Tere, armas Eesti rahvas, täna on 12. veebruar on esmaspäevi algamas järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikut. Tere hommikust, nädal tagasi oli jutt Arnold Matteuse õpiaastatest. Sellest, kuidas Võrumaapoiss tuli Tartusse, õppis siin reaalkoolis läks ülikooli. Aga kuna sõda tuli peale Saksa okupatsioon, ei õnnestunud tal siin kõrgharidust omandada. Tegutses ajakirjanikuna, proovis ilukirjandusliku alal, muide, Pärnus elas ühes suve Johannes Vares-Barbaruse pool oli seal kostiline. Ja hiljem ta oli ju, kui perre tütarlaste gümnaasiumis kolleeg Jalmar Mäega. Niiet prominentseid tutt tavaid matusel jätkus. Ja siis sai ta Eesti vabariigi haridusministeeriumi stipendiaadina võimaluse omandada arhitekti elukutse Saksamaal Karlsruhe uues. Muide siin ta puutus kokku vendade tottidega. Nende isa oli ungarlane, sealt ka nimi, mis ei tähenda aga sugugi saksakeelne tal tot surm. Watsoni Ungari tüüpiline nimi, ema oli neil sakslanna ja hiljem nad tõusid hitlerlikus Ladik ladvikus väga juhtivale kohale. Muide, Matteus seal nimetati Matteus. Ja nüüd Mateusz meenutas, kuidas ta lõpetas seal saksa Allikut psusega kõrgkooli sai arhitekti kutse. Ja nüüd ma loen edasi juba otseselt tema mälestustest. Mulle on jäädavalt mällu sööbinud 1926. aasta 19. mai õhtupoolik. Päev tähistab suurimat pöördepunkti mu elus. Tollest päevast peale võisin õigusega hakati nim hakata nimetama linna minu tart. Istusin lõunast saadik võõrastemaja toas, oodates kannatlikult teadet Tartu linnavalitsuse otsusest, millest sõltusid minu lähemad sammud, kas jään Tartusse või sõidan tagasi kars Ruuesse. Olin lõpetanud seal ülikooli 25. aasta sügisel. Aga pidin ministeeriumile antud kohustuse alusel töötama kolm aastat merialasel kohal Eestis. Ülikooli lõpetamisel olin rahast täiesti lage, mõned võladki juba turri turjal, riided seljas läbi kulunud Koius sõidukski pannud, enam markasid, tuli ringi vaadata, kuidas kitsikusest pääseda. Ja ta leidis erialast tööd. Planeedil ris joonistasin mõned eskiisid, mõned lossid mõõtis üle ja paistis oma hea tööga niivõrd silma, et talle pakuti Harsruues ülikooli juures assistendi kohta. Nii, et tal oli oma päi jõududega tõsiseid jutuajamisi. Ja siis nakatas Matteuse auahne mõte saata teaduslikku kraadi. Doktor in nagu nimetati. Lepiti kokku, kui, et sõidab koju Eestisse, külastab ema ja õde-venda ja ajab haridusministeeriumis asjad korda. Nii ma tegingi, meenutab Matteus puhkuse algul sõitsin aga esmakordselt paariks nädalaks Pariisi. Pärast kehvikus tudengipõlve tundsin nüüd ennast päris Grööstusena. Olin paar kuud teeninud. Aprillis aga olin juba Tallinnas haridusministri abi härra nei jutul. Tol ajal Eestis olid arhitektide kohad üsnagi piiratud, patet sõrmedel loeteldavad. Aga siis järsku meenus härra neile midagi. Ta tõmbas ajalehtede virnas Postimehe kust võis lugeda, et Tartu linnavalitsus on konkursi alusel vakantseks kuuluda tanud linnaarhitekti ametikoha. Ministri abi arvas, et mul tuleb kandideerida, aga kui mind ei valita, olen vabast stipisaamisega antud kohustustest. Aga kui vali antakse, siis tuleb koht vastu võtta. Järgmisel päeval olin tatart tus, linnavalitsusest ma kedagi ei tundnud. Tegin visiidi linna peale endale. Karl Luik, linnapea oli endine matemaatika, füüsika, petaja, avara silmaringi ja vababiilse vaadetega tegelane. Meie esimene vestlus kestis ligi tunni. Ta informeeris mind päris põhjalikult Tartu linna olukorrast ehituse arhitektuuri alal. Ja nii ma esitasin oma paberid küll väheste lootustega, et mind valitakse. Olin kõikide kandidaatide hulgast kõige noorem ja pealegi ilma praktikat. Nii ma istusin võõrastemajas, oodates teadet valimiste tulemustest. Ja siis teade tuligi, helistas linnapea isiklikult, soovis õnne minu linnaarhitektiks valimise puhul ja palus mind järgmise päeva hommikul kell seitse olla raekoja ees üks komisjon, sõida Kulilasse ja on vaja, et linnaarhitekt kaasas oleks. Veel samal päeval leidsin endale Postimehe kuulutuse järgi pleeritud kahe toaga korteri Lille tänavas. Järgmise päeva hommikul olin raekoja ees komisjon eesotsas, oli Ulila elektrijaama direktor Kuusik. Ja peale selle viis-kuus soliidse olemisega linnavolinikku Sõid suures lahtises autos läbi kevadise Tartumaa. Oli õige meeld. Varsti olime kohal, turbaraba sääres, Lepistliku servas käis vilgas, raiuti võsa, kaevati mulda, valati betoonposte saeti prusse ja laudu. Ilmus ehitusmeister üldse, esimene ehitusmeister, kellega ma Tartus tutvusin, see oli Karl Kirk. Keris lähti mingi joonise, mis pidi olema hooajaliste turbatööliste parracti projekt. Parrak 40 sülda pikk viis sel dalai-kolmesajale inimesele aga ühe ainsa uksega. Kui midagi juhtub või tuli lahti pääseb Curtis Karl Kirkeid meister, siis need 300 sealt küll välja ei saa. Meistril on õigus, arvas komisjon. Aga miks parrak peab nii pikk olema, küsisin nina ja leppisime kokku, et ühe pika ja asemel ehitame kolm lühemat Neist kaks meestele, üks naistele. Aga siis selgus, et baraki juures polnud üldse ette nähtud käimlaid, pesemisruumidest rääkimata. Lubasin linna tagasi jõudnuna koostada ühe välikäimla projekti ahmist, nüüd härra linnaarhitekt, öeldi mulle, oleme neid ehitanud igasuguseid, näidake, kui suur on vaja. Ehitusmeister vaatas pisut ringi, leidis kusagilt hööveldatud laua otsa ja andis selle mulle kätte. Istusin laua Vernale ja visandasin kaheosalised käimla fassaadi, tegime ka juurde kõrge püramiidkatusega ventilatsiooni tarnikestega vaata jess nagu mõni kirik, arvas keegi linnavolinik kest. Samas Lepas Lepistiku serval Barr Gide läheduses märkisime ka maapinnale ära kemmergu asukoha, nii et minu esimesel tööpäeval esimene projekt käimla. Hiljem selgus, et selles polnud midagi imelikku. Juhtum lihtsalt näitas tolleaegset tööstiili. Kui palju tuli mul aastate jooksul ehitustel kas lauatükile või seinale Skitseerida paberit määrimata joonlauda, koormamata. Too tööpäev kulus veel mitmesugustele vaatlustele ja nõupidamistele ja lõpp pess mõisavalitseja poolt pakutud maitsva lõunaga. Nii palju siis Matteuse töö algusest. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Ja nii algas sarnast Matteuse igapäevane töö Tartu raekojas linnaarhitektina. Ta kirjeldab täistööpäev. Hommikul raekotta jõudes oli mu esimeseks käiguks visiit linna peale sest ehituskonnas ehitusosakonnast ma kedagi veel ei tundnud. Linnapea kutsus enda juurde ka linnainseneriosakonna juhataja Bachi, et meid üksteisele tutvustada. Tervitamisel mulle vaevalt kätt ulatades, ütles Saydenba iroonilise naeratusega. Mnjaa. Lugesin eilsest postimehest, et uus linnaarhitekt olla ametisse astunud ilma mena. Tema otsene ülemus selleks midagi oleks teadnud. Linnapea ruttas mind välja vabandama sellega, et tema enda korralduse kohaselt olla ma eile viibinud Ulila ehitusel. Seejärel insener ees, mina kannul. Tõusime kolmandale korrusele, avades 200-l juukse, ütles ta. Kuulge, ega meie osakonnal veel õigeid tööruume polegi peale minu isiklikku kabinetti teil tulebki siin raekoja saalis tööle hakata. Keeras mulle selja ja astus saali kõrval olevasse tuppa, mis oli tema kabinet. Jäin jahmunult silmitsema tühja, ühe suure laua ja vanade massiivsete puutoolidega sisustatud ruumi. Ma ei teadnud, mida peale hakata. Mõne minuti möödudes ilmus uus ülemus taas, ulatas mulle poolnahkköites raamatukese ja ütles ikka sama Iraniseeriv muie näol olevat Saksamaal õppinud küllap siis oskatega saksa keelt, et seda lugeda. Raamatuke oli tsaariajal välja antud tark tul linna sundmäärust kogumik ja siis sisaldas vajalik esitlusmäärusi. Asusin huviga raamatu kallale. Paarkümmend minutit hiljem ilmus uksele uuesti insener, käskides mul minna Gildi tänav kaheksa seal teostavat maja kapitaalremonti. Ettevõtja Karl Kompus, kes vajab minuga arhitekti nõuannet. Läksin sinna, tutvusin ette aga, ja selgus, et majas tulid kõik vanad lagunenud puutrepid asendada betoon treppidega aga tööjoonised puudusid. Nii sain ma esimese reaalse ülesande projekteerida betoontrepid. Tulin raekotta tagasi, leidsin saali seest kümmekond inimest, kõik tahtsid linnaarhitekti jutule. Need olid enamuses maalrid, pottsepad, puutöömehed, ka eramajade omanikud, kes küsisid majade ümber või juurdeehituse asjus nõu. Aga märkasin, härrased Bachi ikka veel negatiivset suhtumist ja pärast kuulsin, ma olin võtnud ühe tema sõbra koha endale. Linnaarhitekti koht oli planeeritud sellel. Nii kestis päevast päeva, kuust kuusse ikka sain peamiselt pisiülesandeid. Saabus sügis, talv ja äkki haigestusin. Tol ajal oli mulle heaks tuttavaks saanud professor, puussepp jääb, tema diagnoos tunnistas üleväsimusest tingitud neurosteemiat. Aga kui haiglasse sattusin, siis osuta tuss, neurostenia, tegelikult tuberkuloos yks. Ja mul soovitati sõit Ta Prantsusmaale mõnda Kliimakuurorti. Valisin välja Atlandi ookeani hõberannikul asuva Arkašsooni. Tänu Tartu linnavalitsuse vastutulekule sain peale haiglat kolm kuud palgata palgalist puhkust ja sõitsingi Prantsusmaale. See oli märtsist kuni juunini ja üle mitme aasta mul esimene tõeline pikem puhkus ja mul oli seal aega heietada plaane omas Tartust tulevikust. Hästi paranenud, külastasin tagasiteel mitmeid Prantsusmaa, Itaalia ja Austria linnu. Võrdlesin neid mõttes Tartuga. Nägime, kui palju me olime maha jäänud. Ja hakkasin mõistma, et tartu maja minus mitte suurt ehitusmeistrit eelkõige suurt sanitari, kes puhastaks Emajõe kaldad aastakümnete jooksul kogunenud risust ja saastast seaks korda Tartu tänavad ja väljakud, vabastaks tagaõued haisvatest, prügikastidest ja rämpsust. Jõuaks linna murelapse pärmivabriku rajoonis. Saneerimisele. Ei olnud midagi teha. Mul Endal tuli hakata selleks Annitariks, kes läbi linnapea ja teiste juhtivate töötajatega ja alustasime Emajõest kivi ja puusilla vahele oli tekkinud kolm kinnist ujulat, sinna lähedale voolas kallastelt heitvett. Lammutasime ujulad, ehitasime uued, aga juba ülespoole voolu kus oli puhtam vesi. Mul valmis kiiresti projekt, leiti kuskilt vahendid ja nii rajasime kalmistute naabrusesse jõe vasakule kaldale uue ujula. See tuli linna. Ma olen nii, järsku tõusid vastuhääled. Nii ligidal olid vanad ujulad ja nüüd need lammutati. Kes hull hakkab küll suvel palavaga nii kaugele, vantsime, tuli rääkida, tõestada, veenda. Ja kui 1928. aasta kevadel just palavate ilmade tulekul oli uus ujula valminud ja tulvil tartlasi leidub üksmeelselt, et asi oli Matteusel siiski õige. Vanad ujulad lammutati, lammutati ikka peldik Kivisilla juures ja selle kõrval asunud väike söökla. Sildade vaheline metsikult kasvanud põõsaste ja puudega räämas ala, mis laatade alal oli napsivendade pesitsuspaik. Ei olnud ju mingi haljasalatasahilju talvekuudel. Lasime kõik metsikult kasvanud ja kärbunud puud ja põõsad kõrvaldada ja kevadel kohe uued asemele istutada. Kaldad eriti kivisillast allapoole jääb riba samuti, kõik turuplatsid olid tihedalt täis igasuguseid puuputkasid. Alustasin sõda nende vastu. Need olid küll ärilises mõttes headel kohtadel, aga kui linnaarhitekt mind see ei rahuldanud. Ja mind ähvardati koguni maha lüüa. Lilledest ja põõsastest dekoratsioon puudus Tartu linnal tol ajal täielikult, kui mitte arvestada lillepeenraid Barclay monumendi juures rikkust rekonds, röövisime ka Barclay platsi ja ehitasin äärmiselt tagasihoidliku, kuid siiski esimese avaliku purskkaevu raekoja platsi. Et elustada selle ilmet, otsustas linnavalitsus deklareerida lillekastidega raekoja akendel. 28. aastal kinkis keegi endine tartlane linnale jõulupuu ehted ja sestsaadik hakkas linna väljakut peaväljakut aasta lõppu ja esimeste nääripäevade aegu kaunistama võimsas küünlasäras kuusepuu. Vaat see oli minu tegevuse algus. Tartu linnaarhitektina lõpetas selle mälestuste osa, Arnold Matteus. Komber vaba oma kõvera. Üle. Porgandit. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Jõudis kätte 1934. aasta sisepoliitilise võitluse lained käisid eriti kõrgelt. Tartu oli teatavasti Jaan Tõnissoni peamine kants Tallinna-vastase opositsioonipesa. Ja siin oli Tõnissonil alati olnud palju valijaid. Suur toetus. Aga kui toimusid 34. aasta kevadtalvel linnavolikogu valimised, sai Tõnisson lüüa. Matteus kirjutab nii. Grupp üliõpilasi hõiskas Vanemuise restoranis, kui olid teatavaks tundnud valimistulemused. Pärasena lase väikest jaaniookeani ujuma. Ookeanis suured kalad ära söövad ja nii jalad oli selline. Lora laul. Eesti vabadussõjalaste liit oli Tartu linnavolikogu valimisel 65-st saadikukohast saanud 32 peaaegu pool. Vapside juubeldamise aeg ei olnud aga kuigi pikk. Teisel märtsil tuli uus volikogu kokku kinnitas uue linnavalitsuse eesotsas linnapea Hans Ainsoniga. Kuid mõni päev hiljem järgnes pätsu dekreet, millega kuulutati vabadussõjalaste liitseadusevastaseks. Tühistati selle liikmetest saadikumandaadid. Peatselt järgnes uus dekreet Tallinna ja Tartu linnavalitsused kus seni oli olnud linnavolikogus 65 saadikud. Redutseeritud 33 liikmelisteks. Ja sellele uuele volikogule esitati kinnitamiseks neljaliikmeline linnavalitsus. Tartus oli see linnapea kindral Aleksander Tõnisson, linnapea abi, endine linnapea Karl Luik, linnanõunikud Rosenfeld ja sinka. Uus valitsus. Linnavalitsus astus ametisse teisel mail 1934. aastal. Mõttes meenutab Ni. Põnevusega ootasime uue luua esimesi tõmbeid. Juba mai algusel tõi Käskjalg kutse ilmuda kell 12 null null linnapea vastuvõtule. Linnapea kabineti eesruumi kogunes paar-kolmkümmend, linnavalitsuse ametniku osakondade juhatajad, eriteadlased ja teised. Täpselt kell 12 avat kabinetiuksed palun, härrad, tervitas meid uksel seisev linnapea. Marssisime kabinetti astudes igaühe juurde, küsis ta meilt nime ja ametikohta peata pluss siis oma laua juures ja pidas lühikese tervituskõne. Uus luud andis peagi tunda ka ümberkorraldustes ja käskudest kindral Tõnissonist tema kõvast käest. Sõjaväejuhina oli liikvel palju veidraid lugusid, nii tõestisündinud kui välja mõeldud. On teil mingi alus olid, seda kinnitasid mitmed ametialased kokkupuuted kindralist linnapeaga. Ühel hommikul ilmus minu juurde linnasekretär kaenla all virn projekte ehituslubadega. Murelik nägu ees. Härra kindral keeldub kategooriliselt neile alla kirjutamas, sest tema aeg on liiga kallis. Raisata igasugustele pisiasjadele, mis nüüd saab, kurtis ametnik. Kodukord kinnitatud, linna kodukord näeb ju täpselt ette, missugused dokumendid peavad kandma linnapea allkirja. Küsimus nagu mõnedki teised lahenesid kiiresti. Linnapea andis korralduse muuta kodukorra vastavat punkti. Nii et näiteks maja projektile või jalgrattasõiduloale võisid edaspidi alla kirjutada ka hoopis vähem tähtsamad isikud kui linnapea kindralist linnapea alluvuses. Ma töötasin vaevalt aasta aga see aeg oli tulvil mitmesuguseid elamusi, tõsiseid ja koomilisi. Linnapea palub oma juurde seda käsuna mõistetavat palvet võis kuulda paar-kolm korda nädalas rarhitekt, vaadake seda lauda minu kabinetis. Riia on määrdunud ja nurgad kulunud. Kõlbani ei kõlba, härra linnapea, on vaja uut kalevit. Mis see Kalev on? Hea küll, tuleb ainult paigata ja pesta. Kindral tõusis, avas kantselei ukse ja hõiskas mõnu, daamid, tulge siia. Kantselei, mis oli ühtlasi linnapea kabineti eesruum, seal töötas kaks registraatorid, kaks masinakirjutajad ja telefonipreili. Tema pidi jääma kohale Eli noorikut astus linnapea juurde. Vaadake menu daami, teid on neli ja seal laual on nurka. Te võtate maha selle Kalevi, igaüks nõelu ühe orga. Härra arhitekt peseb kalevi ära. Daamid pöörasid üllatunud pilgud minule ja ei suutnud varjata muljet, kindral, kes seda Elisa säi arhitekt laseb koristaja mutil ära pesta. Ma väitsin vastu, et kas õigem ei oleks siiski Kalev uuega asendada. Linnapea Tõnisson ütles nüüd kindlalt. Külastas hiljuti üks preisi kindral, kes kandis paigatud pükse jalas. Kui ühe suure ilma riigi kindral ei häbene kanda paigatud pükste, seda vähem on põhjust vaese Tartu linna peal häbeneda paigatud lauakatet. Neljaku kindral hoovis niga tehti. Lasin pesukojas maha võetud Kalevi keemiliselt puhastada. Mõni päev hiljem kutsuti mind uuesti linna juurde. Laual oli paigatud ja puhastatud Kalev Raco veelgi armetum kui varem. Nüüd andis kindral Tõnisson käsu tellida uus ja korralik rohelisest Kalevist lauakate lõbusale kaleviloole järgnes aga rida tõsisemaid dialooge. Kindral tundis huvi, miks tamme puiesteele on istutatud tammede asemel paplid. Miks rannapaviljoni ja ujulani viivad kõnniteed on korraliku katate ja muru nõlvakutega? Miks haljastuses Tartus on nii vähe lilli? Miks kõnniteede sääres pole korralikke pinke? Need ja teisedki teisedki sedalaadi küsimused olid mind ja linnapead luike juba aastaid vaevanud ja tamme puiestee rajati 1924. aastal ja sinna serva istutati tõesti paplid, kuna need kasvasid hästi kiiresti. Lootsime paremat aegadesse. Saabumisel asendame nad tammedega. 1923 kuni 25 valmisid hädaabitööde korras jõe kallaste muldvallid ja kui ma linnaarhitektina 26. aastal tööle asusin, oli mu esimesi muresid sildadevahelise puiestee korrastamine. Kuid vajalikud summad olid liiga väikesed või tõmbas eelarve komisjon need koguni maha. Otseselt aga valitsuse ja Konstantin Pätsi poolt ametisse määratud kindralist linna peal oli kohalike maakondlikel rühmitustega kergem toime tulla ja tema leidis selleks ka raha. Niipalju siis esimestest kokkupuudetest kindral Tõnissoniga. Varahommikul. Ärkasin Pariisi ei tahnud. Et õelus kaoks. Ja. Ja ja Need laskurdiviisi, mis päikesetõusuga Hüppazaus. Toimisin laugudel Kall leiva soodist kuhu sattunud olin lihtsalt tuva bordell. Silmi avades talduvas introodust, ise teades pole kordus. Kerra kokku liimitud tükid said ta. Tundsin rõõmu vaid vooruse saatus, mis maha jäi, katab turuga. Algab mul eluga NUT puhkus sendi kaldad, tass kohvi ja võileib Cafe ees, väike summa küsitud laenuks ei kahandanud uhkust furgoon vahele ja lubatud suurus, kes saanud sellise. Enda Harry juures kaotasin silmis kiire, no ja seltskond poolhull. Purjus lilledel lõhnast veinist koju jõudsid end leiba. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun kindralist linnapea erilise huvi objektiks olid Tartu haljasalad ja Matteus tunnistab. Selles osas tegi Tõnisson palju isegi väga palju ära. Mul tuli esitada poolaasta lõppedes üksikasjalik aruanne haljasaladele kulutatu kohta. Mul oli seda lihtne teha, sest maksed olid toimunud pea eranditult minu enda kinnitatud arvete järgi. Kui tarvete hulgast leidsin ühe, mis mind hämmastama pani Tõnissoni enda allkirjaga kinnitatud poolesajakroonine lõuna ja õhtusöögi arver restoranis siniMandria. Arve oli välja makstud minu puhkuse ajal ja seepärast esitasin selle rahuliku südamega Lenna peale. Mõni tund hiljem kutsute mind kindrali juurde, ah siis, nii kaugele oleme jõudnud, oleme vaeste pargikeste heaolu tõstmiseks mõnegi kroonikas ohverdanud, aga oh häda. Ka leidub inimesi, kes ei pea patuks neid kroonikesi mujale juhtuda ja kohu kohu. Kujutage ette kõrtsikest kõrtsi. Vaikisin teadlikult ja lasksin kindralil pinget maandada. Härra arhitekt, kas see on õige? Ei ole, härra linnapea, aga teie Määrata tehtavaid kulutusi täie kinnitate arveid ja seda küll, aga sinimandri ja lõuna ja õhtusöögist ei tea ma midagi. See olevat toimunud teie korraldusel ja karva on teie poolt kinnitatud. Kes te tahate öelda, et mina, Tartu linnapea käin linna kulul, kõrtsis kargas kindral kui ussist nõelata laua tagant püsti. Ei, ma ei mõelnud seda, et teie käite vaid, et arve on teie poolt kinnitatud. Samas haaras linnapea telefoni ja käskis tulla raamatupidajal kussini Mandria sõrmega. Raamatupidaja Klemer, staažikas flegmaatiline iseloomuga ametnik, ulatas kindralile lehe kellel oli suurte tähtedega pealdis. Kinnitan, Aleksander Tõnisson, segadus, kuidas võis juhtuda? Teie ülesandel härra linnapea Berliinist paatide aiaäärist oli välja kutsutud Tartu parkide asjus eriteadlased ja neile anti linna kulul lõuna ja õhtusöök. Mulle toodi arve. Ma küsisin, mille arvelt seda tasuda, sest esinduskulude alla enam katet ei olnud ja teie vastasite, kes sealt, kus raha on. Nii ma tegin. Kuna arve on seotud parkidega, siis võtsin haljastus summadest väga halb, ütles Tõnisson. Jõuan mina iga kord kõiki mulle allakirjutamiseks ette pistetud paberit kesi täpselt uurida. Tõnissoni lemmikuks olid tõesti haljasalad. Igale vähe kasutatavale maalapile laskis ta külvata muru ja istutada lilli. Nii kõrvaldati endise lihaturu alt vabanenud platsil. Hiljem oli see riigipangaesine haljasala. Munakivisillutis ja sinna külvati mururahvas oli harjunud vabalt üle platsi käima ja peagi tekkisid murule rahvarajad valvesse bändi hapnik. Kehtestati trahv platsil ei lubatud jalutada, ei tohtinud kasse ega koeri sinna last. Vaatamata oma diktaatorlikult võimule tuligi kindralil siin alla vanduda. Rahvaradadele jääb teerajad, planeeriti uuesti. Aga me tegime nii mõndagi Emajõe parema kalda ja turuplatsid, puhastasime inetutest putkades toimus juba enne kindral Tõnissoni teisel kaldal aga asusid vanakraami, pudukauba ja kalakauplejate putkad ning Tartu esimese kena illusiooni puuhoone. Vanakraamikauplejad pidid kolima Peetri turule. Kala kauplejatel olid määratud kohad valmiva turuhoone kalahallis. Vanakraamikauplejat polnud linnasüdamest kaugele jääva Peetri turuga sugugi rahul. Suur meiska jänes haistis selles tulutoovad kapitaliinvesteeringud ja palus mind kiiresti koostada vanakraami ja pudukraamiga kauplejate tarvis ühe lihtsa ja odava hoone projekt. Selles sai L-tähe kujuline mõnekümne müügikohaga passaaž. Heidemanni tänavale noh, tol ajal, kui Matteus rääkis, oli heidemanni nüüd Kuperjanovi tänav kavandatud võõrastemaja projekt sai linnaehitus. Kas siis hakati selle projekti vastu vaidlema? Vaidlesin minagi, võõrastemaja on liiga väike ja takistab teise, hoopis esinduslikuma võõrastemaja ehitamist. Ja koht on raudteejaama läheduse tõttu ebasobiv. Minu vastuväited lõikas kindral pooleks kus olen Tartu linna asjade otsustaja. Siiski mine. Ja lõpuks veel mõni sõna sellest, kuidas Matteus arhitektina linnu tunnetas. Ta toonitas, et ta ei võta kunagi linna ainult ühe meelega visuaalselt silma järele. Ta püüab linnu tunnetada võimalikult kõigi meeltega, isegi haistmismeelt kasutades. Muutus kirjutab. Nii. Olen käinud õige paljudes Lääne-Euroopa linnades. Jäikan mulle, lõhnad meelde jäänud. Kui mulle öeldakse praegu bordo, siis tunnen veini ja kalade lõhna. Väga omapärane lõhnade bukett oli Pariisil. Sõjaeelne Tartoli jor, romantiline linn. Linn oma näo ja aroomidega, mis vaheldusid tänavate kaupa. Võrru tänav ja kaubahoovi ümbrus lõhnasid, töökad teejuht naha ja heeringat ei järgi. Barclay platsist peale tundsid kohvi ja lillede aroomi. Siin levitasid oma lõhnu südalinna kohvikud ja kondiitriärid ning Rüütli tänavakeldrites olevat puuviljapoed. Aga ka tänavaliiklusse. Norra tänavatel kõlav muusika ja laadasumin lisavad linnale midagi elulist ja olulist. Kui oled mõnda aega kuskil linnas elanud, siis kujuneb kõigi meeltega vastuvõetu alusel õige mitmetahuline tunnetus. Sellest linnast. Miljöö mõjutab inimest ja inimene omakorda miljööd. No mis on mulle jäägitult meeldinud. Aga ka linnu, mis on tõuganud eemale Lääne-Euroopa linnadest, on mulle kõige sümpaatsemad Pariis, Dresden ja Carlos Rue. Neisse linnadesse tahaksin ikka ja jälle tagasi minna. Aga München, Berliin jätavad mind külmaks. Tartu suurustest linnadest meeldis kõige enam Heidelberg. Meie ülikoolilinn tundus Häidelbergist isegi huvitavam olnuks meile ainult heakorrastus samal tasemel. Eriline sümpaatia kuulub aga Pariisile. Üheski teises linnas ei ole ma nii ruttu kodunenud kui Pariisis ja see tundub olla tagantjärele vaadates peaaegu et uskumatuna. Pariisis oli ju kerge orienteeruda. Ka sealsed inimesed olid väga abivalmis, keegi naernud sõnu armetu prantsuse keele üle. Kõik näisid olevat sellega harjunud, et välismaalased ei oska korralikult prantsuse keelt ja neid tuleb seetõttu rohkem aidata. Noorusaastat seadsin oma sõit Te ikka nii, et need võimaluse korral läheksid läbi barris. Paljukiidetud Itaalia linnad valmistasid mulle aga pettumuse. Suvisel ajal olid Kesk- ja Lõuna-Itaalia linnad väga tolmused ja kuumad. Käid ja uudistat Napolit või Veneetsiat. Huvitav. Hoopis rohkem meeldisid mulle Põhja-Itaalia mägede jalamil paiknenud linnad. Seal leidus suvel rohkem rohelust. Matusemälestustest tuleb veel juttu, kui me jõuame teise maailmasõja aegadeni, tema oli kas siis Tartu linnaarhitekt ja meenutab kriitilisi hetki, eriti just 44.-st aastast. Aga sinna on veel aega järgmine teemanädala pärast Eesti vabariik ja tema probleemid 1921. aasta kevadtalvel. See on 80 aastat tagasi. Kuulmiseni ilmisse.