Tere, mina olen Peeter Helme. Täna räägin Holger kantsi järjekorras kolmandast raamatust, see on ühtlasi ka tema kolmas romaan ja selle nimi on mardika umbehk. Minu väike hullumaja Raamat ilmus juba möödunud aasta lõpul. Aga see oli jah, tõesti päris aasta lõpul, nii et ei jõudnudki seda käsitleda veel läinud aastal. Iseenesest on kants autor, kes sai laiema tähelepanu osaliseks 2009. aastal. Siis ilmus temalt Loomingu raamatukogus lühiromaan lennukivaatleja. Lennukivaatlejale sai antud ka siug sulepea kirjandusauhind ja sellest oli ikka siin-seal juttu. Tegu oli siis väga tabava teravmeelse ja tõeliselt hästi minajutustaja irdumist reaalsusest peegeldava teosega. Mõneti kants justkui jätkab seda teemat ka värskes romaanis mardika umbka, siin raamatus mängib küsimus reaalsusest sele tajumisest. Samuti sellestki, kui reaalne siis meid ümbritsev reaalsus ikka on teatavat rolli. Eks see tuleb välja ka raamatu alapealkirjas, milleks on siis minu väike hullumaja. Aga kõigest järjekorras mardika umbon siis lihtsalt öeldes lugu sellest, kuidas rühm noori inimesi, kellel suurt midagi targemat oma eluga peale hakata, ei ole otsustama rajada raha kummardamise religiooni. Seejuures ei mõtlegi seda sugugi nii väga irooniliselt, vaid nagu üks peadega, nendib raha, ongi jumal, kummardage teda ausalt ja ärgem tehkem nägu, et me usume või jumaldama midagi muud. Selles mõttes on mardika umbomamoodi hüvastijätt buumiajaga siis tundus ju, et pappi on ja tuleb muudkui juurde. Ja selles mõttes võiks muidugi küsida, et mis sellel raamatul siis praegusele ajale öelda on, kui enam sellist mõõdutundetut usku sellesse ei ole, et Eesti kuulub peagi viie rikkama Euroopa riigi sekka või, või midagi sarnast. Ma arvan, et tegelikult on kantsi raamat siiski jätkuvalt aktuaalne ühes natukene teises mõttes, kuidas? Selles mõttes, et ei ole ju sage juhus, et mõni eesti kirjanik suudaks üsna ajaga sammu astudes kaardistada mingit epohhi. Mulle tundub, et uuemal ajal on sellega hakkama saanud enne kantsi ainult kolm autorit. Nendeks on siis Tõnu Õnne palu oma piiririigiga, Kaur Kender iseseisvuspäevaga ning Andrus Kivirähk kõigepealt Ivan Orava mälestustega ja siis Rehe papiga. Nii et kants on siis justkui neljas autor, kes on ühte väikest ajavahemikku Eesti ajaloost suutnud enam-vähem samal ajal kirjanduseks vormida. Üldistusvõime on selles raamatus täiesti olemas, ka mõjub väga meeldivalt see, et autor on suutnud tabada nii Tallinna geograafiat ühelt poolt ja teiselt poolt suudab siis paari põgusa pintslitõmbe või kerge suleliigutusega anda ülevaate eesti üldisemast ühiskondlikust seisundist või võib öelda ühiskondlikust geograafiast. Näiteks kirjeldab kantsis minajutustaja perekonda, mis ühtlasi viib ta siis nõukogude aja kirjeldamisse, räägib näiteks omandireformist seal vahepeal ja sellest, millega minajutustaja tegelased nõukogude ajal tegelesid ja kuidas nad nii-öelda uude aega üle tulid. Sellised asjad annavad raamatule ühiskondlikku sügavust ja loovad usutava tausta. Omamoodi on see usutav taust muidugi vaata et isegi räige kontrastis selle sekti ehitamise jaburusega, millest raamati peamiselt kõneleb. Aga teisalt asetab selle kõik reaalsesse aega reaalsusse ruumi ning tekitab küsimused tõesti. Kas see, mis siin Eestis buumi ajal toimus, ei olnudki omamoodi raha kummardamise sekt mingis üldisemas tähenduses. Aga kriitilisemaks minnes leian üsna ebausutavalt ja tüütult mõjuvad peategelase kõikvõimalikud seksiseiklused, neid on lihtsalt nii palju, on natuke absurdne, kuidas pea iga naistutvus isegi mitte ei lõpe voodis, vaid jõuab sinna juba üsna alguses, samas kantsigi lõpetuseks olgu ikkagi öeldud, et mingeid pike ja piinlikke erootilisi kirjeldusi raamatus ei leidu. Pigem meenutavad need selliseid 50.-te aastate Ameerika filmi kus kaader läks kohe hämaraks, kui tegevus kandus voodisse. Ja muidugi teevad need kohad välja kannatatavaks ka kogu raamatu kõrge keeleline tase sest testib mardika umbon keeleliselt igati nauditav teos. Kants lihtsalt oskab keelega ümber käia, oskab olla parajal määral väljapeetud, oskab parajal määral ometi laveerida kõnekeele eri tasandite registritega. Ja muidugi oskab ta ka lugu jutustada. Kogu see rahakummardajate sekti arengulugu selle algusest lõpuni on veenvalt kirjeldatud ja seda on huvitav jälgida, kuidas algul sünnib ühe peategelase sõbra peas lihtsalt jabur mõte, nagu lugeja teada saab, selle tegelase peas sünnib pidevalt jaburaid, mõtteid, millest ta enamikku ei realiseeri. Aga see rahakummardajate sekti asi hakkab oma elu elama. Ootamatult selgub, Ta on nii palju inimesi, kes asjaga tahavad lihtsalt kaasa tulla. Nii et me näeme sind, ehmatus päris hästi sellist asja, siseloogikat, asja, arengu siseloogikat. Kuidas sekt, mis algul on poolenisti naljana mõeldud, muutubki tegelikult kuuseks ja selle loojad peavad selle tegelikkusega arvestama, sellega kaasa minema? Ma ei tea, kui realistlik see selles mõttes on, et kui hästi või vähe hästi orkestreeritud uus religioonide loomine tänapäeva maailmas on. Aga vähemalt ühe sellise ühiskondliku liikumise tekkena tundub küll Holger kantsi kirjeldus väga loogiline. Ja muidugi väga loogiline on ka see, millega kogu see asi lõpeb. Ma ei taha nüüd lõppvara rääkida, aga On huvitav, loogiline ja ometi ootamatu. Ja selles mõttes on mardika umbhea raamat oma puuduste ja vigadega muidugi, aga kants demonstreerib selles, et lennukivaatleja ei olnud mitte juhuslik õnnestumine. Vaid Ta on tõeline kirjanik, tõeline kirjanik, kes vaat, mida ta teeb, oskab sellega käsi tööliselt lõpule viia ja oskab põhimõtteliselt oma ideid argumenteerida. Iga lugeja ei pruugi sellega nõus olla, kuid tervikuna võttes on tegu täisväärtusliku romaaniga. Head lugemist.