Külaline. Kell on nüüd 13 ja üheksa minutit ning delta külalisstuudios on täna dirigent Tõnu Kaljuste. Tere tulemast. Oled ligi 10 aastat olnud vabakutseline dirigent ning töötanud võimsalt üles Nargen festivali, mille sees möödunut. Seal tähistati väga suurejooneliselt pidunädalatega Arvo Pärdi ja Veljo Tormise juubeleid. Sinu tegevus nii Eestis kui väljaspool Eestit on leidnud mitmel puhul tunnustust. Mainiksin siin ära kolm autasu. Rahvusvahelisel muusikapäeval esimesel oktoobril andis Eesti muusikanõukogule oh sulle üle interpretatsiooni preemia jõulise interpreedi tegevuse eest Eestis ja maailmas. Eesti vabariigi välisministeeriumilt tuli jaanuari alguses kultuuripreemia seoses möödunud suvel toimunud Arvo Pärdi teose Aadama itk esmaettekandega Istanbulis. Eesti kooriühingu osta kontserdil eeloleval laupäeval Estonia kontserdisaalis antakse Tõnu Kaljuste le pidulikult üle Gustav Ernesaksa fondi peastipendium Eesti koorimuusika järjekindla tutvustamise eest maailmas. Õnnitlen nende autasude puhul. Tegelikult kutsusin stuudiosse, et rääkida pisut lähemalt sinu tegemistest ja ka meie muusikaelust. Jeanette dirigendi mõte on küll rohkem tulevikus ja käesolevas hetkes. Alustaksin siiski juttu ühest märgilises teosest möödunud aastast. See on Arvo Pärdi Aadama itk mille esiettekanne toimus Istanbulis. Ja kui palju selle teose ettekandeid sul kogunes erinevate koosseisudega ja kas neist on nüüd selgunud ka see, mis plaadile jäädvustatakse? Oli neli ettekannet erinevate koosseisudega aja üks meistriklass, kus juhatasid erinevad õpilased. Sellel lindil leidis aset Lundi ülikoolis. Otsustatud ei ole, kes seda plaadistab, aga mõtted liiguvad ja ma arvan, Arvo Pärt otsustab, mida sinna teisteks lugudeks planeerida, niiet loodan, et õige pea tuleb ka otsus, aga iga asi omal ajal. Need erinevad ettekanded olid siis Istanbulis, Eesti filharmoonia kammerkooriga. Türgi orkester ja Vox Clamantis siis Stockholmis oli Läti raadio, koor ja Stockholm, sümfonietta Tallinnas Erik Ericssoni kammerkoor ja Salzburg, vaata ja Ameerikas Läti riiklik koor ja sant Lukase New Yorgi kammerorkester. Need neli ettekannet ja siis Lundi ülikoolis üliõpilastega, siis seal oli Nordic kaamerata. Keelpilliorkester oli orkestriks ja ka grupp Ericssoni kammerkooris, nii et seal dirigeerisid õpilased erinevatest maadest alates Brasiiliast kuni Venemaani. Dirigendina oled harjunud erinevate kollektiividega töötama, aga aga Pärdi muusika puhul on ilmselt oluline ka see Pärdi esitamise kogemus. Eks iga muusika puhul see on nii, et teatud heliloojate Helimaailm ja teatud problemaatika ja väga olulised sisulised kontekstid sinu jaoks tuleb ikka mitme teose ettekandel, et ühe ühe teose puhul helilooja puhul sa saad mingid esimesed märgid alles, need see on küll erinev selle muusika puhul, mis on kunagi juba etega, autode ja helilooja on saanud sadu erinevaid interpretatsiooni ja teine maailm on see, kui helilooja on su kõrval ja üha loob uut. Nii et see on vast kõige põnevam. Mis üldse dirigendile saab olla elus, et on seal kõrval loovad heliloojad, kes pidevalt sind muudavad ja muudavad enda muusikat. Loomulikult. Meie käsutuses on Aadama itkult itkust Eestis ettekandel olnud versioon, kus selle esitasid Eerik Ericssoni kammerkoor ja Salzburg Cameron, vaata. See kontsert toimus kolmandal septembril, Pärdi pidur pidunädalate raames ja kuulaksemgi fragmenti sellest teosest. Kuulsime fragmenti Estonia kontserdisaalist kolmandast septembrist Arvo Pärdi teosest Aadama itk. Samal ajal kui muusikud olid keskendunud Arvo Pärdi sünnipäeva tähistamisele jõudis ajakirjandusse muusikaelu ja muusikaga seonduv ERSO skandaali näol. Väidetavasti oli see seotud ebaõnnestunud reformiga Eesti kontserdis. Kuidas sina neid asju näed, kas selle reformi alustamine oli? Õigustatud no siin sellel teemal rääkides kuulaja oleks tarvis veidikese kuuldud ja kogetud ajakirjandusväitlused jagada kaheks. Õigemini see teema, millest räägiti, on kaks erinevat maailma üks on peagi peadirigendileping peadirigendi staatus, kunstiline juhi eelleping. Seda on teisel dirigendile raske kommenteerida. Niisugune hea tava näeb ette seda, et rahvas saab teada, kas on peadirigent või ei ole peadirigent siis kui leping on allkirjastatud, siis avalikustatakse tihtipeale suurtes kollektiivides toimuvad need läbirääkimised aasta-poolteist, isegi Need on pikad protsessid. Kui palju selles seotakse kunstiliste taotlustega, kui palju muusikaväliste taotlustega see kõik on kohvidentsiaalne ja omavahel pooled siis jagavad neid. Neid teemasid vastavalt sellele, kuidas nad vajalikuks peavad. Siinse teema sai kohe avalikkuse ettelepinguna, et rahvas teada, et meil on leping tehtud, seega oli kõikide juba ootused noh, põhimõtetes on kokku lepitud, on ainult niisugused üksikud nüansid, millega veel töötatakse, aga põhimõtteliselt asi on juba otsustatud. Ja kurb oli kogeda seda, et hiljem selgus, et midagi taolist üldse ei olnudki, et nagu suurt publikut oli ses mõttes petetud, et tegelikult allkirju kuskil all ei ole, mingit korralikud läbirääkimisi ei ole peetud ja ja asi on läinud nagu väga emotsionaalsele pinnale ja läbi meedia. See on üks väga kurb, kurb asi, kui üks žanr või üks niisugune kunsti valdkond hakkab asju ajama läbi meedia oma probleeme. See on ikka siiski väga diskreetne sündmus, peadirigendi kohale saamine ja ja ma arvan, et Neeme Järvi oma kriitilistes hoiakutes ju ütles ka laused, et kellega ma siis räägin või kes on see teine pool, kellega räägid, noh, tavaliselt on see ikka sümfooniaorkestri direktor, kellega asju arutatakse ja kes sõlmib lepingud. Ja ma olen veendunud, et ta ei tea paljusid kultuuriministreid erinevates maades, kus ta on olnud peadirigent. Nii et tegelikult üks sümfooniaorkester on omaette institutsioon, mis lepib peadirigendi kokku nii nagu oli varasematega. Et see läks nagu poliitilise maastiku, see tegi asja topelt keeruliseks. Ja kolmas keerukus on see selles, et kui te loete ajalehti ja teate, et meie meedia on väga mitmeti tõlgendatav, seal on artikleid, kus on 80 protsenti vale ja osa Artek artiklid on väga emotsionaalne, tähendab analüütiline pool puudub ja kommentaarium on kõik 10, sul ei ole kellelegi konkreetselt väidelda, diskuteerida nii, et see on niisugune soov, milles ei saa öelda, et avalikkuse ees saab midagi arutada. See on niisugune ära panemiste maailm, mida, mida ei saa tõsiselt võtta. Ja teine asi on ju see, et inimesed peaksid ju olema väga pühendanud taolise asja tegemisse seepärast, et keegi teine ja seda asja ei tee. Meil on oma riik, mida ei tohiks nagu ära unustada ja see selle riigis otsusteni jõudmine on üks kõige olulisemaid asju, mida me nüüd püüame siin erinevates valdkondades teha. Ja nii palju, kui minul on kolleegidega olnud juttu ja viimane just niisugune väike diskuteerimine, Mikko Fritze sõitsime Soomest teatrit vaatama ja ta rääkis tema kogemuste põhjal. Eestis ei jõuta nagu diskussioonides tulemuseni, sellepärast et need vastaspooled on niivõrd ei ole valmis arutama asju ja mul oma poolt enda nägemus on täpselt samasugune. Et teemad, mida arutatakse, on tihtipeale liialt seotud isikutega. Tihtipeale taolised olulised teemad on tarvis modelleerida, nii nagu arhitekt modelleerib. Ja plaanib uut maja, kellele see mõeldud on tulevastele põlvedele, mitte häält ühele inimesele. Et siin on hästi palju nüansse, mis puudutas seda esimest poolt. Dirigendiga lepingu sõlmimine ja teine pool on siis reform, õigemini muutused, mis oli erzoga plaanitud ja nendes muutustes. Mina olin fragmentaalselt küll vähe nendega seotud, sest Neeme helistas mulle ja pakkus ideed, et luua Eesti filharmoonia ja et ma aitaks tal koori sümfooniaorkestri juurde panna. Ja, ja see oli minu nägemust mööda niisugune väga mõistlik ettepanek seepärast, et meil on olemas Eesti filharmoonia kammerkoor. Aga meil ei ole Eesti filharmoonia ei olnud juttu mingist kontserdi organisatsioonist, Eesti filharmoonia, nagu oli nõukogude ajal, vaid oli juttu niisugust reformist mis on seotud uue nägemusega sümfooniaorkestrist. Eesti Filharmoonikute, Eesti filharmoonia koor. Kaks üksust ja selle nimetamise puhul. Selle kallal töötas nii tema esindaja siin Sirje endale kui ka Andres Siitan olid välja joonistatud juba igasugused diagrammid igasugustest võimalikest nagu visuaalsetest asjadest, mis kaasnevad Eesti filarmoonikutega ja mille pärast ma. Sellega ennast sidusid, oli see asi, et. Mulle tundub, et asja juurikas, milles kõik probleemid algavad, on see et omal ajal, kui mina läksin Eesti kontserdi alt ära oma kooriga ja kui ERSO oleks ära eesti kontserdi alt, siis vabaduse nimel loobuti hästi palju niisugustest eelarveridadest, mis tegelikult käivad kollektiivi juurde ja see on väga spetsiifiline jutt, aga no olid veel ajad, kus sai siia kutsuda külalisdirigent ja solistideni on andnud hääletud tutvuste kaudu, kes tulid lihtsalt Ida-Euroopa muusikutele lahkelt kätte andma, et anda oma niisugust kogemust edasi ja esineda siin uue publiku ees. Aga kui ajad läksid edasi, siis kõik need reklaamirahad ja, ja solisti honorari need läksid Euroopa hinnaskaalal, pluss veel noodirendid ja kõik need muud. Lisaks orkestrile on ju muid muid probleeme ja niisuguseid Eelarveridasid, millest noh, tavaline inimene ei peagi teadma, aga need on olemas, on, me ei tea ka, näiteks poleks selle peale tulnud võib-olla, et näiteks Euroopa Parlamendis on inimestel kojuigatsust tasu mingi eelarve seal, et inimestel arvestatakse nii, vat igal erialal on. Ja sümfooniaorkestrile eraeraldi ja eriti on spetsiifilised asjad, mis peavad toetama seda orkestrit, kui on tegemist esindada orkestriga. Kui on tippkollektiivi sümfooniaorkester, siis tema niisugune ümbrus peab olema teine, leiavad, kui ma rääkisin seda, et et sellest Eesti kontserdist löödi lahku ja ajapikku see eelarve osutus liialt valeks. Siis nähti nagu Neeme Järvi tulekus praegu seda võimalust see muutus ellu viia. Ja Neeme Järvi ütles väga selgelt mulle ka, et kasutame seda hetke ära ja loome uue. Noh, kas seda võib reformiks nimetada, ma ei oska öelda, ta on varemgi muutnud Eesti Raadio orkestrist Eesti riiklikus sümfooniaorkestriga, et see Eesti filharmoonia mulle tundus lihtsalt antud situatsioonist täitsa mõistlik. Sest teine pool teemast ütleme, Eesti filharmoonia kammerkoor, Eesti filharmoonia koor võiks teha nagu koostööd, et kammerkoor eksisteerib eraldi ise kammerüksusena ja siis suurvormides võetakse lisalauljaid ja moodustub filharmoonia koor. See oli nagu niisugune algne projekt, milles tundus asi mõistlik olema, aga kuna filharmoonia kammerkoor hakkas tundma seda tunnet, et keegi võtab nende nime ära ja nende identiteet saab olema kahjustatud ja niisugused päris emotsionaalsed õhkkonnad tekkisid, siis ma arvan, et see tuli mulle muidugi üllatusena, et kammerkoor nii käitus. Ja kui kui nii on inimeste hoiakud, siis peab seda respekteerima. Ega ma arvan, et ei oleks olnud mõistlik muuta kammerkoori nime eesti kammerkooriks, aga Eesti filharmoonia oleks minu meelest olnud väga mõistlik asi, sest vanu eelarveid ei maksa lappida. On tarvis luua uued ja korralikud ja tihtipeale sellega kaasneb ka nimemuutus. No ilmselt siiski ei olnud probleemid selle nime ümber ainuke mispärast see asi toppama jäi ja ei saanud nagu ellu viia. Ilmselt olid seal ka läbirääkimise küsimused, et ma eeldan, et selliste suurte muudatuste puhul tulevad muusikainimesed ja administratiivsed. Tähtsad tegelased kokku ja peavad nõu. Ümarlaua ümber, teevad ajurünnaku ja arutavad, kuidas teha asju. Tulevikku eesmärgistamine on üks mõnusamaid protsesse, mida ikka aeg-ajalt ette võetakse ja kuidas seda eesmärgistada, kuidas diskussioone läbi viia, kes seda asja juhib, see on kõik, niisugused, väga olulised etapid on nagu läbirääkimiste kultuuri nime all võimalik noh, kokkuvõtvalt öelda. Aga kui on saadud esimene märk sellest, et et riik tuleb asjaga kaasa ja Ansip andis lubaduse, et see Neeme Järvi reform saab tuge, siis oli noh, sellest oli väga kahju, et kammerkooril ja sümfooniaorkestrile tekkisid kaks niisugust, noh, lahku lähevad laiemat nägemust selgus, ERSO ajanud omavahel need asjad selgeks rääkinud. Ja siis, kui ei ole selgust, siis tekivad hirmud, inimesed ja ei ole informeeritud, neil tekivad väga kummalised nägemused asjast. Ja olemuslikult ei olnud asi professionaalselt aetud ega ühelt irigendil ei ole võimalik seda kõike pööritada, tegelikult asja juhivad juhud, tihtipeale direktorid finantsi ees ja managemendid näidud peavad olema sügavalt professionaalsetest inimestest, kes teavad, mis on dirigendi hootised, hoovused ja ütlemised ja teavad võtta sellest olulise ja peavad teadma, mida avalikkusesse tuua, mida mitte. Ütleme, kui on tegemist taolise olukorraga, nagu meil oli, siis siin on selge see reformi väljalõikamine ja soov midagi muuta. Seda teha on palju lihtsam, kui riigirattad panna nii pordi käima, et nad tõesti funktsioneeriks. Ja seekord oli tõesti olukord niisugune, et et see impulss oli peadirigendi kandidaadi poolt antud. See ratas käivitus ja ei tulnud sisulist diskussiooni, üks kord saadi laua juures kokku ja siis selgus seda et selle kallal ei olnud tööd tehtud ja oli lihtsalt niisugune hoiak ja Toomas, Velmet ja poeg andsid nagu kõige selgema sõnumi orkestri poolt edasi, et kõige paremad kõik jääb samaks ja Eesti muusika ellusele tarvis muutusi oli ka musta, olen selle poolt, et midagi muudetaks. Aga selles väitluses minu minu nägemus veidi erineb sellest, ma arvan, et muutusi siiski on vaja, sest näiteks ärme räägime nüüd ainult sümfooniaorkestrist, aga kui riigieelarvet vaadata, kuidas ta üldse muusikat toetab siis aeg-ajalt tuleb need toetused siiski üle vaadata, vaadata, kas on kõik läheb mõistlikus suunas ja mis toetab seda arengut, mis Eestis praegu on. Ja niisugused vaatenurgad minu poolt ütlevad küll seda, et näiteks ka selle suure koori tekkel või näiteks filharmoonia koori või mis nüüd on Eesti kontsertkoor selle tekkele on ju väga suur võimalus. Näiteks noortekooril Vootšis musike alles, kes on näidanud, et ta on professionaalses liinis liikuv ja kui sa näed, et muusikaelus on taoliseid koore, siis tuleb anda niisuguseid võimalusi selle arenguks. Ja samas on ka näiteks vanamuusika valdkonnas hästi palju tekkinud uusi vanamuusikaspetsialistidele viiuldajad, kes mängivad Vanavusega pillidel võrreldamatult teine olukord, mis oli siis kordus, muusikus loodi ja meil oleks tarvis näiteks barokkorkestrit, mis esineks erinevate dirigentide all, kes kes areneks ja saaks olla partner kas filharmoonia kammerkoorile, teistele kammerkooridele või olla iseseisvalt mingi analoog, nagu on Rootsis raadio orkestri kõrval on trootikul barokk. Ehk ühesõnaga seda, missugust muusikaeluaeg-ajalt. Nähakse tulevikus need, need protsessid peaksid aeg-ajalt siiski olema kõne all ja ütleme, nööri tulek käivitas need. Ja selle käivitamise puhul on meil olnud mitu korda üks stsenaarium, et jõuline meediarünnak või jõuline süüdistus, et näiteks eesti muusikat piisavalt ei esitata, ütleme näiteks, nagu oli omal ajal Tobiase Joonase lähetamisega ja Tubina sümfooniat, aga et saadi nagu finantsid selle taha, et midagi luua, aga need finantsid ja niisugune eelarvestamine asjale jäänud nagu reegliks, vaid see oli erand. Et see reegel tegelikult kristalliseerub eelarvetes mingites omavahelistes lepetes, et nüüd antakse taolised vahendid uue muusika ettekandmiseks, need heliloojad saavad Agu propageerimiseks tuge või mis iganes. Et need muutused, mida soovitakse muusikaelus näha, on siiski vajalik läbi rääkida. Mugav on öelda, et kõik on õige ja kõik on vanavoosi parem. Aga kui te mõtlete vähekesegi selle maja peale, kus ERSO töötab ja kui vähekenegi teate, kuidas on kõikidel maailma esindusorkestritele töötingimused, siis anna võrreldamatu, see seal ei ole, millestki rääkida, jäävad ühtepidi me oleme ehitanud väga Toredat kontserdimajad Eestis neli, neli tükki, kus tegelikult võiks ERSO esineda ja ta esinebki. Aga teiselt poolt need töötingimused, mis tal kodus on, on noh, ei kannata kriitikat. Nii et siin on mingi teema, mida ei pea sõimlemisega ja küünarnukkidega ja kõva kurjustamisega tegema, vaid et rahulikult inimestele juhtidele teada anda ja tegelikult sellest ise aru saada, mis on üks professionaalse muusiku töö ja kuidas ta peaks olema eelarvestatud ja missugune maa tulevik peab olema sinna muusikajuhtimine? Noh, siiski selles, selles mõttes ta vajab muutusi. Aga muutused tuleb mõtestada, meil on olnud koosolekutel, kus lastakse küll õhku välja inimestelt, kes seal, aga mitte ei ole õhku kogutud sinna, et sellest õhust energiat tuleks ja muudatuse läbi. Jah aga kes peaks, siis algas ta algatama neid konstruktiivseid, läbirääkimisi. Need on väga erinevad, võimalused olnud, ütleme kui mingisugune vulkaan purskab, siis purskab ilma selleta, et keegi annaks kuskil seaduse välja tänane vulkaanipurse või tänan meil taevas, vikerkaar, ühesõnaga inim tegevus ja inimesed, inimestevahelised suhted on tihtipeale samasugused, niisugused loodusnähtused. Sa ei tea kunagi, mis mis asi kuskilt mingi idee midagi käivitab. Need võivad olla tihtipeale spontaansed. Neeme Järvi niisugune väljalõikamine oli niisugune looduslik purse, millele siis tuleb öelda, et meie muusikamaastik ei olnud adekvaatne reageerima ja ei olnud nii ühelt kui teiselt poolt minu meelest vastutustunde vastutustundega asja juures. Et. Praegu on veel niisugune anonüümne delfi tase nendes asjades. No praeguse hetke seisuga on meil peadirigendid ta Eesti riiklik sümfooniaorkester. Kas orkestrilt tingimata peabki olema peadirigent või orkester, ka külalisdirigentidega pikka aega edukalt hakkama saada? See on sisemise demokraatia teema. Kui orkestreid maailmas vaadata, siis nad on käinud väga erinevad kogemused erinevates maades läbi läbinud erinevad kogemused. Mõnedel orkestritele on tulnud. Mingid perioodid ette, kus nad üldse ei taha orkestri ette, dirigent kontsertmeistrid näitab ette ja pressivad isegi Beethoveni sümfooniad läbi, ilma selleta. Muidugi, need on niisugused olukorrad, mis alati on lõppenud sellega, et et mõtled, mõtestatakse dirigendiolek ümber. Ega see ei ole oluline, et inimene kätega ees vehib. Juhtimine tähendab ka tihtipeale mõtestatud tööd. Ja tihtipeale on need inimesed, kes eriti ilusasti juhatusel ees nende plaadistused on palju huvitavamad nende inimeste ees, kes on peegli ees õppinud hästi juhatama need tihtipeale muusikalised ideed ja muusikalised niisugused nägemused, need samamoodi liigutavad mägesid. See, kuidas orkester parajasti ennast ja oma probleeme tunnetab, son, väga, sügav sisemine asi ja see, kuidas need probleemid satuvad avalikkuse ette, see on, see on kultuuri näitajaliselt sisemise kommunikatsiooni puudus, ütleme mingi mingisugusel juh juhtkonna tasemel või mis iganes. Kuskilt määralt on sees, et keegi kuskilt keegi peab midagi tegema. Ja mõtlen, et kui oskad, osatakse tulevikku planeerida ja oma nägemusi õiges kohas õigel ajal ette kanda, siis millimeetri haaval muutuvad asjad paremaks. Kui sa ütled, et sul on tarvis järgmiseks hooajaks kolm pulti rohkem mängijaid, saada sellesse orkestrisse, sinna sinna, sinna, sinna pillirühma, siis seda eel arvestatakse ette öeldakse tee aasta pärast ei saa, saab kahe aasta pärast, aga see on juba progress. Kui sul on mingite orkestri haridusruumidega probleeme, sa saad jälle eesmärgistada, et see on tarvis nii sättida. Ja modelleeritakse, see asi, tehakse analüüsid ja vaadatakse, kuidas asjaga edasi minna, jõutakse lahenduseni. See ei ole mingisugune niisugune kraaklemise koht, see on lihtsalt planeerimise kultuur. Neeme Järvi soovid ja taotlused olid tegelikult ju suuremad ja, ja ilmselt sellepärast jäiga leping alla kirjutamata. Et tal olid ju soovid salvestamise osas ja ERSO maailmaviimise osas aga see raha, mis, ütleme otseselt peaminister Ansip pilt tuli, see tuli nagu konkreetselt Kontsertkoori loomise jaoks. Sellel hetkel oli ta selle nime all, jah, asest kontsertkoor pidi saama ERSO alluvusse ja ERSO alluvuses, kontsertkoor oli nagu esimene samm selle ERSO reformi suunas aga parajasti oli juba käivitunud see Eesti filharmoonia nimeprobleem ja see oli just niisuguses ajastuses, kus kus saadeti märgukirju, peaministrit teie taolist asja ei ole tarvis. Ja et see on ebaeetiline praegu üldse siia raha anda, ühesõnaga käiseks individuaalne triblamine, millest millest ei saanud, et üldse parajasti aru, mismoodi keegi tegutseb, puudus niisugune selge juhtimine asjas. Sest siiski, kui riigilt minnakse küsima reformi jaoks raha, siis, siis see raha peab ka sinna reformi nagu minema, kui on. Ma arvan, peaminister eeldab, et kõik teemad on läbi räägitud omavahel ega tema ei hakka kontrollima, palju seal nii või naa on, aga vot see, et lõpuks maandus asi kontsertkooris, see on nüüd üks teine analüüs, mis selles žanris tuli ka teha. Sest lihtne oleks öelnud olnud öelda peaministrile, et teate, meil läks see asi nüüd veidikese vussi. Et Eesti filharmoonia kammerkoor tahab eraldi, ta ei taha Eesti filharmoonia koorinimena, et see rikub nende identiteet dieeti ja Eesti ERSO mõttes ümber, et nemad ka seda pealkirja tahad. Tunnustame selle asja ära, jätame selle raha sinna peale, aga teine teine analüüs oli see, et meil on olemas 49 lauljat meeskooris mille, mis professionaalses maailmas on meeskoori repertuaariga mingisuguse koha endale leidnud ja minu hinnang on niisugune, et see meeskoor on kogu aeg kaotanud nagu võimsust nii lauljate hulga suhtes kui ka volüümi ja vokaalkultuuri osas vähekese. Et nad on tegelikult niisuguses olukorras, mis kunagi oli raadio segakoor, ta oli suur koor ja siis hakati aega vähendama, tilkus vähemaks, vähemaks vähemaks ja me teame, kuidas see lõppes. Ja praegu ka on olemas mingisugune usk meeskoorilaulukultuuri ja usk, meie Ernesaksa niisuguguse loodud meeskoorikultuuripüsivus, aga samal ajal on kogu aeg lõigatud lõigatud seda, seda pole ollagi enam seda suurt võimast meeskole ta iseseisvana ei ole enam see, mis ta oli varem, et ja samas on maailm muutunud, meie ämber ja nendele meestel on selgeks saanud ja nad on oma praktikas seda tõestada, et nad saavad olla ka meeskoria saada olla ka segakoori üks osa. Ja siis suunati see raha, mis mis oli alguses mõeldud Eesti filharmoonia tekkeks, sai suunatud nagu sinna, et neid suurvorme saaks ette kanda. Ja siis esimene suurvorm, mis me tegime, oligi Eesti ballaadid. Aga et see asi nüüd viisakamalt välja näha, siis mõeldi talle uus uus nimetus. Kui ramm laulab siis segakoori, nägistan Eesti kontsertkoor. See reformikene lõpuks suubus sinna. No praegu on see kontsertkoor olemas ja sellel on ka olnud muid etteasteid, et mis mulje sellest koori praegusest olukorrast praegu on ja, ja, ja millisena seda perspektiivi näed, sellel kooril? Ma ei ole teisi ettekannet peale Brahmsi saksa reekviemi kuulnud, aga aga seal on Sellel teemal ei ole mitte mingisugust müstilisusest. Lihtsalt alati, kui tehakse õiges suunas tööd, siis tuleb areng. Mitte mingisugust teist varianti ei ole. Kui õigesti tehakse tööd ja repertuaaripoliitika ja juhtkond oskab oma tulevikku korralikult eesmärgistada, siis muusikakollektiivide puhul on areng paratamatu. Nii et kui teed tööd, siis kõik läheb ilusaks. No tegelikult astusid sa suvel ametisse ka Eesti muusika ja teatriakadeemia dirigeerimise osakonna juhatajana ja millised on nüüd sinu kogemused ja, ja mõtted, esimese semestri? Kus see oli niisugune? Kuidagi öelda jälle looduslik. Valik minu poolt, sest ma tundsin tõepoolest vajadust noorema generatsiooniga rohkem suhelda, ma ei tea, missugused muusikud Eestis praegu õpivad ja mis on nende niisugune perspektiiv samal ajal. Mulle meeldib rohkem kodus olla kui liikuda. Kuigi see on teatud vabakutselise inimese ja vabakutselise dirigendi puhul alati mingi risk, et sa ei võta näiteks ole ühe kontserdi kuus midagi ette, et see, see on nagu see miinimum, millega sa saad oma eriala nagu hoida tasemel, et see, see asi on võimalik ühendada pedagoogilise tegevusega minu meelest väga hästi ja see esimene pool aastat on mulle andnud neid märke küll, et et kui me mõtleme rohkem oma tulevastele dirigentidelt rohkem ja turvastel lauljatele ja pillimeestele muusikaakadeemiast ja suuname nad õigemate ja paremate valikute poole, siis selge see, et see see areng ja niisugune kvaliteet, see läheb üles. Õigemini on öeldud ju ammu, et vaatamata igasugusele pedagoogile, joogile ja pedagoogika alati uued generatsiooni teevad asja nagunii edasi. Aga seda on võimalik tehani lokaalse tasemel kui ka rahvusvahelisel tasemel. Ja praegu, kui Muusikaakadeemia on läinud vabaks ja siia on tulnud ka palju välismaa tudengeid siis on see keskkond hoopis teistsugune ja ma arvan, et välistudengid annavad hästi palju niisugust teistmoodi kommunikatsiooni meie enda inimestele, nii et seal asutuses on praegu väga huvitav töötada. Soovisite suviti olla siin Eestis ja siin musitseerida ja meie publikule toredaid kontserte pakkuda, sündis ju tegelikult ka Nargenfestival. Siinkohal tunnengi huvi, et millises kujunemisjärgus on eeloleva suve Nargenfestival. Meil on välja kujunenud juba Nargenfestivalil omad kindlad ala alafestivalid suur festival, mille all on mõned muusikapäevad, mõned teatrietendused, mõned ooperilavastused Se ja me alustame alati Haapsalust. Seekord on kreegipäevade teemaks muusika, midagi Cyrillus Kreek lõi siis, kui ta oli 20 25 aastane. Ja kutsume seda kontserdit noorte värk. Ja paneme selle noore kreegi muusika kõrvale. Tänapäeva noored heliloojad Eestist, Pärt, Uusbergi ja Mihkel sildus. Muusika on siis koos kunagi noore Cyrillus Kreegi muusikaga nii et tänapäeva 20 25 aastased ja Cyrillus Kreek. Siis ootan pikisilmi. Uue ooperipartituuri Timo Steiner on lubanud kirjutada ooperi Maarja Kangro libreto-le. Selle. Ooperi pealkiri on kaks pead. See peaks tulema Mell ettekandele valukojas siis Noblessneri Sadama lähedal ja edasi on juba mõned kontserdid ja teatrietendused naissaarel. Seal teeme Tätte lendajatest jälle kordusetendused, eelmine aasta teeme esimest korda välja ja ka mõned Tätte laulude uued seaded koos festivaliorkestriga, et tulevad Tõnis Kõrvitsa seades. Siis kutsusin naissaarele külla, läheb Veneetsia maskiteatri. Maskiteater on minu lemmikteatris rahandus, sellepärast mõtlesin, et võiks neile olla sobilik keskkond. Toimub merepäevade aegu ja merepäevadel külastab meid ka Hollandi flöödiorkester, mis on fantastiliselt huvitava kõlaga ja toob siia pille, mida ei ole siin vist tükk tükk aega kuuldud. Nii et see, selle dirigendi niisugused hoiakud mulle väga meeldivad. Ta ütleb, et ta ei taha, et orkester kõlaks nagu flöödiorkester ja ta tahab, et flöödid on vahendit, millega tehakse väga head muusikat. Selle orkestri repertuaar on väga huvitav ja kõla on ainulaadne. Seda me saame kuulata ka merepäevade ajal. Just Noblessneri valukojas. Lisame veel siia Pärdi päevad, mis saavad ka sel aastal olema. Sedapuhku soovin Ühel kontserdil juhatada kõiki Pärdi sümfooniaid on siis esimene, kolmas tuleb kontserdi esimeses pooles ja teine neljas teises pooles saab olema esimene kontsert, kus kõik Pärdi sümfooniad on ühes kontserdis ja mulle tundub, et need neli sümfooniat moodustavad kontserdid väga huvitava terviku. Need on niivõrd erinevates stiilides erinevalt, et vahenditega tehtud, nii et ma arvan, valukojas kõlapse muusika väga hästi. Veel teeme koostööd Läänemere festivali ka Stockholmis. Ja see kontsert on sedapuhku pühendatud. Eesti vabanemisele 20 aastasele tähtpäevale 27. augustil on see kontsert Stockholmis ja 25. teeme Tallinnas. Ja seal peaks esiettekandele tulema Lätile vasksi uus uus teos. Ja siin me teeme koostööd erzoga ja kontsertkooriga ja Läti raadio koor ja lisandub veel siia Leedu muusikuid, aga ega siin kõiki detaile jõuagi lugema hakata. Päev hakkab ära. Tundub jah, et tund on väga lühikene aeg võib-olla veel mainiks, et te teete Estonia teatriga koostööd. Ja festival lõpeb portfelli, ettekandega on Wagneri ooper, mida rahvusooper tuleb tegema meie festivalile ja lõpetama meie festivali. Tegelikult oli meil plaanis rääkida siin natukene ka nendest esiettekannetest, mis jäid möödunud möödunud aastasse ja neid oli peale Arvo Pärdi teoste veel teisigi. Arvo Pärdi. Teose inspee tõid esiettekandele No see on üks vanem teos, millel uus arranžeerija ütleme seda esiettekandeks võib nimetada nii sümboolselt, aga sealsamas kontserdil oli muidki teoseid. Sellest. Inglise muusika väga mitte eriti tuntud helilooja poolt üks klaverit kontsert, Arlene Sierra, on selle klaverikontserdi autor südama, terrigeerisin siis. South Streami festivalil oli Sheifari uued teosed ja üks nendest Slovkaad neljale koorile ja löökpillidele. Ja siis siin Tõnu kõrvitsalabürindis. Ma olen nii palju rääkinud, ma arvan, oleks mõistlikum, parem muusikat. Ma arvan, et me saate lõpetamegi ühega nendest esiettekandel olnud teostes. Tegelikult võiks olla sellepärast, et meil on niisugustest Laburientidesse juttu olnud ja ma arvan, Tõnu Kõrvitsale, see Eesti muusikaelu labürindis olid ka nisu üheks inspiratsiooniallikaks, nii et loodame, et seda peale seda juttu kuulata. Need läbürintide kõlasid nagu teise nurga alt. Läheks ja pealegi, see teos on pühendatud Tallinna kammerorkestrile kirjutatud Tallinna kammerorkestri tellimusel. Aitäh Tõnu Kaljuste stuudiosse tulemast. Soovin edu ja rõõmu kõigis tegemistes.