Head kuulajad ei ole sageli turul ja nautinud. Hääleta nüüd algav saade sarjast hääled on pühendatud keeleteadlasele Paul Aristele. Professor, akadeemik Paul Aristet on peetud Eesti kõige tuntumaks keeleteadlaseks rahvusvahelises ulatuses. Ta on meie keeleteaduse sisu ja sümbol, nii on öelnud Mati Hint. Pärit on ta tormast, sealt ümbruskonnast on tal palju mälestusi oma noorusaegadest ka kirja pandud. Tema isagi mõisatöötaja käis ringi erinevates mõisades ja ta on oma mälestusi näiteks Puurmani mõisa kohta kirja pannud. Niimoodi fant, värkide ja Monakate lapsed elasid eraldi ja mängisid eraldi. Mõisas oli, ilmnes seisuste vahel olemaspalgalist tegi hulgas. Kõige kõrgem ametimees oli valitseja, keda kardeti rohkem kui krahvi rate ennast. Koolitee möödus Paul Aristele ka Tallinnas ja pärast selle gaasiumi omaaegse gümnaasiumi lõpetamist läks ta tee Tartu Ülikooli. Kuid professor Ariste on ise kirjutanud, et huvi keeleteaduse vastu tekkis tal juba 14 aastase poisina, kui ta õppis esperanto. Ta hakkas käima esperanto klubis ja aastal 1921 kirjutas ta juba oma esimese teadusliku töö ja huvitaval kombel on see liivi keelest. Nüüd Me kuuleme esimest helilõiku, kus professor Ariste räägib oma teadlased töö algusest. See salvestis on pärit aastast 1975. Niisiis oli tegemist 70. sünnipäeva tähistamiseks mõeldud saatega. Saate reporter oli Peeter Hein. See on lõpmata varallikesesse käo väsk varsti, nii, sellepärast peab seal käima, siis ma lähen jälle, võtan paar tudengit kaasa, elan jälle sinna mulle umbes 45000 sedelit sõna sellele, et need ainult seal akadeemia ja selle üle, kust näeks raamatut. Ja siis ma olen kogunud Vadja rahvaluule, et mul on kaheksateistkümned Marpi Vadja rahvaluulet üle 4000 leheküljel suurelt suures formaadis leheküljed. Ja seda ma jätkan ja alati saab juurde. Näiteks võtame või möödunud suvel. Tuli pühi puid, oli eestlastele teistel Läänemerd, lastel. Aga seda ei arvaks, et praegu on veel pühapuid. Täitsa kavatsen, kaks vana naist, head jutustajad mõlemad üle 80 aasta. Kes läheb muidu metsa seenele ja marjule, kui nad pühade puhul ohvrite Too vedavad puu ümbert kinni loevad, seal veel vastavad need palvesõnad ära, siis lähevad marjule selja alati küllalt suure saaliga, on veendunud, sellepärast spets annabki neile, kui nad metsa palunud on niisuguseid asju. Ma tahan veel 1974. Suur uudis on anamaailm, mis oli viie-kuuesaja-aastaste aktuaalne, aga veel elab edasi ja nõnda võib alati midagi rahvaluulest saada. On üks tore vana nest Ivo Leontšer, minust mõned aastad vanem, siis natuke muigab, ütleb ja taas pajada selle ühe magusa udu. Aga siis tuleb mingi hea anekdoot olev pioneeri lõpmatut akesis muid, mistõttu graafinzandmide uskumusi leidsa plikalikult algas huvi vadja laste vastu. See algas siis, kui ma olin Tallinnas koolipoiss. Lugesin päevalehest. Eesti Rahva Muuseum, Tallinna muuseum korraldavad Tallinnast muuseumi pea ja sinna on tulnud siis hingerlasi ja lasi ja saarlasi ja võrulasse sattusid kokku esinema. Tundsin huvi asjade vastu rahvaluule vastu. Ja läksin siis sinna, vaatame natuke Kadrioru lossis peatselt Saveli aluse kallale, õled maas, seal magas eksami suulise osavõtjate pere. Üks tore vana istub seal ja küsinud kas ta Ningelane ei ole. Mina olen vana Nadja Line vlibatsialaniks, klaas hinge lastekas, sisuliselt agaa siia lastel. Ja siis oli kuulda montaazi oma kõrvaga kuulda vatsakeelse nähtamatu näha hirmsat madjalast. Seal ma panin esma esmakordselt kirja mõned vatsa vanasõnad, mõistatused nii palgoshin panna, sealt algas järjekindlalt. Olen 32.-st aastast saadik olnud, nimelt oli tol ajal Nõukogude Liidu piirist lääne pool just Narva kandis elas viis vadjalaste ja need otsisin üles üksusamaid Taarja lehtiks, palju teadis laule, teadsa muinasjutuseal ja juttu rääkida, muud muud teadis. Ja siis nii oleme sealt hakanud. Paul Ariste on enda kohta öelnud, et ta on ka olnud edev mees ja talle kuulub üks rekord, mida keegi ületada ei saa. Ta mõtles sel ajal just vadjalaste, selle väikese rahvakillu kultuuri, mida ta säilitanud on talletanud ja mis paratamatult hakkab juba kaduma elavast kasutusest. Ta on ise öelnud selle kohta niimoodi. Jooksen Vadja keel oskajatega võidu näikse, kes meist alla andma. Kas Lacan, mina enne vadja folkloori Taletamast või lakkavad olemast need, kellelt saab midagi talletada. Aga üks, teine veel üks, teine eksootiline rahvas, mille vastu on huvi tundnud, on mustlased. Ta ütleb, et mustlasi hakkas ta uurima nende keele vastu huvi tundma siis, kui ta töötas keele ja Kirjanduse Instituudis. Ja ta ei olnudki enam väga noormees. Sellel ajal jätkab juba professor Paul Ariste. Saab küll, aga meil pole aega, Vello, vaja ringi käia. Nad on otsustanud avada vahel seos tarbeks et minu juure modelliksime läti keelest eesti keelt. Siin oli kõneks ka läti keele oskus. Paul Ariste on seda ise kommenteerinud nii noore üliõpilasena pärast seda, kui ta oli teinud ära rahvaluuleeksami, siis läks ta ühe neiuga, kes oli ka seal eksami sooritanud kohvikusse ja sellest kujunes abielu, mis kestis nii palju, kui neid aastaid antud oli. Aastaid aga oli talle tõesti antud palju ja huvitaval kombel on eesti keeleteadlaste hulgas palju neid, kes on elanud kõrge eani. Kui oli üks tema paljudest tähtpäevadest, siis kirjutas üks tema kolleeg niimoodi 15 aastat enne sajandat sünnipäeva. See oli juubeliartikli pealkiri. Sajandat sünnipäeva akadeemik üle näinud. Tema elu lõppes üks päev enne 80 viiendat sünnipäeva. See aga ei tähenda, et teadlase elutee oleks olnud kerge. Kohe pärast sakslaste sissemarssi Eestisse vabastati ta Tartu ülikoolist töölt ja 45. aastal, kui tulid uued okupandid, siis Riia mäel NKVD piinakambris püüdis ta kaks korda endalt elu võtta. Need on faktid, mis kuuluvad tema elusse. Ja me teame ju ka seda, Ta näiteks esimeses Eesti vabariigis, kuigi ta oli saanud, et nii magistri- kui doktorikraadi Tartu ülikoolist tema jaks pidevat töökohta ei leidnudki. Nüüd aga räägime üliõpilaselu mõnusamatest külgedest. Missugused olid omaaegsed traditsioonid Tartu Ülikoolis, professor Ariste? Oli siin Tartu Ülikoolis Albu traditsioone mainen ehk need kõigepealt need olid igasugused jooma traditsioonid, need olid siis kohuslikult rapiiri vehklemised. Tekkelis on üliõpilasmütsi läbi torkimine, sunduslik joomine, noortel üliõpilastel, fuksidel siis kommersant, joomapeod, duellid ja muud. Ei ole vist põhjust neid traditsioone elustada või meelde tuletada, nii on asja Tartu Ülikoolis olnud terve rida teisi ilusaid traditsioone milles pidasid kinni õppejõud ja üliõpilased. Näiteks äge üldine oli see traditsioon, et kõik üliõpilased omavahel 11 sinatasid. Ja see teine kui lähemal tundsid 11, tundsid nad sama kooliõpilasi. Jaga päraski, kui oli ülikool ammugi lõpetatud, kui saadi kokku iitlasinatati. Väga hea traditsioon oli ka see Kui neil oli üleps, müts peas, omavahel ei tervitanud mütsi, vaid ainult õppejõule kergitad mütsi enesest, vanemale inimesele mütsi, üleps, mütsi kergitamine, see oli suur austamine. Aga küllap siit ja sealt omale võrdsed need siis jätsid mütsi pähe. Tänapäeval võime niisugust asja näha, et üliõpilased tõstavad küll vahel omavahel mütsi, kui tänaval vastu tulevad, Avleb õppejõud vastu, unustage müts. Teritamata. Üks vana traditsioon, mis loomariigis, Tartu ülikoolile, mida ma ei tea kuskil mujal ülikoolis olevat olnud. See oli omapärane õppejõududele pooloy avaldamine ja õppejõud tervitamine, kui nad tulid tooriumi. Nimelt ei tõusnud püsti vaid hõõruti jalgu. Kui mõni õppejõud oli nii sümpaatne, eriti austatada nats Gustav Suitsu või siis Walter Andersoni rahvaluuleprofessorid, siis pandi veel pliiats jalale, natuke hõrdem pliiatsid, et oleks sahinat vedada rohkem. Õppejõud teadis, mida suurem on, sahin, seda lugupeetavad tema all. Samuti väga vana meie ülikooli traditsioon oli seegi, et õppejõud ja üliõpilased võtsid osa massiliselt mitmesugustest kultuurilistest üritustest. Kui oli kunstinäit tõus, oli mingisugune uus etendus, esietendus teatris kontsert siis oli otsese heaks tooniks nõudeks, et sinna läheb massiliselt üliõpilasi. Ülikooli õppejõude, sagedaste teada just esietendused olid akadeemiliste isikute poolt hõivatud, nii et seal on väga vähe teisi. Tuligi. Samuti olid omased õppejõudude ja üliõpilaste ühised jalutuskäigud. Need on tänapäeval vist täiesti hävinud. Mõnedki kasvatuse teaduskonna õppejõud tahtsid elustada, aga neist väga palju välja ei tulnud. Sageli, kui ilus ilm talvisel ajal või oli siis kevadel-suvel ilus ilm siis õppejõud ja üliõpilased tegid pikemat ringtöid Tartust välja ükskõik missugust maanteed pidi, kas Põltsamaal teed pidi Riia maanteed olid Võru maandud pidi, seal oli jälle võimalik vestelda, jutt ajada teaduslikutest küsimustest või poliitikast või muudest päevaküsimustest. Ühtesse tähendas üliõpilasi ja ülija õppejõude üksteisele. Kui tekkis ülikooli minemise kava, siis kavatses Paul Ariste aastani 1927 oli ta veel Paul Berg kõigepealt õppima minna rahvaluulet, lõpuks aga siiski otsustas keeleteaduse kasuks. Kuidas aga üldse tekkis huvi rahvaluule vastu, sellest räägib juba professor Paul Ariste ise. Sind huvitab see, et mispärast ma olen rahvaluule vastu rahvalaulude vastu huvi tundnud, et ma räägin sellest siis nimelt minu ema oli mõisa Virk ja õmblemist olid tema rahvalvelt kogunud Hurdale, saatnud rahvaluulet, huultel oma pildi talle saatnud, et see on praegu kirjandusmuuseumina sinna üle siis saaste, rahvaluule, nii tekkis siis rahvaluule vastu huvi ja peale selle kodu ilmus palju, lauldi, räägiti jutte, kõike eriti suur jutustaja oli vana manna, see oli ema ema, tema oli Vasulak, poolministri emand ja sellepärast seda Mannaks isa emas oli vanaema. Ja siis tema laulis sagedasti mulle just Lõuna-Eesti murdes laule mõelda, hästi meeles ka, ma ei tea, kui huvitav oleks eta sulle tuua, oh mina, vaene Vaivamiis, tillukene Teoomis, Fatvade roolivad patnooli, tillukene Teoomis. Sel pessi mõisale teda olegi untsi mõõduma. Kui süüma pilladega must aabitsa var. Atloolivad botluu oli Bildadega musta piitsavarre haaras ministrivabrikust kuuri, mees tuli kuusikus, latvade loolivad batooli kuuliga, ministri kuusiku haaras taara tillu täkupilvega musta piitsavarre Atloolivad poolt tooli Pill, rõõmusta, piitsavarre samaviisi moodi, teised laulud ka, aga sel ajal tormas kas maalin või seal palju lauldi. Kui lapsed on koos vanematega midagi tantsiti, lauldi laule kunstide laulu saatel nagu midagi muud. Pikendust poliitilise laule, panime viie aastaseid, õppisin seal hirmatu pike laulu, selleks, mis mul praegu meeles on veel. See oli linnaga, istus vangitornis töös, lill aga istus vangitornis, aeg Õiga ootes nägi papad kündiva mööda mereranda. Papad kõndivad möödega müüri randa, kullaga papa pai, papa Luunastaaminud välla, kulla papagoi, papa, Luunostaaminud välja, millega mina luulastan, kui mul ei ole raha, millega mina Luunost on, kui mul jooneva Sullune kodu nõtakud paari üksnes pandi, Sullune kodu, kolmete Pauliga üksnes pandi enne mina lahku loomast, ütles, kui koomas ta kuus ennemine lahkunust ütlevad köiega hoomasta. Tütar on mul üürikeseks, ta ikka neeluga ja tütar on mul üürikeseks, ta ikka on elu ja siis nad kik, teised sugulaste pärast, teen, mis tahan lunastada. Sel ajal juba see oli, see tegi värss on nagu jäänud turvalisemaks, aga siis loeti regivärsse ka S1 väge üldimis Lars lastel loetamis. Lapsed rääkis, et see oli selline regivärsse. Liivi löörile õhukene piiriberi pääsuke, kus su kulla pesatine taredaja tammeotsal kohese tamm jäi vananedes maha, raius kohese vanalasse jana, tema kuulas kohe ta mõtete pika põllupeenral, kus peena jäi Aderi üles küündis saade jäi Kivitatskele. Kas see kivi jäi, mille tema veeres, kus Merijaid mustabki ära jäi, kusse mustrid jäi lavda, tema jooksis, kus lauldsay tuli alla põletas kusi, kus sa tulijaid põlvitama viidi, tulistungeldatud andide autse piltidega. Paul Ariste oli kuulus ka selle poolest, et ta pühendas soome-ugri väikerahvastele pikki suvesid ja tuhandeid tunde talvel laua taga istudes. Ta uuris neid, ta analüüsis nende käest saadud materjali ja nüüd me kuulemegi, kuidas ta suhtles päike rahvastega. Antud juhul on jälle tegemist tema armsate vadja lastega. Lindistus on aastast 1979. Peab kogu aeg inimestega nendes elama kraasa. Näiteks ma käin mättasse kooserdamas metsast puule, hooldage figurraga. Et nemad ei usu, sina vana ilmisena, usu, vaatlesin usuksid, mis sa teed? Siin panin puule Ohvliga, võtsin puu ümbert kinni ja tänasin puududa. Suur puuelda, mets hoiab, kaitseb metsa ja siis oli meil side rahvaga olemas, niipidi tegema, kõik, tahtsime näha jälle, kuidas nüüd. Oudekki figurva, kuidas ta vigastuste arstipäev. Ja siis sa näed, leidsime toredad võtta Jüri Viikbergi, tead, aspirant praegu see vigastussurmade ära. Ei sa kirjutada kuidagi siis Figolobaarstesse sedasi terveks tassi oligi muidugi terve teada, me saime siis näha, kuidas taastumine käib. Kas te kasutate sõnusele ja kõike muud masseeris pani peale rohte ja sõnu ja kõik terveks. Vaat nii peab kaasa elama nendega. Professor Aristele oli antud palju eluaastaid, aga tähtis oli kindlasti ka see, et oskas oma aega planeerida, aega kasutada. On ju teada, et alati kell viis üles tõusis ja tööle hakkas, aga tal oli ka palju harrastusi. Näiteks 30.-te aastate alguses hakkas ta koguma, aga mida, seda juba Vello Lääne vahendusel lindistus on aastast 1966. Soovitati ühele tolleaegsele Tartu kõige suuremale kollektsionäärile eesti keele õpetajaks soli Julius käends tunduvalt kunstalase Leogen siis iga tunni. Raamatuid, ja mis seal oli, aga tal oli ka, eks liibress, kui ma mäletan, tal umbes 12000 oli selleks Liiulist miskiks lõplikult kaduma läksid siis Julius klants? Küsis minu käest öelda midagi kogut, mõtlesin, haruldase vanur loomulikult kogun. Ja siis ta ütles, et vaadake, inimesed kogu kuulasime hulka Publette ja niisa algaski, kui paljudel praegulis eksliblesid on kogutud ja milliseid neist nüüd kõige enam hindate? 5000 ümber seal üsna väike, kogu arvates võrreldes teistega. Aga ma olen õnnelik, et mul on just need vanemad eesti omi ja vanemad palgid omi on ohtrasti midagit, nooremate kogujatel ei ole. Mis siis teeb üheks liibrisse väärtuslikumaks kui teine, ehkki nad on võib-olla ühevanused. Näiteks kullasin mitme eesti kunstniku, eks liivlased missal originaalsed graafilised teosed, mida on väga vaikses seltsingu arvus, trükiti seal mõnikümmend või isegi nii palju ei ole. Mul on nats alla Bachi, siis on meil Tartu mehe vaiksel mehe põllul, niisiis on Schönbergi siis on vaate ja nii edasi seal olemas, mis väga väikseks arvas siis täis, eks, eks Liibüas on oluline, kui ta on aastatelt vana näiteks mullu 18. andeks, Liimsed, paldekstiivsed mõlemad olemas. Kolmandaks, kui eks Liibüas on kuulnud väga tuntud isikule või raamatukogule, mis on väga väärtuslik, siis mul on professor Johann Voldemar Veski, eks Liives olemas temale omale paar, üheksandal on neid kogunema raamal kogu põles kihte, mäeks liivlased põlesid. Kuigi see ei olegi ajaliselt väga vanaks liibris, väga ilusaks libistage, mitte väga vana. Seda nüüd teeksin, põrand olemas, olulisemad on kaks tegurit, tekstiilikunstikunstile väärtus. Ja teiseks on siis tema seos eesti kultuuriga eesti kirjanduse kirjandusega seal üks vana, eks inimeste koguja on, pole seal Riikoja, sellisteks tiib Sa tahabki, mis on jälle eesti kultuuriga seotud, son pilt otseselt, Harold bee. Nõme Sonormeks, liivlaste kogu ja see on muidugi Paulambu vaidleks isegi tead, palgal on aga lappida kogu välimuselt nagu teise mehe suur tubli raamatukogu. Siis on Jõgeva mees, leib on suure, eks, liivlaste kogu ja mitmed teised. Tavaliselt on ikka nii, et kui midagi kogutakse, siis on mitu huviala. Kas teiega need sama lugu ja kuidas teiste perekonnaliikmetega on mul veel veidi kunstikogu, nii häbitult, alaldasin, ühtlaskrib viskele, kollektsioneerimine võib nooli arendada ja sellepärast sel aastal aastale köigile pookin külge mingisuguse kogumised sõre. Näiteks üks külma tütrepoeg, ainult neid markide. On ümbrikule Leo Tolstoi on siis PM margil või kirje nädala ümbrikke, märkia, taluniski vägi, ilus kollektsioon. Aga siis ükskord ruttu tütar selle suur, kui oleks, on seal, on nii. 2000. Ta emme kogusteldi kõiki, aga nüüd ta on spetsialiseerunud loomadele ja taimedele. Ja siis bladele lastele õpetlik stats Nõukogude Liidu linnadki võtta või sa näed, mis vabariigis miski linn, mis seal on ja kunstimaitset ei kasvatab nii edasi kogusid, on ju väga imelik, et ma olen oma elus näinud selliseid kogusid nagu terassulgede kogu väga suur. Minu koolidirektor, Alexis Kuusikul oli Tallinnast siis olen näinud pudelikorkide kogu väga suurte haljas veel meel sest on ju mitmesugused genist pudelid, korgid, mis seal kuulemale kunstipärased on neid kogutud Rõuge suur kollektsioon. Siis olen näinud selle väga suurt paberist salvrätikute kogu siis välismaal sagedast on vastavalt hotellide, restoranide nimega müntide kogu täis sellised, igal kogu ajal oma lõbu ja see see pakkuda näedingid, naudingute kui ollakse väsinud, midagi muud teha ei taha. Natuke vaatad oma kogu säärase korda, kaob väsimus ära ja tuleb teised mõtted lähevad mujale. Ariste torkas Tartus silma sellega, et ta tahtis noor olla ja oli ka noor ja isegi oma riietusega äratas ta tähelepanu. Ta püüdis käia riides nooruslikult. Aga üks põhjus, miks professor Aristega noor oli, see oli tema harrastus, see oli tema kehakultuuriharrastus. Nüüd jälle helilõik. Peeter heina juubeli intervjuust Paul Ariste. Puidu. Mul tuleb hirm, nüüd lähen ruttu vanaks. Suren ära, passi järgi mullegi vana, aga ise tahaks olla relvana alles selles niinimetatud muss viisuss, Viliige uss on ära, seletavad Uuno Sahha võimlejad. Seal on juba viisteistkümnendat aastat olnud. Meil on seal üsna kõva treening, teeme seda paar korda nädalas. Ja see ei mõju päri päris hästi tervisele. Ja ma olen alati imestanud neid inimesi, kes väidavad, et neil ei ole mitte aega või las käia või sporti teha. Nad istuvad siiski vähemalt kolm tundi päevas, kohvikus on kasulikum siiski istuda kohvikus veerand tundi. Howie ütlemiks. Neli tundi nädalas Viistrinele sportides on kasulikum. Tervis on parem ja aega vähe, kulub ka vähem. Ma ei ole Kosügavastama, käin iga päev natuke üle veerand tunni, palju ei ole suledestus seal olla, mis jõudu annab. Ja rühti sansport. Ja kui mõnikord vahele jääb min nädalal midagi ei saa minna, siis ma tunnen kohe, et mul on midagi nagu puudu, elurütm on häiritud. Ma kuulan meelsasti spordiuudised raadiust, elangaarse keelähtage oli seal Minskis, kes võidaks ja, või korvpallis ridadel, teised päris. Ja see on põnev jälgida. Samuti läinud spordivõistlustel peali jalgpall panin, ma ei salli. See käib närvidele. Liiga äge on nii olegi, saage inimene käega, seal minust veel ägedam, sealkvele muul teist spordivõistlusi vaatan, hea meelega. Jälgin neid ja tudengitel on vahel tegemist olnud, tulevad kaebavad, et nad ei saa neid norme täita, mida nõutakse. Kui ma olin 10 aastat noorem, olin kuuekümneaastane. Siis tulid paar poissi ja ma ei tea, mis saab, et me ei saa, norm, alati aitab, nii rasked on hirmsad on. Ma ütlesin, et ma olen teie eest ära. Läksin nendega ka saadud planeediga vahetasite kiimja looma mind, mis ma tulen, hävitame ennast. Täitsa normid, poistelt julgustasime ühelegi täiskirurgidele. Niiviisi sportlikke eluviise ja harrastusi propageerida lõpetamegi selle saate mis oli seekord pühendatud professor akadeemik Paul Aristele saatesarjast. Hääled pani kokku Martin Viirand.