Hääled on pühendatud Georg Otsale. Kui me natukene järele mõtleme, siis peame tunnistama, et Georg Ots on olnud läbi aegade meie kõige suurem laulja. Aga tema elu tee on väliselt kulgenud küllaltki sirgjooneliselt, kui mõningad dramaatilised episoodid sealt välja arvata. Ta ta sai hea klassikalise hariduse, õppis ühe aasta kõrgemas tehnilises ülikoolis, õpingud katkestas sõda. Ta läks koos, lahkuvad Nõukogude vägedega tagalasse, oli Jaroslavlis ansamblites ja pärast sõda algas tema tee Estonia teatris, ooperis, solistina kuni tema surmani. See on siis niisugune väline joon, aga kuulame nüüd tema meenutusi tema lapsepõlvest, räägib Georg Ots ise. Kuidas on raske kirjeldada? Ma mäletan, et meil oli niisugune väikene tiibklaver. Becker firma, vist, kui isa sai 50 aastaseks kunstnik tegi temast niukse kipspeakuju. See oli siis ära proksid, seisis selle klaveri peal. Paari maali mäletan üks vanaaegne. Spuralastena renessansiaegne ja siis kaks väikest Hollandi niisugust minituuril, neid ma mäletan hästi, aga ma ei mäleta sellepärast, et sõjas poleks kõik Mahani. Kui ma sõjast tagasi tulin, siis nägin tänaval, oli majori ära põlanud ainult see selle tiibklaveri. Isa ema olid nad kurjad. Isa olid Jaanus range. Sama oli mul eriti niuke väga südamlikke, väga soe. Kuulistan esimesest klassist meelde jäänud, kõige rohkem see juhuseid tuli parajasti laulutund ja kõiki last, lapsi paluti midagi laulda ja õpetaja tahtis kuulda, mis hääled on ja muidugi kõik laulsid siis lastelaule ja rahvalaule kui minu kätte kurdi uis, mina ütlesin, ma ei oska niisugust laulu lauldes. Pakkusime ooperiaariat, siis lausingi, Cavardossi, Harrieti, Talegiles, laulupudeli Argens. Ja tema siis vist järgmise tunni ajal kutsus mind vanemate klasside juurtega vanematele klassidele, oli saalis laulutundi, palus mind uuesti laulda ja mis ma avastasin, et liiga suure auditooriumini köhatasin, ütlesin hääl ära, ma praegu enam ei saa. Vanades, selles seitsme aastane esimeses klassis. Aga siis ma mäletan, oli veel paar esinemist. Laste lasteraadios kuuldemängudes oli tähepoeg sammast mängisin hobust, kui ma ei eksi siis. Siis oli korraks kontserdisaalis ka mingisugune pidur, seal ma laulsin, uhtjuhti uhkesti. Mäletan, sain kommigi koti sellest honorosiks. Laialt on teada niisugune seik, et Georg Otsa isa Karl Ots oli pojale soovitanud mitte hakata muusikuks, vaid võtta üks asjalik amet. Mis võis olla näiteks kas siis inseneri või arsti amet. Aga tundub, et Georg Otsal oli see teatriveri ikka sees ja see selgub ka nüüd teisest intervjuust, mis on samuti aastast 1964. Mina mäletan oma esimest ja kõige vapustavamad teatrielamust. See oli, kui ma ei eksi vist 24. aastal, ma olin vist nelja aastane, kui mind viidi vaatama ooper deemoni proovi. Ja minu isa mängis seal sinu talit, kes seal. Kolmandas pildis surmatakse. Kui ma nägin, et isa surma sai, siis ma puhkasin nutma ja ei rahunenud enne kui mind viidi lava taha ja oma katsusin oma silmaga nägin, et isa siiski elus muidugi lapse hingeelule oli see suur vapustus. Täiskasvanud inimene peab, et see on ikkagi teater. Aga midagi on siiski, midagi on siin ühist ja mida paremini näitlejad mängivad, mida paremini on lavastus ette valmistatud, seda tihem kordub see unustamatu teatris, et tekib hauavaikus ja kõik vaatajat elavad temaga ühes rütmis hingavast. Sama hingusega millega lavahing. Siin oli paari sõnaga juttu Karl otsast Jaan tahtmine veel mõne lausega temast rääkida, siin tuleb välja niisugune teatud sihikindel enese arendamine liikumine valitud teel. Juba noorena oli ta laulnud perekonna kvartetis, siis oli ta Narvas linavabriku kooris diskanti laulnud mänginud näitemängudes ja õppinud kas Tiglitzi maalikunsti algkoolis. Kui nad läksid Peterburi, siis hakkas tal tekkis soodus võimalus astuda Peterburi rahvaülikoolide juures asuvasse rahva konservad tooriumi. Ja nii läks tee edasi. Vahepeal oli veel lühike periood Moskvas, kuni 20. aastal tuli otsade perekond Eestisse. Georg Ots oli vahepeal sündinud Peterburis ja nii alustas Karl Ots oma teed ooperikooris Estonias. Estonias alustas ka Georg Ots, aga nüüd ta räägib natukene oma tööpõhimõtetest. Ka see lindistus on aastast 1964 ja küsitleja rollis on Valdo Pant. Tavaliselt kõik lauljad valivad Üksteisele järgnevuses väga erineva karakteriga paladest, et tuua ka vaheldust. Sellepärast me oleme harjunud ennast ümber lülitama, räägitakse näiteks seal Jäppin olevat well enne lavale minekut poriscudunofis enne seda kuulumise stseeni võinud vabalt keda kõige lõbusamad anekdooti ja sedasama selleks lavale ja mängis traagilist stseeni. Aga enne esimest etteastet olevat alati siiski väga tõsine olnud, üldine kontsentratsioon oli vajalik kasele anekdootlike, seda rääkisid suure põhjal ja nähtav tegelenud ja sa ei olnud võttumine. Nii. Raadios muidugi on mõneti raskem. Üht abimeest publikut ei ole. Seda küll, aga selle eest on raadio lindistamise juures on tavaliselt teine. Hõlbustab asjaolu see, et kui ebaõnnestub, siis võid uuesti teha ja paremini, et tavaliselt ma olen märganud kogemuste põhjal, et näiteks ühe kolmeminutilise laulu sisselaulmiseks kulub tavaliselt kolm tundi, nii et ühe tunni jooksul lindistada ühe minuti kvaliteetset muusikat. On tihtipeale olnud hetki, kus või nisukesi päevi, kus ühes kohas oodatakse juba ammu, kui sel ajal, kui sa alles esinenud teises kohas laval masin juba ootab, viiakse ühest kohast teise masinaga jälle tuuakse tagasi, tihtipeale ei jõua isegi grimmi maha võtta. On olnud juhuseid, kus teatrist on trimmi alltoodud esinema raadiosse. Ja ka juhuseid, kus televisioonist viiakse kremial teatrisse rutateist krimmi peale teha. Kui suur on teie repertuaar, kui kõik need esinemislaadide liigid kokku arvata, olete nummerdatud? Ma ei ole kahjuks niisugust statistikat teinud, aga minu ooperi operetirepertuaaris on praegu juba ligi 40 teost. Kui need numbriteks mitte lüüa, siis see on juba siis tuleb 4400 või 500. Ja ma usun ka laule, mida ma laulnud oleme ka nii 500 ümber, nii et ma usun, et 1000 ümber peaks ikka olema. Ja kui pikka ettevalmistus, aga te võiksite iga numbrini neist uuesti esitada paari päeva, aga ma usun kindlasti ano, te mõtlete siis terved ooperid, veerevad operette ja ahah, aga ma mõtlen, üksiknumbrites, aariad seal või laulu või, või seda võib tõesti paari tunniga, kui on vajadus. Siin kerkib üles küsimus muusikalisest mälust. Huvitav, kas sellel on oma piirid? Piirid on kindlasti olemas, aga ta on arendatav siis praegusel ajal meie ooperiteatri nõudmised selles suhtes näitlejatel ei ole väga suured. Aga varematel aegadel õpiti paarina Nädalaga õpiti suured ooperid ära. Praegusel ajal läheb paar kuud. Mul on siin käepärast üks killuke olevat elanud kaheksateistkümnendas sajandi teisel poolel keegi tuntud prantsuse laulja, jää Rann gara või karat. Tema mälust kõneleb fakt, et võinud ühe kuulamise järel laulda maha terve ooperi, vajamata nooti, no see on muidugi juba mälumasin, see on fenomeeniu, nii heliloojatest räägitakse klaasonofon kirjutanud üles vürst Igori avamängu terve partituuri peast ühekordse kuulamise järgi. Need on muidugi fenomiinitega. Muidugi, mälu on arendatud, aga mina enda kohta küll ei saa ütelda, et ma nüüd ükskord kuuleksin ühe laulu läbi, võiksime pärast seda kohe esitada. Niisugust asja on küll olnud, näiteks kolme päevaga, ma olen ette valmistanud ooperikordi üks osade tee Traviatas fermooni osasi haigeks, õppisin kolme päevaga ooperi ära muidugi pea seda mul ei olnud. Muusika oli väga tuttav, siis ma kirjutasin igale poole spikrid, kus aga võimalik oli. Tooli selja peale näiteks panin sõnad, kirjutasime kriidiga, kirjutasin suurte tähtedega põrandale nende kohtade peal, kus mul tuli seista ja see ulatuslik osa ei olnud ja ma laulsin selle ära. Ja keegi ei saanud aru. Ma usun küll, et keegi vist ei taibanud, et no vähemalt ja mehed kuulevad esimest korda praegusele uudised. Ja siis teinekord oli veel juhus, kus ringreisil jälle me pidime esitama Madame pater flaid kahes keeles. Mina laulsin eesti keeles, teine osatäitja vene keeles, teine osatäitja jäi haigeks. Vaatamata olukord järgmisel päeval tuleb edendus esitada ka osatäitjat ei ole, mind pandi sinna edendusse. Muidugi, mul oli väga ebamugav laulda eesti keeles teiste hulgas, kui teised laulavad vene keeles ja ma siis tegin täpselt samuti, kirjutasin omale spikreid igale poole ja põrandale, kirjutasin kriidiga ja laulsin ära ja keegi ei saanud aru, et ma ei oleks osanud. Väga vastupidiseid näiteid on, millal omaenda teada, kõik peaks hästi olema peas, aga äkki kaks rida puuded. Ja niisuguseid juhtumeid on ka olnud. Ükskord oli niisugune olukord Ernesaks ooperis käsikäes. Ja me olime väga palju seda ümbertööd, seal on vist viis varianti, oli sellel ja nina juba unustasin, aga missugune variant nüüd lõplik oli ja hakkasin selle asemel peatu, mehed, hakkasin üht eelmist varianti teksti edasi laulma. Kõigil teistel sai juba materjal otsa eestrile, materjal otseselt laulsin üksinda edasi, muidugi see orkester läks segadusse, jäi vait ja solistid, teised jäid vait, kõik vaatasid, et üllatunud, kui kaugele mõned jõuad. Aga helilooja ise dirigeeris ta kohe taipas olukorda, lõi orkestri kinni ja ütles naerukoor, ja selle peale astus järgmine number kohe naerukoor ja see sobis väga hästi selle stseeni peale safassaaga sisse kohe ja aeti ära. Näitleja luues lavakujusid Hangib materjali kirjandusest ja kujutavast, kunstist ja ka elust endast. Selleks on olla vaja väga tähelepanelik, tihtipeale pisikesed detailid või tähelepanekud, mis on kunagi õige ammu aastate eest tehtud kuluvat all hiljem ikkagi ära. Näiteks mul oli osa ettevalmistamisel poeemist mängisel kunstnik marsselli. Tuli äkki meelde, et kunagi sõjas seal olime Jaroslavlis Eesti kunstiansamblites ja kuna sellel oli puudus riidest ja veriti valgest riidest, siis tehti meile esinemisteks kid ütelda, maniskid end ette. Ja selja taga käisid nööriga kinni. Ja laval esinedes oli kõik korras, nagu oleks meisterdanud kõigile valged särgid seljas. Aga kord kutsuti meid külla ja siis me läksime, panime valged särgid selgelt olla nii pidulikumat välja näha. Ja muidugi sünnipäeval, kus me olime, läks, tuba, läks väga kuumaks ja kõiki palutit, võtke pintsakud ära, aga meie, kes me olime väga uhkelt riietatud, meie kahjuks pintsakud ära võtta ei saanud. Nüüd poeemi ettevalmistamises tuli mul see hetk meelde. Et näidata seda pohimust nii lähemalt, siis mina kasutasin selle detaili ära, et see kunstnik Parssell minnes välja, kohvikusse paneb ka omale niukse maniski ette vest peale. Ja pealtnäha on kõik väga peen härrasmees, aga tegelikult on see lifte boheemlane, elulised tähelepanekud näitlejale väga vajalikud. Nendest koosneb siis rolli vitamiin, selline mahl, pisikesed, väikesed leiud, mis annavad elulisusest. Seda ongi vaja selleks et me saalist võtaksime laval toimuva vastu nagu ehtsa nagu tõelise elu tihendatud elu. Muidugi, kõige tähtsam on see, et, et me lavalt kuulajale-vaatajale annaksime tükikese endast või oma südamest killukese. Me peame laval läbi, elame kõike seda, mis me juba elus oleme elanud, mida paremini ja mida rohkem me oleme elus võib-olla läbi elanud, seda lihtsam on seda teha ja kuuled endaga kaasa kiskuda. Ja tihtilugu tuleb anda sellises vormis sellises meeleolus, mis võib olla hoopiski ei lange kokku selle või selle eelse hetke tegeliku meeleoluga. Võib-olla peab olema lõbus siis, kui tahaks ise olla kurb pöördult seda näitleja elus juhtub. Mina mäletan ühte väga rasket olukorda minu elus. Mul väike poeg jäi väga raskesti leigeks. Viisin ta haiglasse ja seal mulle öeldi, et tal on võib-olla elulootust ainult paar nädalat ja haigest otsekohe ma pidin teatrisse minema mängima mustlasparumis paarinkaid välja tulema, laulma kuulsid seda Paringajaariat. Kui ma välja tulin, siis minu käest küsiti, aga kus sinu isa on seal tekstis niisugune lause ette nähtud on ja pidin vastama, surnud. Kui ma selle ütlesin, siis mulle tuli muidugi kõik see ei meeldi, mis minu pojaga seoses oli. Ja ma hakkasin lihtsalt, pisarad hakkasid voolama, sealsamas, ma pidin kuulma lõbusat laulu. See on minu kõige raskemaid teatrielamusi. Õnneks muidugi, arstid suutsid siiski poja tervise parandada ja kõik läks hästi, aga niisugune olukord võib tihti juhtuda näitlejaga. Sellest näiteks on isegi veristlikus ooperis lõnga Vallo kirjutanud ju proloogi ooperile pajatasid kus räägitakse palju näitleja elamustest sellest, et ka näitleja on samasugune inimene nagu vaataja teatrisaalis. Tagantjärele aastakümnete tagant tundub, et Georg Ots laulis küllaltki meelsasti nõukogulik laule. Ta oli lühikest aega aga konservatooriumi direktor, aga see parteisekretär oli ta seal mitu aastat. Me võime vaid oletada, kui suur oleks olnud Georg Otsa kuulsus siis, kui piirid oleksid olnud lahti. Kuid vähemalt idablokis, eriti nõukogude liidus oli ta ääretult populaarne. Ja Georg Otsa kuulsust kasutati ära ka Soomes, ka Soomes oli ta väga populaarne ja omaaegsetes. Me saadetes, nagu Eesti raadios neid nimetati, räägiti Georg Otsast tihti Georg Otsaga tihti ja muidugi mängiti ka tema laule seal väga tihti, aga nüüd üks intervjuu soomekeelsesse saatesse. No minu esimene esinemine toimus õieti küll koduses miljöös, aga see oli niisugune omapärane esinemine paari sõnaga, tuletaksin seda meelde. See oli 1900-ga 25. aastal, ma olin viieaastane ja Tallinnasse sõitis minu isa, lauluõpetaja, kelle juures isa oli eelmisele lastele õppinud Itaalias. Mina tahtsin ka teda omamoodi nii vastu võtta, üllatada ja hetkel, kui ta siis kõikidega koost meile tuppa astus ronisin laua alla sealt laudlina varjust, ma siis esitasin sellele sisse astuva lauluõpetajale itaalia keeles itaalia laulu Osole Mio saavutusende Millon, lõbulisesteste anda talle laulu urab. Ma mäletan, ma olin 16 aastane. Ma läksin isa juurde nõu küsima, et kas maksab valida laulja elukutset, sest laulmine ja muusika mind huvitas. Ja isa siis ütles mulle, et tead, et ei maksa seda artisti elukutset valides okkaline rada kodanlikus ühiskonnas. Ja et vali parem endale mõni soliidsem elu, kutsunud õpilasi arstiks või inseneriks ja ma võtsin muidugi isa nõusis kuude astusingi 1940. aastal Tallinna polütehnilisse instituuti, kus ma lõpetasin esimese kursuse. Nagu olete juba märganud, on Georg Ots püüdnud oma intervjuudes valida niisugust lihvitud sõnastust. Ta on olnud küllaltki tasakaalus. Kas reserveeritud ootamatuid enesepaljastusi ei ole siin olnud, aga tema intervjuudes on olnud ka homoristlik külg ja siit üks väike lugu. Kas siis mul tuli praegu meelde üks tore juhus oli. Leningradis filmiti seda tsirkusprintsessi ja seal oli üks, siin toimus restoranis roheline papagoi ja siis oli kohal toodud ka papagoi. Võttähelise papagoi oli seal puuris ja tavalises sele filmivõtted, need venivad alati alistike režissöör, tol korral on. Vene režissöör temaati hüüdis kabu, natuke ikkagi ärritatud, keda me ootame, kab hammusti, mida teine sõnali kabamostio. Jälle tekkis pausid jälle asi jääb seisma, kas valgusel on vaja puhkust ja miski asi seal puuduse. Ja see oli öine võte ja hommikuks olid juba terve. Grupp oli niivõrd väsinud, et tekkis seal kuskil kella nelja ajal üks niisukene väsimuse pausi. Keegi rääkinud, vaikus. Paviljonis Isise äkise papp, kui ärkas, kes oli kõike seda asja kuulnud, äkki tuli papagoi puuris kõvasti? No ma just Joom. Kõik siis pahvatasin naerma. CERNi ootamatu pomm. Nii kaua võeti papagoi, õppis käär. Georg Otsa kuulsust ja tuntust Soomes on praegu raske ette kujutada. On raske arvata, et kunagi tulevikus veel keegi eestlastest Soomes nii väärseks ja armastatud saab. Ja nad võib öelda, et kasutati seda ära ka muidugi meie saadetes, mis olid mõeldud soome kuulajatele. Ja nüüd siit jälle üks intervjuu aastast 1962, üks lõbus seik reisilt Soome. Koola jaamas rong peatus ja vagunisaatja ütlesid, rong seisab siin tund aega. Meil läksime iganesega välja, jõime kohvi, kõndisime natuke linnas, mis seal päris jama juures on ja arvestasime, et me pool tundi kõnnime, ei hakanudki pärima, millal täpselt rong läheb. Ja poole tunni möödumisel tulime jaama. Abikaasa vaatab, et jah, näed, vagun seisab sealsamas ja ma veel tahtsin paar Läksime õunu ostma ja äkki abikaasa ütleb, et kuule, vagunit ei olegi enam seal. Ma arvasin, et nad, rong võib-olla manööverdanud pool tundi on aega ja tulime siis platvormile ja vaatame, ei ole mingisugust rongi enam küsima, et kas see rong on tõesti äkki ära läinud ja selguski, et me olime rongist maha jäänud? Muidugi alguses oli ehmatus suur, mida nüüd teha, siis läksime jaamaülema juurde ja tõesti seal olid jaamaülem, oli väga vastutulelik, kutsus takso välja, taksojuht võttis meid peale, hakkas sõitma siis Vainikale poole, olgugi et ta täpselt ei teadnud isegi teed. Aeg oli jäänud tund kolmveerand piirijaamani jõudmiseks, taksojuht kihutas päris suure kiirusega, nii et veel vahepeal oli selline tunne, et ei, peax jõuamegi koju. Tuleb hoopis teine tee ette võtta. Aga õnneks läks kõik päris hästi, kuni kaheksanda kilomeetrini enne Vainik alasse jõudmist ja siis äkki masin tegi source, selgus, et bensiin oli otsa lõppenud. Meil oli täiesti lootusetu tunne, et ega me täna enam rongil ei jõua, aga õnneks auto jäi seisma maja juures jooksime sinna majja, seal oli telefon ja taksojuht härra põndinen helistas siis Vainikalast välja teise takso ja helistasime ka jaama ja palusime jaamaülemat, et ta hoiaks rongi mõned minutid kinni, lubati ja kõik olid nii vastutulelikud. Nii et me jäime umbes viis minutit hiljaks küll kõik kogu jaama personali, juba roonil kõik rongireisijad ja tolliametnikud ja siis paari minutiga korraldati kõik formaalsused ära ja saime siiski õnneks rongi peale katki sujusid ja kõige lõpuks süvin ja tänu kandidaat hüvend. Tänu sellele lihtsate inimeste vastu Turelikkusele ja usaldusele läks kõik hästi. See oli küll nii täiesti nii kinolik, seiklus kui seda kinolinal näha võib-olla ei usukski, et niisugused asjad võiks kõik sündida. Lugu oli tõesti kurioosne eesti laulja taksos sai bensiin otsa ja roomlased oma täpsuses ja venelased oma hirmus võimu ja kontrollide ees pidasid kinni ühe reisirongiriikidevaheliselt piiril. See selleks, aga nüüd me saate lõpus kuuleme veel helilaike ühelt Tallinnas teatri- ja muusikamuuseumis toimunud mälestuste õhtul kõneldi seal Benno Hansenist ja Karl otsast ja kõnelejateks olid Paul Mägi ja Georg Ots. Siit nüüd üks helilõik, kus kõneleb Georg Ots. Siis on mul veel meelde jäänud. Benno, viimane edendus läks Estonia soneegin. Venno mängis saretskit, muide, sa riskid oli, see on pisiosa. Ja kui Benno tuli ennast riietama nagu Paul ütles, ta tuli tõesti varakult. Siis, kui ta oli jalga saanud, nüüd pikad säärsaapad, mida tal väga kaua andis jalga pusida. Siis ta hulkas raskelt ja ütles, et no nüüd on osa tehtud. Saabaste jalgasaamine oli kõige raskem selle osa juures. Aga viimasel etendusel Gurjev laulis linskit, mina olin niigin ja pärast duelli pilti, kui juba Iisri oli sulgunud, oli kõlanud Benno vastus Unigini küsimusel. Kas ta on surnud, ta surnd? Hizbenno, äkki ütle siis, läks vaikselt kinni binutist, poisid, aidake naise üles. Ta oli, ta oli põlvili ja tal oli lihtsalt raske, ta oli niivõrd haige juba ka tema kohusetunde juures ta ka juba niisugusel hetkel, kus ta vaevalt vaevalt jõudis käia, nagu paugi rääks ta ikkagi tuli, andis kõik oma teatri jaoks oma töö jaoks. Ja nüüd veel üks helilõik samalt mälestust õhtult siin räägib Georg Ots oma isast Karl otsast. Aasta oli 1964. Muidugi niisugune osa nagu padaemand, mille proovima käisin vaatamas, seega jättis minusse niisuguseid muljeid, ma tulin koju ja siis vaikselt omaette harjutasin seda enesetapmist sellisele. Nii põnev. Torkad ennast surnuks kukub maha, et klassid. Ja see mõju nähtavasti oli nii suur, et kui ma esimesel päeval esimesel koolipäeval ma laulsin lauluõpetajale isegi Radossi aariat itaalia keeles. Lisa mindi, spetsiaal ei õpetanud, aga ma niivõrd palju kuulsin. Ta oli väga töökas igal päeval järjekindlalt harjudes laulis oma osi. Ja kui oli väga palju tööd, väga väsinud oli, siis lihtsalt vilistas oma osad läbi. Meloodia. Sellel oli tõesti nähtavasti tahaks rohkem tööd teha, meil, meie lauljad kipuvad rohkem lootma repediitorite peale ja nõuavad, et teater nendele osanud selgeks õpetatakse. Need vanad töömehed õppisid ise oma, seal on selgeks, need nagu oli juttu, sellest tulid isegi ilma proovita, tulid, laulsid aidata. No meil kahjuks ei lähe. Seal ei olnud tenorit. 10 aastat hiljem haigestus Georg Ots tõsiselt. Tal oli peaaju kasvaja. Operatsioonid olid küll Tartus ja Moskvas, nendest aga ei olnud kasu. Võitles mis ta võitles oma tahtejõu ja mehisusega, püüdes veel lõpuni tööd teha. Georg Ots suri aastal 1975. Seal järjekordne saade sarjast Sa oled ja selle saate pani kokku Martin Viirand.