Tere, armas Eesti rahvas täna viiendal veebruaril, esmaspäeval on algamas järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust jahedas talvisest Tartust. Ja täna ja nädala pärast ma tahan rääkida Tartu mehest arhitektist. Arnold Matteus, sest sündinud detsembris 1897 Võrumaal Urvaste kihelkonnas ja surnud tar. 1986 88. eluaastal. Mees elas oma elu hauka läbi ja jättis meile väga rikkaliku arhitektuuripärandi Is Tartusse. Matteuse nimi ja tema kuju on mulle viimasel ajal korduvalt meelde tulnud. Seda seoses tõuseb püstitatud esinduslike hoonetega Emajõelinnas kasvõi praeguse Tartu Õpetajate seminari koolimaja omal ajal ehitatud kommertskooli kommertsgümnaasiumi tarvis süleõpetajate instituudile, nüüd siis õpetajate seminaril. Minu arusaamist mööda üks kõige paremini planeeritud koolihooneid Eestis üldse läbi aegade. See peaks nüüd saama ülikoolile ülikooli uue rajamisel oleva haridusteaduskonna keskuseks. Ja mõnigi ütleb jusse, maja peibutas Tartu Ülikooli alla neelama Õpetajate seminari. Või Eesti Panga tark osakonna kunagine hoone. Pikka aega oli seal Nõukogude Liidu Riigipanga Tartu osakond, siis kasutas ühispank ja neid on seal renditud soliidse tasu eest Tartusse koliva haridusministeeriumi peahooneks. Esinduslik iga Te õnnestunud pangamaja, mida kuidagi ei tahaks nimetada vananenud hooneks, kuigi tema ehitamisest andvat oma 70 ei 65 aastat möödunud hästi kõrge operatsioonisaaliga mängis selles kas või korv- või võrkpalli. Ja mul tekib mõte, mida haridusministeerium küll sellise kõrgusega suure saaliga peale hakkab. Maja tuleb pangamajast ümber ehitada, on see otstarbekas? Pateetmatuses tulebki täna ma räägin tema haridusteest sellest, kuidas ta kujunes arhitektiks. Aga järgmisel nädalal tema arhitektikarjääri alguses Tartus kuni teise maailmasõjani. Allikad on neli intervjuud jutuajamist tõusega enne tema surma. Ja siis tema kirjalikud meenutused, mille ma Tallinna arhitektuurimuuseumis sain. Peab ütlema, et see oli sõnaosav mees. 1920.-te aastate algul ta teenis leiba ajakirjanikuna, katsetas ilukirjandusega trükist, on ilmunud kaks tema näidendit ja olevat veel üks filmi stsenaarium, mida näinud ei ole. Näidendid on kantud tolleaegsest sümbolistlikust, ajastu vaimust. Aga nüüd ma alustan fragmendiga, mida Matteus oma mälestustes siis on pealkirjastanud ärkamine. Kui ta nelja-aastase poisina esimest korda võeti Kaasasõiduks Urvaste kirikus. Koos vennaga sõitsid isa ema istme Katilees meie vennaga heina märsil taga. Matteus kirjutab, see sõit. Ta on selgelt mu mällu sööbinud. See on tõeline ärkamine. Esimene väljasõit mu väikesest kodumaailmast ees, kruusaga tega tee pael, kahel pool esimese haljendusega nurmed, puhanud hobuste hirm, matused sinisel taeval lõokest kevadhümn mäest üles, mäest alla üle kumiseva sillametsatukad, talud läbi mõisa mööda uhkest lossist, puude varjus jälle mets, tihe kuusemets, põllud, uus mõis, mille kohta räägiti legende kurjast varronist. Kas kerikum vil kaugel jojoba, pea nakad nägemata torni pojake kõne ja varsti see tuligi, punane torn suuremustardikaga. Olgu lisatud niipalju, et Eestimaa kubermangus pandi maa kirikute tornirist Liivimaa kubermangus aga Kikas. Hakkasid kostma tumedad helid, pim tamm, bemm tamm ja jõudsime suure maja juurde, kus oli juba palju hobuseid, vankritega palju mehi ja naisi. Püüdsin silmitseda maja, mille äärde olime jõudnud, aga nägin vaid kõrguvaid seinu, ei katustega torni käricom juba sisse löödud. Ta lausus ema. Ja siis me läksime läbi uksest, laiast nagu kodustalli uksed. Kostsid mulle tundmatud helid, kord madalat, kord kõrged ja ma tundsin ennast koos nendega tõusvate langevad. Hoidsin kramplikult tema käest, et mitte helidega koos kuhugi kaduda. Mu pea käis ringi, ma nägin raskeid müüre sügavaid avasid müürides värviliste akendega nähtamatust laest Allarry Bovaid helkivaid harralise oksi põlevate küünaldega. Hiljem märkasin, et suurt pikka ruumi läbis tühikäik kahel poolpink kidaread. Ühel pool mehed seal ka isa vennaga, teisel pool naised ja kamina emaga. Kojusõit toimus kuidagi kiirelt ja märkamatult istusin vaikselt. Mind ei huvitanud enam metsadega paruni lossid, tundsin, nagu oleksin midagit kivist külma endaga kaasa võtta, nad teiste küsimustele ma vaevu vastasin. Voomad küsimused tulid paari päeva pärast. Nüüdsest hakkas mind paeluma kõik, mis kuidagi klopsiti, saeti või raiud. Hoogustus mu eneseehitustegevus selle all. Matus pandud jutumärkidesse. Õues leidus savisegust loomade poolt sitkeks õlut, pori, mida pääsukesed kevadel nokkadega kandsid, rajast alla pesa ehitamiseks. Sama materjali hakkasin minagi oma esimeste majade, aga need olid kirikud ehitamiseks kasutatud tama. Minu majakeste peenemad osad, eriti tornid, olid hirmu, Saprade pudenesid buda vahel. Uurisin kord räästa alt alla kukkunud pääsukese pesa. See oli imeõhuke ja kerge. Aga ma ei suutnud oma väikeste näppudega seda katki teha. Alles vasarat appi võttes sain tüki lahti ja seegi ripnes heinakõrte küljes. Punusid ka mina oma konstruktsioonid, see heina ja õlekõrsi, puupilpad ja enn-näe. Minu tormid said püsivuse. Olin hirmus uhke, kui aastad paarkümmend hiljem pillasena sain teada, et minu esimeseks õpetajaks ehituskunstis oligi mu lemmiklind pääsuke. Nimelt prantsuse aednik Moniew, kellele omistatakse raudbetooni leiutaja au omakorda annab selle au mitte kellelegi muule kui pääsukesel. Ilus detail, mille Matteus toob pääsuke kui raudbetooni põhimõtte. Looja. Tuli talv ja mu ehitustegevus kandus tuppa veergude ja pulkade juurde. Ja ta kirjeldab, kuidas ta teeb maju kadest, kuidas ta unistab sellest saada meistermeheks. Muidu oli ta küllaltki häbelik, tagasi tõmbunud poiss looduse keskel sõbrunes loomadega ja keegi ei Vaino tarva. Et sellest tagasihoidlikust Võrumaapoisist kasvab silmapaistev arhitekt, nii palju matus ärkamisest. Ja ru keeva neela. Kuule. Kör käega. Ma saari ja sa Saad ma? Ei, ma ei räägi. See koos tundmatud öös. Jaa. No ma ju põlvee ta maas käes. No. Ka. Meie oleme ka eilsesmeelne. Ju sammu laastu, siin saab ruut. See no nii ka. Raada. Piir. Linnuna. See. Unima man. See koos. Laulis Artur Rinne, ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun tulid Arnoldi Matteuse kooliaastat. Läks alguses Kärgula valla kooli, siis õppis Võru kõrgemas algkoolis ja 1914. aasta, mis seal maailmasõda oli juba alanud, tuli Tartu reaalkooli. Reaalkoolid olid asuta 1800 kaheksakümnendatel aastatel, et ette valmistada tehnilisi spetsialiste. Seal ei õpetatud ladina ja kreeka keelt. Humanitaarained olid nagu tahaplaanile jäetud, aga esiplaanil oli matemaatika, füüsika, keemia, Tallinnasse rajal, kool sai endale esindusliku maja. Muide, reaalkooli poisid olid Juhan Simm ja Oskar Luts. Luts küll kurtis, et tema vaene pea ei pea seda matemaatikat kinni. Simmaga läkski ülikooli matemaatikat õppima, aga need olid tükk maad enne matest. Mõttus kirjutab nii oma mälestustes. Uus oli Tartu kool selle kord, et õpilased reaalkoolimaja asus Riia ja Karlova tänavate nurgal, noh, praegu me ütleme Kalevi tänav. See oli L-tähe kujuline pikema tiivaga, Riia lühem, aga Karlova tänava poole, põhiliselt kahe- korruseline tänavalangused Karlova tänaval kõrges kukli tõttu kasvas peaaegu kolmekorruseliseks. Ta erry erines oma plaanilt tunduvalt praegustest koolihoonetest, sest tal puudusid pikad koridorid. Klassiruumid olid koondatud akti saali aktusesaali ümber selle otstel ja ühel küljel koridorid selle praeguse mõiste järgi peaaegu et puudused saali otstesse olid vaid lühikesed ja laiad, esikut tehtud. Suurimaks uhkemaks pidulikumaks ruumiks oli aktusesaal see disvastu kogu koolipere. See pere polnudki nii suur. Arvan, et nii 300 350 õpilast. Töötajate arv oli 20 25 ümber. Kord reaalkoolis oli range, kroonulikult distsiplineeritud, korra järele valvamine lasus eelkõige inspektoril tundide vaheaegadel korrapidajale petajas. Alates direktorist olid kõik mundris. Tundus, et need mundrid on äsja ühe ja sama Rätsepa käe alt tulnud tumesinised või mustad, ühtse lõikega kalevis, pikk põrand, põlvini ulatuv kullatud nööpidega kuube, kitsa avatud kaelusega maha käratud Reveer, rebane, Harridega ja kuue kaelsler. Seal on ameti ja staaži tunnused. Õpetajate mundri kandmine oli tol ajal niisama iseenesestmõistetav nagu õpilastele, oli kohustuslik õpilaste vormiriietuse kandmine. Seda jälgiti nii koolis kui tänaval ja teistes avalikes kohtades. Kooli uksed avati täpselt viis minut enne kaheksat. Alati oli esikus garderoobi ukse juures korrapidaja õpetaja, kelle valvas silm tabas iga vähegi korratuse meie riietuses. Tagajärjeks võis olla koju tagasi saatmine või pühapäevaks kooli kavandamine. Samuti ootas karistust villane tabati tänaval ilma vormimütsita või vormi pallituta. Erariietuses eesti keele rääkija tekkimine kooli ruumides oli keelatud karistuseks tavaliselt kolmeks tunniks. Pühapäeval kooli inspektori ja klassijuhataja sõnade noomimised käisid esmajoones meie käitumise kohta. Inspektor hoiatas sage leni. Teie koht ei ole meie koolis. Treffneris ja kommertssiis vast küll. See oli sihilik viide Treffneri gümnaasiumile, kus lodeva korra suhtes pidid valitsema hoopis teised tuuled. Õppetöö oli ühes vahetuses hommiku poole kella kaheksast kaheni. Muul ajal ei tohtinud Me kooli ruumides viibida. Tähendab otsest põhjust ei olnud. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud mingeid ringide tööd või klassiväliseid üritusi. Ainult On meeles kooli keelpillide orkester. Kuna paljud eesti soost õpilased tundsid vajadust ja huvi eesti keele tundide vastu, palusime luba, et neid hakataks korraldama ka meie koolis. Meile ei anta lobamina ja mõned teised vanemate klasside õpilased läksid Johannes Aaviku juurde tookordse kommertskooli õpetaja juurde ja saime nõusoleku, et ta hakkas meile eraviisiliselt korraldama eesti keele kursusi. Reaalkoolis saime emakeelt kuulda ainult meie isa palvet lugeva mõne vanema klassi õpilase suust. Hommikupalvete ajal ja ka üks kord nädalas toimuv usub kütusetund oli eesti keeles. Aga usuõpetust andis meile üsna vabameelselt Te vaadetega pastor Klaassen ja peab tunnistama, et tema tunde oleks õigem nimetada filosoofia või kiriku ajanud tundideks usudogmade pähetuupimist, sest oldi õige kaugel. Mulle isiklikult kujunesid koolipäevad vägagi pingelist, eks hommikupoolel kella kaheksast kaheni koolitunnid. Õhtupoole andsin järele aitamise tunde, õpilastele mõni päev neli kuni viis tundi ja siis hilisõhtul koolitundideks valmistamine. Mulle kodunt kaasa antud kopikad olid seevõrd kasinad, et nendes mitte kuidagi ei oleks tulnud välja söömisele korteri eest maksmisele ja koolile. Kui tahtsid veel kinno, teatrisse või kusagile mujale minna, siis olid näpud rahakoti põhjas ja nii ma hakkasin andma maha jäänud õpilastele tunde. Vaat nii palju Matteus oma keskkooliaastat pest 1914 kuni 1918. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Arnold Matteus jutustas mulle järgmist. Lõpetasin Tartu reaalkooli 1918. aasta 14. veebruaril. Muide, see on omapärane päev. See oli uue kalendri esimene päev eesti alal. Nimelt Venemaal mindi üle vanalt kalendrile uuele. Eelmine päev oli 31. jaanuar 1918 ja siis Mati 13 päeva edasi. 14. veebruar 1918 15. veebruar oli talvise immatrikuleerimise viimane päev Ülikooli. Viisin jooksuga oma paberid ülikooli kantseleisse ja minust saigi Tartu Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna üliõpilane. Tõmbas aga tugevalt arhitektuur ja seepärast käisin erialaste loengute kõrval veel ka kunstiajalooloengutel. Neid peeti klassikalise muinasteaduse muuseumi ruumides antiikkujude jagu käte vahel. Tol ajal kehtis tartus veel nõukogude võim, aga seda oli ülikoolielus ja asjaajamises õige vähe tunda. Endiselt peeti kinni tsaariaegsetest eeskirjadest. Ametlikel paberitel ilutsesid kahe peaga tsaarikotkad. Paljud õppejõud ja üliõpilased kandsid endiselt mundreid. Venekeelses Tartu ülikoolis. Sain õppida pilt poolteist kuud, sest siis algas Saksa keiserlik. Okupatsioon ja okupatsioonivõimud kuulutasid märtsis 1918 suur kooli saksa ülikooliks. Aprilli alguses tegid lõpu venekeelsele õppetööle. Samal ajal tehti valmistusin landas University Dorpati avamiseks 18. aasta sügisel. Sinna pääsemiseks nõuti eestlastelt peale muude dokumentide veel poliitilise süü tuse tõendit mille pidid kohalikud võimud välja andma. Eesti üliõpilaste enamus boikoteeris seda Saksastatud suur kooli ja selle tegevus aeg kujunes okupatsioonirežiimi kokkuvarisemise tõttu õige napiks. Siis tuli vabadussõda, milles ma õppursõdurina osalesin. No see oli muidugi pikem periood, aga arvestage aega, mil Mateusz seda jutustas. Niieta hüppas oma õppursõduriajast Ühe lausega üle. Pärast sõja lõppu tuli mul mõnda aega töötada ajakirjanikuna Pärnus ja Tallinnas. Pärnus ilmus Postimees niimoodi, et põhiosa ajalehes trükiti ja toodi Tartust, aga viimane lehekülg koostati ja trükiti koha peal pärnuudistest. Tahtsin Pärnus 20. aasta maist oktoobrini ja elasin selle aja kohaliku arsti ja luuletaja Johannes Vares-Barbaruse majas pensionärina. Selle suve jooksul sain barbarusega päris lähedalt tuttavaks ja sõbraks. 1921. aastal, olles ajakirjanik juba Tallinnas esid, tahtsin Eesti vabariigi haridusministeeriumile palve, et mind saadetaks stipendiaadina Saksamaale Tarmo tehnikaülikooli arhitektuuri õppima. Mulle lubati, kes stipendiumi ja nii ma sõitsin 21. aasta lõpul Tarmsustati piss sees mitmeid eestlasi. Paraku võeti mind seal vastu. Kui häindlise Auslander tähendab saksavaenulikku välismaalast ilma kohaliku politsei loata, ei tohtinud ma ülikoolilinna piirkonnast lahkuda Kuda. Taoline kitsendus ei olnud mulle vastuvõetav ja seepärast läksin koos kahe koolivennaga Tartust, kes ka Saksamaale pessid üle Saksamaa kõige vanemasse tehnikakõrgkooli. 1825. aastal asutatud Karlsruhe redid Frederitsiana tehnilisse kõrgkooli. Seal olid varem benud õige palju tsaaririigist tulnud noormehi ja karsruues elanud kirjanik tur geeniew oli omal ajal kinud siinsele vene üliõpilaste seltsile koguni väikese raamatukogu, mis aastatega oli kasvanud õige mahukaks. Nii palju siis Matteuse siirdumisest-Saksamaale. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. See oli sõjajärgne inflatsiooniaegne. Saksamaa ja Mateusz meenutab, et elu oli omapärane ja välismaalasele, kellel oli valuuta pat hästi odav. Saksa raha kurss langes päeva jooksul teinekord sedavõrd. Me ei söandanud kolme nelja eestlase peale vahetada rohkem saksa markadeks kui ühe dollari päevas sest järgmisel päeval oli kurss hoopis teine. Valuutaga sai ta ka osta pudeli šampust sama raha eest, mis Eestis oleks võimaldanud osta vaid pudeli õlut. Aga olukord muutus radikaalselt pärast seda, kui rahandusminister Jalmar šaht viis esimesest novembrist 23. aastal saksa marga kindral kindlalt dollari alusele. Meie seni suurena tundunud sti pendium võrdus nüüdsest vaid 15 riigi margaga ja sellega ei tulnud kuidagi välja, sest ainult toa eest nõuti kuusk 20 marka. Tegime võlgu ja mõlgutasime muremõtteid. Õpingute poolelijätmisest. Karsruues õppisin ma kuulsat saksa täpsuste ordnungit tunda tundma. Kui meile anti mingi joonis teha, siis oli juurde märgitud selle tagastamise kuupäev ja kellaaeg, ütleme kell 13. Läksid kell 12 50 assistent ei võtnud neilt joonist vastu, ütles, et kell 13. Null null on aeg. Läksid viis minema teid, hiljem vaatas ta joonise pakkujale üliõpilasele otsa ja ütles kurva, näe, näoga Essatuutmerlaid. See tähendab, mul on kahju, aga ma ei saa seda enam vastu võtta, sest te olete hiljaks jäänud. Aga mida see tähendas, tähendas seda, tolle aines tuli järgmisel semestril jälle maksta. Ja ega see kooliraha nii väike olnud. Iga semestri järelsaadet. Tunnistus ja see oli juba minu mure, et seal oleksid sellised hinnangud nagu Flasse või Serflassi usin või väga usin või midagi muud selles vaimus, sest vastasel juhul ei oleks Tallinnast raha saada teisena tulnud ja meie õppimisel oleks kohe kriips peale olnud, eriti minul. Kehvast perest, Võrumaapoiss nagu ma olin. Karlsruhe Tehnikaülikoolis, oli igal aastal viiendast märtsist kuni 25. aprillini pikk kevadvaheaeg. Sellele järgnes suvesemester 24. aasta kevadvaheajaks, sõitsin Tallinna, teenida sind pisutki lihast stipendiumile, aga peamine taotleda nii endale kui teistele eestlastele stipendiumi mõningad suurendamist. Meid õppis Saksamaal tol ajal nii 30 noore mehe ringis. Ja Tallinnas nägin kohalike parteituusade omavahelist plemist ja selle telgitaguseid. Riigivolikogu esimees Jaan Tõnisson, kelle poole pöördusin, ütle silma pikemat ära ja soovitas, minge parem Šveitsi või Prantsusmaale, seal on elu odavam. Catlyb nei, haridusministeeriumis laiutas käsi. Me oleme kahel korral riigivolikogu ees stipendiumide suurendamist ütlenud. Mõlemal korral hääletati see maha ja ega kolmaski kord paremini lähe. Pealegi hakkab uus riigieelarve maksma esimesest aprillist. Nii et aega on teile jäänud ka õige vähe. Teadjamad inimesed, tõsi, mul igaks juhuks pöörduda Jaan Tõnissoni poliitilise rivaali, kindral Johan Laidoneri poole et tema teeks riigieelarve arutelu käigus vastava ettepaneku. Läksin. Laidoner oli heas tujus, kuulas ära ja lubas samal õhtul riigivolikogu koosolekul Tõnissoni meestele näidata. Olin uudishimust, samal õhtul Toom peale riigivolikogu saalis publiku rõdul ja jälgisin, kuidas Laidoner neid materdas. Siis palus härra Veeber man parandusettepanekuks sõna ja soovitas tõstas Saksamaale. Vaata jaa nüüd raskesse olukorda sattunud Eesti üliõpilaste stipendium 100 riigi Margani saksa rahas. See oli summa, mille eest sai juba elada. Mida ma ei uskunud oma kõrvu, kui kuulsin, et hääletamisel läks ettepanek peaaegu ühel häälel läbi oli nii rõõmus, et ei saanud järgmisel ööl erutusest sõba silmale. Kui järgmisel päeval läksin haridusministeeriumi, võtiskotleb Neyminud vastu kui head vana sõpra. Võrreldes eelmise visiidiga oli hoopis teine mees, embas mind ja soovis õnnepoliitika, on poliitika. Kas meil on kahju, et raha juurde saime? Varem palusime Mel korrald stipendiumi suurendada, ikka öeldi ära. Nüüd ründas Laidoner meid, aga mis sellest stipendiumi tõsteti teil korraga seitse korda. Püsis veel, mida kavatsen lähemal ajal ette võtta ja kuuldes, et kavatsen minna Rakvereõpetajaks, helistas kohe sinna ja korraldas minu tööleasumise. Vaat niisugune väike, aga ega ta nii väike detail olnudki, mis iseloomustab tolleaegset olukorda. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Kevadvaheajal Tallinnas viibides peatusin ühetud tavametsakaupmehemäe perekonnas tallis saksastunud Eesti ärimees, kes tahtis mõlemast oma pojast teha professorit. Kuna olin Saksamaal arhitektiks õppiv eestlane, siis olin sellele perekonnale Te vastuvõetav isik. Vanem poeg Jalmar Mäe oli äsja Saksamaalt tulnud ja leidnud endale Eestis töökoha Rakvere tütarlaste gümnaasiumi füüsika ja matemaatikaõpetajana. Kuuldes, et otsin ajutist sobivat tööd, kutsus, võtame end Rakverre asendusõpetajaks. Vanemate klasside eesti keele õpetaja koht olla jäänud ootamatult vabaks. Mida ma teadsin eesti keele õpetamisest, kuigi kirjandusest olin olnud õige huvitav. Kuid raha oli hädasti vaja ja julgust minusugusel noorel mehel oli ülearugi. Andsin avalduse sisse. Esialgu see viibis lahendamine kuni Kotli nei mulla piduli. Rakveres õpetasin paar kuud lõpuklassi tüdrukutele eesti keelt mille eelnevalt endale õpikute abil selgeks tegin. Nägin siis lähemalt Jalmar märg pedagoogilist tegevust, tosin temaga sel pinnal päris tõsisesse konflikti. Asi oli selles, et mäe muud dislõputunnistusel oma lemmikõpilaste hindeid tõstes neid üsna tublisti. Asi tuli aga peagi välja ja skandaali vältimiseks tuli tal tunnistused sedapuhku õi kätelõpuhinnetega ümber kirjutada. 24. aasta sügisest olin jälle karsruues ja valmistusin lõpueksamiteks ja diplomiprojekti kaitsmisel. Kas enne diplomiprojekti juurde asumist tuli meile anda vanne, et teeme töö ausalt, ilma kõrvalise abita ja kirjanduse loetelus märgime ära kõik kasutatud allikad. Üks kaval Aabrahami poeg Helsingist sai aga meie poisid nõusse ühe Eesti poisi ja see tegi talle plami projekti. Valmis oli midagi seoses kallurautoga, see oli tol ajal uudisasi. Professorid vaatasid projekte ja ütlesid ühes sous, Escan nihtsain, see ei ole selle mehe töökäsud, tati mees järgmiseks päevaks koos oma projekti mustandiga tagasi. Nüüd käis öö otsa meeletu mustandite ümberkirjutamine ja läbida sai ärivaim oli sel mehel igatahes kõvasti, eesti poisil jäi oma töö jaoks aega napilt ka sai läbi, aga oleks võinud parem olla. Omapärane oli Karlsruhe eksamite tegemise kord. Õppetöö käis paar aastat, alles siis nõuti meilt eksameid veel paar aastat ja siis tulid Po eksamit nädala ajaga 15 eksamit. Pinge oli suur. Mäletan, et hommikul oli ehituskonstruktsioonide eksam lõuna ajal midagi kergemat ja õhtul kunstiajalukku tagasi jõudes koju, olin omadega nii läbi, et lausa nutsin. Hindamise süsteem oli nagu iluuisutamise võistlustel nullist kuue pallini, kusjuures märgiti kümnendiku täpsusega. Kolm palli vastas meie rahuldavale. Kui aga mõnes aines oskasid Ühe saada, siis oli lips läbi. Sel juhul ei tulnud sama pääsutuse lõpetamine enam kõne alla. Aga eks see üks pidi näitama ka täielikku võimet, justkui said kahe siis pidid ka teised eksamid ümber tegema, mille hinne ei olnud küündinud neljani. Mida selline süsteem andis? Põhitõed said elu lõpuni selgeks. Mäletan eriti kunstiajaloo eksamit, esimest osa Egiptus teadsin hiilgavalt, professor tõi minu vastus teistele eeskujuks. Teiste küsimustega nii hästi toime ei tulnud. Aga siiski sain üldhindeks. Viie. Ühe eksami puhul hakkasime professoriga protsessima. Ütlesime välja, et ta eksamil meie kreeklasest kaaslasele pani madalama hinde, kui vääris. No ega ma teie eksami vastuseid hinda, pareeris professor, ma hindan teie aastatepikkust tööd minu pärast vast võiksid eksamid üldse olemas, Ta olla. Ja kui nii võtta, siis oli õigus tema poolel. Diplomitöö teemaks valisin Tallinna tulevase Lasnamäe linnaosa üldplaneeringu koos esindusliku linnahalli detailse projektiga. Kaitsmine läks korda ja 1965. aasta novembriks olin diplomeeritud arhitekt. Ilmselt jäädi minu saavutustega rahule, sest mulle pakuti Carlsruues erialast tööd. Aga kuna olin saanud kolm aastat Eesti vabariigi haridusministeeriumilt stipendiumi, siis olin kohustatud töötama niisama kaua tähendab kolm aastat mõnes riigi või omavalitsuse asutuses Eesti vabariigis erialasel tööl, muidugi. Parajasti oli välja kuulutatud lotot konkurss Tartu linnaarhitekti kohale. Haridusministeeriumi soovitusel andsid paberid sisse, olles veendunud, et mind verivärske ja kogemusteta arhitektist sellisele kohale nüüd küll ei valita. Kuid läks teisiti. Ja nii sai minust Tartu linnaarhitekt. Ja kuidas Tartu linnaarhitekti elu ja karjäär algas ja kulges sellest nädala pärast aitäh kuulmiseni kuulmiseni.