Daatumid, mis mõõdavad helilooja Raimo Kangro teekonda siin maarjamaal on 21. september 1949 ja neljas veebruar 2001. Algavas saatetunnis meenutavad muusikateadlane Mare Põldmäe lavastaja Neeme kuningas ning heliloojad Eino Tamberg ja Timo Steiner. Neid aegu, Raimo oli veel meie kõigi keskel kõlab Raimo Kangro muusika. Kuuldava muusika Jevaikivate sõnade vahel lõhn mille jättis keegi minu rõivaile eilses vihmas. Ja see ei kao, ma ei tea, kellelt see tuli. See hõrk hõng on küllap imbunud mõnesse teisigi rõivasse või sõbraliku ilmesse ilmesse, mis kaob nii nagu kadunud on muusika, hääled, kehad, mida ma vahel surusin kõvasti oma käte. Ja mis nüüd mind peksavad nimetada tulvalul valguval üles selle toaseinte hajuval aknavalgusse jätmata mul ei kergendus pisarat ega ühtki kindlamat palvet. Eino Tamberg. Raimo Kangro oli teie õpilane. Konservatooriumi päevil ja siis juba on inimene mõneti välja kujunemas ja võib-olla mõned isiksused juba ka teatud määral kujunenud. Milline oli noor Raimo, milline ta oli? Noore heliloojana, sest ta oli selleks ajaks juba juba päris aktiivselt kirjutav. Ja milline ta oli õpilasena. No kõigepealt, Raimo tuli minu juurde kolmandal kursusel, kaks aastat õppisime räätsa juures ja siis mingite administratiivsete segaduste tõttu räätsa ei saanud enam õpetada. Nad sobisid omavahel minu arvates väga hästi. Ja ma ei tea, kas siis juba räätsa teenena, aga kui Raimo minu juurde jõudis, ta oli täiesti küps heliloojale. Ja noh, seda võib öelda ka nende õpinguaastate jooksul kirjutatud teoste kohta, mida praegu mängitakse, mis kõlavad, kõlavat täiesti. Võiks arvatagi, et nad nii õppimise ajal veel tehtud on ja muidugi Super kirjutada konservatooriumi ajal, see on ikkagi suur asi ja ooper, mis lavale pääseb ja laval suure menuga läheb see imelugu, see on tõesti suur saavutus ka muidugi teine asi on see, et ta oli ka selles mõttes küps või väljakujunenud, et enam-vähem see stiil, see laadse väljendusviis, need harmoonia, mõtlemisviisi tüübid, mis tal siis olid. Need on põhiliselt jäänud endiseks ka praegu. Muidugi muutuse täienes ja midagi tuli kindlasti juurde. Ja ta on üks neist vähestest heliloojatest eesti heliloojate, kes on tõesti väga kergelt äratuntav. Tähendab, niipea kui me natukene mõned tahtitama muusikat kuulame, siis me võime kindlasti, ütlevad seal nüüd Raima või keegi järele teeb, missugune võimalus on ikka olemas. Ja tegelikult ma ei olegi kindel, paljud on minu abi vajas sellepärast et ta teadis väga täpselt, mis ta tahab ja noh, kõrvaltvaataja on ikka hea, eks ole, eriti noorel inimesel, aga ja ta ei andnud küll kuidagi seda mulle mõista, jätame abi ei vaja. Seda oli väga tore delikaatne inimene. Ja me oleme lihtsalt head sõbrad juba siis ja. Temaga oli tundides tore vestelda. Mõttemaailm oli niisugune avaria. Ja. Noh, see oli üks, üks ilus armas koostöö ja. Ta on mulle väga meeldinud kui helilooja aga ta on ikka mulle väga meeldinud ka, kui inimene temas oli. Noh, väga palju soojust ja väga palju niisugust rõõmsat mahedat huumorit elus tegelikult mõnikord kunstis alise, hoopis paljusugune, järsem ja aga elus ta oli alati sõbralik ja nii palju, kui ma nägin, ta töötas ju heliloojate liidus muusikafondis pikka aega ja ta oli kõikide inimeste vastu küll väga hea ja kui kuidagi oli võimalik, siis ta aitas kõike ja ja niisugune leebe huumor, see oli tõesti kena ja ta oli väga kohusetruu. No ma imetlesin seda, kuidas ta saades muusikafondi direktoriks istus, pikad päevad siin ja, ja tõesti tegi tööd ja oli kättesaadav ja asi, mida ma noh, peaaegu nagu ei usukski ja siis ei uskunud, aga tõsi see oli, ma nägin ta autot kogu aeg siin õue peal. Ja lihtsalt kohusetruuduse täpsus ja minu meelest ta ei unustanud ka midagi niisugust, mida tal oli vaja teha või midagigi oli palunud. Kuna ka räime ja ja ta oli väga hea pedagoog, teie kutsusite ta õpetaja muusikaakadeemiasse või konservatoorium ja muidugi see oli noh, nii nagu väga loomulik valik. Lepo Sumera ja Raimo Kangro, et nad olid meil ja ja nad olid meile mõlemad väga vajalikud ja praegu see olukord, kus, kus nad mõlemad on nii kiirelt, üksteise järel lakkunud, see teeb meil noh, olukorra väga raskeks. Akadeemias, aga elus ka ja ja ikkagi loomingus, tähendab, nad olid mõlemad väga säravat loojanatuurid ja tegelikult meil niisuguse säravalt keskmine põlvkond on nüüd kadunud. Muidugi, samaealisi inimesi on, aga nemad olid nagu ehk eredamad. Jaga. Kondlik tähendus oli ju neil väga suur ja suur vastutus. Anda mõlemal oli väga-väga suur ja tõesti noh, nende õpetajad tegevus oli, oli selles mõttes haruldane, Raimo Poom, mõtelda talle ikka tulid järjest erakordselt head õpilased. Noh, see võis olla see juhus, et lihtsalt talle sattusid tema õpilasteks juba niikuinii väga, väga andekad inimesed, aga küllap ta oskas nendega ka midagi niisugust teha, mis mis tõesti andis neile noh, mingi loomingu julguse ja kindluse ja mingi reaalsusetajuga Ja õpetaja kui isiksuse mõju ja eeskuju on ju samavõrra oluline kui, kui see, mida paberil tehakse, seda. Ja kõigele tähendab igasugust elujuhtumiteks ja teda oli tore koos oma õpilastega vaadata ja sellest ma tunnen väga puudust. Aga muidugi ja mitte õpetamise tõttu peamiselt, vaid ikkagi kõige muu tõttu ja mul on lihtsalt kohutavalt kahju, et niisugune inimene nii vara lahkus, loomingut ta kirjutas ju väga paljud oleks veel huvitavaid asju kirjutanud, aga sellest on meil jälg olemas, aga inimesena oleks ta andnud meile kõikidele veel midagi väga tähtsat. Ja siis, mis oli Raimo puhul fantastiliselt tore, oli tema noh, suhe oma perega ja üldse tema perekond. Leelo muidugi, aga kolm tütart, need olid niisugune hea kaaskond talle ja nad käisid väga tihti just nii neljakesi või viiekesi siis koos tema oma nelja naisega. Ja see on nii armas ja kena bukett, neid noor, igaüks natukene isemoodi ja ma usun, nende omavahelised suhted olid ikkagi väga toredad, tähendab niisukese isaga võis ikka tore olla koos kasvada. Ja noh, see ei olnud ainult mitte isa ja tütarde suhe, vaid ka loominguline suhe, no kõigepealt loomingul suhe Leeloga, see oli kohutavalt tähtis. Aga see on ju omamoodi kadestusväärne, kui perekond 11 täiendab loomingulises. Seda loomulikult jaa. Aga muidugi, ütleme tütred kirjutasid talle libreto südame jaoks, nii et ja kui võistlus oli, ma olin ka seal žüriis ja need libreto meile laekusid, siis Raimo küll ütles, et tema küll ei teadnud, et see oli tema tütarde libreto ja ta ei valinud seda mitte sellepärast, vaid lihtsalt talle see asi meeldis, aga muidugi jah, see oli tõesti pere, kes sai väga palju küsimusi arutada, probleeme lahendada ja ma usun, see kodune õhkkond oli väga kena ja armas. Mu hääl, mis ehk oligi otsekui sinisel kärmel joonele visandatud umbesiebavalgel paberil et sundida sind millekski, mis nüüd end mulle keelama kaaslase soojuseks, mis on rohkem kui hoovab muusika rohkem kui äraolev hõng. Neeme kuningas. Teie olite see viimane lavastaja, kellega Raimo Kangro uus teos nägi ilmavalgust ja see on ooper süda Estonia teatris. No see oli tõepoolest minule ääretult huvitav kogemus. Raimo on ju olnud viljakas ooperihelilooja ja palju oopereid ja ka lastetükke ja muid teatrilugusid varem kirjutanud ja ilmselt kohtunud ka paljude lavastajatega. Meie kohtusime esmakordselt ja seega siis viimaseks. Ja ma nagu pidasin enda jaoks väga suureks privileegiks seda, et et mul oli ka esmakordselt võimalus koostööd teha elus heliloojaga, nagu me ka Raimoga omavahel naljatamisi aasisime. Südame puhul oli selline huvitav asi, et mulle jäi mulje, et see lugu on Raimol sündinud. Spontaanne On see õhinaga või ta kirjutas selle suhteliselt kiiresti, alustas kuskil kevadel ja sügiseks oli see kõik juba korrektselt valmis ja juba suve jooksul ta pidevalt saatis uut materjali mulle ja kunstnik Airi ära selle, et me saaksime siis seda kujundust ja kogu seda kontseptsiooni välja mõelda. Natukene erakordne oli see teos sellepärast et, et kui, kui alati tuleb leida või otsida sellist, noh, põhikonflikti selles teoses on mingi teatud jõud, mis vastanduvad siis oma hämmastuses, ma nagu järsku mõtlesin, et selles teoses ei ole ühtegi sellist noh, niinimetatud positiivset kangelast, et kõik nad on, kõik, nad on natukene veidrikud, kõik nad väärastunud, kõik nad on, on sellised kummalised grotesksed ja sellise negatiivse värvinguga. Samas ei tahtnud ma sellest lavastusest, et tuleks nagu selline painaja või noh, mingisugune küüniline ja julm lugu kaid jällegi lähtudes Raimo sellisest siin kopeeritud ja, ja tegelikult väga-väga elurõõmsast ja vaimukas muusikast püüdsime nagu läheneda just nimelt nagu groteski kaudu, mis, mis tundus, et sellele muusikale sobib paremini. Ja olid mõningad sellised juhused selle protsessi käigus, kus ma olin ausalt öeldes pisut nõutu ja pisut armastanud, sest kui ma küsisin, Raimo käest kasutades aseta privileegi, et helilooja on ise protsessi juures, et miks ta on selle või teise loo kirjutanud, et mis on selle mõte, miks ta on just selle koha peal, kus ta talle seda mõeldud on. Ja Raimo oma oma muhedal moel lihtsalt muigas, naeratas ja laiutas käsi ja kehitas õlgu ja ütles, et mina tean, mulle tundus, et see peab olema sõjaline. Ma ei oska sulle, et miks, et mõtle ise välja ja isegi kuskil kolm või neli nädalat veel enne esietendust oli küll selline tunne, et ma ei saa, ma ei saa selle looga hakkama või, või ma ei, ma ei saa oma küüsi, hambaid oma oma mõtet talle taha, sest et noh, ma ei taju seda, seda tervikut. Noh, nii nagu nii nagu lavastaja peaks nägema. Ja, ja siis oma hämmastuseks oli niivõrd momentaalne ja selline muutus, kus ma juba tegelikult käisin täielikus stressis ringi ja ühel ööl lihtsalt mingi nägemus tekkis või mingisugune, tekkis mingisugune vabadus, kohtumine, kus ma kus ma mõtlesin, et ma peaks tegema samamoodi nagu Raimo, et, et ma ei, ma ei pruugi analüüsida, ma ei pruugi endale seletada, miks ma ühte või teist toimingud seal või tegevust või suhet või mingit liikumist, mis on stseeni just niimoodi teen, et vaid lasen spontaanselt lihtsalt fantaasial lennata ja viin läbi nagu oma sellise nägemuse, millel võib olla, ei pruugigi seletust olla, ehk siis seesama meetod, millega, nagu minu meelest Raimo seda lugu kirjutas. Ja, ja siis järsku nagu kõik läks kännu tagant lahti ja järsku kõik õnnestus ja, ja, ja tõepoolest noh, tulemus oli täitsa tore see tervik. Nii et Raimul oli juba nii suur lavamuusika kirjutamise kogemus ja, ja oma natuurilt ta oli lavamuusikakirjutaja. Et see kõik oli tema tema peas ja ettekujutuses täiesti valmis valmis teos. Ma ei oska seda öelda, sellepärast et ma ei tundnud teda ka, ütleme, inimesena nii hästi, aga siiski mulle jääb selline mulje või noh, alateadvuses kui ma olen tagantjärele seda analüüsinud. Et mina ei usu, et tema oli selline helilooja, kes kes muusikat kirjutades nagu nägi sellist filmilinti või seda lavastust nagu jooksmas enda silme ees, sellepärast et kui ta oleks selline loojanatuur, siis ta sekkunuks muidugi tunduvalt olulisemalt ja nõudnuks, et, et see peab tõepoolest noh, niimoodi välja nägema on nagu seda näinud. Mulle tundus, et, et ta lihtsalt nautis seda muusika kirjutamist ühelt poolt ja teiselt poolt ta nautis seda, mida teised siis tõlgendades sellest muusikast kuulevad ja, ja mis sealt nagu välja tuleb, et olla. Ja mis juurde pannakse ja kuidas ta hakkab isegi tema enda jaoks võib-olla teistmoodi kukub välja, nagu tal see mõeldud oli. Ja mulle tundub, et, et ta nagu sõidavad protsessis nagu seda just lustis ja nautised tal võisid olla oma mingisuguseid ette kujutada. Lavastuses tuli see välja niimoodi ja selles mõttes ta oli väga liberaal näidata, ta oli hoobilt praktiliselt kõigega nõus, mis me pakkusime. Ta ei tekkinud iialgi noh, mingisugust sellist olukorda, kus öeldakse, et ei, et see tüüp niimoodi ei kõlba või ta nii ei käitu või noh, niimoodi ei maksa teha, ei vastupidi, ta oma muhedal moel nagu nautis seda ja, ja itsitas vaikselt seal proovides. Mulle tundub, et, et ta nagu lustis seda Timo teie olite Raimo Kangro õpilane, on see nii? Jah, paberite järgi ma siiamaani magistratuuri lõpetamine läheb siiski juhendajaks Raimo Kangro. Nimodi märgitakse. Kui kaua te olite tema juures, kas ainult magistrantuuris või te õppisite pikemalt? Õpilasena mõisatuurised kaks aastat, mis on ette nähtud. Tahaksin, et te räägiksite Raimust kui õpetajast ja õpetajast, võib-olla selles laiemas tähenduses siin meie väikese Eesti ja suhteliselt väikese inimeste grupi mille moodustavad heliloojad. Selle sees on ju just Raimo põlvkonna heliloojad olnud ka need figuurid, kes on täiesti teadlikult võtnud ka need ühiskondlikud funktsioonid oma kanda, ma mõtlen nii Lepo Sumerat kui Raimond ja siin palju teisi nende ümber. Kui nüüd Ühed ees kaovad, siis langeb järjepannu ju vastutust nagu perekonna sky. Kui isa kaob, siis pojad võtavad vastutuse. Ja vaat nii ma tahaksingi ette natuke mõtiskleksite selle üle-eelmise Õpetajate põlvkonna heliloojad, nende tähendus üldse noorte jaoks. Kitsamalt Raimo minu tulek, noor ta on selles mõttes nagu teistsugune. Üliõpilasena oli mul juba mingisugune kogemus Jaan Räätsa juures et Raimo juurde minnes ma kuigi võrdleksin juba kujunenuna. Raimond, olles kõige olulisem õpetajal, ongi see, et ta tegelikult laseb teha südameid, õpilane tahab ja see on üsna oluline, millepärast on ka hinnatud. Õppejõud suunab selle sama kasti sees, mille õpilane ise valinud. On teistsugust tüüpi õppejõude, kes suruvad kohe peale, ma leian, et see on ka vajalik, aga selline titt nagu Raimond on neid palju, ei ole nüüd nende keskealise põlvkonna tähendus loomulikult väga suur, sest nad on kõige paremas loome- ja seal olnud inimesed ja kõige paremas ka vaimses valmisolekus ühiskondlikult ajama Lotte asju ja ühiskonnale olulisi probleeme. Et selles mõttes on väga kahju, et see põlvkond hõredaks jäänud. Ja loomulikult, eks siis järgmine põlvkond peab selle üle võtma. Kui nüüd rääkida Raimast kui heliloojast Kuidas Timo, teie isiklikult ja teie põlvkond just nende heliloojate peale vaatab? Loomulikult sügava austusega ja sulle teinekord ka alati olnud kriitiline. Nii et see on üsna loomulik, aga ma arvan, et põhiline on see, et aga palju õpitakse nende teostest ja nende sõnadest. Tähendab, mida just õpitakse ja mille suhtes te tahaksite oma oma loometeed teisiti käia või, või sihid kuidagi teistmoodi või, või lihtsalt on see loomingulise isiksusetüüp, mis. Õpitakse kui inimene on elu, siis tema pisikeses väga palju mõjutab tema loomangi juurde. Mida teistmoodi teha, seda nüüd väga raske öelda. Teie arenemisaeg on juba oma olemuselt pisut et teistsugune ma mõtlen, maailm on teile avatuma nii helikandjate ja, ja selles mõttes eeskujude, kui noh, lapsed, füüsiliselt tal on avatum. Kas see avatus teeb elu raskemaks või kergemaks? Hinda panna täpselt kaksipidise vastuseta, ühest küljest teeb kergemaks, ei ole piiranguid peal. Teisest küljest igasugune avatus teeb eluga raskemaks, sest et avatus on kõigepealt üsna raske pääseda. Selles mõttes, et eestile loomingut läbi murda ei ole mitte niisama kerge, sest Eesti on tegelikult üks väga väike riik. Ja avatuse sees loomulikult tegelikult see konservatiivsus, mis on siin Eestis alati omane olnud, on ju ikka jäänud, et see avatus on nii ja naa. Mõni aeg tagasi oli jutuks, et meie muusikaakadeemia tugevad tahud on klaverikateeder ja heliloomingu kateeder. Kas viimane aasta. Ja need kaotused kui te vaatate nüüd enda kui magistrandi silmade läbi ja potentsiaalselt püüate hinnata kaugemalt, vaadates meie muusikaakadeemiat. Kas me saame sedasama veel praegu öelda? Noh, eks elu läheb igal juhul edasi ja mul on väga hea meel, et Muusikaakadeemia õpetajate perre on liitunute liitumas noori inimesi kes olid seal vahetult enne neid kohutavaid õnnetusi. Millest suur aitäh Eino Tambergile, kes on selle peale mõelnud. Aga loomulikult, et see keskealine põlvkond siiski oma Coremas õpetaja elumajas on lahkunud, see jätab oma jälje, see on täitsa selge noortel lihtsalt vaja aega arenemiseks. Öelge, kas teie näiteks, tunnete te tunnete Raimond kui õpetajatega, kas te tunnete ka tema loomingut ja et kas tuleb tilk kõrvu mõni Raimo helitöö mida te ikka ja jälle kuulaksite või, või uuriksid? See on ka teoside, Raimo ise pidas vist üheks oma parimaks tema kauda. Kantaat siis koorile ja saatke instrumentidele. Klaverikontserdid loomulikult ja üldse instrumentaalkontserdid tundusid talle sobisid. Ja sealt on tema loominguks parem osa. Kas Raimo oli piisavalt kaasaegne ja piisavalt moderne? Teie kui õpilase heaks? Väljendanud nagu ma juba enne ütlesin, et ega ta ei seganud ennast õpilase mõttemaailma eriti vetika, katsus suunata sellesama õpilase valitud raja sees. Raimo oli modernne selles mõttes, et ta ei läinud kaasa sellise avangalistliku suunaga, vaid ei, selles mõttes kindlaks stiil ise, mida ta viljeles seotuna siis väga ägeda rütmikaga ja nii edasi on tegelikult küllalt uudne tee. Et väga palju ma tean, otsitakse seda teed ka mujal Euroopas avangardi loomingu kõrval. Nii et jällegi nii ja naa. Vastus. Jah, eks inimeste iseloomustades kogu aeg, olemegi selle probleemi ees, et ei ole ühest vastust isegi ühelegi karakteri küsimusel. Ja kuidas teda inimesena tundsite? Olite lähedased? Inimesena tundsime teda väga hästi, eriti viimasel perioodil, kus minule sai muusikafondi ameti temale heliloojate liidu esimene koht. Suhtlesime ikka väga tihti. Kõrval, töötasime. Et julgen öelda küll, et olime lähedased. Kuidas ta oli tööpostil? Sest need on ju ja ametid, mis nõuavad istumist, kohal, paberitööd asjaajamist ja ta oli ju muusikafondi esimehe kohal, kui palju aastaid? Seitse aastat tööpostil ta oli selles mõttes hästi tore, et delegaati käitumises rahulik, kuigi mõtles kiiresti ja võttis kiiresti otsuseid vastu. Ja temalt olevat võimalik nõu küsida. Millest ma olen kõige rohkem. Praegu puudus tunnengi, et ei ole hetkel inimest lähedal, kelle käest saaks käigu pealt kohe küsida. Et mida siis nüüd teeme? Kas võib nii öelda, et tegelikult siin nendel amet postidel olles olil Raimol täielik ülevaade Eesti muusikapõllul toimuvast? Ma arvan küll, sest et Eesti muusika päevade korraldajana ja ja heliloojate liidu juhatajana siin viimaselajal ta liikus ikka väga palju ka sellistes kohtades, kus, kus ülevaade paratamatult temal ulatus, ma arvan, ülevaade oli tal hea. Mida te tahaksite omalt poolt Mele? Soovid, et tema abikaasa tütred iki peaksid vastuja leeksid teiega siia heliloojate liidu poole peale. Hoolimata sellest, et nende vähemalt meie hulgas ei ole muidugi tänada Raimond selle eest, mis ta mulle andnud on. Aitäh talle. Mare Põldmäe praegusel hetkel heliloojate liidus tunnetist sina, Raimust iseäranis suurt puudust, sest lausa pooleli jäiud, eriti teie kahe õlgadel olev Eesti muusika päevade ettevalmistus. On isegi raske küsida niimoodi. Mare, kuidas siis nüüd on siin heliloojate liidus? Ühtaegu lehvib veel Raimo vaim. Ja samal ajal On nii puudus temast. Jah, imelik on, komasid kolmandalt korruselt alla, lähen siis ikka, tavaliselt oli see niisugune ukse vahelt vaatamine ja taga oled siin ja see tunne muidugi on, on praegu veel nii tugev, et seda ei oskagi nagu lahti mõtestada, aga muidugi täna just pidime vaatama, et nende muusikapäevade jätkamist. Aga sinna pole midagi parata, nii see on, lihtsalt. Need tuleb juba faktidega leppida, et seesama viimane kokkusaamine siis neljapäeval enne seda traagilist sündmust tegelikult oligi seotud muusikapäevadega, me istusime päris pikalt ja me panime väga palju asju siiski paika, nii et noh ma arvan, et need toimuvad. Raimo ise jõudis sinna kirjutada tõepoolest valmis nii pikalt ette, noh, need on ju kahe kuu pärast alles kaks uut lugu, mis on tõesti valmis lõpetatud ja intervettidele üleharitud. Ministeerium jäi pooleli, aga me väga loodame, et ikkagi muusikapäevadel on võimalik ka seda kuulda, vähemalt nii palju, kui sellest on olemas. Üksteise järel on nüüd heliloojate liidu juhtfiguur lahkunud meie seast. Ütle Mare, sa oled siin lausa nende kõrval ju? Igapäevaselt kas on ka see töö ja amet? Võtnud oma osa inimesest noorest inimesest tervest inimesest? Et kõik see nii järsku Lepo Sumera kui Raimo Kangropool juhtus? Noh, kui sa mõtled heliloojate liidu esimehe ametit, siis noh, siin ma ei näe küll erilist seaduspärasust. Me oleme harjunud, et liituda eesotsas on tegusad täies elujõus inimesed ja tõepoolest, kui kaks tükki järjest nüüd niimoodi Lähevad sellelt postilt, siis see tundub nagu mingisugune saatuse märk, ma ei tea, mida ei oska seda seda sõnastada, aga aga tuletame meelde, et Lepo Sumera oli selle kaabel ikkagi vähemalt kaheksa aastat, üheksas vist läks ja kolmandat valimisaega. Nii et ma ei usu, et nüüd mingisuguse liidu esimees on niivõrd pingeline, aga see on väline. Tegelikult sisuline sisemine on see, et nad põlesid loominguliselt, täiesti erinevalt, aga, aga võimsalt ja ja loominguline balang. Kuidas me seda ka ei nimetaks, see on ikkagi üks asi, mis inimest nii või teisiti kulutab, mis tekitab pingeid, stressi, ka rõõmu, kõike seda, täiesti selge, et kunstnikul on teine elutukse määrused on väga suured, äärsed jahjah, rammust põrmu ja, ja kõik niisugused asjad, nii et see on täiesti selge, et, et ikkagi me ei oska hoida oma tippe. Ja üks üks maa moodi julm asi taha tagasi minevikku võtta, aga, aga see, mis on nüüd toimunud viimase, ütleme viie-kuue aastaga, see on ju täiesti jõhker kõikidel aladel. Et ikkagi kipuvad ära kaduma tipud varaja noorelt. Ja Mul käis üks niisugune äärmiselt kummaline paralleel läbi, ma ei tea, see võib-olla ei olegi päris niisugune noh. Noh, seda võib-olla ei olegi päris õige rääkida, aga aga mikski tuli meelde, kui me istusime siinsamas heliloojate majas umbes kolm aastat tagasi pärast seda, kui olime Eugen Kapi ära saatnud. Ja siin oli palju heliloojaid koos ja ja niisugune kummaline tunne oli, et me nagu nagu sadam, ära ühte ajastut või ühte pikka ajastut. Ja siis äkki tekkis mul tunne, et mu emal sellest on kolm aastat möödas, et nüüd on järgmine ajastu nagu möödas juba, et kas siis nüüd ongi nii, et ajastut ei loeta enam mitte poole sajandiga, vaid loodetakse reastaga? Maren räägi Raimust. Vaata inimesi, kes on sinu jaoks igapäevased, sa ju ei mõtle neid lahti, tähendab sa võib-olla tead mõne koha pealt nende probleeme ja hädasid, noh siin lõunalauas üks ja teinekord sai visatud see ja teine, millest killukestest paned kokku mingisuguse mingisuguse tõsise või, või ka vastupidi rõõmsa tahu inimese elus. Mõtlesin, ja noh, ilmselt kõik oleme viimasel ajal väga palju püüdnud mõelda sellest, mis on olnud ja. Ma ei suutnud kuidagi meenutada, mis ajast tuttavad olen, ma mäletan väga selgelt, kui ma teda esimest korda nägin. Mina olin Tartu muusikakoolis vist umbes teisel kursusel, tema oli konsis ja ühesõnaga tegi Tartus oma esimest autorikontsert ja me olime kõik põrmus eri, midagi nii huvitavat, nii uudsed, nii energilist, nii oh, tähendab niisugune täielik, midagi, täiesti teistmoodi. Noh, ta oli see Tartu kooli lõpetanud ja teda võeti ka seal. Legend elas veel ja niimoodi ta oli lõpetanud mingeid, noh, ma ei tea, viis aastat, kuus aastat enne seda ja ja see on väga erksalt erksalt meelde jäänud. Aga. Mul on tunne, et Dali Erakordselt. Erinevatest tahkudest väga tugevatest tahkudest koosnev, sellepärast et me oleme noh, tema loomingut tundes seda meeletut energiat mis sealt vastu hõiskab siis noorust, et ma igapäevases elus oli ta tunduvalt tagasihoidlikum ja, ja noh, ma ei ütleks, et vaoshoitum lihtsalt, et mitte nii pulbitsev kui tema, tema looming, aga võib-olla see jälle see põlvitsemine, see teatud hetkedel muidugi muidugi tuli jälle väga ehedalt välja, nii et see kõik kolides tegelikult olemas endas. Jah, olen ka seda lüürilist või pehmet poolust küllalt palju näinud ja oleme tegelenud. Ja teiste muusikapäevadel ikka päris palju aastaid siin kõrvuti närviliselt ja nii edasi. Ka see on ühte, teist ja kolmandat ja ette tulnud tegelikult. Ta disvähe üldiselt. Aga muidugi see on jälle tagantjärele vaatad lihtsalt seda loomingunimekirja või et noh, et ikka kuidagi metsikult palju tööd. Ta on ikka väga palju kirjutanud ja ja viimase ajani. Ja kui kujutada seda ette nende aastate peale ja ainult 24 tunni sisse ööpäev siis ega nagu ööaegasid, suurt ju ei jäägi, sest loominguprotsess lihtsalt puht juba juba füüsiliselt kui tunde ja tulemise küsimus välja arvutada puhtmehaaniliselt kirjutamise tööd oli tõesti väga produktiivne. Mina ei ole sellest kunagi aru saanud, kuidas jaksatakse sellest, ma tõesti ei saa aru, kus, kuidas ja millal, eks jäi sellest, kus, kuidas ja millal. Aga seda küsimust ma tean, et maite luges, esitasin tas sõjaksata. Niisugune tunne, et kuidas sa jaksad. Mis ta selle peale vastas, naeratas keets õlgu, ütles mingi mingisuguse Kalama puuri. Huvitav tema puhul on see, et, et niisugust anekdoot armastust rääkida ja niisugust pehmet ja, ja ilusat huumorit oli, aga see on olnud ka niisugust musta ja hästi musta huumorit, nii et seda kõikjalt läbi tulnud tunde või tunnetada selles mõttes, et vahel oli see ikkagi nii must, et kohe päris ehmatas. Et selles suhtes küll on tema, see oli kõik jah, äärmiselt palju külgesid ja võib-olla et noh, ma ei tea, ilmselt iga inimene ta lähemalt nagu tundma sai tunnis võib-olla seda erinevat külge. Sa ütled, kes teda lähemalt tundma sai? Ega vist ei ole väga palju neid inimesi, kes teda lähemalt üldse tundma said. Ja teatud sellised tutvusastme juures jäi mulje Raimast kui äärmiselt leebest. Ma ütleksin isegi nagu teravate nurkade ta suhtlemiskultuuris niisugusest inimesest. Sa ütlesid seal ilusa sõna kultuur, et tõepoolest suhtlemiskultuur oli, tal oli tal väga hea kas see on siis lastetuba või edasine elu, mis ju noh, loomupärane juba loomupärane jah ja mida mida tahes. Et ma olen selle kõigega nõus, aga ma ütlen, et kuna me oleme närvilistel situatsioonides lihtsalt koos töötanud, siis sellest tuleb kõike ette mitte ainult ainult leebust, vaid ka kõiki muid asju, paratamatult ka kõige leebemad inimesed aeg-ajalt ikkagi. On plahvatavad ja plahvatavad, kusjuures see plahvatus ei tarvitse üldse olla selles mõttes noh, negatiivses selles negatiivse märgiga. Et, et ma arvan, et kõik üle tulitel ja võib-olla ta oli lihtsalt teadlikult vaoshoitud. Sest ma ütlen, et need plahvatused käsitud Obama muusikas. Sa ütlesid niisuguse sõna lastetuba. Kas sina kui Tartu tüdruk tead tema perekonnast lähemalt meie tark tol ajal ei suhelnud siiski must nii palju vanem, et ta oli juba äratust, nagu, kui mina Musk oleksin, oli tema juba läinud sealt, aga aga tema perest ma tean nii palju, et ta oli suure pere, viielapselise pere kõige noorem võsu. Ja see niisugune pere hoidmine olendama, pereliikmeid ka kohanud. Niisugune pere hoidmine oli tal arvatavasti juba sellest lapsepõlvekodust, noh, mida me praegu teame sellest kodust, mis neil Ruljas Raimo Kangro elutööd kokku võttes tõdene. Aastatel 1977 kuni 85 töötas ta heliloojate liidus konsultandina 93 kuni 2000 Eesti muusikafondi direktorina ja käesoleva aasta algusest heliloojate liidu esimehena. Ta oli Eesti muusikaakadeemias kompositsiooni õppejõud aastast 1995 dotsent. Tema käe all on õppinud Tõnis Kaufman, Tõnu Kõrvits, Aare Kruusimäe, Timo Steiner, Ülo Krigul. Patareid on tal valminud kuus, neist viimane möödunud aastal. Sümfooniline muusika on ulatuslik, nende hulgas eriti märkimisväärsed instrumentaalkontserdid kahe klaverikontserte ise. Kolm. Vokaalsümfoonilised muusikat on viisopust ja suurel hulgal kammermuusikat. Tänases saates jagasid oma meenutusi kontaktidest helilooja Raimo Kangro ka tema õpetaja Heino Tamberg tema viimase ooperilavastaja Neeme kuningas, tema õpilane, magistrant Timo Steiner ja kolleeg, igapäevatöös heliloojate liidus ja muusikafondis muusika informatsiooni keskuse juhataja Mare Põldmäe. Antonio karvahhani luuleridu luges meie saates härmas šarm ja kõlas Raimo Kangro muusika. Tema rohkem kui 125-st oopasest vahime praegu intermetso appus neli, mille Raimo ise on mänginud helilinti 1971. aastal. Muusika on lakanud. Ta püsib minus minu sees, kadunud ihu on minu sees. Sinu luuleread.