20. sajandi algusest oli puudu veel kolm kuud, kui Haljalas Virumaal sündis poisslaps, kes sai nime Nikolai vastavalt siis selle ajakommetele ja traditsioonidele. Me tunneme meeste Nigol Andresen ja nime all ja temale ongi pühendatud nüüd algav saade hääled. Nigol Andresen ei ole tahtnud väga rääkida oma elu käigus tagada oma lapsepõlvest on kirjutanud küll seda, et lugema õppis ta nagu muuseas oma vanemate õdede kõrval ja ta ei ole kunagi ka proovinud karjapoisid leiba. Tihti oli ka selles talus vähe raamatuid, nii et kõik, mis kätte sattus, seda noormeest luges ja nii ütleb ta, et ta tunneb ka piiblilugusid paremini kui näiteks Mahtra sõja või Lembitu võitlusi. Aga kui nüüd rääkida tema kooliteest lühidalt, siis ta käis Rakvere Õpetajate seminaris ja pärast seda töötas ta õpetajana Rakveres ja Tallinnas. Aastal 1919 hakas tuurima saksa eks pressionistliku kirjandust ja just siis sai ta tuttavaks mehega, kelle nimi oli August Bachmann. Tema eakaaslane vaid kaks aastat vanem. Ja see mees oli rajamas uut tüüpi teatrit, hommik, teatrit, mis pidi siis järgima saksa Ekspressonistliku mõttelaadi. Andresen on kirjutanud, et see mees August Bachmann tuli tema juurde ja ta ütles, et ta vajab just minu taolist meest, kes valiks repertuaari ja tõlgiks ka siis saksa näidendeid eesti keelde ja augus. Bachmann ongi ainult üheks kõige armastatumaks skulptuuri tegelaseks, keda Nigol Andresen on uurinud. Raamatud ja kirjandus nende kaudu on olnud mulle tähtsama mõju allikaks kui inimesed elavaid eeskujusid. Minul ei ole. Kirjanduslikke, küll aga elavaid eeskujusid mul ei ole kunagi olla. Üks etapp teie elus, umbes neli aastat kestnud etapp oli teie tegevushommik teatris. On teil meeles, kuidas te saite tuttavaks August pahmaniga? Bachmann oli, oli minu suuri sõprusi üldse. Ja tema tegi katselist teatrit eeskätt õpilastega. Ja minu ülesandeks oli seejuures repertuaar ette valmistada ja ka tõlkida. See tähendab seda, et mina õppisin sel ajal Saksa ekspansionistliku draamat üsna põhjalikult tundma ja samal ajal ka luule, et mis on ikka mulle lähedane olnud. Ma ei saa öelda, et minu esimene katse, Rusty igavene inimene oleks olnud täiesti õnnestunud. Seda olid kahtlemata järgmised. Katsed Ni tolleri marssemens kui ka Haadeecleevery merschen inimesed, kas teil oli endal ka näitlejaülesandeid selles hommik teatris? Ei olnud, ma ei ole kunagi oma avaahnuses jõudnud sinna kaugele et mul oleks näitleja omadusi. See hommikteater, te olete kirjutanud sellest lühimonograafia fotode järgi, selles raamatus on tolleaegne hommitaatri stiil tänapäeva inimesele võib-olla võõras ja kauge. Kuidas te seda nüüd nii lühidalt iseloomustaksite populaarses vormis tema lühilaul sellised mõttevälgatused? Need olid tol ajal stiilis märksõnad, mis, nagu seda teatrit võib-olla iseloomustavad on on kõnemeloodia ja kõnekoor. On see täpne ja kõnekoor küll kõne kooroneiti hommik teatris esinenud ainukordselt, sest hiljem kõne, kui ta muutus iseseisvaks kunstialaks ei ole nii palju huvil leitud. Kõnemeloodia iseendast ei ole mitte ekspeschweinsbeeri tunnus, aga kõnekuur vahest küll. See näiteseltskond oli harrastajad, taidlejad, isetegevuslased siis tänapäeva sõnu kasutades. August pahman oli ju raamatupidaja erialalt. Kuidas ta töötas näitlejatega iseõppija, nagu ta ise oli täitlejatega ta käe otsas, kui nende laadne te mõtlete, ta kuulus nagu teiste hulka orgaaniliselt selles mõttes nende laadne. Seda küll, seda küll ta pidas kollektiivsus näitekirjanduse ja näitelaeva põhilisteks omadusteks, kuid samas lugesin maga, sealsed Tal oli iga näitleja jooks, tema joonis ka tema hääletoon ja hääleesinemise, rütmi ja tempo täpselt ettemääratud. Tal oli liga osa jaoks näitleja pilt olemas. Asjaarvest näitleja küll, kas tema silmade ees olete kunagi kujutlenud hommik? Teatrit niisugusena pea augus pahmul oleks elanud 10 15 aastat kauem. Õige küll. Ta oleks arvatavasti bet tund, tema teod siis sel ajal, kui teatriuuendus ja ühiskonna uuendus käisid käsikäes, nii et arvata, et niisugune vaibumine ja rahunemine oleks, oleks temale olnud vastuvõtmatu. Seda küll. Kuuldud helilõik on üks kõige viimaseid intervjuusid, mis on tehtud Nigol Andresen ega, ja me kuulame sellest intervjuust veel ühte katkendit. Üldse on inimese kirjanikuks saamisel väga vajalik tunda kirjavahetust kui ka elulugu, mis avaneb kirjavahetuses sagedasti kirjavahetuses selguvad teoste algkujud. Kuidas te tahaksite kirjeldada niisugust tööpäeva varasematel aastakümnetel tema tööstiili möödusse raamatukogus kodus, kuidas? Igatahes olen ma vähem maganud ja sellepärast opagandal praegu võlgu mitukümmend aastat ei ole, ma saan mitte üle viie tunni magada. Öösel on, on olnud normaalne töötamise aeg. Päeval ollakse raamatukogus või midagi selletaolist. Kui tähtsaks te olete pidanud kirjandusinimeste omavahelisi koosistumisi kohvitassi taga või ka muud asjad, aga see on, see on tähtis küll, aga, aga need ja ainutähtis T2 tähtsama kirjaniku kirjavahetused, Tuglas ja suits. Mis on nende kohtadel praegu öelda? Tuglas, seal on järel kogu kogu kirjavahetus, suitsu saadud kirjed hukkusid kõik tules 1940 aastat teie kohta, teie uurijad ja teie tegevusjälgi ja öelnud, et teil on essistlik stiil, nagu teie õpetaja Gustav Suitsu oli on see teie eesmärgikindlus ja et olete väga lakooniline oma väljendustes? Ei, mina ei ole kellelgi õige eeskuju. Pead katsuma ikka ikka väheste sõnadega öelda seda, mis sul öelda. Nigol Andresen, pahempoolsed vaated kolmekümnendatel aastatel on hästi teada. Ta kuulus džihhadistlikku noorte partei juhatusse, andis välja pahempoolseid ajakirju ja on teada ka, et ta tõlkis ja andis välja marksistliku kirjandust. Alates juba 29.-st aastast. Kommunistliku bar ei manifesti ka edasi võib nimetada kapitali ja nii edasi. Küsimusele, kas teda on nende väljaannete ja selle tegevuse pärast kolmekümnendatel aastatel tagakiusatud, vastas ta ei. Hiljem aga küll on teada, et Andresen ei ole kirjutanud ja ta ei tahtnud kirjutada mälestusi, aga siiski on olemas üks tekst, mis räägib 40. aasta sündmustest. Ta räägib siin sellest, et ta oli tuttav tolleaegse tassi korrespondendi ka Eestis. See võttis temaga ühendust ja kutsus ta Ždanovi juurde. Ždanov esitas küsimusi ühe ja teise inimese kohta. Küll tundus, et paljud vastused olid tal juba ette teada. Siit järeldub lihtne asi. Saame teada, kes üldse valitsuse kokku pani. Kes oli see niiditõmbajad? Asi oli tegelikult ju väga skandaal reaalne ja mõnes teises intervjuus on Nigol Andresen püüdnud seda tõsiasja varjata, et Vares Barbarus temaga valitsusse tulekust üldsegi ei rääkinud. 65. aastal tähistati Johannes Vares-Barbaruse 70 viiendat sünniaastapäeva päeva ja avalikult õhtult on tehtud ka lindistus, mille me teile nüüd ette mängima. Olin natukene liikuvam, sel ajal olin vahepeal Narvas ära käinud osalt informatsiooni andmas, asub vaatlemas, mida tehakse sisemaal ja jõudsin. Jõudsin vastu õhtut jällegi siia, sel ajal, kui seltsimees kruus varese korteris kuulis raadiot, kuulsin mina Kadriorus koju minnes vahel valju hääl tahest sama teadet, et uus valitsus on juba ametisse panna, kui võiks ühte pisiasja mina, mina omalt poolt kartsin, et vares ei ole kunagi noh, pärast arsti kohuseid organisatsioonis ülesandeid täitnud. Et tema võib vähk kohmetuks osutuda nii suure organisatsiooni kui vabariigi valitsusi juhtimisel. Vastupidi, oli väga üllatav, kuidas tema tööstiil valitsuse koosolekutel hakkas võluma Toompea ametnike endist koosseisu endiselt ennast mõistvalt. Eelmise vahendusel harjunud et valitsuse koosolek kestab kella kolme-neljani öösel. Vares korraldas küll peaaegu iga päev valitsuse koosolekuid, kuid ikka tund või kaks Teialgi rohkem. Seega paistab mulle, nagu ta oleks toonud uue elava stiili isegi nii kuiva asju kui valitsusse kooslikud. Laialt on teada Nigol Andresen elus toimunud järsud käänakud nii tema isiklikus saatuses kui ka tema mõtteavaldustes ja, ja seisukohavõttudes. Aga pärast sõda oli ta aastaid Eesti haridusminister. Ja kui tehti saadet professor Villemalt toa 75.-ks sünniaastapäevaks, siis kõneles Nigol Andresen nende koostööst. Üks oli olnud haridusminister ja teine meie mõistes koolide valitsuse juhataja, nüüd aga Nigol Andresen. Suureks abiks oli seejuures muidugi Alttoa määratu suur mälu tema koguma tundmine. Ja võiks öelda väga hea fantaasia. Halto tulid muidugi teada väga siiralt kaasa nõukogude võimuga. Ümber korraldada kooli osas. Milles ta tegi palju tööd näiteks? Oli meil. Ees ootamas õieti kooli muutmine kümneaastaseks ja siis oli tema esimeheks fantaasiaks. Et me teeksime eelklassi nullklassi nagu meie seda nimetasime omavahel. Tõsi küll, nii kaugele me ei jõudnud. Pärast sõda muutsime meie, mina enam siis ei olnud sellel kohal. Muutsime meie kiire ajaga senise kuueklassilise kooli seitsmeklassiliseks. Ja õieti selle ettevalmistustööd algasid Meil juba kuus. Ma ei saa öelda, et meil oleks olnud omavahelisi tüliküsimusi, küll oli aga meil väga palju teineteiselt küsida, tenniseid õppida. Ja võib-olla ehk minul temalt rohkem kui temal minut. Ja siis on juba sõjajärgsed aastad ja taas vajab töö organiseerimist. Ülikool. Tema oli saatud üsna kiiresti Haapsalusse seminari organiseerima ja seal teda kord külastasin. Ma arvan sellest hoolimata, et ta ise mäletab asju vähe teisiti. Et mina olin ka esimene, kes temale teate, viis, nagu te temast kaua direktori kohalolijate ju oleks. Nimelt Tartu ülikool vajas hädapärast õpetajat väliskirjanduses ja, ja ülikooli prorektor Haaderman mulle sellest oli arvatavasti varem rääkinud. Nii paistab mulle, et mina teda Haapsalus külastades talle juba ette ütlesin. Aga hiljem muidugi said ametliku kutse. Ja järgmise poole aasta alguses. Ta tuligi Tartu väliskirjandust õpetama. Alguses dotsendina, hiljem professorina. Ja kui nüüd püüaksime vaadelda Villem Alttoa kui isiksust mis võiksid olla need paeluvuslikkuse komponendid, mis temast nii paljudele üliõpilaspõlvkondadele tegid. Populaarse ja väga lugupeetud austatud lektori Tema oli muidugi sündinud pedagoog. Seda paistis välja juba tema huvialadest. Tema oli oma kirjeldus, teadvuse õpingud, kohaldan kõik pedagoogiliseks ülesandeks. Ta oli kirjutanud paar brošüüri koolid tarvitamiseks varem ja hiljem kvalifitseerus ka väga ruttu maailmakirjanduse õpetajaks. Tema lektori oskus oli suurepärane, ta võis ette valmistamata pidada loengu ära. Mäluvaral ja üliõpilased kõnelesid tema kuulajad. Et temast olevat kõike aru saanud, olevat kõik meelde jäänud. See oli nende nende huvide ja nende taseme kohaselt räägitud. Et sellest isegi olevat ilma konspekteerimata väga palju kasu olnud pärast eksamitele. Nüüd jääks veel teile selline küsimus, et aga miks siis meil selliseid kõrgkooli õppejõude väga harva ette tuleb? Kõrgkooli õppejõud on enamalt jaolt kahte tüüpi, esmajoones uurijad, kes ei tarvitse mitte olla hiilgavad lektorid. Teiselt poolt aga lektorid pedagoogid, kes ei tarvitse olla alati sügavad uurijad. On vaja, et üks isik koondaks eneses nii uurija kui ka lektori tüüp. See annaks vaest ideaalse kõrgkooli õpetaja välja. Aga niisuguseid imesid harva juhtub. Selle intervjuu oli Ivar Trikkel lindistanud aastal 1978 nüüd aga on meil helilõik aastast 69 kui luuletajale, kes tõesti oli see luulet ja igas mõttes see oli August Sang, sai Liivi preemia. Muide, võib siinkohal öelda, et Nigol Andresen on ise kirjutanud ka päris hulga luuletusi aga ta on avaldanud isegi ühe luulekogu varjunime all, aga ta on enda kohta ka ütelnud, et pidasin ennast luuletajaks, kes ei kirjuta luuletusi, vaid loob luuleilma. August Sang oli siis luuletaja, keska lõi luuletusi. On üldiselt nagu Juhan Liivi kirjanduslik auhinda võiks määrata ainult nii suurtele luuletajatele, kui oli Joani. Või teiselt poolt lepitaks sellega, et auhinda antaks luuletajale, kes on väga Juhan Liivi sarnased. Loomulikult ei saa nõuda, et igast Et meil oleks võimalik avastada uus liivi mastaabi mastaabiga tuuleks oleme õnnelikud. Sellestki, et meil oli üks Juhanni. Mis puutub teise, et auhinnataks võimalikult Juhan Liivi luulele sarnaseid luuletusi siis ütles sang, ei ole vaja imitatsiooni, vaid on vaja, et kirjutataks realiku meie ajale. Kui. Kirjutas liin Juhan Liiv oma aja Kui 35 aasta eest August Sang ta ei olnud veel 20 aastat vana trükis hakkas esinema luuletustega siis oli see algusest peale mitteku vabav vaid valmis teadlik luuletaja. Ta luulekeel, ta motiivistik on jäänud tänaseni sama. Üks arenedes ja tõustes, kuid põhiliselt samaks kui tahaksime otsida ühe motiivi, mis ühendaks August Sanga kogu luule, et see ei ole mitte väga suur. 50 luuletus, siis ehk oleks see ümmarguselt 30 aastat tagasi kirjutatud potiin. Ma tean, et vabalinnulend on ikka tormis vastu tormi. Paljudes teesendites kordub see non konformistlik usutunnistus. Tänaseni. On ikka tormis vastu tormi. Vaba lind on ikka olnud luule sümboliseerija, seda enam veel August Sanga. See lind ei lenda kunagi tuule järgi vaid tema armastab võidelda tordiga, mitte allavoolu minna, vaid võidelda selle köiega, mis allavoolu viid seon konformistlik mõtte, vastupidine sellele allavoolu laskjale, kontservistlikule mõttele, mida me paraku väga palju enese ümber näen. Kui Nigol Andresen nimetas August Sanga Non konformistiks, siis oli seesama oreool juba ammu ka tema enda pea kohal. Ja seda on tunda. Seda niisugust sõltumatut mõttelaadi on tunda ka helilõigus, mis pärineb aastast 1978. Siis möödusime 100 aastat. Tammsaare sünnist korraldati suur vägev teatrifestival ja sellele järgnes konverents, nagu sel puhul oli kombeks. Külalised lähedalt ja kaugelt Nõukogude Liidust näitasid oma teadmisi, mis nad enne sõitu olid kokku lugenud. Nigol Andresen aga rääkis asjadest sisuliselt ja see helilõik, nagu juba öeldud, on siis aastast 1978. Praegu leppel Tammsaare teatrifestival on ajalooline enam kui ühes mõttes. Mulle meenus üks teenetest festivali võimalus kui korraldada Leutrozdoy teatrifestival. Seal esitada tema sõjajalale Rahu, Anna, Karenina ja muidki dramatiseeringuid. Võib-olla ka vastavaid filme. Kuid jätta festivali kavast välja pimeduse võim ning hariduse vili. Sisuliselt ligikaudugi tabatud. Täna lõppeva festivali üks suuri isi ise Äradusi. Tammsaare on kirjutanud ainult kaks teost transpordis Juudit 1921 ja kuningal on külm 1936 seganda ligikaudu niisama väheneda rahvakirjanik ku Leo Tolstoi. Kuid mõlema näidendiga on Tammsaare tõusnud parima olen maailmatasemel põld, võrdleme temaga ka eesti teatris esitatu Friedrich heebelit tema 1848 valminud draamat Juudit näidendit hüüdizewitte 1910. Mõlemat maailma maailma kirjanduses väga tuttavad meisena kunstniku samaainelise juuditiga. Siis ei ole Tammsaare mitte kaotaja pool, vaid tema tõstnud Heebrea rahva kangelaskangelasloo alles tõelisesse dramaatilise kõrgusesse on eitanud kangelaseks, peetu kangelaslikkust ja võib-olla kangelaslikkust varasemates üldse ning Connection andnud isikudraama, mis mängib ühtviisi õigustatult vanast pettuuliescud meieaegses Tallinnaski. See tõuseb ka oma kangelaslikkuse eitamised mõõdukuses üle Georg käiseri olema samuti Küle Hebeli kangelasdraama just inimese kujutamises, kui tahate ka inimese kujundamises inimeses peituvate suurte vastuolude avastamisega, sõltumata nende ajalooliste sündmustikku, kusjuures seda maailma vaieldamatult suurte draamade hulka kuuluvat teost on mainitud on mängitud eesti teadetes harukarva ja praegu ootab see võimas näidend. Lavastajaid ja näitlejaid ootab ka teatrijuhte, kes juudidki võtaksid oma idestiis repertuaari. Tammsaare teist näidendit. Kuningal on külm oli Pärnu teatril julgus oma repertuaari võtta ning festivali esitada. Nii et minu varasem fantaasia võrdlus Leo Tolstoi hakkab lonkama tänu Vello Rummule, kes näidend festivali tõi tänu Aarne Ükskülale tegelaste sarja kauni esitamise eest tänu neile mitmele, kes Lasside ellu tõusta Tammsaare kurva naeratusega sõnastatud kuningat, noorteenrit, teenrit, toa neitsit, Carlat, angerjat, isa ja ema. Sest Nänd kuningal on külm, on teatritel üsna kaua olnud kõhe tunne lavastada, teadmata kas sobib või ei. Kui tahaksin auväärt kuulajaid siiski uskuma panna. 30.-le astmele oli kuningas. Kuningal on küll samaväärne Janaloogilisi mõjuga kaasaegse euroopaliku tsivilisatsiooni sfääri aktuaalne näidend nagu Berdad Bresti samaaegsed näidendid sinna juurde seegi voorust, et autor oli silmas pidanud ka Eesti konkreetseid olukordi neidega üldistades ka mõningaid konkreetseid andmeid varjates. Selle nänni koolistilistati satiir ei ole vähem särav kui Tammsaare saksa kolleegi näiteid oma, kes vajuvad, kuningal on külm uuesti üle lugema, ma neil ei ole raske taibata, et Tammsaare on tabanud toana endist suuremal määral püsivaid olukordi ja vanade olukord jäänuseid, et ta elab praegu oma näidendiga mitte minevikus, vaid olevikus et ta lühendanud minevikku juba kadunud olukordi ja inimesi nüüdsetega. Teiste sõnadega Tamsar aja näidend elab praegu oma elu visamalt ja elu rõõmsamalt kui vaieldamatult suure Bernhard Bresti 30.-te aastate nännid. Ei tarvitse lisada, et Eesti draamakirjandusest moodustavad Tammsaare mõlemad näidendid, tibusid. Saatuse enese ja saatuse juhtijad tahtel on käesolevast festivalist saanud Tammsaare dramatiseeringus festival. Mis seal teha? Tammsaare eetika on rahva sekka läinud väga suurel määral tänu dramatiseeringuile, mis omakorda, mida omakoppis omakorda on väga palju, palju kord hästi, kord halvasti mõjutanud üksikute tegelaste olukord ei mõistmist. Tammsaare retseptsioon ei ole üldse mõeldav lahus tema teoste eriti töö ja õiguse retseptsioonist teatris. Ehk nagu seda kord Hugo Raudsepp on väljendanud seontiaatridi südamesse. Seda väljendust edasi arendades võiksime kõnelda Tammsaare teest eesti südamesse teatri lava kaudu dramatiseerinud abiga. Kuule ja elul endastmõistvalt käsitus dramatiseeringus kui dramaatiliselt, mis see eksperdid kõneldes, me ei mõtle kunagi sageli tundmatuid autoreid, kelle teoseid draama suurmeeste kasutas oma näit meil seal väga vabalt, ilma mingeid vastutustundeta, nagu ütleks, praegu neid ei huvitagi, kust võttis tuur meister malendite aineti, kuidas ta neid ümber töötas? Nüüdisaegsed dramatiseeringus puhul on ikka neelis lähteteos seepiline teos, milles aine on võetud kogemuste järgi tõdeme ühtlasi dramatiseeri, oleks lubamatu kasutada lähteteost kui lihtsalt toormaterjali. Tavaliselt ei peeta lubatavaks uute tegelaste ega uude situatsiooni juurdetoomist. Dramatiseeringus ei näiteks ka traagilise lõpu asentarist õnnelikuga. Kui dramatiseeri ei ole mitte uus Seczpir, siis eeldame, et ei täienda uut lavateost oma fantaasia lega trükkimate materjalidega. On hea, kui ta dialoog põhineb, lähted, teose dialoogi, kuid alati ei ole see võimalik. Stseenide valikus avaldub esmajoones dramatiseeri ja maitse. Ja kui dramatiseeri on ühtlasi lavastaja, nagu kogesime äsjases festivali mitmes lavastuses siis on teostatud personaalunioon kõige otstarbekamalt kuju. See helilõik oli siis pärit aastast 1978, kui tähistati Anton Hansen Tammsaare sajandat sünniaastapäeva. Sellega on meie järjekordne saade sarjast häälet lõppenud. Täna rääkisime Nigol Andresen-ist ja lindid pani järjekorda Martin Viirand.