Kultuurikaja tere, on laupäev, seitsmeteistkümnes veebruar ja kultuuriga toimetamise kord on mari tarandi käest tere tulemast kuulama. Kultuur ja ainult kultuur on see, mis meid looduse kõiksuse sees just inimesteks teed. Ja me ei väsi seda meelde tuletamast, sest elu näitab, et ka kõige endastmõistetav alates asjades tuleb ette komistamise ja kukkumise. Saatejuhi tahvel liigub tänane saade peamiselt kirjanduse järavatu radadel. Raamatuaasta kestab ja möödunud nädalal peeti akadeemilises raamatukogus järjekordne konverents seekord eestikeelse raamatu hälli aegadest. 16. sajandil ilmunud trükiste asjatundlikke uurijaid. Meil on. Päeval on raamatusündmus Koguva külas Muhu muuseumis, kus esitletakse Endel Briedeli koostatud raamatut, mis käsitleb koguva tuntuima eesti vaga küla ajalugu. Kätte on jõudnud ka aeg jagada tunnustust Eesti vaimuinimestele. Kõik auhinnakomisjonid ja preemia žüriid on otsuste langetamise lävel. Aga Tuglase novelliauhind on juba määratud, ehkki tseremoonia on nagu ikka Tuglase sünnipäeval, teisel märtsil. Tänavu saavad auhinna Mati Unt ja Tarmo Teder. Avatud Eesti fond kannab oma iseseisvuspäeva tänupreemia neile, kes on säilitanud vaimse sõltumatuse läbi aegade. Kolmapäeval ja tänavu pälvivad selle Valter Heyer, Valter Ojakäär ja Ilmar Öpik. Võime lubada endale pisut rõõmu ja uhkust selle üle, et kõik need inimesed meie keskel on Tavarduvad ka võimalused tunnustada ja tänada. Mitte paljalt hea sõnaga. Virgalt on töötanud ka romaanivõistluse žürii ja kultuuri käes. Stuudios on nüüd selle liikmed Asta Põldmäe ja Rein Põder. Et saagist rääkida veel enne, kui ümbrikud esmaspäeval avatakse. Kõigeli 65-lt autorilt, kusjuures mõnigi romaan oli mitmeosaline. Lehekülgede arv on aukartust äratav ja seda koguhulka ei oskagi nimetada. Läbilugemiseks kulus kaks, kaks pool kuud, kuidas kellelgi sealjuures siis puhkepäevi, kaasa arvatud. Tõsine töö, aga kindlasti ka töö, mis siiski kirjanikele, kes te mõlemad olete ka endale midagi annab. Endale andis muidugi üle ootuste palju. Võtsin selle austava pakkumise vastu teatava kõhklusega, mõeldes, et küllap väsin ära ja ja küllap ei oska hinnata ja nõnda edasi. Kuid praegusaegne arvutitehnika, mida enamus autoreid ju kasutab, lumivalge paber, ilus kirjakuju, see kõik kergendas tööd, tohutu tuult ja töö iseenesest. Sisu mõttes oli niivõrd haarav, et see pingutus ununes peaaegu silmapilkselt ja asendas suure ahne huviga. Ta pakkus ja rõõmu ja, ja niisugused huvitavad äratundmist, et eesti kirjandusse on justkui tulemas täiesti uus põlvkond oma teemade ja oma väikse ehitusega ja see põlvkond tundub olevat küllaltki nisuke fantaasiarohke. Tal paistab olevat kujutlust ja fantaasiat rohkem kui võib-olla senistel meile tuntud Brazaistidel. Ja võib-olla ta on veel niimoodi mõnes mõnes aspektis kobav ja veidi toores aga küllap sealt tuleb huvitavaid autoreid. Kas ei ole siiski tunda ka vanemaid kirjutajaid ja kuidagi meile harjunud ja tuttavamaid stiile maneeri? Küllap on ja noh, mis seal salata, zürii ikkagi tunneb mõne autori kirjutatu tagant ära, aga, aga nagu alati ma olen ju romani võistlusel varemgi osalenud žüriis. Alati on niimoodi, et oled kindel mingisuguse töö autoris. Aga ümbriku avamisel missugune üllatus, tabab kõiki. Üllatused saame teada esmaspäeval, aga millest kirjutavad eesti kirjanikud? Räägime pisut temaatikast ka. Ja ka ainevald on võrdlemisi ebatavaline, kuidas ka tahaks olla väga demokraatlik, ikka tulevad meelde kõige huvipakkuvamad tööd ja sellesse tugevamate grupp, tee jääb romaane. Näiteks sajandi alguse sotsiaaldemokraatia sünniaegadest, mis kandub siis kultuuri kunstiliikumistele Euroopas pass. Ja samuti on üks väga Ta käsikiri keskendunud sõduri missioonile sõduri fenomenile inimühiskonnas üldse, sõdur kui kaitsja kui oma ülesande teadja selleks pühendunu. Niisugune lähtepunkt on ka puht kunstilisi, väga maalilisi esteetilise sihiseadega teoseid, kus lugeja ja saab haaratud lihtsalt sellest samast elamise vaimustusest sellest ilutajust mis on juhtinud autoriget, et need on väga rõõmustavat kohtumised ja, ja kahtlemata kõik kuuluvad ikkagi kõrgkunsti valda. Sellised eesmärgiasetused ei puudu. Tore lopsakas eluterve mereromaan, on huvi haardumist, lähimineviku kolhoosielu, maaelu poeesiasse, nii nagu keegi seda mäletab oma lapse aastatest, kus poliitiline aktsent ei olnud, et niivõrd aktuaalne kus lihtsalt sukelduti õitsvasse maa ellu lopsakas aeda kaunis hommikusse põldu, loomad, inimesed, Nende ühine püüdlus nende asjatundlikkus, see on lapse silmi vaimustanud ja üldse võib-olla jah, ühe tähelepanekuna selles võistluses on see, et inimesed ei ole paljuks pidanud keskendada oma pilt kui lähiminevikule mis tundub, et ju kõigile kuidagiviisi nagu kättesaadavam ja tuttavam kas või fotodelt, kas või jutustustelt. Aga kunstnik Kuu, asjasse süvenemine on midagi muud ja, ja see elustamiskatse kuskile 50 aasta taha või, või ka tõesti alles lõppenud sajandi algusesse, see on palju kangelaslikum pingutada. Tõsi, kui seda kellelegi hubane mälestusjutustus või unekodune vestlusring võib olla. Ja, ja ma tahaks öelda, et on paar tööd, mille pool nagu oleks mingit teist skaalat 11 pilku saasta taipad, millistest töödest ma umbes mõtlen. Aga ka need tuleb mahutada võistluse raames üldisse konteksti nende paari töö puhul meid valdas teatud nõutus, et kuidas neid hinnata, et nüüd tuleks nagu nende jaoks tuleks leida nagu mingisugune eraldi kategooria. Siia kuuluvad ka muidugi mõned ulme ja fantasy valdkonna tööd, mida on seekordsel võistlusel üsna mitu, nii et meil žüriis isegi tekkis mõte, kas mitte ei peaks sellele allvaldkonnale kehtestama oma eripreemia ja kui see õnnestub, võib-olla siis ka nii läheb. Aga ma tahtsin öelda veel, et kahtlemata Ta on see võistluse tulemusse, see on siiski seitsme inimese arvamuste summa. Ja seda autoritel, kes võib-olla jäävad sellest auhinnatud ringist kõrvale, ei maksa siis võtta nagu absoluutse otsusena, sellepärast et ka kõrvalejäänute hulgas on töid, millest noh, on omamoodi kahju mõnele žüriiliikmele olnud, et nad jäävad kõrvale. Aga, aga neid saaks ka väikese remondi korral avaldada ja ma tahaks öelda, et selle võistluse üks tunnusjooni ongi, et on hästi palju üle 10 töö, mida võiks täiesti vabalt trükis avaldada väikese või suurema toimetamis vaevaga. Nii et eesti proosa elada Tingimata ja tema avaldumisvormid on äärmiselt mitmekesised ja huvitavad. Kui nüüd norivamal pilgul natuke läheneda, siis võib-olla kõike tööd justkui anna välja romaani mõõtu. On töid, mis on kompositsioonilt väga läbimõeldud, aga nad jäävad võib-olla jälle püstitatud teema piires, ütleme omale tasemele, autori omale tasemele. Ma kardan, et väikese karuteene siiski ka on mänginud võistluse lühike tähtaeg minu arvates romaan vajab ikkagi aastast või isegi enamate valmimisaega ja nii mõnegi heasti algava teose puhul on tunda, et lõpp kas on tehtud kiirustamisi või vägisi vägisi tehtud lõpetatud. Aga kas seda eelmise romaanivõistluse puhul minu mäletamisi nii selgelt esile tulnud, niisugust euro romaani või püüet olla mitte kuskil maal ja elada niisuguste eurooplase elu kas tagant enam? Mitte kui ka on täpsemalt määratlemata, siis lõpuks me tunneme ikkagi ära kas Eesti vabariigiolud või siis lähema ümbruse, nii et ei, niisugust väljaspool ulmekirjandust sellist tühjusesse ehitatud olustiku nendel võistlustel kuigi palju kohta, siis on juba tõesti muinasjutumüüdi tunnused. Ja kust enam ei, ei oota sellist Monkretiseeringuti paikapidavust. Aga võib-olla jah, eriti kaunid ongi need õnnestumised, kus inimene küll nähtavalt Ta elab seda elu, mida meie kõik, kõik kõik on niivõrd, et oma kunsti tõeluses, et et sinagi tahaksid elada sellel maal ja selles olustikus, see on ju ikkagi eks kunsti niisuguseid suuremaid tõmbejõude ahvatlusi, et, et kõik oleks justkui tutta, kuid temas on, eks, eks eriline hingestuseks eriline häälestus, mis on kättesaadav nähtavasti ainult autorile, aga kirjaniku kutsumus on kord juba nii õilis, et ta jagab seda helde käega. Paljudele. Teisipäeval austati Kirjanike Liidu saalis Dagmar Normeti 80. sünnipäeval erakordselt soojas õhkkonnas, sest juubilar on nii energiline, abivalmis ja särav inimene. Esitleti mälestusteraamatut, avanevad uksed. See on ehe ja puudutav jutustus ühe noore inimese kujunemisest sõjaeelses Eesti vabariigis ja algab see kõik päris algusest, nagu kohe kuulete Martin veerandi intervjuust. No lapsepõlves joonistasin päevik tuli hiljem, see tuli 12 aastaselt, ema kinkis mulle sünnipäevaks päeviku ja ja siis ma peaaegu iga päev tegin märkmeid, õhtul. See päevik sai täis, kui ma olin 19 ja kooli lõpetanud tahtsin ja siis te unustasite ka päeviku, siis ma panin ta lukku. Ta oli lukustatav väikese võtmega ja panin lukku ja enam ei puutunud. Ainult et kuiva Tartu õppima läksin, võtsin millegipärast kaasa. Ja kui algas sõda ja ma pidin Tartust põgenema, siis ma panin oma rohelise seljakotid ta koore luuletused, päeviku, mõned villased sokid ja nii see päevik oli siis minuga kogu sõjateel seljakotis ja tuli ringiga koju tagasi Tallinnasse. Kuidas te puutusid kokku võimlemisega? Ma olin vist 15 aastane, kui mu kasuema viis mind Ernst Idla juurde võimlema. Iidla oli tol ajal väga tuntud juba Eestis, nüüd on ta üle maailma tuntud ja Eestis natuke unustatud. Ja iidlal oli Tallinnas oma võimlemisinstituut, algrühmad, edasijõudnud valik jäi liik ja mina kahe aastaga jõudsin eliitrühma. Ja siis tegid tema enne Eesti mängija kursuseid instruktorite kursused oma eliitrühma võimlejatest, kes üle maa pidid siis õpetama eesti mängude kaabu naistega, meeste kava, rahvatantsu ja siis paralleelselt kooliga hommikul käisin koolis, õhtul käisin, siis nendel kursustel lõpetasin ja siis kuna ma ei saanud pidevalt ringi sõita kooli tõttu, siis nädalalõppudel ja koolivaheaegadel, siis ma käisin Harjumaal ja käisin Petserimaal ja õpetasin Ma kujutan ette, et sellest võimlemisega tegelemisest on teil kasu olnud terve elu. Te olete säilitanud erksa meele ja hea füüsilise vormi, arvama. No aitäh, Ma arvan sama nimelt mitte enda kohta. Aga iidla süsteem, tema kuidagi rajas niisuguse põhivõimlemise keha kooli ja sellega ta vabastas neist puberteedikust tüdruku, kes oli kramplikke, ei teadnud, kuhu oma käsi jalgu panna. Kuidagi õpetas keha valitsema ja kinkis liikumisrõõmu ja see vabastas ka vaimselt. Praegu tuntakse teid kõigepealt kirjanikkonna, nimelt lastekirjanikuna, eelkõige peab ka rääkima sellest teie esimesed tööd selles vallas. No tähendab, päris esimene oli viiendas klassis, kui meil mardipäevaks oli kavas, et iga klass, viies, kuues, seitsmes peab esinema koolipeol näidendiga ja meie klass ei leidnud näidendit ja siis tüdrukut ütlistet kirju. Siis ma kirjutasin oma esimese näidendi, mis siis ka ette kanti. Aga esimene raamat ilmus 48, see oli maalesõit, niisugune värss, lugu lastest, kes vihmase ilmaga kodus mängivad, kuidas nad onu juures maal käisid ja siis matkimis mängu kaudu liikumiste kaudu, siis tuletavad meelde, kuidas hobusega sõideti, kuidas ujuti ja nii edasi. See on teie võib-olla kõige olulisem valdkond lastekirjandus, aga te olete kirjutanud ka kahasse ühes stsenaarium, ühe Eesti kõige tuntuma populaarsema filmi stsenaarium, jutame vallatutest korvidest. Te tegite seda kahasse. Kas kirjutada kahasse filmi stsenaariumi, missugune kogemus sai olla? Ma pean ütlema, et komöödiat on üldse hea kahasse kirjutada, sest opereti libreto, et ma olen ka kahasse kirjutanud komöödia puhul, on see, et sa teise peal kontrollid, kas on naljakas või ei ole ja see tekib niisugune ajurünnak, üks pakub välja ühe variandi, teine pakub külge veel, pakub edasi ja nii see teema nagu jalgpall rullub ühe juurest teise juurde. See oli Sandor Stern mitmekülgne inimene, kes alustas muusikuna konservatooriumis. Aga kuna ta on väga hästi, joonistas halvasti, Raadik mängis, siis läks ta üle. Kunstiinstituut ja kunstiinstituudi ajal ta jälle eriti ei joonistanud, vaid tegi minuga filmi. Ja siis pärast läks ta hoopis looma ja nüüd on ta Eesti parim anime valitsust. Nii et temaga koos oli väga lõbus kirjutada. Ja see on omaette seiklus, muidugi kõik tolle aja filmi tegemine. Siin oli palju, karisid ilmselt, millest te pidite mööda loobima ja osa karisid lihtsalt teekideleta. Tol ajal oli nii, et iga teos pidi läbima kunstinõukogu, kadalipp puhub ja Tallinnfilmi stuudios istusid Sist targad inimesed koos, kes siis võtsid üksipulgi läbi selle stsenaariumi. Mitu korda tuli ringi kirjutada ja ükskord oli väga tore. Üks väga tark daam ütles, et mis teos see on, keda te siin välja naeratesse on ainult füüsiline naeraga, kus on ideoloogia. Et keda te välja naerate minevikku, igandeid jätkab realismi, et kus on see suund, et ainult nisukene situatsioonikoomika, et niisugune asi ei lähe ja sel hetkel ühel auväärt liikmel kunstinõukogus libises tool alt ära. Ta kukkus selili põrandale, jalad laua peale nüüdse kõrgeralt, ideoloogiline seltskond, see pahvatas naerma. Ja meie mõtlesime, et kas see oli ideoloogiline kukkumine, võis, see oli puhtfüüsiline kukkumine. Vot niisugused asjad olid. Aga lõpuks ikka film valmis ja tol ajal oli ta väga edukas. Kas see oli esimene komöödia ja see oli üldse aeg, kus üle liidu ei olnudki, ainult karnevaliöö oli olnud enne seda. Ja siis vallatud kurvid, need läksid üle liidu. Neid müüdi Austraaliasse, Pariisi, Prantsusmaale ma olen näinud fotot, kus Pariisis oli kino kohatzi. Nii et riik teenis selle pealt väga palju. Nonii jääb veel soovida teile edu, et te kirjutaksite ka järje oma mälestustele. Mulle tundub, et teil see plaan on. Jah, kirjutamise ajal ma ei mõelnud selle peale, aga nüüd kuna ma mainisin juba meil kohtumisel seal saalis memuaaride kirjutamine on nii nagu arvutil, et äkki tulevad igasugused failid, millest sai üldse ei aimanud, et nad peas on, tuleb nii palju mälestusi ja siis hakkasin mõtlema, et jah, kas või need vallatud kurvid see aeg, kus siis sai kirjutatud ja ja sõjaaegsed seal seiklemised Siberisse, nii edasi, nii et tegelikult on millestki kirjutada, kui ainult aega ja elu ja tervist oleks. Nüüd aga hoopis teine põlvkond ja teistlaadi teos Andrus Kivirähk ja tema Rehepapp, mida on juba lugeda ja arvustada jõutud. Tegemist on ka Kultuurkapitali auhinna ühekandja. Tädiga see on niisugune raamat, mis algab ühe päikesekiire hetkeks paistmisega hallile ja süngele külamaastikule. Ja viimasel leheküljel tuleb jälle korraks päikesekiir välja, aga valgustab jubedat pilti, mis näitab, kui kaugele võib alandada Tartus ja, ja viletsus ja harimatus ja mis kõik veel viia inimese. Nii see lõpeb ja, ja ega seal vahel see päikesekiir eriti palju üldse ei paistagi või üldse vist ei paista seda pilvi taevas, päikest, vihma, lörtsi, lobjaka jälgitakse terve selle halli novembrikuu jooksul, mille kestel raamatu tegevus toimub. Aga Andrus Kivirähk, palun ütle, kas ei oleks võinud kas või pisutki rohkem lootust anda selles raamatus. Noh, see kuidagi kuidagi sobised, päike paistab vähemalt alguses ja lõpus, sest et eks eestlaste kui nüüd ainult ilmast rääkida, siis novembrikuu ja kogu see pool aastat on tegelikult selline lakkamatu sopa sumptomine nagu, nagu praegu, eks ole, käid, saab sopa sees mööda linna ringi, aga eks ta nagu ülekantud tähenduses jah, muidugi lähtub mingist sellisest eestlasest kui niisugusest, et üldse ja tegelikult selle raamatu nagu alguse idee, et kõik, kõik muu järgnev saigi alguse nagu selles, et ma olen päris palju lugenud igasuguseid eesti muinasjutte, pärimusi, muistendeid ja, ja muud säärast vanavara ja kui need paju lugedes nad kuidagi hakkavad 11 täiendama ja, ja võrdluses teiste rahvaste folklooriga. Nad on ikka täitsa täitsa iselaadsed, et seal tõesti pole Eestis selliseid kangelasi, kuningaid, kauneid armulugusid, et ikka ainult selline varastamine, omakasugradi tegemine, libahundiks käimine ja selline üsna üsna masendav. Masendav ja argine ja pragmaatiline tegevus, vaatab vastu, aga, aga noh, teisalt eks mingis mõttes ju, kas see raamat on ka lootusrikas, et, et see on lihtsalt selline eestlaste vahend püsima jääda ja püsima nad on jäänud ja sellest draamatustki enamus tuleb ikka terve nahaga välja. Kollideste vanapaganast saadakse jagu ja teisi rahvaid peetakse lollideks ja ka mõis on tegelikult ainult varastamis koht. Tegelikult ei võiks seda võtta ka kui sihukest kiiduhümne eest eestlasele, et kui, kui osavalt vahvalt eestlased on hakkama saanud läbi aja mingit sellist oma oma teed järgides. Üliõpilasseltsi albumist vist aasta või rohkem tagasi. Kirjutist, mis hiljem nüüd on ka sirbis mäletamisi ära trükitud, kus on kogu rehepapi niisugune skeem juba lühidalt kokkupressitud olemas. Kas siis sa kirjutasid juba seda romaani või oli vaja albumile üks kaasa teha ja see ühtlasi tekitas sunni, et kirjutan selle. Ei, ma siis vist kogusin materjali nagu mõtlesin selle peale ja ma ei mäleta, kas ma panin kirjutama ka hakanud, aga, aga ta umbes samal ajal jah, nagu sündis, nii et see on selline lühidalt kokku võetud kontseptsioon mis ise ilmus nagu enne, kui inimesed raamatust teadlikuks said. Ma ei osanud võib-olla oma esimest küsimust päris niimoodi asetada, nagu tahtsin ikkagi mõtlema sellele, et see kontseptsioon, see eesti rahva folkloori tuginedes niisugune rahva mentaliteedi uuring, ütleme nii. Kas see on ikkagi õige lootus, et tasapisi ja varastamisi tuleb kuidagi läbi? Nojah, eks see on, kuidas keegi võtab, et väga paljud saavad sellest raamatust ka lihtsalt nalja. Et on selline naljaraamat ja, ja kui sügavale nagu keegi viitsib minna, et et minu arust on ta ka üsna sünge ja masendav raamataga, aga lõppude lõpuks on ta ikkagi ainult üks raamat, alati saaks kirjutada mingi teistsuguse raamate eestlastest sellise hoopis lustliku maja optimistlikum aja. Ja nii nagu ma kirjutasin Estonia ajaloost just nimelt liblika, tegelikult oleks võinud Estonia ajalast kirjutada hoopis mingi teistsuguse raamates. Puhtalt ikkagi milline, milline idee nagu pähe tuleb või kuidas sa seda tahad teostada, et rehepapi puhul, nagu see asi sobis ja ja tuli just nii, nagu tuli. Muidugi see, et minusugune lugeja, kes üldiselt on väga tundlik, räige House ja jäme koomika suhtes, ma ei armasta niiseid raamatuid, lugeda nendele minu raamatut, aga ma arvan, et mind viis kaasa siiski see see lopsakas fantaasia ja ikkagi ka see julgus justkui peeglisse vaadata. Rahvana. Nojah, eks ta sinna raamatusse nagu sobis selline jämekoomika. Et kuidas siis seda, kuidas seda maarahvast ikka teistmoodi kujutada, aga tegelikult on see täitsa naljakas, ei üllata mulle, et mitmed inimesed on nagu pööranud põrand tähelepanu sellele, et raamatus on mingeid roppe sõnu, et mina tegelikult oletasin, et eesti lugeja niivõrd tuim juba selliste ebatsensuursete väljenduste, muu asja suhteliselt enamus tänapäeva kirjandusest on ju tegelikult üsna ropp, kui nii-öelda. Ja Rehepapp noh seal on tegelikult ainult üks ropu suuga tegelen, ongi et see täitsa üllatus, et inimesed nagu suudavad sellele veel tähelepanu pöörata, mina mõtlesin, et kõik on sellega nii ammu harjunud, et et mingid ebatsensuursed tekstis lendavad. Aga nüüd, kui see mütoloogiliste olendite maailm kõik võtta, siis kas sa saaksid ütelda, et teadlikult võib-olla sinu niisugust seda fantaasiaküllust ka elanikuna on kuidagi see kodu ja lapse val toitnud, oskad sa seda eritada? Tseni võis olla. No kindlasti, eks mul on selline üsna raamatule lapsepõlve. Ma ei olnud selline suur suur seikleja, õues mängijat, ma ikka rohkem istusin kodus ja lugesin peale kooli mingeid raamatuid. Ja sealt on ka nagu kõik kõik pärit, et mul selliseid elukogemusi on, on üsna vähe, ütleme, küsin võrrelda mõnede teistega, kas või Tarmo Tederiga, kellel alles raamat ilmus, et näiteks koplielust ja muust säärasest ma tea midagi, et ikkagi kui ma nagu kirjutab mingit raamatut, siis siis prototüübid või mingid sellised sillad lähevad ikka mingitesse teistesse kirjandusteostesse. Eks kunsti ja kirjanduse elu on, aga mulle tuttavam küll, kui selline reaalne elu päris, mis, mis ei tähenda muidugi seda, et ma olen mingi täiesti eluvõõras inimene, aga ega ma väga palju ei, ei seikleja. Et ma nüüd otsiks mingeid väga ekstreemseid kogemusi, majandus on küllalt ettevaatlik ja kodune inimene. No mina kuulun põlvkonda, kellele õpetati veel niisugust väga sirgjooneliste läppidaarsete Arusaama, et kirjandus peab inimesi kuidagi kasvatama ja, ja neid muutma. Hea küll, see pole nii. Nii ühekülgne, ei ole kunsti eesmärk siin elus, aga ometigi raamatud inimese hinge ja vaimu kuidagi moduleerivad. Nojah, ega ta muidugi neid nii otse otseselt ei õpeta inimesele midagi, aga fakt on see, et väga raske vestelda inimesega, kes ei ole lugenud mingeid siukseid, põhilisi raamatuid, mida, nagu peaks inimene olema lugenud, et siis polegi nagu temaga mitte millestki rääkida. Lõppkokkuvõttes see annab mingi sellise tausta sügavusel inimesele, kui ta on palju raamatuid lugenud. Minu arust siis leiab ikka, aga millest rääkida, leiab võrdlusi ja, ja mingeid metafoore ja kõiki-kõiki vestlusse ja on hoopis põnevam. Et selles mõttes on raske suhelda inimesega, kes ei ole lugenud sinu sinu lemmikraamatuid ja siis ma parem ei suhtlegi nendega. Mis on järgmine üllatus? Oh ei, ma praegu oskad öelda mul vahelduks enamasti nii et kui ma olen mingi proosat kirjutanud mõnda aega, siis tahaks nagu näidendeid kirjutada hoopis vahepeal, aga see ma ajalehes iga päev kirjutajana raadios räägin, see on selline leivateenistus nii nagu ütleme, Tšehhov oli arst, eks ole, siis mina olen ametilt humorist, aga ütleme peale tööd siis, kui naljad on tehtud, eks ma siis tegelen raamatute näidendite kirjutamisega, niiet nagu ei saa, ei saa neid võrrelda nädal hoopis ise asjad ja ise ajal sündinud.