Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna sisuliselt ühe kolleegi raamatust. Selleks kolleegikson viker Raadios toimetav Urmas Vadi ja tema raamatuna kirjad tädi Annele. Kardan kangesti, et järgnev kõlab kuidagi nii-öelda oma maja inimese raamatu reklaami moodi, aga ei ole mina selles süüdi, et Eesti on nii väike, et Vadil on õnnestunud panna kokku tõeliselt terav ja hullumeelne raamat. Lühidalt öeldes on kirjad tädi Annele romaan romaanikirjanik Urmas vadist, kes üritab kirjutada romaani, mis talle ka eriti välja ei tule. Oma katsetustest informeeritud kirja teel enda tädi, kelle nimi on siis mõistagi, on pea igale kirjale lisab siis surmas mingit teksti või mingid tekstid. Need kirjad, aga millel siis omaette kaasaannet ei ole, on ise omaette ilukirjandusliku väärtusega. Nii et romaani kulgu kaardistavad siis seda liigendavad kirjad, mis justkui kommenteerivad seda, miks nüüd järgneb just see tekst, mis järgneb ja mis vahepeal siis minajutustaja elus peamiselt just tema nii-öelda kirjanduslikus arenguloos saanud on. Põhimõtteliselt on selle raamatu ilukirjanduslikus muidugi väga tinglik. Raamatus on ilukirjandusliku kõrval väga palju ka elukirjanduslik. Mitte et sa kuidagi kole kirjanduslik oleks. Küll aga on joon, mis kirju tädi Annele kõige selgemalt iseloomustab ja paljudest muudest ühemõtteliselt ilukirjanduslikest raamatutest eristab. Kirjanduse elu teadlik, lausa programmiline segipaiskamine. Nimelt läheb lugedes üsna ruttu segaseks, kas raamatu peategelane Urmas Vadi on ikka see Urmas Vadi, kes on ka selle raamatu autor. Segaseks läheb see ka, et kas raamatus ära trükitud tekstid on nüüd peategelase või siis selle autori nii-öelda esimese Urmas Vadi omad. Võib ju mõelda, et äkki saadab peategelane oma tädile tekste, mida polegi kirjutanud mitte tema vaid hoopis inimene, kes on tema eneselooja, ehk siis esimene Urmas Vadi. See kõik kõlab tõesti segaselt, aga see segadus on nauditav ja nii üllatav, kui see ei ole, on see segadus ka omamoodi ülevaatlik. Ülevaatlikkuse tagabki siis see, et kirjad liigendavad kõiki neid muid ühemõttelisemalt ilukirjanduslikke tekste. Ja seegi, et 240 lehekülje paksune raamat on jagatud suhteliselt lühikesteks. Eks igaüks nendest juppidest elab siis oma elu, võib nii öelda. Nimelt koosneb raamat suures osas lühematesse pikematest juttudest, millel on oma algus, keskpaik ja lõpp. Ja terviku moodustavad nad just tänu sellele, et nad on pandud sellesse järjekorda, mis nad on. Ja see tervik, nagu öeldud, on tinglik raamatut võib tegelikult lugeda ka lühijuttude kogumina, millele on vahele siis pandud kirjad. Ühest kommentaariks. Aga algul püüab minajutustaja tõesti kirjutada romaani, tal on sellele isegi üsna naljakas nimi valmis mõeldud, selleks on rebaste anatoomia. Aga hiljem nagu elus ikka, tulevad muud asjad vahele. Kõigepealt saadab siis peategelane oma tädile romaani kaks esimest peatükki aga siis juhtub juba nii, nagu ta ühes järgnevatest kirjadest kommenteerib. Et tulevad mingid tellimustööd peale ja tuleb kirjutada üht, teist ja kolmandat asja. Kuidagi ei jätku romaani jaoks aega. Ühel hetkel läheb härra Itaaliasse ja kui ta sealt tagasi tuleb, siis ta tunnistab, et ta ei saa ikesed romaani nii jätkata nagu algul plaanis. Otsustab üleüldse senisest kronoloogiast loobuda. Ja kirjutab vahelduseks seitsmenda peatüki. Meenutuseks alguses kirjutas ta siis esimese ja teisepeadega. Ja seda seitsmendat peatükki saab siis igaüks raamatust kirjad tädi Annele lugeda. Seejuures jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on seitsmes peatükk seotud kahe esimesega ja täiesti arusaamatuks jääb ka tegelikult see, mis peaks siis selle pooliku romaani rebaste anatoomia, üldisem mõte ja narratiiv olema. Aga see segaseks jääb, jällegi ei ole halb, vaid see on päris naljakas. Osa tekste, mis seal raamatus on, on varemalt ilmunud või neid on olnud võimalik kuulata. Näiteks toonesepa tuli raadioteatri eetris ja viimase laulupeo vahetekste oli siis võimalik kuulda muidugi laulupeol Tartu surm ilmusega kogumikust Tartu rahutused ning revident kogumikus mehed ei nuta. Segan siis kirjatad Janne vähemalt osaliselt justkui varem ilmunud taasavaldamine, aga seda ainult osaliselt ja kindlasti mitte halvas mõttes. Esiteks ei ole juba mina kasvõi kõiki neid tekste varem lugenud ja ma usun, et neid raamatu lugejaid, kes samuti ei ole kõiki tekste, mis varem ilmunud on eelnevalt lugenud, on veelgi. Nii et juba selles mõttes on hea, et nad on siin ühtede kaante vahel koos. Ja teiseks, kui need tekstid no need kõik asetatud ühte raamistikku ja neid vormivad siis tädi Annele ja nad on pandud justkui ühe narratiivi, milleks võib tinglikult nimetada selle raamatu peategelase Urmas Vadi mitte tingimata autori Urmas Vadi arengulugu. Kui nad on pandud siis kõik ühe narratiivi teenistusse, siis omandavad need tekstid ka mingi uued tähenduse mingi uue kvaliteedi, nende vahele tekivad seosed, mida seal enne polnud. Ja see on tõesti nauditav, see võimaldab muuhulgas mõtiskleda ka selle üle, et mis asi see ühe kirjaniku looming siis ikka on. Kirjanik kirjutab ka erinevaid tekste, nendes eravaata oma elu erinevalt, tegelased nad on tihti isegi eri stiilis mingisuguste erinevate loogikareeglite järgi kirjutatud aga ometi on nad kõik ühe isiku, nimelt selle kirjaniku erinevad väljendused. Neil lihtsalt peab mingi side olema. Ja side peab muidugi olema kirjalik ise ja antud raamatus on siis Urmas Vadi otsustanud selle oma tekstide vahelise sideme ise lugejat asetada. Ta justkui ei püüagi väita, et tema loomeaktid oleksid üksteisest hermeetiliselt lahus. Või nii, mulle vähemalt tundub. Igatahes on tegu ühe väga põneva raamatuga, kus siis nagu öeldud elu ja ilukirjandus segi paisatud reaalsus ja väljamõeldis elavad missuguses ühes maailmas koos. Ja tekibki küsimus, et kumb on siis rohkem reaalsem kas kirjandus või elu või võib-olla mõlemad võrdselt. Võib-olla ei maksagi sellist eristamist sellist vastandamist teha? Eks seda juba vaadaku igaüks ise. Igatahes olema kindel need kirjad, tädi Annele on raamat, mis jääb 2000 kümnendat aastat meenutama kui ühte väga head kirjandust andnud aastat head lugemist.