Maris Jansons õnneliku muusika saatusega mees on algava braavo, saate portrateeritud. Sündinud, Riias kasvanud, õppinud ja dirigendikarjääri, alustanud Leningradis Peterburis töötanud 20 aastat Oslos ja viimastel aastatel pidevalt ka Ameerikas pits blonnis, on ta tõusnud maailmadirigentide esiritta. Tema muusikutee, tähtsamatest tee tähistest tena, kõnelemegi. Enamasti on braavo, saate kangelased meie publiku jaoks tähed kättesaamatutesse kõrgustesse kaugustes. Me oleme neist enamasti ajakirjandusele, meediale, plaadistustele tuginedes, omamata isiklikke ja elavaid kuulamiskogemusi. Nii näib nüüd lugu olevat ka maris Jansons siga. Ometi juhatab ta Peterburis küll väga harva, aga siiski oma sünnilinnas Riias. Seitsmekümnendail aastail esines ta mitmel korral ka Eestis. Nüüd näib sellise suurusjärgu dirigentide nagu maris Jansons, Valeri kergev juriti Mercanov, kõnelemata paadust, Haitinkist või rätlist. Siia tulemine võimatu või pole teinud kontserdikorraldajat veel katsetki. Maris Jansons tähendus ja kontaktid eesti muusikutega olnud väga olulised pedagoogina. Tema klassis on õppinud Peeter Lilje, Vello Pähn ja ka ERSO tulevane peadirigent Nikolai Aleksejev. Peeter Lilje tegi oma õpetaja kõrval siis juba noore kolleegina kaasa mitmed kontserdireisid Peterburi Monikutega 1982. aastal Venemaa linnades enne suuremat Euroopa turneed ning 1993. aastal Inglismaal ja Prantsusmaal kas samu või siis erinevaid teoseid vaheldumisi juhatamas. Nikolai Aleksejev töötab praegu maris Jansons i mantlipärijana Peterburi Filharmoonikute juures. Maris Jansons sündis 1943. aastal Riias. Tema ema oli Riia ooperiteatri solist. Isa samas dirigent ja Läti sümfooniaorkestri peadirigent. Isa Arvid Jansons 50.-test aastatest Leningradi filharmoonia esiorkestri kauaaegne dirigent Jevgeni Mare Minski kõrval oli ka rahvusvaheliselt väga tunnustatud muusik ja konservatooriumi dirigeerimise professor. Seitsmekümnendaist jagas ta poja Marisega nii klassi kui õpilasi. Seda mitmeti vastastikku rikastavad pedagoogide baari meenutavad arvukad õpilased siiani suurima tänutundega. Papa Jansons õpilased omavahel kutsusid mõlemaid eesnime pidi, pöördudes aga loomulikult koos isanimega. Arvid Krišjānis jagas oma südamlik muhedal moel ammendamatuid, kogemusi ja teadmasi mari sarv. Viidovitš oli noore ja väga püüdliku õpetajana kompromissitult nõudlik eelkõige tehnilistes probleemides. Maris Jansons. Muide, olgu siinkohal kohe öeldud, et viimasel ajal kohtab tema eesnime lõpus kirjapildis topelt Essiga varianti. Meie siin saates jääme Maarise juurde nii nagu teda kutsuvad tuttavad ja hääldab nimega tema ema. Oma isa on ta viimase surma järel 1984. aastal ilmunud raamatus meenutanud erilise soojusega ja peab teda oma elu kõige helgemaks inimeseks. Mõned killud neist meenutustest. Kui isa 1952. aastal Riiast lahkus Jevgeni mramynski assistendina Leningradis tööle asus, jäime emaga kahekesi Riiga. Nägin isa mõnda aega üsna harva. Seda põnevamad olid oodatud kohtumised. Meie jutuajamised olid algusest peale dirigentidest, kontsertidest, solistidest. Teadsin Leningradi orkestrantide juba enne, kui ma neid näinud olin. Kui olin 13, kolisime kõik Leningradi, kus mul esiti sugugi kerge ei olnud. Selle põhjuseks oli perekonnanimi Jansons. Õppisin muusikakoolis viiulit ja klaverit, mis seal salata, laste edule aitab kaasa, aga mõnikord vastupidi, ka pärsib vanemate tuntus. Isa auks pean ütlema, et ta ei käinud minu eest kunagi kastmas. Küll aitas ta mind eluks nii vajalike nõuannetega. Isa andis mu muusikalisele mõtlemisele õiged suunad. Muidugi käisin tihti tema proovides ja kontsertidel, millele järgnes alati arutelu. Siis astusin professor Nikolai Rabinovich dirigeerimist klassi. Kõige muu kõrval õpetas ta vastutustunnet, oskust ja suutlikkust pidevalt töötada. See on nii tugevalt juurdunud mu teadvusse, et ka nüüd tunnen end seesmiselt tühjana, kui pole üks päev tööd teinud. Minu isal oli ääretult soe ja kollegiaalne suhe oma õpilastega, kes sageli käisid ka meil kodus. Neil õhtul kuulsime mina teiste hulgas palju väärtuslikku. Tihti arutati, kuidas valmistuda kontserdiks ühe või teise teose ettekandeks. Tänaseni on mul meeles, et isa rõhutas, pole tähtis, kui palju päevi sa teost endas kannad. Vai kui palju öid. Või tema veendumus, et ei ole tähtis üles astuda igal pakutaval kontserdil. Pigem üks hea kontsert vähem kui üks halb rohkem. Kõiki mõtteid on võimatu korraga meelde tuletada. Kuid ometi meenuvad nad just siis, kui neid kõige enam vajab. 1969. aastal täiendas maris Jansons end liini legendaarse õpetaja Hans Swarovski juures. Ka näiteks Claudio Abado ja sumin mehhtan tema juures pinud. Ning seejärel stažeeriv Herbert fon garani juures Salzburgis. 1971. aastal võitis maris Jansons teise koha Karajani nimelisel dirigentide konkursil. Kaks aastat hiljem sai temast Jevgeni mramynski assistent, edasi juba orkestri teine dirigent. Peterburi filharmoonia kaunis saali peab Jansons tänaseni kõige pühamaks paigaks oma elus. Siin on möödunud pool minu elust. Siin kuulasin Šostakovitši, nägin ravinskid, jälgisin tema proove, õppisin temalt väga palju. Siin juhatas minu isa, juhatan tänaseni mina ise. Mul on elus korduvalt olnud võimalus lahkuda Peterburist jäädavalt ka keerulistel aegadel. Kuid minu kodu on tänaseni siin. Selle linna vaim ja energia on toitnud minu hinge. Ometi olen siin tundnud, kas suurimaid lavahirm, suuremaid kui kusagil mujal. Seitsmekümnendail aastail algas maris Jansons rahvusvaheline dirigendikarjäär. Oleks mõttetu siinkohal loetleda kõiki neid orkestreid, mida ta on juhatanud. Täna kuuluvad nende hulka parimad nii Euroopas kui Ameerikas. Näib, et endisest Nõukogude Liidust tulnud dirigentide hulgast on ta just maa orkestrite poolt kõrgeimalt tunnustatud dirigent. Seda kinnitab regulaarsus, millega ta juhatab näiteks Berliini ja Viini Filharmoonikute Salzburgi suvefestivali, Jeviini pidunädalate kontserte sajandi suurimatele dirigentidele pühendatud mälestusõhtuid. Ometi on tema kõige püsivam ja tihedam koostöö olnud Oslo pisarmoonikutega. Tänaseks 21 aastat kestnud peadirigendi amet jätkub nüüdisajal harva kohatav püsiv kiindumus, vastastikune truudus. Ja see oli armastus esimesest pilgust naljata pealsas ja see on parim minu elus. Oslosse minnes hakkas Jansons tagasihoidlikust provintsiaalsest orkestrist ehitama paindlikku homogeenset kõla keha. Seda tööd võib nimetada minu loominguliseks laboratooriumiks. Sky. Õppisime vastastikku palju, kujundasime kunstilised suunad koos. See on olnud meeskonnatöö. Olen öelnud naljatades, et koos me alustasime ja koos läheme ka pensionile. Tegelikult on Oslo orkester noor, vastutustundlik ja entusiastlik orkester pühendunud muusikas kõrgeima taseme saavutamisel. Edu ei tulnud kohe pärast mõneaastast koostööd pöördus orkestrinõukogu minu poole palvega teha üks heli plaadistus et kuulda, mida oleme saavutanud. Heli salvestasime Tšaikovski viienda sümfoonia. Pakkusime seda suurimatele firmadele, nood ei olnud huvitatud, sest neil oli seda teost paljudes esitustes. Chandusest öeldi, et nemad võtavad juba järgmisel päeval sõlmiti leping kõigi Tšaikovski sümfooniad peale. Meie plaadisus oli üliedukas hinnangud paremad kui Karajanil ja börs teenil. Berliini ja Viini Filharmoonikute orkestri populaarsus kasvas ja meid kutsuti turneedele üle maailma. Need olid samuti edukad. Minu arvates Oslo orkestri tugevus selles, mida nimetame karismaks. Kogu hingest, mängivad noored muusikud lihtsalt hüpnotiseerivad publiku. Maris Jansons peetakse üheks paremaks orkestri pedagoogiks dirigentide hulgas. Ta on täiuslik metoodiliselt laitmatute ajaliselt paremini planeeritud proovide läbi viia. Lapsest saadik on ta jälginud mitmete erinevate dirigentide proove Peterburi filharmoonia saalis. Ta on saanud tõesti maailma parima koolituse. Ta tunneb orkestri töö peensusi, juurteni. Lausa liigutav on vaadata vanu fotosid, kus ta sõna otseses mõttes isa kaenlaaugus jälgib suurte muusikute proove. Lihtermenuksinžeering, nende hulgas. Sellist professionaalset kindel stuubed omavad vähesed. Kui üldse. Ainult teadmistega heaks dirigendiks seisa ajakirja divelt. Kriitik rõhutab, et Janson sil näib olevat tugev visionaarne muusikaline kujutlusvõimet. Tema inspireeriv töö orkestriga võimaldab kuulajale projitseerida muusika kõige loomulikumal viisil. Ta ei tegele proovides vormi analüüsiga. Tema lähenemine muusikale on ülevaatlik ja samas selgelt läbikostev. Üks möödunudaastasi kontserte Berliini Filharmoonikute ka tunnistab sealse kuulsustega hellitatud publiku ja kriit isikute jäägitut poolehoidu Jaansassile kirjutab kontserdi kavas Veeber, Richard Strauss, vorsak Jansons koos flarmoonikutega tõestas, kui hästi need heliloojad ühte programmi sobivad. Sensatsiooniline oli juba kontserti algus ooberoni avamänguga. Kohe esimese loo järel vallandusid braavohüüded. Vorsaki kaheksandast sümfooniast tõusid teravast agressiivsusest ja vabastavast lõbususest enam esile Böömilik raskemeelsus ja meloodiline espree. Osa traagilisus ulatus nende väljendus harjadeni, millele küündis ehk Gustav maaler. Jansons käe all mängiti ängistava tihedusega. Suurejooneline finaal tõstis publiku juubeldama. 1997. aastal kinnitati maris Jansons Ameerika ühe parima Pittsburgh'i filharmooniaorkestri peadirigendi kohale. Pittsburgh on Ameerika ühendriikides suuremaid tööstus ja jõesadamakeskusi, kus üha enam annavad tooni teaduse-meditsiini- ja kultuuriasutused. 100 viiendat hooaega tegutsev orkester resideerub marmor helklevas ainsa hallis, mis algselt ehitatud kinoteatriks, kuid tänu suurepärasele akustikale kohandatud seitsmekümnendail aastail kontserdisaaliks. Pittsburghi orkestri kõrge maine on kujundanud tea dirigentidelt Otto Klemperer, Fritz Rainer, Villem Steinberg, Andre preewin ja Lorin Maasel. Viimane neist töötas selles ametis aastail 1988 96. Kriitikud väidavad, et pikka aega puudus sellel orkestrile oma hing, mis nüüd uue peadirigendi poolt on taas sisse puhutud. Pittsburghis ollakse selle üle õnnelikud, et nad said endale Janson, kes omas häid šansse ka Berliini Filharmoonikute juures, kes omakorda endale valisid Saimon. Rätli. Algus Ameerikas ei olnud õnnelik just samale Ajal. Kui orkestri direktor lepingu jõustumise avalikustas tabas maris Jansons Sid infarkt. Dirigent tunnistab, et see muutis temas palju. Olles kord kohtunud surmaga, on inimese hing sellest kindlasti mõjustatud. Esimest korda elus oli mul võimalus mõelda sügavalt elu ja selle väärtuste peale. Ma ei töötanud pool aastat. See oli samas suurepärane aeg. Ma lugesin, palju pisin vaikima, õigemini sügavamalt tunnetama vaikust ja aeglast muusikat. Üllatuslik ja põnev oli, saate autoril lugeda seoses maris Jansons igaüht Klaus kaebeli esseed möödunud septembrikuise Tibelti veergudelt pealkirjaga kunstist õigesti vaikida. Rikkalike metafooride kalanud essee Liibüansson siin meenutuseni oma õpetajast Jevgeni mravinskist kuidas too tavatses koos õpilasega mõnda partituuri vaikides pikka aega ilma igasuguste kommentaarideta, et nii-öelda silmadega läbi töötada keskendudes vaid mõnele lõigule või taktiosale. Talent kujuneb vaikuses, lisas Pravinski seejärel. Poeedi sõnul kokkuvõtteks. Vaikides andis ta õpilase fantaasiale vabaduse. Veel meenutab Jansons, et just vaikimises võivad süveneda sõprussidemed, jutustas loo Sibeliuse Aleksander Clazonovi kohtumistest. Kaks sõpra muusikas, kellel teineteisele oli mõistagi palju öelda. Sibeliuse ei osanud vene glasunov soome keelt. Põhjus polnud, aga selles külla poleks leitud mõni ühine maailmakeel. Kuid nad istusid, tõstsid klaase ja vaikisid ja said teineteisele veelgi lähedasemaks. Tihti sünnib selgus tarkus vaikuses. Vestluses Jaanson siga jõuab essee autor järeldusele, et poliitikute hulgas on nõnda vähe tarku, sest nad kõnelevad ülevoolavalt ka siis, kui pole midagi öelda. Aga tagasi muusika juurde. Jansons meenutab, et enne esimest kontserti eriti peale haigust närveeris ta kohutavalt juba proovides püüdsin töötada vaikselt rahulikult. Siis mõistsin, et see ei ole minu puhul mõeldav. Magas annan muusikale kogu oma keha ja hinge või loobun sellest täielikult. Peadirigendina ametisse astumisega Pittsburghis kaasnes ameerikalikku tüüpiline piaal kampaania esimene hooaeg, 1997 98 nimetati sigaduse sooniks. Janson siin nimi oli suurelt värviliselt maalitud Hans hooli esise väljakuga katusekividele. Tema suletõmbes allkiri kaunistas liiklusvahendite külgi. Kujutage ette midagi taolist ERSO järgmise peadirigendi maris Jansons õpilase Nikolai Aleksejevi ootel Tallinnas. Aga ehk ongi õigem aeg ameeriklastelt midagi õppida. Oma loomult tagasihoidlik, mängis Jansons uue šefi rolli väga hästi välja kõigil esitlusüritustel. Ta mõistis väga hästi, millisesse ameerikalikku seikluse tali sisenenud. Sealmail on peadirigent tõeline boss. Tema otsustab kaugele reklaamikampaanias sponsorrahade jahtimiseks minna võib palju käia potentsiaalsetes sponsoritega õhtusöökidel. Kuidas aidata nõndanimetatud pop-generatsioonil tõrjuda klassikale ületamise hirmud ja nii edasi ja nii edasi. Et kõige sellega harjuda, pikendab ettevaatlik eurooplane, nagu tema kohta öeldakse, oma lepingut korraga taas vaid üheks aastaks. Ameeriklasi üllatas alguses, et Janson siis südameasjaks pole mitte üksnes kontserdid vaid just proovid, milleks ta ise on ülima hoolikusega ette valmistatud. Tai praali teadmistega deep. Ta märkusi suudab erilise osavusega sajapäise kuid ühiselt hingava organismi viia sügavamale nootide taha. Vähesed külalisdirigendid suudavad töö täpsuses ja tulemuslikkuses temaga võistelda. Aga see maris Jansons peamisi trumpe ka Euroopa orkestrite ees. Janson siia arvates on Ameerika orkestrantide Tiit perfektsionistid kõiges väga valmistunud. Proovideks tunnevad partituuri, siga, detaili, helipausi, muusika sisu, lise emotsionaalse poole tajumine on paremini arenenud Euroopas, mitte kõikides. Aga parimates orkestrites. Jansons on veendunud, et täiuslikumalt kui Berliini ja Viini Filharmoonikute ei mängi neil päevil ükski orkester maailmas ka nende orkestrite, ka on ta palju esinenud, reisinud, plaadistanud mitmetele firmadele praegusi objansonsid, pikem leping plaadifirmaga EMI. Kõrgemaid auhindu on ta pälvinud näiteks Šostakovitši, seitsmenda sümfooniaAga, Peterburi Filharmoonikute, ka Edisoni preemia aastast 1989 vorsaki viienda sümfoonia aga oslo orkestriga pingviini preemia ja palju teisi väga kõrgeid plaadi auhindu. Oslo orkestriga on ta plaadistanud kogu kriigi, aga muidugi ka teiste Norra ja Põhjamaade heliloojate teoseid. Ka on ta pälvinud mitmeid riiklikke auhindu. Väärtuslikem neist on Norra kuningas Harald viienda poolt antud Norra kuninglik tänu orden kõrgeim autasu välismaalasele saavutuste eest Oslo Filharmoonikute ega. Rääkida maris Jansons muusikalistest eelistustest, siis ütleb ta, et see aeg, mil ta oli jäägitult pühendunud maaklerile ja Šostakovitši läheb, on nüüd möödas. Asemele on tulnud Bruckner praam, ka Mozarti Haydni kaks heliloojat liigutavad teda alati pisarateni. Need on Putšiini ja Richard Strauss. Ei teagi, miks dirigent ütleb, vahel naljatan, et olen eelmistes eludes olnud Putšiini võist Raus. Muide, viimasel ajal kõneldakse maris Jansons ist kui praegu parimast Straussi dirigendist. Seda on kinnitanud ka Richard Strauss juunior, helilooja lapselaps. Küllap aja jooksul lisandub neile veel mõni helilooja muusika, armastus muutub lapsest saadik. Armastan ooperit. Olen neid ka juhatanud, kuid see on jäänud minu kontserditegevuse varju. Olen auahne, tahan olla tipus ja see teeb eluga raskeks. Kas töötan või mõtlen tööle kogu aeg. Mida kõrgemale tõused, seda enam inimesed sinult. Saates kõlasid fragmendid voorsaki kaheksandast Šostakovitši, viiendast Tšaikovski neljandast ja Rahmaninovi teisest sümfooniast ning pool tükk kaasKertsust nõiduse õpilane ja prelüüd kriigi Holbergi aegadest maris Jansons dirigeerimisel mängisid Oslo Filharmoonikute ja Londoni orkester filharmoonia. Saate koostas Maia Lilje.