Algamas on 20. jaanuari filmisaade kino kino ning tänases saates tuleb juttu järgmistel teemadel. Sulev Keedus kõneleb 27. jaanuaril esilinastumist filmist kirjad inglile. Jaanuari alguses linastus Mart Kivastiku debüütfilm üks mu sõber ning sõna saavad nii filmi režissöör, helilooja kui ka näitlejad ning kuulame ka erinevate filmikriitikute arvamusi. 27.-st 30. jaanuarini toimub Tallinnas dokumentaalfilmide festival Docpoint ja kava kohta annab vihjeid Kaarel Kuurmaa. Doc Point'i kavas on võimalik vaadata ka 28. detsembril esilinastunud Jaak Lõhmuse dokumentaalfilmi kuulamegi ka intervjuud Jaak Lõhmusega ning taaskord arvamust filmist. Viiendal jaanuaril andis Eesti filmiajakirjanike ühing välja neitsi Maali auhinna ning kuulutas välja ka aasta filmiajakirjanikud. Samuti tuleb tänases saates juttu hetkel kinos Artis linastavates filmidest Sillashame illusianistia, Fadja kini, Soul Kitchen. Millal te viimati oma silmi kontrollisite 20 aastat tagasi? 21. Ma mõtlesin oma tütarde naist Olin pikalt ära. Ega ma polegi tegelikult oma tütart näinud ainult häält tulenema. 27. jaanuaril esilinastub Eestis Sulev Keeduse uus film kirjad inglile. Klassikaraadio stuudios küsitles Sulev Keedus, Elis Vesik. Kui algas Afganistani esimene sõda, ehk siis, kui Vene armee läks jõulude ajal 79 läks Afganistani, siis ma hiljem hakkasin mõtlema, et mind kutsuti just 79. aasta sügisel kutsuti sõjaväkke. Kui ma oleksin pidanud sõjaväkke minema, siis ma oleksin tõenäoliselt sattunud sinna, sest et ma olin teinud langevarjuhüppeid ja mul oli korralik vene keel ja ma olin sellises sportlikus vormis, et mind oli nagu mõeldud, et saadetakse Riiga, kus siis õpetati välja eridessanti ehk siis selliseid professionaalseid tapjaid ja mul oli selline aset. Augusti lõpus sündis poeg, poolteist aastat enne seda oli juba tütar sündinud. Et ma olin kahe lapse isa selleks ajaks ja siis ei saanud mind enam seal. Võta komissariaat, pojast ei teadnud midagi ja kui septembris mind väljakutsete, siis üks ohvitser sõimas mu läbi, et nad olid ta kindlalt nagu minuga arvestanud, aga ma siis pääsesin ja mõned kuud hiljem hakkas Afganistani sõda, siis ma hakkasin mõtlema, et ma oleksin ilmselt sinna ka sattunud ja ma ei tea, mismoodi ma sealt pääsenud oleksin. Oledki kirjutaja sind vaates kuskil. Kas te teate, kuidas on esperanto keeles? Hamleti monoloogi algusse? Kirjad inglile peategelane Jeremija Younas kirjutaja on siis ka afganistani sattunud sunniviisiliselt nagu tol ajal, värvati aga kümmekond aastat hiljem. Ja siis tuleb nagu koju tagasi. Ta on nagu teadmata kadunuks jäänud, seal on üks selline omamoodi lugu veel seest see lugu, mida ta jutustab siis või, või mida ta siis oma inglile kirjutab, hingel on Jeremy Jonas kirutaja tütar, keda ta näinud ei ole. Kelle hääl, et ta on telefonis kuulnud, täpsemini küll nutu. See oli viimane telefonikõne, kui ta tegi õppuste ajal, siis juba olles Afganistanist, tegi oma naisele, kui ta jäi teadmata kadunuks, siis saadeti justkui tema koos tina kirstuga Eestis ja maeti maha ja hiljem siis seadust rikkudes. Isa kaevas seal kirstu üles, selgus, et seal ei ole nagu midagi peale ühe kirja, kus on siis selgelt öeldud, et tinakirstu avamine nagu tol ajal oli keelatud, see hingel on siis tütar, kelle häält on telefonis kuulnud ja keda ta otsib ja otsib oma naist. Kui ta siis nüüd lõpuks tagasi tuleb 21 aastat hiljem, aga naine on siit Eestist juba ammu kuhugi ära sõitnud ja päris selgeks talle nagu ei saagi, kas ingel siis oli tema tütar või, või oli see, ta kuulis lapse häält, aga, aga kas see oli siis ütles tema naise laps ja kas tema laps või oli see mingisugune tema ette kujutas, aga ta on kõik need aastat oma tütrele siis kirju kaustikusse kirjutanud ja see on asi, mis on teda siis selles elus kinni hoidnud, temast on saanud Afganistanis moslem, sest et see oli ainuke täiesti väljapääsmatu võimaluse üleüldse seal nagu elu alustada. Ega ma polegi tegelikult oma tütart näinud ainult häält olen. Häält olen kuulnud. Intervjuud Sulev Keedus aga on teil võimalik pikemalt kuulata klassikaraadio koduleheküljelt alajaotuses delta ning järgmises saates kino, kino on eetris juba siis ka kriitikute arvamused. Alates seitsmendast jaanuarist linastub kinos Artis äsja valminud uus Eesti mängufilm Mart Kivastiku üks mu sõber. Film räägib kaasahaarava loo raske kaotusega silmitsi seisnud inimestest, kes otsivad motivatsiooni eluga edasiminekuks. Filmi peaosas on mängimas Aarne Üksküla. Stuudios tutvustab sind linateost filmi helilooja. Darren Varres minu jaoks on see lugu sellest, kuidas inimesed omavahel ei saa kokku ja ei märka teineteist ja Ma ei oska hinnata seda, mis neil lähedal on. Et noh, kindlasti on Mart Kivastik autorina mõelnud sinna ka erinevaid ideid ja mõtteid ja erinevaid põhjusi ja tagajärgi, aga aga nüüd ma olen, noh, ma julgen väita, umbes 50 korda seda filmi näinud. Kummalisel kombel iga korraga anda mulle rohkem muidugi hinge läinud. Ei, ma ei saanud siukse nipiga üldse peale minna oma tööga. Sõnas Mart Kivastik saates Op Mul on ikka selles mõttes elu mängus ja peale selle mitte ainult minu, vaid kõigi näitlejate ja siis, kui ma lähen, ütlen pärast, et kuulge, ma olin amatöör, et läks nagu läks. Ma olen 10 aastat oodanud seda esimest pikka filmi, nii et, et see oli mu kõige suurem hirm, et kui seal vähegi pärast paistva selliseid amatöörminutit, siis seal tõesti Trahv seepärast tantsufilm, seal toimub imelikke asju, sõnab filmis mänginud Aarne Üksküla. Tohutu armastus nende kahe inimese vahel on see, mis põhjustab kõik need vigurid ja värgid. Üksinduse hirm lisab samuti filmis ainult näitleja Aleksander Eelmaa, et see on nii kummaline, kuid tihedalt koos elame. Hõikas üksindus. Saadet, mis on üks neist lugudest, mis on täiesti minu oma, see rida, mis oli Peeter Tõnu teener, see on just selline, mis on väga-väga minu lugu, ega kui ei oleks, see oleks väga raske filmida mulle endale see lugu istus ja mulle sobiks, see laste maailm on ausam ja parem, nii et kes keegi, kes allus käänuks selleks lapseks ja siis kogu see ülejäänud inimkond kihutab, saab suureks vanaks ja see põhiliselt tähendab seda, et, et tõmmatakse ikkagi sein ette, sellepärast et inimesed saavad elu jooksul nii palju haigeid. Seal oli selline lause, kui ma olin kolmandas klassis, siis ma arvasin, et kõik on sõbrad üleüldse, kõik on sõbrad ja siis minu sõbrad, elugejad sellesse teadmisse, mõrad. Aga ma arvan, et see Sass on säilitanud selle, et me oleme kõik sõbrad ja teie olete sõbrad ja meie oleme sõbrad ja siis te olete minu sõbrad, et selle säilitamine, see tekitabki sellise kummalisuse. Kas ta on loll või hull või kui mul ei oleks niisugune mees nagu Sass vastu juhtub, umbes niisugune mees siis siis ma selle filmi põhjal hakkaks nagu teda teise pilguga vaatama, sest mulle tundub alguses inimene tundub alguses teemale, ronib mulle sõbraks ega pederast ega midagi, mis on vahepeal kõik, selgub lihtsalt inimene, kes tahab olla sõber ja kes tahab siiralt olla, saab ja teeb kõik selleks, et saada sõnaks. Alati filme vaadates on ikkagi midagi, mis nagu endale nagu eriliselt meeldib, kas on see tõesti mingisugune atmosfäär või teatud karakterid või mingisugune konksud filmi juures, et noh, millest sina nagu kinni haarasid kui kui sina, kui helilooja sellele filmile muusikat leid. Me sõelusime seda kulla teraselt liiva seest ikka päris kaua välja ja lõpuks, kui ma leidsin need teemad või selle ühe teema, millest ma olen siis arendanud muusikat ta näiliselt väga lihtne, väga primitiivne, justkui seal ei toimugi midagi väga. Aga, aga selleni jõudmine on olnud väga raske ja pikk protsess ja, ja ütleme, see märksõna on jah, selline lihtne helge aga mitte naiivne või mitte mitte labane, ka see, kuidas ja kuidas autor nii stsenarist kui režissöör Mart Kivastik on selle asja nagu oma peas ja lõpuks siis ka filmilinal kokku pannud, et seal on tõesti väga palju ühetud õhku ja ruumi kuidagi tänapäeva filmides kipub olema pidev tunne Lõika Lõika, Lõika Monteeri kokku veel kiiremaks, et jumala eest vaatajal igav ei hakkaks ja et vaataja tähelepanu tuleb piitsutada metsikult. Siis see film on küll üsna contra sellisele loogikale. Võib-olla on ta ka aeglane, võib-olla andaga igav, aga ma ei tea, ma arvan, et minu jaoks on ta väga, vägagi toimiv. Karakterid on juba iseenesest ka üsna huvitavad, et vaevalt, et seal igav hakkab. Et peaosades mängib võrratu Aarne Üksküla. Ja temale siis sekundeerivad Aleksander Eelma ja Rita Raave ja ma tõstaksin esile ka nende vanust, näha sellist triot, küpses eas näitleja niimoodi mängimas filmilinal, see on väga haruldane, nagu üks tuttav ütles, et meie puberteetlik, kus ühiskonnas sellist asja ei näegi, noh, see on nagu nagu hea vein, mis läheb ainult paremaks ajaga. Et kuidas me siis ei oska seda märgata või hinnata või miks me seda nii vähe seda potentsiaali ärakasutamine, mis on sellistes lugejates olemas? Ja nüüd on siis sõna filmikriitikutel kõnevad Martin Oja, Sven Soznetski ja alustab oma arvamusega Martin Oja. Kui Eestis filme tehakse, siis on juba ette aimata tüüpilised ohud, mis võivad seda filmi tabada, kui film valmis saab. Üks sellistest ohtudest on see, et film kukub välja nagu telelavastus. Kahjuks on ka selle uue sõbra filmiga niimoodi läinud. Praegu on tulipunktis filmida rahastamine Eesti filmi sihtasutuse tegevus siis üks mu sõber on ka üsnagi iseloomulik näide, mis võiks koda diskussiooni tekitada. Filmi eelarve 3,6 miljonit krooni ei ole ju tegelikult palju võrreldes Hollywoodi toodanguga. Aga samas, kui vaadata, mis sellest tehtud oli märkame, et tegevuse mastaabid on üsnagi väikesed ja näitlejaid pole kuigi palju. Pole tarvis olnud ehitada ühtegi suurt deklaratsiooni ega arvutis kasutada eriefekte. Filmitud on põhiliselt Tartus ja kasutatud nii-öelda loomulikult võta paiku, kus siis pole midagi vaja olnud, juurde ehitada või eriti muuta, noh, ilmselgelt on kokku hoitud valgustehnika arvelt lugu või õigemini motiivid ja ideed on iseenesest sümpaatsed. Rääkides sõprusest, eluraskuste ületamisest, teineteisele toeks olemisest. Filmi keskmes on vala mees, keda mängib Aarne Üksküla, kes ei leia pärast oma naise surma enam elule mõtet. Tema seltskonda satub ekstsentriline mehike Sass, keda kehastab Aleksander Eelma, kes kinnitab, et ta on siis selle vanamehe sõber ja ta mitmed trikke ja tempe üritab murda seda jääd, mis seal siis tekkinud peategelase elu vahele. Kui peategelane üritab enesetapp satub haiglasse, siis tuleb välja, et Sass on seal haiglas, töötab sanitarina, nende saatused põimuvad veel tihedamalt. Teisedki karakterid on tavalised eestlased, kes on oma eluga puntras. Materjalina on karakteri baas küllaltki tubli alus et teha sellist kergelt koomeliste sugemetega, aga suuremas plaanis väga tõsist sotsiaalset draamat. Ideaalis võib-olla midagi sellist nagu Soomes on teinud agu loosimees. Paraku on tulemas siiski võrdlemisi kohmakas, et silm ei seisa väga hästi koos ja meenutab kahtlaselt telelavastust, nagu oleks kokku pandud Õnne 13 ja sügisball 30 aastat hiljem filmide heaks filmiks ikkagi see, kui kaamera hakkab jutustama lugu domineerima teksti üle ja kasutab jõuliselt tavaliselt keelt. Paraku selle filmi puhul väga palju seda ei märka. Dialoog mõjub küllaltki teatrilikult, visuaal on rohkem teise härguses rollis ja pigem on kaamera ikkagi sõnalise osa. Ambitsioonide vahendaja. Operaatoriks on Jarkolaine, kes tunnustati 2005. aastal Soome parimaks operaatoriks filmiga emadest parim. Tundub, et pole operaatoril päriselt selge, et mida või kuidas seda võtma peab või ala nagu välja kujunenud, väga selget visiooni, tavaliselt keelt selles filmis mitmes kaadris häirib näiteks sügav fookus, mille kasutamine maailma filmikunstist sai alguse 1941. aastal linastunud arson valsi kodanik geenis Parema optika tõttu muutus võimalikuks telliselt on sellel võttel oma kindlad eesmärgid ja näiteks siis, kui peaks pildiga oma lähivaatetegelasest eristama taustast ja keskenduma just tema emotsioonile siis tavaliselt sügavat fookust ei ole mõtet kasutada, et seda on parem vältida, kuna just vaataja tähelepanutegelasele juhtida ja luua intiimset õhkkonda ja tõmmata teda rohkem filmis toimuma sisse. Siin sõbrafilmis baaris raamatukogus filmitud kaadris on tunne, et sellist lähenemist oleks väga vaja, kuna dialoog on sellel hetkel oluline, kannab olulisi arenguid, aga teravalt taustal paistvad raamaturiiulid hajutavad kõvasti tähelepanu, peatudes Igalühel tõsisemal probleemil. Selles filmis on suur mure tegelikult see, et Eestis on teatud põlvkond näitlejaid, kellega ei saagi põhimõtteliselt filmi teha, kuna neil on teater nii sügavalt veres igast liigutusest sees, et nad paratamatult filmis mängivad üle seestikuleerivad liiga palju rõhutavad oma tegevusi siiski teades, et neid vaatab saalis teatripublik ja kokkuvõttes ei mõju filmis loomulikult eeldused, film töötakse, on siiski loomulikkuse tunne. Muidugi ei tähenda need punktid, mis ma siin välja tõin, et mingit totaalset ebaõnnestumist. Pigem ikkagi suutis film äratada uudishimu ja seal oli omasid vahvaid momente. Ja huviga ootaks, milline saab olema Mart Kivastiku järgmine film. Loodetavasti parem kui käesolev ja ma isiklikult loodan, et võib-olla tuleb see pigem lühifilm kui, kui mängufilm, arvas Martin Oja. Ning oma mõtteid lisab Sven Soznetski. Alustaksin võib-olla väikse kommentaariga eelnevalt mainitud liialt suure filmi eelarve kohta. Ühe täispika mängufilmi ekraaniletoomine on paratamatult üpriski monumentaalne ettevõtmine ja see inimeste ja töötundide hulk, mis kulub alates stsenaariumi kirjutamisest ja läbi ettevalmistuste filmivõtete ning pildi ja helipostproduktsiooni on ikka märkimisväärselt mahukas. Ja kui tahta hoida vähegi professionaalsed kvaliteedid ja nii mitte sundida inimesi poolmuidu tööd tegema, siis paraku filmi tegemine lihtsalt on nii-öelda kallis lõbu ja 3,6 miljonit eriti kui hakata seda kõrvutama teiste Eestis viimastel aastatel valminud mängufilmidega ei ole midagi tähelepanuväärset üleliiast. Tähelepanu väärne on aga see, et üks mu sõber on Eesti kinokunstis nii harvaesinev hea tuju või fiil kuud film. Paraku meie kinol juba on küljes teatav depressiivsuses Tigmani näha pärast seanssi naeratavaid nägusid kuulda kommentaare stiilis mõnus taas ka Tartusse terveks õhtuks hea tuju. See on kuidagi südantsoojendav ja väga hea meelega näeks, et meil sünniks neid hea tuju film. Isegi rohkem millega üks mu sõber veel kahtlemata hiilgab, on käsikiri alla keskpärasest. Algmaterjalist on väga raske luua midagi head. Aga Mart Kivastiku käsikirja oleks huvitav lugeda filmitagi, mis loomulikult ei tähenda, et film ise kuidagi üleliigne oleks. Tõsi on see, et tekstist kumab läbi suur teatrikogemus, mis lähendab filmi stiililiselt ehk telelavastusele kuid seda väga minimaalselt. Teatrimõjudest tuleneb aga äärmiselt nauditav näitlejate omavaheline sünergia, teatav koosmäng ja kambraadlus, mis kinos tihti edasi ei kandu, on siin täiesti olemas. Aarne Ükskülaeluisu kaotanud Matina on keskse tragikoomilise tegelasena minu meelest väga õnnestunud samuti Aleksander Eelmaa kui igavesti noor Sass ja terve film olekski otsekui üles võetud läbi sassi silmade. Kivastik näitab gammati kõige nukraid hetki soojades värvides ja, ja läbisõbraliku iroonia. Natuke segaseks võib jääda kolmanda peategelasi Rita Raave kehastatud rutt. Eriti kui vaadata filmi eelnevalt sinopsist lugemata. Rutt peaks loo järgi olema, mattis salaja armunud, kuid pead lõpuni välja, meenutavad nad pigem õde ja venda, mis muudab stseeni, kus Rutt matile vaikselt öösel külje alla poeb. Võib-olla veelgi kentsakamaks. Filmis on vaikiv, sõnadeta väga võluv roll ka Tartu linnal, kus film üles võeti. Hästi kena, et palju näidatakse uuemat Tartut just sellisena, nagu ta hetkel on. Tartus elanud ja õppinud. Tudengina tekkis igatsus näha rohkem ka seda romantilist Tartut, rohkem neid kitsaid tänavaid pargipinke ja seda künkliku maastikku, mis kindlasti paljudele teistelegi Tartus õppinud talle kuidagi väga erilisena mõjuks. Teine asi, mida ehk veel natuke rohkem näha oleks tahtnud, on seosed raamatutega kirjandusega. Filmi tutvustav inglisekeelne lause kõlab väga hurmavalt. Frendov mainis vormeks Brežennosoliti uude Franczip Leida Autpitu infani Õudmenn hinnani, Nobel sättinga puks vanades ette, pildi milleski kirjanduse osas looga läbi põimunud omast, kui see film, mis tegelikult on, et raamatud on hetkel ehk natuke liiga tühjaks fassaadiks jäänud, et neid on küll kaadrisse jäädvustatud, kuid tegelaste raamatute vahele ei teki pooltki nii tugevat sidet kui tegelaste ja Tartu linna. Üks mu sõber on kindlasti film millesarnaseid, meil rohkemgi võiks olla südamega tehtud. Arvas Sven, sa seitski ja sellised olid mõtted Mart Kivastiku uuest filmist üks minu sõber, mida teil kõigil on võimalik vaadata ka Eesti mitmetes kinodes. Kinos Artis linastub Fatija kinni uusim film Soul Kitchen mis on lustakalt hoogne lugu sõprusest ning hingekosutavat muusikast ja toidust. Selline filmi tutvustav lause ja film on valminud aastal 2009 ning pälvis ka mulluse Veneetsia filmifestivalil žürii eripreemia ning nautis publikumenu erinevatel filmifestivalidel ning filmi käis vaatamas Elis Vesik, kes jagab nüüd teiega oma mõtteid. Kunagi üks filmitegija ütles mulle, et kõik head filmid, stsenaariumid põhinevad muinasjutul tänapäevases võtmes jutustab patisa kinni uus film, samuti osalt justkui muinasjuttu ja tegelased on ysna mustvalged ja läbinähtavad, ent ometi mõjuvad filmi kontekstis värskelt ning sellele aitab kaasaga filmi tegelaste situatsioonidele lisatud rohke koomika. Filmi visuaalne külg on väga realistlik. Roostes aute, kollase rohu ja halli, kivistiku ja tühermaaga. Mõtlen siin siis Hamburg härra linna mille keskel on siis üks rääbakas toitlustusasutus ja seda peab kreeklasest immigrant seinas. Immigratsioon Nonii ja multikultuurse ja peresuhete teema on kinni filmides läbiv senini olnud kinni ise on sündinud türgi immigrantide peres, nii et sellest ka teema aktuaalsus tema jaoks hakini tuntumate filmidega vastu seina ja taeva äärel võrreldes on soul Kitchen toonilt küll mõnevõrra kergem ja sellisele kergemale atmosfäärile ja muidugi küllalt lõõgastavale vaatamiselamusele aitab kaasa filmi olulisemaid faktoreid, nimelt muusika mahedat souli ja elektrobiiti esineb oht trass kastmes nii kaadrisiseselt kui väliselt. Mõnes mõttes läheb film mitmes kohas käest ära, näiteks aeg-ajalt sõidavad visuaali rahuliku montaazi sisse muusika, Vidjalikud võtted, mis mõnes mõttes hakivad seda ühtses stiilis kulgemist, aga samas lisavad need kaadrit loole hoogsust ning teravamaid nüansse. Stiililine ühtsus, aga on ka küsitav, mis puudutab alguses küllaltki realistlikult ja eluliselt kulgenud kontrasti selle muinasjutulik puga, aga seegi on pigem koomiline, kui häiriv, ei saa neid mainimata ka jätta, et ilma seinast kehastanud Pustocuse ja tema algul räämas toitlustusasutuse eduteele juhatanud arrogant Sist nõretavas rollis gurmeekokka, kelle rollis siis on piraalinell. Et ilma nende kõnest ja ilmest kehakeeleni ulatuva rolli täitmise oleks film küll vist kaotanud vähemalt poole oma väärtusest nagu igas muinasjutus ja, ja ka see, et ilm läheneb sellele muinasjutu žanrile, nii ei saa ka see lugu mööda moraalist või siis moraalidest. Ja mõnes mõttes on see võib-olla isegi selles filmis moraalide paroodia. Ja Neid punkte võiks siis välja tuua järgnevalt. Ära kunagi lase oma tüdruksõbral sõita välismaale, tema võid temast lihtsalt ilma jääda. Ära kunagi usalda oma illegaalist lähedasi, sest anna vaid võimalus ja peadki leppima sellega, et heal juhul ei ole veel sinu enda elu panti pandud. Aga sealt johtuvalt ikkagi pere on kõige tähtsam ja kõik tuleb andeks anda ning uskuda inimhinge headusse. Veel üks moraal, et väheste vahenditega on võimalik kunsti pärast tulemust saavutada, tuleb vaid asjale hingega läheneda ja sellest see film ka põhiliselt räägib. Hingestatud lähenemisest asjadele. Juba teist aastat on võimalik ka Tallinnas jälgida juba Soomes tuntuks saanud festivali Docpoint raames linast vaid silma ja seekord on võimalik Doc Point'i kava vaadata nii kumus kui ka kinos Sõprus. Festival ise, õigemini siis Soome festivali väike Tallinna alafestival leiab aset 27.-st 30. jaanuarini ning mõningaid väljavalitud Silme tutvustame ka alates esmaspäeval, 24.-st jaanuarist klassika hommikutes ja need helinäidud korduvad ka päeval deltas. Kuid siin tutvustab tänavuse Doc Point'i kava üldiselt. Festivali korraldaja Kaarel Kuurmaa. Helsingis on jah, see festival juba 10. aastat, neil on juubel, seal on jah mitusada seanssi meil Tallinnas on siis 30 ringis Filma seansse kuskil 25, et seal siis nii Poola kui Soome lühidokumentaalide šansid on kavas üleüldse nii-öelda näitame ära sellise maailma möödunud aasta dokumentalistika meie arust paremikku ja sellise selgroo, mis veel siin näitamata, Doc Point'i kava on lai, et siin on jah, teemasid täiesti seinast seina, et rootsi meeste kujundujumise võistkonnast kuni siia raadiosse sobivalt täiesti nüüdisklassikalise muusikani välja. Et näiteks on kavas lätlaste film, saun, standard samm väga huvitavalt, et tehtud film, kus Läti koor, kaamera siis on tellinud mitmetelt maailma tippheliloojatelt, et loo nii-öelda ülistuseks päikesele või öeld san songs, siis film ongi sellest, kuidas tegelikult heliloojad töötavad, et seal on siis Eeellojad alates Kiiegantseelist Jon tavermer, koomatsu hiita, John Lutter, Adams sätnikov, et seal on selline terve plejaad tippheliloojaid, kelle sellist töötamise protsessi seal näidatakse ja siis selle taustaks ka väga kauneid looduskaadreid sellest, millest nad oma inspiratsiooni ammutavad. Aga samal ajal tasakaalustamiseks on jällegi sobivalt film Kindsasümphony näiteks kus kitsas seltskond väga innukaid inimesi moodustab sümfooniaorkestri. Isegi kui pill ei ole, siis tuleb pillid kasvõi ise ehitada ja, ja tuleb mängida seda vahvat klassikalist muusikat, olgu see Mozart või Beethoven. See film on publiku menu saanud küll kõikjal festivalidel, tõdes, et see näitab sellist jällegi kõige siiramalt armastust muusika vastu. Teisipidi sellisest erikülalisest juttu tehes tuleb meile külla Tšehhi väga legendaarne filmitegija Hellanaatristikova, kes on ka olnud tšehhi kultuuriminister ja teinud palju auhindu võitnud filme. Näitame tema sellist pikkade elulugude triloogiat, tema kaubamärk on filmida inimesi aastaid, ta on filminud mõningaid oma peategelasi mitukümmend aastat. Tasapisi on tulnud selleni triloogia, millest me näitame ära kõik osad marsseela Renee ja katka. Et need on sellistest erinevatest inimestest, kes ütleme, et on natukene võib-olla katkised inimesed oma selliste vaevade ja valudega elus aga sellist väga intiimsed, jälgimisdokumentaalid. Helena dressikova tuleb ka ise Tallinnasse, pühapäeval, 30. jaanuaril rääkima, kuidas ta filme teeb, miks ta filme teeb ja miks ta just neid inimesi jälginud on. Soome dokfilmid on tugevalt esindatud nagu iga aasta loodetavasti, et, et Soome dokumentalistika näitab endiselt oma sellist kõrgtaset näitab meile heas mõttes eeskuju ja võiks meid heas mõttes kadedaks teha. Kuidas soomlased filme teevad näiteks nende üks elulooline film, poeemi ela või Bohemian hais, nagu nad inglise keeles, seda on pealkirjastanud enda ühest kuulsamast näitlejast Matti Bellon pääst, kes agi Kaur esmafilmida läbi võiks olla ka tuttav kõigile filmihuvilistele või siis nad on teinud ka filmi nimega sihlon Belastajad, mis räägib Soomes väga tuntud liikumisest nimega Nokia misse ja mis on selline usulise ärkamise väga huvitav jälgimine, väga rahulik, aga samal ajal pinev ja kohati käisi raadilt. Naljakas, et selliseid sellist oskust lugusid rääkida on soomlastel ikkagi. Ja, ja seda näitab ka nende lühifilmide kava, kus on kavas neli filmi. Need kõik on väga erinevatest maailma nagu paikadest ja erinevas stiilis tehtud, aga see näitab seda, milline on selline tagala soomlased, ka sellist lühifilme ja tudengifilme tehakse sellisel tasemel, mis saavad valituks maailma suurimatele festivalidele ja mille nii-öelda tehniline kvaliteet on niivõrd hea, et raske on kuskilt otsast norida või kuskilt külge hakata. Tuleb jälgida kindlasti Docpoint ei kodulehekülge, Docpoint poee, sealt saab ise vaadata. Maailma värvikirevust on siin nii palju nagu koos selles ühes väikses kavas ja neljast päevast on nii tugevaid poliitilisi lugusi, tugevaid kultuurilugusid jazz, klassikalisest muusikast kuni teise pooluse muusika superstaari kuni näiteks lemmini ja ka selline muusikastiil, nagu kubatton saab esindatud. Kõneles Kaarel Kuurmaa, kes veel mõningaid silme tutvustas ka neljapäevases deltas ja ka seda intervjuud on võimalik klassikaraadio koduleheküljel järelkuulata ja filmide tutvustused siis juba uuel nädalal. Kas ikka hommikutes ja delta ades? Niisama hämmastavat mälu ilmutavad põdrad ja lõheparved oma iga-aastastel. Rännete liikumine on vahend, enesesäilitamine, eesmärk. Traditsiooni kõige kõrgem vorm on inimese kultuur. 28. detsembril esilinastus Jaak Lõhmuse uus dokumentaalfilm tantsud linnuteele ja film räägib Lennart Meri 25-st filmiaastast ja viiest filmist, mis valmisid ajavahemikus 1964 kuni 89 ja filmirežissöör Jaak Lõhmust küsitles. Elis Vesik. See pealkiri on inspireeritud Mihkel Muti romaanist rahvusvaheline mees, kus oli tegelane Rudolf, kes hakkas väga tihti tantsima ja selle Rudolfi prototüübiks oli teadupärast välisminister Lennart Meri. Minu Filma eeldab, et vaataja on tuttav Lennart Meri loominguga filmiloominguga, nii et tegelikult see oli algne mõte oli tuua see film välja palju varem koos nende restaureeritud filmidega, aga ei õnnestunud saada sellele finantseeringut. Mitmeid muid põhjusi oli, miks takerdus ja nüüd siis natuke rohkem kui kaks aastat pärast selle idee väljakäimist on ta valmis, ma näen seda ja küllap vaatajagi saab aru, et need viis filmi peaksid olema kusagil meeles või nähtud, millest jutt käib. Ja teiselt poolt me siiski tegeleme Lennart Meri filmitegijaga, tema oli esimene, võiks öelda võtmeisik Tallinnfilmis, kelle korraldada ja läbi äkki ta olid Eesti-Soome filmikoostööprojektid nendest ei saanud küll asja, läks peaaegu 10 aastat, enne kui siis linnude tuuled valmis sai, mis oli esimene Eesti filmitegijate koostööprojekt, nüüd siis nõukogude aja Tallinnfilmitingimustes kapitalistliku riigiga Soomega ja seal oli ta juba siis täiesti oma sõiduvees. Aga ütleme, eesti filminduse arengu seisukohalt on see väga tähtis etapp, mis on muidugi huvitav vaadata just tolles ajas, see, mis meile praegu tundub igapäevane, ütleme, suhtekorraldus, asjaajamine, kõiksugused, nipid, mida tänapäeva maailmas kasutatakse. Ta kasutas Lennart Meri juba seitsmekümnendatel aastatel, kuigi neid koolis tollel ajal ei õpetatud. Ta oskas asju nii ajada, et tema plaanid said teoks ja ta oskas korraldada seal, kus vaja ajakirjanduse tähelepanu oma tööle ja nii edasi, nii et see kõik on puht ühelt poolt ajalooliselt huvitav ja teiselt poolt ka isikulooliselt, et inimene oli mitmekülgselt andekas, aga filmivaldkonnas kuigi ta ise on korduvalt öelnud, et ma ei ole filmimees, võib siiski öelda, et ta sai kõigega suurepäraselt hakkama. Filmi professionaalina. Kõneles oma filmist Jaak Lõhmus ja milliseid mõtteid siis Jaak Lõhmuse uus film tekitas? Sellest kõneleb nüüd lähemalt kinokriitik Sven sossetski. Kummaline, kui suurel määral on viimasel ajal hakanud minu ootusi filmide suhtes kujundama eelnevalt tehtud reklaamplakatid, pealkiri ja muu seesugune kiire esmane info režissööri ja stsenaristi Jaak Lõhmuse dokumentaalfilmi tantsud linnuteele. Pildistus Lennart Meri filmi rannakutelt hakkasin ma seega vaatama kui autorifilmi. Võib-olla üritades seda aga üleliia seostada meri enda filmide isikupärase lähenemisega. Pettuma pidin oma ootustes küll, aga mitte filmis endas käiakse läbi meri, algusaastad filmimaailmas kuuleme huvitavaid ja tihti humoorikaid lugusid Nõukogude Liidu aegses filmide rahastamisest ja Parteikontrollist. Arusaadavalt on palju tähelepanu pööratud Eesti-Soome suhetele ja Soome osale merifilmide valmimise juures. Tegelikult jäävad filmid aga pigem taustaks väga sarmikale portreena Lennart Merist kui filmimehest. Ja just see on minu arvates selle filmi üks tugevamaid külgi. Et stsenaariumisse ei ole liialt hulka segatud meri vaieldamatult kuulsus poliitiku ja presidendina, kuid samas kõikides tagasi vaadates tema suhtumise ja töömeetodite kohta kumavad kuidagi väga romantiliselt läbi just need põhjused, miks Merist sai nii osav poliitik ja armastatud president ka filmi Tšassilit, muusika, mulle tundub lähe sellise euroopaliku filmimehe portreega väga hästi. Kokku kuuleme kommentaare Mark Soosaarelt, Enn sädelt, Sirje Helmelt, Eva lillelt, Jaan Kaplinskile, Veljo tormisel, Tõnu Seilenthal, lilt, Rein Maranile ja paljudelt teistelt. Eriliselt hea meel on aga võttegrupis Siberis rännanud kaaslaste meenutustega. Tantsud linnuteele kestab mõned minutid üle tunni aja. Et ilmselt oli filmi pikkus juba töö alguses kokku lepitud, kuid tundub, et väga sisu ja teksti tiheda materjali kõrval oleksid mõned pikendatud stseenid meri filmitud materjalidest ehk hea hingamisruumi jätnud. Hetkel on kogu sisu ajaloo õpikulikult väga kontsentreeritud ilmselt just selle hingamisruumi vähesuse arvele panna ka filmi Teleformaatilikkuse. Vormilt meenutab see praegu pigem teledokumentaali kui täispika kinofilmi. 2009. aastal ilmus Lennart Meri etnograafiliste dokumentaalfilmidega DVD. Sisaldab see siis kõiki viit filmi, milles ka tantsudes linnuteele juttu tuleb veelinnurahvas linnude tuuled, Kaleva hääled, tormipojad ja šamaan. Väga hästi oleks sellele lisaks otsekui meikingofina sobinud ka käesolev tantsud linnuteele. Võib-olla väike idee tulevaste kordusväljaannete jaoks. Sõnast Sven Sosnikski ja Jaak Lõhmuse uut dokumentaalfilmi on võimalik vaadata ka festivali Docpoint kavas. Viiendal jaanuaril andis Eesti filmiajakirjanike ühing välja Neitsi Maali nimelise auhinna ning ka parima filmiajakirjaniku auhinna ning sissejuhatuseks kõneleb Tõnu Karjatse Eesti filmiajakirjanike ühingust. Oma jälje sai ka Ilmar Raagi film klass ja kui meil oleks eraldi auhind telesarjadele, siis klass elu pärast saaks kindlasti selle auhinna ja väga oleks oluline filmiajakirjanikud autasustada ka Tanel Toomi, kes kandideerib tudengifilmide Oscarile oma Inglismaal valminud tudengitööga. Aga et me peame siiski kodumaise filmiauhindu välja andma, siis loodame, et autol leia kunagi ka selle võimaluse ja tehtud siin pikema linatööd ja oleksime soovinud seda filmiajakirjanikud siis, et Polli väärikud oleks valminud täienisti Eesti jõududega ja Eesti lavastaja poolt. Nominentideks olid Anu auna lühifilm vahetus Jaan Toomiku lühiFilmuleeg Marianna kaadi dokumentaalfilm auk number kaheksa Maria Jürgheka dokumentaalaeg on siin ja Mati Küti animatsioon Taevalaul. Eesti filmiajakirjanike ühing kõneleb Margit Tõnson annab auhinna Neitsi Mai mantiketi filmile Taevalaul, mis ületab sürrealistliku jõuga gravitatsiooni ja tõuseb kõrgustesse, kus hingata jaksavad vähesed. Ja auhinna andis üle Jaan Ruus. Ja sõna sai ka auhinna pälvinud režissöör Mati Kütt. Kõigepealt, ma tahan tänada, et sireenide saatusliku vaikuse nüüd lõppenud hinnanud seda lendu, seda tehakse lavasügavustesse. Eesriide taha, varitseb iid see miski ja meeldivaid postile ajal jõudnud koju, kus ta iialgi pole olnud. Ja ma nüüd paluksin muidugi lavale, aga kiik minu tiimitootja, arva nuut. Autori enda sõnul ulatub filmi saamislugu 10 aasta taha, kui stsenaarium esmakordselt valmis. Ja siis oli algul plaanis teha, et dominant oleks mängufilm millele lisatakse animatsiooni Abiksilatsiooni komponendid, aga paraku elu läks seda rada pidi, et Eesti filmi sihtasutus väitis, et oleks poeg liia vallis teha, toad maksaks, Taavi kolm miljonit jäi nagu seisma. Nüüd oligi kolm aastat tagasi, kui ma läksin, tootja harva nuudi riiulit seda stsenaariumit nii-öelda ära võtma, et mis siin toimub, et võtaks nagu sealt selle välja, et võib-olla õnnestub leida mingi teine tootja, kes oleks huvitav, aga siis harva Petsestop palus, et ma veidi ootaksin, viivitaksin selle äravõtuga ja siis hakkasidki imelikul kombel asjad väga kiiresti arenema. Ja siis ainuke tootjapoolne soovitusele mulle, et ma loobuksin sellest nii-öelda mängufilmist ja keskenduksin puhtalt animatsiooni. Jah, mõned asjad jätsin välja tegelikult samal ajal tõin jälle uusi komponente juurde, et tegelikult esialgsest plaanist pooled on selles filmis sündis tegelikult nelja-viieminutine kyll ja õnneks Eesti filmi sihtasutus andis raha juurde, nii et lõpp hea, kõik hea. Oma raamatuga animas Sophia aasta kriitikuks tunnistatud Ülo pikov pole Küti filmi puhul kiidusõnadega kitsi. See on väga tugev film ja vaieldamatult on verstapost Eesti animatsiooni ajaloos ja ma julgen öelda, kogu maailmaanimatsioonis on väga ka tugev nii-öelda märk, verstapost, millest räägitakse aastakümneid hiljem, et Eestis on palju film, eelkõige animafilme, mida jälle tsiteerida, mida rahvusvaheliselt, mida näidata, mille põhjal õpetada. Eesti filmiklassika kaardistamise eest läbi kolme linateose ja kahe aastakümne tunnistab Eesti filmiajakirjanike ühing aasta filmiajakirjanikuks Annika Koppeli. Kõigepealt suur tänu selle tunnustuse eest ma kirjutasin seda võib-olla mingisugune kaks aastat kõik kokku ikka, ma olen mõelnud, et tegelikult on filmiajakirjanikud ju omakorda valinud filmi kenade, läbi aegade kõige paremaks Eesti filmiks. Maasis tänan Oskar Lutsu madalale, Arvo Kruusement ja ma tänan kõiki neid filmis kaasa teinud näitlejaid, asjaosalisi, kes lahkesti jagasid minuga oma mälestusi, dokumente, fotosid ja kõik elasid kaaslasele raamatu sünnile. Ja ma pean ka ütlema seda, et seda raamatut kindlasti ei oleks, kui ei oleks ühel päeval mulle helistanud kirjastaja agu veedan. Annika Koppel sai oma raamatu kirjutamiseks materjali dokumentaalfilmi tegemisel kevade saamisloost ja abi oli ka nõukogude ajal ilmunud Olev Klaassen filmi raamatust. Lisaks eelarhiivitööd ja intervjuud, mis siis autorid selle uurimistöö juures kõige enam üllatas? Kui me võtame täiesti endastmõistetavana, et suved teeb sedasama, mängib edasi, kes mängib kevadel tollel ajal ei olnud ühtegi mitte iseenesest mõistetav, selgus, et jällegi seesama kevade gruppi ise hoidis niivõrd omavahel kokku, et Aare Laanemets oli öelnud Riina heina-le, et mängi sina temale halvasti ette, mängin mina ka oma partnerile halvasti ette ja et me saame nagu vana grupiga edasi mängida, et tegelikult see läks üle noatera, et selline triloogia samade näitlejatega sai sünniga. Raamatu anima Sophia eest, mis annab tulevastele feimi ajakirjanikele professionaalse sõnavara animafilmidest kõnelemiseks tunnistab Eesti filmiajakirjanike ühingu aasta filmiajakirjanikuks Ülo pikali. Esiteks ka tänaks filmi kirjanik tunnustuse eest ja Eestis on väga tugev animatsioonfilmi traditsioon ja väga tugevad animafilmi tegijad, et et selle pinnalt nagu kirjutada kriitikat ja nii-öelda teooriat kokku panna, ei olegi nii raske, et eelkõige kaudsemalt asja tänama Eesti animafilmitegijaid. Sellele see tugineb. Aga raamat jah, loodud ja palju abi oli Eesti kunstiakadeemiast, kes ka kirjastas selle raamatu ja eelkõige toimetaja Eva Näripea temaga tõesti, raamat ilmus samaaegselt kahes keeles, eesti ja inglisekeelse köitena. Pikoviaanimas Sophie on ajalugu, sest enne teda pole keegi kokkuvõtliku kodumaiste animatsiooniteooriat paberile pannud. Ehkki animatsiooni traditsiooni algust loetakse 1930 esimesse aastasse, mil linastus Eesti esimene animatsioon, kutsu Juku seiklused. Ülo pikov kutsub oma teooria raamatuga teisi filmiinimesi ja kolleege dispuudile sest just see aitab edasi ka seni varju jäänud teoreetilist baasi mida lugeda peamiseks animatsiooni juures. Kui filmitegija on aus ja teeb, ütleme siiralt teemadest, mis teda kas liigutavad, mis talle lähevad hinge, siis ta ei saa päris alt minna, et, et eelkõige see hakkab ikkagi filmitegija enda suhtes, selle materjaliga. Parimaks levifilmiks tunnistasid filmima ajakirjanikud tänavu prantsuse režissööri Kaspar Noe enter the void, mis kinos Artis linastub pealkirjaga ootamatu tühjust. Kriitikud tunnustasid filmi kinokunsti väljendusvõimaluste julge avardamise eest. Teiseks jäi filmiajakirjanike edetabelis Mikael Haaneke valge pael, kolmandaks Christopher Nolani algus. Esimese kahe filmi maaletoojaks ongi väärtfilmide levitamisele pühendanud Tallinnfilmi, kes siis näitab oma filme kinos Artis. Alates 14.-st jaanuarist linastub kinos Artis läinud aastal Euroopa filmiakadeemia parima animafilmi preemia pälvinud prantslase Silvan kommendi joonisfilm illusianist. Illusianist linastus ka Eestis 2010. aasta animendi Twimsi ja Pimedate Ööde filmifestivali programmis ning valiti ühtlasi Euroopa filmiakadeemia poolt 2010. aasta parimaks animafilmiks. 2010. aasta Edinburghi filmifestivalil esilinastunud illusionist põhineb legendaarse prantsuse filmilavastaja ja näitleja Jacques lõpetamata stsenaariumiga. Filmi peategelane härraldatišev on austusavaldus statiiv-le, kelle pärisnimi oli samuti viidati šas. Filmi autoriks on prantsuse koomiksikunstnik ja animarežissöör Silvan komet, kes sai tuntuks täispika animafilmiga le tipleta Bellevil, mis linastus ka 2003. aasta Pimedate Ööde filmifestivali programmis, millest Sis illusionist jutustab 1950.-te aastate Pariis ei usu enam võlukunsti ning stiilne, kuid vanamoeline mustkunstnik. Toucheff leiab üha vähem tööd, ta on sunnitud vastu võtma esinemisi kahtlase mainega keldri varjad teedes aiapidudel või baarides ja kohvikutes. Ta esitab elu jooksul varrukast kogutud tühjadele saalidele, kuna tsirkuseartistide ja mustkunsti asemel on moodi tulnud rock n roll, nagu sellest veel vähe oleks, astub järjekordsel esinemisel kahtlases keldribaaris mustkunstniku ellu orvust tüdruk, kes end tädisheffi külge klammerdub ning usust maagia tõelisesse mustkunstnikult üha kallimaid kingitusi välja võluma paneb, ajades siis nii vaeselt tšehhi pankrotti ning omadega üldse üsna ummikusse. Intervjuus New York Timesile ütleb komment, et ta palus oma Ani Masteritel väga teravalt jälgida, kuidas näiteks Shakte enda kehastada. Härra hüloo liigub rääkida näiteks karakterist, siis illusionisti puhul ei ole tegemist samasuguse tegelasega, nagu võis ekraanil härra hülood näha Nonii distantne sissepoole, vaid pigem emotsionaalselt komplektne erinevad küljed aga on must kunstnikus väljendatud küll ja selgelt vahet teha pani komet ühte juhtiv animaatorid mustkunstnikku kujutama just tema esinemissituatsioonis. Kui ta on vast kõige rohkem statiiv enda kehastatud härra hülooka sarnane, aga siis teist külge hääledattisheffiht, mis on seotud tema igapäevaelu ja tegemistega on ta andnud jälle siis oma teise animaatorid kujundada. Osa illusialististan statiiv stsenaariumile tõetruu, kuigi paari olulist detaili muudetud peamine tegevus peaks originaalis toimuma Prahas, kuid komment poolt ümber asutatud Edinburghi. Kindlasti on põhjus selles, et animatsiooni tegemise ajal ei lasku meelt just Edinburghis ning kohalik kolest kõik tundus ilmselt mitmes mõttes animatsiooni tegemise seisukohalt sobiv põhine. Kriitik aga, mis puudutab kommentadatsiooni jektist stsenaariumis, puudutab loo ja karakterite teravust. Või siis selle puudumist kett heidetakse kätati mõru koomika kadumist liigsesse sentimentaalsus. Sellegipoolest on ka palju positiivset, eriti, mis puudutab animatsiooni visuaalset külge ja tabavaid situatsiooni koomilisi momente. Arva seisundit. Sellised olid 20. jaanuaris saate kino kinoteemad. Tänasele saatele tegid kaasMartin Oja, Svensus, Nikski Elise esik, Jaan elevastenfelt ja Saadet toimetavad Tõnu Karjatse ning.