Täna, 30. jaanuaril on ümmargune tähtpäev Rahvusooper Estonia kauaaegsel solistil ja armastatud lauljal Väino Puural. Palju õnne, Väino. Aastaid tagasi tegin sinust saate, mille pealkiri oli Väino Puura esimene juubel. Seekord on käsil teine juubel mis on sinu ellu toonud viimased 10 aastat küpse laulja ja küpse mehena. Mida ma nüüd võin kindlasti öelda selgesõnaliselt, et see juubel 60 jäät minu Estonia teatri viimaseks juubeliks ma käsi südamel, seda tõotan ega, mida ta toonud, ta on toonud väga huvitavaid asju, mida ma ise olen mõningaid asju lausa naudinguga laulnud, neid teostanud Estonia laval, eelkõige vast ikka operetid oma noorus siin teatriteel oma laulu teel ma alustasin ka kergema laulmisega, see tähendab operetiga, see ei tähenda, et selleks kergendust laulda, et see oleks kergem interpreteerida kui ooper. Aga mulle ta meeldib ja ma ei saa sinna midagi teha. Õnn on tulnud minu õuele selles mõttes, et see aastakümme, see viimane aastakümme alates aastast 2000 kuni 2010 on toonud ilusaid osasid operetti Kallas nii palju kui kuivõrd neid operette üldse Estonia lava peal esitatud Ta on alates lõbusast lesest kuni krahvini liiniveres mis olid mahukamad rollid ja mis pakkusid mulle nii vokaalselt kui ka sisuliselt naudingut. Eriti Ma ütleksin, et mulle meeldis väga laulda Viini veres krahvi rolli mis ei olnud vokaalselt küll minu baritoni hall, kuid ma natukene muutsin ennast, mõõtsin häält natukene, et ma saaks seda rolli laulda. Selle ettepaneku tegi mulle omal ajal Monika Viisler, et miks ma ei võiks ka, et välismaal bariton seda laulnud mikspärast mina ei või baritoni seda siis laulda, nüüd natukene teen mõned kõrgemad noodid madalamaks või muudan natukene meloodiat, mida Straust pahaks ei ole pannud senimaani teiste lauljate suhtes ka. Ja sain sellega küllaltki edukalt hakkama. See osadesse praegu teatris kaasa teed, sul on tegelikult ju praegugi veel üsna palju tööd. Ma ütleksin jah, et suhteliselt palju tööd. Et ma olen paljudest tükkidest haaratud ja ega ma ei nurise, ega ma ei nurise, sellepärast et nagu ma ütlesin, et kuskilt jäägu mu viimaseks juubeliks teatris ja ma olen õnnelik, et mul on läinud nii, sellepärast nagunii teatris, ma olen viimane Mohhikaalne, ma olen kõige vanem solist rahvusooperis ja ma tunnen vaid rõõmu sellest, et ma olen vormis püsinud ja et mind on hoitud töövõtjana, nii kaua siin Estonia teatrisse. No küllap sa oled seda väärt, sellepärast et nõnda nõnda on vaatajad ja teatrijuhid otsustanud, et, et sa seda väärid ja kui inimesed sind vaatama tulevad, mis võiks suurem kingitus ja rõõm ühele lauljale olla. Aga sa oled teatris töötanud 35 aastat. 35 aastat täitub mul septembris sel aastal. Kas teater on selle aja sees ka muutunud sellest ajast peale, kui sina teatrisse tuli, üle 30 aasta tagasi ja kuidas ta muutunud on, sinu arvates? Minu jaoks on selginenud teatud asjad teatris, vanasti ma olin teatris, tegin romantilist kunsti, ma ütleksin selgesõnaliselt romantilist kunsti, emotsionaalset, kus ei olnud tähtis see, et sa laulad selleks, et et elada. Praegu ma tunnetan seda, et isegi teatrisse on jõudnud juba kapitalistlikud suhted. Et valitakse sind kui tööjõud, kui päikest, etturid, et sa sobid sinna, sa sobid sinna, need on kaasa seadused, need on euroopalikud seadused, ega meie neid teinud ei ole, aga nii on välja kujunenud. Ja paraku ta nii on, sellepärast et sa oled ikka teatris väike ettur, keda paigutatakse sind sinna ja teise rolli peale. Kusjuures veel arvestada seda, et tulevad välismaa lavastajad, kes inimesest kui isiksusest, mitte midagi ei tea, nad töötavad lauljatega kui mingisugused monstrumid, töövahend, töövahendit. Ühe vahend tegelikult ongi niimoodi. Ja sageli ongi niimoodi, et lavastaja näeb oma kontseptsiooni, uus võõras lavastajana oma kontseptsiooni lavastuses. Paned tegelased ka tööle, nagu tema visioon näeb. Aga sageli on niimoodi, et et see võib käia vastu sinu füüsist vastu sinu emotsiooni vastu sinu tegelikku isiksust. Ja siis juhtub ka niimoodi, et sa teed lihtsalt oma tööd professionaalselt, püüad seda teha, aga tegelikult emotsionaalsed, kui sellist kaifi sa sellest ei saa. Ja see on väga kurb, aga niimoodi on, ma räägin, avameelset. Aeg on meil senine ja vanus on selline ja ma võin juba rääkida, kõik jääda iseend. Tegelikult see ju näitab, kui laulja näitleja nende talle antud ülesannetega hakkama saab, see näitab tema professionaalsuse astet. See näitab tõesti professionaalsuse astet, et saab ju hakkama kõigega, aga kas see ka teeb inimest lauljat tugevamaks, isikupärasemaks seen küsimus sellepärast, et Ma mäletan, kui abikaasa vaatas mingit saadet televisioonis, et siin me oleme ja siis ta oli ka viimased mingit etendust nägime lava peal ja ütles äkki mulle sellised sõnad, et et Puurad, et ma näen, et sinu sõna seal 15 aastat tagasi on palju julgem, palju sihipärasem, palju kindlameelsem kui nüüd, mida sa teed isegi räägid? Abikaasa on ta vahepeal, ütleb mulle väga karmi tõe näkku, aga, aga paraku ju siis nii on, ju siis nii on. Ka see on ju hea ja arendav, ma kujutele. On küll on küll ja peale seda peale seda ma mõtlesin, et miks sa võiksid palju sihikindlam ja julgem olla oma ütlemistes, oma tõekspidamistes, viimasel ajal seal tõesti maa olen jäänud Estonias ka niimoodi, et ma olen lihtsalt teen oma töö ära, töövõtjana püüan seda professionaalselt teha ja ma pole sekkunud ühiskondlikesse probleemidesse, mis sageli teatris on esile kerkinud ja neid on alati teatris väga palju, aga ma olen neist eemal püüdnud hoida ennast. Sa tahad öelda seda, et kunagi olid inimestevahelised suhted, kolleegidevahelised, suhted lähedasemad ja soojemad. Ilvesed olid südamlikumad. Me olime teatris sellepärast et loomulikult laulsime, näitasime sellepärast, et loomulikult teenida raha, et süüa aga me olime ka sellepärast, et tunnetada teineteist kõrval elada romantilist näitleja, laulja elu, et oleme nüüd ausad, ega ma ei ole selline munk, kes omal ajal ka napsu ei võtnud, ei, ei absoluutselt vaadanud võõraid tüdrukuid. Loomulik, vaadanud ainult, aga, aga me elasime kõik romantilist elu seal teatris. Aga ma vaatan, et kui asjastunud siiski praegu, kus aja juba teater, kunst on, tahan asjastunud noorte jaoks. Oi kui ma noori vaatan, siis nad on väga ratsionaalse mõtlemisega ja, ja väga arvestavad selles mõttes, et naad ei libastu enam nii palju, kui meie libastusime. No võib-olla see aeg, ma ütlen veel kord, see on kaasaegsem aeg. Teater on muutunud äriettevõtteks, ta toodab mingit toodet, mis peab hästi müüma. Paraku ta muutub ka kommertsettevõtteks, kuigi jah, juhtub, et seal tehakse ka suurt samal ajal vabalt vabalt, selles mõttes, et ega kunst kuhugi ka kunst jääb, aga kunstimüümine on juba kommertslik. Kunagi oli ta jah, teda müüdi praktiliselt poolmuidu ja ega meil palgad ka kõrged ei olnud. Aga nüüd on ka, et ega palgad kõrged ei ole, aga me müüme seda kunsti kallilt. Vahe on ainult selles. Elu on muutunud meie ümber ja samuti on muutunud ka teater ja teatrielu. Aga kui nüüd tulla uuesti sinu teatritöö ja tegude juurde, siis mis sinu meeldejäävamad, lavastused ja lavastajad on olnud kogu nüüd selle 35 aasta jooksul? Ma ütleksin, et et iga lavastuse võib siin tuua, et see oli mul meeldiv lavastus, ainult ma ei hakka neid nimetama selliseid lavastusi, mis võib-olla mu hingele ja kehale on võõrad olnud ja noh, las nad jäävad kuskile tahaplaanile, minevikku see polegi tähtis üldse. Just nende lavastajatega, mul on hea kontakt olnud, ma mõtlen koduma lavastajat, kellega ma tööd olen teinud, kui ma juba nendega teen tööd, siis ma saan nendega arutada, ma saan vabalt rääkida nendega, ma pean punnitama võõras keeles sügavaid sõnu välja ütlema ja ma olen alati kontakti leidnud oma oma eesti lavastajatega, kes mul istuvad ka tegelikult vene lavastajad, nii palju, kui ma nendega koos olen töötanud siis veel kord võib-olla üks lavastaja võib-olla on, kes oli küllaltki militaarne, selline, kes alguses mind ei näinud üheski tükis, aga pärast hakkas leidma, oli Monika Viisler. Alguses ei näinud mind peaministrini, see sai, et ma olen veri, yang ja verinoor ja kõik, mis hädad olid ja ja ka pärast hakkasime talle meeldima. Nii et siin on suhted, on arenenud ja muutunud järgnevatel aasta järk täpselt täpselt siin olles, ma kordan veel kord, et, et ega kui need lavastajat ei meeldiks mulle, ega ma nendega ei oleks töötanud, ma olen selline tüüp, kes ütleb, et näkku tead, et ma tahan ära minna. See puudutab nüüd lavastajaid, aga meil on ka hulk dirigente, kellega sa oled koostööd teinud, et kas dirigendi osa on sama suur sinu jaoks kui lavastaja osa. Milline tema roll sinu töödes-tegemistes olnud on. Dirigentidega mul alati niimoodi olnud, et kui nad on lauljat armastavad, et mitte ainult nad ei armastaks sümfoonilisi muusikat, mis nende kõrvu paitab, ütleb vaid, et nad armastaksid lauljat, et nad dirigeeriks seda muusikat, kuhu nad on tulnud terrigeerima, tähendab teatrisse, siis pole mul ühegi dirigendiga mingisugust probleemi. Dirigendid on ka mitut tüüpi, mõned on enesearmastajad, enesekesksed, mõned on kompleksidega, eks nendel on ka elus palju probleeme ja, ja sageli sageli dirigent kah tahab väljendada suuremana ennast, kui ta inimesena võib, on ja siis tekivad igasugused. Mul on dirigentide ka igasuguseid hetki tekkinud, et olen löönud selle mängu mõõga või päris vastu, teatrilava ei vastanud. Ma pean minema ja, ja viie minuti pärast vabandan, et okei, et lepime jälle ära ja aga ma ei usu, et dirigendid lepivad. Et tegelikult. Loomulik tööprotsess on niimoodi, kunsti tehakse. On ja ma arvan, et nii peakski olema. Teatrikunst on emotsionaalne kunst ja seal võib tõesti jalaga põrutada vastu põrandad ja öelda, et kuule, sõber, et sa ei meeldi mulle praegu. Ja tulla tagasi jälle mõne hetke pärast ja, ja lepid ära. See ongi kõige suurem väärtus inimeste vahel, et inimesed ei jätaks hinge viha, mis diaatris, sageli on suureks piduriks nende inimestevaheline, ka omavaheline aastatepikkune vimm, isegi marjutaksin solistide vahel, kui keegi kedagi solvanud, siis ollakse vihased kuni pensionini minekuni ja pärast seda isegi. See on küll jube osad linnad ja juhtub seda juhtub seda ka väga harva, väga harva. Asjadest tuleb rääkida omavahel. Itaalias, kui ma õppimas käisin, ma räägin vahe juttu, ärad 84. aastal, siis süljetasimianato oli minu õpetaja seal siis ta rääkis anekdoodi lauljate kohta, teatavasti oli Itaalias üks tenor Stefano lüüriline tenor ja ta laulis niimoodi lahtiselt kuidagi, et mida teised lauljad ei aktsepteerinud, tähendab, neile ta ei meeldinud ja nad ütlesid kõvasti tema kohta, tal ei olnud tehnikat. Ja siis tema kohta käiski ütlus niimoodi, et üks tenor oli nii loll, et isegi teised tenorid said aru, et ta on loll. Vot selline itaallaste ütlus oma lauljat. See koht, et ma arvan, et need ajad on möödas, ma arvan, niimoodi ei öelda niimoodi. Ma arvan, et ka tenori peole rumalam on täpselt nii, aga paraku jah, me mõned kümned aastad tagasi. Nii need jutud levisid, selliseid naljade, lauljate kohta on kell on marata. Aga praegu teeme ühe väikse vahe, kuulame ühe laulu ära. Mõnede reisi. See, mis äsja kõlas, oli Eino Tambergi laul. Tuul viib Õilmelt lehe ära ja sa olid seda lauldes 25 aasta. Kui palju erineb tolleaegne Väino praegusest? Oled sa palju muutunud nende aastate jooksul? Ma võin öelda küll, et jah, tol ajal 25 aastasena ma olin nagu võib-olla vasikas aias, kes jooksis ringi otsides oma kohta nii muusikas, vokaalis, eneseväljenduses ja mul palju õnnestuski tol korral ka. Ja loomulikult maalin palju saamatum eluliselt, ma olin liiga emotsionaalne, liiga instinktidest elav inimene, aga ma ütleksin üht, et tol ajal, kui ma käisin igasugustelt laulukonkurssidel osalemas, siis ma pidin laulma igasugust kammermuusikat, hästi palju. Mul olid head saalid, kus ma esinesin alates Moskvast kuni liiduvabariikide, nii seal välja mõnusad saalid, suured saalid, kus sain kontrollida oma häält, oma hääle, kandvust, lindistusi teha igasuguseid asju. Tähendab, eks muutus teisest küljest jälle tugevamaks ja ta tõi esile minu musikaalsuse, samal ajal ka minu vead, nii et kõik sai kirja pandud ja kõiki sai tol ajal lihvitud ja tööd sai kõvasti tehtud, ikka. Õpetajad olid mul Tartus. Ivo Kuusk olid Tallinnas, Viktor Gurjev siis Moskvas Hugo Tiits. Sellest siis tüli etasimionaato, siis käis veel siin Estonia teatris käis üks hiina laul ja Sheen mingeid kursusi andmas, nii ma olen saanud küllalt palju koolitus, ma olen ise uurinud palju seda vokaalkunstiraamatutest ja. Esimesed õpetajad Ivo Kuusk ja Viktor Gurjev, mõlemad olid tenorid. Kui praegu seda laulu kuulasime, tundus, et ka see laul kõlas kuidagi väga värskelt, üsna heledad ämbriliselt. Nii et sinust oleks tegelikult võinud saada ka tenor. Tundub mulle. Jah, oleks rattad jah, oleks tõesti võinud. Paraku ta nii on, et pole tähtis on elus, et kas sa oled nüüd bariton, vaid tenor või hääleliik iganes põhiline see, et sa suudad ikka oma häälega väljendada midagi, mis paitab kuulaja kõrva, see elus kõige tähtsam. Õige küll. Aga aga kas tenoritest õpetajad ei püüdnud kallutada sinna tenorit? Oi, aga loomulikult, eks ma ikka proovisin ja nii ja naa ja sai ka proovitud küll noh tähendab aga ju siis need füüsilised andmed ei lasknud tenorisse ikka hakata, kui too oleks püksitaskus olnud. Või siis loomulikult, mis seal salata oleks võinud tenor olla ja noh, kasvõi on ja välimust oleks saanud esimesi armastajaid mängida täpselt, täpselt täpselt, aga no see ei takistanud hiljem mängima baritoni esimesi armastajaid. Aga millal siis lõplik selginemine oma hääle osas tuli? Sa käisid Itaalias? Ja käisin tähendab, hääletämber kui selline oli mul tõesti hele hääl, ma veel kord kordan, et ma olen siin öelnud juba väljad, lüüriline bariton, see kõlab mittemehelikult ja ma ütlen lihtsalt Mullel heledam käes. Ja siis Itaaliast proovisid ka nii ja naa, et miks need ikka kõrgemad noodid nii heledaks lähevad ja vaatamata sellele, et neid tahad mehelikult välja laulda, et nad ikka lähevad heledaks ja siis nad hakkasid uurima seal ja targad mehed siis leidsite tehnikat. Et kui Ivo nooti ülevalt ei ole, siis ei tasu pundida. Ja nii see läks, et nii ma jäin sellisi hääle juurde, mis musid suust välja, praegu välja tuled. Õppisid Itaaliasse aeglast, väga pikk ei olnud, seal ollakse ka kaks hooaega, seal oli sel aastal 83 84. Aga ma ütleksin niimoodi, et, et tol ajal need tingimused seal Itaalias olla. Loomulikult nad olid väga viljastavat, kui sa seal oled, loomulikult väga kasulikult, nii muusikalises mõttes, häälelises mõttes ja enda arenemise suhtes ja jumal eest veel igasuguseid asju sinna juurde. Aga ma ütleksin, et need tingimused, et sa ei saa seitse kuud oma pere juures käia, et sa pead istuma seal seitse kuud ei saa eriti reisida kuskil, sellepärast sul ei ole, aga sa oled lihtsalt üks Nõukogude Liidu kodanik ja sa oled sinna nagu praktilises vangis praktilises vangis. See ainukene vaba koht oli käia La Scala teater, aga no aasta, aga no võib-olla kaks aastat juba tüütab ära. Et kuigi väga kõrge kunst, mis seal esitati kõiki, aga noh, tähendab meiepoolne kultuurikiht isegi oleks soovinud, et seal oleks läinud sinna aastaks ja võib-olla see oleks isegi neil õnnestunud ja kõik, aga aga ma tõstsin ise käed püsti, et ma ei suuda niimoodi, et ma tahan käia, vabalt vaba olla ja ma ei suuda seitse kuud istuda seal lihtsalt selle nimel, et ammutada endale kunsti sisse ja, ja tehnikat ja ma ei suutnud. Aga mida see sulle andis? Noh, nagu ma juba ütlesin, et tegelikult andis väga palju ta andis väga palju muusikalise sellise mõtte kujundamisel ja andis maitset juurde, avardas silmaringi, eruditsiooni, kõike, kõike, kõike, kõike, noh, tähendab no see oli tol ajal midagi erilist selles mõttes, et ta ju pakkus sama kõrget ju kõike seda laulmiskultuuri muusikakultuuri, nagu meie saime Vene alget Nõukogude Liidu ajal kätt plaatide pealt välismaalt, aga mul olid koheda reaalselt käes. Eskola teatas vaba juurdepääs ja ma sain kõike nautida alates domingudest kuni teiste kursusteni karrasteni välja. Lorin maalsel juhatas seal oopereid ja kõiki-kõiki-kõiki need Jabado. Kas sa nüüd praegusel ajal siis nii-öelda vaba inimesena oled saanud ka itaalia selles skaalas käia? Tasuks proovida, äkki on hoopis. Ma annan ainult, mul on tunne, mul on väga kahju, et ma ei ole seal käinud rohkem natuke veel pensionini, eks ma siis pensioni. Meerutama oma ilusaid aegu seal. Siis on ju aega laialt käes, eks ole, ja ja kui seda muud asja ka oleks, siis mis viga käia, reisida ja oma? Meelde tuletada, kui direktor siin oli mingi palgaprobleeme direktor küsib minu käest, et et kas sinul raha tarvis on. Ma ütlesin, et härra direktor, ma väga tänan, et minul on eelmistest aastatest juba Šveitsi pangas nii suur arvajad, ma lepin sellega. Sa oled kõrgelt haritud, Tallinna konservatooriumi lõpetanud laskaala laulukoolis, õppinud kõrgelt haritud laulja ooperilauljaga, kuidas sa sinna helikunsti kergema poole peale sattusid ja kuidas õpetajad sellele vaatasid? Tol ajal seda vist väga heaks tooniks ei veetud. Õppimise ajal oli kogu aeg konservatooriumis kaalikad tabu, et kui sa ikka kergemat midagi laulsid isegi rahvapilliansambli saatel, siis siis seda peetika natukene kerglaseks ja ka sellega kaasnes ka väike tuntus ja sellepärast see mind innustas, ausalt öeldes noh tähendab, mis see laul Leikesel omas nurgas laulab, kui su laulmist kellelegi tarvis ei ole, tähendab see sundiski mind natukene mõtlema ka selle peale, et ooperilaulja olema tähendab mingi mingil määralgi tuntud, et tema kasvõi sellel moel saaks ka inimestele kuuldavaks teha. Kuna Elmar Raadios ei lasta, neid ooperiaariaid ei lasta kuskil raadios peale klassikaraadio ooperiaariaid, no siis aga palju klassikaraadiokuulajaid on, ma ei tea, nüüd aga kui lastakse kam ükski kord kuskil mõnes teises raadios mingi mingi laulukene minu esituses tähendab, siis vähemalt inimene teab, kes ta tehakse, ainult filmist siin olev. Ja võib-olla tuleb ka sind ka teatrisse, kui loovad. Vaat see on kardiaatri reklaam, ega siis see ei ole pelgalt ainult see, et ma ise tahan olla pjedestaalil. Kui õnnetaevas sädeleva valt meela Murepilvi. Kadedus armastuses. Jäiduraks. Pentsikuna loosiga? Son. Masselles. Kui meeles mille kord ja mida rin läga Ta siin mainisid seda sama kultusfilmi, siin me oleme, sellesse filmi sattusid sa tänu Sulev Nõmmik, kuule kellega sa tegid koostööd ka teatris? Absoluutselt, absoluutselt. Tema oli mees, keda ma võin nimetada tegelikult minu algus, lavaeluaastate produtsendiks, sööriks, isegi niimoodi võima nimetada teda sellepärast, et tema ju oli see mees, kes tegi ikka minu nimel Eestimaal mingil määral tuntuks. Peale selle veel, et ta tegi filmi siin me oleme, ta ju tegi muusikafilmi armastusest palju laule loodud, mida tegime pärast Itaaliast kohe kahekesi Sirje Puuraga, nii et pooletunnine film. Ja noh, vaadates nüüd tagasi 25 aastat tagasi seda filmi vaatanud MDM et pole tal häda midagi, pole ta lähedal väga ilusad pildid. Ta need alati need Nõmmiku lavastused, eks neid ikka kriitikud ikka mõtterdasid kõvasti, aga rahastada ju armastus ja tegelikult armastab siiamaani. Loomulikult, eks tema viga oli ka selles, et ta vaene mees tegi kah elus praaki, nagu me kõik teeme, aga vaata, mõnel õnnestub libistada ennast elus niimoodi läbi, et tema praaki nähtagi. Aga mu Nõmmiku praaki nähti kogu aeg. Oraakel nähtigi tema positiivseid asju ei nähtud, jäid tahetudki näha ja, ja need, kes ei tahtnud näha neid, ütlevad isegi praegu, et tema töö oli kehv. Publik nii ei arva ja isegi noh, lõpuks tunnistavad need suured kritiseerijat isegi praegu tunnistad jah, et väga ilus. Nüüd tagantjärgi kõiki tema tegemisi siin vaadates, mis siiamaani säilinud filmilindil, eks ole. See on nagu läbi enda, ma tean rääkida paljusid asju rohkem kui kui Need, inimesed, kes raadiost minu esimese lindistusi kuulsid, siis mõningad ütlesid kohe, kui tulid ütlema, et ega see sulle küll nüüd au ei teen, mis nüüd kõlab raadios. Ja, ja siis, kui sa nüüd kuulajad 25 aastat hiljem neid lindistusi siis vaatad, et noh, et ega ta nüüd mind lausa porilompi kiskunud, need asjad, nii et kõik on suhteline. Kõik on siin maailmas suhteline. Sa siin oled mitu korda maininud oma abikaasa Sirje nimede, olete partnerid laval ja elus, kas see on teatriinimeste puhul paratamatus, selline kooslus ja kas see on parim variant, mis üldse olla saab? Sinu puhul ilmselt harjunud? Ma arvan, et see on ka üks põhjusi, miks me oleme suutnud ikka koos elada nii kaua sellepärast et abielu on selline kooslus, kus ei olda vägis ja meil on ikka omavahel siis midagi arutada, mingisuguseid probleeme arutada, et meil on suutnud nii palju koos elada, sellepärast et ongi mingisugune harmoonia, et olla koos, et koos laulda koos arutada probleemi meie, meie sellised mõtted ühtivad laulmise vallas ja Viimsi vallas, nii et selles mõttes rääkida teineteisega, teil ei ole võimalik nii-öelda lahku kasvada erinevateks paraku paraku küll. Moodustate ühe terviku. Elu. No. Minu mõõt. Vestlusakna. Kaudu. Homsele Nende valmis. Kui minna nüüd tagasi sinu lauljade algusaastatesse aastasse 1976, siis tekitas furoori selline konservatooriumi ooperistuudio tükk nagu Figaro pulm. Sina, Väino olid seal, Roo ja Sirje oli Susanna osas ja seal tegid kaasa ka Helvi Raamat ja Hans Miilberg ja Marika Eensalu. See oli väga tähelepanu väärne kooslus, kellest väga palju loodeti ja kelles palju ära jah, kellest enamik ennast lavalaudadel tõestas. Kas seda sigaritüki võib ka pidada mingis mõttes märgiliseks sinu lauljade alguses? Aga kindlasti sellepärast, et see oli etendus, mis sündis väljaspool aega, kus ma ei olnud veel Estonia solist, see oli konservatooriumi etendus, Aarne Mikk lavastas seda. Ja ma mäletan ainult selliseid ilusaid hetki sellest sellest ooperist näed, meenub mulle üks mõnus asi, ma pidin teatud teatud marjad, see tähendab aariat, devalised totrat, narrid laulma saalis ja et seksikam välja näha, siis grimeerija kleepis mulle rinna peale karvad hästi-hästi kohe priskelt neid sinna, nii et kohe oli näha, et see edasi oli. No sellised teod seekord oli väga suur ja valge, valge pluus seljas ja karvad rinna pal ise punakas, on lahked, head. Ja üldse pidanud Carlasel olema sellise albiinoolek. Ja need olid sellised hetked, mis sellest on mööda läinud ja hiljem veel, kui me käisime Figaro pulma ka Moskva konservatooriumis ja Leningradi konservatooriumis seal ooperis, stuudios ja siis noh Päris tähelepanu väärne selline saavutus siiamaani terve Figaro pulm lavastatakse ja seda näidatakse ja viiakse ka siis Eestist väljapoole. Nii et see oli tõesti selline sündmus, mida mäletatakse siiamaani ja meil on sellest ka üks väikene salvestus. Figaro jo Susanna duett. Pilt ei olevat raadio, pilti veel ei näita. Võib-olla kunagi hakkab näitama. No ma mäletan, et sellest ka tehti, televisiooni salvestus, nüüd see peaks olema isegi televisioonis Ma nägin seda etendust ja see oleks olnud nagu eile See oli siis Mozarti Figaro pulm ja duett sellest, milles sina, Väino koos Sirjega siis peaosades olite, aga Mozarti kõrvale lisandus siis aastate jooksul ka teisi väga silmapaistvaid ooperikompaniist, nagu näiteks Giuseppe Verdi, kelle operitesse laulnud oled. Alates selle Sharmoonist, mida ma olen vertid Ravjaatas, mida ma olen laulnud jälle aastakümneid siin Estonia teatris, seda ma laulsin tõesti 25 aastasena ja nüüd kus mul nägu ja juuksed ja tehti halliks ja kleebiti, hallid habemed kõik ja ma naljatan siin grimmiruumis ikka, et et millal ma, Estonnisaatriska saaksin oma naturaalse näoga lavale minna kogu aeg, mind tehakse vanemaks isegi, isegi 60 aastaselt. Sa laulad, seda siiamaani ei laula praegu ma ei laula enam. Nojaa, loomulikult Luisa Miller, maski pahill, Don Carlos, kuidas selle Verdi üldse istub, selge see, et ma kordan veel kord, et minule Reedale häälele kui sellisele, noh, et võib olla. Ma ise ei jää rahule selle tämbriga, võib-olla ma ise, et ma tahaksin võimsust rohkem, aga ma kordan veel kord. Nüüd oled selgusele jõudnud, et pole tähtis ikad. See hääle võimsus pole tähtis. Tähtis on ilus laul. Nagu mulle Itaalias selgeks tehti. Ilus lauludel kant ja iga klaviiri lehekülje peale on kirjutatud ainult aaria kuskil algab või mingi meloodiline lõik, siis sinna on kirjutatud peale itaallastel alati Bel kanta. Palutused, laula ilusti. Ilusti ei pea laulma mitte ainult ooperis, itaalia pelganto ooperis, vaid ka kõikidel lavadel, kuhu sinu lauljad esind viinud on ja ja viinud, on ta siin siin Eestimaal hästi, tihti paljudesse kohtadesse ja Eestist kaugemalegi. Ma olen küll, eriti nooremana, ma olen laulnud ooperi triaatoris. Ma olen laulnud isegi ükskord Kiievi ooperis Rutšijaidi lammermuri Enriko osa Leedus olen Launden riik osanud peale selle veel Moskvas igasugused kontsertid ja noh, rääkimata jälle väliseestlastel, igasugused kontserdid Ameerikas, Itaalias ja nii edasi ja nii edasi Rootsis ja, ja ma ei jõuaks neid üles loetleda, neid on, neid on nii palju. Aga miks ma siin Eestis ei laula, võib-olla soolokontserte, ma olen teatavasti Veevalaja tähtkujus ja küllaltki enesekeskne inimene. Ta armastab seda kohta, kus ta parajasti töötab. Ja siis need enese ette valmistatud kontserdid on nagu lahtirebimine kuskilt. Võib-olla ma kordan veel kord, et võib-olla pensionile jäänud, siis ma hakkan kontsert tegema. Praegu ma pean lahti rebima ennast mingit kontekstist, et noh, et ma töötan siin juba siis ma pean rebima selles kontekstis, et ma nüüd hakkan soolokontserti, laulan mingi laulutsükleid, tähendab ja ma kardan, et isegi publiku huvi ei ole üldse praegusel ajal nende kontserdi suhtes. Aga koos teistega oled sa ju selliseid kirjusid? Absoluutselt oi, oli väga palju loomulikult, aga noh, sellest ei olnud küsimus üldse selles loomulikult loomulikult. Aga Eestimaa ju nii väike, kui sa käid ära ühest asutusest laulmas, siis öeldakse, et jälle, et viis aastat siin-seal näed seda, Puura on meil käinud. Need tulevad teised, need. Jah, see ammendub kiirelt. Praegu elab Tallinnas pärit, oled sa tegelikult Lõuna-Eestist? Oled Võrumaapoiss hoopis? Kuidas suus enda suguvõsas selle muusikaalsusega lood on? Ma tean, su õde Heli on samuti lauljana konservatiivne, poodiumile õpetanud ja ka sinu lapsed. Käbi ei ole kännust kaugele kukkunud. On mul õigus? Kui nii paraku nii on ja ühte asja küll, mis oma lastega peale sundisin, kas nüüd sundisin, aga mõlemad abikaasaga suunasime, et nad juba lapsest peale õpiksid midagi? Ma kordan veelkord, pole tähtis lapsel see, et mida ta peaks õppima, aga ta peab midagi õppima, et ta vanemas eas ei saa sulle öelda, et miks te ikka ei pannud mind sinna, miks te ikka ei pannud teise paika. Lapsepõlves käisid nad siin Narva maantee laste muusikakoolis poisse. Renee ja teine teine tüdruk, Annika ja Annikat oleme viinud tantsu juba lapsest peale, siis ta käis ka seal lastemuusikuna maanteel laste music kooli lõpetasid, mõlemad on lõpetanud, poiss lõpetas nüüd otsa koolidžässklaveri ja tüdruk lõpetas Otsa kooli, klassikalise klaveripois töötab nüüd džässpianistina edasi vabakutseline ja tüdruk on siis õpib Inglismaal Lankasheri ülikoolis prestonis majandust ja, ja hispaania keelt. Te olete olnud nii head lapsevanemad, te olete tublid inimesed, Sirjega, see paistab laste pealt välja, kui hästi neil läheb. Siis iga asjaga, mida sa teed siin maailmas, ühele asjale, pöörad rohkem rõhku, teisele vähem. Eks lõivu maksab jälle kuskilt teise nurga pealt. Keegi ei oska arvata, kus me oleme lõivu maksnud jälle, et ühele asjale rohkem rõhku paned näiteks või teisel suhteline kõik siin maailmas sedavõrd. Ma suhtlen jälle sugulastega vähem, võiks ka sugulastega rohkem suhelda, sõpradega suhelda rohkem ja seda sedavõrd ma kannatan jälle ise rohkem seda. Aga Võrumaal ikka käid. No Võrumaal vanemad on mul läinud midagi, põlesin. Ja mul õde elab seal, nüüd on ka ikka Tallinnast, rohkem hoolitseb selle kodu eest, tegi seal kõik renoveeris kõik ära, järgmises jäigi õele Võrumaakoht omal ajal aastaid tagasi, kui vanemad veel elasid, siis sõitsin kiiresti Võrumaal autoga ja ületasin loomulikult lubatud kiirust. Politsei pidas mind kinni ja vaatas dokumentidest, härra Puurad, kus siis nii kiire, mõtlesin ts vanematele külla, et oioi sinna pole kellelgi kiire. Ja siis vaatasin talle otsa ja ütlesin, et aga nad on väga vanad. Et siis sellepärast peab kiirustama, jäeti trahv. Ta vaatas mulle korraks otsa ja hakkas suure häälega naerma, ütles sõida. Tunned sa hinges, et see Võrumaa oli üks hea koht sündimiseks elude alustamiseks ja, ja see Lõuna-Eesti on üks selline õnnestav paik. On küll on küll selles mõttes, et mul õnnestus niimoodi järk-järgult tulla siia põhja poole, et väikesest kohast suuremasse kogu aeg ja väiksemast muusikaringkonnast jälle suuremas niimoodi aegamööda roninud teo kombel siit noh, et võrust võrust kuni Tallinnani välja saavutas, on, on, ma kujutan ette, et tema ikka mulle sageli ütles, et et pojake, need oleks ikka siia jäänud, siis oleks siin olnud kolm liitrit viina tarist. No ei tea, kas ikka, no okei, okei, aga Võrumaale tagasi enam ei ei tõmba, distantsid on nii pikad, millal siis pealegi, sul on siin omal siin Tallinna, et mul on siin oma elan, normaalne elamine siin noh, tuleb oma aiakene andjana, kus sa ikka kus lõika enam otsid seda päikest, päikest on igal pool nii võrdselt vähe, nii palju, kui meie Eestimaal teda paistab üldse. Sa oled elanud väga sisuka, toreda ja hingeliselt ja vaimselt rikka elu, sul on kaks toredat last, kelle sa oled üles kasvatanud ja kellest sa kindlasti rõõmu tunned. Aga kas sa oled mõelnud, mis need järgmised 10 aastat su elus tuua võiks? Ma ei ole mõelnud selle peale, sellepärast et ega vanajumal ka mul ei ole öelnud, et palju sulle veel elada on, et miks mina siis pean mõtlema niipalju, et õige väina mõtleme sellele päevale võib-olla homse päeva peale ma mõtlen. Aga tõesti ma ei mõtle, ma ütlen veel kord jumala andnud suu, eks ta sinna söögiga annab siis. Ja korraga ma olen küll päevakorraga sellepärast, et ega see mitte midagi ei anna, see plaanide tegemine. Mida sina teed, plaane, aga läheb nii, nagu läheb, nagu läheb. Aga sa seda ikkagi tead, kuidas oma juubelisünnipäeva tähistad? Kordan veel kord, et kuna see on mu viimane juubel Estonia teatris, siis, siis ma kutsun kõik matut tavat. Kutsun kõik lava peale 30. kes etenduste on juba näinud, see pole tähtis üldse. Etendus on selline punktikede, millega määratletakse ära lihtsalt minu juubel. Aga ma kutsun lihtsalt sünnipäeval oma tuttavaid. Estonia lavale oma kalleid kolleegi Kutsume kella seitsmeks õhtul teatrisse vaatama Rethrick lõu, muusikali, minu veetlev leedi, kus Väino kaasa teed. Aitäh sulle ja palju õnne, tervist ja edu. Kõike head. Ja palju päikest meile kõigile. Mis kolm oma ateljees on meeles? Üks vaid seisab mu silme ees, mis maalima. Aega läks, kas. Maguness looklevad kullast ja kummelis kõnni on kodu, kodu, see, mis maalima jäänu. Alima, aga kevadaega läks kask aas vas suureks. Jama. Häälepääsukest. Kas kas suureks? Oma On. See maa seal sõna. Suudes. Lõppenud saates rääkis enda elust ja teatriteest Rahvusooper Estonia solist Väino Puura, kes 30. jaanuaril sai kuuekümneaastaseks. Saates kõlasid katkendid Kalmani operetist tsirkusprintsess ansambel Straussi Viini verest. Eino Tambergi laul, tuul vibuilmelt lehe ära. Enriko laulsinule Aarne Oidi, sa oled mu majakas Mozarti ooperis Figaro pulm koos Sirje Puuraga Shermooni aaria, Verdi Travjotast ja Boris kõrveri pääsukeste Eestimaa operetist kuskil moonud Barnassil. Saate koostas Tiina kuningas. Tehniliselt teostas Katrin mõõdik.