Albert Kivikas nimed marmortahvlil? See raamat on täna meie ees ja stuudios on Arvo Walton. Minul on selle raamatuga päris isemoodi suhe. Nimelt olen ma kusagil lapsepõlves teda lugenud 11 korda läbi. Meie kodus ei olnud väga palju raamatuid, võib-olla see oli ka üks põhjus, aga ikkagi see raamat mulle meeldis järelikult. Ja see pidi olema ajavahemikus 45 kuni 49, sest 49 küüditati meid ära ja siis jäika raamatut list maha. Igatahes me seda Siberisse kaasa ei võtnud. Aga kas siis oli ju see lugemine keelatud? Muidugi laps ei lugenud mitte sellepärast, et see keelatud oli, nagu hiljem vahel anekdootides on räägitud, et pane kooli lugemik niisuguste tissidentliku kaante vahele, siis kõik loevad. Nii et ma tegin seda ikka tõsise huvi ja armastusega. Ja see asi oli mul üsna peas, olid oma lemmikkohad. Huvitav oli see, et kui ma Ühes ankeedivastuses sügaval nõukogude ajal see oli vist keeles kirjas mooduses, vastasin, et ka minul on üks raamat, mida ma olen lapsepõlves 11 korda lugenud, loomulikult nimetamata seda tiitlit, nimesid, mida siis nimetada ka ei oleks tohtinud, seda poleks ära trükitud. Siis meie ideoloogia järelevalvemees Olav vuti ühel Kirjanike Liidu kohtumisel ütles selle lause kohta, et aga ma arvan või ma tean, mis raamat see oli ja ta nimetas õigesti, et see oli nimed marmortahvlil. See oli päris üllatav. Nii et kas ta siis lähtus minu sellisest natuke vastakas ideoloogiast ja arvas, et see on raamat on mind mõjutanud? Küllap ta ongi, aga on ta loomulikult üks paljud test mõjutajatest, et must on saanud ikkagi rahvuslane, selleks ma ennast pean ja olen sellega täiesti rahul. Mis ma siin ära Matu kohta, siis ütleksin sisuliselt võib-olla seda, et ma lugesin teda nüüd umbes aasta tagasi uuesti üle ja nagu ikka juhtub selliste noorus armastustega. Et see lugemine oli kerge pettumus, nüüd juba kogenud kirjaniku positsioonilt tundus, et see raamat pole sugugi eriti hästi kirjutatud. Midagi hullu ei olnud sisuliselt, aga niisugust romaaniliku pinget ja seda nagu oleks oodanud, rohkem oleks oodanud võib-olla rohkem huvitavaid lauseid või noh, üldse sõnastust, sest see on ju lõppude lõpuks ikka kirjaniku selline põhimaterjal või töövahend on lause. Lugesin ma teda üle seoses sellega, et kirjutasin filmi stsenaariumit selle nii pikaleveninud loo ühe võimaliku jätkuna nimelt on juba üle kuue aasta see asi tuurinud igasugustes ringkondades, et sellest raamatust film teha. Eestvõtjaks selles asjas oli Arvo Kruusement. Tema kaaslaseks oli Mats traat. Nad kirjutasid mitu varianti ja kuna need variandid nagu ma ei tea, keda siis õieti ei rahuldanud kõik kõik variandid olid päris kenad. Midagi hullu, mina küll ei ütleks nende kohta. Aga kui tekkis see soov, et lavastama hakkaks seda Nüganen, kes teatrilavastajana on nii võimekas, tubli ja kuum nimi nendel aegadel siis ilmselt tema mingites soovidest lähtudes neid variante uuendati. D. Ja lõpuks loobud D ja paluti minul esitada nii-öelda oma variant. Selle ma tegin siis Nüganeni ja tookord oli siis meeskonnas ka Kilmi, noor režissöör, nende soovide kohaselt ometi ka see ilmselt tegijatele ei meeldinud. Igatahes praegu on kuulda, kuigi mulle pole keegi otsesõnu öelnud isegi pole korrektselt vastatud, et selle järgi filmi tegema ei hakata, aga kuuldavasti kirjutavad nüüd uued inimesed või tegelikult Nüganen ise kirjutab mingisugust varianti. No näis, mis sellest tuleb, mina hoian igatahes pöialt, et sellest tuleks kena asi just selline nagu režissöör ise tahab teha. Sest ikkagi see mõte peab olema ühtne ja, ja ma loodan, et ta ei tee midagi eriskummalist, vaid ikkagi jääb selle kivikese juurde. Kui veel sellest stsenaariumist rääkida, siis ma lugesin selle tarvis läbi ka kõik uued osad mida tookord lapsepõlves ei olnud veel üldse olemas. Ja midagi hiljem ei olnud kerge kätte saada, need on siis välismaal ilmunud juba osaliselt osad neid on kokku neli, osa. Mõned kirjanduskriitikud ütlevad, et osad lähevad järjest nõrgemaks, mina seda ei ütleks. On kirjutatud, anna üsna ühtlase seaduses lihtsalt see esimene osa, mis käsitleb siis koolinoorte sõjateekonda novembrist 18 kuni praktiliselt veebruari alguseni 19 üsna lühike aeg, kokku umbes 80 päeva. See on jah, võib-olla selles eheduses tõepoolest huvitav juba selle tõttu ta käsitab vabadussõda nüüd otseselt. Järgmised osad on kindlasti sama autobiograafilised ja ehedad ahas juba Ülikoolipõlves, tema armastuslood ja nii edasi täiesti arvestatavad romaanid. Selle raamatu puhul võib-olla on oluline märkida ka seda, kuidas ta täna võiks meile nagu mõjuda. See väga tugev osa on seal ju sotsiaalsed pinged, eks ole. Revolutsiooni aed ega see teatav punaste jõudude tegutsemine ei olnud veel juba pinnata. Me teame, mis Soomes toimus, samuti mis Eestis toimus ja seda ei saa päris üheselt vaadata. Ja ilmselt Kivikas, kes olid kehvast pered ise pärit, võttis seda ikka väga südamelähedase asjaga, nii et see raamat kokkuvõttes on ju tegelikult. Sisevõitluse raamat Ahases kes oma päritolult ja vaadetel pidanuks olema sotsialist, kuidas neitsi Ahas selle vabadussõja toimel jutus rahvuslaseks ja need on need vastand pooled sotsialismi rahvuslus, mis tingimata ei pea ju vastanduma, aga selles nimed marmortahvlil raamatus Se paratamatu õlg vastandub ja see jätkub ka järgmistes osades, mis on hiljem kirjutanud. Võimalik, et seda on praegu isegi natukene just selles kontekstis, et me oleme seal sotsialismi välja pääsenud, seda osa on natukene võib-olla tüütu isegi lugeda meie noorel, ma kujutan ette, ometi tuleb seda võtta Ta selles ajas, nagu ta oli ja see mehestumine selle üsna lühikese aja jooksul selles vabadussõja tegelikkuses, mis algas põgenemisega ja, ja seal ei ole Heroviseeritud tapmist näiteks, aga see on ikkagi julm, vastik paratamatus ja nii et seal on küllalt selliseid aspekte, mis peaksid iga noort paremaga mõtlema sellel ajastul, kus multifilmid ja kõik ümberringi räägivad ainult vägivallast ja, ja teisele lõuga andmine all tore tegu ja nii edasi ja ometi on samasse humanismi ei ole kuhugi kadunud. Ta elab ikkagi inimestes edasi, nii et kindlasti on neid aspekte, mis, mis võiks selle raamatuga praegu teha. Noorele.