Täna on klassikaraadio külaliseks Härmo Saarma. Tere tulemast härma. No tere, tere õhtust. Härmo Me oleme vanad kolleegid, me oleme selles majas siinsamas raadiomajas kümneid aastaid teinud saateid ja ma arvan, et kümneid saateid isegi koos. Ja kuigi sinu eriala on olnud kogu aeg pisut teine siis on meil olnud ühine kokkupuutepunkt. Muusikasaated. Aga Härmo, kõigepealt, ma tahaksin, et sa kuulajale natukene tutvustad seda teenistuskäiku, ma nimetan seda nii imeliku nimega. Seda tööde ahelat, mida sa siin majas oled teinud. Need on päris nii mitmeplaaniliselt olnud ju. No ja kõigepealt alustasin 63. aastal issand, kui ammuse 63. aastal diktorina teadustajana Friide ilvese käe all ja kontrolli all. Suurepärane inimene, milline nakatav naer. Täiesti musikaalne nakatavus oli sellel häälel ja sellel naerul. Ja siis kuni jah, 69.-ni sai pidevalt seal diktoritööde teadustajatööd tehtud ja see on aeg, kus kohas ma tegelikult muusikaga lähemalt kokku puutusin. Sellepärast kogu aeg tuli, muusika palub teadvustada, lugeda mingisuguseid annutatsioone sissejuhatusi ühele või teisele teosele. Ja sellest ajast ka minuni sihuksed, mingid eelistused teatud muusika žanritele. Aga edasi mõtlesin niimoodi, et no kõik annavad minule teksti lugeda, aga miks mina ei või ise tekste kirjutada, näiteks? Üritasin saada ajakirjaniku ametiga. Ja tõepoolest tol ajal oli võimalus saada külmite põhitoimetustesse vaid väliseesti toimetusse lugusid tegema ja mitte koosseisulise na tuli olla nii-öelda lepingu pea juba 70.-te alguses, jah. See oli sümpaatne ja eks seepärast, et ma ei pidanud need niinimetatud propagandasaateid või väljundeid tegema. Ja välisesti saadetes põhiliselt tegeles kirjanduse luule ja sotsiaalprobleemide valgustamisega. Ja nii edasi mööda seda ridu, need nii sise- kui ka välispoliitika, niipalju kui tollase poliitik tohtis valgustada, see jäi minust kenasti kõrvale ja ja keedi, minul tollal seda ei nõudnudki. Ja siis tuli see aeg, kus hakkas vanema tugevasti sümfoonia Eesti raadios jaguvadrofoonia. Loodi vastav grupp inimesi, kes hakkasid stereofonilise kuulda mängija saateid tegema praktiliselt katsesaated. Siis sattusin selle grupi etteotsa ja siis läks lahti nii-öelda kunstiliste saadete tegemine, mis oli minu tegelik elu eesmärk kogu aeg olnud, sest ma tahtsin omal ajal väga näitlejaks saada ja režissööriks hiljem saada. Üks lapsepõlveigatsus oli ka lauljaks saada, aga see kukkus õige ruttu ära, kui meil oleks väga hea ja musikaalne inimene, tegi selgeks, et see kuulmine ei ole see, mis heale lauljale vajalik oleks. Hääleliselt ja ja niimoodi näitlejameisterlikkust oleksin võinud midagi korda saata. See jäi puhtalt ära. Kui see aeg mööda sai, siis tuli hakata tegelema Romeetoga Uneuromeetonensule režissöör, toimetaja, saadete toimetaja, edasi juba nende psühholoogiliste saadete toimetaja ja tegija, seesama tuntud omaaegne öösaade öösel inimesi. Aga kuulan teid, eks ole, öösel inimesi kuku, raadiosaade oli, aga see oli. Ma kuulan teid, saade Eesti raadios, esimene saade, kus inimene oli oma muredega otse-eetris ööst härra Terepingiga kahekesi, seda algul vedasime ja siis oli mul juba ka Tartu Ülikooli psühholoogia osakond lõpetatud ja ma olin psühholoogilistest probleemidest natuke rohkem teadja. Ei oska siin neid nagu eetris ka lahata ja ja nõu anda miskil tasemel. Aga tavaliselt ma võtsin endale kõrvale ka mõne hea spetsialisti, kellega koos siis mitu tundi öösel veedetud. Aga see töö tollal 70.-te aastate teises pooles öösel nii-öelda raadio kuuldemängude tegemine ja hiljem psühholoogina tegutsemine 80.-te lõpus 90.-te alguses. Eriti psühholoogi töö, see ausalt öeldes väsitas ilusasti ära. Et mul on siiamaani temale, kui keegi mulle heist. Lihtsalt väsisin ära, täielik läbipõlemine selle kandi pealt ja siis tekkis võimalus minna reklaamitelevisiooni tööle uudistesse täiesti uusmaa, minu jaoks täiesti uus, ma ise mõtlesin, et kuidas ma lähen poliitiku juurde või valitsustegelase juurde mingit lugu tegema. Kõiki neid tundsin ja teadsin, et mul on piinlik. Aga ei, võtsin, tegin südame kõvaks, läksin, õiendasin, jaksasin, lisavad seda päev uudistetegija pinda möödas. See ajakirjaniku amet olite uudisteajakirjaniku amet on sõna tõsises mõttes mööda pinda libisemine. Ja mingil hetkel sai sellest ka kõrini. Hakkasin siis uuesti tagasi õppejõuks ega midagi selle pedagoogikaülikooli režiikateedri õppejõud õppetooli õppejõuks. Ja esimene kursus, mis 87. aastal juba lõpetas. Sellest on kasvanud välja kaks alternatiivteatritükk, seal Von Krahli teatri ja teine on VAT teater. Nii et. Kas keegi ütleb, et et mõned kursused on kaks iseseisvat teatrit välja kasvanud ja praegu olen uuesti tagasi, siis sellel õppe joonidega? Aga kogu aeg sind kuulates tõmbasin paralleeli selles ametis, tähendab, tundes nende ametite spetsiifikat selles ametis, olid seal kogu aeg kõrvuti muusikaga selles, selles ja võib-olla ainult see uudiste tegemine oli nüüd minu silma läbi vaadata, kes see ajakirjanduslik ja meedia töö, kus muusika jäi sinu otsesest tegemisest kõrvale kõikides teistes valdkondades puhtasid see igapäevaselt ju muusikaga kokku. Väga õige tähelepanek muidugi jah. Aga, et ma vahepeal uudiste toimetajaks ja uudistetegijaks läksin, see oli lihtsalt selline pooleldi meeleheitlik samm, et minna nii-öelda elu keskele. Ometi nendest psühholoogilisest nõustamisest sellisest psühholoogilisest igavesest nõustamisest kuidagi eemale saada. Väga inimese sisemaailmast. Tahvliastme vaata tollal veel lugu selles, et ega psühholoogi ametit võib ka terve elu pidada, sest pole mitte midagi, aga tuleb osata ennast nii-öelda sellest valdkonnast välja tuua ja ennast ise tähendab ravida. Selleks on spetsiaalselt teraapiagrupid ja, ja tänapäeval on see kõik suhteliselt lihtne, aga tollal, 70.-te noh, ütleme lõpus kaheksa, eriti 80.-te teises pooles ja lõpus kui meie sellega tegelesime. 90.-te alguses, esimestel aastatel ei olnud korraliku metoodikat meil teada siin, kuidas iseennast hoida eemal läbipõlemisest lihtsalt ei olnud. Sellised asjad hakkasid konkreetselt festivale teadja inimeste kaudu tulema ja välisterapeutide kaudu tulema alles 90.-te keskel korralikult ja tänaseks päevaks inimesed teavad, mida nad teevad, millega riskivad ja kuidas ennast lõdvestada jõudes ennast uuesti sellest august välja tuua, ise tuua. Aga tollal andsid ainult tagant ja, ja mõtlesid, et oled suur vend, kui öösel pastaka päästad kedagi ja seda tuli kaks korda nädalas teha. See oli võrdlemisi kurnav. Aga siis ei teadnud seda. Härmo kogu selle aja vältel, mis sa siin raadiomajas liikusid, ükskõik mis ameti peal muusika toimetab, Nad kasutasid sind väga, väga sageli oma tekstide ja eriti selliste tekstide sisselugemiseks, kus meil oli nagu kah omal kombel kunstilisi taotlusi. Või ka teinekord muide ma tahaksingi meenutada üsna üsna oma ajakirjaniku ja raadio töö alguses oli mul niisugune juhtunud sinuga ette tehes ühte öist või hilisõhtust saadet. Ma isegi ei tea, mis vaimul peale tuli. Ma kirjutasin mingisuguse teksti, mida ma hommikul lugedes vaatasin, et taevas hoia. Et siit vist küll kuulaja mõtet üldse üles ei leia. Ja siis mul ei olnud muud pääsov, tõin selle teksti ikkagi raadiomajja, andsin sulle lugeda. Ja tead, sa lugesid sellesse nii sügava mõtte, et aastaid hiljem ütles Andrus Saar, et ta seda saadet kasutab, tahab oma üliõpilastele ühe näidissaatena vat äärmu. Ma väga tahaksingi natukene sinust endast midagi teada. Kuidas neid tekste tajusid niivõrd hästi, see, see jääbki meile mõistatuseks, aga me kasutasime siin muidugi usinasti ära. Ja, ja ma mäletan seda saadet suurepäraselt ja eks ma natuke selle mõtte otsimisega seal hädas olin, aga aga mulle tundus, et selles midagi on selles tekstis. Ja kui nüüd natukene pöörata minu õpingute juurde ka see ja siis ma olen õppinud režissööriks, lavastajaks ja, ja mina olen see lavastaja, kes otsib alati siiski mingit mõtet loos, et kui ma seda mõtet ei leia. Ma ei tea, võib-olla on all tekstis ja siis otsid seda allteksti aeg ja, ja vaatad ja lõpuks hakkavad mingisugused niisugused lõigud kokku kõlksuma, eks ole, ja, ja tekib mingi üldine suur mõte. Ja tollal ma mäletan, ma olin ikka päris usin luule luua ja k ja luulelugemine treenib just seest. Eriti tollaste luuletajate tekste lugedes uurid kaldekste, sest noh, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel otsisid praktiliselt alati alltekst luuletuses või selles tekstis, mida sa esitasid vähemalt alltekstikahurid said mingisuguse sõnumi edastada. Ja lugedes seda sinu lugu, siis ma otsisin ka kogu aeg mingeid alltekste ja ilmselt need alltekstid olid seal sees. Nojah, ma mingi tundega selle asja ju ma mäletan, et ma, ma isegi teatud sellises inspiratsiooni seisundis selle kirjutasin ja vot sellises seisundis, mida pärast kaine peaga natukene häbenen Aga ma mäletan sedasama tunnet, kui me olime ära lindistatud selle ja sa tulid minu juurde, ütles niimoodi, et et ma ei arvanud, et sa siit midagi üles leiad üldse selle asja niimoodi mõtle, gara loed. Vaat siis ma olin kergelt pettunud, ausalt öeldes, sellepärast et ma mõtlesin, et solid suure kunstiga hakkama. Ja mina olin natukene alla jäänud, et ma ei leidnud kõike alltekst üles. Ei osanud neil nagu väljendada. Aga hiljem kui ma tervet saadet eetris kuulasin, vaatasin oo päris kena, tähendab see muusika, mis asendab taha taustaks olid pannud ja need kõik omavahel kõik soovisid, eks ole. Ja kokku ta andiski selle. Tuntud ütleme see, et üks pluss üks ei ole alati kaks kunstisõnade üks pluss üks on kas kolm või isegi neli heal juhul, eks ole. Ja ja watc küllalt mina kuni tänapäevani tekste kirjutanud, igatahes ma kuulen tõepoolest seda muusikat mida ma tahan kasutada või mis mind tegelikult nagu inspireeribki. Ja vaata armama tahangi seda küsida. Sinu režissööri töös? Sa töötasid ju paljude muusika kujundajatega võib-olla õieti mitte väga paljudega. Aga kas sina, kui sa lugesid tekste, kas sul hakkas ka midagi? Kui ta seal ta muusika mõttes kohe helisema, et sa said dikteerida, võid tahta või olid su soovid konkreetset või üldse, kuidas see protsess käib? See on ju ääretult huvitav protsess. Kuna ma ei ole muusikat teadlikult õppinud vaid ikka väga pealiskaudselt siiski kahjuks tuleb muusikat siis lugedes nii-öelda seda kunstilist teksti, olgu ta siis lavastus või luuleprogramm hakkab mingi üldine tonaalsus crop kõigepealt, et sind sees vaevama, eks ole, ja ja mõtled selle peale, mis seal taga võiks olla, aga ma ei oska ütelda, et kas, kas seal tuleb sansaanseni tarvitada või Schuberti muusikat tarvitada taustaks või kujunduseks või tuleb hoopis Pärdi juurde minna? Ei tea. Aga nüüd aitab alati niinimetatud muusikaline kujundaja sind välja. Ja Silja Vahuri on tavaliselt olnud. Aga me mõistame sillaga 11 poolelt sõnalt, sest kui ta minu arust kobamisi tunnet hakkab tabama, siis tema läheb oma fantaasiaga sealt edasi. Ja pärast, kui kuule, mida ta sulam välja pakub, eks ole, siis äkki taipad, et issand, see ongi see, see täpne, see koht, eks ole. Vot selle aktsendi jaoks on vaja just niisugust muusikat, selle aktsendi jaoks on sellist muusikat, sellise ülemineku jaoks on, on hoopis teistsugust muusikat vaja. Tähendab, ma ikka annan talle võrdlemisi küll natukene uduselt, aga võrdlemisi konkreetse meeleolu ja ja tahtmise edasi, nii palju kui ma sõnadega oskan väljendada ühe või teise punkti kohta ja nüüd hakkab tema fantaasia tööle ja nüüd hakkab kolme nelja varianti sulama. Ja siis tabad kindlasti ära, vot see on õige. Tähendab seda nii nagu hambavaluga, eks ole, puudutad hammast ühest kohast ja nüüd tuled nüüd valutab. Ja täpselt nii selle muusika tunnetamisega ka, et vaat see koht on õige. Ja ja, ja aga ütle, mul kohe tekib järgmine küsimus sellest, kuidas oma õpilastele seda edasi annad, just nimelt. Ja kas teil on kateedris kursused, mis muusikalist kujundamist just konkreetselt õpetad? Hannes Valdma hea ja tuntud helirežissöör. Tema sellega praegu tegeleb kursuse juures muusikalise kujundusega, kui seal nende elementidega ja nii edasi. Aga kui me nüüd tudengitega kuulame näiteks mingit kuuldemängu või muusikaprogrammi või siis luuleprogrammi siis ma pööran tähelepanu, kuna ma ise olen neid teinud, siis ma pööran tähelepanu teatud punktidele, vaadake, kuidas see koht on, kuidas see koht on klasse. Küsin nende käest tänase noore põlvkonna käest, et kuidas temale tundus, et kas oli õige, tähendab, et kas see meeleolu läheb edasi, kas mõte ja kas väike muusika üleminek seal lahutab või kontrasteeriv või mis ta teeb seal vahel, eks ole, kogu selle programmi seisukohast kui niisugustes pisikestes detailides võtta terve lugu, siis muidugi ei jää kunstilist elamust mitte midagi järele. Aga, aga see siiski tudengil töötab selle kandi pealt, et ta väga ratsionaalselt teinekord proovib midagi kokku panna. Ja edasi on ikka inimese iseloomu või karakteri küsimus, kuidas keegi ühte ja sama asja kokku paneb. Mõne paneb nii agressiivselt kokku terve loo. Ilmselt alateadlikult püüab selle kaudu midagi väljendada. Teine paneb vastupidi, paneb nii nostalgiliselt nii melodramaatiliselt kuidagi asja kokku. Ja võib ka niimoodi, kui mõtte välja tuleb. Mäletad, oli aeg, kus väga kiruti, aga madi põlglikult suhtute inimestesse, kes meloodiliselt muusikat tarvitasid üleminekut ekse. Aga ma mäletan, kui ma Moskvas seal päris tihti sain käia teatrit vaatamas, siis efrose lavastused olid suures osas üles ehitatud tohutu suured edukat etendused Moskva kõige parimas parimas teatris olid üles ehitatud tegelikult muusikale muusikaliste üleminekutele, muusika mängis tihti taustaks, sa ei märganud üldse, aga ta mõjus sulle su alateadvusele ja, ja kogu seda teksti, mis sa lava pealt ja pilti, mida seal nägid, see kõik läks ilusti kokku. Emotsionaalne tugi tuli muusika. Täpselt, ja see oli sul sees, eks ole, see tuli sulle saali niimoodi, et sa ei saanud arugi. Sa võtsid seda, mis laval toimus kuusel, mida lavalt kuulsin, eks ole, võtsid hoopis teisel tasandil vastu. Ja kui ma hiljem oma suureks üllatuseks kuulsin, et Jefferson lavastavad ka kuulda laga Moskva raadiost, ma ütlesin, et mõned kuuldemängud välja ja ma ütleksin, et 80 protsenti kuuldemängust on muusika taustal. Kannab muusika kogu aeg on jah ja väga headeks. Aga kas sa härma oled pannud tähele, et ka vaatamata sellele meie moodsale ajastule, kus kõiksugu agressiivsed muusikavoolud ja eriti noortel ja nii edasi? Kõik tõsisemad filmid, baseeruvad sümfoonilise muusika, mängib sümfooniaorkester ja see meeleolu ja kõik tuleb just sellesama, kuidas kõige traditsioonilisem on sümfoonilise muusika. Mina olen mina mõttelt täpselt seal asjadele, miks see niimoodi on ja enda jaoks selgeks mõttetult ühe niisuguse asja ja hiljem paljude sensitiivide käest küsinud, et mida nemad sellisest asjast, miks see niimoodi mõjub hästi nii-öelda naturaalne pill, miks ta niimoodi ujub, nagu ta mõjub? Nemad ütlevad, aga lihtsalt naturaalne pill, olgu ta siis flööt või klaver või sa vaata, palju seal inimkäte niisugust energiat sees on. Ta ei tule ju masinasse, eks ole, inimene kogu aeg, aga niimoodi käpi, õiendab temaga ja reguleerib ja nii edasi. Tähendab, inimene on tal kogu aeg juures, mitte ei ole sul Yamahhazinees tohutu natuuri, vastavad võimalused, eks ole, vajutab plärtsti ühe nupu peale, eks ole. Ja sealt võib erinevaid meloodiaid ja erinevaid tähendab toona välja võluda, aga seal ei ole inimene taga, seal on konserv raba ja ongi kõik, aga see flööt või teine pill tal on midagi niisugust, mis jah, mis, mis annab mulle sellist energiat. Tähendab tava kuules alateadliku kuskile sinna sisse niisugust energiat, mida, mida ma ei oska ära sõnastada, mis asi see on, aga ta mõjub. Ja no me ei pruugigi seda, et me kõike ei oska ära sõnastada, siis seda on ju maailmas veel väga palju, mida me ei oska ära sõnastada. Aga mille mõju me tunneme, Ärmo, missugused on sinu oma sellised eelistused või ma võiksin sama hästi küsida, aga missugune on sinu loomus ja temperament, sest. No ilmselt midagi romantilist seal sees, midagi pole teha. Mulle meeldivad üldiselt harmoonilised asjad. Lood, milles on tasakaal. Ma vaatan, mul on kodus mitu kassi tänu abikaasa kassiarmastusele. Mitu, kas ja kui sa vaatad, kas, Olgu ta siis hall, must, õige juhatata, välimus on tasakaalus. Kui on mingid triibud vasakul pool, siis samasugused triibud on ka paremal pool. Ja kui on mingisugused laigud ühel vasakul pool, siis on neid Likega paremal pool, eks ole, tähendab ta kuidagi tasakaalus, mõni üksik, kas on niimoodi, et üks laik natuke suurem kui, kui teine, vaid laiko raudselt olemas valge laik näiteks vasakul või paremal pool. Ja Need asjad on erinevad, aga ta on, ta on tervik, mõtlesin terviku tunnetus, see on ilmselt veres ja ma võtsin seda ükskõik mis asjadest. Ükskõik millist kontserti lähevad, kuhu võiks kõik, millest lavastus läheb kuulama. Mina jahin tervikut ja kui tervikut minuni ei jõua, vaid jõuavad sellest loost mingisugused sähvatused. Ja siis see ei ole minu jaoks kunst. Või papustasin mingi erilise nüansiga inimhäälevaldkonnas ütlema, et tänapäeval niisugust popmuusikavooludes, eks ole. Aga see on ka sinnamaani, elad ja kõik, aga kui tervikut ei ole, siis, siis minu jaoks on see lugu, ei ole, ta läheb kõrvast mööda ja ta jääb kuskil. Mulle väga meeldivad näiteks kui popmuusikud naelast. Tõsise muusikategijatega ühele kontserdile suur orkester mängib popansambliga koos ja nii edasi ja lauljad on üks tuntud poplaulja, teine tuntud ooperis Harriti staar, eks ole. Ja kogu aeg selline tunne, et ooperistaar lauljana hoiab kogu lugu koos ja sina traadist väga efektsed, ilusat kõla kujundit rõvedate poplauljat vahel, see on suurepärane. Vaata see Barcelona-aegne olümpiakümneks Barcelonast. Fantastiline. Kõik on tervik ja, ja poplauljana Anzorse härrasmehe hääl nii põhimõtteliselt sees. Hääled hääled on üldse väga kõnekad. Ja sinu kõrva jaoks, kes seal valid, oled kuuldemängudesse valinud? Vaat just kuuldemängus ju mängib hääl. Nojah, sinna peabki valima hääle ja sinna peab valima hääliga selle põhimõtte järgi et lähedal olevatesse stseenides seisa samaga praktristikaga sama iseloomuga hääli valida, sest muidu kuulates ei saa aru, kes on kes ja, ja mis toimub. Üks tegelane võib hakata teise teksti ütlema ja ühesõnaga tähendab häälte partituur kui selline peab olema väga selge. Vot see on hea sõna, siis on väga hea sõna häälte partituuri just just nii nagu muusika partituuri, seal on pillid ja pillirühmad reas, vot nii. Kui sul on ikka, Aarne Üks kra Aarne Üksküla kõrvale, noh, ta on niivõrd eripärale hääl, Mikiver on väga isesugused hääled, nendel on raske leida kõrvale niisugust häält, kes, kes nendega sarnanevad. Ka noorte inimeste puhul, kellel veel aparaat ei ole välja arenenud, kuigi teatrikooli lõpetanud näiteks aga nad on kõik siis väga ühtemoodi tihti väga enamus noori hääli, eriti naisterahva hääled, on ühtemoodi hästi ettevaatlikult osatäitjad valida, et näiteks noorterollidesse võttes mingisuguseid noori lõpetajaid kuulata kogu aeg, et kas hääl erineb teisest häälest, Unit, vaadata seda häälte partituuri, et see oleks õige. Et huvitav oleks. Kui sa oma sellist tavalist kodust miljööd ja elu elad, kas sa taustmuusikat kuulad? Mängib seal raadio, mängid seal plaate. Missugune roll on üldse sinul ja sinu perel muusikal või sa hoiad oma aju ja, ja oma kõrva värskena? Töö jaoks? Kodus on mul võrdlemisi korralikud riistad muusika kuulamiseks, aga aga mul teine pool on nagu rohkem selle peal ta kogu plaate ja, ja kuulab seda muusikat. Siis mina tegelikult oma põhitöö tõttu Kunema meediat õpetan, kui sellistes, siis väga pean olema kursis kogu aeg naise sõnalise osaga, mis tuleb raadiotest ja televisioonist ja teksti mõtet ja niisuguseid asju endale selgeks tegema, üldse kogu seda sisepoliitilist ja ajakirjanduslikku tausta jälgima. Ja mis raadiost tuleb, raadiost tuleb ju intevjuu, jupp esitab mingeid muusika, intervjuu, ei ole mingi muusika. Muusika, ma keeran alati kõvasti vaiksemaks, nii-öelda taustamuusika, minule taustamuusika ei meeldi. Lihtsalt et see on minu jaoks kõrval müra, mida ma olen sunnitud kuulama, kui ma tahan uudistest või mingist saatest midagi kätte saada. Minule see-eest aga on muusikalaadi, mis on akne taustamuusikana kus ta sind absoluutselt ei sega ja, ja viib sind üldisesse sellesse meeleollu, mida sa parajasti loed. Näiteks rootslane Janson del, noh, suurepärane selline meditatsioon, mis seal tema käte alt tuleb. Ja selle taustal võite jah, mõttetööd teha küll, aga üldiselt ma panen raadio kinni, tavast. Enam-vähem raadio kinni ja telekaga vahend, kui on vaja midagi ette valmistada ja nii-öelda asjaga tegeleda. Ja, ja siis segab äärmiselt, kui midagi erakordselt head tuleb või nisust, väga harmoonilist, ilusat muusikat, nii-öelda ilusat muusikat ja tuleb äkki raadiost ja ma olen mõtelnud mõnikord selle pahe tähendab meie meie tiitšeid ise ka sellesama asja, Alex. Vanad, mingisugust niisugust väga agressiivset musa sinna räägivad, lobisevad vahele ja siis ütleb midagi väga ilusat. Ja siis tuleks meloodiline, ilus, kena, meloodiline lugu, paraad ennast täpselt, ta ise saab suurepäraselt aru, mis ta enne tegi, eks ole, ja mis väärtus sellel lool tegelikult, eks ole. Ja, ja seda ei ole mitte ainult noored, vaid ka Tiit Karuksile, ma olen seda kuulnud, eks ole. Tal on teatud heliloojate ja teatud autorite lemmikansamblit ansamblid, lemmikud, siis ta laseb mängida mingisugust jura, rääkides, aga nüüd üks mulle väga meeldib ja streitz mäkra sümpaatne, ilus, harmooniline lugude, tasakaalustatud lugu. Aga ütle, kui sa seda psühholoogilist nõustamist tegid Raadios, kas jõudis sinuni ka see kujutelm? Kui palju tegelikult eesti inimene, kas saab tuge muusikast või kas ta üldse kuulab või? Või see ei jõudnud üldse teieni, kui inimene on ikkagi hädas, siis ta on kõigest sellest kõrval. No sellega kohta võiks niimoodi ütelda, et on ju üks psühhoteraapia vorme muusikateraapia. See võttestik on üksipulgi maailmas läbi töötatud, kuidas üks või teine muusikapala või rütm või mingi figuur, eks ole, muusikas inimesele mõjub. Ja. Ütleks isegi kangema sõna toimi. Toimib ja aga ma kahjuks seda valdkonda väga halvasti tunnen, ei tea, aga ma tean, kas meil Eestis on, on küll, jah, Pedagoogikaülikooli juures on vastav kabineti olemas ja seal on päris päris asjalikult seda tehakse, aga ta ei ole leidnud minu arvates niisugust ülemaailmset tunnustust, et noh, et kõik tormaksid seda midagi tegema või midagi. Ja ma ei tea põhjust hästi, mis saab tegelikult põhjuse. Ei ole usku sellesse, siis inimestel uskuja või see, et. Aga tänapäeva inimesed teavad hästi ruttu ja kiiresti terveks ja tablett suhu ja kohe. Ja aga veel kolmas põhjus võib ka see olla, et, et muusika on evalveeritud raadiotelekõiksugu, nende masinate ja riistade kurjal kaasabil. Ja selle tõttu noh, sellesse imerohtu nagu enam ei usuta Võib-olla võib-olla on see ka üks põhjusi, ma ei oska. Ei oska ütelda. Harva, kui me siia saatesse valime, nüüd mõningaid lugusid. Sinu maitse järgi. Mida sa sooviksid, et näe, saatesse, paneksime? Aa ja kõigepealt võiksid olla romantiline muusik. Jaa. Kui nii-öelda kerge muusika poole näosuses omaaegne kuulsust, aga Roberta Flack võiks laulda siis miks mitte ellujaam Stryk? Ja eriti lemmikul Harry Belafonte, tähendab see hääle valitsemine, rütmide, kogu lavavalitsemine, eriti tema kontsert, võtad, seal on ikka fantastiline ja mina ei tea, miks teda meil nii eetris on. Ülivähe tegelikult on Harry Belafonte Teetris. Ja temast teatakse ka praegu väga vähe, kuidas ta momendil maailmas väga läbi lööb, ma ei tea, aga see, see elus asi on ikka kõige ilusam asi ja see, mis ta tahab, teeb konkreetselt, sel hetkel see on ikka fantastiline. Harry Belafonte Kirblast ja rääkisime siin häältest, emmet, häälte omapära ja ooperilauljad väga meeldinud. Hakkad Tšiilist peale ja jussi pöörlingist ja jalandsast ja sealt edasi siis tänastesse päevadesse kuni kolme tenorina välja, kes on kolmeste norist edasi. Suurt juttu pole. Veel ei ole. Nad ei ole veel müüdiks saanule. Et kes tulevad sealt edasi, neid hääli võiks, võiks kuulata ja, ja neid võidaks rohkem saadetes kommenteerida. See on üleüldine suur suur valdkond, mis mulle väga istub ja siis sellise meditatsioonimuusika, nagu selle Jonson tellitakse. Mulle ei istu see muusika, mitte mitte see. Aga see, midagi juhtub kogu aeg ja, ja džäss. Heatšess. Ma ei ole mingi mingi mingi džässifanaatik ja need, aga, aga kui ma ikka tunnen, et pala käib ja seal seal midagi liigub, seal midagi muutub, siis selle tabame ära. Kuigi ma ei ole musikaalne inimene. Sa ütlesid, elus asi on kõige parem asi, täitsa ikka veel kontsertidel on neid kontserte, kus sa iseendale ütled, et et vaht sinna ikka, ma pean minema. Ausalt öeldes, viimasel poolteisel aastal näiteks ei ole eriti, käin küll abikaasaga koos mõnikord barokkmuusika kontsertidel ja ja niimoodi oleme käinud, aga aga muidu ei ole käinud või, või satud kuskil mõnikord raekojas toimuvale kontserdile? Juhuslik, kahjuks. Aga kas sa klassikaraadiot oled kuulanud, sa ütlesid niisuguse küllalt Irniteeriva lause et ja neid võiks rohkem tutvustada ja nendest võiks rohkem rääkida ja nii edasi. Kuivõrd sa üldse pead vajalikuks, et SÕNA. No võib-olla see on lihtsalt minu masinaga kuulajal tantsijat ära ära tükeldada ja selline kuidas ütelda, natukene siiski ju suunatud taju veni. Mina tahan küll, et muusika oleks kommenteeritud CW palju olema aga raadio on rahvavalgustaja akas happe järele. Mina paneksin ette, et nüüd tuleb selline lugu ja, ja seal pöörake tähelepanu näiteks niisugust niisugustele aktiline. Kas sa tahaksid, et see kommentaar oleks suupärane ja isikupärane ja tundepärane selle kõneleja? Pool seda, seda küll, seda kindlasti just isikupärale, just isikupärale, oma suhtega just, just, just. Sa võid seda võtta vastu. Aga, aga ma saan sellest rohkem teada kui, kui sellisest külmast faktist, et ta sündinud sellel ajal elas tegeles nende nende asjadega. Mulle meeldib selles suhtes isiklik suhe, rohkem alad. Nii nagu ajaleheski meeldib kommentaari lugeda, mitte uudist lugeda. Mitte sellepärast, et ma ei viitsi mõtelda ja kokku panna oma variantide sellisega, aga et kuidas inimene mõtleb, kuidas too seda lainetas ja mis sealhulgas maailm, tegelikult sa armastad inimesi, jah? No üldiselt vist jah. Niimoodi teised ütlevad. Ega tänasesse saatesse rohkem mahugi. Aitäh härma, et leidsid aega tulla meie saatesse. Ja ma soovin palju jõudu ja jaksu noorte inimestega töötamiseks. Ja jäägi ikka muusika juurde. Oma igapäevaelu kokku puuteist, suhetest muusikaga, kõneles täna Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud Härmo Saarm. Teda kuulas ja küsitles stuudios Virve Normet. Saate alguses kasutasime fragmente Franz Schuberti lõpetamata sümfoonia esimesest osast. Seejärel laulsid chissi noomen ja neil šikov stseeni Bizet ooperist Carmen siis Monseratava jää ja Fredi Mercury Pea hümnist Barcelona. Seejärel Ella Fitzgerald ja Louis Armstrong. George köphini poogi ja pessist. Saadet jääb lõpetama igihaljas Harry Belafonte. Flatwannaid MC hapraid Husseini.