Peeki Pedaru siin ja me ei istuks siin enam kahekesi, nii et noh, me oleme kogu aeg praktiliselt istume vaikuses, meil ei ole midagi öelda. Räägi enda eest nii, aga nüüd saab olema kõik teisiti, sest et meil on külaline. Meil on tõesti suur au tänases võõrustada meest, kes teab ka, mis ta räägib. Reklaamiguru Olav Osolin, tere. Tervist ei ole ma mingi guru. Vain kurrud on Indias. Rääkisime kõndimisest, kordest tänapäeval guru on selline kergelt kuidagi käsitletav sõna, et paargi Saagostaared, klaar, guru staar, siis staar, reklaamekspert. Ei. Näiteks võtame lihtsamalt, hakkame otsast peale. Staar, reklaamiguru. Võib-olla siin. Kõike kokku panna. Nii. Tere, Olav, suur tänu, et sa said aega tulla, ehkki ma saan aru, et sul praegu aega peaks siis rohkem olema kui mõnda aega tagasi nimelt lahkusid reklaami business ist lahkusid sa voodist, miks? Ega ma siis nüüd reklaamialalt ei ole päris lahkunud, et ma lihtsalt tuli selline asi ette nagu ikka teinekord on, et et oli ju huvilisi minu asemel Zavoodis seal töötama ja leppisime kokku ja nii need asjad lähevad. Aga eks ma praegu ka ikka konsulteerin siin ühte, teist ja kolmandat ja ja noh, põhiliselt mu päev jaguneb ikka kolmeks, et üks asi on see, et käin mööda Eesti meedia tele ja raadiojaamu sellepärast et teavad, et ma pean oma lubadused, mida ma omal ajal ütlesin, et mul ei ole aega kunagi, et siis need tuleb siis lunastada. Teine asi on, käin siis jah ainult niimoodi kohtumas kas siis erinevate inimestega, kes tulevad, teeks sellise jutuga, et mul on üks mõte, et mida peaks arutama. Ja siis ma kuulan, mis mõtted need on ja, ja kolmas asi on see, et ma olen lubanud juba mõnda aega, et praegusel hetkel, kuna mul on väike, siis nagu puhkus. Et et mul on lubanud, et iga päev ma teen mingisuguse asja ära, mida mul on eelmisest perioodist tegemata, keeran sisse mõne pirni või, või midagi taolist kuskile pessa, seda, seda me ka nii et mul on väga väga. Ärkan hommikul kell seitse üles väga toekas päev ja lähen õhtul hilja magama. Kuidas need ideed on või millega inimesed sinu poole pöörduvad, et nüüd, kui meil lõpuks on võimalus sinuga siis arutada, kuidas mitte, sa ei pea üldse rääkima, et kes, mis ei tee, aga kuidas see nagu üldiselt hindadelt selliste kvalitatiivsust inimeste ideedepagasi puhul, et on seal selliseid elujõulisi, potentsiaalika id asju või on erinevaid. Et inimesed nüüd tuttavad või tuttava tuttavad käivad uurimas, et millega ma siis tegelen, millega ma tulevikus tahan tegelema hakata ja, ja siis arutatakse ühte, teist või kolmandat. Ja nüüd teine asi on ka vot siit, kui ma tõusen, siis ma lähengi ühe ühe kontserni direktori juurde, kes lihtsalt tahtis nõu saada seda, et kuidas nende reklaamiga lood on. Et ma olen siis nagu teisel poolpinki ja pean talle natuke nõu andma, et kas see, mis talle tehtud on on piisavalt hea või mitte. See on tõesti, et, et ise oled olnud pikka aega nüüd juba reklaamivankrit vedanud. Paarkümmend aastat Eesti saab nüüd vist, eks ole. Eesti vabariik 20 aastat nüüd uus ehitatud vabariigid, kes sellest ajast hakkas pihta. No kui nüüd võttasime reklaami mängimise osa ka juurde, see on siis vene ajal, siis ma tegin siin reklaami juba ju nõnda öelda reklaami siis jutumärkides siin raadiomajas juba kuskil 70.-te aastate lõpus ja hiljem siin Eesti reklaamfilmis ja ja siis juba alates siis 90.-te aastate alguses ja oma kompanis ühel või teisel moel. Kas polnud, see on lihtsalt fantastiline, et, et sa said simuleerida, eks ole, aasta kehvlid tähendab seda, seda tegevust, mis, millest sa tegelikult nüüd hiljem, kui need reaalsed võimalused tulitsaid sõid, noh, tõesti selles suhtes kohe ilmselt härjal sarvist haarata ja see tegevus oli ka kuidagi siis edukam. No ma arvan, et perioodid tuleb kaheks jagada, et üks asi oli selline ikkagi reklaami selline simuleerimine, mida kellelegi eriti vaja ei läinud, aga millegipärast arvati, et ikka selliste seda tuleb teha ja teine siis on juba juba hilisem periood, kus ka igal reklaamil on mingisugune eesmärk, mida tuleb saavutada ja ma arvan, et need kaks perioodi ongi ka hästi erinevad, sellepärast et kui teinekord ikka küsitakse, et noh, räägi midagi pulli reklaamiajast ja siis kõik need pullid ikka selles esimeses perioodis, et seal sai nalja hullupööra. Tagumisest perioodist nii palju pull ei ole, et seal on lihtsalt väga palju tööd ja sellist sihipärast rühkimist. Kuidas sa üldse hindade Eesti sellist reklaamimaastiku hetkeseisu, et sa oled ühes varasemas intervjuus öelnud, et meil ei ole kuigi palju ebaharilikke silmatorkavaid reklaami ideid, leidsin mingist intervjuust selliseid killu, et kas Eesti, kui sa võrdled näiteks ütleme ülejäänud Euroopaga, et mitte terve maailmaga, ka Euroopaga. Kas Eestis on sellist nagu säravat uudset, mingeid reklaamilahendusi, et ma viimastel aastatel pole nagu midagi ebatavalist või kuidagi köitvad täheldanud, et ikka minu isiklikult jaoks üsna ühepalgeline kuulega? Kuldmune ikkagi jaotatakse ju iga aasta päris ohtralt meetrit endiselt midagi. Sa praegu panid kaks asja nagu kokku, et üks asi esimesele küsimusele vastates minu isiklik arvamus on, et praegusel hetkel ei ole nüüd eesti reklaaminduses küll kõige loovamad ajad. Et, et seda on tunnistanud nii reklaamitegijad, mõneti ka reklaami tellijad ja kõik inimesed, kes vaatavad, et ma olen ise mitmes reklaami žüriis olnud ja ja tõesti, kui vaadata kõiki neid noh, näiteks kas või kuu aja jooksul ilmunud reklaame, siis teinekord on seal päris raske leida tegelikult ühte sellist lahendust, mis, mis tõesti nii sisu kui vormi poolt oleks, oleks nagu priima. Sellel on omad põhjused, ka vaesed ajad ja reklaamirahad on kõvasti kokku tõmmatud, turundusjuhid on ära hirmutatud, paljuski tahetakse hästi kindlaid selliseid lahendusi, noh kus kõik on väga lollikindlalt ja otse ja keerutamata ära öeldud. Nii et selles mõttes selle selles valguses, kui keegi suudab nagu nakkus nupukamat reklaami teha, mida ikka aeg-ajalt ilmub, siis see on iseenesest tubli töö. Mis puudutab ka kuldmuna, siis ma ei ole küll ise sellega kuidagi noh, niimoodi otseselt korraldamisega seotud, aga ma kuulsin just paar päeva tagasi, et reklaaminduse olukord ka teiste reklaamifirmade arvates on nii kehva, et Eesti reklaamiagentuuride liidu kuluaarides oli juba täitsa tõsiselt arutatud kuldmuna ärajätmist, kuna lihtsalt ei ole midagi hinnata. See on ikka kõva sõna, selle peale peaks natukene õhku ahmima ja kuulama muusikat, et Olav on noh, tuntud noh, ikkagi tõelise siukse melomaanina ja võttis täna ka kaasa paar lugu, mis ehk siis kuvavad muusikamaitset, mis meil seal nagu esimesena la esimese plaadina grammofonipealne konn. No ma mõtlesin, et ma võtan mõned sellised lood mitte siis oma mingisugust lapsepõlvest või nõnda ka sellist, mida tänapäeval kõlbab l2ks kuulata. Et ma ei ole ausalt öeldes suur raadiokuulaja, et selle tõttu ma eriti täpselt ei tea, mis siin programmis on, aga näiteks üks lugu on mul kaasa võetud. Siin me oleme, on täna külas reklaamispetsialist Olav Osolin, Olav mainisid enne, et Eesti viimaste aegade selline reklaamipilt millegi liigselt leidlikuga ei hiilga, seda siis ilmselt ka olude tõttu. Aga kas sul on silmad jäänud mõni põnev näide kuskilt mujalt, mis on täiesti selline radikaalne, ebatavaline, noh, midagi väga erilist originaalset mida võiks öelda inspiratsiooniks? Teine on see, et rasked ajad on ju igal pool ja, ja ilmselt võib-olla õnnestubki ka väheste rahadega vahel midagi väga fantastilist teha, et kas siukest leidlikkust on, et noh võib-olla isegi noh, hiljem räägime natukene noh, valimisreklaamist, et siis peaks küsima, eks ole, et näiteks seal on nagu väikeste vahenditega midagi nutikat välja pakutud. Aga maailma mastaabis sa muidu jälgid ka, eks ole, mis. Olge hea iga päev, et, et ma käin ju ka õpetamas reklaami tudengeid Tallinna Ülikoolis, nii et natukene saab nendega ka asja arutatud. Aga aga muidugi on, et raske on raadios hakata kirjeldama reklaam, eks ju siin, et kuidas ja pikalt jutustama, aga, aga ma arvan, et ka Eestis on tehtud, ma räägin, räägin kehvad ajad on, siis, ma räägin sellises üldises plaanis, et kui me võtame 100 reklaami, et kui mitu nendest nagu kobedad on ja, ja et eks oma pärlid on kindlasti. Ma arvan, et, et reklaami tegemine Eestis, kes praegusel ajal suudavad hästi reklaami teha, on see, kus satub kokku hea tellija, see tähendab selline tellija kes teab täpselt, mida ta tahab, kes suudab selle ülesande väga täpselt paika panna, see on niukene pikk, naljakas jutt alati olnud, aga, aga tegelikult see nii on, kui sa ikka ühe lausega oskad ütelda, et ma tahan öelda seda mitte et mitte, siis ma tahan öelda seda ja siis veel seda ja seda ja seda ja siis võiks öelda seda ja seda ka ja siis natuke veel sinna seda juurde panna. Et kui selline tellija ja kui tal samal ajal on ka raha selles mõttes, et see nagu välja kostab ja seda suudetakse kvaliteetselt teha ellu viia, teostada, vot siis saab head reklaami ja ma arvan, sellised on küll, näiteks minu arvates on päris head reklaamid, on sellisel pangal nagu SEB täitsa kepsakad ja väga hästi asjast rääkivad ja kui me võrdleme teiste pankadega nagu näiteks Nordea või Swedpangaga siis nende reklaamid on minu arust kaks korda paremat, vähemasti kui selline hea tellija on ja, ja hea siis nagu sellest tellimusest arusaaja ja siis tulevad reklaami küll. Kuidas sulle selle reklaami talumisega on, et näiteks meil on selline õnnistatud olukord, töötame siin reklaamivabas raadiojaamas kuulame seda ka vabal ajal, mõnus, et ei tule sul sellist noh, ütleme mitte eriti leidliku, aga lihtsalt sellist igapäevast tampimist otseselt ei tule. Minul näiteks ei ole ka telekat, aga põhimõtteliselt ma mäletan, kui oli ikkagi ajas marru mingi seitse minutit pausi, jälle lõputu üks ja sama pesupulber koeratoit ja nii edasi ja nii edasi, et kuidas sul on, et kas sa oled muutunud selliseks immuunseks sellise noh, tavalise lihtsakoelise tohutult nagu massiga peale lööva, kurb. Aga mina, väljamaa reklaamid, kus lihtsalt põhimõtteliselt loed kas Mait Malmsten või või Jaan Rekkor või siis või noh, ükskõik ütleme, et näiteks vaata telekat seal kordab ikka ja ma saan aru, mida silmas pead. Kas räägin ausalt ja muidugi talun. Ma vaatan reklaame ainult siis. Kui ma tahan, siis see tähendab seda, et kuna ma telekat vaatan viivisega, see tähendab seda, et ma salvestan kõik kõvakettale ja siis vaatan sealt pärast ja mul on selline nupp, millega ma saan reklaamid vahele jätta. Et selle tõttu ma alustan tavaliselt umbes saate vaatamist 15 minutit hiljem, kui ma vaatan seda otse, sest siis ma saan kiiremini edasi. Aga, aga, aga ma vaatan reklaame jällegi täitsa huvi pärast ja teinekord ka vaatan neid samu salvestatud plokke huvi pärast, et mis seal siis parasjagu on näiteks sa pead nagu kursis olema. Nii et ma lasen reklaamidele ennast häirida siis, kui ma ise tahan. Mis ei ole muidugi tavaline, aga see on samal ajal maailmas väga suur probleem, sest mida rohkem selliseid salvestavad seadmed inimeste koju läheb, seda rohkem tekib nagu probleeme, et inimesed ei hakka enam saat vahelepanevaid reklaame vaatama. Ja see tähendab seda, et tuleb hakata nuputama välja uusi asju ja need uued asjad tegelikult juba ka meie telekanalitel on juba märgata, see tähendab seda, et kui film kõige ilusama romantilise lõpuga hakkab tulema ja nad suudlevad, siis enne seda ilmub üles, et järgmine on mõrvakirvemõrvar Sass kohe 10 minuti pärast, viie minuti pärast, eksju, et jumala eest ära ei läheks, et reklaam tuleb saadete sisse ja üha rohkem praegu hakatakse luba andma ka Euroopas. Lihtsalt selleks, et, et pannakse siis nõnda öelda tootepaigutusi, et sa saad aru, et sellele on see kell ja seal laua peal on see piimja ja, ja seal praegu vaieldakse, et siis noh, missugune see piir on, mida siis inimene peaks nagu kasutama, ehk tulevad need Salmon ajad tagasi, et kui keegi mäletab, kus meie reklaaminduse algaegadel oli, oli selline noh, seda, seda tootepaigutust oli hästi palju. Et siis ma mäletan, kõige kurioossem, mis mul meeles on, on see, et kuidas kuskil hotelli esimesel korrusel rääkisid, et siis kaks tegelast ja kui kaamera võttis paremalt poolt, siis oli näha akna taga buss, millel olid suured reklaamkirjad, pealsele sponsor, kes midagi toonud. Ja siis, kui ja kaamera võttis vasakult, siis sama buss oli lükatud teise akna ette, buss nagu seal taga, vaat niimoodi seal, et sponsor oli siis rahul. Et noh, päris sinnamaani ei jõua, aga kindlasti hakkab rohkem olema reklaamisaadete sees. Kui me räägime üldse sellistest reklaamimaailma tulevikuvisioonidest, et mis sinu nägemus on, et hästi palju räägitakse sellest, kuidas hakkad üha rohkem, üha rohkem on sellist personaalsed inglise keeles Taylor meid reklaami, et vastavalt sinu tarbimisharjumustele, kuna inimesed on nii noh, intern võttis sees, eks ju. Et kõik nende info on olemas, et kust sa ostad, mida sa ostad, milliseid brände sa eelistad, mis on sinu tarbimisharjumused, seda rohkem on sellist nagu personaalsed reklaami, kuni siis selleni välja, et ulmekates on inimene, kõnnib tänaval, tal on mingid holograafilised, personaalsed reklaamid ilmuvad ainult talle, just siis, kui ta möödub näiteks poest, kas ta peaks ostma mingid asjad, mis sinu sellised tulevikuvisioonid. Ma olen neid tulevikuvisioone juba päris palju näinud, et ma olen kuulnud mitmed aastad tagasi sinna, et kuidas sellised teleka reklaamid, eksju, kus kirjeldati, et auto sõidab Bondi filmis, siis panete selle filmi seisma ja siis nuppudega manipuleerides teete ukse lahti, lähete sisse, vaatate, mis seal autos kõike on. Et tehniliselt võib-olla kõik see ongi teoreetiliselt võimalik. Aga alati tuleb kuluefektiivsus vastavalt, et kas Ingridele on mõtet spetsiaalne sõnum teha, kui ta jalutab mööda või mitte, see on nagu kalkuleerimise lugu. Tehniliselt kindlasti see läheb odavamaks ja ka, aga, aga siin tuleb üks asi veel tähele panna. Et kui mina selles raadiomajas, kus me praegu saade läheb eetrisse töötasin 70.-te aastate lõpus pärast ülikooli niisuguse noore mehena, siis siin tehti Kodra saateid, terve osakond oli, kes tegi Kvatro saateid ja need varasaated läksid eetrisse ja Eestis oli ka raadiotehas, kes tegi Kvatro raadiovastuvõtjaid ja kui tol ajal kõik rääkisid, et noh, selge on see, et kõik muu sureb välja, et WADA on ju selge, et, et noh, kui inimesel on võimalik neli neljast nurgast, eks ju, kuulata ühte heli ideaalselt, kus ta saab aru, et on kontserdisaalis nendest kõige parema koha peal, et milleks siis minna kuulama mingeid röövel, ööbikud mingite, eks ju, mingeid. Ma ei tea sümfooniaorkestrit, eks ju, et sa saad ju kõige parem vanema saundi oma kodus. Ja mida me nüüd näeme, et kui keegi oleks sellel hetkel ütelnud, et teada Ulavet tahan, 2011. aasta alguses lähed sa elektroonikapoodi ja seal on müügil sellised sangad, kus on vasak ja parem kanal on niimoodi 30 sentimeetri kaugusel plastmassist ja inimesed ostavad neid ja panevad köögiriiulile, kuulevad sealt muusikat, või siis, et inimesed, enamikul juhtudel noored inimesed kuulavad oma läpaka mingisugusest 0,0 ühe vatisest valju, hääldas seda ja ei kavatsegi Jon sellega täitsa rahul. Siis ma oleksin. No ma ei tea, ma elus ei oleks seda uskunud. Et see näitab, olete inimese mugavus, on see, mis hakkab tegelikult paika panema, et ühest küljest meil kindlasti tuleb personali personifitseid tellitud, selline ja personaalne lähenemine nagu Amazonis, eks ju, et lähed sa korra Amazoni, vahid seal mingisugust panni, nagu ma tegin, eks ju, et vaadata, mis seal on kõige parem pann on ja ma saan neid panni pakkumisi siiamaani. Pannid ja potid ja kõik asjad, mis sinna juurde tuleb, eks ju, teavad, et suur kokkaja olen koka ja eks ju, või olen raamatuid tellinud, siis ma saan neid kokaraamatuid ka siiamaani. Nii et selles mõttes see on üks maailm. Samuti ma usun, et, et teine maailm on jälle see, et me valmistame inimesele ette väga selliseid spetsiaalseid nagu võimalusi, aga ta lihtsalt lösutab diivani peal ja vaatab oma kolmest telekanalis, tal on 110 telekanalit juba praegu ja tal on tegelikult kolm eelistust ETV TV3 ja Kanal2, ETV, ETV2, TV3 Novi niimoodi, et, et see ongi võib-olla ta vaatab sporti näiteks, eks ju. Et ja kõik ülejäänud, ah midagi ole televiisorist tulla. Vene ajal oli selline selline aeg, kus mulgi soome sõber käis ja siis kus meil olid ju vahe teleka, eks ju, kanaleid polnudki praegu peaaegu jaa jaa. Ja siis ta tuli ja ma usun, palju sul neid kanaleid on, ta ütles, et mul on 100 kanalit vähemalt satelliidi pealt mitte midagi ei ole vaadata, siis ma mõtlesin, et tegemist on täieliku idioodiga, et, et lisaks sellele, et tal on poes kõik plaadid, mida ta ei osta, eksju on tal ka veel kõik kanaleid, mida ta ei vaata, et see on mingisugune täiesti mõttetu tüüp. Aga nüüd ma olen täpselt ise samasugune, poes on kõik plaadid, eks ju, mida ma küll aeg-ajalt ostan. Aga, aga mida ma ei jaksa lõiki osta, aga, aga kanalit ka vaatan, võib-olla. Aga ikkagi tulevikus ostusoovitus signaal otse ajju, mis sa arvad sellistest mainud kontroll nagu mõtte manipuleerimisvahenditest, mis ei ole selline väline, vaid ikkagi konkreetne personaalne mõjutamine. Siin tuleb ühte asja jällegi arvestada, et inimesed ise ühest küljest, kui eksju nendega üritatakse manipuleerida, siis teisest küljest nad ise seisavad sellele vastu. Et see on ju selge, kui me vaatame kas või Facebooki või siis noh, inimesed ju määravad ise, kes nendega seal vestlevad ja kes nendega vestle. Ja need, kui me vaatame oma telefone, siis ma ei näe, et väga paljudel inimestel tuleksid reklaamisõnumid sinna sisse, kui nad ei ole ise nagu soovinud seda. Nii et selles mõttes. Ma arvan, et inimesed hakkavad üha rohkem ka paralleelselt siis vastu seisma Nendele sõnumite, mida neile saadetakse niimoodi, et nad ise ei ole neid tellinud. Nii et selles mõttes sa pead inimestega ja noh, nagu turunduses nõus noh, kokku leppima, eks see on nõusoleku turundus, et sa pead tegelikult talle kõigepealt kuidagipidi. Temaga kokku leppima, et vot selliseid asju sa saad meilt ja sa peaksid nagu äpi olema ja siis ta ütleb, et jah, et laske tulla. Sest niisama, et sa lähed kuhugi, torkad kellelegi mingisuguse nõela tagumikku ja sealt hakkab nüüd pesupulbri nagu kuidagipidi sihukest ostusoovi immitsema, et seda aega ei tule, inimesed on selle selle vastu ise allergilised. Ma arvan, et siin on ka see, et selleks, et sa saad midagi tasuta, siis sa nii-öelda oled sunnitud need mingid reklaamid siis ära, kas vaatama või tihti on ju mingid pakutakse asjade puhul, et kui sa tahad nagu reklaami vabadusse, nagu maksab, selle eest Kahtlemata ma toon teile ühe sellise näite oma elust, et ma tean, kindlasti olete kuulnud, on selline hea arvutispetsialist nagu Peeter Marvet ja Peeter Marvet kuskil aastaid tagasi, ükskord ma tegin talle ühe sellise nõnda osutusel teene ja see oli sihuke tema jaoks väga oluline, siis ta ütles, et no ei ole, ma ei tea, kuidasmoodi, ma saan sind tänada. Ja mõtlesin, mis sa nüüd ja nõnda nagu see jutt käib, eks ju. Et ütles, tead, Ma ütlen sulle ausalt, ma jään sulle elu lõpuni võlgu. Ja siis läks natuke aega edasi ja siis hakkas, hakkasime oma võlga siis nagu lunastama hakkama, see tähendas seda, et umbes kell 11, kui minul mingisugune arvutil mingi jubin ei töötanud, eks ju, siis kell 11 õhtul võtsin Modoru Peeter olla nüüd niisugune lugu, arvuti ei tööta, eks ju. Ja kui see oligi juba pikka aega jäin, siis Peeter Scott esitas mulle sellise küsimuse, mis mul on hästi meelde jäänud, ütles, et kuule, et kas ei saaks kuidagi nagu klattida teisiti, seda ära niimoodi. Et sa ei ole, eks ole elu lõpuni võlgu, et lihtsalt et see on jah, nii et kui sa tahad mingisugust asja mis on kvaliteetne siis sa pead maksma ja see on kindlasti tulevik, ajalehed näiteks veebist, lugemine, kõik paljud asjad, mis, mis tunduvad olevat tasuta. Kui sa ei taha sellega kaasnevaid mingisuguseid bännereid või midagi, siis juhatubei Nüüd aga muusikat haige. Haige, tahad sa öelda, mis? Mis lugu, mis sellega seondub? See on maksimum palluuni lugu. Ei, mina võtsin lihtsalt kaasa lood, mis võiksid ergahest sobida. Ma ei tea, miks te peate kommenteerima, kas need sobivad siia või mitte. Väga hästi. Siin me oleme peekia Pedaru ja meil on külas Olav Osolin reklaamispetsialist. Olav räägin, ma tahtsin küsida, et mul meelest ära, kuidas reklaami siis ütleme, sellised musta töö tegijad või siis need toredad noh, loovinimesed nagu elavad. No üldiselt on räägitud palju sellest loomemajandusest ja alati nentinud, et kui muu loomemajandusega on Eestist nagu pekkis siis vähemasti noh, reklaam elab noh, suhteliselt asja, noh, praegu nii ja naa. Et kuidas need, vaata paljudele sellistele loovatele inimestele on just reklaam olnud see see valdkond, kus ennast teostada, sest et see on ka tegelikult päris hästi makstud. Et kuidas seal nüüd nüüd rahvas elab, et, et kas on palju läbipõlemisi. No ma ei oska seda öelda, et ma nägin, et üks Eesti parimaid operaatoreid siinsamas ütles mulle tere, Erik Morna kellega ma olen kaua koos töötanud ja, ja eks kindlasti erinevad inimesed on erinevas staadiumis, et kes on uuem, tegi ja see jookseb energilisemad, kes on juba kauem seda näinud, see võib olla lonkab juba natukene natukene vähema energiaga. Et ma arvan, et kindlasti, kui, kui, nagu enne sai öeldud, et võib-olla see laias laastus võttes loovuse aeg ei ole praegu kõige kõige võib-olla kõige parem aeg loovusele ega siis ideega reklaamirahvast rõõmsaks. Et aga ma arvan, et igal pool tehakse tublilt tööd ja, ja nii nagu ikka igaüks teeb seda nii hästi kui ta ja kui ta suudab ja nii hästi, kui seda on parasjagu võimalik teha. Et kindlasti kui sa ütled, et seal on hästi makstud, eks ju siis oleme ausad, et eks reklaamis töötab ka päris palju selliseid inimesi, kes seal noh, ütleme, võib-olla ei tahagi töötada. Ma olen aastate jooksul päris palju inimesi nagu intervjueerinud, tööle, tööle, tööintervjuusid, eks ju, läbi viinud ja. Üsna kurb on vaadata tegelikult ka seda, et kui teinekord tulevad inimesed, kes on mingil alal tohutult head, kas väga head muusikud või filmimehed või, või kirjanikud ja lihtsalt tulevad reklaamiagentuuri, et vot sellel alal praegu on nagu kehva ja tead, ma hakkaksin parem hoopis reklaami tegema noh, mitte ainult see, et ta võib-olla ei oska seda teha nagu, nagu ta oskab seda teha ühes vormis nagu pikalt näiteks siis ta võib-olla 30 sekundiga see ei ole nagu tema rida, aga kurb on ka see, et, et sa näed, et ega ta tegelikult selle vastu huvi tunne, et ta ise ei tahaks sellist kommertsasja üldse teha, ta tahaks teha hoopis midagi muud. Ja, ja selles mõttes noh, mul on ikka hea, Ajad on sellised, et kõikidel kultuuriinimestel on võimalik oma liistude juures olla, et see, kes on hea lavastaja, lavastab teatris ja see, kes teeb mussi, see teeb mussi. Et, et, et, et ei peaks olema niimoodi, et ma töötan näiteks reklaamis lihtsalt ainult sellepärast, et ma lähen kohale, vihkan seda, aga. Mulle makstakse, kas reklaamida seal endiselt popp, et sinna aastaid tagasi oli see ikkagi yks kõige popimaid alasid reklaaminduses avalikud suhted, mida siis kõik tohutult tahtsid õppida, kas ta on endiselt nagu kuum värk, kuhu noored üritavad pürgida? Praegu on raske öelda seda, ma ei ole Tallinna Ülikoolis seda kursust veel näinud, et mul alles hakkab see paari nädala pärast, et et eelmisel aastal tundus, et need reklaami õpin, üliõpilased vähemasti olid nutikamad kui mõned aastad tagasi ja ma arvan, et see oli võib-olla sellepärast, et lihtsalt väga paljud ei saanud kohe kuhugi reklaamiagentuuri või mingisugusesse kohta tööle, kuna need töökohad lihtsalt sulasid ära. Ja, ja selles mõttes võib-olla rohkem mindiga kohe õppima. Et ma arvan, et et ta on just nii popp, kui ta praegu on, et ma ei oska seda nagu kommenteerida, kas ta nüüd praegu popim või, või mitte. Et see sõltub ka sellest, kuidas ümbrus on, mis, mis muud asjad popid on. Loodame tõesti, et, et selles mõttes loovinimestel noh, tuleb rohkem nagu tööpõldu ka teistel aladel nagu innust, nagu rakendada, et kõiki ainult siis reklaamitegijateks, olgem ausad, peamine tootmine toimub ikkagi Hiinas, et me peame ju noh, ilmselt vanustamegi ainult nagu, nagu loovusele. Nii, aga lähme nüüd kõige popima teema juurde praegu, mis vaatab meile vastu igalt poolt, telekast, ilmselt raadiotest ja muidugi tänavatelt, see on valimised ja valimisreklaamid ja sul on ees praegu meie peamiste parteide, siis väli, valimisreklaamide plakatid, et palume karmi kriitikat. Kuidas sa hindad, mis olukord on leidlikkus, mõju, lööbus, loovus. No valimisreklaamid ei ole need kohad, kus nüüd eritist loovust esile tuua, et ma arvan, valimisreklaamid on ikka pigem selline väga täpne strateegia ja siis puhtalt käsitöö. Et selles mõttes, kui vaadata nüüd erinevate parteide nagu nagu plakateid või, või sõnumeid, siis, siis on selge, et et seal on teatud erisus. Ja võib-olla ka mingisugused lubadused on seal, aga, aga pealtnäha on nad ikkagi sarnased, nad on selles mõttes sarnased, et et valimisi tehakse ju niimoodi. Kutsutakse reklaamiinimesed partei peakorterisse, seal on mingid ideoloogid tagatoas, kes selle asjaga tegelevad, eksju ja siis võetakse nagu üheskoos valimisnimekirja ette. Ja siis ideoloogid ütlevad, et kuskil näed, siinse ülemine ots on need, kellel me hakkame reklaami tegema, eks ju. Ja need näod tuleb neid üles pildistada, vuntsi, vuntsid, annad üle ilusti ja siis panna meie meie siis selline strateegiline sihiku slõugan siis sinna juurde ja selge, et et slõugan tuletatakse siis sellest, mis positsioonis parasjagu üks või teine partei on, et kui Keskerakond on opositsioonis, siis tema üritab õigesti näidata, et kõik, mis on olnud, on halb, aitab sellest ja, ja nõnda edasi. Noh, ma ei tea, kas slõugan, paljud on ütelda, et see on väga hea, et ta on nagu kahe kahe selline tähenduslik, et aitab nagu positiivne ja ja siis aitab nagu Negatiivne. Noh, eks nagu ikka, vaadatakse nagu ühe või teise pilguga, et kui keegi näiteks seal Keskerakonna plakatil ütleb, et et nagu Kalle Klandorf dist ütles, et aitab katteta lubadustest, siis võib ju öelda, et lihtsalt enesekriitiline enesekriitiline reklaam, eks ju, et aga mine tea, et äkki mees muutub tõesti, et andis seni katteta lubadusi parandada ennast. Et seda, eks nalja saab alati sellel teemal teha, aga, aga nüüd samal ajal, eksju, teine siis valitsuspartei Reformierakond tema muidugi jällegi peab ütlema, et kõik on kõige suuremas korras, et kui meie peale loodad, siis läheb ikka nagu edasi, hästi, et tulevad jälle paremad ajad ja ja midagi hullu ei ole juhtunud. Selge on see, et Isamaaliit on väga keerulises situatsioonis, kuna, kuna ta on küll ju koalitsioonis, aga samal ajal tal ei ole võimalik kuidagipidi nagu enda peale võtta seda edu. Sest kuidagi segaduses ja siis sellises segaduses inimesed hakkavad alati selliseid hulle lubadusi andma, et kõigile tasuta kõrgharidus kõikidele seal tasuta. Ma tean, Benson ja, ja sulle veel kaks pensionit ja nõnda edasi. Et see tundub nagu muidugi noh, inimestele ka suhteliselt niukene punnitatud, et kõik saavad ju aru, et tasuta kõrgharidust noh, selleks on vaja raha ja, ja nõnda edasi, kas see kõige mõistlikum ongi antud hetkel? Aga küll torkab silma siis ka, et sotside pool. Et, et sotsid on siis tahtnud nagu tõenäoliselt ütelda, et see on sotside uus tulemine ja selle tõttu on kirjutanud endale slõugani uus algus, aga see uus algus on küll ebaõnnestunud sellepärast et kui seal on vanad tegijad, sellised hallipäised juuksed ära läinud juba peast ja ja siis kirjutasin kõrvale uus algus, siis nagu mingi nalja, naljanumber, eks ju. Tegelikult noh, nad ei ole tõenäoliselt tahtnud öelda, et see on teine tulemine, eks, esimene immerdusime, nüüd tuleme jälle, proovime jälle, eks ju, et äkki läheb õnneks. Et siis kuidagi tahetakse nagu välja tuua seda. Ja mis sotside puhul veel torkab silma, on, on lõbus see, et Karel Rüütli on selline nagu mingi playboy, et ta on seal nagu mitme naisega koos ja siis kahekesi koos ja see tundub olevat selline uus kuul tüüp. Või vaata, seal on just see vist eile või millalgi rääkisime ka, et, et just tundub, et Urve Palo on sihuke üle Tallinna linnatüdruk, et on ühel pildi peal, ongi, poseerib koos bossiga Sven Mikseriga ja teise pildi peal on siis nagu ületulija või siis Karel Rüütliga, et. Palun päris pikk naine ja need mehed on kõik nagu täpselt sama pikad ja tema, et peaks tegelikult vaatama, kas on mingisugune tabureti all ka. Aga kas seal on mingi intriig või minu jaoks nagu on, aga ma ei tea, mis, mis, mis millest triik kõneleb, et sa oled bossiga pildi peale, siis sa oled nagu üle. No põhimõtteliselt see sellel aastal neid väga palju sihukest bossiga, noh, Ansipile on Kaja Kallas on ka juures ja see näitab seda tegelikult, et et koolitatakse nagu uusi nägusid tundma õppima, et inimene läheb mööda, eks. Ansip tunneb, paneme kõrvale, sinna veel ühe tütarlapse, ütleme näe, Kallas, ta näeb selline välja temana Ansipi oma selles mõttes oma nagu Ansipi parteis, eksju. Ja siis inimesed saavad aru, et okei, et kui Ansipit ma ei saa valida näiteks kuskil siin Tallinnas, eks ju, et siis ma valin Kallase olengi nagu Ansipi valinud, et, et see on väga lihtne ja ja põhimõtteliselt kui nüüd vormiliselt vaadata, siis ma arvan, et kõige õnnetum seisus on Isamaaliit. Ma arvan, et need pildid, mis nendest on tänava peale pandud eriti nende liidrist Laarist. Et ma isegi siin lubasin üks päev mingisuguse sotsiaalmeedias isegi siukse üsna rumala nalja sellel teemal, aga tõesti, kui ma sõitsin õhtul vaatasin taksopargi juures, siis ta oli niisugune nägu, et no tõesti, et mul on nüüd poisid, et tehke nüüd see pilt ruttu ära, et ma pean kempsu minema. Et, et see ei ole nagu tema süü, et, et see on nagu väga palju ikkagi nende, kes seda kampaaniat teinud on ja teiseks see, kes seda kampaaniat tellinud on, et kuskil peaks olema, aga ma ikkagi nagu tellija puhul alati selline artistid, kontroll, et kui keegi toob nagu mingi reklaami ja näitab, ütleb, et selline on, eks ju siis keegi peab ütlema, et kuule, et vennad, et see ei ole nüüd küll niimoodi, et siin tuleb, see on ebaõnnestunud pilt, et siin tuleb teha uuem ja ja kui Mart Laar on, seisad näiteks Margaret Thatcheri kõrval kuskile, eks ju, siis ta on küll, naeratab, nii et et, et hoia ja keela, lihtsalt ma arvan, et siin on kehv, kes käsitöö? Mart oli vist ära selle hetkel ja vaatan, et teised kasutasid kohe juhust, et paneme limast kihkema belli. See ongi, et vaata, et jah, siin heidetakse juba nalja, et, et võib-olla on opositsioon teinud otsinud välja mingisuguse sellise kaadri, et samal ajal kui Mart on maailma meredel seilanud, see on siis opositsioon, ma pean silmas siis omase siseopositsioon. Aga mis sa arvad, milline neist praegu räägitud kampaaniatest on kõige sellisem, moodsam või värskem visuaalselt? Mulle tunduvad nad kõik tõesti nii vana käekirjaga, et kõike seda on juba nähtud ja nähtud, nähtud loomulikult ei saa siin midagi täiesti radikaalsete on teha, aga. Ma toon näite ajaloost, et omal ajal, kui Reformierakond turule tuli, siis ma tõin nad ise turule ja mõtlesingi välja orava ja ja, ja siuksed asjad ja siis oli Kallas, Kirsipuu. Ja, ja, ja tookord oli selline lugu, et, et see oli esimene kord, kui valimis plakatid läksid suurelt sellistele pill poodidele. See oli paljudele väga ootamatu, sest sinnamaani oli pandud siuksed, väiksed plakatid, aga siis oli esimest korda inimesed sõitsid bussis nina vastu märga klaasja vaatsed issand jumal, et, et sellised suured tüübid. Kusjuures me isegi prognoosisime tol ajal, et et nüüd hakatakse sõdima, et me trükkisime neid näopilte kõvasti rohkem. Uurisime ühe ühe sellise valge väikse mikrobussiga mehe, kes hommikul kell viis sõitis kõik läbi ja siis kleepis need üle kuhugi heegeli, vuntsid kirjutanud. Kusjuures ühes kohas oli Lasnamäe oli isegi nii, et üks üks mees oli, ta nägi, kuidas see tuli, et tal oli väike pingikene kaasas on seal kuskil see viis, ei võid sa tegemast sinna, et eks ikka kõik siuksed, asjad käivad nagu valimistega kaasas. Aga tol ajal oli, oli kui ma nagu lagedale tulime, sellega, siis me prognoosisime, et noh, et kõik tegid nagu varasematel aastatel sinimustvalget ja siis me vaatasime, et, et, aga et tead, sinimustvalgega lähme ei saa eristuda, et mis me teeme, et vaatame, võtame, et mis asi on, kui on allahindlus, mis see on, kollane, võtame siukse nagu nagu kevad, tead pori, eks ju. Ime ka veel, paneme kollase fooni ja sinise peale sinna, eksju, selleks, et keegi ütleski, Louis on nagu Rootsi värvid, siin Rootsi pangad, eks, ja nõnda. Ja no samuti ka mõtleks mingi looma välja ja siis ma tegelikult selle loomakese mõtlesin välja niimoodi, vahtides oma varbaid voodis pikali analüüsides, et noh, et karu ja põder ja siil on tatine selline ja nõnda nõnda edasi. Jõudsin lõpuks lõbusa orava juurde. On ja siis Kalle Toomperekunstnik tegi sellest oravast nagu imekiiresti sellise, nagu ta praegu enamasti on nagu naljatasime, et see on nagu jagu Arist ja nikest kokku pandud selline dünaamiline moodne orav millele küll vahepeal käis suur sisepoliitiline arutelu Gräzini juhtimisel, et kas oraval peaks olema ka silm või mitte, siis Gräzin leidis, et kui on nagu ilmast silmata orav, et siis on nagu pime, äkki. Ma ei teagi nüüd viimastel aegadel on seda teised teinud, et ma ei olegi vaadanud. Oraval on silm või mitte, aga tol ajal tegelikult oligi seesama strateegia, panime üles Kallase, Kirsipuu kaheksi, plakatil nimetati küll, et ema ja poeg, aga strateegia oli väga lihtne. Uuringud näitasid ainsad inimesed selles parteis, keda tunti kaks protsenti, kolm protsenti tunti üldse sellise nimega nagu Reformierakond ja ainsad tüübid, keda teati, olid tõesti tol ajal Kallas ja Kirsipuu ja üks oli siis noh, meie strateegias nagu see, et et on selline noor noh, niisugune asjatundja rahandusspetsialist, eks ju, ja teine siis selline majandusspetsialist vanem proua ja sisendas sellist kindlus ja kui need asjad kaks tükki kokku võtta, siis ega see strateegia väga palju ei ole sellest ajast muutunud aegamööda läinud. Täpselt sama asi läheb edasi ja see ei ole miinusena öeldud sellepärast et niimoodi seda tehakse. Inimesed valivad nägusid. Nii valima vahepeal muusikat, mis meile on järgmisena ootel. Kuule, ma võtsin kaasa, vaatan Finki loo, mis mulle päris hästi meeldib, seal on head kidrakäigud, ma arvan, et sulle kindlasti meeldib ka. Olav, kui ma otsisin materjali enne sinu, noh, ütleme selleks saateks ette valmistades sinu kohta, siis üks pealkiri, mis tuli välja, oli see, et sa oled öelnud, et meie vapilõvid on uimerdavad jobud ja seda siis twitteris ja sa oled kõva Twitter ja Facebook hai, et mis kaifi sa saad selle eest, et säutsuda ja selliseid kommentaare pidevalt nagu paisata virtuaalmaailma mingit kaifi. Ei, mis nõuab, vaata, lugu on selles, et nii nagu tänagi siin saates, et esitada igasuguseid küsimusi, eksju, ma pean teile igasuguseid asju vastama. Ja, aga kuna ma olen igasuguseid mõtteid tuleb pähe päeva jooksul, eks, siis tavaliselt need inimene jätab need mõtted endale. Et ta ju ei hakka ka või siis noh, kui palju me nüüd haarame äkki telefonitoru helistama, sõbrale ütlema, et kuule, tead, mul tuli mõte, eks ju, et kujutad ette. Aga kui seal samal ajal arvutis ringi sõbrad ja aeg-ajalt hüppad kõpsti kuskilt läbi näiteks mingilt ja sellel hetkel tuleb mingi mõte siis miks mitte seda kirja panna? Noh, see on nagu mingisugune Aikud või mingisugune mingisugune, ma ei oskagi kirjeldada, seal ei ole mingit ratsionaalset mõtet nagu taga, muidu peaks nagu seda väga kuidagi nagu mõtlema, mul võtab see aega tavaliselt 30 sekundit ja siis ma tõmban sealt jälle uttu. Nii et ma seal mingisugune, ma tea, meelelahutusteinekord on tore jälle inimestega vaielda või, või, või kuskil midagi midagi arutada või, või ka infot vahetada, kui, kui näed midagi põnevat, mitte teistele seda öelda. Jah, mulle meeldib ka selles suhtes ikkagi Twitterit ei viitsi kasutada, aga Facebookis ikkagi see, et sa saad seal selliseid häid pirne oma näiteks isiklikelt lemmikutelt, et et sina paned mõne hea killu kommenteerinud Mart Juur, rebib mingit nalja, mis iganes keegi postitab mingi lingi, et selles suhtes mulle see sotsiaalmeedia ikkagi meeldib see, aga mis nagu läbu sellega kaasneb, noh, see on iseasi ja seda saab ka muidugi reguleerida, eks. Nii nüüd ongi jäänud veel üksikud tänu põhjeteist sukki võõras inimene. Ja küsimus on selles, et te võite Facebookis edastada ja seda mitte või mingil muul moel. Aga Olav, sa oled sündinud Stalini surma aastal, et seal on hästi pikk, huvitav elu. Millal sa need nagu öeldakse, oma seiklused, paned nagu kahte vahel kuhugi näiteks raamatusse mälestused? Sa olid ju tegelikult ka laps dekinotäht 1962. aastal. Esile esilinastunud filmis mängisid poissi. Ja muide, see on, see on ainus film enne siis seda kormoranide filmi, kus ma ka väike roll on ja kui sa tahad vaadata seda, siis see õudus on, on kuskil mu ema ütles, et sellel nädalal kuskil mingis telekanalis, seal on muide Full frontal Neuditi minust, et ma olen seal täiesti alasti. Üheksa-aastane poiss. Ja siis teine rull tuleb jah, siis sel aastal ilmselt esilinastuv kormoranide film. Jah no seal, mul on ka mingisugune väike jubin teha. Aga ikkagi elulooraamat mälestusteraamat seikluste raamat välja prinditud. Mis sündmused inimestega, kõigiga, kellega sa kokku oled puutunud ja edasi liigutanud, suuri ja väikseid, terve saaga? No tegelikult et ütleme ausalt, ega esimesed, kes seda küsivad, et mul on seda kümnedkordisesse igast pulli on tehtud ikka läbi pikaaegade on tehtud. Ülikoolis on tehtud igasuguseid disko, algusaegu, kus on palju lõbusaid lugusid, on filmimaailma filmimüük kanis ja nõnda edasi filmide tegemine koos Priit Pärnaga balti tee keti ainsa filmi tegemine ja nõnda edasi, et selles mõttes, et ma olen hüpanud ühelt nagu, nagu ratsult teisele kogu aeg ja kindlasti seal on päris palju lõbusat, kas ma seda kunagi viitsin teha, ma ei oska ütelda. Praegusel hetkel ei ole plaanis täna täna näiteks seal ei ole ühtegi rida kirjutanud. Oleneb pakkumisest, mis mitu nulli on selle kirjastusepoolse pakkumise taga. See võib saada. Ma kardan, et siin on vastupidine olukorda, et siin tuleb leida mingisugune teine motiiv, et tänapäeval on küll Eestis nii, et sa pead ise kirjutama, ise kirjastama ja siis käima veel raamatu paks seljatasime sõnaga seal sööma. Meie tunnike Olav Osolini ka on saanud. Otsa on jõudnud lõpukorrale, Eesti rahvusringhäälingu uudised tahavad sisse trügida. Aitäh, Olav. On sul meie kuulajatele midagi lõpetuseks öelda? No ma ei oska mitte midagi muud öelda, kui et tervist jätkuks kõigil, et keegi ei libiseks, jäi kukuks. Ja muidugi kuulake Raadio kahte, ega siin muidu elus edasi ei pääse. Mina olen alustanud siinsamas raadiomajas ja näed, siin ei ole kõige hullemini praegu veel elu on täitsa veel. Veel voolab verisoonis. Aitäh sulle, Olav Osolin, edu.