Meie järjekordne keele sõnumi saade on siis täna pühendatud jälle hääldusele ja vestluskaaslaseks, nagu ka varasemates saadetes. Eesti rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut, tere pere. Me lubasime nädal tagasi, et kui nädala eest, kumb see nüüd õige me lubasime, et me räägime täna põhiliselt võõrhäälikutest eesti keeles. Mäletatavasti ju eelmises saates oli juttu meil sulg häälikutest ja nende hääldamisest eestipäraselt. Ilmselt probleemid võõrhäälikutega ja võõrtähtedega üldse on üks kõige keerukamaid teemasid eesti keele õppimisel. Ma mõtlesin, et ma natukene huligaanitseda saate alguseks ja ja löön meie varem kokku lepitud kraanid sassi ja ma küsin su käest, nemad on meil küsimuse. Mida võiks tähendada sõna kalisumasu? See sõna on igale eestlasele tuttav, ma usun seda sõna tegelikult ühes teises keeles hääldetuna kuuleb teatud perioodil väga palju. Kalisumaso. No ma ütlen ärasel Krismas, inglise Krismess ja see on ühes Polüneesia keeles, kui ma ei eksi, siis vist Havai keeles kus puuduvad sõna alguse konsonantühendid üldse puuduvad konsonantühendid, kõik silbid on lahtised ja selle tõttu siis Krismassist on saanud kalis summasu. Ja see on nüüd hea näide sellest, kuidas üks sõna võib liikuda ühest teisest, ühest keelest teise, kuidas teda laenatakse, kuidas ta seal laenamise käigus muutub ja näitab meile väga ilusasti, kui vabalt tegelikult, et me kõik oma emakeelt kõnelejad võtame neid sõnu, mida me laename teistest keeltest. Me kohandame nad oma hääldussüsteemile. Ja nüüd, kui me täna hakkame rääkima võõrad valikutest, siis siin ongi eeskätt küsimus sellest, et milliseid häälikuid teiste keelte sõnavarast me siis oleme pidanud vajalikuks endale kohandada, mugandada ja kuidas mugandamine on käinud. Me võime aga öelda üsna üheselt, et kõik need sõnad, kus võõrhäälikud esinevad, ei ole algupäraselt eesti sõnad või Seda võib päris kindlasti väita. Nii nagu teiselt poolt on selge see, et kõik sõnad, mida me oleme laenanud teistest keeltest, ei pruugigi üldsegi sisaldada võõrhäälikuid. Aga võib-olla teeme siis kõigepealt selgeks, mis on võõrhäälikud ja noh, mis on võõrtähed, sest meie tähestik, alfa, beeta on üsna selgelt määratletud. See on väga vajalik täpsustus. Ja kui me võõrtähtede alla võime liigitada üsna mitmeid paljusid tähti, tegelikult noh, klassikaline loetelu on olnud see, et see q w x, y mida iga õpik ära toob siis iseenesest see on ainult väike valik nendest tähtedest, mida, mida me vajaksime näiteks mõne prantsuse või minu pärast Lätigi nime kirjutamiseks, sest et seal on kõiksugu diakriitilised märgid, küll on see all väike konksukene ekseedee, sisenes seal igasuguseid katuseid ja, ja täpikesi ja rõhumärke ja nii edasi. Mida kaugemale Euroopast läheme, seda segasemaks ega seda segasemaks läheb. Ja, ja täiesti vale on ette kujutada üks tähemärk peaks omama mingisugust universaalset tähendust, näiteks sama c-täht, mis meile kõigile on tuttav ja mida me Euroopa keelte puhul kujutame ette, et ta on enam-vähem kas ka või siis, et see eesvokaalide naabruses või siis Mõnes keeles Es aga, aga näiteks türgi keeles hoopis. Ma toon ka paar näidet veelgi lähedasemaks keelest, nimelt rootsi keelest kosool tegelikult ohu ja nullikeseda ei saa just nimelt. Et väga ettevaatlik peab olema, kui me nüüd vaatame neid tähti mõnes teises keeles, aga kui nüüd ikkagi võõrtähtede juurest meil nagu häälikute juurde, mis on meie tänane teema siis neid on keeles ainult kaks, tegelikult ütleme kohe ära F ja šahh. Ja nüüd kindlasti mõni kuulajast küsib, et aga kuhu siis jäävad sireene minagi või siis õige nimega hääldatunadset ja ja see, aga muidugi me räägime häälikust, siis õigem on kasutada hääldusvormi see ja ma ütlesingi vahel, et tihtilugu räägitakse ka Eestis sellest Tšetist sähena tähena tähena on ta muidugi ütles, et kui keegi soovib, aga võõrnimedes ikkagi tei ei tohi hääldada veis, vaid ta võtleme, säilo oleneb, mis keele võõrnimedega. Praegu sa tõid Saksa Saksa nime, seal on ta muidugi see aga aga, aga see ei ole mingi universaalne reegel, seda see kõigub ka niisama suuresti nagu seesama see, millest nüüd juttu oli, aga no põhjendanud, miks ei saa? Jah, no vot, eks ole, nüüd. Õigemini täpsustame siis, et miks, et seesama see sinna juurde. Mati Hint on muide nende tähega märgitava ja siis see kohta öelnud nii et need on võõra sõna tähed. Muidugi, FSH on võõrsõna tähendusest, neid me kohtame tõepoolest võõrsõnades. Aga häälikutest, häälikutena me saame rääkida ainult effist ja Žaost. Ja see on nüüd natukene pikem ja sellepärast nimme sai varutud terve tänane saade selle jutu rääkimiseks. Loodame, et me jõuame tähtsamad punktid siin. Ära rääkida, mis vaja on. Aga aagiksime kõigepealt täiesti igapäevasesse keele ja kirjutamise praktikasse, et asi oleks kohe algusest peale hästi kombata. Võtame härjal sarvist kinni. FSH õigekiri näiteks. Väga praktiline küsimus, sellega oli ülikooli ajal palju mure, jah, ja seda tudengitele tuubitud ja, ja veel rohkem on hädas sellega muidugi keskkooli lapsed õpilased, vabandust. Ja kui nüüd kirjutame, kas ta käis duši all, kas üheshaagovi kahessaaga? Väga paljudele peamurdmise küsimus või võtta teine hääliceff, eff häälik, kas afekt kahe efiga pühesiga kas affekt effekt või, või siis efekt või rafineerima? Me harjutavad veis, teavad, et kirjasõnaraamatus on nad ühe efiga kõik aga praktikas näeme küll tihtilugu, et aga kahega, aga mõtleme, miks tegelikult seal nendes keeltes, kust ta pärit on, seal ta on valdavas hulgas keeltest, kahega, näiteks ladina algvormid on just nimelt kahega, sest seal on seal taga on efekti. On kunagine liit eesliitega anud aad Fazer või vanas keeles veel face, eks ole külge tegema. Efekt, eks Fazere efekt ja need eesliited on lihtsalt assimileerunud siis selle järgmise sõna alguses effiga Jon saadud topelt effi tõttu ja, ja prantsuse rafine ka näiteks kahe esiga saksa keeles samuti, ainult et inglise keeles on Refain, refrään on ühes ikka kirjutada. Nii et midagi ei ole imestada, et me tahame seal kirjutada kaks effi täiesti omamoodi argumenteeritud kalduvused. Ja. Aga eesti keeles on ju teine välde. Vaidlen vastu. Vältega ei ole siin selles positsioonis meil mitte midagi tegemist. Välde puudutab meil rõhusilpi ainult vältes saame rääkida näiteks silbis EGT või fect või, või neerima, seal on salme tegemist grafineerima refineerib, seal on meil vältevaheldus efekt, efekti efekt ametis, aga, aga. Aga see on muidugi see ettekujutus, et kahe efiga on kolmas ühesiga esimene välde. See välte arusaam on ka üks asi, mis meile ikka ka elu lõpuni enamasti raskusi teeb, sest et ega koolis seda korralikult paika ei panda, on üksikuid õpikaid, üksikuid õpikuid, olete kirjutanuid, kirjutajaid, kes selle asja on muidugi väga hoolega ja korralikult läbi võtnud, aga ma ei oska ette kujutada, kui palju koolides õpetajatel aega jääb selle asja korralikuks selgeks tegemiseks. Aga küll me jõuame nendest asjadest rääkida ka seoses tega. Aga nüüd jätame selle küsimuse praegu lahtiseks viitama ühele teisele olulisele probleemile veel, mis võiks anda seda tunnet, et me täna räägime praktiliselt tähtsatest asjadest. Et oskaks õigesti? Jah, jah, just, et meil on, meil on neist asjust kasu. Hääldus on teatavasti seotud ka kirja kirjutamisega, nii et õigekirja küsimusi puudutab see näiteks. Kas me kirjutame sõnad garaaž pees loos, mis lõppevad see tähega? Kas me kirjutame need Kiiliit sinna juurde nõrgakeega või tugeva Kaaga, kas garaazh, garaazh, Ki või karaski? Mina mäletan, et meie ajal ülikoolis õpetati Keeii Ja millal sa õpetasid? Seitsmekümnendatel siis on see arusaadav, et asi ongi nii, et veel uss 1960 76. Ja, ja siis selle kordustrükk 80 sätestatud asja, nii et need kirjutati kiiga, sest seal seisis veel selline seletus eesti keele heliliste kaashäälikute kohta, et nende hulka kuuluvad need helilised kaashäälikud on siis meil J LM n r v see Joshee. Ja minu meelest Mati Hint tegi selle väga korralikult selgeks nii keeleinimestele kui õpetajatele keeleuurijatele, õpetajatele, et tegelikult eesti keeles normaalses eesti keeles, nii nagu eestlane loomu poolest hääldada Saabi hääldama peabki ei ole see ja see ja see mingisugused helilised, häälikuid, vaided, et me hääldame neid helitult. Ja, ja siit siis nüüd jõuamegi uuesti selle meie suure pühaleema juurde süsteem, see, mida on algusest peale, on kogu aeg. Nii et me võime eelmise saate järeldusena öelda, et nii nagu BDG pehmed tähtedena hääldu helilise obleebee geenius niisamuti v ja hääldub täpselt heliliselt Täpselt nii, et nüüd on siis asi selles, et meil süsteem on keeles olemas, meil puuduvad helilised sulghäälikud BDG ja samamoodi kuivõrd BDG ja siis sisi hääli, kes moodustavad eesti keele süsteemis ühtse allsüsteemi võime nii-öelda siis kui nüüd võtame veel võõrhääliku sinna juurde, s ja see on ju ja samuti justkui sugulushäälikud, eks ole siis lõksu siin kõige üksusin köik ja ega ega hooletu hääldamisel eriti vahet ei kipu tegemagi. Sest mugavam niimoodi esinedes või, või rahva ees jah, küll, aga muidu üsna lõdvalt võime neid võtta. Siis midagi pole teha, oleks väga pingutav ja kunstliku, hakkaksime hääldama näiteks sedasama sõna garaaž. Nii et algushäälik on hellitu ka, eks ole, kuigi garaaže. T-P ja see on tõsi, et siis me peaksime kogu aeg oma häälduselundi juhtimises tegema mingisuguseid korrektiive ja see ei ole kindlasti eesti keelele omane eelkõige seetõttu, et eesti keel on niisugune natukene lihtne ja, ja see ei ole võimalik. Aga see nõuab teatud keeleakrobaatikat ja iga normaalne keel väldib sellist ja seda võib-olla kasutada ainult Albert trafees villast ja seda saab prodeerivas kõnes väga hästi kasutada, aga, aga siis garaažkeebee kuskil on just sellel põhjusel. Muide, millal see otsus vastu võeti, on huvitav teada 1995. Ja noorte aasta jah, nii et sellest ajast alates, kes on siis soovitus, et tõepoolest me eelistame nendele sõnadele liita, KUI mittegi ei ja samamoodi siis ka näiteks pritski, sarski ja nii edasi. Need on niisugused asjad, mida võiks ju teada ja osata. Kordame üle, tähendab, kui on v siis ta hääldub nagu S ja kui ta Reesis tähendab nagu Zhao Jah, nii on, ja nüüd täpsustame seda natukene. Kui palju ta siis on, S ja kui palju ta on? Ja mismoodi vot siin nüüd vaatame süsteemi laiemalt. Meil on, kui nüüd vaadata oma häälikuid BDG, siis need võivad esineda meil eri väldetes kolmel moel. Kõige lihtsam kabi, Gabby Gabby väga hea helistada juba kirjapildis, erinevalt näiteks elli või Emmy kirjutas viisist, kus teine, kolmas välde kattuvad, aga nendel häälikutel on väga ilusaid eristatavad koda kotaagot Ta lugu lukku, lukku. Ja Essiga sama lugu. Näiteks kosu kosu ja kossu, kolm väldet, ainult et siin on nüüd see vahe, et nii nagu hellil ja EM-il teine, kolmas välde langevad kirjapildis kokku, siis siin samuti. Ja nüüd, kui me üritame sellesse süsteemi panna, siis nüüd seega või saaga oleva sõna näiteks. Kui me tahaksime nii hääldada nii nagu vanasti arvati, et on heliline häälik, siis mõtlesime reži reži. Üsna tülikas läks keset muud tavalist hellitate eesti keele kõla. Fežybeži Aga resi oleks esimene välde Feži, teine välde sessi, kolmandale tähendab selles üldises süsteemis need, see ja saa moodustavad tegelikult ühe foneemi ühe niisuguse abstrakt hääliku foneemidest jõuame edaspidi võib-olla rohkem rääkida ja teeme selle mõist endale selgeks, sest seda läheb meil edaspidi vaja ja küllap paljudele kuulajatele on see ka tuttav, aga, aga kes ei ole seda kuulnud, võõrastada ei maksa, midagi hullu ei ole, kujutame ette nüüd keele häälikunurgas looma vahel süsteemi ja siis need kõige abstraktsemaid või niisugused universaal halvemad ja alati iseendaks jäävad ühikud ongi need foneemid, mille alusel tegelikult sõnu ära tunneme. Ja nii nagu kosugossugosson veel üks foneem Es seal keskel, nii, nii. RESi Fešifeži, režissöör, Fešifessi on meil seal siis üks niisugune susi rohkem susiseb sho häälik, mis kord on ülilühike kerge Anite heliline, põhimõtteliselt siis sama vahekord, nii et see lühike kõne või kerge helitu, see on lühivariant sellest šast. Aga nüüd jõuame huvitava probleemi juurde veel, mis meil seda pilti natukene avardab ja, ja veelgi paremini arusaadavaks teeb. Mõtleme sellele häälikule šahhaa, nüüd, mida ta siis endast kujutab siis tõesti, kui ta on kirjutatud, Shana ta tegelikult on meil topelthäälik. Sest sõnas fishi. Kuulge, teises vältes Feži, kuuleme, et seal keskel see häälik nagu poolitub, see häälik paikneb kahe silbi piiril, üks osa sellest suleb eelmise Silvi faš ja siis läheb edasi uus sild, ši Feži. Mitte v-ši, vaid Feži. Ma esitan sulle provokatsioon, oli see küsimus, et võib-olla siis peakski kirjutama nii, nagu kirjutatakse neil klaviatuur idel, kus saade ei ole s h, hoopis. See teeks tülikaks selleks väga tülikaks, sest siis peaksime näiteks kolmanda välte faš kirjutama kole paljude tähtedega väljade tähtedega kahe S-i ja pealegi ja pealegi on olemas keeli ja sõnu, kus nimesid eriti palju, kus SSH ei tähista mitte üht häälikut, vaid tuleb lugedagi erinevalt. Aga nüüd sedasama Topeldamise juurde, vot see, miks Shao häälikon, topelthäälik see jällegi ainult muidugi eesti keeles. See seletab sellega, et see on omane meie hääldussüsteemile, et niisugused häälikud, mis teistes euro pageeltes, enamikus keeltes maailmas on moodustatud pingega kaabeedee kuuluvad ka nende hulka. Või näiteks saksa ja venepäraselt Haaja ja noh, aheliku näides lahn, Tšehhov, mida eriti rõhutatakse saksa keeles, eriti kui mõni Pindiaga hea saksa keelehääl ja siis raha välja ja ja, ja Eesti keeles, selleks, et neid ligilähedaselt edasi anda. Et nimekuju jääks moonutamata meie jaoks, siis me anname selle topelt. H ana. Lahkan Tšehhov samamoodi Es vene mõtlema, kuidas me kirjutame Vene Vassili. Venelased Tal on seal üks häälikvassi i. Aga me Kaksessi kaks selle essime, koolitame silbi piiril ühe Essiga, lõpetame Eelm silbi, milles tuleb nüüd. See tuleneb sellest, et eesti keele artikulatsiooni süsteem, artikulatsiooni liigutuste süsteem käib väga väikese pingutusega. Võin ma mõtlesin veidi laisa jah, laisasoo siin ma vaidlen vastu, muide see ei ole, see ei tähenda üldse laiskust ja muide muulastele on seda eesti keele niinimetatud laiskust raskem õppida kui eestlasel seda teiste nende teiste keelte pingsust. Ja mispärast selle laiskuse taga on tegelikult ääretult suur kontsentratsioon rõhu hetkel. Sinna koondub meeletu energia, mis viib sõna hooga inertsiga rõhujärgsesse asendisse, nii et me võime otsekui libiseda nendel taga poole jäävatel silpide või häälikute, mis rõhu järel Pole enam demonstreeris seda väga hästi ja hea Manime praegu tegin. Ma olen ju neid asju rääkinud ka auditooriumis ja, ja ega teisiti neist asjadest aru ei saa, eriti kui kuulajaks muulased. Ja nüüd selleks, et siis seda väga kontsentreeritud pingutust ja sellele järgnevat lõdvestust, millega toimub kogu ülejäänud sõna hääldamine, et seda kokku viia, siis eestlane on leiutanud niisugusema vabaviisi, et need tugevad pingsal häälikud, mida teised keeled on täis. Inglise hellitus, häälik näiteks tehaga kirjutatav häälik on üks selliseid või siis noh, meie tavaline eff, mille üle oleme võtnud samamoodi ka f on niimoodi tegelikult meie keeles meie häälduses topelthäälik. Jaa, sellest tulenevalt siis me oleme need võõrad häälikud tegelikult teinud endale väga suupäraseks. Nad on ilusasti istunud meie süsteemi, meie keeleehitusse, Nad ei tundugi meile enam nii väga võõrad. Sest et iga haritud eestlane oskab näha eraldada, mis sest, et niisuguses lõdvemas igapäevases kõnes võime öelda ka foto ja ja no vanemad laenud on kohanenud, me ei ütle enam kohv või kohvi, vaid me ütleme koht ja, ja ahv ja Karafin Ma just tahtsingi seda küsida, et aga miks siis see on nagu peatunud, et miks me nüüd edasi ei lähe sama teed effi asendama ja HV või? Millegi muuga? Need aga kindlasti mingisugused sotsiaalsed või sotsiaalpsühholoogilised tegurid sest ühel hetkel sai rahvusnii täiskasvanuks, et ta tundis, et see võib-olla ei ole meile nii väga väärikas, kas, kui me neid sõnu päris niimoodi moonutama, sest et selle taga on muidugi võõrkeele oskus. Sest kus need FSH kõigepealt käibele läksid, olid muidugi linnad, kus inimesed oskasid kolme kohalikku keelt, saksa ja vene keel ja mõlema hääliku moodustamine muide ongi põhielementides üle võetud vene ja saksa eeskujude järgi näiteks. Ingverit ei saa, sest see, mida meie kasutame, see on lähedasem ja saksa-le kui näiteks sellele läänepoolsemates keeltes kas või inglise või, või, või minu meelest Tšehhiv. Aga enamikus Euroopa keeltesse on pehmem niisugune tša-tša ja prantsuse keeles, samuti šašee, mõlemad märksa pehmema kõlaga kui meil. Aga meil on ta natukene jäljendatud. Ta jäljendab sellest seda tumedat tagapoolset vene või saksa Shad muidugi, selle erinevusega selle lihtsustusega L1 väike lihtsustus, et sakslased ja venelased torutavad huuli eriti korrektses häälduses, heas treenitud häälduses. Huuled on tingimata torus, kui nad seda hääldavad, aga eestlasel minu meelest mitte kunagi, me võime seda väga vabalt hääldada samasuguse huulte asendiga nagu häälda Mess häälikut. Küsin sinult vahepeal, et see ei ole küll otseselt tänase saate teema selle juurde me tuleme kindlasti tagasi, et me räägime nüüd sõnadest, mis on eesti keeles juurdunud ja nende hääldusest. Kui ma nüüd tõesti astume sammu edasi, hakkame rääkima nimedest, võõrnimedest, et nii nagu sa enne ütlesid, eks ju, sõltub keelest aga sõltub ka keelest, näiteks see, kuidas me ütleme, Shakespeare ehk see, kas me ütleme, see Eestimaaga või ütleme seda siis selle inglise saaga. Siin on nüüd küll selline asi, et valdav hulk kultuurkeeli, nii palju kui mina tean mugandab võõrnimed ikkagi oma hääldusalusele vastavaks. Jah, seal aeg-ajalt kasutatakse üht või teist häälikut näiteks saksa keeles puudub seesama hammas pilu häälikat või mida inglane kasutab sõnades, mis või koos Vöödi. Aga sakslane oma võõrsõnades võib seda kasutada. Seal, see on niisugune kogule aga võõrnimedes eriti haritud sakslane, kui ta kõneleb ja neid sõnu või nimesid vaja läheb. Aga laensõnu. Aga eesti keeles näiteks neid häälikuid ei ole eesti keele hääldussüsteemis võõrhäälikutena seda hammashäälikut ei ole pilu, häälikud ja. Ja nüüd võib-olla peaks küll edaspidi rääkima võõrnimede hääldusest lausa omaette saates, see on lai problemaatika, aga nii palju võib vihjata ta nüüd ühe korra küll mainida ära see põhimõte, et kui me tahame, et eesti keel samuti oleks kultuurkeel kuuluks sellesse perre siis ei ole mingit põhjust pingutada üle selle teise keele aktsendi tagaajamisel, vaid me võime rahulikult hääldada mitte šeik spio. Mitmete Mathelona vaid rahulikult, Barcelona. Täpselt tänase jutuajamise kokkuvõtteks, mida sa nüüd arvad, kas f ja saa häälduses kasutuses, no ma saan aru, et ringhäälingus pidulikel esinemistel kas see peaks olema ka igapäevases kõnepruugis või hakkab see kuidagi häirima, kui inimene asemel ütleb või noh, mõtlen foto asemel foto ja, ja nii edasi? Ma mõistan, kas teeb raskeks mõistmise, kuna sa ju tegelikult ütlesid, võõrtähed on nagu põhiliselt ainult märgid. Aga mitte häälikud. SSH muidugi on ka hääli. Kui me lepime kokku, et need on eesti keelehäälikut, mis sest, et võõrhäälikud siis minu meelest kuuluvad nad eesti kultuurkeele eesti tur, häälduse, standard, häälduse süsteemi ikkagi me võiksime neid kasutada. Ja toogem juurde stiilitasand stiili mõiste. Kuuleme väga tihti niisuguseid väiteid, et, et eesti keel on nii noor kultuurkeel alles, et sinisaare rääkida mingisugustest suurtest stiili erinevustest keelekasutuses, et need vajavad alles väljakujunemist. Minu meelest asi üldse paika. Meil on näiteks sõnavara küllalt rikas, et seal soovi korral eristada argid stiili kuuluvaid väljendeid kui pidulikumasse stiili kuuluvaid kantselei stiili kuuluvaid või neutraalses ajalehes stiili kuuluvaid väljendeid. Ja samamoodi peaksime hoolitsema oma keele korraldamise ja keele eest hoolitsemise juures. Peaksime mõtlema selle peale, et ka hääldusstiilid on meile vajalikud. Nii et oma õigustes oma kindel koht on kindlasti ka niisugustel hääldamistel nagu too või või filmifestival või ser bet ja kas vähi. Aga üldiselt? Minu kogemus siiski ütleb, et enamikule eestlastest ei tee mingit pingutust neid häälikuid hääldada, kui ainult tahtmist on. Ja mõistagi, kui ma lähen oma maakodusse ja seal vabamas olukorras naabrimehel aga juttu vesta on, siis ma ei pööra sellele tähelepanu ja ei häiri mind ka sugugi see, kui tema nede hääliku hääldamata jätab. Ma ei kujuta ette isegi, et ma koduses keeles peaksin ütlema garaaž. Rahulikult, garaaz. Lähen, ma lähen garaazi, lähen garaazi, eks ole. No aga iseenesest muidugi see on minu isikliku häälduse omapära võib-olla natukene kõlabki veidi tagapoolsemalt, aga. Aga see ei tekita kommunikatsioonihäiret siis, kui me ei kasuta näideeeffi või shansid. See on ainult kultuuriline. See on kultuuriline märk. Häireid tekitab nii palju, et võib äratada kummastust, et et miks ta nüüd niimoodi hääldab, nii nagu äratab kummastust inimene, kes auhinda asemel ütleb Havinud või lihtsalt auhind. Ma pean silmas näiteks raadiosaates. Ja kui mõni auväärne kandidaat näiteks ütleb praegu asemel Baergu või raepaar kalt praegalt ja nüüd võimalusi on palju ja kas on tänane teema ammendatud, hoi? Mulle tundub küll, lõpuks on alati alati võib midagi juurde öelda, aga praegu viskel. Sellega on meie tänane vestlus eesti õige häälduse või hea kõne teemal lõppenud aitäh Einar Kraut rahvusringhäälingu keelenõustajaga. Me kohtume järgmistes saadetes. Kuulmiseni keeles.