Tere, armas Eesti rahvas, täna on 27. juuli, et on esmaspäev, siis algamas järjekordne ajaloo tund ja siin Tallinnas stuudios minu vastas istub härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Mil tuleb täna siis suvest Eestimaal 80. aasta tagasi? Ma olen põhjalikult tutvunud materjalidega, mis käivad kodulinna Tartu kohta. Aga ma sissejuhatuseks tahaksin öelda paar sõna. Praeguses Tartu suvest. Möödunud nädalal olin ma seal soojas, vaikses ja rohelises linnas. Tulin Tähtverest alla linna. Jaani kirikul on katus peal, laudkatus nähtavasti hakatakse varsti kive panema, isegi mingi torni konstruktsioon, metallist oli kiriku kõrval valmis. Ja ta siis tõstetakse üles torni tambi peale. Kõrval on kujunemas Tõnissoni plats. Plats on nagu liiga palju öelda, väikesk väär, sinna tuleb. Ülikooli peahoone on ikka veel tellingutes kohvikupoolset otsa valgendatakse, kindlustatakse Al. Tulin üle raekoja platsi, fantastiline pilt 6000 Soomest toodud plastmasstool tooli erinevates toonides olid laiali pandud ja Kivisillapoolsesse jõepoolsesse otsa esitati Norrast toodud lava. Jäin mõttesse, aga miks nad ei teinud seda Tähtvere laululaval poole rohkem istekohti? Aio need tegijad siis teadsid. Olin Tartus ka siis kooli mantservadi. Kontserdi algus. Päeval oli kuuma 30 kraadi, vähemalt nii palju näitas kraadiklaas varjus mul akna taga ja siis hakkas pikset koguneb. Pikne ei tulnud Tartusse. Ta oli pikk, see sünnikoht. Kell kaheksa hakkas tibama, pool üheksa tuli kõva vihma ja kell üheksa kontsert pidi algama. Oli korralik noor, eks see vihm tuli lausa valgeveena. Ja siis issand, halastas. Veerand tunni pärast jäi sadu väheseks. Ja poole tunni pärast algas ja kontsert läks korda. Ega me nii väga äpud Tartus ei olegi. Tallinlasi ärritab millegipärast meie üks esimesi kõrghooneid, Emajõe ärikeskuse atraktiivne hoone. Minu arust väga ilus hoone. Ainult küsimus, kuidas ta Tartu üldisesse arhitektuuri nivoosse sobib, mul on selline tunne, nagu oleks pandud vanainimese suhu üksi kuldhammas ja see torkab väga silma. Aga tahaks teisi hambaid, oleks veel kõrval, kui tuleb selline ansambel, väga kena. Muide kõige huvitavam oli tartlased on juba sellele majale pannud hüüdnime. Ja nimetavad seda Plaskuks taskupudel metallist. Ja nüüd, kui ma vaatan, tuleb alati see hüüdnimi meelde. Ülikooli peahoones oli vaikne väljalit pandud sisseastumiseksamite punktid, nii et ärge rääkige midagi, et kõrgkooli saab sisseastumiseksamiteta ega ei saa. Läksin Riia mäel kaitseliidu majja, see oli õige vaikne, ootab, ootab remonti, sinna tuleb Balti kaitsekolledž. Hea, et tehakse maja korda, paneb imestama, kaitsekolledžisse võetakse Eestist kaheksa õpilast kaheksa ohvitseri ja Lätist kaheksa ja Leedust kaheksa. Liitke neid, need kokkude saateid 24 ohvitseri kes saavad kõrge koolituse, aga suur maja läheb nende all. Kui mina oleks kaitseminister, ma tõstaks selle arvu 12 ohvitseri peale, kuram 36 õpetamisega, tulevad need välismaa õppejõud, instruktorid jõuga toime. Kohtasin seal kolleeg Banner Krinalit küsinud, mis ta teeb, ütleb, näed viimaseid nädalaid. Oleme siin kaitsekolledži tulevastes ruumides. Erakõrgkool Veritas kolime välja ja uueks asukohaks saab Tartu telemasti piirkond, seal all kurttummad, õppekeskus. Veritas hakkab neid ootama, need, kes ülikooli sisse ei saanud, aga tahavad õppida. Tulgu aga. Niiet tark nõelab muidugi ta elurütmilt sellelt on Tallinnast hoopis erinev. Aga must suvi oli täiesti omapärane suvi. Saksamaa propaganda uhkeldas. Me oleme saavutanud idas hiilgava võidu. Bresti rahuga on meie käes Liivimaa ja Eestimaa Soomes meie vägede toetusel on valged võitnud. Valgevene on meie käes. Ukraina on meie käes meeniastus sõjast välja ja maikuus maabusid Saksa väed Gruusias. See võib tulla nagu üllatusena, mis nad sealt otsisid. Aga nafta jäi Kaukaasia mägede ja Kaukaasia mägede taha jännata. Ta ja liitlane Türgi oli samas kõrvas. Aga Türgi kippus sõjast välja langema. Saksa vägede viibimine Gruusias, kus nad muide tegutsesid koos gruusia valgete sõjajõududega sundis Türgit pingutele. Loen tolleaegseid lehti. Murmanskis on inglased maale tulnud, et kaitsta liitlaste omadust sakslaste ja soomlaste vastu. Surmanni raudtee põhjapoolne osa on Inglise ja Ameerika vägede käes. Nad värbavad koha pealt palgasõdureid. Viinis on rahutused, nõutakse eraldi rahu Itaaliaga. Ennesõjavangist on pääsenud koju tagasi juba pool miljonit Austria sõjameest. Aga tšehhid ja slovakid, kes üle jooksid vendade slaavlaste poole sõidavad pikkade eželoni tega läbi Siberi ameerika laevad neid võtaksid peale Kaug-Idas ja viiksid siis üle Vaikse ookeani Ameerikasse ja sealt omakorda üle Atlandi ookeani Prantsusmaale. Nemad ei tunnista Bresti rahu, nemad tahavad edasi võidelda. Nikolai teine on tapetud, tuleb teade läbi. 18. juulil tapeti Soome, kuulutati kuningriigiks. Ja Soome senat valis kuningaks saksa printsi. Kuninga nimi on soomepärane. Väina esimene. Seitsmendal mail kirjutati Bukarestis alla keskriikide rahu Rumeeniaga. Mitmel pool Venemaal on rahutused. 11. mai Postimehe esiküljel on pikk lugu Karl Marxi 100.-st. Sünniaastapäevast. Toonitatakse Marxi kui saksa teadusemeest, kes on küll juudi soosta sellele vaatamata väga palju teinud. Nii et tsensuur oli küll terav, sõjaline, aga marksism lubati kirjutada. Teade kaheksandal juulil Moskvas tapsid kaks tundmatut isikut saksa saadiku krahv Merbahhi kes tundmatuid mehi nende palvel vastu võttis. Need tõmbasid taskust revolvri ja lasid oma kabinetis saadiku maha, põgenesid akna kaudu. Lenin avaldas kahetsust, mõistis teo hukka ja selgus, et need olid vasakpoolsed Esseerid, kelle lootus oli, et pärast saadiku tapmist sakslased okupeerivad Moskva. Hispaanias tuleb teade, kiiresti levib ohtlik haigus, influencer kõrge palavikuga, selle on ka Inglismaal nähtud Saksamaal Eestis teade infloventsa on jõudnud Võrru ja nii edasi, nii edasi. Ühesõnaga. Venemaal oli puhkemas või puhkenud kodusõda. Lääneliitlaste väed olid Arhangelski seal Murmanskis. Saksa väed seisid Narva jõel ja Pihkva oli nende käes. Ja kõnelesid lähemal ajal me saavutame ka läänes võidu. Ei teatud tol ajal, millal maailmasõda kuigi kriitilisemad pead võisid arvatega Saksamaasõda ikka ei võida. Ameerikas tuli laevatäis laevatäie järele. Hästi varustatud, aga mitte nii hästi väljaõpetatud Ameerika sõduritega. Nii palju siis sissejuhatuseks. Aga Eestis oli kõva sõjaväeline kord. Vaevalt et kunagi varem või hiljem 20. sajandil oleks tugevam olnud. Taastati vana jagamine. Rüütel kondade kubermangu täna oli eraldi piirkond Eestimaa kubermang, kus tegutses Eestimaa rüütelkond. Liivimaa kubermang, keskusega Riias, Saaremaa oli eraldi ja igale poole olid määratud võimu läbi viijateks. Diviiside ees olevat kindralid, rügementide haukmannid, majorit, kompaniide ohvitserid. Süsteem töötas hästi. Postimees kirjutab. No üldmõte on kurtnud mosain, kord peab majas olema. Tartus on 55000 elanikku. Täiskasvanutele jagatakse välja näpubassid, millel on sõrmejälg peale pandud sõrmejäljed. Parema käe nimetissõrm. Tallinnas muide ka näpu plassid, aga neil on ühel liigil passidel veel pilt nõutav, need on prostituutide passid. Asjaajamise läbikäimise keel ametivõimudega on saksa keel, kuid esialgu võetakse avaldusi palvekirju vastu ka eesti ja vene keeles. Igal pool on välja kleebitud käsulauad SPF, kellele mina käsin. Rahvas ütles selle kohta käsin poon ja lasen. Pärast kella üheksat õhtul ei tohi keegi oma korterist lahkuda. Selle käsu rikkumise eest on ette nähtud karistus kas üks aasta vangimaja või 1000 marka trahvi. Jalgrattaga võib sõita ainult see isik, kellel on kindralkomando poolt välja antud ametlik luba jalgrattaga sõitmiseks. Kuuendal juulil teade. Kõik marjad ja seened, mida inimesed metsast korjavad, tuleb määratud tasu eest. Kohaliku komandandi Davy. Mõtlen, kuidas nad küll kontrollisid seda, kas saksa sõdur püsseljas kõndisi kasseenelise marjakorjaja kõrval Davise koju sisse põigata ja osagi endale jätta. Tuvide laskmine on valjult äragi keelatud, et kirjatuvid otsa ei saaks. Augustis teade algab kohustuslik nõgeste korjamine. Norman jagatud Tartumaa valdade peale. Mõnes vallas peab elanik sügiseks korjama kaks ja pool naela. Kuivatatud nõgeseid peab ära andma. Võidakse küsida, mis nali see on, milleks nõgesed, aga see oli riidetooraine. Tekstiili ersats tehti nõgeseriiet. Toidust põhiosa läheb saksa okupatsiooniväe ja teravat toidupuudustkannatava Faterlandi Touch landi vajaduste rahuldamiseks. Kohalikele linnadele jääb vilja ja muud toidupoolist õige napilt. Kuuendal juulil otataks enne uut lõikust on viljapuudus, seepärast alandatakse tartus leivanormi 50-le grammile päevas. 50 grammi, see on üks paras viil leib. Kümnendal juulil teade, söögimajad ei tohi enam anda supi juurde leiba. Leib peab külastajatel jänestel kaasas olema. Selle korralduse täitmist kontrollib politseis nii, et politseiametnik seisab leivataldriku juures ja vaatab, et söögimaja ei annaks. Linna kulul avatakse vaestele kolm supi, ehkki kus hinnad on hästi madalad. Ikke kasutab iga päev üle 300 inimese. Juunikuu liha tšeki eest müüakse tartlastele üks nael soolasilku. Muide, saksa nael oli 500 grammi vene nael 400, nii et pool kilo soolasilku. Teisipäeval ja reedel on Tartu söögimajades ära keelatud lihatoitude pakkumine. Kartuleid antakse tšekiga inimese kohta nädalas kaks naela tähendab üks kila. Esimesest augustist tuleb kõikidele toiduainetele kaardisüsteem. Ja niipea, kui uudse välja tuleb, hakkab päevas saama Kahekordse portsjoni leiba see on mitte 50 grammi, vaid 100 grammi ja treestikson juurde lisatud. Tulevast aastast peale on leivanorm 200 grammi. Suhkrut pole tšekkidega terakestki saadud. Hangeldajad nõuavad hinge enda sõdaga sahhariini eest. Tapamajadest tohib müüa eraisikutele ainult verd ja sisikondi. Aga enamik sisikondadest läheb heategevatele asutustele. Richard Roht, tol ajal Postimehe juures tööl olev kirjanik teda tunti ajakirjanikuna küll tähendab, et mitmel pool Tartu äärelinnas on erakorteritesse tehtud esimese järgu Cafeed. Sinna viib pime koridor, mis lõhnab kassikuse ja riitsinus järele. Selles Café kambris on ainult neli lauda, igas neli tooli. Hästi umbne õhk ja lihtne, aga viisakas teenindus, nagu reklaam ütleb. Mõnes mängib veel muusika viiuli näol. See olevat siis orkester, mis kuulub esimese järgu Café juurde. Teiraniseerib näete, Tartu püüab olla ka euroopaliku suurlinna moodi, aga kuidagi kõvereti tuleb see välja. Raudteelt teated, sõita saab ainult komandantuuri lubadega. Perrooni piletid kaotatakse ära, sest ebaausad inimesed teevad näo nagu läheksid perroonile, aga lipsavad sealt ilma pileti ja loata vagunisse. Siis lausa pommuudis avatakse raudteeühendus Tapa, Berliin. Hakkan seda lugema. Artiklist selgub, et on ikka kaks rongi. Üks vene raudtee laiusel viib tapalt Riiga. Seal tuleb ümber istuda Kesk-Euroopa või saksa laiusele, mis on pisut kitsam. Ja see on siis Riia, Berliini rong. Pealkirjast jääb mulje Tapa Darliini rong. Paljud tartlased sõidavad rongiga maale, et osta või vahetada toiduaineid, aga see on okupatsioonivõimude poolt keelatud tegevus. Jess tagasitulekul toimuvad jaamas läbiotsimised ja kõik kaasa toodud toiduaine võetakse ilma pikemate ära. Ja 25. juuli Postimees kordab juba varahommikul võib jaamas näha lapsi, kes paluvad maalt tulijatel tükikest leib. Tartust lahkuvad põgenikerongid. Neljanda juuli varahommikul läks ukraina suunas teele. Sõitjatel kästi vara kultjaamas olla. Kuni saksa ohvitseri tulekuni oli vagunitesse minek keelatud. Postiga oli niisugune lugu, et telegrammi võis saata ainult saksa komandantuuri loal. Vastav ohvitser vaatas telegrammi teksti läbi, leidis, et seda on ikka vaja tingimata saata, siis lõi oma templi peale, võisid minna postile, muidu ei tohtinud saata. Jalatsid on paljudel inimestel läbi, mistõttu Tartu tänavatel võib ikka sagedamini näha korralikult riides daame ja härrasid, kes käivad paljajalu. Neile vaadati küll esialgu pikalt järele, ikkagi uudisasi, aga Harrijat. Eile oli vahimõisa juures maapidu tantsuga. Seal äratasid tähelepanu kaks noorisandad, kes olid tulnud pajukoortest punutud viiskudest ja Postimees rõõmustab, aga nende kergete ja tervislike jalanõude kandmine võiks küll eestlaste seas rohkem moodi minna. Samalt on jõudnud kohale paberist tehtud ersatsriiet, aga olge ettevaatlik, vot seda riiet ei tohi pesta, sulab ülesse. Ja veel tuli paberis niiti suurtes rullides, kahjuks õmblemiseks on ta liiga pude. Sama tuleb öelda ka paberist kingapaelte kohta. Nende paelte eest nõutakse varasemaga võrreldes 20 korda kõrgemat hinda. Üks ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. 1918. aasta suvel oli kultuurielu Eestis eelkõige Tartus, üllatavalt elav. Toomemäel andis pärastlõunakontserte, Saksa sõjaväeorkester, mängis tunni jooksul bravuurseid marsse Straussi valss. Inimesi käis kuulamas, palju patseerisid, varjurohketel toome kõnniteedel kuulasid, arvestage, ei olnud tol ajal ju raadiot, grammofon oli ka veel õige algelisel tasemel. Ja seda inimeste huvi ja jäänu muusika järele kasutas ka Vanemuine, kes andis mitmel õhtul nädalas suvekontserte sümfooniakontsert ega seal esitati peamiselt saksa ja vene komposiitorite helitöid. Näiteks over tüür Mozarti ooperile nõiavile Sauber flööti. Me ütleks praegu võluflööt. Kaheksateistkümnenda Postimees teatab ringkonda endise Vanemuise näitlejaid on ühinenud uueks Eesti draamateatriks, Draamateater lahku kirjutatud. See teater hakkab rändama oma etendustega mööda Eestit ja tahab näidata peamiselt algupäraseid tükk. Vanemuise saalis endas käib aga remont, sest rohkete tantsupidude pidamisest on saali lame põrand õige kulunud. Tsensuur On terav poliitiliste ja sõjaliste teadete läbi laskmisel aga puht ideoloogia osas erilist Euravuste märk. Postimehes on palju avaldatud Seuro lasteluuletusi ja proosapalu. Alalised autorid on Under, Visnapuu, Gailit, roht ja odamehe. Kirjastusel ilmus Friedebert Tuglase reisikiri teekond Hispaania, Konrad Mägi illustratsioonidega ja Richard Rohu novellikogu hindia vers. Ülikooli on ebamäärased sakslased tegid lõpu venekeelsele Jurjevi ülikoolile. Vene ülikooli õppejõud sõitsid eželoniga ära. Juuli esimesel poolel ootasid nad pikisilmi erry rongi. Mis oleks nad viinud Voroneži linna, kuhu ülikool pidi ümber kolime. Ammu oodatud ešelon Venemaalt jõudis lõpuks 13. juuli hommikul Tartu vaksalis. Ja poolteist kuud hiljem, 31. augustil läks teele teine ešelon, umbes 20 vagunit Nende professorite ja üliõpilastega, kes seni olid veel Tartus olnud, aga tahtsid varanežis tööd jätkata. Ajaleht märgib, et hiljem venelaste seas on umbes 30 eestlast. Nendega koos sõidab professor Heinrich Koppel et võtta iili õpilastelt vastu eksameid. Sel juhul neid loetakse arstiteaduskonna lõpetanu Xena Toivad arstina tööle asuda. Juulikuus avati ülikooli peahoones Saksa kaheksanda armee. Sõjariistade näitas sissepääs kaks marka. Lees saab näha neid vaenlase sõjariistu, mis on idarindel sõja algusest peale kuni tänase päevani sõjasaagiks eks võetud. Sakslased on teinud sellise ettepaneku meie kätte on langenud ajaloolist ja praktilist tähendust omav Pihkva maavalduste ehk Kreposti ameti arhiiv. Vahetame selle Venemaale viidud Tartu Ülikooli raamatukogu väärtuslike raamatute vastu. Sellest vahetustest midagi välja ei tulnud. On olukord siis linnas. Aga Tartumaalt, kirjutab Laiuse tolleaegne pastor, hilisem Tartu Ülikooli õppejõud ja rektor Johan Kõpp järgmist. Rekvisitsioonides tähendab, kui saksa armee võttis ära põllumajandussaadusi olid kaastegevad paljud sõdurid majandusohvitseride juhtimisel. Nende hulgas oli rangeid nõudjaid, aga oli ka neid, kes said aru eesti rahva olukorrast. Millegipärast just sõdurid osutasid suuremat arusaamist ja aitasid ise kaasa Raikvisitsioonide kergendamiseks jutustades eestlastele, kuidas saksa talumehed on õppinud oma tagavarasid päästma ja säästma. Üks selline soovitus oli. Pange jahu tugevates kottides kaevuvees tekib jahu ümberkoorik millest niiskus enam läbi ei tungi. Ja seejuures olevat Saksa sõdurid seletanud, et niikaua, kui teil veel siin Eestis midagi on ka meie elamiseks vajaliku leiba. Aga kui teile enam midagi ei ole, siis on ka meie osaks nälg. Johan Kõpp jätkab. Alguses oli vahekord saksa sõjaväelastega võrdlemisi ettevaatlik ja jahe meiei tikkunud nendega rahunema ja ka nemad olid õige serveeritud. Aegamööda aga hakkas jää vähehaaval sulama. Kiriklasse sattus sageli vahelduvaid ohvitsere, tulid, viibisid siin mõne päeva ja kadusid jälle. Mõned neist austasid kirikla kordaja, tunnustasid neid kui pererahvas, teised mitte lihtsalt tulid oma sõjaväesaabastes saali parketile, istusid klaveri ette ja mängisid, ilma et oleksid mütsi peast võtnud ja meist üldse välja teinud. Kohalik komandant laiusel oli leitnant Schultse priimehe perekonnast Saksimaalt ja avarama pilguga kui teised ohvitserid. Ta rääkis meile avalikult, kui raske on sakslastel Flandria rinnet pidada. Eestis üllatanud teda siinsete inimeste liigne alandlikkus saksa ohvitseri tees. Sest ta on näinud, kui jämedalt ja toorelt käituvad saksa mõisnikud talupoegadega siin ja üldse kohaliku alama klassiga aja pärast. Schultz saadeti laiuselt ära Flandriasse sinna sõjapõrgusse ja ta oli sellest väga rõhutud. Temalt pärineb ka järgmine tähelepanek. Eestlaste hulgas on palju üksteise pealekaebamist. See on talle võõrastav. Mina olen siin võõra võimuesindaja ja ometi tullakse minu juurde üksteise peale kaebale. Ja tage. Sageli taotletakse vastase hävitamist kaebusele olmeasjades. Et anda suuremat kaalu, väidetakse, et süüdistatav on hoopiski Saksa keisri ja riigivastane tähendab, tuleb koonduslaagrisse saata. Aga tegelikult on kaebuse aluseks mingi õige väike vastuolu naabriga, sugugi mitte poliitik. Ta olevat ühte sellist kaebust hakanud lähemalt uurima ja selgus, et ainus põhjus oli asjaolu, et kaebealuse kanad käisid siplimas kaetud pajapeenra maas. Järgmine komandant leitnant hiil oli jurist ja hoopis formaalsem kui eelkäija kohalikke küsimusi, musi ta ei puudutanud. Küll aga muutus järjest skeptilisemaks. Saksa relvade edu suhtes ütles. Ma ei usu enam Saksa sõjaväe ametlikke teadaandeid. Läänes on olukord väga ohtlikuks muutunud, sõdurite moraal on langenud ja ühes paigas olla koguni kaks saksa diviisi rindelt lahkunud. Saksa sõdurid küsisid aga meilt sageli. Misson häitungites sõjast kirjutatud, kas varsti tuleb rahu ja need küsijad olid peamiselt vanemad saksa sõdurit. Kell oli ainult üks soov, saaks ametina Haimat oma naise ja laste juurde. Veel Johan Kõpu meenutustest. Saksa võimud olid muidugi selliste meeleolude osas teadlikud. Et sõdurites kaotusmeeleolusid hajutada, viidi kirikutes läbi sõduritele saksakeelseid jumalateenistusi. 918. aasta augustis saabus laiusele tartust noor sõjaväe pastav sõdurit kavandati kirikusse. Pastor ise esines sõjaväemundris ja mitte niivõrd jutluse kui poliitilise kõnega. Ta kõneles järsult lühikeste haukuvate lausetega ja kinnitas, et iga mees peab olema ustav Saksamaale ja selle ustavuse põhimõtet võib kokku võtta ühes lauses. Touch Landmus, riigen, England mus, Ontar liigen. Saksamaa peab võitma. Inglismaa peab kaotama, sest Inglismaa on selle sõja peamine süüdlane. Kogu häda ja kurjus tulebki Inglismaalt. Seepärast mangot Peš trahve. England. Jumal karista Inglismaad. Sõdurit kuulasid teda tuimalt, Nende nägudelt võis lugeda, me oleme seda juba kuulnud. Minu arvates nisukene jutlus jutumärkides jumala kotta küll ei sobinud Pilistvere kirikus olla sõjaväepastor rõhutav, pannud et saksa rahvas on see jumala haamer mis peab purustama kõik jumala vastased, kes praegusel hetkel on ka Saksamaa-vastased. Nii pandi usku teenima sõjapropagandat. Aga vaevalt 1918. aasta sügissuvel sellel katsel enam mingeid tulemusi oli. Nii palju siis Johan Kõpu meenutustest. Aga sakslast peamine plaan oli luua Baltikumis Saksamaast sõltuv personaaluni joonis olev hertsogiriik. Plaan oli selline. Riiast tuleb kokku kutsuda Liivimaa kubermangu ja Tallinnas Eestimaa kubermangu Landes härrade samm, laud ehk maakogu mis esindaks kogu kohalikku elanikkonda, aga sellises proportsioonis, et jäme ots oleks tingimata Ta baltisaksa, aadli ja üldse sakslaste käes. Eesti ja Läti alalt värvati senna autoriteemsemaid ja saksameelsemaid vallavanemaid. Nemad pidid siis olema maarahvaesindus. Linnade esindus koosnes peamiselt baltisakslastest. Jaga aadlikest. Kaheksandal aprillil 1918 sõitsid Tartu ümbruse vallavanemad Tartust Riiga. Meil olid antud priipiletid, esimesse klassi vagunitesse majutati neid Riia kõige uhkema Scammerts hotellis. Pastorid käisid tubades selgitustööd tegemas. Meestel tulevat hääletada ainult ühes küsimuses, kas nad tahavad jääda Venemaa alla või mitte. Kõik muud väited, et meile tuleb appi Rootsi, ei maksa loota. Rootsi on erapooletu riik ja ei taha Saksamaaga mingit tüli. Väide, et Inglismaa tuleb see ja haarab endale mereväebaasid rannikul ja Saaremaal ei maksa uskuda, Inglismaa on kaugel ega suuda ka parema tahtmise juures Eestit kuidagi aidata. Iseseisvus seongi määr nõrk ja Noor-Eesti ei suudaks mingil juhul oma iseseisvust kaitsta. Erga järelikult on ainult üks väljapääs. Eestlased andku ennast vägeva saksa keisririigikaitse alla, kes pealegi varsti maailmasõja võidab. Vallavanemad pidasid omavahel nõu ja kõhklesid ja väitsid, meie oleme võimelised otsustama ainult oma valla asju. Riigiküsimuste lahendamiseks on valitud maakogu. Pöörduge selle poole, neid hirmutati kliendi, aga soovitud tulemust ei saadud. Siiski teatati ajakirjanduses, et Liivimaa vallavanemad paluvad et ESC või Liivimaa-ala tähendab Põhja-Läti. Lõuna-Eesti võetakse Saksa keisri kaitse alla. Eesti vallavanemate esindus Tallinnas ei käitunud paremini ka neid tooti prii küüdiga kohale söödeti ja joodeti ja majutati Peterburi ja Kuld Lõvi võõrastemajades. Ja üheksandal aprillil Toompea lossi valges saalis avati siis nõndanimetatud maa kogu. Seal oli 16 mõisniku 16 vallavanemat, 10 linnade esindajat, neli vaimulikku, neli rüütelkond, alade esindajad, kokku 52 inimest. Tõlkuma ja vaat siis lülitati eestlaste hulgas järgmist üleskutset. Austatud Eestimaa kodanikud. Eesti iseseisvus on ilus sõna, hiilgav soov ja tore unistamine. Kaalusel unistame kaaluse unistamine Trovilt oma mõttesära ja sa tuled kõikumata otsusele, et Eesti iseseisvus võimata on. Millega tahab Eesti oma iseseisvus toetada, missuguse raha ja kulla üle tahaks rahaminister pitsaga ja millega peaksid Eestimaa elanikud oma väge, ministreid, saadikuid ja muud võimu alal hoidma? Teed iseseisvuse tahtjad ei ole muud kui omakasupüüdjad üks käputäis isikuid, kes rahvale ja maale ainult viletsust loonud, kes ütlevad inglise ja Prantsusmaalt sissetoodud kultuurat ära seedivad taga, seda nad ei suuda teha. Tõepoolest, Eesti rahvas, kas sa ei ole veel ära seedinud, Ann Veldi, Käsperti heegelmanni ja teiste enamlaste kultuurat. Eesti rahvas, ainuke võimalus eesti rahva eduks ja Eestimaa õitsemiseks ennast ühe suurriigikaitse alla anda ja selle suurriigi kõrge külge võimalikult lähemale liituda ja see suurriik ei ole muud kui vägev ja suur. Nüüd on hõredalt trükitud Saksa riik sedamaid eesti rahvas. Tahad sa Eestimaa kasu ja tulu silmas pidada, kus ta oma südant ja kõrva ära lase oma vaadet pimestada? Sooja peale lootes otsusta Saksamaaga ühendamist. Vaat selline oli balti hertsogiriigi loomise ettevalmistustöö. Hertsogiriigi loomise plaan oli osa õige suurest strateegilisest plaanist millisena Saksamaa kujutas ette Ida-Euroopat. Pärast võidetud maailmasõda. Oli juba juttu, et Soomest valis Soome kuningriigi esimeseks monarhiks saksa printsi kes tuli troonile Väino esimese nime all. Ainult et sündmuste areng läks niivõrd kiireks, et ta faktiliselt Soomet valitsema ei saanud asuda. Soomes olid saksa üksused funder koltzee kindral funder kordse juhtimisel. Hiljem see mees saab tuntuks hästi ka Läti aladel, kus ta juhib saksa rauddiviisi ja suunab Landeswehri pealetungi Põhja-Lätis. Eestlaste vastu. Soomest lõuna poole pidi tulema Balti hertsogiriik. Hertsog oli valmis vaadatud. Selleks oli Mecklenburg härtsak Adolf Friedrich esimene Elsa kriik jõutigi välja kuulutada. Aga paar päeva hiljem varises Saksamaa kokku. Üheksandal novembril algas Saksamaal revolutsioon ja 11. novembril kapituleerus Saksamaa lääneliitlastele. Leedu suurvürstiriik oli ka ettevalmistatud siin surversti asemel kõrgem võimukandja kandis kuninga tiitlit. Oli Württembergi hertsog Wilhelm fon urahh erijooneks, pidades leedu usuliseni kuuluvusi silmas. See Vilsem fon Uural oli katoliiklane ja tema pidi saama oma kuninga nimeks Mindaugas teene. Ja siis pidi tulema Poola kuningriik sakslasest kuningaga. Rumeenia pidi seda toetama. Muidugi. Ungari kuulus Austriaga ühte. Nii et täiesti saksameelsete satelliitriikide vöönd. Põhja-Jäämerest üle Soome kuni Musta mereni välja aga musta mere taga oli Saksamaa liitlane Türgi. Sügise poole läks asi veelgi masendavamaks toidu kui ka kõige osas. Üks Tallinna Päevalehe ajakirjanik leidis kodust vanu kirju ja postkaarte lehitses neid ja refereerib nüüd lehes. Kolmandal novembril saadetud kaardil kurdetakse, et naine läheb poole öö ajal kalaranda silk ootama. Ootab seal hommikul hommiku läbi päeva läbi õhtul kell kaheksa jõuab koju ja kui tal on õnne, siis on paar naela silku kaasas. Raske on põletispuudega. Neid pole kusagilt võtta, talv aga läheneb. Kartulid on napilt liha ja võidule hoopiski ununeda. Lapsele antakse päevas pool toopi läbi aetud piim. 25. oktoobril kordab peale kartulite meil muud enam süüa ei ole. Laps näeb välja nagu surmavari. Kolm päeva hiljem kirjutas, kui mõni tuttav inimene Tallinna tule, pole hea, katsu meile paar naela võid saata või ka lambarasva ei ole enam millestki kastet teha. Ehk saad kusagilt osta ka pinutagust. Laita pole ka kirsilehed, need lähevad tubaka eest, eriti kui pinutagusele juurde segad. Ema saatis maalt kotitäie ära kuivatatud leiva koorukesi, mida ta oma hammaste pärast ei saanud ise süüa oli meile lausa pidupäev. Leiva korruce ragiseb ju nii mõnusalt hamba all. Kohe läheb tänukiri vanaemale teele kui võimalik saatkonnaga veel, aga samal ajal veeti liha ja võid küll rongidega, küll meritsi suurtes kogustes Saksamaale. Selline asi teada, sakslastel oli õhupost Arensbur, Königsberg, ametipostsõjaväeteateid saadeti kiiresti, need olid ujukite või Pontoonidega aeglased vesilennukid, mis lendasid siis üle Sõrve sääre Kuramaa randa ja sealt piki randa ÜLE vendavi lee Baja Klaipeda Königsbergis välja ja tagasi. Ja kuna posti kaalunud kuigi palju, siis lendurid võtsid Saaremaalt peale angerjaid, eriti suitsuangerjaid, mille eest nad tõid vastu siis ersats sigareid, ersatskohvi, paberist riiet ja muud sellist träni kaupa. Aga Saaremaa Kuressaare angerjad olid Königsbergis väga otsitud kaup. Vaat sellises olukorras varises Saksamaa kokku ja algab Eesti vabadussõda, millest tuleb meil juttu novembri lõpul. Järgmises ajaloo tunnis on aga ka mustast asjast juttu, mitte mustast suvest. Aga mustast surmast möödub 650 aastat musta surma sellisest võidukäigust Põhja-Itaalias. Ja siis pani Õpocatša kokku oma dekamerooni. Nii et jällegi mustadest asjadest tuleb rääkida, aitäh kuulmiseni.