Tere, armas Eesti rahvas, täna on kaheksas veebruar, et on esmaspäev, siis algamas järjekordne ajaloo tund Tartu liinil härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Viimastel kuudel oleme rääkinud, õigemini mest Eesti avaliku elu tegelasest seoses nende ümmarguste tähtpäevadega. Mäletate, oli juttu fermannist, kes sündis 200 aastat tagasi Tõnissonist 130. sünniaastapäev. Paari nädala pärast tuleb juttu Konstantin Päts, sest ta oli viis aastat Tõnissonist noorem mees, 125., sünniaastapäev tuleb. Ja siis oli juttu Karl August Hermanni, tõsi, mitte sünni, vaid surma-aastapäevaga 90 aastat, aga täna tuleb juttu nende meeste kaasaegsest Ado Grenzsteini ist. Tema sünnist möödub 150 aastat. Sündis viiendal veebruaril 1849. aastal Viljandimaal Tarvastus talu rentniku pojana ja talle pandi esialgu nimeks Adolf, mille ta hiljem lühendas Aadoks. Nagu ärksamatel talu poistel ikka tavaks, tahtis temagi saada õppida kihelkonna koolmeistriks. Mõnda aega tegutses Tarvastus koolmeistriabina ja siis läks Valka, kus aastatel 1871 74 õppis Anist siinse saksakeelses seminaris. Meenutagem, seal sai hariduse umbes 100 eesti poissi, 300 oli lätlasi. Ka Carl Robert Jakobson on selle seminariõpilane lõpetanud. Seminari läks Grenzsteini Audrusse kester koolmeistriks. Käis korra härra Saksamaal õpetas siis Tartus Holmanni kooli meistrite seminaris ja otsustas 1878. aastal sõita Viini Viini pedagoogiumis, õppis kolm aastat ja omandas siin kõrgema pedagoogilise hariduse. Selle lõpetamise järel tuli tagasi tsaaririiki, oli kodukooli õpetaja. Pealinnas Piiteris andis välja mitmeid kooliraamatuid, peamiselt küll lastele määratud lauluraamatuid. Ja 1881. aastal naases Eestisse, kus alustas start, tus ajakirjanikuna ühiskondlik-poliitilist tegevust. Ja vot need 20 aastat Eestis olidki Ado Grenzsteini elu kõrgperioodiks, kuni ta 1901. aastal ootamatult lahkus valides oma uueks eluasemeks, mitte Saksamaa, nagu võinuks arvata vaid hoopiski Pariisi, Prantsusmaal ja Prantsusmaal, taga suri 67. eluaastal. See oli 20. aprillil 1916. aastal. Ta paistis silma kui esindusliku välimusega härrasmees, kes kannab ala Napoleon, kolmas kaugele küündivaid terava Otsalisi vurre. Sinna juurde kikk habet. Ja kellel oli eriline oskus minna tülli peaaegu kõigi oma kolleegidega mis siis veel kõnelda konkurentidest. Ta pälvis hiljem venestamisele kaasaitaja maine. Ja Friedebert Tuglas on kirjutanud temast uurimuse Ado Grenzsteini lahkumine. Tuglas puutus tema kui emi grandina Pariisis kokku. Kronstein sai tuntuks tänu Dahla lehele. Olevik, no tol ajal, eestikeelne ajakirjandus ilmuski ainult nädalalehtedena. Oleviku esimene number nägi trükiMustwatart pluss 23. detsembril 1881. aastal ja siin ta ka lõpetas septembrikuus 1915. Pärast viienda aasta revolutsiooni oli leht neli aastat võimude poolt suletud. Leht alustas tagasihoidlikult, all oli vaid 700 tellijat, alguses aga viis aasta hiljem juba 4000 tellijat. Nii et see näitab tolle aja tingimustes kiiret tõus. Selle väljaandja ja vastutav toimetaja oligi Ado Grenzsteini, kes varjunimena kasutas Piirikivi ekskrež tehnolegi eesti keelde tõlgituna piirikivi. Asutati see ajaleht Jakob Hurda pooldavate pastorite toetusel, nagu vastukaal, Jakobsoni populaarsele ja võitlevale Sakallale. Aga siis täiesti ootamatult, 1882. aasta märtsis Jakobson parimas mehe ja suri. Ja nüüd muutus oleviku positsioon kindlamaks. Ta kujunes nagu juhtivaks leheks, sest Jakobsonile järglas Sakala etteotsa väärikat järglast ei leitud. Oleviku lipukiri oli rahu ja üksmeel eestlaste vahes. Palju tähelepanu pööras Grenzsteini haridusele ja koolidele. See on ka mõistetav, sest toimetaja-le endale oli soliidne pedagoogiline ettevalmistus. Neid astus välja koolmeistrite madalate palkade vastu. Juba tol ajal oli see probleem ja samuti toetas, et haridust algharidust tuleb anda ikka emakeeles. Kuid saabub venestamisaeg siis Grenzsteini muudab järsult oma seisukohti hakkab õigustama riigikeelset haridust, kuna see võimaldavat eesti noortel meestel jõuda kõrgema hariduseni. Eestikeelne haridus ei jõudvat Grenzsteini arvates kunagi selleni taliga seisukohale. Ajaleht olgu loomulik jätk rahvakoolile. Siit saab silmaringile avarust ja praktilisi teadmisi iga oleviku lugeja. Ja seetõttu ta pani oma lehte hästi pikad lood mis sobinduks rohkem brošüüri täna avaldada. Enamik nendest olid tõlgitud, aga leidus ka küllalt palju originaalseid. Nii ta kirjutas tervishoiust, etnograafiast, geograafiast, majanduselust. See oli siis oleviku üldine vaade. Nüüd pärast muusikalist vaheaega ma räägiks Grenzsteini poliitilistest hoiakutest ja nende muutumisest. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Poliitikas oli Ado Grenzsteini alguses õige eestimeelne. Ta palemisseeris agaralt saksakeelsete kohalike lehtedega, põhjendas, miks Tartu ülikoolist oleks avada ikkagi eestikeelne prohvet eesti keele professuur. Seni õpetati eesti keelt ainult tarbekeelena tulevastele pastoritele. Lektorikursuse tasemel toetas rahvaliku kiriku ideid ja kõik, palun tagas tema lehele populaar, prantsuse rahva hulgas. Aga õige pea ta hakkab rõhutama keisritruudust, kirjutab, et Eesti rahva ainus kõrgem poliitika olgu nõrkemata truudus oma üliarmsa keisri vastu. Keiser oli tol ajal ju tagurlane, Aleksander kolmas hoonestaja. Arvatakse, et see oli olupoliitiline suund, et mitte anda Vene võimudele põhjust laiendit tema lehte sulgeda. Klenshtein toonitas, et erakonnad Eestis lõhestavad eestlaste üksmeelt, on seetõttu kahjulikud ja kaotamist väärt. 1880.-te aastate lõpul tõmbub Grenzsteini tagasi avalikust ühiskondlikust elust astub välja tolleaegsetest eesti seltsidest ja hakkab avalikult oma lehes toetama venestamispoliitikat. Seda enam, et saab teada, et tema kohta on võimudele saadetud salakaebusi ja siseminister on pannud ta koguni salajase politsei järelvalve all. Kronstein vastab omapoolsete salakaebustega teiste lehtede toimetajate aadressil. Nii et see oli üldse üks selline susimise ja salakaebamise aeg. 1893. aastal ilmus olevikus pikem kirjatükk Eesti poliitik ja selles Grenzhten kirjutas. Eestlastel ja venelastel on üks keiser ja üks reis. Eesti pisike, väeti perekond suure vene rahva kõrval. Aga enamusel on alati võim ja õigus. Ja toopsis rassaa trükis esile oma juhtmõtted, tundkem oma nõrkust, tundkem, teiste tublidusest, mitte kuhu mõte, vaid kuhu käsi ulatab. Meie pääpuudus on pääde puudus, ilusti see ütleb, meie pääpuudus on pääde puudus. Meie endi süü. Et Eesti elu nii sombune on. Järgmisel aastal ilmub õige mitmes oleviku numbris. Eesti küsimus, 100 juhtmõtet, rahvuse ja poliitikaelust, milles Grenzsteini juba rõhutab igasti eestlaste venestamise vajadust kirjutab. Meie rahval on oma põlisraudvara kõrval ka jäävkuldvara ja see on keiser. Nii kaua ja nii palju, kui tema meid kaitseb, oleme kaitstud tema armuvääriline olla. Meie esimene püüd ümber rahvustamist ei maksvat karta, Al Grenzsteini väide. See ei ole mitte mingi väikese rahva välja suretamine, vaid ainult rahvuse vahetamine, rahvuse raudvaraks olla sugu, veri, mis jääb ju rahvaste segunemise püsima. Ja siis õige arglikult, lisab. Nojah, mõned vene ametnikud võiksid pisut ka eesti keelt tundma pida, et neil oleks eestlastega lihtsam suhelda. Lehtise ilmus heas tolleaegses eesti keeles ja avaldas hästi palju reisikirju. Sageli oli tegemist nõndanimetatud esimese käe informatsiooniga. Eestlased olid reisinud eksootilistes maades ja nüüd Grenzsteini õhutusel panid oma reisimuljeid kirja. Olevik oli aga pidevas sõnasõjas teiste lehtedega kusjuures sageli näegeldi lausa pisiasjade pärast. Õige pea Grenzsteini pettus. Ta nägi, et venestamine põrkas üldisele vastuseisule ega saavutanud kaugeltki seatud sihte. Jaan Tõnissoni suund osutus rahva seas hoopis populaarsemaks. Ja seda nähes pani kibestunud Grenzsteini lõpuks relvad maha ja lahkus 1901. aastal poolsalaja Tartust ning kodumaalt algas tema elu viimane 15 aastat kestev hääbumise periood. Nii palju siis olevikust, sele, toimetest. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun nagu teised ärkamisaja tegelased oli Grenzsteini ka keelemees tegutses agaralt eesti kirjakeele reformimise alal ja lõi ridamisi uusi sõnu. Nii kuuluvat Grenzsteini le sõnad Aade toode, erand Nalja anud naljandi halda, mõistiski laiemalt huumorit, järeldus, meelsus, haritlane, kirjastaja, ilmavaade tagala, riik ja senisega vääri asemel ümbrik. Õige palju on ta loonud seltsielu puudutavaid sõnu, nagu etendus, einelaud, näidend, Müürileht, pääse, täht, päevakord ja muidugi sõna malekirjandusmuuseumis, ma lugesin läbi Grenzsteini poolt välja antud alguses olevikus, siis eraldi prožeerina. Valeõpetus 1883. aastal ja selles on kirjas nii. Kuna male tuleb sõnast maleva, millega eestlased ennemuiste oma sõjaväge tähendasid. Meie paneme kuulsale sõjamängule, mida Shakiks kutsutakse malenimeks. Malev tähendab tervet sõjaväge ühtekokku malenud iga üksikut näha meest ja maletama malet mängima. Male seisab kõikidest mängudest kõige kõrgemal reas. Et maletamine teravat mõtlemist nõuab, siis harib taga mõtlemist, õige osavaste kuulsad maletajad on ikka kuulsad mõtlejad olnud. Maletamine tähendab vaimu, võitlus sõjaväljal nimetavad kaks inimest malentitega ja siis tutvustab, kummalgi mängijal on 16 malendid, kuningas, lipp kaks odameest, kaks ratsameest. Kas vankrite kaheksa, soldatid, vanker on Suurtükikandja, temal on Torn Rotalia tornis soordic, ET tornil neli akent sees, siis ta võib ka nelja külge tuld anda. Male laua pääl on küll ainult torn aset leidnud, kuna rattad on maha jäänud. Kuninga slipi vankreid ülemad, ohvitserid, odamehed ja ratsamehed, alamad ohvitserid, kes kõik seisavad ülesseadmise juures malekantsis. Igal malendil on kõndimise viis ehk kõnnak, mida ei tohi rikkuda näiteks ratsamees hüppab ja nimelt ristruudust üle edasi põikruudu sisse. Iga astumise juures, mille läbi võõras kuningas meie löögikorra sisse tuleb, peame kuuldavalt hüüdma tuld kuningale. Kuningate ennast ei tohi mitte teiste malendite viisi lüüa, sest tema majesteet ei luba seda. On olemas hark, tuli salatuli ummistuli ja igavene tuli. Viimase sammu juures hüüab võitja tuld ja võit. Šahh ja matt. Terve vaenuline maleva tikub kuningale kallale. Seepärast on kuninga esimene käsk. Hoia vennas, tule eest. Kui tule eest nahkadest Stenile sellised sõnamängud meeldivad. Annab kasulikke reegleid, juhtnööre iga malendi kohta. Ja toonitab, ärge joonestage, et male on kaunis mäng, kes võitis, mängis lihtsalt paremini mängimise juures on tarvis vagusi olla, teise eksitamine ja segamine on kõlbmatu. Ja viimased neli lehekülge on pühendatud siis malemängule on toodud 1882. aastal Viinis malekongressil märgitud ilupartii Reinitsi ja vennaberi vahel. Viimane oli Varssavi valitseja, mille autasuks Austria keiser Jevgeni malekongress andsit. 2000 kuld. Nad kumbki mustad võitsid 27. käigul efektse matiga ja lõpetab sõnadega hääd edenemist sellele kaunile mängule. Eesti endade ja ise äranes õdede seas soovib südamest male eestvedaja Ado Grenzsteini. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Grenzsteini olid tülis mehega, kes muutis Postimehe päevaleheks Karl August Hermanniga. Ja kui Herman oli lehe ära müünud, siis selle järglasega Postimehe eesotsas Jaan Tõnissoniga kes tundus Crash Stenile küll õige poisikesena. Nende vanusevahe oli ju 20 aastat. Veel pidas seda üheks oma peavaenlaseks lausa timukaks tsensor Jaan Jõgi veri kes oli selles ametis Tartus aastatel 1892 kuni 1903. Ja nii langeb Karenshtenil otsus. Lahkun Tartust, lahkun Eestist. 16. juuli hilisõhtul. 1901. aastal sõidab ta Tartust maa back. Ta on Tartu vaksalis saatmas ainult üks sugulane. Teistel ka töökaaslastel keelas ta ära jaama tulla. Riiasse tabab olevikule lahkumiskirja käseb nimekaarditoimetaja ukselt maha võtta ja endale kirjumite järele vaata kõik sillad olgu põletatud. Nii kirjutab Grenzsteini lahkumisest oma uurimuses Friedebert Tuglas. Esialgu sõitis Saksamaale Düsseldorfi, kus elas tema kunstnikust vend Tõnis Grenzsteini eri suundumuselt graafik. Nad elasid koos kolm kuud. Siis sõitsid koos Pariisi, aga siin nende kooselu ei sobinud. Tõnis Grenzsteini oli pehme loomuga alkoholile aldis tahtejõuetu boheemlane õige napi loomejõuga. Pariisist läksid nad lahku. Kariņš Sten jäi sinna. Tõnis sõitis tagasi Saksamaale. Ja vot see viimane maapagu kestis 15 aastat. Suved veetis ta Pariisist eemal rannikul. Paaril korral käis ka Saksamaal. Rahamuresid ei oleks tohtinud talla all, arvab Tuglas sest ta mees Tartusse maha oma ajalehe, trükikoja ja maja. See toimus 1909. aastal. Olevat saanud selle eest 33000 tsaarirubla. Küsitav on, kas ta küll sai kogusumma kätte, aga surres olla kreemshtendist järele jäänud veel 7000 rubla. Tegi esialgu suuri laane. Prantsusmaal elades lubas kirjutada 20 kõige erineva sisuga teaduse raamatud mis paneksid teadusele täiesti uue põhjakatsetest tehniliste leiutistega. Aga midagi mõistlikku nendest välja ei tulnud. Ta oli Eesti asjade suhtes Tuglase arvates õige kibestunud, luges eestikeelseid ajalehti ja leidis, et need olevat nagu sopa sisse kukkunud. Häda ja häda igal pool kirjutas ta kodumaale Andrus saalile. 1904. kevad-suvel oli ta Tartus pool ja salaja, et korraldada oma maja müügiasju. Muide ta maja on toomemäe nõlval lai tänav üks. Hiljem ostis selle nõndanimetatud Viljandi timukas Hans Siivers, kes Viljandis oli sära. Praegu on ta laiemalt tuntud, see maja selles asub mänguasjade muuseum, mis küll varsti sealt välja kolima. See 1904. aastal Tartus viibimine, olla tal viimane kindlalt dokumenteeritud Eestis käik. Teised käigud jäävad rohkem kuulduste tasemel. Kahjuks on ta käsikirjad, mida ta Pariisis hoolega koostas ja mis Aidanuks vallu valgustada, mõndagi seika Eesti poliitilises ajaloos ja kultuuriloos. Kaduma läinud. Aga Grenzsteini laialdane kirja kogu talle kui ajale toimetajale saadeti palju kirju. Ta lasi need kokku köita, on Tartus kirjandusmuuseumis alles. Tuglas ütleb, nii. Grenzsteini iseloomustab äärmine subjektivism enese võimete ülehindamine, salakaebamine võimudele. Aga ometi ei saanud ta ka sel teel oma vaenlastest jagu. Vastupidi, jäi ise all. Tema saatus oli traagiline ja selle traagika põhjusi tuleb otsida tema enda isik, kus nii palju siis Ado Grenzsteini lahkumisest. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Ja nüüd Tuglase kirjutis Grenzsteini ist mälestusi temast tema surma puhul. Kellija pandud 1916. aastal Tuglas oli siis Prantsusmaal maapaos. Ta tuli Eestisse tagasi alles 1900 seitsmeteistkümnenda aasta aprillis, pärast tsaari kukutamist. Tuglas kirjutab. Ajalehed teatavad, et Ado Grenzsteini Lõuna-Prantsusmaal mentonis on surnud. Vaatasin järele, see on väike kuurort Vahemere ääres peaaegu vastu Itaalia piiri. Sõnum tuleb kaudset teed kaudu ja hilja üksteise järele kaovad meie lähema ja, ja kahtlemata kõige kurvema ühiselulise ajastu tegelased. Mõne aasta eest suri Hermann nüüd tema poliitiline vastane, Grenzsteini on talle järgnenud Crash, teine oli elanud juba kauemat aega välismaal ja seisnud eemal meie avalikust elust. Kui ta vahel juhtus sõna võtma, siis kostis ta hääl otsekui teisest maailmast näinud olevat enam vähimatki tõelist käsitust sellest, milliseks olid kujunenud Eesti poliitilised ja hariduslikud olud viimase aastakümne jooksul. See on siis 1000 905915. Ometi oli ta neid isikuid, kelle nimi oli kord lähedalt seotud Eesti avaliku elu edenemisega. Seda enam oli ajajärk, mille Crash esitas meie ajakirjanduse ja ühiselu kõige energilisem ning terava vaimulisemat isikut. Säubas paiste on ta nimele jäänud veel praegugi seda mõnel pool maa intelligentsi vanema põlve hulgas. Kui te tahate teada nende arvu, kes Grenzsteini mõtetega koos olnud siis võtke ja vaadake oleviku tellijate nimekirja. Aga temast tekkisid legendid, kui ääreta kavalasti intrigandist Isamaa äraandjast, provokaatorist, uuest juudas Disgaariotist. Ja ometi, Ma arvan, et Crash Sten talitas alati oma parima teadmise järgi ega saanud iial vähimatki kõrval kasu selle tegevuse eest. Ainult et tema käsi tus poliitilisest kõlblusest, võitluse sihtidest ja abinõudest oli kummaline ja lapsik. Huvitav nähtus, kirjutab Tuglas. Grenzsteini oli kahtlemata Terava vaimulisem kui naiivne ja abitu Herman kuid ajaloo ees jäida Hermannile lõpuks ometi alla. Samuti olla Tõnisson olnud alguses Grenzsteini avalikult vaielda kidakeelne ja saamatu. Kuid viimaks oli Tõnissoni võit nii täielik, et kronstein tarviku leidus olevat kodumaalt lahkuda. Kuigi näitab omalt poolt kui elu vaenuline reaalseid olukordi. Arvestamatu oli Grenzsteini tegevus, sest hüüdsõnaga tundkem oma nõrkust, tundkem teiste tubli tõst ei või koguda endale mingit poliitilist seljatagust. Kogu rahvas kui elav organism ei lähe iial kaasa sellise enesetapaideoloogiaga ei hakkab Tuglas nii, et mõista õiglaselt Grenzsteini tegevust. Selleks peab tundma kõigepealt tema isiklikke omadusi. Edasi isiklikest mälestustest. Õieti algavad mälestused Grenzsteini Is tema Pariisis olek aiast. Seal on piiratud ainult paari kokkupuutega. Mäletan, et kord poisikesepõlves nägin tartus kivisillal mees terashallide juuste ja kortsus kulmude alt vaatavatel läbitungivate silmadega. Ta samm oli kindel, nägu jõhv kangete vurrud all, vali üksnes ta pilk otsaesisele surutud õlgkaabu alt sähvliss vahetpidamata siia ja sinna. Öeldismees olevat Ado Grenzsteini. Kui teda aastate pärast uuesti nägin, oli ta välimus märksa muutunud. Juuksed ja vurrud olid valgemad kui mu esimese mälestuse järgi. Silmade veresooned olid tumepunased ja näovärv kohutavalt kollane, sest ta oli alles äsja olnud vingusurmaohus. Rääkisime koduma asjadest ja ta väljendas mõtet, et seal on tõsine pankaret. Püüdsin Grenzsteini selgust saada, milles pankrot avaldub. Ja ta väljendused, viga on selles, et igal pool on eesotsas juudimeelsed või otse juudid. Ikka ja jälle tulid juudiküsimuse juurde tagasi. Neid olevat kõikjal sotsialismi Is vabameelsuses ja viienda aasta revolutsioonis. Kuigi ta luges katoliiklikke ajalehti, oli ta ometi ristiusu vaenlane, sest selle usuasutus, Ta oli juut ja nii mõistis ta meie vestluses hukka kõik, kellest aga juhtus kõne tulema alguses Prinoza häine või Georg Brandes. Vaadake, ütles ta mulle ja näitas. Me sajaleheküljelist käsikirja on materjalid siin tõend andma 99. punktis. Et Jaan Tõnisson on juut, see on ju käegakatsutavalt selge. Ma arvan, et viimaks ka seda võin näidata, et juba sünnib poolest on ta seniit ja ta esitas siis oma oletuse haruldaselt küünilise ja keerulise nagu muinasjutt. Ja veel Tuglas kirjutab tühjalt ja otstarbetult vaieldes oli jõudnud õhtu. Läksime välja, Grenzsteini tuli meid saatma, see oli teine koht, ei, sama kohtuminik oli korralikult riides, üksnes palitu oli kulunud ja need paugud narmendasid. Küsisin temalt, miks ta ameti kodumaale tagasi ei lähe. Ta vaatas mulle otsa ja ta silmis oli haledas, kui ta vastas, teate isegi ta silmis tekkisid peaaegu pisarad, mõistsin, et see inimene tõsiselt ja raskelt kannatab oma saatuse all. Minu järgmine kohtumine Grenzsteini Pariisis jättis veelgi piine piinlikumad. Mälestused. Liit esitas Grenzsteini sellel oh, milles ta varem oli rääkinud nagu võimalusest, et Tõnisson Anjoot täiesti kindla tõsiasjana mille juures ei pidanud olema vähimatki põhjust kahtlemiseks, ta neis kannatavat mingi autosugestiooni all toovat huupi igasuguseid oletusi ja neid siis nii kaua peas hauduvat, kuni ise hakkas neisse uskuma. Ja lõpetab Tuglas, nii. Mõeldes Grenzsteini isikule, tuli mulle meelde tema tegevuse esimese ajajärgu tähtsaim vastane Karl August Hermann. Tulid meelde mõned harvad mälestused, mis mul olid jäänud sellestki isikust. Näen tema kuumaraat lapselik, sõbraliku, kogu hallide juustega kõrvadele tõmmatud vormimütsi mütsi all. Mäletan mõnd anekdooti temast, kui palju ühist oli nende kahe tegelase vahel hoolimata näilikuste erinevusest? Mõlemad olid nad noortena armastanud oma Koidulat jutumärkides rahvuslikku aadet. Mõlemate jõud olid kulunud tühises rähklemises. Ja elu lõpul näis mõlemale, et neid ei ole õigesti hinnatud. Nende vastu oldi õigluseta ning ülekohtune. Ja kui nad siis iseeneste hindamisel tahtsid abiks olla siis hävitasid nad needki paremad mälestused, mis meil olid nende kohta, niipalju siis Tuglas, Granshtennist. Aga nüüd pärast muusikalist pausi, ma tahan vastata mõnedele kuulajate kirjadele. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. On tulnud selline kiri leida kraavikult. Olen esmaspäeviti hoolas ajalootundide kuulaja erilise huviga jälginud vabadussõja sündmusi, sest sellest koolis õppida ei saanud. Aga sellest sõjast võttis osa minu isa. Nüüd tekitas minus segadust miiniristlejate lennuk ja Vambola lugu, mis erines minu isa jutust. Isa läks mobilisatsiooni ka esimesse maailmasõtta ja teenis mereväes. Oli revolutsiooni ajal Petrov plaadis laeval Aftroil. Tema jutu järgi olnud laeva meeskonnas 70 eestlast, sellest aga tõenäoline. Rannaäärseid poisse võeti sinna hea meelega, ainult et mitte aadlikke ei lastud. See oli nii priviligeeritud kinnine seisus. Isa jutu järgi seoti öösel kokkuleppe kohaselt venelased kinni ja Aftroilia Spartak sõitsid valge lipu all Tallinna sadamas. Toob veel siin tõendeid oli aeg, kui sellest eriti ei räägitud, viimati kuulsin sellest rääkivat minu vanema pojaga isa, kes õppis Tallinna merekoolis. Eile oli sellest räägitud koolis, aga nii nagu seda võib lugeda enest. Kui villa Astok tegi kunagi televisioonis mingit mõistvatamis mängu, siis oli tal üks küsimus, mis olid laevade nimed, mis vabadussõja ajal sõitsid valge lipu all Tallinna sadamas. Vaatasin need asjad järele ja võin öelda, nii. Teisel jõulupühal, 26. detsembril 1918 vangistas Inglise eskaader Tallinna lahel sinna luurele tulnud nõukogude miiniristleja Spartak ja järgmisel päeval 27. Spartaki otsima tulnud sama tüüpi miiniristleja Aftroili ja need laenud vaata anti üle Eesti valitsusele. Pärast kahe laeva kaotamist Tallinnal punalaevastiku juhtkond loobus kavatsetud operatsioonides Tallinna vastu nooli plaanis sadama tulistamine merelt. Veel andmed, miiniristleja meeskond oli 233 meest. Natsa taheti pärast laevade vangistamist naissaarele laagrisse. Spartak langes inglise laevastiku seatud lõksu. Päev hiljem piirasid ülekaalukad jõud Naissaare lähedal sisse Aftroili ja sundisid samuti alistama laevad. Valge lipu all sõitsid Tallinna sadamasse, on ka täiesti usutav. Laeva alistumise tunnuseks on senise võitluslipu allalaskmine ja kui tõmmatakse valge lipp ülesse, tähendab sama kui jalaväelane tõstab käed. May. Võitleja. Ärge tulistage mind. Et aga see oleks olnud sihilik eestlaste lätlaste üritus. Vaat seda on raske uskuda, mitte kusagilt, ma ei ole leidnud mingeidki märke selle kohta, aga sellest oleks palju juttu olnud. Küll võisid ja eestlased, lätlased tulla sealt üle Eesti vabariigi kaitseväeteenistusse. Tänan Väino mikserit, kes müüsleri külast Järvamaalt saatis mulle huvitavat materjali. Ennokal Ma pean ütlema, kahjuks mul pole mingeid lähemaid andmeid selle kohta, kuidas varem valiti hoonete alust. Ja nüüd veel paar sõna eelseisva ajalootöö raadio testi kohta. Nädala pärast see siis tuleb 100 küsimust ja on üles ehitatud kahe maailmasõja ja nende järellugude tundmisele. Seadke valmis paberileht või lehed, pliiats, kuulake, kirjutage oma vastused iga sarja järele. Sarja on umbes 10 küsimust. Tuleb väike muusikafraas ja seejärel ma ütlen õiged vastused ise. Hindate ennast paneb viimasel ajal psühholoog ja arvutini fänni Paavo luugi ärgitlusel tegelenud kontrolliva ja õpetava valik testi koostamisele. Seal arvutiprogrammina läheb mänguarvuti abil ajalukku endale kena pealkirigi nuputatud. See on vana ja, ja keskaja. Peamiselt kultuuriloost on põhikooli variant kuus korda 25 küsimust, 150 küsimust ja naasiumi tasemel variant 300 küsimust ja need plokid on siis järgmised esiaeg ja vana idama. Antiik-Kreeka Antiik-Rooma varakeskaeg, kõrgkeskaeg koos hiliskeskajaga ja Eesti ajalugu vanaajal ja keskajal. Praegu toimub selle programmi häälestamine. Mind huvitaks, kui ta kunagi valmis saab, kas ta õigustab ennast, kas ta on küllalt jõukohane meie põhikooli õpilastele, aga gümnaasiumi variant on mõeldud nagu kordus Bustena neile kes on keskkooli läbi teinud ja nüüd tahavad oma ajalooteadmisi värskendada. Iga õige vastuse juures on antud ka lühike kommentaar, mis aitab nii teadmisi täiendada, korrigeerida. Nii et nädala pärast saame kokku ajalooraadio kaheajale tonni teist kontrolltööd tehes. Aitäh kuulmiseni kuulmiseni.