ole õpitud oskused täpselt niisamuti, nagu ma märkasin seda juuditi lavastuses Tammsaare õue peal selles telgis, et meie teatri näitlejatel ei ole õpetatud track'i tragöödiat mängima. Nad oskavad mängida midagi vahepealset, midagi draamat oskavad mängida ja siis peavad saavad traagilise rolli ja peab mulle lavale astuma. Trase Dienn siis traažid Jenny asemel oleks tavaline kodanlase naine on seal oma kodanlase muredega. Äärmisel juhul, kui ta satub koomilise situatsiooni, siis ta siis ta teeb nalja. Ühesõnaga, oskame mängida. Meie teatri näitlejad oskavad mängida, et raamat ja siis veel komöödiat, aga niisugust kõrget klassikalist stiili ei valda mitte keegi seda ei oska, seda ei ole keegi õpetanud. Mina tahtsin selle teha. Aga mis iseloomustab seda kõrget klassikalist stiili, vot just väliselt vormiliselt. Ja see iseloomustab see, et see on tegelikult muusika, teater ilma muusikata aga muidu on täpselt kõik ettegi ooperlikesele ooperi partituur, ooperlik selles selles mõttes, et seal on temp, on väga täpselt paigas, et seal on hääle, intonatsioonide on väga täpselt paigas, et seal kukkumine väga täpselt paigas ja et ei, teht ei võeta, üleliigseid Te ei tekitada üleliigseid mürasid ei häälega ega oma kehaga, mitmed käed Dilbendavat siia-sinna ei tea kus või pea pöörleb otsas nagu vurrkann arusaamatul põhjusel. Igal liigutusel igal Vea pöördel iga silma vaateliga käe tõstel on mingisugune tähendus ja see annab kogu sellele asjale sajaprotsendilise mõtestatuse ja, ja tähenduslikkuse muudab asja kaalukaks. Hea juhtum proovist. Gert Raudsep ütles mulle ükskord, pane tähele, mul on siin üks uus asi, selle selles stseenis ma mõtlesin selle läbi, ma leidsin uue lähenemise ja mina vaatan väga tähelepanelikult seda stseeni ja näen, et et tema teeb lihtsalt ühe Peab juurde vasakule. Peapöörde tagasi. Ja alles siis ütleb oma repliigi ta muidugi niisama öelnud. Kas sa nägid? Ma ütlesin jah, jah, ma nägin seda ja ma sain aru ka, mis sa sellega mõtled. Aga see, et näitleja ise saab aru, et tema ühel peapöördel võib-olla kogu stseeni jaoks oluline ümber mõtestatud tähtsus ja tähendus see oli minu jaoks kiitusse, tähendab seda, näitleja hakkas samas stiilis mõtlema kui mina. Et nad kontrollivad seda, kus on nende käed, kus nende ihad, mida nende sõrmed teevad, kus on nende vasak õlg sel hetkel või parem küünarnukk, kui nad ütlevad seda repliik. Et see on niisugune täielik kontroll enese üle, mis lauljal peab ju näiteks ooperilaval olema või balletitantsijal on sõnaline, ooper ja sõnaline ballett on sõnaline muusikateater, mis on klassikaline klassikaline klassikaline teatri esteetika. Kas see on sinu jaoks seotud just sellega, et teolsem teosel kirjutatud värsis et tegemistest värss tekstiga, mitte mitte proosa, aga kuivõrd see Pärs dikteerib sulle seda žanri vormi ja sedasama puhtust, täpsust ja esteetikat? Loomulikult värsson, see, kuidas venelane ütleb laulust sõnu välja ei viska. Värsiga on täpselt niisamuti, seal ei tohi peast panna umbes, millest siin parasjagu juttu on, seal peab silbi pealt täpselt selle värsi välja ehitama ja, ja vedama, kui ilus on eesti keel, värsistatuna näitlejad, mõni mõnikord on tunda, kuidas nad tantsivad mööda kolmandaid välteid. See see annab kogu sellele asjale, annab kohe niisuguse imelise rütmi ja võlu, eesti keel võib olla ikka väga-väga ilus keel. Tegid salikega spetsiaalselt tööd spetsiaalset treeningut näitlejate jaoks kellad ja isiklikud ise. Ei, me tegime koos jah, ja ise pidid muidugi juurde tegema, sellepärast et ma ei oleks saanud ju kõikidel kõiki käekõrval käe juures olla. Jah, nad tegid seda, see on täpselt see niisugune enesedistsipliini küsimus. Kuidas näitleja sellesse tekstis hakkab suhtuma teksti, mis laval ette kantakse, on tõepoolest autori tekst, mitte selle ümberjutustus. Et iga sõna on tähtis, iga silp on tähtis paus, iga. Räägite hääleliselt küll jah. Aga mil määral tunda seda nende kooli, kas nad on saanud koolist mingisugust tugevamad, pagasid pärsi õpetust ja seda rütmitunnetust või pidid sa seda otsast peale neile õpetama? Niisuguseid asju tuleb värskendada, sellised asjad püsivad värsked siis, kui on midagi sellist ööd värssdraamat teha, siis inimesed harjuvad sellega seda tööd tegema, aga, aga märsiteadlikkus või värsiteadvus nõrgeneb või tuhmub inimesel kohe, kui ta ei ole mõni aasta seda teinud. Kuul annab vähemalt selle põhja, et siis on võimalik see värskendada. Ja nad olid ju ometi tublid. See môned. Värsteksid jäävad lihtsalt halvasti meelde. Ja, ja see, kui, kui kiiresti nad omandasid need värsstekst, et see on ju tähelepanuväärne. Minu meelest on see professionaalse näitleja. Ja minu esteetiline programm oli see, et ma tahaksin selle. Selle karutantsu asemel, mida meel laval kogu aeg näha on, tahaksin ma seekord näha köietantsu kus iga samm on oluline see, et ta paik paika saaks, sest me ei andesta ooperis lauljale, kes laulab mustalt ütleme, mine ära teele teise elukutsega, sa ei pea viisi, Sa laulad mustalt või me ei andesta balletis tantsijale, kes tantsib mustalt, kelle liigutus algab Eidia, kust lõpeb, ei tea, kuhu mingisuguseid punkte fikseeringuid vahepeal ei ole, siis on lõpp vahepeal ja niimoodi vilistame ta kohe välja. Aga draamalaval miskipärast me sallime seda mängitakse mustalt. Et häälega tehakse ükskõik mida, et kehaga tehakse ükskõik mida, et siis on kõik räpane vaadata, mõnikord on tahtmine tõesti pärast etendust kohe duši alla minna. Aga oled sa saanud mingeid vastukajasid, kui sa istud, kui lavastaja saalis jälgib publikut kuidas, mida sa taotled publikuni jõuab, vot mis määral publik seda, seda asja hinda oskab seda näha, seda pärsi rütmiliigutuse ja mu ilu ja puhtust. Et kõik see etenduse väline statistikas on tegelikult ainult abivahend, et mitte miski mind ei takistaks ütlemast seda, mida ma sisuliselt tahaksin inimestele ütelda. Püüan selle kanali, mis läheb minust läbi silleri vaatajani, ma pean selle nii ära puhastada seal mitte mingisugust takist, müra ega seal sees ei oleks. Ja, ja sellepärast oli mul seda klassikalist stiili vaja, et ma tundsin, et selles võtmesse andma kõige selgemini öelda seda, mida vaja on. Ja mulle meeldib hirmsasti maa elanikest public. Maarahvas on kõige tänuväärsem publik, sest nemad ütlevad kohe, kui nemad millestki aru ei saa. Ja, ja keegi saalis kuulis, kuidas, kuidas üks üks maatädi oli öelnud, et, et taevas nad ei mängi ju ta armastab teda tõepoolest. Ja hiljem oreli 80 aasta vanaema, kes tuli Võrumaalt, kes on nii eluterve inimene, ta ei salli raamatuid. Eile ütles, et ma poleks iialgi arvanud, et vanaema pärast ütleb, et ma sain kõigest aru. Ma sain kõigest aru. Vaat sellised asjad on niisugused, mis südame südame teevad soojaks. Minu tahtmine oli tõesti see, et tükk räägib sellest, kuidas, kuidas inimesed on kõik üksikud. Tähendab, selles tükis läheb, kõigil läheb nässu. Kuningal läheb nässu tema plaan. Carlose kuningannal ei ole suurt midagi, markiide poose tapetakse veel lõpuks. Kõigil läheb nässu. Aga igal tegelasel selles tükis on viis minutit. Õnne. Viis minutit on igaüks seal laval õnnelik ja ma ütlesin, et kuulge, et me mängime selle nüüd niimoodi, et inimestel, kes vaatama tulevad, nendel jääb pärast meelde. Igasuguse osas tähendab see viis minutit õnne, et need inimesed on õnnelikud ja näevad, et, et elu on ilus ka siis kui mõnikord temast mingisuguste asjaolude tõttu suurt midagi välja ei tule. Et elu on siiski elamisväärne elu elujulgus, et inimesed, kes saalist välja näevad, nad tunnevad, et nad võiksid elada värvikamalt ja, ja väärikamalt, kui nad siiamaani on elanud. Kas selle viie minuti õnne nimel või võidakse see õnn olema nagu eesmärk, et oleks nagu rohkem või? Õnn õnneks õnn on ju alati aktsia, aga sularaha see on õnnelikus seal vahetanud sularahale aktsial aktsion ainult lubadus õnneli õnnelikult, see on kuskil silmapiiri taga, aga õnnelikusse on käes on sul käes õnnelik õnn? Õnn on mingi idee, kauge ja kättesaamatu, aga, aga õnnelik, kas on see, mida tunnen vahetult võimaldada seda, et inimesed on teatris õnnelikud? See nii tähtis? Üht laval või Chrysoli? Heal juhul nii siin kui seal järgmise paremuselt on see juhtum, kus inimesed saalis on õnnelikud ja lava samale õnnetud. Ja kõige halvem variant on muidugi see, kui inimesed laval on väga õnnelikud, aga saalis on kõik õnnetud, seda nimetatakse isetegevuseks. Noh, veel hullem variant, kui see nii saalis kui laval on kõik õnnetud. Veel hullem, kui. Ei, ei, see on jälle parem, sellepärast, et siis nad leiavad teineteist. Vastastikuses õnnetuses, jagavad jagatud mure, on, on poole väiksem. Noh, siis sel juhul küll teatri eesmärk, siis mure jagamine Mõnikord mul tuleb jah, niisugune oleme selleks kokku, et jagavad ühist mõnikord teatris käies, mul tuleb niisugune tunne küll. Edasi, ma tahtsin rääkida, rääkida sellest teatri sisemaailmast. Sina oled teeniline juba palju kogenud teatriinimene. Olnud omal ajal teatrijuht, Tartu teatrijuht et mis on sinu jaoks teatrimaailm seestpoolt nii see personal, teenindav personal kui ka kunstiline personal ümberringi mida, mida te siin üheks tähendab, mida ta sulle annab, kas, kas sul on vaja tunda enda ümber kindlalt loomingulist meeskonda või kuid piisab sulle oma tugevast isiksusest, et panna maksma oma idee, õpetada oma õpetusi? Ketrab veetlev eelkõige sellega, et seal on kõik teisiti. Mulle näiteks lapsepõlves väga ei meeldinud pühapäevad, see oli minu jaoks üks täiesti üleliigne päev, kus kõik seisis ja mul ei olnud õieti nagu midagi teha ja eriti need pärastlõunad olid nii kohutavad. Teatris on puhkepäev, on teise koha peal, seal on teisiti, seal puhatakse teisipäeval, võib vaataks esmaspäeval, kus, kus kunagi, aga pühapäeval käib töö, siis inimesed on, eraelus on, on neid ühesuguseid rollid ja mõnel on nii igav roll. Vee võtab silma, vaatan näiteks Toomas Savi, mul hakkab temast siiralt kahju. Et ta peab mängima nii ebahuvitavat rolli siin elus. Aga teatris inimestel on nii huvitavad rollid. Nad saavad olla täna õhtul üks, homme teine-ülehomme veel keegi, keegi kolmas, see on kõik nii, nii teistmoodi. Maailmas on üks alternatiivne maailm, mida ma arvan, et ühiskond vajab, inimesed käivad ju teatris, mispärast nad seal käivad. Nad käivad selle sama asja pärast, et et see on teistmoodi kui, kui, kui päris elu. Aga miks sinu meelest inglased vajavad teatritud seda alternatiivset maailma mis tekib meie elu kõrval, mille me loome sinna kõrvale? Kunsti me vajame selleks, et mitte tegelikkuse kätte surra. Teater, Lovsus meile seda tegelikkusele, mitte ainult teater, muusika ka tänapäeval teatrikunst käib ju alla, tähendab publiku poole pealt ka, aga muusika ju maailmas kogu aeg kasvab. Võrdle nüüd teatriäri, mis rahad liiguvad teatri vallasemis, rahade liiguvad muusika vallas, ma saan täiesti mõeldamatu. Vaata, missuguseid plaadipoodi on, on rohkem kui teatreid Eestis. Jah, ja muusikat tuleb, raadiokanaleid on nii palju ja, ja muusikas see pakub inimestele midagi. Ega nad ilmaasjata nii suuri summasid selle muusika peale ei ostaks endale muusikat. Märk sinu meelest teatri olla käigust? Ei, see on märk sellest, et kunst elab. Et kas ta elab teatrivormis või muusikavormis või elab ta kirjanduse vormis. Kirjandus. Sellega on ka meil õnnetud õnnetud lood, luulel ei ole enam seda tähendust, mis tal, mis tal oli kuuekümnendatel aastatel või mis tal oli, ütleme, 80.-te aastate algul. Luulepositsioonid ühiskonnas ei ole enam sellega võrreldavad, järelikult on, on mingisugused muud asjad, täidavad seda, aga, aga inimene on niisuguse olend niisuguseks olendiks loodud, et tal seda teist maailmasõda kunstliku maailma on vaja. Ja kui ta seda ei saa, siis ta tekitab selle endale oopiumi, uimas või mingisuguste muude narkootikumide võtab viina vähemalt. Maailm muutub, aga mismoodi teatri sinu meelest kõiki neid muutusi kajastab või kajastama peaks? Teatril peaks olema ikkagi mingisugune niisugune oma selge missioon mingi oma asi ühiskonnas ajada ja see asi peaks olema kooskõlas ühiskonna enda asjaga, sest teatri kõik tõusuperioodid on olnud need, kus tead, tere, on ühiskonna missiooni noh, üle võtnud või seda võimendanud, seda ühiskonna missiooni noh näiteks 68. aastal oli liberaalne maailmarevolutsioon, mis väljendus siis üliõpilasliikumist Ena üle kogu maailma, kaasa arvatud siis ka Eestis. Ja seal tekkis korraga niisuguse uue generatsiooni vajadus uue ellusuhtumise vajadustele. Liberaalse ellusuhtumise vajadus tuli ilmsiks, teater haaras selle selle üles ja võimendas seda. Teater oli siis oli siis väga aktuaalne, aga meie praegu praeguses ühiskonnas meil puuduvad juhised, sihid meie siin Eestis elame niisuguses riigis, millel ei ole enam nagu eesmärk, Ena saime selle iseseisvuse kätte. Mis me temaga peale hakkame, neid veel müüks midagi lapikese, mõned elektrijaamad ja Palmse mõisa ja ja veel Saaremaal müks, natuke jupikesi. Ühesõnaga seda müüme veel, mis on, oleme nagu, nagu lõpumüügis oleme, oleme juba omadega, mis te teatri peaksid nüüd võimendama? Et teater peaksime kajastama ja näitama just seda, mis, mis suuremad muutused ühiskonnas on ühiskonnas muutus ja siis teatrised hakas põimendab, kajastab, peegeldab või. Kriitiline teater on alati nõrk teater. Teater ei pea mitte eitama seda, mis ühiskonnas toimub, see satiiriteatri ülesanne. Aga vaadake seda vanalinna stuudiot, mis, mis sellest on. Ta ei ole ju ju, kui ma kunstilised saavutanud saavutused ei saavutanud ta mitte satiiriga vaid mingisuguste muude lavastustega. Teater ei ole mitte siis tugev, kui ta midagi. Teater on tugev siis kui ta midagi jaotab ja seda tugevam on teater. Mida tugevam on see idee, mida ta jaotab, see jaotab see idee viisi. Kas ta jätab sinu meelest midagi sellist, mis on juba elus olemas ja võimendab seda või, või ta leiab ise mingisuguse jaotuse, et seda tahan lihtsalt välja uurida seda, et kas mees tekkinud teatril ei ole seda funktsioonid, ta äkki loob mingi jaotuse elu jaoks kui see jaotus puudub, kaotsi läinud või pole veel leitud. Vaat kui seda elu ise ei suuda luua seda jaotust, siis jätab selle teatri teha siis elu ei ole mitte midagi väärt. Aga kes selle jaotuse peaks siis välja mõtlema, kuidas elustada jaotust välja ei tule, kas ei ole kunsti ülesanne nagu see oli vist teatri siis no muusika. Sa ei, ei alati neid juhtumeid, kus kunst on hakanud pakkuma elule elule eesmärke lõppenud katastroofiga. Elu on ikkagi see, mis on loonud endale kunsti. Näitekunsti ei ole loonud endale elu. Ja elu on ka see, mis, mis mõnikord vajab kunsti või üht teatavat kunstjala vajab rohkem. Mõnikord vajab teda vähem. Mõnikord. Selle kohta on ka palju erinevaid arvamusi võttena Oskar Vaildi seal viimasel ajal väga moodi läinud. Tema väidab sootuks vastupidist kunst, see tõeline elu on. Ja ainukene asi, et, et tema, see ideoloogia oli ise elu tehtud, mis eelnes Oscar Wilde'i tulekule ja tema tõusule 1800 üheksakümnendatel aastatel oli Viktorajaanlik moraalimaailm. Elu ise tekitas selle reaktsiooni, mille kandjaks saidid Oskar Vaildi, et need, tema oli ainult üks üks osatäitja selles 19. sajandi lavastuses fiktariaanliku moraali lavastuses. Ja küll lõpetas selle moraali, moraal osutus tugevamaks kui teema. Jah, aga, aga, aga samas tegite nähtavaks selle, selle, sellel moraalil on ka lõpp. Sellel perioodil, et elu elu leiab endale mingisuguseid uusi vorme, et suurmehed on ju seda suuremad, mida täpsemalt nad tapavad, tapavad ära selle, mida elu nagu ette ütleme, mida elu vajab. Eks Don Carlose muuseas ka seesama idee, kus markide puusa ütleb kuningale, et mis te mõtlete, elu hoor Tast käega kinni hoida või ega teie ajastut peatada. Sellest oleks kahju, sest te olete hea inimene. Mil määral siis sinul õnnestus selle don Carlosega seda muutumist näidata. Dist huvitab, mida sa. Mida Eesti publik, see tavaline, lihtne vaataja pidi nagu aru saama, mis on elus muutunud, mis mis tema ümber toimub, inimsuhetes. Et mida sa peegeldasid või näitasid, kui noh, mõtted, teatri ülesanne midagi peegeldada, elust, näidata rahvale tagasi. See 16. sajandi Hispaania õukonnamaailm, milles leiab aset Don Carlose sündmustik. Silleri omaaegne. Õhustik siis 18. sajandi kaheksandal kümnendil. Need olid kõik niisugused, kus inimesed tundsid, et lähedus hakkab ära kaduma. Võib-olla see on olnud ka vanas Egiptuses niisugune tunne, et üks inimene ihkab teise inimese lähedust. Aga. Väga ei, ei saavuta seda kuidagi, vaid see lähedus, mis saavutatakse teise inimesega, on kuidagi illusoorne. Ja seda ma ütlesin näitlejatele, et, et minu jaoks on kõige suurem pinge, mis kogu selles tükis on, on teise inimese puudutada tahtmise pinge, tahetakse teine inimene puudutada ja, ja tormi ja tung oli üldse selline, kus, kus kõik said üle sellest mingisugusest puudutuse belglikkusest ja siis emmati 11 ja küll siis kallistati ja inimesed olid nii ülevoolavad ja eksalteeritud peaaegu. Aga sinna puges sisse ka see, noh, niisugune väike väike hirm, et see on kõik sama formaalne, nii nagu tere, mida tänapäeval kassapidaja ütleb teile, kui te jõuate oma kaubaga sinna leti ette. Ja klassikaline ajastu õukonnakultuur, kuhu siller siis kas hiljem üheksakümnendatel aastatel? See on väga niisugune formaalne väga formaalne ja mõnikord mõnikord tundis Schiller ise arvatavasti seda igal juhul tunnevad seda tema näidendi tegelased, tahtmist kogu see formaalsus eemale visata ja olla inimene, nii kui ühe pisikene Don Carlos patsutab suurele deposale õlale, ütleb, ütle mulle, sina viskame kõik need etiketid ümber ja, ja oleme inimesed ja lähme sinna sellesse samasse Madalmaadele ja rajame seal sõprusele kuningriigi, kus inimesed saavad elada koos ilma ilma kehverdamata, ilma eetiketite, ilma ilma olemata jäika joonlaud alla neelanud. Kiun laud on siis meie elu, siis. Praegusele ajale astu korraks üle pangale või? Kohe hakkab formaalsus. Sa näed seda. Nüüd tahetakse seda tuua veel ülikoolidesse ja igale poole mujale ja meie elu niimoodi formaliseerida, ma kujutan ette, mina kardan seda Euroopa liitu kõige rohkem, sellepärast et nad tulevad oma joonlaudadega. Mingu põrgu, Mullen oma margapuu, mis ma vanaisalt pärisin, küll ma sellega hakkama saan, mul ei ole neid Euroopa Liidu standardid vaja. Jah üks teema, millest ma tahtsin veel rääkida siis küsimus mis puudutab nüüd sinu minevikku, teatrijuhina, mis mind ennast kindlasti huvitab? Mis asi on sinu jaoks demokraatia teatris, kuivõrd sobib demokraatia teatrisse? Et kuivõrd sa lähed üldse teatrijuhti lavastajate demokraadile või peabki olema türann diktaator oma arvamuse läbi suruma? VAT teatrijuht ise omale demokraat, tema saab olla ainult demagoogia. Jättes mulje, et tegelikult toimub demokraatia, tegelikult ei toimi teatris tead vot meil on kaks võimuliigiga tänapäevases elus meie riigis toimib kaht liiki võimu, üks on seadusandlik võim, mis on demokraatlik. Mis seal on, on? Otsused on alati altpoolt vaidlustatav, peaksid olema. See on demokraatia, tunnusotsused on vaidlustatavad altpoolt ja valitakse siis midagi niisugust mingisugune esindusorganid, kes, kes seda enamikku tahetsis läbi viivad ja niimoodi, nii vähemalt väidetakse, see on seadusandliku võimumudel. Täidesaatva võimumudel on vastupidine täidesaatva võimu, mida esindab siis meil valitsus. Valitsus annab välja määruse korralduse täitmiseks politseiametnike kritiseerimiseks. Sõjavägi on üles ehitatud nagu täidesaatva võimu malli järgi. Ega seal lisasõdurid arutleda, et kuule, teeme üldkoosoleku, vaatame, kas komandöri otsusena võtame, kinnitame või ei kinnita see, mis te seal. Ründame Taavi Rõivast, me paneme hääletamisele. Lähme vasakult või läheme paremalt, rikuks ära kogu selle asja, on mõningaid selliseid situatsioone, näiteks lennukis lendamiseks seltskond ja, ja reisijad korraga otsustavad, et et Mehhiko lendab hoopis teise kohta, siis oleks pidanud teise lennuki võtma, muidu lähevad sinna kabiini, ütlevad. Kuule, mis sa siin valesti vales suunas sõidad, põrvingi, vot seda nimetatakse terrorismiga, seda ei saa ju lubada. Sõna on niisugused, kaks mudelit on ühiskonnas eksisteerivad kõrvuti ja meie küsimus on nüüd, kumb on teater? Kas teater on see, kus otseselt altpoolt vaidlustatavad või Heather on see, kus otseselt on ülevalt poolt vaidlustatud seadusandva võimu analoog või ta on täidesaatva võimu analoog? Mulle tundub, et ta on täidesaatva võimu analoog, sellepärast et olukorras, kus, kus näitlejad tulevad kokku ja otsustavad, et me kõik, et paneme hääletusele, kas me nüüd mängime suveöö unenägu või, või mängime, mängime ainult unistust. Ja siis hääletatakse niisuguste, see viiks organisatsiooni muudeks juhitamatuks suurepäraselt, pannakse hääletusele, kes hakkab Hamletit kehastama, siis saab igaüks ja sealt ei tule mitte kui midagi. Väljas on täiesti halvav kogu süsteemi. Ja tegelikult muidugi loomulik, sest noh niisugust asja nagu kunstilisi otsuseid, neid ei saagi demokraatia teel otsustada neid ise niimoodi, et kõik, siis loetakse hääled kokku, et milline kunstiline otsus vastu võetud võtta, see on ikkagi peaks ikkagi olema ühe inimese peabki olema ühe inimese Surm, kes teatril peab olema juht ja see teater peab olema selle selle juhi nägu, muidu ma hakkan kahtlema selle juhi olemasolus või õigustatud. Siis sellest ajast, kui sa olid Tartu Vanemuise teatrijuht, on palju palju igatsugu jutte ja legende ja kuulujutte ja ja kõikvõimalikke võimaliku platsi ja teatriintriige pärinevad küll sind sõimati diktaatoriks pilt rannikskil, hüpersuperintendent. No need on kõik üks ja see sama ja need on veel peale selle on nad kõik Tõdiga. Tõesti niisugune olin, ma olin niisugune. Tol ajal mõel, mõtle nüüd ise, see oli 90 kuni 93, kui ma seal eesotsas olin mesi suhtes siis tuli rahareform, täppisväärtused muutusid ühiskonnas, kõik see materiaalne teatri tegemine, 90. aastal tehti veel lahti väike maja, lisaks sisse oli mängitud lavastuste jaoks kontserdisaal. Nii et Tartu-suguses linnas oli 1500 kohta igal õhtul teatri kohta Vanemuises 1500 kohta. Bensiinikriis inimesed ei käinud, maa elanikkond, kes Irdi ajal oli bussidega hakanud tulema, see ei tulnud lihtsalt enam. Ja siis pidi veel panime sinna õuevalvuri, et vahepeal, kui keegi oma autoga riskist õlledki pinsiinidelt ära Iiemmeti imetud sealt auto paagist. Ühesõnaga see korraga tekkis niisugune suur suur. Ühelt poolt võimalused avardasid, teiselt poolt muutusid nad veel väga kitsaks. Teatri varustamine katkes, mis oli nõukogude ajal üles ehitatud süsteem. Kui mina teatrisse tulin, siis siis metalli oli, aga puit vist hakkas, hakkas otsa saama, kangastest olid ainult veel blokaadid üle, nii et sai teha ainult kallid palli klient ja Travjaatasid ja muid selliseid asju oli võimalik võimalik teha. Jah, ja niisuguses olukorras, mis meil veel poliitiline, poliitiliselt keerud, keeruline olukord, täpselt samuti. Pidu, keegi tulema. Putš augustiputši päevil, mina tulen teatrisse tööle, kell on juba 11 läbi, proovid peavad olema alanud. Ei midagi, kõik seisavad fuajees kaagutavad, mis siin juhtunud on, miks keegi ei tööta? Prooviaeg juba käib? Meil ei olegi kuulnud, et tankid on sees, ma ütlesin neile selle peale. Teatri Vanemuise teater on mänginud tsaariajal, Vanemuise teater on mänginud esimese saksa okupatsiooni ajal Vanemuise teater, mänginud kodanliku vabariigi alt, teise saksa okupatsiooni nõukogudel on mänginud ja mis te tahate nüüd öelda, et me nüüd jätame siis pooleli täna? Minge, minge kohe proovis. Meie jätkame mängimist juhtu kui väljast mis tahes. Vot niisuguseid olu niisuguses olukorras pidi ju kuidagi seda asja koos hoidma. Ja siis tekkisid inimestele ettekujutust sellest väljas valitseb demokraatia. Ja siis peab ka valitsema demokraatia või veelgi hullem ettekujutus, oli see, et, et väljas on küll kapitalism juba, aga siin, teatris on meil endiselt nõukogude võim. Et siin endise peanäitejuhi sugulased võivad mängida või mitte mängida, nendel on ikka kohakene varumängijate pingil, mis on hästi hästi hästi pikk ja kõik saavad palka selle eest, et nad lihtsalt teatri palga nimekirjas. Et see ei ole nii. Mul on Hannes Kaljujärv, näiteks mängib mul 24 õhtut, mängib laval, siis on selge, et ta ei saagi mingit haltuurat juurde teenida haltuura rahasid, ta peab selle raha sisu kätte saama siit teatrist. Ma teen teatri palgasüsteemide ümber, kus mõni ennast väga suureks pidanud näitleja kustutuskorraga, C-kategooria näitlejaks, sellepärast et tal ei olnud osi. Aga need ei ole mitte muidugi mingisugused igavesed kategooriad, vaid vaid näitleja, kes sattus B-kategooriasse maandud hoonäitajate põhjal. Võis järgmisel hooajal või isegi hooaja keskel, ma valetan, ansanderiga oli see lugu A-kategooriasse, ma viisin ta, ta tegi nii ilusa vinnetu vinnetu tegi nii ilusa rolli ja. Oligi kõik, noh, tal oli eelmine hooaeg, oli olnud olnud kehv, niisugune hoiatav, nii nagu teatris ikka tuleb, ega kõik hooajad ei ole vennad ja nad ei ole ühtemoodi näitlejale näitlejate loomingulises peres. Aga ühesõnaga see süsteem siis siis nagu töötas ja, ja üleminek nõukogude võimult kapitalismile selles teatris, see oli minu aja minule protsess. Kosmosekokkuvõte, mis muutus sinu ajal nende valitsusajal siis Vanemuise teatris, millest ta siis algas, millega ta lõppeski? Mul ei ole tänulik, et mitte miski ei muutunud, et teater ei paika, ei lagunenud ära, et säilis see, et ta on kolme žanriteater, et on ooper, ballett ja draama, sellepärast et niisugustel kokkuhoiuaegadel kui vahepeal ju vahepeal kultuuriminister kukkus meil selle rumala idee pärast ütleme Lepo Sumera tol ajal. Ta paneb muist riigiteatreid kinni. Ühesõnaga, et hoida, hoida see asi asi käigus ja hoides alles ja, ja anda järgmisele teatrijuhile, kelleks on praegune Viller, anda see asi üle, need Viljar ise ütles ka, et kõik, kõik on täiesti korras. Et miks mingisugust probleemi selle teatri säilimisega ei olnud. Ehk siis järgmine teema, millest tahtsin rääkida. Teatriajakirjandus sina oled olnud ja ka väljapaistev ajakirjanike töötanud ka Postimehes. Paluks mind mitte ajakirjanikuks sõimata. Kas ajakirjanik ollakse mentaliteedilt, mitte ametilt? Kas sõimu sõimusõnast sõimu väljendus paraku on jah? Aga ometigi see ajakirjanduses väljendamine on sulle sulle väga omane ja lähedane. Tegeled sellega tihti? No kus ma siis pääsen, kui ma tahan teistele midagi öelda? No mis ma siis teen, lähen turule ja kuulutan või? Viimane ajakirjanduslik sõnasõda, mis ma sattusin lugema oli jälle sinu lemmikteemal saksa teemal. Göte ja süüdlaseks sattus õnnetu saksa tüdruku lavastus Andrea muuseas lavastus deklaviigo. Lugesin seda armutult artiklit, sa jätad praktiliselt kivi kivi peale ja sellele lugesin saksa kriitiku reaktsiooni, mis oli väga tige, dogmaatikuks ja ja, ja muidu muidu kitsarinnalisus piiratud inimeseks, mis sa selle kohta oskad, oskad öelda? Ja mind hämmastas, kirjutab siin Eestimaa nurgas, eks Priimägi, et talle ei meeldiks lavastus, primadonna aus inimene, tema ei hakka mitte teiste rõõmuks, ei hakka valetama, tema tuju paranes seal teatris istudes. Tuju läks mul halvaks, niimoodi ma ütles. Mis päev oli mitu tagantjärele ka mitu päevalise sellega rikutud tuju oli halb, lavastus oli paha ja mina kirjutasin seda. Mul tundub, et lavastus on paha ja siis korraga Saksamaalt tuleb teade, et keegi on seda Priimäe kirjutist tähele pannud, et Priimägi Priimäe arvamus läheb kellelegi korda minema. Mis asi see nüüd on, kesse sakslane niisugune on alla kirjutatud teatrikooli jõud. Ja siis mulle öeldi, et tema on selle Andrea Moosese õpetaja olnud teatrikoolis ja tema käis sind vaatamas oma õpilase, noh, niisugust tööd ei ole mitte päris lõputöö, aga eks mingi õpilastöö Tauli ja siis ma sain korraga aru, mul täitus süda kohe suure empaatiaga selle saksa sakslase vastu, sest ta kaitseb oma õpilast. Kas mina ei teeks nii loomu, loomulikult astuksin ka oma õpilase kaitseks välja tehkuse õpilane, ükskõik kui halva asja, loomulikult ma astuksin tema kaitseks välja. Loomulikult. Aga kas ta oli sinu meelest halb asi, äkki tuli lihtsalt võõrasin hammastel mitte võõras ja harjumatu märgisüsteemi. Natuke küsimus on selles, et. Küte puudub ka ikka kuidagi asjasse. Küsimus ei ole mitte minus ja Andrea Moosjases, vaid Köödel on ka siin väike osa teha, tema nimelt on selle tüki autor ja millest tuleb lähtuda, et Grete oli tol ajal niisugune, see oli 74. aastal köeti on üsna tormiline tunglev poiss, tema oli see, kes, kes kõigi kallistas ja oli niisugune ülevoolav ja ja tolle aja noored rääkisid nii kohutavalt mõneristlikult, Nad rääkisid nii palju ja, ja nii, nii, nii kentsakalt ja peenelt ja nii otsitult, nii väljendi rõhkelt, nii lilleliselt ja nii ülevoolavalt nad kõnelesid. Seda tekstimaterjali vaadates haarab mind ausalt öelda hirm, mina ei oleks julgenud niisugust asja võtta, niisugust teksti sellepärast, et, et mulle tundub, et, et ma ei tea seda võtet, kuidas panna see manerism teksti maneerlikus, panna see loomulikult kõlama, seepärast need inimesed olid maneerlikud ja samas armastasid ka päriselt mitte ei teinud sõnu, tühje sõnu vaid need sõnad olid täidetud sedasama armastusega, mida nad tundsid kõikide nende tunnetega, mida nad seal siis tundsid. Ja, ja nüüd Meie tänapäeva kainesse maailma, kus inimesed räägivad peamiselt seda, mida, mida sülg suhu toob. Panna nüüd niisugune maneerlik kõnepruuki muutuda usutavaks, võtke selle lavastaja ülesanne, mis mina lähen, näen teatris on see, et, et selles püütakse seda verbaalset retoorikat püütakse lihtsalt summutada motoorse retoorikaga ja pannakse need vaesed näitlejad kord pea alaspidi oma kord hüppama, kord roomama, kord kukerpallita ma sinna selleks, et jumal hoidku, publikul ei keskenduks tähelepanu mitte sellele tekstile, et juhtida tähelepanu kõrvale. Ja niimoodi see tuletab mulle meelde, kuidas Normet lavastas omal ajal Pärnus Jakobsoni vaeste patuste alevit ja ütles, et pagan, see pöördlava krigiseb nii hirmsasti, et see liigub kogu meile, oleks, aga ma panin nii kõvasti. Bachi muusika panen peale, ei kosta läbi. Ühesõnaga mulle tundus, et need siinse riigi muusikaga ära ja näitlejate täiesti. Et võimlemine ja rabelemine oli tegelikult üksainus funktsioon. Pääseda sellest nurgetust Götest, kes kirjutas niisuguseid tykki, ühesõnaga see see, mis ma seal nägin laval, see oli üks, üks suur kärarikas kütte küttetapmine ja niimoodi ma ütlesin. Ja siis tuleb nüüd see saksa Cyriidike ütleb, et et mina ei ole ÕISist õigesti aru saanud tormist ja tungist. Et selle probleemi ei olegi seal retoorika. Traviga lööme lihtsalt klaviku teksti lahti, eestikeelne tekst antakse lavastuse kavalehega kaasa. Seda võib igaüks vaadata, see ongi tõepoolest retoorika siin, ärge tulge mulle rääkima, ma näen seda oma silmaga. Seon, retoorika. Teine asi on see, et kas, kuivõrd see nüüd tormi ja tungi enda asi on, mina olen minu erinevus selles saksa teatrites põhjus on see, et tema on diatrippujate man arvatavasti õppinud teatriala. Noh, tema on seda õppinud, tema teab seda mina õngermanist. Mina olen õppinud tormi ja tungi, et tema võib-olla ei ole tormi ja tungi õppinud ei kuulu nagu tema eriala hulka. Aga minu eriala mina olen õppinud, tema ei ole õppinud. Ja seetõttu ma ei saagi temaga vaielda tormi ja tungi küsimustes, sest ta lihtsalt ei tunne seda. Seto teatriala inimene ei tähenda, et ta peaks tormi ja tungi tundma. Aga mina, kes ma olen Germanist, ma pean seda teadma. Kui ma midagi turnee tungi kohta räägin, siis ma pean seda teadma, nimetatagu seda siis pragmaatiliseks või mitte, aga teadmised on teadmised. Nii et sa leiad, et asi on selles, et nüüd siis seal Saksamaal saksa lavastan õppinud nad lihtsalt ei tunne tormi ja tungi, et nad nende teadmised ei küüni sinnamaani, et sa teed seda väljendada. Aga kas nad mitte ei tellinud tänapäeva tormi? Ja ma tean jah, selles ongi probleem, arvatavasti kase, Andrea Mooses ja tema õpetaja on näinud oma oma lühemal pikema elu jooksul noh, umbes 30 klavigo lavastust saksa teatrites. Ja nemad nüüd tahavad teha 31., mis sarnaneks ühegagi nendest 30 nende jaoks on siukene ja jah, ja siis nad liiguvad, on liikunud juba 30 sammu neil selja taga ja nad tahavad nüüd astuda 30 esimest, aga õnnetuseks astuvad nad selle 31. sammu meie keske elle. Ja meie ei ole näinud neid kolmekümmet, esimest me tahaksime näha, öeldi, et aga mitte seda 30 esimest varianti köitest, mis algsest kujutist on väga kaugel, see võib-olla tõesti saksa teatri kontekstis võib-olla õige. Vabandage väga, eestiteater ei ole saksa teatri kontekstis. Ma ei usu, et ta seal Berliinis oleks, oleks tähelepanu võitnud, sest mul on niisugune ettekujutus olemas, mida Berliinis mängitakse, seda ei oleks ka Berliinis väga hea olnud. Kas siis see, mis Berliinis ei ole hea, see peab siis meil hea olema? Meile peaks küllalt olema siis sellest? Ma ei ole seda meelt. Kui me alustasime oma tänast vestluste lõpust sinu viimastest töödest, siis oleks väga paslik jõuda lõpuks algusesse. Tahtsin küsida, mismoodi sa aktiivsesse teatritegevusse üldse lülitasid, kuidas teater sinu ellu tuli, nii et sa tundsid, et peab ennast väljendama? Oli aasta 1974. Mina õppisin ülikoolis Germanistikat, nagu ma juba ütlesin ja tuli Tartusse Vanemuise Podstamist lavastama. Mind kutsuti temale tõlgiks ja assistendiks, sest ma oskasin saksa keelt juba tollal piisavalt. Ja ma olin kogu selle lavastusprotsessi juures alates esimestest ette mängimistest kuni kuni siis esietenduseni, esietenduse peoni. Ja seal ma nägin esmakordselt niimoodi Insaiderina, kuidas üks lavastus valmib, kuidas ta valmib täiesti professionaalsel lavastajad. Lavastel, kes tuleb esinema lavastajana, tan külalislavastaja, kellel on kõik, on ette valmistatud, kõik on läbi mõeldud, kes peab olemasoleva materjaliga, keda ta veel ei tunne, piisavalt, peab selle selle asja siis nagu lõpule viima, valmis tegema sellega, missugused probleemid seal tekivad. Ühesõnaga, see oli niisugune kursus, mida ei saa endale mõni teine ei saa raha eest ka, aga mulle maksti veel selle eest raha, raha, mis üliõpilaspõlves kulus marjaks ära. Ja teist korda juba pärast ülikooli olin ma Peter kukel samasugune assistent siis kui ta lavastas Lentsi koduõpetajat, kelle Vanemuises see oli sõnalavastus. Ja kus ma ka olin siis esimestest proovidest kuni kuni viimaseni olin siis juures või tarbimisviimastena, kuni esietenduseni olin sealjuures need, kus ma ka nägin seda algusest, kuidas teatrit tehakse, mina? Minu ettekujutus sellest, missugused võivad olla noh, teatri töövõimalused, pärinevadki nendelt pinud Ravastamist, Peterit preemissilt ja Peeter kukalt. Ühesõnaga siis saksa kool. Jah, midagi, midagi sellist võib vist öelda küll või vähemalt nad puhastasid minu kujutelma ära sellest, et lavastamise protsess ei ole mitte mingisugune ravimtaimede suitsutamine. Jaa, jaa jaa. Uimastavate aurude sissehingamine ja mingisuguste kummaliste liigutuste tegemine, ujumine. See on ratsionaalne tööprotsess. Protsess, mis tuleb viia ette läbi mõeldud eesmärgini. Ja kas see on sinu ettekujutus teatrist sellest alates, kui sa alustasid. Kuni tänase päevaga võrreldes on muutunud ka Ega minul ei ole ettekujutust teatrist. Mul on ettekujutus teatavatest, ütleme žanridest teatristiilidest näiteks ette kujutas, võimaldab mul ära tunda, et meid ei osad tragöödiat mängida. Tragöödia asemel tuleb välja kodanlik draama. Siis kui püütakse ka tragöödiad, inimestel puuduvad lihtsalt mänguvõtted mängust, nad ei valda seda teatrikeelt. Selle ma suudan ära tunda. Ma suudan ära tunda selle, kas kas ooper on hästi tehtud või halvasti, on tehtud. Kas balleti tantsitakse hästi või halvasti. See teatrikeelte valdamine oli see, mis võimaldas mul olla. Eesotsas ka see äratundmine ongi üks nendest põhjustest, mis sind sunnib väljendama ennast teatri kaudu. Pigem on hulganisti positiivseid stiimuleid, töötlevad kui, kui negatiivsed stiimulid. Kui ma näen midagi väga head, midagi, mis on nii ülemõistuse, peenelt on lavastatud. Ja ma mõtlen, et mina ei saaks sellega hakkama. Mõnikord tekib tahtmine, kiusatus kihvatus ennast proovile panna, et äkki saan. Ma tahaksin, tähendab sageli pakub see mulle niisugust naudingut. Kui ma tõesti näen teks meisterlikult lavastatud filmi pakub see mulle niisugust naudingut ja siis ei ole vahet, kas kas ma ostan selle filmimaterjalis või või küsin, küsin luba kuskil teatris lavastada. See mõtlemise enese keerukus, mõtlemise Polifoonilisus, see, see loominguline ülesanne, mida ma näen, see on ahvatlev. Just nimelt, see on ahvatlev. Küsiksin veel sellise kokkuvõtva küsimused, mis on ikkagi sinu meelest muutunud sellest ajast saadik, kui sa esimese kogemuse teatris saksa lavastajate käte all said võrreldes tänapäevaga, mis on meie elus ja teatris muutunud mõttemaailmas inimeste mõttemaailmas? Rumalamaks inimesed jäävad teadmisi, on vähem inimestele teadmisi, juba haridusminister räägib meile tegelikult tähtis, tähtsad ei ole mitte teadmised tähtsad, tähtis on seoste loomise oskus. Noh, ma ütleksin, analoogiliselt võiks sillaehitaja väite, et ega tähtis tähtsad ei ole, kaldad tähtis sild ise. Priit ruttase küsimustele vastas Linnar Priimägi. Saates kõlasid ka mõned Sergei Prokofjevi põgusad hetked Rudolf paša seades.