Tere hommikust, jaanuarikuu viimane pühapäev on käes tuuline mis hirmus, aga päike piilub ka ja valguse võit pimeduse üle. On saabunud vabariigi aastapäevani, mis minu jaoks isiklikult on esimene kevade tähis on jäänud veidi vähem kui Kuu jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets helipuldis Kätlin Maasik ja minu vastas külalise rollis täna moekunstnik Aldo Järvsoo. Tere hommikust, Aldo võttiski ilmselt, et ma ei oleks saanud sind halvemal ajal siia saatesse kutsuda, sest et kuu või veidi vähem enne presidendiballi on ilmselt see aeg, kus sinu käed ja jalad ja pea on otsast otsani tööd täis. Mul on jah, ma olen tööga niimoodi, et ikka kogu aeg on otsustatud. Halba ega head aega ei ole, aga et ei ole hullu haraka. Kui mitu kleiti või siis ka ülikonda, ma ei tea ju, kas sa teed mõlemaid. Kui mitu saa selleks aastapäeva palliks tegema, pead? Mul on hästi ühtlaselt niimoodi, et ma olen hästi konkreetselt, need püsikliendid on mul olemas, kes praktiliselt iga aasta nagu saavad sinna kutsa, nad, ärimeeste naised, vähemalt seni hektiline. Et vahetevahel ei tulekutsetega tule, aga kultuuriinimesed, kes lähevad, et nemad on ka nagu ja, ja mul on iga aasta praktiliselt kas 10 või 12 10 või 12 ja see aasta on praegu number 10, aga ma tean, et need kultuurini kutsuda kõige viimases valikus, siis eks see 12 tuleb jälle täis ja see on nagu see piir, millest me ei üle ei lähe. Ja kultuuriinimestega on see asi ka, et paljud neist on boheemlaslik ja siis nad tulevad jumala viimasel minutil, eks ole. Nad tulevad näiteks kaks päeva enne ei see ei ole võimalik. Tulevad ja ma olen kahjuks olen saanud teada, et on vaja kleiti ja ma mõtlen, ma saan hakkama. Pandadega harjunud. Mis see töö endast sinu jaoks tähendab te kõigepealt arutate kliendiga, kuidas kostüüm võiks välja näha ja kas sa siis füüsiliselt ise õmbled, need kleidid valmis? Mul on olemas tõmblejad, täiesti ilusti on fantastilised inimesed Heleni, Riina jaksana aga vastuvõtukleitide puhul on see, et kuna nad on sellised uhkemad ilusamad kleidid, mis kus on ka, ütleme siis et on ka rohkem aega teha, näiteks, et kui, kui on, keegi ei võta ühendust juba jaanuari alguses, siis ta tähendab kaks kuud võib teha ilusti ühte kleiti ja mulle meeldib teha neid suuremaid ilusamaid asju. Ma teen väga palju asju tegelikult ise seal. Aga, aga kui on ikka Läheb liiaks, siis ma, siis ma annan õmbrate teha, sest teil on meil noh, maailma tegelikult selleks ajaks nagu seisma jääd, meil tulevad ka teised tellimused, et see ei ole ainus üritus. Et praegu on 25. veebruaril kaks juubelit, kui läheb hästi palju tõeline. Sinu viimaste aastate kleidid torkavad silma rahvuslike lahenduste poolest. Sa oled üks väheseid eesti moekunstnikke, kes eriti elegantselt suudab siduda rahvakunsti ja moekunsti. Kas lastel on ka kaunite tikanditega kleite oodata? Ta on ikka ikka paar tükki on. Aga ma tahtsin öelda seda, et mina ei ole selleks, et see välja mõtles, et seda tehti ka kunagist silueti päevil tehti fantastiliselt sellised vahepeal unustuse hõlma vajunud. Et ma arvan, et ma olen seal võib-olla natuke esile toonud uuesti ja ta ei ole mingi trendi laine, et tegelikult peaks, see on kogu aeg, see ongi see ainus koht, kus tegelikult mitte see ainus üritus, aga see üritus, kuhu see sobib eriti hästi, kuna, kuna see on tähtis päev, tegelikult unustatakse tavaliselt see taust juba ära, et milleks see päev on ja milleks see vastuvõtt on. Et lõpuks vaadatakse ainult kleit. Mida see rahvakunstiga moekunsti sidumine sinugi looja jaoks tähendab, kas sa käid või oled käinud näiteks muuseumides, arhiivides, kust need vanad asjad sinna moe sisse saavad? Ma ikka suhteliselt olen läbi töötanud asju, aga ja, ja noh, loomulikult ma käin muuseumites ja iga, iga kord, kui midagi ette satub, siis ma olin vaimustuses. Aga on näiteks, mul oli augustis oli seene fantastiline. Inspiratsiooniretk oli Saaremaale. Ilus sõna selle ma jätan meelde. Kus ma olin, tõttaks estelt pähe ühe fantastilise naisterahvaga, kes rääkis mulle saladuskatte all, et tal on väga hea kogu tikitud tekke ja, ja pitse ja tikandeid, mida ta hea meelega näitaks mulle. Ja siis ma võtsin selleks ilusti, kolm päeva sõitsin muhku sõprade juurde ja siis sealt edasi käisin Saaremaal vaatamas ele tikitud asju ja, ja lihtsalt neid silitamas. Et ühesõnaga juba tuleb tegelikult kasuks ka see, et inimesed teavad, et ma, et mulle see asi väga meeldib ja, ja nad oskavad, kajab, on mulle nagu juhatust anda, et kust ma võiksin leida või kellega kokku saada, et kellel on mingi tõelisi rariteete, mida muuseumides ei ole. Et on inimesed ise ju koguvad kaalate veimevakka. Ja need ongi need kõige lahedamad leiust. Aga kas sul on endal juba niisugune väike kogu olemas, et ma kujutan ette, et sulle antakse, kingitakse asju või kuidas sa seda oma oma isiklikku sellist arhiivi portfooliot teed, et on sul kuidagi kuskil mingeid väikseid pitside näidiseid või ei? Ei, mul on, kõik on peas. Ja see kõige-kõige toredam tikk ja virve, kes mulle kes mul on virve, sest mul on natuke isegi kahju, et vahetevahel annan kliendile kleidi ära. Seda ära anda. Sellest mulle enam ei olegi ühtegi kirvetikandit, kõik on ära antud või ära müüdud või. Ja kahju, võtan pikalt aega, et ma tahan, ma tahan tellida endale ka ikkagi kindlasti ka tikitud vaiba näoga. Lihtsalt see võtab nii kaua aega see tegemine, et ma ei raatsi vaata klientide töödel tykki vaipadega. Et kui virve kuuleme tervitada. Ja mida sel aastal üldises plaanis oodata on, ma tean, noh lihtsalt küsimuse laiendamiseks nii palju, et kuskil aasta või paar tagasi ma vaatasin Soome iseseisvuspäeva vastuvõtu, sain aru, et seal olid vähemalt pooled kleidid, olid sellisest veidi läikivas materjalist, ma arvan, et seal umbes satiin võiks selle kohta öelda midagi. Et lihtsalt et oligi kohe nii, et tulid inimesed ja pooled kleidid olid peaaegu et ühest kangast või üht sorti kangast. Et kas sellel aastal on Eestis ka mingit niisugust lainet oodata? No ma ise oletan tegelikult selle aine, mis aasta saab olema, on selline üldine moelained värvid, hästi erksad, tugevad värvid ja, ja ma ise loodan, et vähem musta, sest mustad asjad kuidagi ma ei tea mulle endale, istu, mustad asjad ja must värv ei meeldi, et et siis ma olen vähemalt enda klientide proovinud sandumite surada neile selgeks teha, et värv on tore ja need on kõik kaasa läinud sellega. Et kui eelmine aasta ka suutsin nagu kohta Nalieri, ühesõnaga see, et ostsin enda kliendid riidesse panna umbes niimoodi nagu haavas kommikarbi, et nii värvilised siis see aasta ka ikka värvem, palju. Aga muster peenikeseks, Aldo, kuidas sa siis saad vähe ümaramale inimesele selgeks teha, et ta peab kollase kleidi panema, kui ta tahab olla ilus ja sale, et sõbrannad ütleksid. Vaata, milline ta oli kaks kuud tagasi, vaata kui ilus on ta nüüd. Seal on minu jaoks ilus ja sale, ei ole rahul kaks asja, mille vahel peaks võrdusmärk olevat. Et inimene on nii, nagu ta on ja miks kõik saledad olema. Mina olen seal musternäide, midagi kohutavalt sale. Kas laiust õnnelik, nende keha veel ära või ei tea? Ma lugesin eelmise nädala Eesti ekspressist isegi sellise, võib isegi öelda väikse üllatusega ka suure heameelega, et sotsiaaldemokraatide esinumber Sven Mikser kasutab päästilisti teenuseid. Et Karolin Kuusik on naine, kes valib näiteks, ma saan aru, vähemalt mõned Sven Mikseri pintsakud ja triiksärgid, mis tõesti, kui ma nüüd olen vaadanud viimastel päevadel eristuvadki sellest tavalisest moepildist. Milline sinu isiklik arvamus on, kas need inimesed, kes käivad avalikkuse ees tavalisest rohkem, võiksid kasutada isikliku nõustaja teenuseid? Kindlasti võiksid ja ma arvan, see on selline stilistitöö on selline nagu kaadri taha ja töö, et et ma arvan, et enamus kasutavadki tegelikult nii palju kui mina isegi nagu tean, et siis kasutavad. Aga see on, see on jälle vajadus ei tulene sellest, et inimesel oleks endale kohutavalt halb maitse või midagi muud, et ta tahaks näha uhkem välja vaid see on ajapuudus, ajanappus, et kui endal on kogemus, et, et hoidsid konkreetselt ilusat asjata endal kuskilt Tallinna kaubandusvõrgust tuleb ikkagi päev kulutada, aga kui sa töötad juhtival kohal, kus seal tegelikult ei ole enam seda aega, et otsida ühte pintsakut on tähtsad teha, et siis, siis tuleb loomulikult kasutada. Professionaalide abi, et, et mitte vääratada samas. Viimased nädalad on, nüüd tuleb see teema, mida paljud ootavad ja millest üle ega ümber ei saa. On Eesti ajakirjandus olnud nagu vastasseisus meie presidendipaariga viimase. Noh, sellise vaidlus, vaidlusi ja vastakaid arvamusi põhjustanud presidendiproua kostüümi pärast kuidas sulle on tundunud nädalat, sa oled kindlasti seda protsessi jälginud, sa oled näinud neid kostüüme. Kui sa nüüd formuleeriksin kuidagi oma seisukoha selles küsimuses, siis milline see oleks? See on tõesti nii, et ka minult on kommentaari küsitud, ma proovisin võimalikult diplomaatiliselt vastata alati. Mulle põhimõtteliselt meeldiv kommenteerimine, et seal need kommentaariumid on kogu asja ära rikkunud, tegelikult et kui lõpuks küsib normaalselt inimesel kommentaare, siis, siis ja sealt ei tulegi midagi äkilist, siis ahah kardab. Aga ütleme nii, metsamütsi, mütsi, mütsiks ja on. On ilusaid müts koledaid metsa, aga halb on see, et kui üks vits on maailmas olemas, kedagi kenamaks. Ja nii ongi Kas Eesti esinduspaaril võiks olla oma stilist selline, kes läbi läbi pikema perioodi vaatab, kuidas nad välja näevad, kui nad avalikel üritustel osalevad rahva ees käivad, kas see teeks nende elu lihtsamaks? Ja kindlasti nendele lihtsamaks, aga ma nii nagu ma enne ütlesin, et tegelikult see ei ole isegi seeaa, isegi nagu maitse pärast ei tasu, ei tasu nagu seda nõu küsida, vaid puhtalt tõesti ajapuuduse pärast, et, et samamoodi nagu nagu need stilist võib. Ühesõnaga, võib ära teha selle töö, mis tegelikult on jäetud siis nagu esipaari enda teha. Ma ei tea, kas see on ametikohustus või mitte, et üle vaadata ennast, mis seljas täpselt on ja kuidas peab olema. Ma arvan, et selleks peaks olema inimene seal tegelikult palgatud loomulikult. Et selline kaadri kaadritagune inimene, kes puhtalt täiesti noh, tõeliselt nagu siiralt vaataks asja üle ja erapooletult ütleks mis on, mis on hea ja mis ei ole. Et keemia peab ju ka selle inimese ka olema, eks ole, loomulikult, et kui sinul näiteks mõne oma kliendiga, kes tuleb kleiti tellima, sa tunned, et sul tõusevad karvad turri ja ta absoluutselt sulle inimesena ei sobi. Kuidas sa siis käitud, ütled, et, et sorry, et me, meie koostööst ei tule midagi head. Ei, seda on korra elus, on mul tõesti juhtunud ja ja ma palusin viisakalt lahkuda. Aga, aga enamasti kuna mind ei ole kõige lihtsam üles leida, ütleme siis tee, mis pärast siis majja näost peidus. Aga kõik need Facebookid ja värgid Ma ei ole tore, ei mind ja ma ei leia sind ei noh, selles suhtes, et mul lihtsalt ei ole sellist aega, et istuda kuskil arvutis ja laadidenda pilte, last kui lõbusele mulle enamasti istun tööl. Aga just see, et kui, kui mind juba keegi nagu üles leiab ja tahab mult, et kas teeme siis see inimene on enamasti ka teadlik, millega ma tegelen, mis on minu maitse-eelistused ja see on selline hästi õnnelik teema, mis mul ongi juhtunud, et minu juurde jõuavad täpselt need inimesed, kellega ma istun juba hästi ka inimestele nagu kokku. Ja, ja ma enamasti noh, ei pea ka näiteks üle vaatama, et et mis kingad juurde panevad või, või mis ehtedest see kõik läheb kuidagi, läheb soravalt ja viisakalt, nagu ma saan nendega läbi, nad on julged ja ta Aga kui tihti juhtub eesti inimesega seda, et kui ta on käinud, noh, jätame nüüd selle presidendiballi, aga kui ta on käinud lihtsalt mingil väga tähtsal talle olulisel sündmusel ja näinud seal hea välja ja saanud palju komplimente, ennast hästi tundnud. Kui tihti nad helistavad või meeldivad sulle ja ütlevad, et Aldo, et, et ausalt, mida ma ilma sinuta oleksin teinud? Tegelikult eelmine aasta fantastiline hommik oli 25. oli nimetatud telefon, piiksub kogu aeg ja ja piiksise viikse seal muudkui tuli, aga sõnumeid mulle. Aldo, aitäh sulle. Ja Aldo, aitäh sulle. Ja see on hästi nagu hästi tore, kui niimoodi vastu vastukaja, nagu tuleb sealt. Et see on see üks rõõm, mida sinu töö sulle Kuklariks rõõm, teine asi on see, et ma teen lihtsalt noh, ma olen hästi-hästi ilus töö ja see võib kohati kohati hästi pingeline olla, aga aga see ilu, mis sealt kõik tuleb, et see nagu kompenseerib selle pingelises noh, natuke on ta hästi. Miks ta pingel on, ongi see, et, et kutsud tegelikult saabuvad kahe kuu jooksul siis on minu ülesanne on kuidagi kahe kuu jooksul kleitide hulk ära jaotada päevadega päevade vahele ja, ja võib lõpupoole juhtuda ikkagi jahetava. Väga, et sõbrake ei saa ära öelda, kes ikkagi lähevad. Ja tikandite, nad toovad suud puhtaks pühkima, sest ega kahe päevaga ikka midagi tykki, see on ka selge. Ja ja ette ei saa tikkida, et et teeks igaks jaoks, teeks number 38 kleidi valmis, et kyll kellelegi läheb. Et jah, tikkimine on, eks, ikka natuke aeganõudvam tegemas, kui kui minu õmblemine. Kui sa väga ära väsid ja, ja 25. ilusa hommik on ka möödas, siis võib arvata, et nädala jagu vähemalt sa saad rahulikult olla, mida sa siis teed? Üks aasta pärast täpselt, et ma olen tööplaadile niimoodi aastaaiaga on paigas. No aga mõned vabad päevad inimesel on ju 35 aastasele inimesele ikka leiduvad. Ma eelmine aasta puhkasin, kolm päeva oli maailma sellise öeldaksegi grantuuriks, kui sõidetakse kuhugi pikemale reisile, siis me olime. Mul on maailma ja on koos heade kursus õdedega Ketlin Bachmann-Põldroosi, Riina Põldroosiga, Tataljalilega nimi on moesaatkond, moesaatkond ja, ja siis Kettleniga otsustasime, et aitab küll keset suve. Kõik kummast päevad on möödas, pole päevagi kuskil puhkusel käinud, et teles sihukse grantuuri asjad ahtasse, sõitsime Lõuna-Eestisse, siis järgmine päev helistas üks klient, sõitsime tagasi. See oli kaks päeva kokku. Aga me jõudsime ära käia. Me jõudsime saunas ära käia ja looduses jalutada ja kõik asjad, mis vaja. Aga sellist oskust, et selle grantuuri ajal lülitaks oma telefoni välja või lihtsalt prooviks nagu ikkagi kuidagi maandada ennast ja pingeid, mida see oli ka kindlasti on, et niisugust mõtet ei tule sulle pähe, et kui mind vajatakse, siis oled olemas nagu kiirabi. Et noh, tegelikult küll jah, ma telefon ei lülitu mitte kunagi välja, et antud hetkel on, kuna man eetris on välja lülitatud, aga ma kujutan juba ette, mis sealt nagu väljalülitamisest oli võeta, tekkinud. Olgugi, et täna on pühapäev, siis kindlasti helistatakse klientide poolt. Ja, ja ma mäletan Aldo, et olid ajad, kui me töötasime kunagi kõrvuti ühes ajakirja toimetuses, vähemalt mõned päevade sisse käisid küll. Minu meelest olid seal mitu nädalat Aafrikas. Ei on juhtunud tõesti siukseid reise ette tulnud, aga, aga pikema aegsed reisijal mõtlen. Kaks aastat tagasi, tegelikult ma käisin jah, nädala ära Eestist aga ka ikkagi siis sai mul telefon sees ilusti. Aga enam jah, mitte. Aga ometigi sa, sa puhkad ju sa puhkad siis vähemalt mõnel nädalavahetused mõnel õhtul, kui sa lähed maale oma suvilasse ja, ja oled seal aias. Jah, mulle aitab hästi vähesest, et ütlen, kritiseerinud kõrvaldan, vaadanud, siis on, on pääs, aga ka öelnud mulle, et, et see on täiesti nagu imelik, kuidas mina suudan nagu puhata välja nahk kolme tunni magamisega, et ma lihtsalt ei vaja rohkem. Ja ma arvan, et see kõik tulenebki sellest, et ma kunagi puhkasin liiga palju noorusest magasin liiga palju ja nüüd ma tahan nagu kõik seda tagasi teha. Aga, aga sooviti, kämbravin vähemalt iga nädalavahetus Käia maal. Ja samal ajal ma võtta vahetevahel ka töökaaslaseid, vastan kavandeid teha ja arvutel kaasgui, kui pimedaks läheb. Aga see maa on sinu lapsepõlvemaa. Ta ei ole mu lapse põlema, et mu vanemad ikkagi muretseb ta siis, kui ma olin kaheksaaastane meil seda nagu vanaema vanaisa, sellist kohta jalagi. Aga et näed, see on niisugune meelde hetk, et Väljali kolm suvilat tõi välja valitud ja mina, mina ema-isaga, sõitsin seda läbi ja esimene suvila, mis oli keset metsa kohutast sääseparves, mina istusin maha, et mulle see sobib. Niimoodi ma siin näinud, et mulle seal õudselt meeldib. Et ülejäänud kaks jäidki vaatamata, ei läinudki vaatamas. Ja, ja need ülejäänud kaks said mere ääres. See pidi ka olema väidetavalt mere ääres keset metsa. Aga see meeldis mulle. Ja sellest ajast saati mul on nagu loodusekavasid, et mets on nagu ma ütlesin, minu teema. Aga peenrad ja taimed ja kõik see, mille sa nüüd sinna rajanud oled. Kui ajakirjandust uskuda ja lugeda lugusid silla kohta. See on selline hästi hästi nagu hea viljakusega, mingi viljakust sool läheb sealt läbi, järelikult siis et ma suviti võin isegi vahetevahel, näiteks kui see aasta oli kohutavalt kohutavalt kuum suvi, et siis mul asjad ikkagi kasvasid, nad said ilusti niiskust, kuna ta asub keset metsa, seal lihtsalt udu nagu eine udu kastab nad ära. Nii et mul sellist hirmu ei ole, et, et nüüd ma ei jõua nagu selleks nädalavahetuseks sinna, siis kõik on läinud. Ta ise hooldav aedantser Aga sa oled ise õppinud aednik? Ma olen ise õppinud käest ja et ma olen tahtnud, ma olen mõelnud, et ma peaksin minema tegelikult Räpinasse. Aga see saab olema selline tulevikuteema, et siis, kui mul on moekunstiga, olen lõpparve teinud, et siis me, eks ma, nagu ma tahaksin rohkem teadmisi selle kohta. Moekunstnikke lõpparve, kas isegi sellest mõtled, mõnikord ma arvasin, et see on ja jääb, et isegi kui sa oled juba juba väga väga vana, siis mõnele heale sõbrale kleidi ikka. Ka hea, aga ma mõtlen, et sellise professionaalse moekunstiga. Ma arvan, moekunstnikud saavad mingil hetkel pensionile, ma täpselt ei ole uurinud seda asja, vaevalt et me nagu baleriinid olema natuke varem, et kui natuke hiljem kõrvalt vaadanud teisi teisi moekunstnikke, kes seal juba sellesse ikka jõudnud, et nad ikka teevad, loomulikult. Aga lihtsalt, et kui läheb, kui aega tekib rohkem, et siis ma. Ma tahaksin alati juurde õppida igasugu asju. Ma ei ole lõplikult valmis, aga inimesena. Aga mis veel peale aianduse ja moekunsti Keeli tahaks juurde, et keeltes on ka hästi tugev. Vähemalt olin siis, kui ma õppisin neid ja ma tean, et see käiks mul lihtsalt samamoodi aiandusega tegelikult, et et ma ikkagi, ma saan hakkama väga paljude asjadega, mis ma kuidagi loomu loomulikult tulevad. Mis ma tahaks nagu täiendada ennast. Aga keelte õppimisega on ju nii ka, et ühel hetkel läheb pea veidi vanaks ja siis on väga raske kõike seda meelde jätta, et võib-olla sa peaksid vaikset peale hakkama. Ja vaikselt-vaikselt-vaikselt kogu aeg, et lihtsalt tahaks, tahaks rohkem ja rohkem keeli. Kas õppimise harjumus ja see, et sa ütled, et sa saad asjadega hakkama ja mis eeldab ka muide kohusetunnet, kas need omadused on sul lapsepõlvest kaasa võetud? Ma arvan, et eks mu vanemad loomulikult andsid mulle kohusetunde kaasa ja selle nagu tunnetuse, et kõik, mis sa teed täpselt nii, nii palju sa saad ja kõiklisse tegemata jätavad, siis seda ei ole lihtsalt. Aga see on ka ajaga tekkinud, et ega ma koolis kõige parem õpilane ja ega ma ka ülikoolis ei olnud kõige parem moekunstiõpilane, aga peale seda, kui ma, kui ma koolist kooliga nagu lõpparve tegin, siis siis lihtsalt elu tuli peale ja ma olin, ma olin sunnitud hakkama väga intensiivselt tööle ise hakkama saama. Ja siis peale seda ma ütlen, pole mul mingeid hirme enam nagu teie alased hirm või absoluutselt mitte. Elu suhtes ka, nagu puuduvad. Kui sa mõtled oma lapsepõlvekodu peale ja oma ema peale, kes on olnud sulle väga suur eeskuju kogu elu siis mis need kõige tähtsamad asjad on, mis ta sulle õpetas? No üldse, tegelikult mul terve tal on, perekond on mulle eeskujuks olnud, et, et nii isa emas mul on kaks venda, sõda. Ja nüüd ma olen ka seitsme konnaonu, et kõik õdede-vendade lapsed mulle heaks eeskujuks, et nad kõik on tublid. Enamus on musikaalsed, mis minult lõhest mööda läks. Aga, aga ema on jah kuidagi ma oskan oma ema hinnata võib-olla eest läbi selle, et, et kui ta suhteliselt neli last niimoodi üles kasvatada, et meil kõigil on kõrgharidus. Ja, ja me saame enda eludega hakkama ilusti. Et siis ma, ma oskan seda hinnata ka, et kui palju ta andis. Ja noh, just nimelt tänu sellele, et mul on väga paljud enda sõbrad ja sõbrannad on nüüd ohtralt lapsi saanud. Ja, ja ma näen kõrvalt, mis nõuab inimeselt, et kui palju sa pead andma tegelikult lastele ära. Ja et mu ema suutis selle asja juures veel inimeseks. Äärmiselt tore. Kui palju talle praegu korda läheb, see, mida sa teed ja, ja kuidas. Kuidas sul läheb, et kas ta näiteks siis, kui sa ennast tööga tapad, millest me oleme selle vestluse jooksul juba aru saanud, et sa ikkagi töötad nagu väga võimete piiril, et, et kas. Ta ei ole võimalik tappa südameid. No see oli väljend, ütleme siis nii, et kui sa ennast väga ära väsitab, eks ju, et et kas ta siis näiteks manitseb sind ja, ja kas see läheb sulle ka korda, et kas sellel on mingit mõju? Ikkade manitseb aga, aga me saime nagu kõik seal perekonnas, saime selle õpetuse ilusti noorust kätte, et, et tahad teha ja töötab hästi teha ja mis seal enam manitseda, ise ta õpetas. Aga ei, vahetevahel jah, ta helistab, siis manitseb mind, et pähe teen. Sul oli lapsepõlves väga palju loomi. Ma tõesti jahmusin, kui ma lugesin ühte artiklit sinu kohta, sain aru, seal oli selliseid loomi lausa, kellest me mitte kunagi polnud midagi kuulnud arma, mis asjad? Ja kes need on? Madin väiksed linnukesed, sellised isad on, nad ei kuulu Kanaariliste seltsid, Nad on eraldi ja Ama teenida. Selts lähevad Austraaliasse vist põhiliselt. Aga puurilind hästi pisike. Nii et väikesel Aldol tekkis soov, et ma tahaksin kassi, koera või oma diilerit ja ei olnudki mingit probleemi. Ei olnud või perekonna, see on selliseid probleeme, et kõik loomad olid, olid. Ütleme siis nii, et kelle eest vastutada jõudsid, selle said ka. Ja mina jõudsin paljudest vastutada. Aga antud hetkeks on mul praegusel hetkel on tõesti ainult kaks kassi ja ja. Kui see saladus ei ole võib-olla kolmas kaskaad Nii, aga kui see saladus ei ole, siis millist koera sa tahaksid? Ma arvan, et ma võtan varjupaigast, et kui mu kassid on tegelikult May kassid on, mida otseselt varjupaigast päästetud ikkagi tänavalt ja tuttavate kaudu. Ja. Mulle kuidagi võib-olla nooruses läksid mingid tõudja asjad nagu rohkem korda, et mul oli dalmaatsia koer oli muldtäpiline. Aga see on minu valik, see oli mu vanema venna valik ise muretseda. Ja, ja mul ei, mulle ei meeldi loomade paljundamine kommertseesmärgil ja, ja ma arvan, et neid on meil niigi palju siin maailmas, et et ikkagi varjupaik on see koht, kust leiab endale sõbra. Sa oled kasvanud koos loomadega ja sul ei ole nende soetamist keelatud. Tänapäeval on siiski nii, et kui linnalaps tahab kassi või koera, siis ta peab väga oma vanemaid mangu maja ja, ja sageli keelatakse see ikkagi ära ka mõjuvatel põhjustel, et meid on nii vähe kodus ja meil pole aega jalutada, kes hoolitseb ja ütle, mis on need plussid, kui lapsed ja loomad kasvavad koos? Ma arvan, et see õpetab seest yld inimliku, lihtsalt nagu inimlikkust et jääks, jäävad ka ära näiteks noh, mingid väga julmad asjad, mis eelmine aasta mingite uudistesse jõudsid, et mis inimesed on võimelised kassidega tegema, et või koertega ja vara, et nendel inimestel lihtsalt ei ole anud, seda kasvatas ta seda võimalust koos kasvada loomadega. Ja, ja see, see tekitab sellist, selliseid õudseid, olukordi. Aga mina olen nii ära harjunud lihtsalt, et ma teistmoodi ei kujuta ette, et mul midagi ei oleks, need kodused, kedagi. Ja, ja mul on nendega äärmiselt äärmiselt lähedane suhe. Kui palju loomi on ja armastate puid, põõsaid ja taimi, siis oleks tegelikult ju targem elada, mitte linnas. Olete kaalunud seda? Ma olen seda kaalunud, ma olen ikka ikka vaaginud. Tõsiselt, seal seal on võtnud väga palju aega. Kas sa mõtlemine, kuidas teda kõikide tähendada, et ma elaksin maal, aga samal ajal saaksin jätkata seda tööd, mis ma teen? Jah, seda kiirabi tööd, sest mõtle, kui sulle helistab, klientide, peab tulema kuskile Valgasse näiteks kleidiproovi, noh see ei, see ei lähe mitte. Aitäh no ei lähe ette, et, et see on ka üks põhjus, miks ma rääkisin, et mingi hetk ma pean lõpparve tegema, sellepärast et ma tahan, tahan oma. Ta on kõik järgi katsetada, tahan mingi hetk tegelikult Maal elamise järgi katsetada. Ja. Ma arvan, et küll see õnnestub, et küll ma seda kuidagi nagu küll ma selle välja mõtlen, kuidas see käima peaks. Et antud hetkel rühman töötav vanalinnas elan täiesti südalinnas, et et mul on tõele, on 10 minutit, et kui, kui tööle hakkaks minema jalutuskäik üks, kolm päeva, et siis juba ei ma autot ei kasuta üldse, ma sõidan rattarattaga või jala. Aga kui sa mõtled, millisesse Eesti punktis see sinu maja kodu olla võiks, kas sul on mingi eelistatud piirkond Eestis, kus sa tunned, et jah, see loodus, see kliima, see sobib mulle väga hästi, nüüd ma kohe vastan. Mina räägiks Videol, see piirkond on, piirkond on terve Eesti, et ega see Eesti eriti väike ei ole, mulle sobib see kliima õmble, sa võiks selle ohtus igal kohal on omad head ja vead, igal igal vallal ja nii edasi. Et Mul on kaks eelistust, on Lääne-Eesti, kus mul praegu on, millega ma olen lihtsalt Haapsalu on maailma kõige ilusam linn ja ma tahaks Haapsalu lähistel siis vähemalt olla järjekordselt. Aga teine koht on Lõuna-Eesti jätkus. Ma ei ole võib-olla üks, viis aastat tagasi käisin esimest korda elus Lõuna-Eestis üldse seal kuplite vahel. Ja siis mul hakkas täitsa meeldima. Aga, aga noh, see on jälle distants on nagu liialt. Leppikaga saab näha. Ühesõnaga. Ja sina ei ole mitte see inimene, nagu ma praegu sulle otsa vaadates aru saan, kes kurdaks selle Eesti rohkem kui pool aastat kestva talve üle ja ja oleks hädas nende hangede ja lume ja kõige selle halvaga, millest me viimastel nädalatel ja kuudel nii palju oleme sellist virinat kuulnud. Ma olen millegi peale ei tasu viriseda, et et on nii nagu on ja no ma olen suhteliselt rahul ikkagi meie kliimaga, mis meil on, et meil on talved ja meil on sügiseti kevaded ja suved. Et kui meil oleks nii nagu noh, näiteks Keenias oli, et seal lihtsalt ühtlane ühtlane 30 kraadi mitte mingit vahet ei ole siis märksa teistsugused inimesed, kes siin elaks. Et võib-olla nagu täpselt nii nagu kliima teeb, et liiga ühtlased. Mulle see eestlaste loomus ka meeldib, et mis on nagu kordan, kevadeks sügis lumehanged ja hangede vastu mul pole midagi. Mõtlen, tahan hommikul labidas kätte ja saab ilusti maja esise puhtaks. Jääpurikate natuke küll muret. Vanalinn on neid täis, aga saab hakkama, saab hakkama. Kui sa mõtled oma sõpruskonna peale, kuhu kuulub kindlasti palju moekunstnike moega seotud inimesi siis kas eesti moekunstil läheb Hetkel hästi Eesti moekunsti läheb aina paremini, võiks öelda, et ma paar aastat tagasi võib-olla isegi oli seemne nagu madalseis, et et kes, kes viitsis, Šosid teha, ennast näidata, et siis need nagu nagu olid rohkem nagu piina. Peale seda öeldakse tähelepanu keskpunktis. Ja jah, nagu sellist üldisemat nagu üldisemaid shows ERKI show'd, mis on alati tudengitele mõeldud ja siis olid supernoova admiselt konkursid, kuhu jälle pääses siis ainult 10 nooremast 10 vanemas kategoorias. Ja siis ma ise võtsin kätte oma nagu ehade võitluskaaslastega ja siis tegime oma moeliidu ja hakkasime Tallinna moenädalat korraldama. Et see nüüd nüüd see suvi toimub. Neljas aasta eest ja see on nagu hea võimalus ka professionaalidel ennast näidata. Ma arvan, et, et kui, kui näita ennast, et siis võib moekunstnikuna nagu kaduma minna. Et läheb aina paremini. Aga kui oluline on see, et Eesti moekunst näitaks ennast välismaal See on nagunii nii ja naa, et eside pidi, noh, ma, ma olen käinud ka välismaalt tõusid tegemas, vanasti praktiliselt iga aasta käisin. Aga see oli ikkagi see nagu Eestile võib-olla üldiselt kasulik, et nagu üldse Eesti kultuuri välismaale viimine, et näidata, et tegelikult siin sellel laiuskraadil toimub ka midagi ja professionaalset mis tõesti midagi, midagi ilusat toimub. Aga testide hääled ka, ma ei hakka kunagi kunagi võistlema iseenesest mingite väga suurte maailmanimedega siis siis sellele nagu kommertseesmärke, nagu puudub isenesest. Et ka ka mina, kui ma, kui ma väliskäisid soositegavasse, sain aru, et ma jään Eestisse, isegi kui ma nagu saaksin seal pakkumise, siis ma ikka jääksin ju Eestisse. Ja et ei muutuks nagu miskit minu elus. Selline kultuuri nagu moemaailmale näitamine on tähtis, aga, aga see on eluaegne, selline küsimus on ta ajakirjanikelt minu minu suhtes, et et noh, et millal siis Jaanil olen, lähed, mis sa siin veel pillad, millal sa Pariisi lähed, sa kuulsaks saada? Rahul olen siin ja et ma kuhugi mujale välismaale ära läheksid. Siis ma ei oleks enam, ma ei oleks enam see inimene, ühesõnaga et see jutt, mis jälle sügisest saatel kleidis vaestut, talendid koju, talendid koju, et areni piisavalt talente siin Eestis on, kes on koju jäänud, et eksan oma elu välismaal valinud, need jäävad sinna ja need, kes on Eestis, olin, tead, siia pole siin hullemat midagi, kui seal välistäpselt samasugune tiik, konnatiik, ainult natuke suurem. Kuidas sinu suhted rahaga on, et, et kui oluline selle sinu töö juures, mida sa teed, on see millimilline, su sisse tuleb. Vot see ongi see, et sa eelmise jutu jätkuks, et ainuke asi, mis muutuks, kui ma, kui ma siis lõpuks läheks Borissi saaks kuulsaks. Mulle teeb see nalja, sulle teeb seda nalja, et see oleks nagu midagi nii, nii võimatut ei läinud sinu puhul võimalik. See ei ole võimatu, see on lihtsalt, ma olen enda peas seda ilusti paika pandud, mis siis muutub, et siis ma elan Eestis ja rahasummad on suuremad. Ja, ja siis, ja nagu rahasumma on suurem ja siis et mind ütleme siis nii, et ma olen, ma saan end enesega hakkama praegu rahaliselt ja ma ei, ma ei näe nagu mõtet tegelikult lihtsalt raha pärast midagi midagi teha. Et minu jaoks raha on tore, kui teda on, eksju, veel toredam maskide ja maailmas üldse ei oleks, et läheks paljud halvad asjad ära. Et saan hakkama. Sa oled loomult selline rõõmsameelne, ma kujutan ette, et, et sellist väsinud Aldot veel võib kohata, aga sellist pahatahtlikku ja ja, ja kurje virisevad, et seda vist näevad väga vähesed inimesed. Väga vähesed ja ikka. Kuid harva, kui see juhtub, siis mis on põhjus? Reeglina? Võib-olla on põhjuseks on siis mingi ütleme kuri inimene? Kuri tähendab seda, et, et ma tean, et osad inimesed on head inimesed, halvad inimesed ja ja kui ma ikkagi lõpuks mingi halva inimesega kohtun, siis, siis see ei meeldi mulle. Aga kuidagi. Jube, jube raske on seal avastatud hästi, et ma olen hästi. Hästi, hästi harva ma olen tegelikult nagu mingis masenduses mingis asjas, et et ma ei ei suuda praegu isegi meelde tuletada, millest, millest sa võiksid olla. Aga kas juhtub vahel nii, et sa ei ole endaga rahul, et sa oled enda peale pahane? Ikka ja iga inimene kahtleb iseendas. Ma võin olla vahest vahetevahel pahane siis, kui mul on mingi tee on viimase hetkele jäänud ja ja ma mõtlen, et ma olen ikka jube loru, et ma nüüd selle ühepäevasel maal rohkem olin, siis, siis ma vihane endale loomulikult asjad kokku jooksevad. Masendusse ei lange, et seda ei soovita kellelegi ja see on selline tervisemõju. Sa töötate kõrvuti moekunstnikega ja, ja suhtled väga palju moeinimestega. Mil määral sa söandad oma sõpru kolleeg kritiseerida? Vaat, ma olen, ma olen seene loomultan aus ja kui mult küsitakse, siis ma vastan et just nimelt nende moekunstialaste asjadega ja kui ma, kui ma näen, et, et keegi on väga andekas, aga kohutaval loru ta oleks saanud paremini. Et vaat siis vot need on need hetked, kui ma nagu võin isegi vihaseks muutuda ja ütlen asja välja, et nii palju, kui mulle moekunstnikest sõpru on, siis nad on ka minult kriitikat kuulnud, aga samal ajal ka kui nad on millegi väga heaga hakkama saanud, et nad koledad kiitust. Aga samas ma ei lähe lihtsalt oma lastele kiusu pärast, et oi, see oli kole kollektsioon, oi oi, aga, aga just see, et kui ma mingite inimeste anda sain kindel ja, ja ma näen, et nad ei ei kasvatanud annet piisavalt ära, vaid on oma elu liialt hektiliseks teinud. Siis või siis mõtlevad, et, et vaatajat annab petta. Et siis mina tunnen seal ilusti ära ja siis ma ka ütlen välja, tead, lihtsalt petad teinekord rohkem. Kas sa oled mõelnud õpetama hakata? Ma olen andnud ülikoolis juba juba paar tundi, aga mina olen, on ikkagi noh, korra aastas on nagu sissejuhatuse siis rahvusliku moeteemadel. Et mu lõpetamise vastu midagi ei ole iseenesest, aga ma ei kujuta ette, et ma ainult õpetaja oleks, et et ma arvan, et ka teistel sellistel hästi spetsiifilistele erialadel tegelikult ka kõik õpetajad peaksid olema ise tegevkunstnikud. Et ainult sellisel juhul sa suudad piisavalt noorte nagu selgeks teha ehk kuidas asjad tegelikult käivad ja näidete najal Ma mõtlesin just selle peale, et sa ütlesid, et sa oled aus, et õpetaja üks väga oluline omadus õpetaja juures on see, et ta julgeks ja saaks ja oskaks, no taktitundeliselt küll, aga siiski õpilastele öelda seda, mida, mida neile peab ütlema. Vot jah, taktitundeliselt, et see, see jääb mul vahest nagu vajaka, et kui ma kujutan ette, et oleksime ja siis, kui mina olin ülikoolis aegs mingi õpetaja mulle öelnud, et sellel aru ja sa ei kasutanud annet piisavalt äraneetud, eks laiti Eestis siis ma oleks suhteliselt vihane olnud, aga eks ma ise praegu näiteks teeksin arvatavasti õpilastega nimel. Eks ma ikka üks ja teine, teine sõna arvatavasti kogu aeg. Jah, nüüd, 24. veebruaril näevad inimesed sinu disainitud kleite ja tunnevad need vähegi moeteadlikud inimesed, tunnevad need ka eksimatult ära, et ei pruugi enam üldse mõtelda, kelle tehtud need on, aga, aga kus veel lähitulevikus näeb sinu loomingut, kas teil on plaanis mõni tore moeüritus, mõni show? Ikka jaa, meil on, mõtlen, need plaanid on nii pikalt pikalt ette kirja pandud, et nüüd mis Tallinna kultuuripealinn toimub, et siis on seal, on, on suvel. Ma arvan, et augusti keskel ammersruu suuremat saatesse õu, kus ma olen, kas Liisi Eesmaja taal meelega teeme, teeme nagu suuremat sorti ettevõtmise. On sellel pealkiri ka juba alapealkiri sulgudes. Ja kolmainsus, aga, aga säästan jah. Ja, ja noh, iseenesest ma tean, et nüüd suvel tuleb selline suuremat sorti asi, siis ma siis ma plaanisin ära jätta kevadkollektsiooni, aga ei suuda need mõtted, nagu ma võtad ploki peale panna, et arvatavasti ka kevadkollektsioon. Aga, aga me teeme viimasel ajal Eston ta kaasmoekunstnikega teeme selliseid väiksemaid kliendiüritusi sügisšõu ja kevad, so eelmine olid sellised, et klientide lõpuks fotod juhatressi, aga, aga nad ei ole nagu avalikud üritused, et et ma arvan, et need päevad, kui kunagi toimusid need suured-suured-suured, moeetendused Eesti rahvas, kes kõik kohal, et see aeg on nagu möödas, et inimesed enam ei vaja, võib-olla sellist inimesed vajavad rohkem meelelahutust ja vähem nagu moenäitamist niimoodi. Et mis mantli pikkus on moes või vähem juhiseid rada. Kas sa 24. veebruari õhtul istud sõpradega televiisori ees ja vaatad, kuidas sinu kliendid sinu joonistatud ja õmmeldud ja sinu sõprade tikitud kleidid välja kannavad, et kas see on oluline, kuidas nad kuidas nad nende kleitide sees ennast tunnevad? See on alati oluline, et ja see on inimesele kohe nagu näkku kirjutatud, et kas ta on õnnelik, kui ta ei ole sellest selles kostüümis, kuidas ta ennast tunneb. Hästi. Ja sellest sõltub ka see, kas tuleb piiks järgmisel hommikul. Ja no ma ütlen, Egonit piiks ei oota tuleva Elled piiksud tulevad, aga aga meil on selline hästi nagu sissesööbinud komme on, et, et kuna mul on need head endised kursusekaaslased nüüdsed siis kolleegid ja head sõbrad Ketlin Bachmann ja Riina Põldroos, et siis meil on komme. Oleme sel õhtul koos ja vastavalt siis läheme kodudest, vaatame telekast minu kodus telekast vaadata, korra mu loobusin telekast tagasi, vaata need sinu residaimuga üritasime jõe ääres ei toimu ürituse kavas. Ja siis istume seal sõprade ja laste seltsis ja ja võtame ka selle õhtu puhul arvatavasti šampusepokaali kätte ja ja loomulikult me vaata, et kuidas see asi nagu kaamera ees välja näeb. Aga see on selline, see on enamasti hästi tore üritus. Nagu mingi vabanemishetk tegelikult ka, et et jaanuar-veebruar on nagu hästi intensiivselt jälle tehtud tööd ja siis üks etapp on läbi ja nüüd siis hakkab kevad selle jaoks nagu piir. Nüüd siis hakkab kevadel selle lausega on ilus tegelikult otsad kokku tõmmata, oleksin tahtnud natukene sinu muusika maitse kohta küsida, aga kui ma kella vaatan, siis ma aru saan, et väga ma ei jõua, et et meil on üks lugu varutud selle saate lõpuks ja, ja noh, ma ei tea, kui ma mõtlen tikandite peale, siis see kõlab umbes nii, nagu sa peaksid kuulama Kihnu virve plaat ja Eesti sellist mõnusat folki oma oma tööde taustaks. Kas seda ka vahel ette tuleb? Tuleb ikka, mul on täiesti Kihnu virve plaadid ja kõik olemas ja ja ma kuulen, kuulen eesti folki. Selge, aga see, mis nüüd tuleb, on see Gonzalez aitäh, Aldo Järvsoo, et sa tulid keset kiiret tööaega täna hommikul jutusaate stuudiosse, loodetavasti läheb sinu kleitidele hästi, läheb üldse kõikidel Eesti inimestel hästi, kes, kes peavad ennast kuidagi vabariigi aastapäeval nii-öelda rahvale näitama, sest ega sellised piinlikud olukorrad ilmselt ei ei meeldi ei ühele ega teisele poolele. Kuulame muusikat ja ilusat päeva kõikidele kuulajatele.