Eks liibris? Täna on meie ees Mati Undi romaan Sügisball ja stuudios on Andres Langemets. Kas üks Mati Undi raamatut lugenud inimene oskabki kokkuvõttes öelda, millest hunt kirjutab? Läbi lugenud kõik, mida Mati Unt kirjutanud on tekkinud mul teatavaid probleeme. Need, ma saan sellele vastuda ilmselt ainult kõhklemisi. Mati Undi mäletatakse imelapsena nagu tolleaegset teist geeniust, Robert Inno Loretit. See vajaks mingit joonealust selgitust. Nii sai Eesti väikeses kirjeldusilmas tuntuks Mati Undi koolipõlves kirjutatud esikteos hüvasti kollane kass, mis algselt ilmus Tartu kaheksanda keskkooli almanahhi na aga seejärel järjejutuna toonases nooruses. Tore on. Aga kas mäletatakse, millest selles romaanis räägiti? Järgnevalt lõi laineid Mati Undi jutustus võlg, mida arutati koolide komsomolikoosolekutel ja ka televisioonis. Sellest tehti isegi film. Ma ei oskaks ka tänapäevalgi kokku võtta, millest selles jutustuses räägitakse. Seal on üks autojuht ja on keegi Reesi pärnu komsomol. Rannaarmastus ja palju ei midagi rohkemat. Matti hundil nagu ei olegi olnud oma asja, mida ta algusest peale ajaks. Aga ta on olnud üks imepärane käson. Tema roll on olnud imada sisse kaasaegsust ja pidevalt, mida kõike selle mõiste alga ei mõeldaks. Ammu enne, kui Eestis hakati rääkima postmodernismist kirjutas Mati Unt ehtsa postmodernistliku romaani Sügisball. See romaan pälvis ka eesti kirjanduse aastaauhinna tollal. Romaanis on kokku kuus tegelast, kes kõik on kuidagi liikmeist lahti. Ja peaosasse tõuseb hoopis üks kunagine teleseriaal mille niiestatud ümberjutustus asendab kogu Laura-nimelise tegelase siseelu. See inglise teleseriaal, mida toona näidati Soome televisiooni kaudu bucket okastraati oli seitsmekümnendail vaadatav ka Tallinna intellektuaalide poolt. Seriaalid olid üldse uus asi. Vaadati Peyton Place ja tallast. Umbes sellest samast ajast on mul meeles ka Mati Undi üks ütlus. Et oma ajastu massikultuuri tuleb tunda. See tähendab, tuleb tunda neid märke ja sümboleid, mida massikultuur loob ja mis siis ka ühiskonnas mõju omavad. Juba sellest tõdemusest on varjatud kujul olemas midagi Mati Undile iseloomulikum kujutada oma käes olevat aega olla oma ajaga unisoonis. Ja Mati Unt ongi jätkuvalt noor kirjanik, sest on pidevalt värske liha jälil. Teda erutab kaasaegsus. Ta tsiteerib ohtrasti äsja loetud, ta analüüsib kõike tänase päeva positsioonilt. Sügisballist saame ohtralt teavet Tallinna geoloogilise mineviku kohta. Aga selle informatsiooni emotsionaalne mõte on hoida meid geoloogilise ärevuses, kui nii võib üldse öelda. Romaanis jääb auto alla üks võrdlemisi perversne tegelane August Kask. Piiluja ehk vojerist. Seda sündmust näeb Pealt ainsana Laura poeg Peeter. Aga Peeter ei ole huvitav kuju. Ta on ilma sisemuseta, nagu ta emagi. Siis on veel üks markantne tegelane Theo, kes vist tulevastel aegadel ei ütle enam midagi. Me vistoliku kõrgusesse kergitatud Schweitzer kipub tänapäeval võõraks jääma. Ei ole enam saatanlike taksojuhte baarmen, Schweitzereid, neid, keda hunt on varemgi müstifitseeritud oma teostes ja noh, kirjeldanud oma hirmusid nende tegelaste ees. Sügisball oli omas ajas väga populaarne. Aga Ta on hundilikult väga ajakajaline. Paljud toonased Mati Undi teosed vajaksid tänapäeval juba rohked joonealuste aparatuuri, et kõiki omaaegseid sümboleid nooremale sugupõlvele selgitada. Aga Mati Undi teksti, see on midagi ääretult sümpaatset, mis aduta aastakümneid hiljemgi mingi empaatia. Romaanis sügisball on tegu teatava Carre valiga koonimatud kõik tolle aja meeleolud ärgem unustagem, et juttu on aastatest 1970 hunt ei räägi sõnagi ahistatud eestlusest. Tema mustamäel toimuv on juba nõukogulikult integreerunud pealinn. Pigem võiksime oletada, et sellelt Mustamäemaastikult sigi puus, Viktor Kingissepp, kes ka on olnud hundi huviobjekt. Huvitav, on sügis paljust tänapäeva vaatevinklist. Mustamäe ei ole enam mingi märk ka mitte võõrapärased teleseriaalid. Järjest enam aga kerkib esile inimvihkaja August Kask, kellele võiksime praegu juurde mõelda, kõik uue ajab pensionäride raievud. Noh ja veel ja arhitekt Maurer tunneme ära, tänased linnajuhid oma aja lootus ajalisuses luureta Eero on oma tõelise marginaalse saavutanud alles vabas Eestis. Sügisballi kirjutamise aeg olid luuletajatel mõned shansid. Nüüd on see kauge minevik. Mis selle sügisballi mõte oli? Ei oska tänagi öelda. Üks kank desperaatseid võõrandunud tegelasi keset Nõukogude tegelikkust. Samas on igast tegelasest osake sümpaatsust soojust nagu Mati Undi likka sümpaatne, isegi misantroop käsk, sest ta on pisut naljakas. Kõik kuus tegelast kokku peavad moodustama 70.-te aastate meie Tallinna linnas. Kes me siis niisugused olime. Natuke Maurereid, natuke Laurat peetorit, dioode kaske, võib-olla. Mati Unt oli tulnud Tartu inkubaatoris Tallinna, ilmselt koges tallinlaste elu just niiviisi. Ju siis niisugused oldi. Oleme unustanud. Aga Mati Undi sügisball, mis kõik olnu sisse imas jääb teatavaks asitõendiks süngetest seitsmekümnendaist. Ja ma lõpetaksin tsitaadiga. Teol hakkas lõpuks hirm üle minema. Eero hakkas peagi mõistma, et ta naine ei mõista teda. Laura film hakkas ikkagi lõppema. Maurer töötas juba eskiiside kallal ja August Kask oli piisavalt kõdunenud, kui saabus uus aasta.