Kere algab 15. jaanuari muusikauudistesaade helikaja. Mina olen toimetaja Kersti Inno, saate teemad. Ajakirja muusika 2011. aasta esimest numbrit tutvustama peatoimetaja iia Remmel. Niguliste kirikus esines kaheksandal jaanuaril segakoor Latvija. David ois trahhi festivali ja Euroopa kultuuripealinn Tallinn raames. Kontserdimuljeid jagab Ene Üleoja. Estonia stardisaalis esines kaheksandal jaanuaril Age Juurikas Eesti interpreetide liidu eliitkontsertide sarjas. Kontserti, kes kriitilise kõrvaga kuulamas leelo kõlar. 18.-st 23. jaanuarini annab Rahvusooper Estonia etendusi Riias ning Läti rahvusooper Tallinnast räägib Rahvusooper Estonia ooperijuht. Mart Mikk. Promfest esitles eeloleva suve ooperiprojekti Giuseppe Verdi Attila. Eesti filharmoonia kammerkoor toob Suurbritannia dirigendi Nicolaus Jenkinsi juhatusele Eestis esi Ta kandele Jon tabeneri teose Aikonnast lit valguse ikoon. Sülgaja alustame aga helijälje ka meie enda sündmusest, mis leidis aset eelmisel pühapäeval lauluväljaku klaassaalis. Eesti rahvusringhääling valis aasta muusikuks 2010 helilooja Urmas Sisaski ning pühapäeval, üheksandal jaanuaril toimus lauluväljaku klaassaalis meelorcus kontsert, kus esinesid Estonia seltsi segakoor Heli Jürgensoni juhatusel, Rapla ühisgümnaasiumi lastekoor, liini mandaja mitteriinim anda noorte- ja vilistlaskoor Urve Uusbergi juhatusel ning Lauri väinmaa klaveril ning heliloojale Urmas Sisaski-le. Anti tiitliga kaasnev klaasskulptuur. Kuulda sai Urmas Sisaskil loomingut vestlust laureaadiga, kuid Sisask lõi kontserdil kaasa kani koorijuhina pianistina. Kui regilaulu eestvõtjana. Oli rahval on, mis joon viiva eemate. Joon. Ooda. Tellanna teadus astronoomia on ka teadus. Niimoodi me Eesti loodus, missannarr, naastu seest loodud. Liigaja ajakiri muusika alustab uuel aastal uue hooga ja esimene number on juba ilmunud ning kaanepildil ilutseb Eesti rahvusringhäälingu muusikatoimetajate poolt välja valitud aasta muusik Urmas Sisask. Palusin stuudiosse ajakirja peatoimetaja iija Remmeli seda ajakirja tutvustama. See oli selles mõttes väga tore kokkusattumus, et meie kaanepersoonide järg jõudis just Urmas Sisaski kätte sellel väga sobival ja ilusal hetkel meie arvasime lihtsalt, et ta on üks väga põnev ja omamoodi mees alustamaks uut aastat ja samuti on ta ju ka väga palju olulist teinud, mida näitab ka see aasta muusiku tiitel ja tal on ka käsildatada üks väga põnev teos, mis tuleb ettekandele siis kultuuripealinn 2011 Tallinn raames edaspidi. Nii et selle ajakirja põhin Review on kihvt, Urmas Sisaski ka. Ja sest et meie esimene lugu on alati hästi-hästi pikk intervjuu, mis avab nagu persooni kõiki ohkele, räägib ka tema lapsepõlvest tema kujunemisajast, tema mõttemaailmast kõigest sellisest ja Urmas Sisaskil on muidugi teada, et, et tema on seotud nagu tähistaeva või nagu tähtede maailmaga. Siis on mõned väga ilusad lood, ma ütleksin, kuidas ta selle juurde tuli, kuidas ta hakkas tähtedest muusikat kirjutama. Samuti on üsna eriline ka see tema seos loodusega või ütleme, isegi looduse vaimudega või nagu niukse nähtamatute olenditega. Samuti siin on ka sellest selliseid väga, just siukseid lugusid, ta on selline lugude jutustaja, Urmas Sisask on need mõned korrad, mis ma olen näinud, kuulnud teda esinemas. Et temas on nagu mingit sellist vanaajaväega mehe hõngu intervjuu teinud aga, ja ajakirjanik Kristel Kossar ja kuidagi sealt on kokku tulnud nende siin väga hea sünergia. Et tõesti kõigest räägib seintega, mis Urmas Sisaski-ga seotud on. Aga räägime edasi lahti, mida see ajakiri endast siis veel sisaldab. Teine huvitav lugu ja võib-olla ka natukene päevakajaline on seotud samuti selle Tallinn Euroopaga suvepealinn 2011 teemaga ja see räägib ühest projektist, mis selle raames tuleb. See on selles mõttes kummaline, et see ei ole nagu puhtalt muusikaprojekt, vaid see on nagu ruumi ja muusikaprojekt. Auto on samuti Kristel Kossar sellel lool, kes kohtus Berliinis selle projekti tegijad, ega need saksa päritolu meesterahvad siis nagu otsisid Tallinnast välja selliseid huvitava akustikaga kohti ja siis suvel plaanivad nad lauluväljakule üles ehitada sellise. No ma ei oska öelda ruumid, kus siis külastajad saavad minna ja siis kogeda, kuidas heli liigub seal ruumis ja mis hakkab heliga üldse toimuma. Ajakirjas on siin ka nagu skeem sellest, kuidas ehitis hakkab välja nägema, on ka teine pilt ühest teisest ruumist, kus nad käisid. Lennusadama vesilennukite angaar, no ma ei saa kahjuks suusarääkida, kui põnev see on, aga see pilt on üsnagi muljetavaldav, mis siin ajakirjas on. Nii, kui nüüd veel edasi rääkida, siis on siin veelgi põnevat. Muidugi on alati huvitavad ka mulle endalegi kasvõi meie muusikauudised, et tahaks teada ja kursis olla sellega, mis muusikamaailmas toimub. Üks teema, millest siin pikalt räägitud, eks see on siis Helsingi kuuluvuses ideega hinnaline viiulikonkurss. Kuna ma seda ka ise dist jälgisin üsna hoolega, nendel oli väga hea netiülekanne, siis ma lugesin seda ka suure huviga, mis, mis sellest meie autor nele stiinselt kirjutas. Teie ajakirjas on alati põhjalikud, et ka meie endi festivalidest. Jah, seekord on siin juttu ühest sellisest uuest festivalist, kus on siis keskmes lööb pillid nimelt Tallinna filharmoonia ajas ei lähe festivali siis trummifestival seal nagu käsitleti seda löökpilliteemat mitmest eri aspektist, nagu missugune ta on maailma muusikas nii-öelda klassikalises muusikas ja oli ka selline efektne trummishow, siin on kahjuks meil keegi ei jõudnud, aga meil jutus sellest maailma muusika poolest ja klassikapoolest. Ja tegelikult ma tahaks juhtida tähelepanu hea meelega ühele uuendusele ajakirjas, et meil on juba pikka aega olnud ajakirjas niisugune väikene Eesti muusikauudiste rubriik, mis ei ole olnud väga hea ja väga täielik, meie endi arvates tahtsime seda paremaks teha ja täielikumaks ka nüüd esimeses jaanuarinumbris ongi siin väga palju suurem. Viis lehekülge hõlmab enda alla meie toimetaja Kristina kõrve võttis selle teha, neid uudised kokku koguda ja siis neid inimesed on saanud Nad ise oma kirjutatud uudiseid. Üht-teist on ka Kristina ise kirjutanud ka on, on kasutatud siin mõningaid rahvusringhäälingu uudiseid muidugi viitega autorile Priit kuusele, kes neid koostab. Ja see initsiatiiv ei tulnud mitte ainult nagu meilt endilt, vaid ka väljastpoolt, nagu päris palju jõudis minuni siukseid signaale, et noh, et ikka kõik peaks sees olema kõik tähtsam ja no muidugi ma ei tea nüüd, kas kõik kõik, aga me püüame kõigest hingest, et see tähtsam jõuaks ja kes meil siin kuuleb, et et kui midagi tähtsat toimub teie koolis maakonnas. Jube tore oleks, kui sellest antaks märku toimetaja Kristina kõrveri meilile, see on Kristina ema punkt, edu. Sama meil on ka meie ajakirja kodulehekülje peale jätkatega põnevate noppetega maailma muusikaelust. Ja siin on siis meie tavapärased rubriigid veel. Tegelikult isegi on seekord juttu kahest raamatust, üks neist on tõepoolest ühest maailmakuulsast džässmuusikust telooneus, Monkist, kelle elukäik oli tegelikult väga põnev ja kes hiitlas igasuguste raskustega, muuhulgas ka depressiooniga. Siit on siis näha, et kuidas ühe tõesti väga andeka muusikutee välja näeb ja idas endas sisaldab. Ja ühest raamatust on veel jutt. See ilmus küll juba mitu-mitu kuud tagasi, see on siis ka tuntud võib-olla raadiohääle ja, ja muusikateadlase õpetaja Helju Taugi raamatust kuhu on kokku kogutud suur enamus tema artikleid, mõtlesin, mis on siiani nagu igal pool laiali olnud. Ja muidugi on ajakirjas muusikas ka plaadisoovitused ja tutvustused. Lõpus on meil siis uuematest plaatidest siin võib-olla huvitavamad on üks Arvo Pärdi plaatacus, tema muusikat esitavad Berliini rahvusringhäälinguorkester Riias kammerkoor ja dirigent Kristjan Järvi staadist kirjutab Maria Mölder ja siis ka väga huvitav plaat, on muidugi vaadormesseni Bachi, kõik prelüüdi trefuugad, esimene osa salvestust see juba ilmus küll juba ka sügise algul, aga siin on nüüd temast kirjutanud arvustuse Toivo nahku ja on siin ka meie parima bluusibändi Pulfactowni plaadist juttu ja veel mitmest muustki. Just klassikaraadiokuulajad on need, kes tahaksid sellist huvitavat muusika infot sellele, mida meie pakume juurde lugeda kus on ajakiri, muusika kättesaadav? No tahan saada ikka igasugustest ajagi ja müügipunktidest, no ütleme nii, et ega ta vist ei ole küll mitte igas putkas saadaval, aga kui ikkagi teda natukene vaadata, otsida, siis saab ta kätte ja, ja kodulehele panema ka üles muusikapunkt kull. Ei, no mitte küll kohe värskeid asju välja, aga sinna ta ilmub ka tasapisi takkajärele, kes pole saanud lugeda. Aitäh, Iierremmel. Kaja eelmisel laupäeval olid meie mikrofonid üleval salvestamas korraga kahte kontserti ning kuulamegi nüüd tagasisidet nii sõnas kui muusikas mõlemast kontserdist. Segakoor Latvija, keda oleme Eestis harjunud peamiselt suurvormidest kuulama esines eelmisel laupäeval Tallinnas ja siia tõida Taavi Tuisk, trahhi festival, Euroopa kultuuripealinn Tallinn raames. Kontserdil käis Ene Üleoja. Mis mulje jäi sellest kontserdist? Suurepärane mulje, on kõigepealt ka väga uus mulje, sest me tõesti oleme Wyatt kuulnud suurvorme esitavat ja me tunneme teda sellisena täiuslikuna. Suur ja meeldiv üllatus oli see, et see koor laulab, hakkab bella kava erilisena ansikusega erilise nõrkusega, ma ei hakka lugema neid professionaalseid omadusi, mis ühel niisugusel kooril on ja olemas peavadki olema. Aga, ja ma siin natukene varastan mõtet, et lugupeetud poole heliloojalt penderetz Kilk, kes on öelnud, et muusika on tõe ja iluvahendajaks siis mina ütleksin niimoodi, et seekord oli segakoor Latvija oma kontserdiga tõesti tõe ja iluvahendajaks. Sest kava oli koostatud, et ju nagu mingisuguse ühise vaimse nimetajaga oli ju veel nii-öelda vene jõulude aeg meil jõulujärgne periood, selle tõttu ka siis kavas. Niib salme tähendab maaklen tekste, mida oli kasutatud psalmitekstid, palved, ema Teresa, et, ja ka need, mis otseselt ei olnud seotud nii-öelda kristliku religiooniga. Ka need teosed kandsid endas niisugust ilu ja rahu ja rahulikkust ja valgust ja Ma isegi kasutaks siin natuke suurejoonelist sõna valgustatust. Nii et see oli kokku üks väga meeldiv elamus. Kava ise kandis pealkirja pisarad ja merilood Läänemere äärest. Jah, ma pean ütlema seda, et saate osatähtsus ei olnud nagu kõlaliselt väga suur. Küll oli muusikas, eriti lätlaste muusikas, nii vast siis kui ka SN valsi viimastes teostes. Need on just nimelt vasksi tihase sõnu ja Essennaldsi viisake ookeanis. Vaat nendes teostes oli tõesti tunda niisugust maailma valu tunnetus, tänapäeva inimese mingit võib olla seletamatut hirmu, kurbust, võib-olla isegi ängi ja dramaatilisust oli nendes teostes. Aga siiski nad ei jäänud kõlama raskemeelselt, vaid nad ikkagi lahenesid niisugustesse, kaunitesse, kõla maalingutesse ja üldse ma ütleksin, et selle kontserdi noh, minu niisugune mulje, kogu mulje veel on. Värvid, tämbrid, sulamid, voolavus. Kui ma nimetan värve, siis värvid murduvad kaleidoskoobis näiteks, aga vaat see ei olnud mitte kaleidoskoobi murdumine, vaid see oli. No vahel mul oli niisugune tunne nagu akvarellmaal, mis ühesõnaga algab mitte millestki veest ja siis ta sulandub ja, ja võtab sinna juurde värve ja sügavusi ja kõrgusi, nii et see oli selles mõttes tõesti väga huvitav kontsert. Ja need värvid ilmselt saavad võimalikuks, kui on seal taga professionaalsus ja siiski ka mastaapsusest ja vaat mis mind hämmastas just nimelt selle koosseisu, niisugune dünaamiline, amplituudi skaala tähendab eriti võluvad, mis täiesti vapustavad olid pianissima nüansid. Nad tõesti algasid nagu mitte millestki ja nad arenesid võimsateks noh, niisugusteks jõulisteks heli maalinguteks näiteks väga hea kontrast saavutati kohe alguses Pärdiga Pärdi looga. Esimene on nüüd see Püha Patricku palve Niius, Gray ja teine väga roodidzeedjeva. Need olid toodud nii hea kontrastiga, kus esimene pool tõepoolest mängisin ainult piano piirides ja kus iga paus kõneles ja see oli niukseid tohutu kontsentratsiooniga esitatud ja järgnes siis tõepoolest see niisugune Slavilikult temperament selt kõlavalt lauldud ülistus. See oli noh, niisugune esimene võimas elamus ja siis ma tahan öelda niimoodi, et, et selle koori nisugune võimas, dünaamiline skaala ja oskus kasutada neid võimalusi. Kõige enam. Muidugi tulid ilmsiks läti heliloojate puhul, kes olid tõesti dramaatilise niisuguse ülesehitusega teosed kirjutanud ja see tuli ka võimsalt kuuldavale väestada. Aeg-ajalt oli muuseas ka üles ehitatud kogu kava, sest üldiselt siiski alustati Tiiu nagu ettevaatlikult ja niisuguste sisekaemuslike tunnetustega nagu muusikat ja mida enam näiteks Grigorjeva vaadates hakkas tulema peale jõudu, sära, kontrasti. Pean ütlema, et minul oli suur üllatus, tohutult positiivne üllatus Tõnu Kõrvitsa teos. Ma väga kontrollisin ennast, et kas see tuleb lihtsalt armastusest Eesti muusikute vastu või on see nagu objektiivne tõde. Aga ma pean ütlema, et midagi nii huvitavat, positiivset rõõmsameelset vaimukas ka, et ei ole ma tükk aega kuulnud. Ja see tämbrite mäng kõigepealt tšello ja koor, see oli nii huvi ja see oli nii uskumatult põnev. Ja muidugi kõik need võtted, mida nüüd tšello pakkus välja ja mida talle oli kirjutatud, siis see dialoog kooriga. Ja jällegi ma tean, et ma ühes eelmises vestluses siinsamas stuudios ma kasutasin seda sõna sulam. Ja vot ma pean seda siin ka jälle kasutama, sest sest sulandus koor ühesõnaga ühines selle tšelloga kusagil peaaegu märkamatult, eks ole. Tšello annab ruumi äkki nii-öelda dialoogile ja koorile, Häälele see oli nii huvitav mäng ja ma olen kirjutanud niimoodi, et see tekitas niisugust rõõmsat rahu hinges. Nii et aitäh meie noorele heliloojale, mulle tundus, et publik võttis sellega väga hästi vastu. See oli põnev ja kui ma nüüd räägin, missuguse kolinud veel mulje, et mis mind nagu lummasid, oli kõigepealt sanstre brüsseli maketile kirjutatud. Kuule mu palvet, sans trami, me kõik teame, et tal on tohutult keeruline partituur ja väga raskesti intoneeritav aga samal ajal kuidagi eriliselt kõlav ka, ma ei oskagi seda ju sõnadesse panna, aga ta momentaalselt köidab su tähelepanu just nimelt faktuuri ja ütleme, see harmooniline või kõlapilt, mis tekib ei julge öelda, kui mitmehäälne see nüüd oli, see koor seal oli muidugi tugevasti jagunemisi, mul ei olnud ka partituuri, aga väga huvitav just nimelt oli selle sanstrumi kõlamis täiesti erines kõikidest ülejäänutest. Tõusis nagu esile väga sellest aspektist. Ja muidugi ma kordan veel, et mulle jätsid tugeva mulje mõlemat, lätlased, eriti Vaasks. Nüüd nad olid kõrvuti lõpus vasktihase sõnum ja SN valsi piisake ookeanis. Hääle oleks võinud olla midagi hoopis kontrastsemalt, sest need kaks helikeelt pisut hakkasid 11 sööma. Nad veidi nagu sarnanesid kõik need kõlaefektid, kõlamaalingud, ka üldine temp, puu, niisugune mingi dramaturgiline joon kuskilt otsast natukene, nad olid sarnased võib-olla, et noor helilooja oli vaadanud aupaklikult vanema helilooja ja autoriteeti poole ja sealt saanud inspiratsiooni. Ma ütleksin niimoodi, et lätlastele on andnud alati omane niisugune veidi pateet, tiline lüürika ja, ja Dism ja mõlemas teoses tuli ka välja. Ta tuli väga ehedalt välja, aga ta näitas ka selle kooris suutlikkust. Need, uhked kõlamassiivid, mis tõesti pianisti most arenesid, sinna Fortissimani välja olid kuidas ma ütlen, homogeenselt kõlavad, nad ei olnud kordagi agressiivsed, nad ei läinud kordagi teravaks. Meil on sagedasti koore, kes laulavad ennast teravaks niisuguste suurte dramaatiliste kulminatsiooni tee peal ja see muidugi hämmastab mind selle koori niisugune juuni andmine ja toonid, tunnetamine on tohutult ühtlane ja pehme ja kui ma ütlesin niisugune ümar. Ja ma tahaksin rääkida dirigendist, sest ega siis koor kõlab ikkagi nii, nagu dirigent juhatab, kuuleb ja tunnetab. Ja sirmais on väga musikaalne dirigent, väga ilusa käega dirigent, lüüriline oma põhiolemuselt. Isegi tema dramaatilised joonised on, ma ütlen, ei lähe kunagi teravaks, teravaid nurki, ta ei armasta oma muusikas ja mis teeb ta eriliselt sümpaatseks, on see, tema on pühendunud muusikale, Ta ei eksponeerib ennast muusikas. On ju dirigente, kes ka naudivad seda positsiooni ja see on tõesti tore positsioon olla ja tunnetada, et su käel midagi vormub. Aga kui jälgida sirmaisi juhatamas, siis ma näen andunud muusikategijat. Ja see töötab, nii et, et sa enam ei jälgi dirigent, kui vaid võtad täiesti vastu ainult kuuldepildilt. Minu meelest on see üks tohutu võit, sest et väga paljude kooride ja orkestrite puhul selleks, et rohkem infot saada, sa hakkad jälgima dirigenditööd nüüd siin nagu dirigent taandub. Ja äkki on sul ainult see resultaat sinu ees, nii et harukordne dirigent, kellel on kindlasti väga hea kuulmine igas mõttes, et ta kuuleb ansamblit, ta suudab seda taotleda ja seda edasi viia ja tema käsi inspireerib laulma niisuguse meeldiva tooniga ja, ja ma ütlen, et iga fraas elab ja fraasid ei ole sirged lineaarseid, vaid nad on kogu aeg arenevad, kulgevad, kuskile, suubuvad millestki algavad, nii et see muusika on äärmiselt orgaaniline, loomulik siin oli juba juttu selle kontserdikava ülesehitusest, dramaturgiat. Aga ma siin veel tooksin eraldi välja need kontserdiraamid, kontsert algas ja lõppes Essen valtsi lauludega ja need mõlemad olid väga efektselt esitletud. No algus oli tõesti selles mõttes ka väga efektne. Koor oli ju paigutatud noh, nii-öelda ümber kiriku ja see esimene kõla muidugi lummas mind täielikult sebiaanose kõlavus, kandvus ja imekaunid, solistid sinna juurde ja mis ta kontserdi lõpuks Eeessonaldsi ilusa sõnumiga lisaks ookeanis kus oli ka soliste taaskasutatud, ainult et noh, kogu selle loo arendus oli siis nüüd hoopis jõulisem ja pani sellele kontserdile niisuguse väärika punkti, nagu öeldakse, nii et noh, tõesti kava oli hästi läbi mõeldud ja väga hästi üles ehitatud niisugune kontseptsioon, koon ja ka dramaturg. Ja näib, et meil on publikul siiski väga suur vajadus. Kõrg professionaalselt esitatud hea hakkab bella koorimuusika järele, et Niguliste kirik oli ju pungil rahvast täis ja Niguliste kirik oli pongil, aga samas ma mõtlesin, et nii palju kui meil on ka vajadus selle tõesti selle kõrgkultuuri järele. Mina tunnen vajadust ühe kontsertsaali järele, kus need koorid võiksid esineda, sest Niguliste palju ära ja minu meelest läks Niguliste ohvriks Grigorjeva teos. Ma olen pannud tähele, et Niguliste sööb ära teksti diktsiooni artikulatsiooni lihtsalt ei kuule, jookseb kokku. Ja siin olid ju huvitav, et vana vene folkloori põhinevad tekstid, ausalt öeldes tuli neid jälgida muidugi kavalehelt. See on ka kena, aga samas tahad vahel nagu saada ka elusat informatsiooni ja muidugi kõik kiiremat tempot, kiiremad faktorid jooksevad kokku. Just Grigorjeva puhul oli mul see tunne oma, tahaksin seda teost kuulata kontsertsaalis, kus see pikk aja mind ei segaks. Sest et noh, ütleme teised teosed olid nagu kõik väga mõõdukas tempos niisugused väljapeetud ja ütleme, kõrvitsa teos oli kuidagi Ashuurne ja läbipaistev ja seal see ei, ei seganud kostika, eks ole, aga vat mõnel puhuldaja muutus, nii et. Me me igatseme tõesti väga head koorimuusikat, professionaalselt, aga veelgi paremas saalis. Aitäh arvamuse eest. Ene hülale. Filmiga ja. Eelmisel laupäeval toimus Eesti interpreedid tide eliitkontsertide sarjas Estonia kontserdisaalis klaveriõhtu, kus esines Age Juurikas. Sellel kontserdil käis leelo kõlar. Palun rääkige lähemalt, mis mulje teil jäi sellest kontserdist? Kõigepealt väga meeldiv mulje. Age juurikas on niisugune pianist, kes valdab väga hästi oma pilli. Ta tunneb seal igat detaili. Ta valdab väga hästi ka seda muusikalist materjali mida ta pakub meile. Tal on niisugune hea artistlik, enesekindlus, SUUR haaremostaapsus suure saali jaoks vajalik kujundi rikkus on tema mängus kiire reaktsioon. Mõttemäng. Teda on hea kuulata, see on niisugune loomulik, loogiline, hästi ehitatud. Ega seekord. Nii et selles mõttes väga palju positiivset ja head oli sealt kuulda. Seekord oli kavastal kolm suurt teost ja kõik need tiirlesid ümber šopääni, mingil määral. Seal oli soppeni. Polonees fantaasia 61 siis oli Schumanni Kresleriana õppus 16 pühendatud šopäenile ja kava teises pooles olid Rahmaninovi variatsioonid šopääni teemale. Väga huvitavad variatsioonid selles mõttes, et teemaks on võetud šopääni Brielüüdidest c-moll ja sellele on siis kujundatud 20 variatsiooni, kust välgatavat iga natukese aja tagant tuttavad pisoodid Rahmaninovi enda loomingust. Need on niisugused lühikesed välgatused, mis tulevad, kas on nad pärit mõnest Rahmaninovi enda klaverikontserdist või või mõnest prelüüdi veetööd pildist ja ta väga osavalt tsiteeritud ja kaovad kohe muu materjali sisse, ruttu jälle ära. Vaata seda teost siis jääb niisugune mulje, et ta kuidagi Ta, aga tegelikult ei ole üldse tuttav üldse väga vähe mängitud teos, küllaltki nõudlik oma faktuurilt vikerAhmaanile fon väga polümfooniline ja harmooniliselt keeruline, pianistlikult nõuab palju energiat. Kui nüüd nendest teostest natuke lähemalt rääkida, siis see punane fantaasia võib-olla Schopen on age juurikale kõige kaugem helilooja, sest me teame teda kui suurt rahanilovi, armastajat, Jääramaaninovi mängijat ja üldise taolise jõulisema olemusega teoste mängija. Nõuab küllalt palju õrnust ja telliga tantsust ja laulust ja mul oli age juurikaga j2i selle kohta. Ta ütleb, et tal on toimunud mingi lähenemine. Šopääniled nagu on hakanud tegelema rohkem just sellegantileense poolega, mis talle seni oli veidi võõras ja seda on tunda, see oli väga kena, kõik, eriti Poloneesi, need uhked kujundid olid väga mõjuvad ja, ja üldine kujundus oli väga loogiline ja ilusti oli see ehitatud. Hea oli kuulata võla nisukesed, kandileensemat osad või õrnemad meeleolud vajaksid veel veidi kontrollimist, selles mõttes ütles, et mulle leiaks enne veel armsamaid varjundeid. Aga üldmulje oli siiski soliidne. Ja kui siis nüüd edasi Kreeznerianast rääkida Suumanist sellega seoses üldse tekib niisugune mulje, et peab ju leidma niisuguse igale heliloojale tüüpilise lähenemise külalises mõttes. Muidugi Eli teos ise ja tema faktuur dikteerib ju enamasti kõik, aga ikkagi me armastan ütelda. Katsume nüüd sellest õigesti aru saada. Mis tähendab shop Nonii klaver, mis tähendab Schumanni klaver, mis tähendab Rahmaninovi klaver, kuidas käsitada, kuidas puudutada, kuidas kõlama panna, et tekiks niisugune heliloojale omane kõlakujund šopääni heliteoseid vaadata siis missugune kõlakujund seal on, kuni laiemalt vaadata šopääni kõlakujund. Ja nüüd siis Schumanni kõlagunud tasuks nende asjade peale mõelda. Et see lähenemine oleks raske ütelda, mis siin tuleb teha. Siin tuleb tunda. Shimon oli hästi ehitatud ega kontrosselt olid palad paika pandud ja seal olid niisugused toredad aktiivsust. Tervik oli olemas, ei olegi, ma ütleks, niisugused intiimsemad palad või lõigud vajaksid võib-olla rohkem armastust. Ja seal olid küll aga ilusad, aga vot mida nad peaksid tundeliselt väljendama. Võib-olla mõnikord oleks tahtnud midagi sügavamat kuulda? Ei tea. Ei ole mõtet norida, üldmulje oli siiski kena, aga Öelda, et eriline rõõm ja üllatus avanes kava teises pooles. Kui Age Juurikas istus klaveri taha ja hakkas mängima Rahmaninovi. Ta mängis nendele kroonidele Sissejuhatuseks C-duur prelüüdi, Rahmaninovi prelüüdi töövihikust ja asus siis nende variatsioonidega sellele, millest oli juba jutt, millised ja niisugune tunne oli, nüüd istus siia klaveri taha just teine inimene. Lell järsku avanesid kõik kanalid, tegi lahti kõik kraanid, mis tal olid olemas, kõik hakkas järsku eriliselt kõlama, särama olema vaba, tekkisid huvitatud mõtted, erilised kujundid. Niisugune tunne oli, et inimene on täiesti oma elemendis ja Rahmaninovi ikka väga tihedalt seotud, tunnetab seda muusikat põhjani. See oli väga hea elamus. Ja ma arvan, et ta suutis publiku kaasa tõmmata, sest see oli väga hästi kõik realiseeritud. Seda oli huvitav jälgida. Need variatsioonid on selles mõttes väga hästi kirjeldatud, et kõik need 20 on niivõrd erinevad, et ei teki mingisugust kordumist kuskil, vaid üks üllatus järgnes teisele ja Age Juurikas mängis neid ka väga karaktiivselt. Rahmani Row on väljendunud niisugust mõtet korduvalt ja nõudlikult, et igal asjal peab olema üks kõige tähtsam kulminatsioon. Peab olema tunda, kus käib pauk ja see oli ka nüüd viidud lõpu variatsiooni 20.-le orientatsioonile, see kulminatsioon, see oli siin täiesti olemas. Hästi kõlas kogu see teos hästi, kõlas ka see lõpp. Ja ma arvan, et see oli eurikal üks väga ilus ja suur saavutus. Et ta soovib sellega kindlasti ka edasi tegeleda selle teosega ja seda ta kindlasti peaks. Veel mängi. Iga ja Baltimaade ooperiteatrid on intensiivistunud koos tööd ja tulevast nädalast läheb juba lahti Estonia teatri ja Läti rahvusooperietenduste vahetamine. Palusin stuudiosse Estonia teatri ooperijuhi Mart Miku. Ma usun, et see eeltöö nüüd oli üsna pikk, et välja selgitada ja kokku leppida need etendused, mida nüüd konkreetselt Estonia teater ja, ja Läti rahvusooper vahetavad, aga võib-olla räägiks natukene enne ka sellest ajaloost, kuidas on varem teatritevaheline koostöö olnud solistide vahetamine käib ju regulaarselt vastavalt vajadusele, aga millal on varem teatrid lausa etendusi vahetanud? Eks selle lavade vahetamise protsessi käigus on päris palju ka räägitud tõepoolest sellest, et mis varem on olnud ja nii uskumatu, kui see ei ole, et Estonia käis viimati eriti Lätis etendusi andmas 84. aastal. Tookord oli Luisa Miller rügemendi tütar Raimonda ja Eesti ballaadid. Ja lätlased käisid siin viimati tee 91. aastal ja siis nad olid siin lausa kaks nädalat, et siis oli üks nädal oli ooperinädal, üks oli balletinädal ja veel üks lasteetendus seal vahel, nii et tegelikult hämmastav, et seeläbikäimine on olnud nii harv. Loomulikult on olnud üksikuid soliste tõesti vahest ette planeeritult vahest ka siis, kui Ta käes, et see on igapäevane selline just nimelt ooperijuhi töö, et kui selgub, et homme on etendus, aga endal lauljaid enam rivis tervest peast ei ole, et siis peab selle kusagilt mujalt. Toomas ja naabrid sõbrad aitavad siis. Sõbrad aitavad jah, et kuna mul on endal nagu Soome nii-öelda taust, siis nii Helsingi kui Riiaga toimub see päris tihti. Teisipäeval oli Helsingis probleem sellega, et ei olnud neil poeemist kedagi lavale panna, aga ehk siis läks kohe selline otsing käima ja põhimõtteliselt oli meil juba variant, ent olemas, aga siis nad ikkagi said oma jõududega hakkama, et natukene selline tuletõrjuja amet on vahest. Aga mis see põhjus on olnud, miks etenduste vahetamist nii pikka aega pole olnud? No mis seal salata, ühe teatri liigutamine ühest linnast teise just ooperi puhul, kuigi esmapilgul tundub, et ooperit on kõige lihtsam viia, sest et muusika, rahvusvaheline keel ja ballett on väga rahvusvaheliselt arusaadav, et et draamateatriga kaasnevad alati tõlked, probleemid ja muud sellised asjad ja festivale, tegelikult siiski vaatamata sellele draamateatrite puhul on palju rohkem selliseid vahetusi. Aga lihtsalt see on, ma ütleks ka finantsküsimus, sest ooperis on orkester, koor, ballett, solistid, kogu tehniline, et selle liigutamine ühest linnast teise on väga keerukas ja seal on veel ka üks teine aspekt. Nimelt oleme me täna selles regioonis rahvusooperites kõige väiksema lavaga. Et me võime siin väga palju ja pikalt rääkida meie armsast Estonia majast, mis kahe aasta pärast saab 100 aastat täis. Aga tegelikult Eestis ei ole ju päriteatrit siiamaani, et kõik need jutud uuest ooperiteatrist tuleks taandada tegelikult teisele teemale, et peaks rääkima ooperimajast, mitte uuest ooperimajast. Ja seetõttu nii-öelda väljarehkendamine, mis etendusi vahetada lähtuvad ka suurel määral just tehnilisest küljest. Mis nende etendus meile siia mahub ja mis meie etendus sinna oleks võimalik viia niimoodi, et see ei tunduks nagu nukumaja keset suurt lava. No ma pean ütlema, et ma isiklikult ootasin väga seda Šostakovitši balletti aga kas selle tulek Estonia lavale takerdus ka just nende tehniliste põhjuste Seal seal olid jah, tehnilised ja selle tõttu selle helge oja asemel tuleb suveunenägu nendel soni muusikaga, mis on ka tegelikult väga tore ballett, aga vaat just nende külalisetendustega tõepoolest on alati selline asi üks teos, mis viia peaks olema alati selline kindla peale klassika, aga üks selline põnev midagi natukene gurmaanidele, mida muidu võib-olla meie laval ei näeks. Meie omalt poolt siis sinna viime Prokofjevi armastus kolme apelsini vastu ja kaks Cosi, fan tutte, et ja siis ballettidest kolm musketäri ja sulfiid. Räägime nüüd lahti natukene rohkem seda Läti rahvusooperikülakosti. No läti oopri külakost on selles mõttes väga põnev, et kõigepealt võib-olla shell üks selline suuremaid romantilisi ballett mis tõepoolest nagu tänapäevani on säilinud ja selle korragraphan, nende balleti kunstiline juht Aivar Sleimais. Ja see on siis nii-öelda selline traditsioonilisem ballett nende poolt, mis on siis 18. jaanuaril järgmisel õhtul, Sul on suveunenägu, mille koreograafia on teinud juurivamos muusikas, nagu ma ütlesin, on nendel soni oma see on siis ekspiri komöödia järgi ja ooperites, see on kaks ooperit, on, kõigepealt on madam pater flai Putšiini ooper, millel on üks selline väga tore legend taga, väidetavalt on see maailma vanim säilinud lavastus koos dekoratsioonide kostüümidega Jantson aastast 1925. Ja selle on taaslavastanud Vladimir sokuns meile ka mõnedele veel tuttav bariton, kes meil kunagi eskamiiet laulmas Carmenis. Ja tema on siis teinud sellise taaslavastuse, nii et osa kostüüme, mis on jäänud alles osa dekoratsioone, mis on jäänud alles ja mis siis ei ole jäänud alles neid on siis nii-öelda taastatud püütud väga selline algupärasel kujul, nii et selles mõttes see saab olema selline külaskäik nagu no ütleme, 85-ni aasta tagusesse ooperiloomingusse, et see saab olema kindlasti väga põnev ja muusika on seal loomulikult väga-väga ilus. Ja siis on kaks etendust Jevgeni Oneginit Tšaikovski ooperit, mille on lavastanud Andres Šagars ja see on väga värske tükk. Sellest detsembris tuli seal välja, käisin vaatamas ka juba selle etendust ja ausalt öeldes on see väga selline värske ja ma ütleks, karge lavastused muusikana taaskord väga ilus ja seal on ka väga põnev lavakujundus ja mulle see etendus väga meeldis, ma kindlasti, selles mõttes soovitaksin kõikidel ooperisõpradel just need mõlemad ooperid ära näha, sellepärast et, et need on nagu kaks sellist trasti, aga nad on väga erinevad lähenemised ja väga-väga toredad ja ballettidest rääkimata. Et et kindlasti Shell ja suve õunane on kindlasti mõlemad väga head. Talletada siin ennist oli juttu, et üks valikukriteerium oli tehniline probleem, et mis mahub meie lavale ja ilmselt ka vastupidi, aga millised olid veel need kriteeriumid ja kes selle valiku siis lõpuks tegi? Selliste asjade puhul on ka väga oluline vaadata oma teatri repertuaari, et see sissetoodav toodang oleks võimalikult, et teistsugune või siis vähemalt et ei oleks nimetused samad. Ma isegi ei oska öelda, et kui paljude ooperi- või balletikülastajate jaoks on hasart näha võimalikult palju samu tükke erinevas produktsioonis. Nii et selle tõttu need said väga tihedas koostöös turundusega. Kui vaadata seda müügi poolt ja mõelda ka selle peale tõesti, et inimesed näeksid võimalikult laia valikut külakosti. Lasteetendusi saab siis jälgida 18.-st jaanuarist kuni 23. jaanuarini nagu lätlased ka Estonia teatrietendusi. Ja kuuldavasti on kavas ka vahetused edaspidi Vilniuse ooperi- ja balletiteatriga. Vilniuse ka toimub lavade vahet Tartus sel aastal septembris ja printsiip on tegelikult täpselt seesama. Meie viime sinna ilmselt oska ja taaskord Prokofjevi armastuses kolme apelsini vastu. Mis sealt vastu tuleb, veel päris kindlalt ei oska öelda, ballettidest läheb uuslavastus Manoon ja kolm musketäri. Ma usun, et meie kuulajate hulgas on neid, kes on ka omal käel käinud Läti rahvusooperis ja kursis nende etenduste ja nende tippsolistidega, aga keda võib-olla nendest lauljatest ja solistidest esile tuua, keda siin Tallinnas kuulata? Ma ei oskagi öelda, kui palju on eesti publik kursis Läti lauljatega, aga kindlasti võib öelda seda, et kui üks teatel läheb teise riiki oma teoseid näitama, siis alati läheb sinna kaasa vaieldamatu paremik. Nii et selles mõttes kindlasti pettuda ei tule. Mis minule pakub väga huvi meie etenduste juures Riiga siis see, et et lisaks sellele, et nendel on ilus suur lava, on neil ka väga ilus ja hea akustika ja saab olema väga põnev kuulda, kuidas meie ansambel kõlab päris ooperiteatris. Aitäh Mart Mikk ja soovin edu mõlemale oopereid, trile ja naudingut publikule. Tänu sülgaja. Suvepealinna Pärnu pereelus on juba aastaid tooni andnud promfesk. Detsembris andis promfess teada eeloleva suve ooperifestivalist, mille põhisündmus on Giuseppe Verdi ooper dile. Tuletan meelde, et üle aasta Pärnus toimuva rahvusvahelise ooperimuusika festivali promfest keskseteks sündmusteks on ühe ooperiproduktsiooni väljatoomine ning Klaudia Taevi nimeline ooperilauljate konkurss. Konkursi võitja saab võimaluse nimetada oma unelmate roll mistahes ooperis misse järel kahe aasta pärast järgmise festivali raames. Lavale tuuakse 2009. aasta konkursi võitnud Valgevenest pärit bassi Anatoli siu. Kuu valikuks osutus Attila roll Giuseppe Verdi samanimelises ooperis. Tänavu toimub konkurss juba seitsmendat korda. Attila on aga viies ooperi produktsioon trump festi raames. Koostöös Endla teatriga. Eelnevad olid Verdi, Rigolettot Rubin, Steni deemon, Bizee Carmen jamas needhaiis. Attila muusikaline juht ja dirigent on Erki Pehk, kes pälvis promfesti järjepideva kunstilise juhtimise ja eelmise ooper reproduktsiooni mas pärit Haiis eest. 2010. aasta Eesti trimuusikalavastuste auhinna Tallinnas esitlusel tõdes From festi kunstiline juht Erki Pehk rahul olla aga et Pärnus toimuvat konkurssi ooperifestivali teatakse mujal maailmas juba üsna hästi ning tutvustas eelseisvat huvitavat tööd ning lavastus koosseisu. Verbi vanema ooper Anttila. Kes on viiendal, kuuendal aastal oli Nõukogude Liidu esiettekanne Tallinnast toonasesse Estonia teatris. Etendus, see oli spetsiaalselt välja Jet inimeste reco ajaks, kuna tema tahtis seda, siis laulda oli hiilgevormis nõukogude liidus ja, ja teised teatrid Venemaal ei pidanud oluliseks selle ooperikandmist. Aga arvenic tegi selle siin Eestis ära. Mis teiega, seda laudas ka loomulikult, Mati Palm ja Teo Maiste, nende tähelend seal ooperiga oli siin Eesti. Nüüd 25 aastat hiljem me läheme teisele katsele julgemaelasele, sest meil on peaosas 23 aastane Anttila, see saab olema, ma kujutan ette fenomeni üldse ooperimuusika ajaloos ei ole ma küll nagu kuulnud, et nii noor Attila rollilavaks Attila suri noorelt, ta tapeti noorelt, nii et selles mõttes kindlasti vanamees laulma ta noore mehe roll, Anatoolia koht peaosas ta on, ma kujutan ette, paari-kolme aasta pärast maailmas väga hinnatud tegija just nimelt noorte seas. Ta on juba kutsutud Salzburgi suveakadeemiasse, mis on, ütleme ühele noorele lauljale väga kõva sõna. Valgevene riik iseenesest oleks, vabariik, on palju toredaid hääli ja ütleme Valgevene laulukoori kiituseks, et see on väga euroopalik. Ta ei ole halvas mõttes vene kool. Nagu me teame, et Venemaakool väga kirju seal olen, suvel on õppejõud Georgi Jüri eelis, kellelt on tulnud vähemalt viis, kuus maailmatasemel meeslauljat, baritoni, tenorit, toodangus, nii-öelda järgmine laps, madalamad Mariinski teatrist la skaalast metropoli Taanist igale poole jõudnud need noored mehed kõik kuskile siis 30 kanti algsel. Kuulakem väikese näitajana toolis Yoko häälest 2009. aasta Taevi konkursi ooperigalast. Ooperi lavastab Üllar Saaremäe Rakverest, kelle jaoks see on esimene koostöö trump festivaliga kunstnikuks saanud Madis normse koreograafia loob Oleg Titov. Lavastaja Üllar Saaremäe ütles, et sai julgust esimesest ooperi lavastamise kogemusest Birgitta festivalil. Ma teavad ja kes ei tea, siis paari sõnaga võiks öelda, et ta on kantud äärmiselt suurest rahvuslikust tundest, Itaalia võiks isegi veidi natsionalistlikud vaimuga, tundub see ooper olema tänapäeval titaani üle kõige ja too vaenlane, kes siis tegelikult on üks vingemaid väejuhte tollel ajal üldse geenius, kuidas ta suutis Rooma välja minna nagu ütleb, et ta maksta kinni Roomat ealistaks ooperis saab ta ilmutuse ja loobub Sull vasakule, kullake ei lase kunagi teha head, sest armastatud naine tabab lihtsalt pärast seda inimlikku sammud. Miks ma sellest räägin, on see, et mina kavatsen seda lugu vaadata just sellest sellest positsioonist mitte mõistes sativat hukka isikute veriste kätega valluta pigem puhastanud on seda võib-olla isegi majanduslikus võtmes sellele ei saa kallale ja ennast tõhustest, itaalia rahvale märgi andnud sellele väga tirige kindlasti liigule traditsioonist rida. Kujundus saab olema väga põnev, pakub fantaasiamängu kui ka selle võiksime praegu seda silmailu. Aga igal juhul ei ole see pelgalt plakatlik. Ooperilavastused, vaadake, lugu on selline, uskuge mind, seal saab olema üllatusi, sest vastasel juhul ma siin ei seisaks ja nii edasi ei räägiks. Jätkab Erki Pehk. Tavaliselt muusikateater on andnud nõusoleku teha Attila koostööd, mis tähendab seda, et Kaunases Pärnusse kohale orkester ja koor. Me ei kasuta sel aastal Pärnu linnaorkestrit ja meil komplekteeri projektkoori nagu eelnevatel aastatel. See on meie jaoks loomulikult ka puht organisatoorselt teatud kergendust, seda enam, et meie etenduse Well festivale lähis Attila elab edasi ohvri publikule ja ka leedukad saavad sellest tasand, sest kahest peaosas Omyljeefaktistilt üks on konkursiga väga hästi seotud, see on 2003. aasta võitja vaimustav geenius, kes teab, ja veel täpsemini siis ta teab, et ta laulis meil teemalist peaosa ja oli ka karmilis Scamiio. Tema on, ütleme eesti tervikule juba üks tuntumaid leedu noorema põlve bariton. Praegu teenib ta leiba Düsseldorfi ooperis tema tähenen arvestuses ooperit peetakse praegu üldse kolmandaks ooperimajaks saksa pärast Berliini Hamburgi siis, siis on muidugi see on kõik väga tinglik ja teine leedu sopran Sandra jäänu Skytte odab rõlla garantii on teatavasti seal ooperi kõige raskem partiiga, seal dramaatilise sopranipartiid. Tegemist on 30 kolmeaastase väga andeka noore lauljannaga. Hea küll meie ohvriga midagi seotud, aga tal on seos olemas. Kaasooperiga ja tenori rolli tuleb laeva e Fenton. Ameerika lauljaid, kes töötab Saksamaal. Kokku etendataksattilat juuni alguses neljal korral Pärnus ning üks etendus antakse Tartus. Pärast festivali elab lavastus edasi Kaunase muusikateatri laval ja 13. augustil mängitakse seda Tallinnas Birgitta festivalil. Eesti filharmoonia kammerkoor toob Suurbritannia dirigendi Nicolaus Jenkinsi juhatusel Eestis esiettekandele John Daveneri teose Aikana flait valguse ikoon, mida koos Arvo Pärdi muusikaga esitatakse ka veebruaris Šotimaal Glasgow's festivalil minimalism kaks, Zaitsent sound. Söör John tabener on tänapäeva briti heliloojate seas üks populaarsemaid. 28. jaanuaril tähistab ta oma 60 viiendat sünnipäeva. Pärast avangard, see vana testamendi Joonase loost inspireeritud oratooriumi Weil murrangulist edu on helilooja jätkuvalt publikut köitnud originaalse usalt, kaeklektilise helikeele ning isikupärase lähenemisega. Polaarsus on järjest kasvanud ning ta on pälvinud kuninganna Elizabeth tilt muusikaliste teenete eest. Rüütlitiitli ma ikka liti segakoorile ja keelpillitrio-le. Daveneri üheks müstilisemaks teoseks see on loodud 1984. aastal. Selle keskse osa moodustab idakirikuisa ja poeedi seeme on uus dialoogi, salajane palve pühale vaimule, mida raamivad dressaagion. Lühike palve kolmaindlusele ning kreekakeelsed sõnad, valgus ja au. Viimased otsekui rõhutavad rituaalselt Siim Jaan Uusteoloogi poeesia kesksel kohal asuvat jumaliku loomatu valguse mõistet. Raamatu valgus pole idakirikuisade sõnul miski muu kui jumala auhiilgus, mis Tabori mäel ümbritses kristlust ja apostlid ja mida igaühel on võimalik kogeda veel selles elus armu läbi valgustatud vaimsete silmadega. Helilooja sõnul on jumalik au ja valgus ka teost lõpetava. Pifaania jumalailmumise eelduseks Davenera nimetab tihti oma teoseid ikoonideks, on öelnud, et tema eesmärgiks on luua helide abil ikoone sarnaselt ikooni, maalijatega, kes maalivad ikoone värvide abil. Sealjuures ei pea seda oluliseks, et kuulajaskond oleks tuttav idakiriku dogmadega sest kõike võetakse vastu alateadvuse tasandil. Eestis saab tareneri teost kuulata koos Arvo Pärdi seitsme magniifikat antifooniga. 21. jaanuaril Tartu Ülikooli aulas ja 22. jaanuaril Tallinna Niguliste kirikus. Tallinna kontserdist teeb klassikaraadioülekande. Lõppenud heligaja saatele tegid kaastööd Ene Üleoja ja leelo kõlar. Saate seadsid kokku helioperaatorid Katrin maadik ja Helle Paas ning toimetaja Kersti Inno. Aitäh kuulamast. Sülgaja muusika, uudised, muusika uudised. Laupäeval kell üheksa. Null viis. Saade kordub kell 15. Null viis. Kes teile sobival ajal teile sobival ajal heligaja