Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile, me oleme neid juba mitu korda rääkinud ka muude asjade vahele defitsiidist. Esmapilgul paistab see olevat küllaltki tühine probleem, arvestades kogu Nõukogude süsteemi ja hoopis tõsisemaid küsimusi, millel peaks peatuma ja mida me ka kindlasti teeme ja oleme teinud. Aga meeldetuletuseks ja minu põlvkonna inimesed seda suurepäraselt mäletavad. Üsna suur osa meie päevast ajast läks ju defitsiitsetel kaupade muretsemiseks ja meeldetuletamiseks võib-olla ka noorematele inimestele või uudisena, kuivõrd see uudis on. Vahetevahel oli ju defitsiitne põhimõtteliselt kõik sõltuvalt piirkonnast sõltuvalt aastaajast sõltuvalt perioodist kord võis olla puudus võist, siis soolast suhkrust, nii et neid näiteid on ju lõpp ohutult. Ja kui me rääkisime sellest, et väga paljus natukene hilisema aja defitsiit, et on põhjustatud 80.-te aastate lõpu 30.-te aastate alguse muutustest kui likvideeritakse see niinimetatud uus majanduspoliitika, millele bolševikud olid sunnitud üle minema just nimelt sellepärast, et elanikkonna vajadusi kasvõi minimaalselt rahuldada siis kõik need ettevõtted, mis väga paljusi pakkusid inimestele mingisugust alternatiivi, mingisugust võimalust mõned kaubad hankida. Need kõik suleti ja riik seda funktsiooni, mida ta kavatses üle võtta, Ta täita lihtsalt ei suutnud. Ja kui me vaatame ka edasist aega, siis näeme jällegi paljud mäletavad seda lõputut tõmblemist. Kui kord midagi lubatakse teha, oma initsed, tiivil või erainitsiatiivil sisele keelatakse. See puudutab ka põllumajanduskord, võib lehm olla, siis ei tohi olla ja nii edasi. Mis aga puudutab kolmekümnendaid aastaid, ei taha väga kaugele seal edasi minna. Ajas ette rutata, aga näiteks üks suurem muuta tus toimub 36. aastal märtsis ta ongi ajendatud soovist natuke seda olukorda leevendada ja siis mõned tegutsemisviisid, legaliseeritakse midagi, lubatakse. Nii, et mingisugune eraettevõtlusnagu oleks lubatud ja need valdkonnad on järgmised. See on kingsepatööd. Kontsaplekke võib alla lüüa, uusi, ka eraettevõte variandis. Need õmblustööd, juuksuritööd siis oli eaka neid köike loetlema. Aga mis seal veel oli, see oli fotograafia. See valdkond oli siis lubatud erakätesse ka mõnes erinevas variandis pesuga pesemine ja nii edasi. No enam-vähem nomenklatuur on juba selge. Ja sama seadusega võimaldati ka võtta enesele õpilane, nii et seda tööd võis põhimõtteliselt kellelgi õpetada ja talle siis edasi nagu parandada. Kuid mis on oluline piirang? Kõike seda ei tohtinud teha müügiks, vaid ainult individuaalsete tellimiste variandis. Mida see tähendas või kuidas seda lahti seletada? Ei olnud, eks võimalik toimida nii et inimene, kes on muretsenud endale õmblusmasina ja valdab seda kunsti, läheb poodi, ostab kanga, õmbleb kleidi ja paneb selle kleidi müüki, see on keelatud. Lubatud oli ainult variant, kui inimene tuleb selle õmbleja juurde, tuleb oma kangaga ja tellib temalt selle individuaalse kleidi, just nimelt tema jaoks see oli lubatud. Aga kõik muud variandid olid keelatud. Mis aga puudutab seda inimeste jaoks vast ühte kõige kriitilisemad valdkonda, toiduainetega varustamist, siin tegutsemist siis 36. aasta seadusega oli ainult yks väikene praakene avatud ja nimelt maal oli lubatud küpsetada pirukaid ja müüa neid selleks ette nähtud kohtades. Juba ainuüksi see loetelu ütleb meile ja on ka arusaadav, et defitsiiti, seda üleüldist jäänu kõikide kaup vaata järgi. Loomulikult see väike leevendus ei suutnud rahuldada. Nii et sisuliselt vaatamata nendele tõmblevatele seadustele, neid on veel mitte midagi põhimõtet. Ta lihtsalt ei muutu. Ja kui seda loetelu vaadata, siis võib-olla ei ole kaugeltki juhuslik, et seal esimese lubatud valdkonnana, kui seda valdkonnaks nimetada on kingsepatöö ja miks võib-olla see on sinna ette sattunud. Võib-olla on see juhus, aga kui mõelda ka laiatarbekaupade defitsiidi-le, mis puudutab jalanõud, riided, peakatted, siis vast kõige kriitilisem olukord ja kõige suurem probleem olla vaja inimestel oli just nimelt sellega, kust enesele hankida uued jalanõud. Kui vaadata talla aja mälestusi kirjutisi, siis seal leiab kümnetes eri variantides kid kurtmist selle üle kuidas kingad on lagunenud, kuidas uusi pole kuskilt võtta. Ta, kuidas kodus on üritatud neid parandada. Kuidas neid on varastatud, nii et küllalt tüüpiline. Ja miks võib olla jalanõud, on eriti defitsiitne kaup, sellepärast pärast nepi likvideerimist, kui kaovad kõik need väikesed jalanõusid, tootvaid ettevõtted, järgneb kollektiviseerimine ja kariloomade tapmisega tekib uus defitsiit, seal nahk, nii et pole neid lihtsalt mitte millestki valmistada. Ning nagu ka, kui midagi on väga defitsiitset, siis nende üksikute kingavabrikute toodang, nende kvaliteet langeb veelgi. Ja nendes juba mainitud kirjeldustes võib lugeda seda, kuidas õnnestub midagi hankida ja teisel-kolmandal päeval on sealt juba tald alt ära kadunud ja nii edasi. Nii et see oleks tohutu probleem. Ja kui vaadata veel elanikkonna vanuselise gruppe, siis veelgi hullem on jalanõudekriis lastel. Nii et hankida saada kuskil lastele mingisugused jalavarjud on tol ajal inimeste üks oluline mure. Sellega üritatakse siis kuidagi tegeleda. Neid küsimusi loomulikult ei saa ju nii-öelda, et võim ei pööra sellele mingit tähelepanu. Jah, võib leida mitmeid poliitbüroo otsuseid, kus võetakse see olukord, kukkus, jagatakse ülesanded, kus nõutakse probleemi lahendamist, kuid tulemusi ju sisuliselt ei ole. Sellepärast et ka nende otsuste realiseerimiseks tegelikult ju mitte mingisuguseid vahendeid kui kõigile rasketööstuse jaoks lihtsalt ei eraldata. Ja kui vaadata, Ta, milline on reaalne olukord, kas või selles samas jalanõude nišis siis see allikas, mida me vahetevahel oleme tsiteerinud oket, õu, NKVD aruanded, mis on ju niikuinii ilustatud, sellepärast et ei sajuülematele anda reaalset pilti sellest, mis toimub. Aga no enam-vähem siis seal kirjeldatakse järjekordi jalanõude suuremate kaupluste uste taga enne avamist. Need on juba moodustunud tunde varem. Seal seisab tuhandeid inimesi kirjeldada, takse, kurdetakse selle üle, et liiklus näiteks tänaval on takistatud, ei pääse, ei jalakäijad ei autod liiklemas, sellepärast et poe ukse taga nii meele rahvamass. Kuidas siis mida soovitatakse teha? Soovid tahetakse järjekordi reguleerida, siin tan paigutada miilitsad, nii toimitakse sageli nii, et sisse lastakse näiteks 10 inimese kaupa uksest sisse, need, siis seal ostavad, tulevad välja, siis läheb teine järgmine meeskond ja nii püütakse seda olukorda kuidagi reguleerida. On ka kirjeldatud, et nagu ikka, kui miskit on defitsiitne, siis osa korralikke inimesi, kes seisavad ilusasti järjekorras, teised üritavad sisse trügida väljaspool järjekorda. Ja need pildid vähemalt kirjelduse järgi meenutavad natuke võrdlus ei ole kõige kõige sümpaatsem ja selliseid ei tohiks ka teha, balti kett. Nii et terve järjekord hoiab kätest kinni, et mõni kodanik häbematu, nagu ta on, ei trükiks vahele. Aga jällegi nendes aruannetes on kirjeldatud juhuseid, kus ukse avanedes kõikse lagunenud, sellepärast et tagant on press, meeletu on löödud, siis aknaklaas on inimesed saanud kannatada, siis on jälle tud organiseerida mingisuguseid numbritega järjekordi enam-vähem nii nagu tänapäeva suuremates poodides, et inimene saab endale numbri või võtab mingi numbri. Jällegi, kui uks avaneb, siis kõguse mass tormab sisse. Ja see on pilt, mida me oleme, vähemalt minu põlvkonna inimesed mäletavad. Mina mäletan sõda erakordselt hästi, sellepärast et vaade minu koduaknast avanes kaubamaja uksele. Ja see, mis seal toimus vahetult enne uste avamist, kui see järjekord või see rahvamass surus ennast uste lähedale ja kui uks avanes, siis see oli nagu mingisugune tormijooks meenutas talve pale vallutamist, kusjuures huvitav oli ju see, et mingisugune informatsioon liikus ja reeglina suur osa inimesi teadis, millisesse osakonda päästi tuleb joosta. Kusjuures, mis on huvitav, see viib meid natuke meie teemast kõrvale, aga ei ole ju tegemist mitte ainult süsteemist tuleneva hädaga, vaid ka inimloomusega. Mäletan, et kui kunagi Ameerika Ühendriikides juhtusin ammu-ammu siis kui juba oli võimalik kuskile sõita, jah, sain, sain selle loa ja juhtusin ühe suure Ameerika kaubamaja ukse juurde parajasti mingi erilise allahindluse päeval, siis tormijooks ei erinenud mitte millegiga sellest, mida võis näha nõukogude ajal. Ja mis seal rääkida kaugetest Ameerika ühendriikidest, ka need pildid ajalehte, kui vahel müüakse elektroonikat imeodavalt meenutavat täpselt sedasama, mis toimus siseuste taga. Nii et midagi pole parata. Ta, kui kuskil saab odavalt tol ajal trügiti, sellepärast et midagi polnud saada tänapäeval sellepärast et saab natukene odavamad. Aga põhimõtteliselt tol ajal võib-olla mõne kaubata poleks saanud elada ilma leivata ta tänapäeval on natukene motiivid teised aga väline pilt on üsna sarnane. Ja muidugi ei saanud ju olla süsteem selles süüdi, et ei jätku mingisuguseid kaubaartikleid. Ja millega seda kõike seletada. Üks patuoinas meil juba oli, need on kõikvõimalikud bürokraadid halvasti tavat. Aga kogu seda suurt defitsiiti loomulikult nende arvele kirjutada ei saa, neid pole lihtsalt nii palju. Ja kes siis on selles süüdi, need peamised süüdlased nendel aastatel ju sellest lehed lakkamatut kirjutab. Need on ju kõikvõimalikud kahjurid, rahvavaenlased, teda otsitakse piiri tagant, kes tahavad nõukogude süsteemi hävitada, dada, kes peidavad, kaupa, rikuvad seda, loovad kunstlikku defitsiiti ka vahetevahel, kui kvaliteet, näiteks kui keegi leiab oma leivast klaasi tükikese, siis loomulikult aga selle, see mitte nõukogude hooletus, vaid kahjur, kes on selle sinna pannud et rikkuda töölisklassi esindajate tervist ja nii edasi, neid artikleid ilmub tol ajal kindlate kaupa. Nii et see on teadlik tegevus. Ja loomulikult, mis puudutab tolleaegset riiklikku propagandat, siis seda arusaama piitsutatakse igati tagant. Ja nagu ikka, hüsteeria jõuab osade inimesteni. Ja kui vaadata Ta näiteks 30.-te aastate lõpupoole seda kaebuste laviini mida niinimetatud rea inimesed näiteks läkitavat mõnel juhtivale seltsimehele kuskil seal üleval ladvikus siis need on ju üles kutsuda, tuleb otsida ülesse, kes need on, need kahjurid, tuleb nad likvideerida või nimetatakse ka konkreetsed nimed? Mina arvan, mina olen näinud, tema on selles süüdi, tehke midagi. Me oleme valvsad, kogu aeg jälgime, see on see üldine atmosfäär, nisukene, paranoiline õhustik, mille see defitsiit on nõukogude mal sünnitanud ja kuidas võim suunas selle sinna sängi, kuhu ta kavatses Gesele suunata. Kuid kingi riideid ja lõpptulemusena ikka sai kuidagi hankida kuskil leti all nad ju olid olemas. Kui vaadata seda ettevõtete arvu, kes ju seda toodangut tootis, seda summaarselt oli suhteliselt palju. Nii et kuskil varem või hiljem ikka sain midagi kätte. See puudutab ka mingis mõttes ja osaliselt, aga hiljem ka võib-olla mitte osaliselt toidud laineid. No need on lõpmatud lood jällegi väga paljud meie kuulajad mäletavad kas või 60.-te 70.-test aastatest see imestus või need kirjeldused, kui siia hakkasid saabuma esimesed soomekõlalised, kui neil tekkisid pruss, suhted, sugulassuhted ka Eesti inimestega nagu Öeldi, et igal eestlasel on oma soomlane. Ja siis kirjeldati alati nende suurt imestust, et nad olid käinud poodides, letid olid tühjad, aga vot kui nad olid saabunud külla, siis lauad olid lookas. Kuidas see kõik toimus, seda me kõik teame suurepäraselt. Aga oli vast üks, üks valdkond väga oluline, kus oli ka vähe abi tutvustest, kus tõesti midagi ju saada põhimõtteliselt ei olnud. Ja see on elamispind ja suurem ja tõsisem defitsiit, mis iseloomustab seda aega eriti terav just nendel 20.-te lõpu 30.-te aastate alguses, millest nad ju valdavalt praegu räägime. Kui suurtesse linnadesse ehitatakse tohutud ettevõtted, kui need suured uudised, ettevõtted rajatakse täiesti tühjadele kohtadele, kui tekivad need sajad sajad tõestus monolinnad mis on suureks probleemiks ka tänapäeva Venemaale. Kus on üks ettevõte, seda me teame ka eesti variandis ja see ongi kogu linn, rohkem seal pole midagi. Aga nendes ettevõtetes töötas kümneid tuhandeid inimesi. Nii et see on ajajärk, kui linnad ja linnalaadsed, asundused kasvasid meeletu tempoga ja ei pöörata samas mitte mingisugust tähelepanu massilisele elamuehitusele. Kui üldse äkki ta laiahaardelise seda elamuehitusest nõukogude maal, siis seda saab ju teha alates Hruštšovi ajast, vot kui nad sünnivad esimesed majad kasvõi Tallinnas mustamäel, teistes linnades, enne seda ju niisugust massilist elamuehitust praktiliselt ei ole. Kus siis inimesed elasid, et kõik see, mis oli, mis oli ehitatud varem ja valdavalt tsaariajal kõik need suured korterid, suuremad-väiksemad, väga suured, need kõik muudeti kommunaalkorter talitaks teine ja mida ehitati, need olid ühiselamut nii tuntud Nõukogude ühiselamut, nõnda olid kõikidel asutustel seal inimesed, elasid väikestes staakestas. Aga see oli tunduvalt parem variant kui valdav osa elanikkonnast nende suurte ettevõtet kõrval, mis rajati sisuliselt tühjale kohale. Need olid ju barakid, need elati Barakides. Ja kui vaadata ta tolleaegset olukorda, siis Köige priviligeeritud mat kõige kõrgemasse tippu kuuluvat nomenklatuuri kuuluvad inimesed võib-olla elasid, et omaette kortalitas, jätame poliitbüroo liikmed välja. Nii et see defitsiit on meeletu. Ja vot see ongi see aeg, needsamad 20.-te lõpu 30.-te aastate alguse aastad, kui sünnivad need kuulsad ruutmeetrit. Köik need lõputud seadused, mis määravad, kui palju ruutmeetrid, korterit, elamispinda või seda lihtsalt pinda peab ühel inimesel olema rohkem ei tohi ja kui vaadata tendentsi, siis pigem on see vähenemise suunas. Ja lisaks ju veel üks aspekt, mis iseloomustab ola korda elamispinnaga revolutsioonijärgsetest aastatest juba alates teame ju suurepäraselt seda loosungit, mida naljaga pooleks restaureeritakse ka mõnes laulus, kes ei tööta, see ei söö siis nõukogude arusaamadega märgi, jõukas see, kes ei tööta, ei pidanud ka kumama katust pea kohal. Suhteliselt vähetuntud fakt, et vähemalt sellest pole ju eriti palju räägitud, aga ju vahetult revolutsioonijärgsetel aastatel see jätkus ka hiljem. Tõstati ju niinimetatud klassivaenlased Kadanlased endised lihtsalt oma korteritest välja. Ja veel üks termin, mis sünnib 20 10.-te lõpus 30.-te alguses, mis on hirmuäratav mõiste. See on 1000 ninja uttavat ninja võid tihendamine, mida see tähendas? See tähendab, et kohalik elamu, valitsus, see elamispind anti linnade valitseda, korraldada, sellel oli õiguspõhimõtet. Ta lihtsalt paigutada korterisse, kui need normid seda lubasid, inimesi lihtsalt juurde. Ja see nägi välja nii. Neid erinevaid situatsioone võib ju kirjeldada lõputult. Aga kui juhtus, et mõni perekond elas korteris näiteks kahest toast ühes toas oli vanaema tinglikult, las ta olla meil nii Teises näiteks tytar mehe ja kahe lapsega. Ja kui juhtus, et vanaema lahkus siit ilmast, siis ei tulnud ju reeglina. Aga see on peaaegu sajaprotsendiline reegel kõne allagi. Et see neljaliikmeline pere oleks saanud ka teise toa endale, vaid sinna paiguta Lätti elama mõni inimene või mõni perekond kusjuures täiesti arvestamata ta, kas need inimesed sobisid omavahel kui tinglikult, meil on kogu aeg kõik tinglikult see perekond oli võib-olla intelligentsem perekond siis sinna kõrvale tuppa võis sattuda joodikust perekond lärmab ja teha polnud absoluutselt mitte midagi. Need põhimõtted nõnda sündisid vahetult juba revolutsioonijärgsel ajal. Näit eks, 1918. Moskvas määratakse kindlaks põhimõte, et üks inimene peaks olema maksimaalselt ühe toa kohta, nii et ei tuleks kõne alla, et elab kaks inimest, aga on täiskasvanud inimesed, aga on kolm tuba. Hiljem see sõna inimene asendati sõnaga perekond, nii et põhimõtteliselt ühele perekonnale üks tuba. Ning mis puudutab elamispinda ja selle jagamist, siis on ju täpselt sama, jällegi ju nõukogude ajal väideti revolutsiooni aegsetel aastatel ja lõpuni välja, et see on võrdsete inimeste maailm, et seal neil on klassid ühedaks häirivat, teised on ekspluateeritud, aga siin on ju kõik inimesed võrdsed. Siis me nägime seda toidutalongide variandis, et tegemist on ju tegelikult kasti ühiskonnaga. Ja sama puudutab ju ka elamispinda ja õigust elamispinnale. Need kategooriad, kellel võis olla elamispind, need pannakse samuti paika juba seitsmeteistkümnendal, 18. aastal. Selles samas Moskva näites. 18. aastal ilmub määrus, millega nii-öelda kodanlased tõstetakse lihtsalt oma korteritest välja ja vaatasin, et arvnäitajad vahel on ju neid ka vaja. Näiteks 1918. aasta sügisel saadetakse Moskvast oma korteritest välja, tõstetakse välja 3197 niinimetatud kodanlaste perekonda. Ja nende korteritesse paigutatakse elama ligikaudu nagu tol ajal dokumendid ütlevad 20000. Tõelist. Hea küll. Kõik võib ju olla, las ta siis kuidagi olla, inimesele pakutakse midagi ja olla nüüd võitlema õiguse eest õigluse eest. Teie elate kahekesi kuuetoalises korteris, tõstame teid kahetoalist ringi, anname siis kuuetoalise, mõneleb perekonnale, kus on näiteks 12 last, las ta olla nii. Aga see väljatõstmise instruktsioon, rõhud tähendab, et neilt tuleb ära võtta kõik, mitte lihtsalt tõsta ringi väiksemale pinnale, mitte lihtsalt lasta oma korterist kolida, välja koos mööbliasjadega, võtta ära kõik. Ja öeldakse ja mis siis pakutakse vastu? Son instruktsioonis sõna-sõnalt kirjas, vastu tuleb neile anda tüüpiline punaarmee, lase Paju, kes on lähetatud rindele ja siis järgneb loetelu, mida see pajuk endast kujutab. See on paar pesupadi tekk ja ongi kõik. Need inimene lihtsalt tõstetakse koos perega korterist välja, saab kaks paari aluspükse, padja ja teki ja head aega. Kuidas enne pidi toimuma ideaalses variandis niisukeses ilusas ette kujutuslikus variandis. Selles küsimuses annab ju isiklik juhendeid Lenin oma artiklis. Kas bolševikud suudavad hoida riigivõimu oma kätes ja seal ta kirjutab, et Rolataarne riik peab sunniviisiliselt asustama äärmist puudust tundvat perekonnad rikka inimese korterisse. See on siis eesmärk seal eesmärk. Ja siis Lenin seletab, kuidas see peab toimuma, kuidas ta seda ette kujutab? Ta kirjutab, et ütleme, et meie töölismiilitsasalk koosneb 15-st inimesest, nüüd ta seletab ka lahti, milline on selle salga koosseis. Seal on kaks madrust, kaks sõdurit, kaks teadlikud töölist. Lenin täpsustab, et pole oluline, et nad oleksid partei liikmed, piisab, kui üks on partei liige või ka kaasatundev liige, nii et ei pea olema. Siis oleks hea, kui seal salgaskon üks intelligent, kaheksa tavat vaest inimest. Siis ta annab ka soovitusi, kuidas peaks sellise salga sooline struktuur välja nägema, et hea oleks, kui seal oleks vähemalt viis naist siis seal võiks olla teenijate esindaja, Musta tööd tegevad inimesed ja nii edasi. Nii et salga kirjeldus, nii et igaüks, kes tahab, võib nüüd taolise salga oma silmi ette manada. Ja need, kuidas sisse stsenaarium ette näeb, Lenini variandis nüüdse salk ilmub arrika korterisse. Kujutage seda, aitäh, need 15 järsku vajuvad sinna lihtsalt sisse. Vaata tavat seal ringi, ütleb Vladimir Iljitš ja leiavad, et seal on viis tuba kahele mehele ja kahele naisele. Vennad on tuvastanud selle olukorra, kuidas tuleb toimida edasi. Ja nüüd Lenin paneb siis selle salgajuhi ilmselt ju õiges siis ikka suhu sõnad või laused. Teie kodanikud, tõmmake ennast koomale. Kahtetu papa, see läks talveks, aga kaks tuba valmistage kahele perekonnale, kes kolivad keldrikorrusest sealt sisse. No ma ei tea, kuhu sisse viies tuba jäi reservi. Igatahes nisukene pöördumine ja nüüd ta siis jätkab, see on nisukene idüll, kuidas siis sisenevad, kuidas öeldakse ja Lenini täpsustab, et selleks talveks kuidas siis selleks talveks, miks siis mitte pikemaks perioodiks? Sellepärast ütleb Lenin, see on siis nüüd selle salgajuhi suu läbi, ikka käib see tekst Lenini poolt antud tekst ajaks, mille jooksul me inseneride abiga ja nüüd on Leninil sulgudes. Te olete vist insener, tähendab selles pöördumises korteriomaniku poole, nii et Lenin on näidendi valmis kirjutanud. Me ehitame kõigile head korterid ja niikaua tuleb teil koomale tõmmata. Ja see on, see on niisugune pilditena, aga sellega Lenini, lõpeta, ta jätkab seda seletustööd, mida tema variandis siis rühmajuht teeb. Ja ta ütleb, Teie telefon hakkab nüüd teenindama kümmet perekonda, kus nüüd järsku 10 pära tank pole arusaadav, aga lahendab kuskilt siis tulevad ja teised, kes hakkavad seda telefoni kasutama. Ja see hoiab kokku kokku umbes 100 töötundi, sest inimesed ei pea jooksma mööda, pood on, nad saavad kodanlase telefonid helistada, aga see on niisugune hea kodanlane, keda ilmselt Lenini variandis saab tulevikus ära kasutada. Sest tegemist on ju inseneriga, kes hakkab siis neid uusi kortereid ehitama. Ja ei ole ju Lenini variandised, ainult võetakse ära, ta ikka tähendab, et seejärel on teie perekonnas kaks pooltöölist kes suudavad kergemat tööd teha. Ja kestatuid on Lenini näidendis ta ütleb naissoost kodanik, see on täpselt nii, nagu antakse näidendi ees tutvustus nendest tegelastest, kuidas nad autori silmis peaksid laval välja nägema ja Lenin täpsustab naissoost kodanik, 55 aastat vana ja meessoost kodanik Nelide teist aastat vana. Ja mida siis need poole tööjõuga kodanikud peaksid tegema. Lenin ütleb nad kavad olema igapäevaselt kolm tundi valves. Et jälgida õiglast produktide jagamist 10-le perekonnale. Ei jää pidama sellekohaseid märkmeid. Nende töö ei ole niisama parasiidid, ilma ta varem nad ju tööd ei pidanud tegema, nüüd hakata tööd tegema. Ja edasi, Lenin näeb, et kodanik pillane, kes kuulub meie salka, kirjutab ta väljastab selle riikliku käsu teksti kahes eksemplaris, nii et see ei ole mitte lihtsalt unelm, vaid see on riiklik käsk. Ja teie olge nii lahked ja andke meile kirjalik tõend, et kohustub seda täpselt täitma. Need on sõna-sõnalt ma peaaegu sõna-sõnalt Lenini lauset. Ja nii nägi ette Vladimir Iljitš Lenin seda protseduuri, seda teksti ta kirjutas sellest stsenaariumi valmis, kuidas siis peaks toimuma, see kuulus upuat ninja niisukeses idülliliseks ilusas variandis ikka paha kodanlane, aga natukene veel hea. Ja siis võib ka ette kujutada, kuidas reaalselt see kõik toimus, kuis relvastatud salk, olgu seal 10 inimest, olgu see 15 inimest marssis sisse ja kui palju on jällegi mälestustes neid kirjeldusi, kuidas lihtsalt relvastatud jõugud murdis mõnda korterisse, võttis lihtsalt sealt asju, asus sinna elama ja nii edasi. Et pääseda tihendamisest, selleks kasutati ju kõikvõimalikke nippe, Pepe, fiktiivsed abielud, nii hädasi. Nende loetelu on hästi pikk ja samas ka vastupidi, see olukord nendes kommunaalkorterites kommunaaltubades kui juhtus, et inimesed näiteks lahutasid jällegi need ei ole kaugeltki mitte üksikjuhtumit, kus pärast lahutust olid inimesed sunnitud jätkama oma kooselu mitte lihtsalt ühes korteris, vaid ka ühes toas. Nii et neid juhuseid on ka kümneid, kümneid, aga ilmselt ka tuhandeid. Eriti suur oli elamispinnakriis Moskvas, Leningradis, suuremates linnades, nii et seal omaette korter. See oli tõesti privileeg ainult neile, kes kuulusid võimu kõige kõrgemasse tippu. Oleme nendest kommunaalkorteritest rääkinud küllaltki palju ka varem. Aga mida vist pole maininud, et periooditi ju oli sellel ka kõigel ideoloogiline põhjendus et see ei ole mitte ainult ajutine probleem, nagu Lenin rääkis, et kohe-kohe ehitama uue vaid, et põhimõtteliselt see uus kommunistlik elu ongi nisuke kommunaalelu, kus inimesed on koos ühiselt eri tee. Nii palju oli sellest juttu vahetult revolutsioonijärgsel ajal, aga ka 20.-te lõpus, 30.-te alguses siis kui toimus niinimetatud kultuurirevolutsioon. Et küll on hea, kui inimesed teevad kõik ühiselt ja koos. Aga kui vaadata tegelikku olukorda, siis pigem need kommunaalkorterid süvendasid omanditunnet kuni oma lülititeni välja. Muudest asjadest rääkimata. Kui palju oli nendes korterites rivaalitsemist, kui palju kaebekirju? Kui keegides kolmekesi elas väiksemas toas kommunaalkorteris kaebas naabrit peale, kus kaks inimest olid suuremas toas, neid on loendamatul hulgal. Aga on ka muidugi mälestustes üksikuid näiteid, kui inimesed said ka nendes suurtes kommunaalkorteritesse omavahel suurepäraselt läbi, aitasid 11, aga need on tõesti erandid, mis pigem kinnitavad reeglit. Ja mis on veel üks muutus lõpetuseks kas millele tahaks tähelepanu juhtida ja see muutus paigutub just nimelt sinna 20.-te lõpu 30.-te alguse perioodi, nimelt instraliseerimis käigus. Kolossaalsed suured ettevõtted, need ju hakkavad rajama oma elamispinda. Ja kui varem oli valdav osa väga suur osa peaaegu kogu elamispind linnade valitseda, siis neid hakkab ta kuuluma nendele ettevõtetele näiteks Tallinna variandis, hilisemast muidugi ajast Dvigateli tehasemajad Tartu maanteel Turu lähistel. Kõik inimesed on neid näinud. Aga need monolinnad või Eesti näitel, kas või Sillamäe kuulusid ju praktiliselt kõik hooned, kõik majad nendele ettevõtetele. Ja siit tekib veel üks seos selle sunnismaisuse, ka inimene läheb kuskile tõele. Sealt ta pika ootamise tulemusel saab korteri, see korter ei kuulu ju nõukogude ajal talle varem kuulus linnale temani seal üürnik, nüüd ta kuulub sellele ette tele ja nii seatakse ka see inimene veel ühe köiega selle ettevõtte kylge sellepärast lahkudes sealt peaks ta korteri vabastama ja see on midagi uut, mis sünnib sellel ajal. Aga see sõna utvat Neenie, see on list üks hirmsamaid asju, mida inimesed lisaks arreteerimistele ja muudele jubedustele tol ajal, et siit siit ka mõnikord kriminaalsed teod, kui keegi suri ja üritati seda surma varjata. Sellepärast et säilitada see elamispind. Aga neid konkreetseid näiteid võib ju tuua tõesti lõputult. Kuid täna meie lõpetuseks jäetaks siis meelde, et üheks olulisemaks defitsiidi valdkonnaks tol ajal ja läbi kogu nõukogude aja oli elamispinna defitsiit.