Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin üle pika aja luulest. Nimelt sattus minu kätte üks raamat, mis on alustuseks tõeline kujundus, hine. Noor-Tartu luuletaja Helena Läks on lasknud oma debüütkogu pealkirjaga Helena Läks panna roosades paber kaantesse. Kui aga need roosad paberkaaned ära võtta, siis paljastub must krobeline liivapaber katab nii raamatu isiku tagakülge. Ja seest on raamat ka mustvalge, õigemini hall valge. Nimelt on siis luuletused löödud sisse vanal heal trükimasinal ja nagu üks raamatu kirjastanud kirjastuse verbi inimestest mulle seletas pildistas siis teose kujundaja Valteri akovski lehed seejärel üles ja nende fotode järgi tehti lõplik kujundus, nii et kõvasti vaeva nähtud. Ma arvan, et kui seda raamatut nüüd 2010. aasta 25 kaunima teose hulka ei nimetata, siis ei ole küll õiglust ilma peal olemas. Aga no selle iluga on ka kahetine asi. Mitu inimest, kellele ma seda 44 leheküljelist luuleraamatut näitasin ja selle välist ilu kiitsin, küsisid kohe kahtlevalt, et kas see väline ilu peab siis varjama sisuliselt, kust? Loomulikult mitte. Mis kummaline mõte on tegelikult üleüldse, et kas inimesed arvavad tõesti, et kui raamat on ilus, siis sisu kole? See peaks see tähendama, et andetu kujundusega raamatud on automaatselt head. Ometi teab ilmselt iga inimene, kes vähegi regulaarselt raamatukogu või raamatupoodi külastab. Teosed, millel on saamatu kujundus, kipuvad üsna tihti sisuliselt nirud olema. Muidugi pole see alati nii harvad, pole ju needki juhud, kui tuleb kurvastavalt nentida, et muidu tore raamat, aga kahjuks nõrk kujundus. Igatahes Helena Läks on ilus nii sisult kui vormilt. Antud juhul võib öelda, et tõesti mõlemad toetavad teineteist. Õige kujundus on leitud just sobivale sisule ja vastupidi. See sisu kohe justkui kutsuks sellise kujunduse järele, ütleme nii, et kui see raamat oleks teistmoodi kujundatud siis oleks seal mingi vajakajäämine. Aga hea sisu juurde minnes enamik luuletusi on vabavärsid. Samas on kohati kasutatud ka sellist Räpiliku kriimimist. Näiteks luuletuses ahenevate Pub pillidega selle luuletuse ees nii-öelda vasakul lehe poolel on muide niisiis illustratiivsem kommenteeriva elemendina väljalõige õigekeelsussõnastikust väljundist lõigatud seletus sõnale armastus. Huvitav, aga jah, see ahenevate puhkpillidega kasutab siis Räpiliku riigimia luuletus algabki nii. Mispärast Chopini prelüüdi, Jamaika kõige Uikkadi, Madridi meid ja muu seesugune interpreet, kes muusika sõna kapslisse gängitsevad, kriips-punkt-joon ümber olemisse vägistavad? Selline näide, jah, enamik luuletusi on siis vabavärsis, tekstid kipuvad olema pigem pikad kui lühikesed, võiks öelda, et pigem filosofeerivad kui löövad kuigi esineb jällegi ka teistsuguseid näiteid. Enamasti ja see on üsna tavaline noore inimese luulele ja ma ei mõtle seda praegu ei üleolevalt ega kriitikana. Enamasti on tekstid enesesse süübivad, kõige esineb ka üldisemaid tähelepanekuid, mis rõõmustab ja mida tihti nooremas luules vähe leidub, on kaunis kujundiloome. Kaunis on tinglikult öelda, et ütleme nii, et huvitav, et Helena läks, oskab müüa enda teost selles mõttes hästi, et tema kujundid kutsuvad lugeja. Ta paneb tihti luuletuste algusesse mingeid põnevaid kujundeid, nii et lugedes esimest rida tahaks kohe teada, et oioi, mis siin nüüd varjus on, mida ta tahab selle kujundiga öelda, kuhu see meid juhatab. Üks näide. Kas luuletus algab siis nii pealkirjata, luuletus, veel viimased Bockised poisid mu vaibal, nurme nukkuvad, väga kaunis, minu meelest Bockised poisid ja nurmenukk kuidagi argine ja poeetiline on üheks tervikuks põimitud, nende vahel ei teki mitte vastandumist, vaid pigem just mingisugune rõõmus tähelepanek sellest, milline on meid ümbritsev reaalsus. Võib-olla võiks nii mõnegi luuletuse kohtusin kogumikus kasutada Matti moguutši luulekogu pealkirja nimelt õrn ja rõve. Sest et kuidagi see on see diapasoon, mille vahel Helena Läks liigub, on olemas, väga romantilisi, võiks öelda lausa intiimseid pildikesi. Samas läheks, ei lähe ta kunagi ja on olemas üsna selliseid otse ütlemaid vahet, tuid, isegi grotesksed sotsiaalseid käsitlusi. Võib öelda, et laias laastus käsitlevad siis siinse luulekogu tekstid noore naise igapäevatähtis, koht on selles popkultuuril samuti virtuaalsel reaalsusel kõigel sellel, mida arvuti meile pakub, internet aga mööda ei saa, ka lapsepõlvemälestustest ja omal kohal on muidugi ka armastus. Ja ma ei tea, võib-olla nüüd, see on küll spekulatsioon, aga mulle endale tundub, et kõige selle taustal või kõrval või sees vaid kohal midagi, kus aga kuskil seal justkui ridade vahel kumiseb ka mingi vaikne imestuse tundmine iseenda võime üle sõnu ritta seada. Et justkui luuletaja kohati märkab, et ta teab, millised sõnad millistega kokku käivad. Ta justkui tahaks võib-olla isegi olla lüürilisem poeetilisem rohkem riimida, rohkem rütme ritta asetada, kui ta võib-olla arvab, et tänapäeva luule sobilik on. Aga ma ei tea, võib-olla see on ka otsitud, võib-olla ta tahab meelega mängida selle piiri peal, et olla natukene Jürm ja ja natukene justkui kole ja olla samal ajal ka natukene ilus ajada niimoodi lugejat segadusse. Ma ei tea või võib-olla see on isegi hoopis ka see, et autor ei tea veel ise ka, mis suuna ta lõpuks valib, sest et tegu on ju ikkagi debüütkoguga. Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et Helena Läks on terviklik kogu. Ja sealne groteskne huumor haakub päris hästi järele mõtlikkusega. Nii et ega ma muud ei oskagi öelda, kui, et minge poodi ja otsige roosat raamatut. Head lugemist.