Vikerkäär. Tere tulemast kuulama järjekordset saadet, ütlevad Waltaria Jaak Ojakäär ütlevad veel ka nii palju, et pidasime siin natuke aru. Kuna tihtipeale on juhtunud sedaviisi ette, kui saate alguses hakata kohe külalisega juttu ajama, siis venib jutt vahel nii pikale, et esimest lugu kuuleb alles vaata siis, kui on pool saadet läbiva. Niiet täna luban ma meie saatekülalisel öelda ainult vastuseks, tere minu, tere tulemast tavalisele ütlusele. Tere. See külaline on meil täna sisend Rebane ja nüüd teemegi nii, et kuulame kõigepealt ühe pala tema uuelt CD-plaadilt ja siis räägime juba pikemalt. Nonii minul jäi hing peaaegu kinni. Kas sõrmed rulli läinud, kas see tuli ühekorraga välja või tuli mitu korda sisse mängida? See oli tehniliselt siiski. Oli palav ja selle loov kirjutanud Sergei konjaajev. Õieti on ühest tema sonaadist üks osa Scertso ja mida siis on välja nopitud, kuna need muud osad ei ole kõlvanud akordioni ja bajaani konkursside kohustuslikuks virtuaalseks palaks, nii et see on seal olnud ja mina sain idee mängida, kuulates ühte suurepärast Jüri Vostreenowit moskvameest, kes pajaanil lausa lendleb ja ma mõtlesin, et ma proovin klahvidega ka. Ja kas harjudega on raskem või klahvidega läheb kaks või üks kolmandik rohkem aega. Lihtsalt noh, kui võrrelda sadat meetrit tõketega ilma sisse Sa saad aru, millest väga hea võrdlus. Ja seal on siis need mustad klahvid. Ja need on kõrgemad, et peab lihtsalt põlvetõstet või sõrmetõstet natuke kõrgemaks saama, aga mina mõtlesin selle peale, et kuidas Horowitz klaveril veelgi veel nobedamalt sai, et see ei tohi olla takistuseks. Ja harjutasin hoolega, jõudsin Urmas latikas stuudiosse ja sättisime seal tükk aega neid mikrofone ja ikka kogu aeg harjutasin ja pinge ikka tõusis ja tempo läks aina kõrgemaks ja ja mängisime selle sisse, kaks võtet oli ja läksime siis alla teed jooma, rahustuseks et pärast siis kuulame, kuulasime üle, selgus talle ühe nupu mõnustanud alla vajutamata ja tuli selline, nagu Buratino oleks laulnud. Mingisugune lõikaja oli peal ja lõikas kõik toredad hääled ära. Ma olen nagu telefoni kaudu oleks ja ma olin nii nördinud, mõtle, kõik king oli sisse pandud ja etega uuesti ei tule enam nii hästi välja. No vaata, kui sa oled selle auru välja lasknud, aga ei tea siis panin veel kaks korda ja siis valisime sellest kahest, nii et see on tõesti mängitud ühe hooga. Seal on kuulda ka meil lihtsalt mõni väike trikson, nagu pillimehed ütlevad, et on seal kuskilt noh, kui väga täpselt kuulata, aga, aga see lihtsalt seda parandada poleks olnud mõtet, siis võib-olla ollakse tunne jälle läinud kehvemaks. Nii et kui nüüd tõkkejooksu juurde tagasi minna, sina võisid veel seda uuesti teha, aga nähtavasti Erki Nool pärast seda, kui on selgunud, et aeg jäi võtmata. Enam ei, enam ei saa ja. Muusika juures jah, praegu on piiramatud võimalused trikitamisteks. Aga see ei olnud siis mingi trikk, vaid see oli ikkagi täiesti ausalt ära mängitud. Ja see, see oli veel valik kahest, nii et otsustasime, kumb seda tõesti sai hoolega hoolega ka treenitud. Vot ma just tahtsingi küsida, et kas sa pead sama palju trenni tegema, kui Erki Nool või mõni tõkkejooksja? Muide, ütlen vahele veel nii palju, et võib-olla mõni vikerraadio kuulaja on lugenud ka pikemat intervjuud, mille immo Mihkelson tegi sinuga hiljuti Postimehes Postimehe arteris ja seal sa rääkisid üht-teist lahti, nii et me võib-olla Valter Ojakääru ka natukene kasutame spiikrina seda intervjuud ka. Jutt jäi trenni juurde. Peaks tõesti kunagisi sportlastega kokku saama, aga ma arvan, et tulemuse nimel ei hoita aega kokku aega ega pingutust, et ta peab olema pidev, ega pikka vahet ei saa jätta vahele ja kui ma usun, et kui sportlastel on lihased väsinud ja arst määrab väikese puhkuse ega mul oli ka sellesamas Kertsoga lükkasin nädal aega edasi lindistust, sellepärast et lihtsalt käsi tundus, oli nagu vatist või nagu savist ja kõik nagu peaks olema korras, aga ei mängi. Ja lasin rahulikult, puhkasime mänginud nädalaga. Ja sa ei karda, vot mul on niisugune küsimus, et tihtipeale räägitakse, et what, suur pianist harjutab kuus-seitse tundi päevas, ausalt öelda, mina seda juttu ei usu või kui see nii on, siis minu arust see on otstarbekohane, kui, kas sina, kui palju mitu tundi päevas harjutad, kui sa harjutad tõsiselt? No üks kolm tund ikka kolm tundi, aga mitte kuus või seitse. Ma olen ka kuus tundi harjutanud noorest peast, kui oli hästi palju vaja selgeks saada, sest minu laste muusikakooli õpetaja oli natukese imelik, andis palju õppida. Aga see, seda harjutamist peab, peab alati nagu tunnetama, et. Ise tead üle ja mitte seda, et sulle öeldakse, et vaat nüüd harjunud nii palju ja siis teed sa tunnita. Ajuga harjutama peab ajuga. Kui sul tõesti on nii palju harjutada, siis harjuta või kaheksa tundi. Kui sa. Ja kui sa selgeks kuue tunniga juba ei saa, siis on kõva vea, võib olla. Aga me räägime ju sellest ühesõnaga normaalsest ühe artisti päevaplaanist, mis on mitte ainult et sul on mingi ülesanne Jeesuse harjutud meeleheitlikult, vaid regulaarselt selleks, et ennast vormis hoida. Kas vormis hoidmiseks on ikkagi nii kohutavalt palju aega vaja? Nii kohutavalt, ma ei usu, et on vaja, aga, aga kui uusi kavasid leitakse, siis on teatud etapid kindlasti kuuetunnised. Ma täitsa usun need elukutselised kes aastas ikka paarsada kontserti annavad, et ega nad siis selle ühe kavaga terve elu läbi ei sõida, nii et seal on selliseid etappe kindlasti. Selles Postimehe intervjuus ütlesid ka, et kuskil kas oli Soomes vist, kus olid öösiti harjutanud kolm öösel. Eks ma seal lugesin ka selle harjutamise juures, mul oli vaja tunde ette valmistada ja see oli nagu sellise harjutamise mõttes ka see võetud, et, et mitte ainult füüsiliselt pilli mänginud, aga, aga sa ju seal rohkem ikka loetud. See oli siis, kui sa olid Soomes õppejõud ja et ma oleksin kursis sellega, mida ka lääne pool tehakse, sellepärast et see, mis idatuuled, mille tõid, see oli meil juba selge Ma ei tea, kas me tuleme võib-olla selle teema juurde veel, ma mõtlen õpetamise teema juurde hiljem tagasi, aga võib-olla praegu üks näide, siis iga treening peab ju lõpuks ka mingit vilja kandma ja kuskilt peab see tulemus tulema. Et üks näide sellelt uuelt heliplaadilt veel, mis nüüd äsja ilmunud ja mida sa ise pakuksid. No üks akordionimängijate lemmikvalu Malagenia mis on siis Hispaania kandist Ernesto Ghana sulest ja ja sätitud siis akordionil. Nagu lubatud, räägime siis tänases saates ka natukene akordioniõpetusest. No sina väitsid selles juba mainitud artiklis Soomes õppisid nii ise kui õpetasid aga mulle jäi selline mulje, et sa oled veidi mures natukene akordioniõpetuse koha pealt. Noh, see mure on selline isiklik, sest eks need maailma asjad liiguvad ikka nii, nagu nad Lähevad parasjagu ja mis see minu mure ikka aitab, aga paljudes riikides õieti kõikides Euroopa riikides on akordion kõrgkoolis olemas kaasa arvatud Läti ja Leedu ja Soome siin naaberriigid, rääkimata endisest Leningradist, praegusest Peterburist. Et kui otstarbekas nüüd on siia üks hea õpetaja palgata ja kusse leida. Aga kas ei istu praegu siin laua taga? Henn Rebane, ma pean silmas. Seda ei otsusta, otsusta mina, vaid vaid siin on omad omad otsustajad, aga aga eks ta tore muidugi oleks. Teine asi võib tekkida üleproduktsioon ja, ja nii edasi, siin on palju probleeme, aga aga igal pool seal akordionimäng on nii palju arenenud, et noh, üks tore mängija pakuks tööd noortele heliloojatele, kes praegu on avastanud uue pilli, sest eks need vanad kõlad juba on läbi proovitud, klaver, viiul, viiul, klarnet ja nii edasi. Et akordion on uued võimalused seoses selle valik passisüsteemiga. See tähendab seda, et vasakul käel on iga passi nupu all üks heli ja sa saad viie oktavi ulatuses mängida muusikat, muusikat, kui tahad mingit akordi võtta, nii nagu helile on kirjutanud, siis sa võid, seal on ulatus üle kahe oktav, mis ühest sõrmest noh, ütleme teises sõrmest kuni viiendani ja ulatab võtta nii, et akordi laias asendis kitsas asendis, millised ise tahad, aga see vana süsteem oli ju valmis akordidega, seal on antuur moll, septakorde juhtseptakordide ja oligi ja nende kombinatsioonid. Et just sellised pillid nüüd tulid, tulid välja ja need levivad. Tõsi, nad on kallid, aga aga sellest kõlavad hästi ja, ja see pakub heliloojatele huvi, ma arvan just nooremana. Ühesõnaga, vasaku käsipõhimõte on sama, mis klaverit. Et klaviatuur nagu pooleks murtud üks on vasakul poole, teine paremal pool ja siis tegelikult on seal vasakul käel ulatus viis oktavit. Nii et nagu kaks pilli oleks, üks on vasaku käevilja, nad on natukese erineva tämbriga ka, nii et nad kõlavad ideaalselt kokku. Et selline võimalus. No klaverid on ju ka kallid, igaüks neid koju ei jõua endale osta, aga muusikaakadeemias on nad olemas, Muusikaakadeemia võiks soetada ka siis mõned akordionid. Aga või, või on akordionimängijaga tõesti selline lugu, et tal peab olema oma isiklik pill, et ta ei saa mängida? Noh, nii nagu klaverimängija, et läheb ja mängib mingi teise klaveri peal. No eks tal ikka peab olema kodus ja üks pill, mida kogu aeg harjutada ja aga muidugi, see on probleem, mille me praegu üles tõstsime, et kuidas see laheneb, sest alati on huvilisi, alati on huvilisi ja praegu maailma difene Brentseerub. Ühesõnaga üritatakse leida sellist muusikat, et mida pole varem mängitud ja selliseid pille, mida vähem mängitakse, et avastada uusi kõlasid ja et oleks huvitavam inimesed ei rahuldu selle, selle vanaga, et kõik, see uus, ka vahelduv, väga ruttu erinevad rütmid ja klassikaline akadeemiline muusika on segunenud ju nagu teame, täiesti kõikide stiilidega, mis, mis veel keegi välja on mõelnud ja siis püütakse sobitada külasid ja et ega akordion. Üks tänuväärne tegelane selles maailmas küll. Üks väga huvitav pill on, mida mina esimest korda nii oma silmaga nägin. 42. aastal siin oli üks saksa otsa kirjutatud seal artiklis ka, et sinu isa nägi ühte saksa ohvitseri mängimast akordioni. Mina nägin üks saksa tuuker, kes puhastasid siin Tallinnas sadama piirkonda, nendest, mis venelased põhja lasknud, igasugust risu. Tuukrid töötasid ja temal oli pandonion. Ja see on ju eriti geniaalne pill, mida mängivad need kõik need kuulsad. Kuidas me ükskõik, kuidas Mäeldame, kas me tuleme nüüd selle häälduse Lähme aasturbijad Solla või, või nagu hispaaniapärase häälduse juures on õige pea solia või Systinosalutsi keda ma ka hiljuti kuulsin oma kõrvaga ja, ja tõesti ma võin öelda, et hinge kinni juba kõigepealt selle pilli kõla. Ja teiseks sina tunned asja paremini, sellel pillil on erinev mängutehnika. Ja see on üks, ma segan vahele, aga ma ei saa välja ütlemata jätta. Ta on naljakas pill, see koosneb tegelikult neljast pildist. Paljudel panda pandooni on nitel või pandonioonidel, ma ei tea, kuidas rõhk tuleks õieti, tal on paremal pool on Alfred kirjutatud ja teisel pool on siis Albert või Arnold, Arnold ja Alfred. Nii et nad on ka natukese erineva kõlaga ja sisse ja välja tõmmates on ühe nupu all erikeel, nii et sa pead kaks süsteemi selgeks õppima parema käega mängides, vasakul käel on see, ega see ei ole identne, see on teistmoodi, nii et on, sa pead neli korda mõtlema, enne kui lugu mängida, saad seal tõesti keeruline, aga tänuväärselt kauni häälega ja tema tehti tegelikult ju Saksamaal Hendrich pandi poolt 1840 selle jaoks, et kirikutes, kus orelit ei ole, saaks mängida koraale ja mul on kodus üks plaat, kus mees mängibki Bachi koraale. Sellega, aga ta sattus lihtsalt Argentiinasse tänu selliste Logarditest meremeestele, kes jäid sinna võlavanglasse ja ja siis pidid oma pilli loovutama seal ja siis kohalikud muusikuta tango orkestrisse edasi. Nagu tassida. Aga no kui näiteks sinu juurde tuleb üks noormees ja ütleb, et vot mul on siin bajaan või mul on siin pandoone, on et õpeta mind mängima, kas sa tuleks sellega toime? Pandoonian on mul endalgi kodus ja ma olen seda proovinud, aga kahjuks loobusin, sest akordion võtab ikka nii palju aega ja, ja see, see nõuab täielikku pühendumist seal nagu viiulimäng või midagi veel keerulisemat, ma ei tea. Aga siin oli juttu, nüüd hääldame siis Valter Ojakääru õpetuse kohaselt Astor peas Saliast. Sul on ju selle uue heliplaadi peal ka üks tema palaga, seda sa mängisid ikkagi tavalise akordioni, mitte pandooneoniga. Ja see oli tavalise pilliga, aga ta ei olnud ka päris tavaline, ta oli just see valik passidega või frii meist, nagu inglise keeles öeldakse. Testi keeles ei ole sellele vastavat terminite kokku lepitudki. See see oleks omaette teema, aga. Ma ei tulnud ka muidu toime, mängides seda pala, mis kannab pealkirja moerte hakkas mul üks viiulipartii kõrvus helisema ja ja lõpuks jõudis ta sinna osas või osa kohapeal paberile ka need tuntud meie virtuoos Arvo Leibur. Siis mängis selle selle viiulipartii ära. Te kuulate saadet vikerkäär, kus täna on Valter, jah, Jaak Oja külaline akordionist, Henn Rebane akordionist ja helilooja tuleb küll öelda, sellepärast et seal on vähemalt üks väga tuntud lugu ja laul kirjutatud. Neid on kindlasti rohkemgi, võib-olla läheme nüüd veidi ajas tagasi. Jah, need see on nii kõrge termin, see helilooja ikka akordioni peal rohkem olen, aga mõnikord mõni viisi on tõesti tulnud nagu iseenesest ja ega ma pole neid lugusid nagu kirjutama hakanud, et hommikul tõused üles, hakkad lugu kirjutama vaid et mingil mingi emotsiooni najal, siis on ta hakanud helisema ja siis alati on hirm, et võib olla on mõni Mozarti lugu või väikeses variandis, et, et kas noh, ma tean, selliseid lugusid on väga palju streinghers intenait, hakkad seda laulma, siis teine ütleb, mis seal selles Mailiga alustada ja et noh, see on niisugune maailma näide. Hoit muretsesin Kahalandi. Ta ütles, kuule, ma mängin sulle ette, kas on midagi tuttavat? Ma ütlesin, kuule, kulla mees, mis sa sellepärast närveerida. Nii palju on ju maailmas muusikat ja niikuinii sa tead ju, et sa pole seda kuskilt võtta, et noh muidugi kunagise nõukogude liidu hümn, mis nüüd jälle tahetakse taastada või on juba taastatud, ma ei tea, on olnud aastaid, on jää. Et assa seal vastu enam vaielda ei anna jah, juba tuumajuba otsuse, selge. See olevat ju teadupärast Suberti ühest meloodiast kah võetud. Saksa DV hümn oli Hans Reisner oli võtnud selle ühest lööklaulust ja nihukest asja. Ja näiteks näiteks Dunaevski kuulus pala papi noortemarss Hardi tiidus, ütles kongressi jamatasin Mehhiko. Nojah, selliseid selliseid näiteid on palju ja, ja eks ausalt öeldes, kui nad mul siin mõningad viisijupid ikka on, kuhu on ka mõned sõnad teinekord tulnud ja ja mõnes mõnel juures ma olen ikka veendunud, et ta noh, see kombinatsioon nendest nootidest on siis minu peast tulnud, aga aga kes seda teab? Kogu maailmamuusikat on ju võimatu teada, aga läheme nüüd veidi konkreetsemaks? No võib-olla ootame selle kuulsa Veskimehega veidi, aga jõulude ajal alati võib kuulata selliseid laule nagu näiteks päkapikumees, mis on ju ka Henn Rebase kirjutatud, ma vaatan praegu, et see on aastast 86. Ja siin on väga huvitav laulo tuua kus siis kõrgemat ja, ja selliste erksamad häält laulab Väike-Maarja-Liis Ilus kes tol ajal oli. Siis ta pidi ikka väga noor Ja ma mäletan, ta oli veel natukese haige seal juunikuu, aga ta oli külmetunud ja aga vapralt tuli siia koos emaga stuudiosse. Raadiomajja laulis mõnusast erakoos Ivo Linnaga. Ja sõnad on Ike Volkovi. Sõnad on Ike Volkovi, kes, kellele ma olen tõesti tänulik, sest need oli minu esimene tellimus sõnade peale ja siis see ike oli väga romantilisel ööl selle oma köögis. Nõmme kirjutab. Kui. Sa siis ka keeleteema või viitma saada. Teeneid kuuele. Äsjakuuldud laulu puhul meenus Henn rebasele veel see, et trumme mängis sellel salvestusel Andres Vaht ja Andrus Andrus, vabandust, mitte Andres ja nendes elab nüüd Rootsis, jaa, jaa. Ajab seal oma rida, õpetab ja, ja mängib. Ja siis siin kahekesi sõrmede peal arvutasite välja. Vanust palju te saite siis? Viiendaga tuli viis tuli, tähendab, daamide puhul muidugi vanusest ei ole tegelikult sobiv rääkida, aga ma arvan, et nii noorte daamide võid seda teha. Ja see oli siis jah, salvestus aastast 86, läheme, millega saatus nalja tegi video kokku veel pärast veel Eurovisiooni lavale ja Ivo ja Maarja tõepoolest selle esimene väike proov. Proov. Läheme nüüd ajas veel rohkem tagasi, läheme aastasse 80. Ja sealt on pärit üksen rebaselaul millen Paiis ei ole Henrebase laul, vabandust. Serzkeynsburgi laul. Kuidas seda nime nüüd tuleks hääldada, käin muu, kui kuidas ta Bransparanud. Nonii. See on jah tuntud lugu akordionist, millele toredad sõnad on teinud Lauri Leesi ja ja Maya Tõnso. 80. aastal oli meil väike koostöö lühiajaline küll aga, aga tänu sellele, et mul oli selline prantsuse pärane prantsusepärase kõlaga, kordan siis tema kaudu kuidagi tekkis see ettepanek seada mõned lood temale ja siis väikesele koosseisule. Siin raadiomajas ja siis tollest ajast on need lood siis jäänud. Tegelikult oli veel niimoodi, et selle laulu esmaesitaja oli jah. Ja selle originaalpealkiri oli akordionist. Kõnnidki ju siis, kui väljas möllab raju ainus kaaslane, gallon, Vaida korvi hobune, kes küll elavad varju annaksele, paitaks sina, mina, ei see hom vaid akordion. Nad on elu nende viisiga, külmoonietud pole teab mis kõrged. Tema mängulus öödel valitsev usk ilma muidu hommikul, kui tehnile pöördub, tõmbab vilju. Neis ei. Sellisel pillil on ilus kärbo. Allastelt üks akordion. Vahel tuju, kui on löödud tuba ja leivad söödud oma muretika ta enda huvirühmade ja valu vaigistatav miski, kui ei aita enam miski ainus ravimtaimedega. Vaida Corio. Sama ja mõnda krossiga vee vajab lõpuks väsinud porijoon korrakmape pillil aitab see neil lahku minna itta ja just nii läinud ta koor. See kõla muidugi torkab kohe silma see prantsuse mised, akordion ja kunagi keegi seletas, et seal on need keeled meelega valeks keeratud, mitte täpiliselt ühes tonaalsuses või no mingi mingi väike vahe on, et hakkab niimoodi. Ja sellel on oma eesmärk ka, ta ongi niimoodi, et see põhiheli on siis nii nagu kõikidel ikka, kas ütleme la noodi peal 440 või siis neli, neli, üks nüüd viimasel ajal või sutsu kõrgem, aga siis üks samakõrgusel seal on kolm keelt, mis teevad siis peaksid tegema sama kõrguste häält. Aga üks neist on siis viilitud viis hertsi kõrgemaks ja üks siis üks herts madalamaks. Ja siis ta hakkab niimodi vibreerima ja tema Eli kandlus on palju tugevam. Ta kostab kaugemale. Et kui on väga unissonist, siis see pill on palju vaiksem. Ta on seal kõla teravam. Kõla on teravam jah, kui ta on häälest ära ja, ja kui eemalt kuulad seal umbes nagu meeskooriga, et kõik laulavad nii enam-vähem ühekõrguselt, aga aga kokku on mehine meeste hääl ja, ja kui sa oled laululavalt eemalt kuulad, siis on ikkagi asi ikka peal. Kõik peavad viisi. Aga mul tekkis praegu niisugune küsimus, klaveri on ka kolm keelt, et kui kõrge võiks teise madalasse Hanki tanki. Pill on lihtsalt häälest ära, aga mitte ei ole nii ilus hääl nagu akordionit, aga kas neid vana Räkk taimeklavereid ju harrastati ka niimoodi? No need olid, läksid ise, need läksid iseenesest ära ja. Aga nad said nii palju vatti. Tulemus ei ole nii ilus, kui on akordionil. Mõni seda hallitanud prantsuse juustu ka ütleb, et ohkuvastika aga seal see oma maitse. Seal muide ma tahtsingi öelda, et kuidas see kuulus ütlus on, et ilu peitub igaühe oma silmas ja ilmselt ka oma kõrvas sise oma keeles maitse näiteks ma seda prantsuse juustu ei taha, aga mis on tuhatoosist välja võetud 1000 segamini. Aga noh, maitseid on erinevaid. Muide, selle häälestuse puhul mulle meenus veel, et Gunnar Graps, kes oli hiljuti ka sind Vikerkärus külaline rääkis, et tema on neid suupille ka natukene seal kruttinud või midagi ümber häälestunud, aga no eks suupill ongi ju tegelikult kuidas seda öelda, sama mis akordion, ainult et sinna saab puhud õhu sisse akordionist. Pumpade ja akordion on tegelikult ongi akordionil sees suupillid ja laisemad meistrit, siis tegid sinna lõõtsa juurde, et klient ei peaks ise sisse puhuma, vaid saab, saab lihtsamalt. Mis muide rääkis küll sellest, et ta nii tugevasti puhub, et see läheb ise häälest ära? Jah, oli küll nii, seal nad pluusi sellepärast ta peab vahetama neid iga paari kuu tagant seal nad väänavad seda heli nii tugevalt, et, et noh, et see lihtsalt Olukord on täpselt sama, sama jama eesti keeles öeldes, et kui ka kaasaegsed muusikat mängida, kus on noh, sa pead koputama, sa pead venitama, lõõtsa tegema, vajutama pool klahvi alla, täielik õhuvool ei lähe peale, siis tõmbab keele nagu veerand tooni allapoole, mida, noh tavaliselt noh, see on uudis kuulajale küll minul ka ja et on võimalik niimoodi pool klahvi alla, tõmbad hästi kõva jõuga, siis hääldab. Ja läheb tagasi. No ma tean, et trump statistid mängivad poole pumbaga kogu aeg väga huvitavaid helisid. Ja ja siis igasugused Lasolete üritatakse mängida ja, ja see kõik koormab keelt niivõrd palju, et peab. Mati Randonen, tuntud professor, siin Sibeliuse akadeemia akordioniosakonna looja, tema häälestab üks neli kord aastas oma pilli. Seda ma ei teadnudki, et akordioni häälest ära ka. Ja, ja see on hirmus töö, sest ta on väikeses kambris keelepakk ja häälestada ära paned kambrisse, võtab teise hääle jälle, nii et see ainult häälestaja kogemus ütleb seda. Et oleks lihtsam uus keele back panna? No aga selle pead ikka häälestama. Tehases häälestatakse ta ikka nii, et ega neid masina järgi üldse hääl ei saagi. Eestis oli üks tore häälestaja küll Kalju Sarnet, kes, kes minu vähemalt friini pani niimoodi, kus on hästi tundlikud, keelatud, kui kõvemini tõmbad, siis akord läheb, vajub kohe veerand tooni alla ja kui et kuidas tema sel ajal ta sai, seda ma ei tea, aga siiamaani on alles. No läheme nüüd tehniliste nüansside juurest jälle muusika juurde, enne kui saade otsa saab. Ja tuleme tagasi selle sinu äsja ilmunud heliplaadi juurde. Selle lõpulugu on Camilsansaansi luik. Ja siin taustaks mängib suure orkestrikõlaga Urmas latikas. Noh, arvutiinimesed teavad, mis asi on sekvencer, sinna on võetud siis õiget keelpilli hääled sisse ja on võimalik siis sellise klahvpilliga mängida, mille nimi on süntesaator, aga aga kõla tuleb läbisegmentseri peaaegu autentselt, nii nagu viiulit. Selle luigemängu juures oli siis vasaku käega mängitud meloodia ja parema käega olid siis need Arbetsod juurde mängitud, nii et jälle oli kasutatud seda friibess, akordionit või valikpassidega akordionit. Mitu korda, et seal üldse on praegu praegu on mul kolm pilli, üks on see valik passidega kontsert, pill, siis on sellise kiirema prantsusime. Seti jaoks on üks Charletti mis on ka spetsiaalselt minu tellimuse peale tehtud, et need, see kõla oleks nii selline, nagu vaja on ja tõepoolest on. Ja siis kolmas on niinimetatud suitsupill, et nendes ruumides, kus teinekord suitsu tõmmatakse, et siis see, see on ka väga hea, vot see on see pill, kus härrazarnid siis ta häälde panija, selleks vanem man friini. Oota, aga kas siis suits mõjub akordionil halvasti või vastik on teine päev kadus. Ta mõtet aroomi mõttes, aga, aga ta ei mõju mitte mingil moel heliliselt, talle ei mõju aga pill iseenesest. Ja ja lõhnab veel mitu-mitu nädalat. See on nagu kardinate juurde see kõik rohkem kui inimene ja välja suurt ei lase. Ja ise sa suitsumees ei ole. Ei ole olnud, et ma olen kuidagi, organism on selline, et mul läheb süda pahaks. Aga kõige kõik muud asjad nagu sobivad, proovisid kunagi oleks pahaks. Ja muusikakooliaeg tulin maalt linna ja, ja seal ahju ees ühiselamu ahju eest proovisin, aga pärast seda nagu. Vot vot meil on vedanud, kellel esimese korraga läheb süda pahaks, rohkem ei proovi. Harilikult ikka pingutatakse niikaua kui lõpuks jääb, aga olin vilets bingot ei ja ausalt öelda, mina olen 33 aastat suitsetanud ja jumal tänatud, et sellest lahti sain. Nii kahjutundega, vaata neid noori, kes. No lõpetame selle teema, kuna mõni juures olijatest on kahjuks patu küüsis. Aga Ma arvan, et raadiokuulaja ei anna meile andeks, kui tänases saates ei kõla siiski ka seen rebase kuulus veskimees. See oli aastast 83 kirjutatud. Ja see tuli iseenesest niimoodi, et. Ma sain kuulda, et Venemaal hakati 12 keelseid kitarre tegema ja tol ajal oli Donovani nimeline estraadiartist läänest väga kuulus, kes oma 12 keelse kitarriga siis kuulajate südameid võlus, kellel just võimalus oli, kuulata teda, aga siis läksin Vassili saarele, võtsin siit Tallinnast rongi vilati ja ja kujutage ette, kaks pill oli veel alles, sain isegi valida, tulin sellega koju ja siis ma olin mitu päeva seal oma kambrikeses. Tol ajal oli just konservatoorium läbi saanud ja, ja töötasin ühes väikeses koolikeses ja üürisin katusekambrite. Ja sealt hakkas tulema, mul oli keelatud raamat tol ajal Hando Runneli purpurpunaste pilvede all ja sealt siis leidusidki sobivad sõnad ka, mis nagu. Mulle haakusid selle selle viisi juurde, nii see lugu tuli, aga ta oli tükk aega oli kadunud, kuna ma mõtlesin ikka Marju kuudi peale, aga Marju Kuut purjetas siis juba Rootsi ja kuskile mujale. Ja, ja siis ükskord Jaak Jürisson iga vesteldes tuli välja, et mul on niisugune asi, on, tema tegi toreda seade, mis siiamaani mind küll liigutav just see seada ja laulis ise ära ka laulisi säraga. Siis ei saa peatada ja veskid täide sest Veskimäe somb sinu ja Veske Kiievi ruloo. Tarei Rootsi riisa vot üles. Ja raius kiiris. Ära. Need puhtaks säravaks. Siis kõrge mees Ka. Eluks ajaks. Koorma kõrval kõnnib siiski füüsigas, toob linnaseid. Ta. Saab olema. Sisu tõde, et jääda seina ääres, siis. Olema kuulma tuleva, kui pooled See on minu silmis eesti muusika lauluklassikasse kuuluv teos Enn Rebase anno Hando Runneli Veskimees ja minu arust kõige lugupidamise juures Marju Kuut ei vasta. Ma usun, et sa, Jaak Jürisson ettekandega võitsid. No siin oli saatuse sõrm mängusega, mina seda ette ei teadnud, et ma Jaakko kohta on ja see oli lihtsalt esialgne, selline mõtte mõttelend. Et olla minu arust sel kujul on, on see niisugune omamoodi ideaalvariant. Selles ma mõtlen just nimelt sellepärast, et see laul nõuab meeshäält. Seda küll ja mina tol ajal ei mõelnudki seda. Siis saab olnud veel helilooja, praegusel red, helilooja. Aga aga seda peab ütlema küll, et noh, öeldakse, et, et ikka mehehääl jaagul on seal olemas, on hästi ülemheliderikkas ja tore tämber mida on raske uuesti leida, et kellelgi sellist oleks. Mina kogu aeg talle räägin seda, et ta peaks rohkem laulma, aga millegipärast ta ei taha laulda. See on tagasihoidlik. Võib-olla jah, aga asjata. Tänane Vikerkääru saade Valter ja Jaak Ojakärul on väga hea meel ette stuudiosse leidis aega tulla Henn Rebane kes rääkis meile väga palju akordionist uut ja huvitavat ja mängis nii enda kui teiste head muusikat, mida ta on esitanud, esitab kindlasti veel. Aga lõpulooks, mida valida ikka vast selle uue plaadi pealt veel. Võiks küll võtta mälestusi Al hambrost eesti keeles ja selle on kirjutanud kitarri, helilooja Francisco tareegaja. Tänan mind kutsumust saatesse ja soovin teile aasta lõpul kõike mõnusat. Ja veel paremat uut aastat.