Tere, head klassikaraadiokuulajad on 29. jaanuar ning alanud heligaja saade. Mina olen toimetaja Annika Kuuda ja tänane saade keskendub suures ulatuses Eestis toimunud Läti rahvusooperi külalisetendustele ja Estonia rahvusooperi külalisetendustele Lätis. Lätlaste ooperilavastusi käis vaatamas Tiiule Evald ning eestlaste esinemise kohta jagab muljeid Läti klassikaraadiokolleeg ilga Auguste. Pianist Pille Taniloo räägib lühidalt Kadri-Ann Sumera kontserdist maskid, mis toimus selle nädala kolmapäeval Tartu Ülikooli aulas ja mis on tulekul veel ka Tallinnas Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis. Laupäeval, 31. jaanuaril hiljuti komplekteeris Youtube'is Ronja orkester oma mängijaid eelolevaks projektiks, mis kulmineerub 20. märtsil Sydney ooperimajas. Stuudios on ettevõtmist kommenteerimas Juka Mart Kõlar. Eesti muusika ekspordiorganisatsioonist ning mõtteid avaldab sel teemal viiuldaja Mari Targo. Lisaks on saates ka valik muusikauudiseid, head kuulamist. Sülgaja. Läti ooperi ja balletiteatri viimasest suurejoonelisest külaliskäigust Tallinna möödas 20 aastat. Möödunud nädalal toimus aga esmakordselt kahe naaberriigiooperimajadega täpselt samaaegne lavade ja majade vahetamine. Nii leidsid Tallinnas aset Läti rahvusooperi külalisetendused. Kahe balleti kõrval näitasid lätlased oma lavastusi Putšiini, madam pater flayst ning Tšaikovski Jevgeni Oneginit, mida külastas Tiiule evalt. Kohtumine kahe Läti rahvusooperietendusega Meie Estonia teatrisaalis. Tõsi, taas meelde, et üsna meie külje all on suurepärased lauljad, muusikud ja erksad kontseptuaalsed mõttemallid. On varemgi juttu olnud sellest, et lätlasi on päris mitu korda rohkem kui neid ja seega valikud kunsti vallas märksa rikkalikumad. Kuid kui rääkida laulukunstist, milles neil on juba päris pikki aastaid muljetavaldavalt ühtse Credoga laulukool valitsevaks olnud on veel üks oluline tegur minu meelest see on temperament mis lisab üpris olulist vürtsi. Kõigesse, mis laval sünnib ei pea ennast veel vanaks, kuid võin öelda, et olen küllalt kaua elanud. Pean tunnistama ju, et see nii on kui minu selektiivne mälu on säilitanud väga eredad mälestused. 1945. aasta madam panterclarist Estonia teatris. Mäletan end lohutamatult nutmas etenduse lõppedes ja kui siis ema käekõrval siirdusime lavatagustesse labürint idesse. Sest minu isa oli teatri orkestri kant ning järjekordse ukse avanedes seisis minu ees täiesti elus pater flai Elsa maasiku näol siis seda rõõmu lahvatust ja karjatus. Tädi, sa oled ju elus, ei unustama surmani. Sellele mälestusele aga on andnud kindla helikaasluse lauljanna sillerdab hääl mis oma eripäraga on jäänud kordumatuks ja tasub meeles pidada, et meie lauljanna külalisesinemisi Läti ooperis tolles ajas väga oodatud. Putšiini Madam Butterfly on jäänud kindlasti üheks minu lemmikutest selle helilooja varasalvest. Ja mitte ainult see, et tõenäoliselt see on üksgeniaalsemaid oopereid üldse, mis loodud vaid ka seetõttu, et minu kui laulja ja pedagoogi teel on ta olnud märgiline. Ja võin vist päris julgelt väita, et tunnen end selles materjalis üsna koduselt. Estonia laval on laulnud läbi aegade väga suurepäraste häälte ja rolli kontseptidega lauljanna seda partiid kuid pean siiani ületamata üks elamust just jälle Riia ooperis 1965. aastal kus küll sama lavastus ja pingertoni osatäitja olid kuidagi väga luitunud ja staatilised, kuid peategelast laulis Metropolitan Opera tõusev staar, 25 aastane Teresa straatas ja Sharplesi rollis oli Georg Ots. Võtsin mad vastu kutse etendusi kuulama minna vastandlike tunnetega. Ühest küljest pelutas nii vana lavastuse soojas hoidmise fenomen ning meie teatrisaalide äärmiselt erinev akustiline olukord. Kuid samas ootus kohtuda heade lauljatega ja võib-olla ka uute nimedega. Laulumaailmas kutsus. Olen viimastel aastatel külastanud Riia ooperit päris mitmel korral ja nautinud selle akustikat ja lauljaid Verdi Iida, Putšiini, Tosca, Masniverter Horestovskija, hilja romansi õhtu ja näinud ka 2009. aastal Saaremaa ooperipäevadel Wagneri Lendava hollandlase. Kuulnud sellest teatrist välja kasvanud suurtele maailma lavadele siirdunud Inesega Aleksander Antoniengut, Elina garandschet, Solarowaitset arman silingsid. Seega oman vist mõningat pilti sellest ooperist. Istusin Putšiini patriarh etendusel seekord Estonia saali viimases reas ja seega parimas akustilises paigas. Siia kandusid hästi koolitatud hääled oma loomulikus vääringus ja ei toimunud orkestri katmist, mis on kahjuks selle saali esimeses pooles sagedane. Et see tõsiasi pole minu foobia, sain kinnitust Uneegini etendusel. Lauljad olid pater Clayst tõesti igas mõttes head ja seda viimse väike rollini. Olin esialgu kurb, et peaosas lubatud Asmicryngorjani asemel figureeris täiesti tundmatu nimi. Lootsin, et kohtumine viimaselt Klaudia Taevi konkursil unustamatu mulje jätnud lauljannaga kujuneb põnevaks elamuseks. Aga taas kogesin, kui väärad on eelarvamused. Tänane vokaalmaailm on tulvil dusi. Alexandra Kaczyński Poolast oli kui veeliilia, mis lummab ja sädeleb erinevate valguste paistel. Värvide ja dünaamikate rohkus, pieteeditundega, dramatism, liigutuste graatsia ja kõik see oli nii silmale kui kõrvale nauding. Mul on õnn olnud viibida intressionisti Claude Monet aias Lääne-Prantsusmaal Šiverniis, kuhu kunstnik rajas kõige muu hunnitu hulgas ka jaapani stiilis kaarja sillaga, tiigi, kus ujumas mitmetes värvitoonides veeliiliad ja oma majja on ta seintele pannud jaapani kunstnike krabüürid. Milliseid Ta kollektsioneeris juba 1871.-st aastast alates, mil viibis Jaapanis tehes nende loojad Euroopas tuntuks ja kollektsionääride ihaldusobjektiks. Seega kujundas, mõjutas mone 19. sajandi lõpus paljude euroopa kunstnike maitset kõige jaapanipärase mõistmisel. Jaa, jaapani turistid käivad selles paigas tänase taevani nagu pühamus. Vaadates Riia ooperilavastuse taastatud kujundust, stsenograafia Valmanis, kostüümid, pasternaka ning pater fleeesse sukki, liikumisi, näis, et kõik see oli omas ajas inspireeritud. Just neist krabüüridest toodi Riiasse ooper lavale vaid 11 pärast esietendust las skaalas. Ja kuigi esialgu Putšiini tellis libreto David Belaskult Ameerika kirjaniku John luterlongi jutustuse järgi ning suur osa muusikast on loodud Ameerika pinnal viibides pöördus ta siiski lõpuks oma vanade kaaslaste Josepped ja koosa ja Lovisiilika poole, kes olid Laboeemijad. Oska Libretistid olnud. Poolsete repliikidega klaviiris on Putšiini andnud väga selged vihjed jaapani kommetele olmele. Lavastajate tõlkijate jaoks on olnud läbi aegade vaidlusobjektiks kaks versiooni sellest ooperist nimelt pärast esietendust la skaalas veebruaris 1904 on teinud autor muudatustega variandi 1907. aastal. Tulemuseks on tekstis sotsiaalse probleemistiku pehmenemine ja võib-olla seega ka pealiskaudsemaks muutunud teose veristlik olemus. Kuid samas tänu uuele variandile on olemas meil nüüd teise vaatuse laabemulmi nooris aaria keedumaa. Tere. Milline annab muusikalises emotsionaalses plaanis ooperile suure lisaväärtuse? Tenori rolli selles ooperis on lahendatud mitmeti, kui tundub, et Putšiini on soovinud siiski, et suure laeva Abraham Lincolni kapten, kes ilmselt esialgu läheb kergemeelselt vastu põnevale ja erutava seiklusele saab siiski lummatud viieteist- aastase jaapanlanna hardast naiivsest imetlusest ja siirast armastusest. Ja nii seda rolli esitatigi sellel õhtul olnud ülevoolavat erootilist kirge, kuid nautisin, kuivõrd suveräänset istus tenorihääl esimeses vaatuses pidevas üleminekuregistris ja kuivõrd lennukad olid saali saadetud. Kõrged Siibem olid täis mänguga, nii meloodiate kui emotsioonide poolest on Madame Butterfly kõik ansamblid nii pinkertoni ja Ameerika konsuli šarblassi, pingerdunija, pater, flai duetid, esimeses vaatuses potefleia Suzukist stseeni teises vaatuses ning kolmanda vaatuse ansambel finaali eel. Kõik need kõlasid veenvalt ja kaasahaaravalt. Nii Suzuki metso, Olga Jakovliva pingerton, tenor Andris Ludviks Varblas baritoni jaanis Apeneis. Kõik olid väärilised partnerid Kaczynskale. Loomulikult ei sünniooperietendusel midagi orkestrite dirigendid. Ka siin valitses harmoonia, soolade maitsekas musikaalsus ja dirigent Martinis. Osolin tundub olema eriti sensitiivne, lauljate suhtes. Oldi ühtses hingamises ja eriti võlusid Kaczyński, fermaatide ja fileeringute sünkroonsus. Pühapäeval, 23. jaanuaril kuuldud Tšaikovski Jevgeni Oneginit pakkus väga põnevaid elamusi ja ärgitas erinevaid emotsioone ja mõtteid. Kuna ka selle ooperiga olen juba konservatooriumi päevilt ülilähedastes suhetes olnud ja tean peast pikki lõike Puškini poeemist siis minu kuulamine vaatamine erineb kindlasti publiku enamusest. Kuid kuna mul on õnneks säilinud just see inimloomuse lapsemeelsus, millest on rääkinud viimasel ajal nii rohutavalt Jaan Kaplinski siis kuulasin, vaatasin suurima huviga, mida pakkuda tuntakse lavastajat Andrei jagars, kes on ka Riia ooperi direktor 1996.-st aastast alates, kes on olnud aastaid näitleja ja see on andnud talle ilmselt suure privileegi töös rollide lahti muukimisega. Ta on lavastanud terve rea oopereid, nii oma kui välislavadel. Eesriide avanedes lummas ootamatu valgusküllus, mis tungis läbi maast laeni ulatuvate külgakende ja tagafoonis liikuvate okstega hiiglaslikud pargipuud lõid Tšaikovski-le Puškini-le nii omast atmosfääri, mille keskmeks Tatjana, tema olemus, nukrus, unistamine ja loodusest lohutust otsiv üksik lane. Katrina Neiburga videoinstallatsioonid on meelde jäänud juba lendavast hollandlasest Saaremaal ja taas pean tunnistama, et see sobis mulle ka siin absoluutselt. Kui võib tekitada küsida tegevusi, avas stseeni asetamine suurele voodile, kus valitseb valge värv siis lõpus stseeni samasse interjööri toomine andis mulle vastuse. Igale vaatajale jäägu tema fantaasia õigus. Minule tundus filosoofiline kontsept meie algus ja lõpp on kõigil sama. Iseküsimus, kas mulle sobis kostüümikunstniku värvigamma ja tegu moodide valik. Kuid kuna kogu tegevus on toodud tänasesse päeva, vast on tahetud rõhutada masstoodangu massiinimese sisulist hallust. Vaimukad olid viited Puškini teksti nüanssidele omas ajas nii tabuks peetud Tatjana erootikasugemetega unenägu karust kes ta enda omandiks kuulutab ning viimase vaatuse foonil kujutatud Neeva jõel vetesse ilmuv suur laevaajal miljoneegin kurdata kõikjal saatva igavuse üle ning väidab end olevat kui Chatski, kes sattunud laevalt otse ballile. See oli tegelane Gryboeedowi näidendist häda mõistuse pärast. Need reisijad muidugi eeldavad vaate lugemust ja siinjuures julgengi viidata, et meie gümnasistidele oleks Betti Alveri suurepärane Tõlge sellest poeemist ja kommentaarid väga harivaks lugemiseks. Ja nüüd siis lauljatest Tatjana laarina rolli laulnud Aira Ruurane on taas üksi juveel Riia ooperis taluv, huvitav, mahlane ja suure energiaga hääl. Milline suutis ainsana suurte orkestri tuttide puhul, ent ka meie saali keskpaigas maksma panna. Istusin seekord üheksandas reas. Tema dramatis ja lüürika paistavad olema piirideta. Võib-olla oodanuks viimases vaatuses enamat küpse naise väärikust. Kuid siiski meeldis tema kirg. Ja muidugi vokaalne käsitlus. Oneegini rollis oli madaam paterlaist tuttav jaanis atenis ja tema oneegin oli resik Neerunud, ehtne Bayrunihhailt Harold. Kuid mulle jäi vajaka siiski tändilikkusest sellest tänases mõistes moekutist, millest Puškini ohtralt pestab. Võib-olla on see kostüümikunstniku ja lavastaja taotluslik kontseptsioon näha inimest kogu oma egoismist väiksemana selles universumis. Küll aga meeldis appenisi kõlakultuur ja fraseerimine ning kirg viimases vaatuses. Tema lüüriline bariton pakkus kuulajale kogu värvi balletti, mis tema võimuses. Kelmikas oli ühe teatrikülastaja repliik vaheajal. Naised on läbi ajastute valedesse meestesse armunud. Äärmiselt sümpaatseks, laulis ja mängis Lenski rolli Viesturs Jansons. Lüüriline, kuid mitte imalalt magus tenorihääl ning kurbust tekitav üksiklane hinge puurivalt. Nukker oli duellis stseeni aaria kuhu on kadunud kõik ning väga muljetavaldav lavapilt. Koosluses videoga suures tühjuses üksik tänavavalgusti. Ja taamal kuskile kihutavad autode tuled. Ootamatu oli selle stseeni lahendus pärast kõhklevaid mõtteid kas mitte leppida ja siiski jäädes eitavale otsusele liikus Lenski abitult ette sirutatud käega relv käes. Nagu soovides lepitust, tapab oneegin sõbra lähilasuga. Seega otsene mõrv, mis on andnud lavastajale kätte fantastilise variandi viimase vaatuse Poloneesi lahenduseks. Taustal liigub kõrgseltskond, kes ilmselt tulnud raamatu presentatsioonil. Ta Dianast on saanud kuulus kirjanik ning ees plaanis unes hinge vaevades vähkre oneegin. Ka sellel õhtul oli lauljate koosseis igati väärikas ning muljetavaldav oli koori kõla. Eelpool jutuks olnud viimase vaatuse lahendusele lisandusid vaimukad lavastaja leiud, rahvas, stseenid, esimese vaatuse laarina sünnipäev ja teise vaatuse Tatjana nimepäev. Dirigent oli Aivar laks tiga ära kelle fraseerimine oli loogiline ja ei laskunud kuskil liigsesse sentimenti. Orkestrist sai sellel etendusel erilist naudingut tšellorühmalt ja inglisse arvelt. Kuna istusin saali keskele, siis ei julge öelda, kas dirigendi võimuses oleks olnud tutikohtades enam diferentsi otsida. Siis nii mõndagi läks nüanssidest ja tekstist kaduma. Aga mis teha, kui ollakse harjunud Riias selleks määratud ooperimaja akustikaga? Oli dispuuti järgitav lavastus, kuid igal juhul äärmiselt huvitav. Ta kõneles Tiiu ülevalt Rahvusooper Estonia külastas möödunud nädalal Läti ooperimaja, mille suurel laval anti viis etendust. Balleti kolm musketäri ja metshaldjas ning ooperit Cosi fan tutte armastus kolme apelsini vastu. Meie kolleeg Lätis klassikaraadiost ilgauguste oli nõus tagasisidet seal toimunud eestlaste esinemisest andma ning ka publiku ning vaatlejate arvamust vahendama. Küsisin il kaugustelt, esiteks, et milliseid etendusi temal õnnestus näha. Käisin vaatamas Wolfgang Amadeus Mozarti ooperit Cosi fan tutte ja nägin publiku väga üllatunud reaktsiooni, kui eesriie avanes, panna ooper raamidesse. See oli nii lihtne, ent samaaegselt nõnda ebatavaline võte mis muutus publiku põhiliseks aruteluteemaks ooperivaheajal. Kuid olen kohtunud ka paljude inimeste ja asjatundjad tega, kes külastasid peale eelpool mainitud meil ka ooperit, armastus kolme apelsini vastu ning ballete, nii et ma saan jagada ka nende muljeid. Niisiis arvavad siinsed külastajad, et Mozarti Cosi fan, tutte oli imeline ning see on hea näide sellest, kuidas eestlased suudavad minimalistlike ja päris lihtsate vahenditega tekitada väga mõjuvaid efekte. Tänapäeval on ju väga moodne kujutada klassikuid kaasaegses võtmes kuid vastupidiselt sellele armaniseerusid siin nähtud lavastuses muusikat ka lavakujundus ja kostüümid omavahel väga hästi. Vaatajad rõhutasid, et selles lavastuses polnud laval midagi ebavajalikku ning et tegemist oli austava kummardusega Mozartile, kes solistide ja orkestri osas on eriliselt nõudlik. Samuti oli teatraalsus väga hea. Tahaksin kiita kõiki soliste, kes olid lihtsalt vapustavad. Tegemist oli väga kõrgekvaliteetse meeskonnaga, mitte niivõrd üksikutest paaridega. Väga head olid Ailassoni, Helen Lokuta, Rauno jälk, Oliver Kuusik, Mart Laur ja Janne Ševtšenko. Nad esinesid väga hästi ja neil oli väga hea teatraalne anne, samuti oli põnev ja kaasakiskuv näha seda, kuidas nad laval tekkinud olukordi eeskätt seda suurt üllatust lahendasid. Samuti oli imetlusväärne see, kuidas meie suur lava nii kergesti omaks võeti ja millele aitasid kaasa loomulikult need suured raamid. Mis puudutab asjatundjate arvamust, siis tooksin välja Lauma Melleni retsensiooni, milles ta kirjutas, et rahvus Estonia produktsioonide võtmesõnadeks on küpsus ja suuremeelsus ning et Rahvusooper Estonia demonstreerib avatud uste poliitikat ka Mitmekesise repertuaari suhtes. Samuti Rahvusooper Estonia häbelik esitlemaks presentatsioonidest tähtsate staaride asemel oma ooperikompanii ulatust, mille heaks näiteks oli ooper armastus kolme apelsini vastu. Samuti kirjutab Lauma Mellena ooperit Cosi fan tutte kohta, et see näitab, kui nii-öelda teaduslikult peadirigent Arvo Volmer töötab orkestri solistidega ning toob esile väga täpselt artikuleeritud rütmi ja harmooniat, mis on just Mozarti muusikale vajalikud kvaliteedid. Mis puudutab publiku reageeringuid, siis olid need erakordselt positiivsed mees osatäitjate suhtes. Taas kord toon esile Mart Lauri, kelle mängitud kokatari roll oli lihtsalt vapustav. Samas kui Rauno L võlusama komöödia liku kaasaelamisega. Ning kui rääkida lüürilise stsenarist Oliver kuusikust, siis tema on tõeline leid sellise duaariaks kuusiku väga säravast ja selgest häälest õhkub samaaegselt tohutult soojust, vahendab ilgauguste Etti kuulajat. Arvamusi. Ilgauguste ise aga ühineb samuti meie lauljate kiitmisel. Sügava mulje jätsid temalegi nii kolme naislaulja kui meeslaulja hääled ja neist moodustunud ansamblid. Oli huvitav, et armastust kolme apelsini vastu käis vaatamas ka Läti kultuuriminister särmid Eller, tee, keda Läti klassikaraadiokolleeg ilgaga intervjueeris. Ellerte ütleb, et meie kultuuriga tegelemine on väga tänuväärne sest just nii saame laiendada oma kultuurivälja ning viia seeläbi elukvaliteeti kõrgemale tasemele. Ooperit armastus apelsini vastu kommenteerib Läti kultuuriminister. Järgnevalt. Imeline muusika ja luksuslik lavastus. Natuke hull ja pöörane, sürrealistlik ning kohati segadusse ajav. Kuid kunst on kunst ja siin ei ole vaja seletada iga detaili. See ooper tõstab tuju, selgitab Läti kultuuriminister. Sarmidel äärde. Läti klassikaraadiokolleeg ilga jagab muljeid ka Estonia rahvusooperi balletietendustel. Intervjuust balletietenduste vaatlejad taibata Einar Rowidžaga näeb, et Eesti ballett on lätlaste jaoks veel tundmatu mistõttu oligi nende kahe balletietenduse näol hea võimalus selle tundmaõppimiseks. Peenar Aaviksoo ütleb, et kahjuks ei saanud me seekord näha küll Eesti kaasaegset ilmselt balleti, mis on alati olnud väga piltlik ja arendatud žanr. Kui aga rääkida konkreetselt kolmest kätärist, siis see ballett rahuldas nii publikut kui ka eksperte. See oli ballett, mis sisaldas väga kaasaegseid või väga keerulisi elemente kuid etenduse põhisõnum oli kergesti jälgitav lugu. Balletilavastuse kõige positiivsemate külgedena nägi peenar. Aabits on mitmeid väga huvitavaid ja kiiresti vahelduvad stseen. Samas kui ehk oleks võinud väga värvikad nii kõrval rohkem esile tõsta kolme musketäri tegelaskujusid. Metshaldjat pidas peenar ohvitša suurepäraseks väga kõrgetasemelise, eks etenduseks, mis nõuabki. On see tehnikat ning väga plastilisi käsi. Nimetatud elemendid olid aga etenduses kõik kenasti olemas, ütleb peenar. Ohvitša tantsijatest tõi peenorovitša esile Sergei Upkin ikk ja Andred, kelle tants oli tehniliselt väga puhas. Eeskätt Eve Andre esitusest õhkus kergust ja lendlevust. Kuidas suhtub ilgauguste taolistesse vahetus projektidesse nagu äsja toimunud Eesti ja Läti rahvusooperite külalisetendused on need vajalikud? Jah, ma arvan, et need on vajalikud ja usun, et kõik inimesed mõtlevad nagu mina ütleb julga kustu ja lisab, et see vahetusprojekt oli tõeliselt ulatuslik ning Eesti rahvusooperietenduste vastu oli väga suur huvi. Kõik viis etendust Lätis olid välja müüdud ning publikvitis Eesti külalised väga südamlikult vastu. Väga piltlik oli ka rahvusooperis hoone direktori härra Aivar Mäe pressikonverentsil tehtud nali, et peaksime selle nädala jooksul nimetama Läti ooperimaja ümber hoopis Estonia rahvusooperis. Läti rahvusooperi koduleheküljel pandi välja ka pildigalerii sellest, mis toimub parajasti eesriide taga sellest, kuidas eestlaste riided on vallutanud koridorid. Näiteks pilt ID-kaardikontrollist, mille all seisavad read. Lätlased õppisid sel nädalal rohkem sõnu kui ainult tere. Tere vaid ka, et nimi tähendab nii eesti kui läti keeles sama asja. Eesti baleriini tüdrukud olid paigutatud tubadesse, kus tavaliselt viibivad läti bassid-baritonid. Nii et seda pildigaleriid sellest, kuidas eestlased tulid, lähti rahvusooperisse oli jälgida ääretult huvitav ja publiku huvi kogu asja vastu suur. Seega ma arvan, et kõigil oli, see läheb vahetusprojekti üle. Hea meel ütleb hiilga kuste. Tundub, et lätlased on väga kultuurne rahvas ja armastavad käia nii kontsertidel kui ooperis. Mida tähendab ooper lätlastele? Elga, kus ta muutub selle küsimuse peale lausa sõnatuks ja ütleb, et see tähendab kõike. Lätlased armastavad tegelikult ka väga palju sõnateatrietendusi ja ooper on sümbioos nii muusikast kui teatrist koos. Me oleme väga suured ooperiarmastajad siin Lätis. Operi maja on alati ülerahvastatud ning piletid pikalt ette välja müüdud. Me ootame tegelikult õige pea küll, aga leedu ooperit. Ja kuigi tihtipeale lähevad siinsed tõelised ooperigurmaanid etendusi vaatama Saksamaale, Austriasse, Itaaliasse, siis unustame kahjuks selle, et ka siinsamas, meie lähedal, meie naabrite juures Tallinnas ja Vilniuses pakutakse ooperipublikule väga huvitavat vaatemängu. See vahetusprogramm oli just hea meeldetuletus ja näide sellest. Ütleb Läti klassikaraadio toimetaja ilga Auguste. Siinkohal kuulame ka mõningaid mõtteid otse ooperimaja külastanud publiku seast. Küsimusele, kas nägite Mozarti Cosi fan tutte, et esmakordselt aastas üks kahest intervjueeritavast kuule jah, ja meeldis väga ning teine ütleb, et ta oli küll näinud seda ooperit pisut kaasaeg samas lavastuses ka varem, kuid talle meeldis siin nähtu väga ning lisab. Naisrollid olid suurepäraselt teostatud. Suurepärased hääled ja lavakujundus, samas kui teine kuule ütleb, et nautis Cosi fan tutte juures just seda, et sa polnud toodud kaasaega. Mõnikord osutub väga väsitavaks ning leiab, et on tõeline avastus, asetada ooper raamidesse. See on tõepoolest muljetavaldav ning hea näide eestlaste minimalismist, millega saavutada häid efekte. Samas kui teine kaaslane vaidleb vastu. Realistlik? Ei, mulle tundus, et tegemist oli hoopis väga luksusliku lavastusega. Idee panna ooper pildiraami on tõesti väga ilus formaat on Estonia rahvusooperilavastust Mozarti Cosi fan tutte vaatamas käinud läti kuulajad. Kadri-Ann Sumera andis sel kolmapäeval kontserdi Tartu Ülikooli aula valgel klaveril kontserti, maskid käis kuulamas Pille Taniloo. 26. jaanuaril andis Tartu Ülikooli aulas soolokontserdipianist Kadri-Ann Sumera. Kadri-Ann Sumera-st on saanud tartlane aastast 2007, mil ta asus tööle Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli. Sellest ajast alates on ta aktiivselt lülitunud Tartu muusikaellu, seda nii solisti kui ansambli Stina. Tundes teda kui suurepärase ettevalmistusega pianisti, kel taskus Kölni muusikakõrgkoolis Arbo valdmaa juures omandatud magistridiplom ei olnud kontserdile minnes kahtlustki, et õhtu tuleb põnev ja elamusterikas. Kava algaski väikese väljakutsega publikule. Kõlasid Karal Shimonovski kolm pala Shere saad narri tants ja Don Juani Serena tsüklist maskid. Chimanovski klaverimuusikat vähemalt viimasel ajal oleks Eestis avalikult mängitud. Tundub, et selle põhjuseks on helilooja väga komplitseeritud klaverifaktuur ja kõrged tehnilised nõudmised mängijale. Kadri-Ann Sumera meisterliku esituse toel tekkis põnev impressionistliku kõlapildi ja hilisromantilise Ekspressiivse dramaatika süntees. Kõlavärvide mitmekesisus oli aluseks põnevatele karakteritel muusikas. Loodan, et Kadri-Ann, Sumera kui Tartu uue muusika ansambli asutajaliige jätkab seda omamoodi valgustusliku tegevust vähem tuntud, ent vägagi huvipakkuva muusika kuulajateni toomisel. Seevastu kavas Järgmistena kõlanud Frederic Chopini ballaad g-moll oopus 23 ja Polones fism loobus. 44 on pianistide püsirepertuaari kuuluvad teosed kus on üsna raske millegi päris uudsega üllatada. Kadri-Ann Sumera esituse puhul meeldis eelkõige teostajad dramaturgi line terviklikkus. Pianisti inspireeris šopääni muusikas pigem selle nooruslik taltsutamatu õhin kui vaoshoitud kurbus. Kontserdi teises pooles esitatud Franz Schuberti neli eks promdi oopus 142 lisasid palju uusi nüansse. Kadri-Ann Sumera interpredinatuuri. Minu jaoks oli pianist hästi tabanud tasakaalu Schuberti muusikas valitseva kahe äärmusliku pooluse vahel pakkudes sinna vahele veel hulgaliselt meeleolude pooltoone. Muusikaline koogika oli delikaatne, pisut vaoshoitud, lüürika loomulik ja ülepingutamata. See muusika sobis ideaalselt ülikooli aula akustika, see nagu ka poeetiliselt ja samas rõõmsa kergusega mängitud lisapalad. Franz Schuberti kuus saksa tantsu. Kadri-Ann Sumera kontsert, maskid toimub taas esmaspäeval Tallinnas Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis. Hiljuti komplekteerida Youtube'i sümfooniaorkester uue koosseisu eelolevaks projektiks, mille raames esinetakse madildilson Toomas juhatusel 20. märtsil Sydney ooperimajas. Ja kuidas selline Youtube'i nimeline sümfooniaorkester toimib ja kas eestlastel ka sinna asja on, selle palusin kommenteerima siia klassikaraadio stuudiosse Music eksport Estonia ehk siis Eesti muusika ekspordiorganisatsiooni töötaja Juko, Mart külari. Võib-olla kõigepealt peaks mõne sõnaga täpsustama, et mida see tähendab üldse Youtube'i sümfooniaorkester, et tegelikult see kasutab ära kõige kaasaegsemaid võimalusi selleks, et ette mängida ja põhimõtteliselt Youtube'is sümfooniaorkestri põhimõte on see, et ta komplekteeritakse siis Online videote baasil ja üle maailma, kes iganes võib ette mängida ja siis tehakse valik ja komplekteeritakse sümfooniaorkester. Ja mina leian, et igasugune innovatsioon on kindlasti teretulnud. Et klassikaline muusika õnneks ta oma olemuselt juba sisaldab endas mingeid pikemaid Tartus sügavamaid, selliseid inimeseks olemise juurde kuuluvaid, samuti väärtusi, aga kui aeg muutub, siis vaieldamatult tulevad uued vormid ja võimalused. Ja minu meelest Youtube'i sümfooniaorkestri algatus on üks selline väga-väga teretulnud uuendus. Mis selle eesmärk võiks olla, või otstarvet, kas ongi see, et tuua seda uut joont klassikalisse muusikasse, kaasata noori? See on kindlasti üks nendest, aga põhimõtteliselt on selge, et tehnoloogia areng on alati eespool igasugu seadustest ja nii-öelda formaalsest korraldusest ja selge on see, et tänapäeval kõik kasutavad Youtube'i nii klassikalised muusikud, popmuusikud, see on see, kus nad elavad ja seal on kõik olemas mida ta kultiveerib ühest küljest kitsamalt, aga eesmärki, mida te nimetasite, aga teiseks on seal palju nagu laiem mõte, palju laiemad eesmärgid. Võiks öelda, et me elame järjest Meritud vaatlikumas ühiskonnas, mis tähendab seda, et ei vaadata enam. Kas sa oled mees või naine, kas sa oled musta või valgenahaline, oled asiaat, vaid küsimus on selles, mida sa teha oskad, mis su talent on. Ja minu meelest selline projekt kultiveerib hästi selliseid inimeseks olemisele omaseid ja ütleme ka tolerantsuse ja globaliseerumise seotud väärtusi. Et me elame ühes suures maailmas, kus me erinevates paikades armastame klassikalist muusikat ja siis me saame kokku tulla ükskõik milline meie taust, et küsimus on selles lihtsalt, kuidas me seda teeme, kui hästi me seda teeme. Ja selles mõttes ta kannab selliseid sügavamaid väärtusi. See projekt Teatud mõttes ja siis ka kindlasti laiendab muusikute võimalusi on seni. Otse loomulikult, et tegelikult tänapäeval ma ei usu, et sul on võimalik olla selline tuntud ja tipptasemel muusikusele endasse tõmbunud ja harjutad kuskil üksinda. Et see avardab iga muusiku pilti sellest nagu laiemast kontekstist, mis ümbritseb tema seda muusikategemist. Ja tänapäeval ei tähenda see seda, et sa puutud teiste oma kooli üliõpilaste kokku, vaid puutudki kokku teise mandri üliõpilastega. Ja loomulikult see avardab võimalusi, sest ta orienteerub selles suuremas muusikamaailmas. See esimese aasta projekt toimus New Yorgi karnegi hoolis. No see on siis maailma maineka maid, saale, eks ju. Ja see Maicel Silson Soomes siis ütles seal intervjuus, panin tähele, et et vana nali, kuidas saada karnegi, hooli küsida, et noh, harjuta, harjuta, harjuta, aga nüüd ütles, et upload, upload, upload ehk siis laadi oma muusika videosid üles, niisat karnegi, hooli. Et loomulikult see annab võimalusi neile, kes seal osalevad. Kas võiks spekuleerida ka siin sel teemal, et näiteks teised orkestrid võiksid sellist meetodit üle võtta või et kas võiks levida edasi siit Youtube'ist välja past? Teatud mõttes see ongi levinud, sest praegu ma ei tea Ameerika orkestrit, kes ei võimaldaks otseülekandeid või ei müüks pileteid oma kontsertidele, nii et onlain ülekannetele, aga samal ajal see vorm on ikkagi projektipõhine ja seal on valdavalt amatöörmuusikud, mitte professionaalsed. Ta on nagu iga teise projekti orkestri puhul, et huvitav, innovaatiline kogemus, aga kui tahta ikkagi püsivad koosseisu kvaliteeti tõsta ja hoida ja tõesti töötada orkestriga et siis on vaja ikkagi püsikoosseisu. Ma arvan, et väga huvitav, et selline võimalus kõrvale tuli, aga ma arvan, et traditsiooniline versiooniga vara Aga milliseid võiksidki olla siis need nii-öelda eelised Youtube'i sümfooniaorkestrile võrreldes mõne sellise traditsioonilise toimiva sümfooniaorkestriga ka projekti sümfooniat? Youtube on faktiliselt see keskkond, kus inimesed elavad, et seal ettemängimise voorusid, vaadati vist juba 15 miljonit korda. Ühesõnaga see juurdepääs ja see muusika jõudmine reaalselt kuulajani on Youtube'is palju avaram. Räägime traditsioonilisest kontserdisaalist, et seal ikkagi võib-olla valdav kuvand on see, et seal on ülikondades inimesed, ma pean seal istuma vaikselt ja tasakesi Youtube'is seda ei ole. Sa võid ükskõik kus, ükskõik kellega, ükskõik millal seda kuulata. Ja, ja selles mõttes ta ületab kindlasti need traditsioonilised barjäärid, mis võib-olla on eriti noorte ja sellise klassikalise muusika kontserdi vahel. Aga miinused, tähendab, see on sama võramis plussid, et projektiorkestrile on nii plusse kui miinuseid. Nii ta on. Aga kas teie olete teadlik ka sellest, et kas mõni eestlane on sinna pürginud või võiksid eestlased seda võimalust ära kasutada? Ausalt öeldes ma ei ole kursis, kas sinna pürgitest siin oli väga palju tahtjaid üle maailma. Aga loomulikult võiksid, et eriti klassikalise muusika osas hästi selliste uuendusmeelsete lähenemiste poolt, mida avatum ja, ja mida rohkem globaalset mõõdet mida rohkem inimesed oskavad, nagu näha, et nad kuuluvad suurde muusikapilti ja see, mis nad siin võib-olla kuskil klassis harjutavad, et see on üks osa sellest suurest maailma muusikapildist. Ja see on minu meelest väga oluline ja ma arvan, et eestlased võiksid vägagi kasutada kõiki võimalusi, mis neil on nii-öelda pääseda sinna suurele areenile. Aitäh selle mõtteavalduse eest. Juka Mart Kõlar ja nüüd mul ongi hea võimalus jätkata Youtube'i sümfooniaorkestri teemat ja ma küsin noorelt orkestri andilt juba tegelikult päris palju siin Eesti muusikamaastikul tegev olnud orkestrantide viiuldajad Mari targalt, et kas sina oled kuulnud Youtube'i sümfooniaorkestrist varem või on sinu tutvusringkonnas sellest juttu olnud, olen kuulnud sellest tõesti väga põgusalt esimest korda tegelikult eelmisel aastal, enne kui nende esimene kokkusaamine toimus ja siis nüüd sellel aastal siis vaatasin ka natukene neid uusi kandidaate. Aga mida sa arvad sellest ettevõtmisest kui sellisest? No see on kindlasti omamoodi väga huvitav, kindlasti siukse olulise jooniga tegelikult isegi, sest et erinevalt teistest orkestrites võivad sinna kandideerida täiesti ükskõik kes, et ei pea olema selleks mõne akadeemia üliõpilane, et sa võid olla harrastaja, kes iganes, et kandidaate sealt kedagi ukse pealt tagasi lükata. Et just see selline laiahaardelisus. Ja samas on see, et väga paljud inimesed, kes tõesti ei ole profid, nad tahavad ennast proovile panna. Ja hästi tore on see, et seoses selle videoga, mis sa peavad esitama Nad, saavad kindlasti ennast arendada vaadata ennast sealt ideo pealt niimoodi. Kas sa ei karda, et näiteks just võidki olla tegemist liiga suure Amatöörlasega? No vaadates neid kandidaate, kes lõpuks välja valiti, on näha, et seal on ikka tohutu töö tehtud. Mul pole muidugi õrna aimu, kui palju neid kandidaate oli, aga see oli kindlasti meeletu kogus ja et seal on tehtud suur töö, et need välja selekteerida. Aga tõesti, vaatasin seal viivaldajate sektsiooni nii-öelda ja ainult väga, väga head, et see on ikka väga kõrge tase, mis nad on välja valinud, aga et kindlasti on seal ka vastupidi väga madalat taset, aga ikkagi tore, kui kõik saavad proovida. Et ja veel eriti mõnusat oma kodus, et sa ei pea isegi lennupiletitele raha kulutama, Todissonile sõita, tekkis sõlga soov, nagu, et miks mitte proovida järgmisel korral. Ma isegi korraks mõtlesin selle peale, aga mingis mõttes jällegi tekib nagu niisugune küsimus, et kui väga ma soovin ennast seal Youtube'is afišeerida, et mingis mõttes on see kindlasti väga hea reklaam, aga teisest küljest, kui siis on ka tulvil väga-väga paljudest väga-väga headest mängijatest, see pilt läheb ikkagi lõpuks nii kirjuks, et kõige parema meelega lülitad arvuti välja. Lähed metsalinnulaulu kuulama. Et selline eestlaslik tagasihoidlikkus läheb sinna, sall ei tea, võib-olla seda ka, aga aga kes teab, sest et mingis mõttes on see tõesti ülimugav ja miks mitte proovida, siis ta tõesti siis on ka teine külg jällegi, et kuna neid kandidaate on seal nii palju, siis vaevalt keegi sealt üles leiab ja väga tahab seal hinnata või kritiseerida, et kui leiab, siis loodetavasti positiivselt. Aga kas sinu tutvusringkonnas ei ole olnud kellelegil soovi pürgida Youtube'i sümfooniaorkestrisse? Mul pole mitte kellegagi sellest organisatsioonist varem isegi juttu olnud, et tõesti ise Youtube'is natuke ringi käies olen sinna peale sattunud, aga et ei ole mitte kellelegi rääkinud, nüüd küsisin mõne inimese käest, kes ei tea sellest midagi, et see ilmselt on üsna ameerikakeskne, et ma ei ole küll uurinud täpselt, aga samas oli näha, et siin on väga palju tähtsaid organisatsioone veel kaasa haaratud või siis noh, koostööpartnereid näiteks Berliini Filharmoonikute, mis on ikkagi väga kõva tase, et seal on kindlasti nii suured rahad taga, et me ei kujuta ettegi. Ja ma nägin ka mingist videoklipis seal nende kõige üllam eesmärk on maailma rahu, et ühendada kõik rahvused, aga noh, praegu veel päris kõike seal ilmselt ei ole. Aitäh mari targa sel ajal hida kommentaari eest. Sel teisipäeval tegi Londoni kuninglikus muusikakolledžis õppiv noor eesti viiuldaja Mari Poll kaasa kolledži kammermuusika kontserdil. Piha aher on ehk siis raudse eesriide taga, millega tähistatakse 20 aasta möödumist Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Avakontserdil olid ettekandel teosed aastatest 1948 kuni 53 ning kava kandis pealkirja stalinism. Kaks järgmist kontserti toimuvad veebruari algul. Igas kavas kolmest teevad kaasa Royal College of Music üliõpilased endistelt Nõukogude Liidu aladelt. Vähemasti Balti riikidest ja igal kontserdil tuleb esiettekandele üks üliõpilasheliloojalt tellitud uudisteos, mis seondub kontserditeemaga. Tänapäeval astus aga Viinis shors bidee Carmeni nimiosas lavale metsosopran Annely Peebo, keda seob Viini folkooperiga juba pikaaegsem koostööaastail. 1997 kuni 2005 oli ta seal ooperisolist ning on taas teatri solistide nimekirjas. Alates sellest hooajast järgnevad etendused Karmeliga toimuvad veebruari algul. Kuu keskel astub Peebo lavale Johann Straussi nahkhiired ning kuu lõpus Verdi Rigolettot. Eile algas rahvusvaheline barokkmuusikafestival, mille avakontsert leidis aset kunstilise juhi Andres Mustoneni juhatusel Estonia kontserdisaalis, kus astusid üles Eesti riiklik sümfooniaorkester ja segakoor Latvija ning solistid. Festival, mille idee sündis 1989. aastal. Välja kasvanud vanamuusika ansambli Hortus muusikuse ning tema juhi Andres Mustoneni algatatud talvisest barokkmuusika kontsertide sarjast kestab tuleva nädala laupäevani. Järgneva klassikaraadioülekanne barokkmuusikafestivalilt tuleva nädala neljapäeval, kui kontserdiga siiani muusa astuvad Niguliste kirikus üles Eesti filharmoonia kammerkoor ja Hortus Musicus ja laiendatud koosseis. Kontserti dirigeerib Andres Mustonen ning selle kavas on seitsmeteistkümnenda sajandi ühe viljakaima helilooja ja organisti Mihhail Bratooriuse kaheksa kuni 12 häälsed maketid. Täna esineb organist Aare-Paul Lattik taas Venemaal, astudes üles Saraatovi rahvusvahelisel orelifestivalil, mida korraldatakse juba üheksateistkümnendat korda ja millele järgnevad veel kontserdid veebruarikuus. Lätiku kontserdikavad sisaldavad suure oreli klassika kõrval ka eesti muusikat näiteks Artur Kapi orelisonaati number üks hällilaulu Alfred Karindi orelisonaadi number kolm ning Arvo Pärdi pala main Weekhadgiptlal. Ellen teeler. Ka ja selline oli 29. jaanuari hiligaja saade. Saatele tegid kaastööd Liina Vainumetsa ja ilga Auguste saate, toimetas Annika Kuuda ning mängisid kokku Katrin maadike, Helle Paas. Aitäh kuulamast. Helga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis sobival ajal teile sobival ajal. Helgaja.